Eesti Raamat, 1967
Tõlkinud Viktor Grünberg

Esimene peatükk

LÄBI KAASAJA SAJANDITE SÜGAVUSSE

Vana ameerika lennuk „Dacota“ tõi meid Indiast Nepaali pealinna lennuväljale nimega Gautšar (sõnasõnalt „lehmade karjamaa”). Ta maandus seal suurele taimkatteta väljale, tõstes oma propelleritega üles tolmupilvi. Kui tolm oli hajunud, nägime lähenemas suurt rühma inimesi, kes kandsid valgeid pükse ja musti veste.

Meie ei osanud sõnagi nepaali keelt, vastuvõtjad — sõnakestki vene keelt. Tuli kasutada inglise keele abi, mida oskasid vähesed nii ühelt kui ka teiselt poolt. Sellest hoolimata kujunes kohtumine südamlikuks. Meid saadeti autode juurde. Lühikest kasvu lõbus autojuht, kellel olid jalas valged nepaali püksid ja seljas hall euroopa pintsak, paigutas kiiresti ära meie kohvrid ning, patsutades käega vana džiipi istmetele, juhatas meile kätte kohad.

Istunud rooli taha ja pilgutanud meile silma, ütles ta meie suureks üllatuseks: „Поехали!“

Kuid kahjuks selgus, et sellega oli tema vene keele oskus ka ammendatud. Meil õnnestus ainult teada saada, et autojuhi nimi oli Othello; peagi veendusime, et autorooli taga on ta niisama taltsutamatu nagu tema legendaarne nimekaim. Džiip ägas ja vappus tema käes, tõstes üles tolmupilvi. Jalakäijad jõudsid vaevu auto eest kõrvale põigata. Keskendunult teed silmitsedes keeras Othello väledalt rooliratast. Kõigist liikuvatest ja liikumatutest takistustest möödus ta lausa virtuooslikult, pööramata tähelepanu etteheitvatele pilkudele, mida jalakäijad talle teeäärelt saatsid.

Kihutanud üle lopsaka taimestikuga kaetud väikese mäe, sööstsime avarasse orgu. Tee ääres mustendasid pooleldi kuivanud riisipõllud, vili oli nendelt juba koristatud.

Väikese kivisilla juures katkes ootamatult meie kiire sõit — teed tõkestas kari lehmi, lambaid ja kitsi.

Häirimatud flegmaatilised lehmad peatusid ükskõikselt keset maanteed, avaldamata vähimatki soovi paigast liikuda. Nende jalgade all sagides kiirustasid lambad ja kitsed teed andma. Othello kummardus autost välja ja karjus karjase peale; viimane peksis kogu jõust kepiga, kuid, kepihoobid ei tabanud mitte lehmi (Nepaalis on nad samuti nagu Indiaski pühad loomad), vaid lambaid ja kitsi.

Kari möödus aeglaselt, kuid vabastas lõpuks siiski tee ja mõni minut hiljem ristlesime juba Nepaali pealinna tänavail.

Auto peatus keeruka kujuga hotellihoone ees, millel oli kõlav nimi „Coronation Hotel”. Meie ümber kogunes rahvahulk.

Teinud traditsioonilise tervitusliigutuse — namaste, s. t. pannud peopesad rinna juures kokku, juhatas kõhn teener meid mööda järsku treppi teisele korrusele. Parempoolsest aknast paistis hotelli hoov, kus peremehe rohkearvulised perekonnaliikmed mängisid pingpongi.

Boi astus meile määratud tuppa, tegi käega liigutuse, mida võis tõlgitseda ettepanekuna, et me end siin sisse seaksime, avas seejärel vannitoa ukse, ütles „yes, sahib“ ja libises käratult toast välja.

Vannituba oli meeldivaks ja ootamatuks üllatuseks. Kolmetunnilise teekonna jooksul olime niivõrd tolmunud, et soovisime võimalikult ruttu pääseda vette ning lasta käiku seebi ja nuustiku.

Läikimahõõrutud kraanist kostis pärast keeramist sisinat, seejärel kandus meieni kusagilt kaugelt mööda torusid korinat, mis äkki vaikis. Läbipaistev tarretisetaoline sisalik, kohutatuna nendest helidest, tardus valvsalt seinal ja üksnes tema silmad — mustad nööpnõelapeasuurused helmed — olid seina taustal selgesti nähtavad. Seejärel kadus ta välkkiirelt aknaluukide nikerduste vahele. Ilmselt oli veevärk juba ammu rikkis.

Tuli boid tülitada. Ta tõi kaks suurt ämbrit külma ja kuuma veega. „Yes, sahib,” kordas boi jälle ja lahkus. Me vahetasime pilke ning asusime asja juurde. Ent kaks ämbritäit osutus väheks, vesi oli niivõrd pehme, et kuidas me seda ka kokku ei hoidnud, ei saanud isegi nägu seebist puhtaks. Üks meist kargas verandale ja hüüdis uuesti boid. Mõni minut ootamist.

„Yes, sahib” — ja boi tõi veel kaks ämbritäit vett.

Peagi saime kõik all restoranis kokku. Meie lõunasöögi korraldamise oli enda peale võtnud hotelli peremees ise, kes oli, nagu kõik nevaarid, lühikest kasvu, sujuvate liigutuste ja heatahtliku naeratusega. Tema korraldusel toodi õhukesi praetud saiaviilusid, kõvaks keedetud mune, maisihelbeid ja ananassimahla. Lõpuks serveeriti teed piimaga, sellel joogil oli väga ebatavaline maitse. Hiljem saime teada, et iga klaasitäie keetmiseks kulus suur peotäis kuiva teed.

Toodi Nepaali ametliku häälekandja „Gorkha Patra” värske number. Esimesele küljele oli paigutatud teade meie saabumisest Nepaali pealinna. Artikli lõpul märgiti, et nõukogude spetsialistid tutvuvad Katmandu ja selle ümbrusega. See ei ühtinud päris täpselt tegelikkusega, küll aga meie sooviga. Tõusime lauast, et asuda teele. Üks peremehe sugulasi, võrdlemisi eakas kurbade silmadega mees, avaldas soovi meid saatma tulla.

Astusime kitsast väravast Baghbazarile (Tiigri tänavale) ja peatusime, et lasta mööduda suurel ühe küüruga härjal. Tema küljed olid üle võõbatud värviga — erilise austuse märgiks selle püha looma vastu. Küürust kapjadeni punaseks võõbatud härg pööras oma pea meist möödudes ükskõikselt kõrvale. Sel ajal kui kaupmehed uudistasid võõramaalasi, jõudis ta suhu kahmata suure naerikimbu, ning astunud veel mõned sammud, heitis põiki teele maha. Ta oleks võinud seal lamada väga kaua, kuid korraga ilmus nähtavale auto. Nüüd algas võitlus autojuhi ja härja vahel. Kummal on tugevamad närvid ja rohkem kannatust, see jääb võitjaks. Autojuht andis pidevalt signaali, härg aga lamas edasi ning vehkis autopasuna saatel laisalt sabaga ja mäletses edasi. Ning ühegi juuresolija näol pole naeratuse varjugi — lehm on püha loom!

Sellele järgnes juba hoopis huvitavam vaatepilti mööda tänavat tuli meile vastu umbes kahekümneaastane noormees, tema õlgadel aga vingerdas aeglaselt suur madu. Meelitatuna meie tähelepanust haaras noormees käega mao peast kinni ja lähendas selle siis oma näole, seejärel püüdis ta madu kaelast ära võtta. See aga nähtavasti ei meeldinud sellele jahedale elukale, kes oli end tema õlgadel mugavalt sisse seadnud, ja noormees naeratas piinlikult, suutmata jagu saada oma mängupartneri vastupanust.

Möödunud mõnedest reklaamivitriinidest, kus olid india filmide kirevad plakatid, jõudsime Tundikheli väljakule. Nagu räägib legend, on selle väljaku rajajaks kuningas Kos Tšandra Malla ja see oli mõeldud kõigi linnaelanike kogunemiskohaks. Palju aastaid kasutati väljakut sõdurite drillimiseks, praegu aga kujutab see endast suurt rohelist aasa, kus mängivad lapsed, valmistuvad eksameiks Tribhuvani ülikooli üliõpilased, puhkavad linnaelanikud ja kaugelt tulnud palverändurid. Väljaku serval jalutab edasi- tagasi kirevates riietes politseinik, valvates korra järele. Tegelikult piirduvad politseiniku ülesanded ainult välismaalaste hoiatamisega, et sellel väljakul on suitsetamine keelatud. Väljakut piirab asfalttee, millel sõidab mõni üksik auto, veereb aeglaselt velorikša või sörgib väikese vankri ette rakendatud hobune, mis meenutab poni loomaaias. See on kohalik takso — tonga, kuid on ka taksosid meie mõistes. Meist paremat kätt asus nende peatuskohi — seal seisis kümmekond vana ja erinevat marki autot. Taksosid käsutatakse Nepaalis harva ja autojuhid veedavad terve päeva tukkudes. Autoakendest paistavad välja ainult jalad. Harva, nähes välismaalast, kergitavad nad laisalt pead ja vaatavad teda ähmase pilguga. Näinud, et me kuhugi ei rutta, panevad autojuhid oma pea tagasi istmele ja tukuvad edasi.

Taksopeatuse taga nägime kaunist tiiki veepinnani ulatuvate puuokstega. Sellel tiigil on luuleline nimetus — Pani pokhara, «keisrinna tiik”, sest see kaevati kunagi ühe Nepaali kuninganna käsul. Keset tiiki, nagu ujudes veepinnal, kerkib Neitsi tempel. Kaldaga ühendab teda kaunis sild. Tiigi taga asub Narajan hitti tempel, mille kaunistatud väravate juures niriseb maapinnast välja allikas — hitti, millelt tempel ongi saanud oma nime.

Templist vasakul asub väike väljak, mille keskel seisab valgete varrukakatetega politseinik, müts peas, ning juhib edasi-tagasi sõeluvate velorikšade liikumist.

Sammume edasi kesklinna poole, möödume Mahankali templist, õieti selle templi varemetest. See on üks kõige kuulsamaid nepaali templeid, seda templit kummardavad ühesuguse hardumusega nii hinduistid kui ka budausulised. Peamiseks kummardamisobjektiks on mustast kivist kuju — hinduistid peavad seda jumala Mahhadeo kehastuseks, budausulised aga Buddha kujuks, kes tulevat mõne tuhande aasta pärast maa peale ja avavat inimestele tee pääsemisele.

Perutava ratsu seljas istuva ratsaniku pronkskuju, mis asub templi lähedal, meenutab keisritele ja väejuhtidele igas ilmakaares püstitatud ausambaid. See ausammas on püstitatud Rana dünastia rajaja Džang Bahadur Rana auks. Kuju tõid nepaali kulid õlgadel üle mäekurude Indiast.

Samal väikesel väljakul kõrgub ka umbes üheksakorruselise maja kõrgune kuulus Dharahari torn. See torn ehitati üle saja aasta tagasi patrioodi ja inglise kolonialismi vastu võitleja Nepaali peaministri Bhim Sen Thapi korraldusel. Torni juurde kogunesid väed, kes läksid sõtta inglastest anastajate vastu 1814. a.

Torni kõrval asub tema kaasaegne arsenalihoone, mida praegu kasutatakse sõjaväekasarmuna, veidi kaugemal aga tunglevad inimesed — seal asub suurepärane külma veega allikas. Kolm kristalset joakest nirisevad ööpäev läbi, kustutades väsinud rändurite janu. Allikas on vett ka kõige põuasemal ajal, kui kuivavad kõik teised allikad, ja seepärast on selle allika veel „kulla hind”. Ta kannabki nimetust „sundhara” — «kuldne allikas” ja pealt katab teda kuldne varikatus.

Peab märkima, et veevarustuse probleem pole Nepaalis veel kaugeltki lahendatud. Veevärk on olemas ainult pealinnas ning siingi ainult rikaste majades ja hotellides.

Meie giid aga viis meid edasi, võib öelda sajandite sügavusse — Katmandu vanalinna. Läksime üle väljaku ja suundusime ükshaaval kitsasse pimedasse tänavasse. Tänav on sillutatud punaste põletatud tellistega, mõlemal pool on kraavid nagu kõigil vanalinna tänavatel. Varem, kui Katmandu orus veel ei tuntud ratast, lähtuti kõigi tänavate ehitamisel jalakäija ja ratsaniku, paremal juhul aga elevandi mõõtmeist. Arvatavasti ongi elevant autod hädast välja aidanud, muidu oleks võimatu linnas autot kasutada.

Vaatlesime huviga tihedalt üksteise vastu liibunud maju. Kõik nad on kahekordsed, punasest telliskivist ja meie majadest väga erinevad. Alumine korrus meenutab verandat. Sageli asuvad siin kauplused või käsitööliste töökojad. Sellisest kauplusest võite osta nepaali ümmargusi mütsikesi, india särke, prantsuse kosmeetikatarbeid, kuulsa nepaali noa — kukri ja muid esemeid. Teine korrus toetub sammastele, puust postidele; katused on kaetud kividega ja neil on ülespoole keeratud nurgad, milliseid me oleme harjunud nägema hiina pagoodidel. Kuid see on põline nepaali stiil, mis on läinud Nepaalist Hiinasse palju sajandeid tagasi. Katused on tihedalt üksteise vastas ja tugevate vihmasadude ajal voolab vesi nendelt võimsa joana alla, ujutades üle tänavad.

Minu tähelepanu köitis eakas nevaar, kes istus õlgedel oma kaupluse varjus. Tema käes helkisid eredad tulukesed — vana juveliir sõrmitses kalliskive. Ma astusin kauplusse. Peremees vaatas väsinud heatahtlike silmadega minu poole, vastas minu tervitusele ja süvenes samas oma tegevusse. Tema peened tundlikud sõrmed liikusid kiiresti mööda helkivaid tahke. Ma vaatasin ringi. Ümberringi piki seinu paiknesid kapid, kus asusid väga elegantsed ja omapärased esemed ning ehted. Jälgisin juveliiri tööd, tema aga ei lasknud end minu juuresolekust segada. Äriruumis oli niivõrd vaikne, et minu tähelepanu köitis otsekohe mingi sahin. Vaatasin toanurka ja nägin, kuidas tohutu suur täissöönud rott, uurinud mind kahtlustavalt ja nuuskinud ninaga õhku, alustas rahulikult rännakut mööda töökoda. Ta sõelus mööda tuba, tuli aeglaselt peremehe juurde, nuusutas teda, viibutas sabaga ja sörkis siis laisalt ühte toas rohkearvuliselt leiduvatest pragudest.

Mind pani imestama roti jultumus ja ma ütlesin seda peremehele.

„Las jooksevad!” vastas juveliir muretult.

„Kuid võib ju muretseda kassi?”

Vanamees tõstis pilgu ja naeratas mulle andestavalt nagu mõistmatule lapsele.

„Rott majas, see on hea enne, sahib. Ta toob õnne. Rott lendab ju öösiti kuule ja jutustab jumalale inimestest ning raskel hetkel jumalad aitavad meid. Aga kass,” ta vangutas etteheitvalt pead, „kass on kuri olevus. Ta ronib öösiti lauale, nuusutab kõike ja ootab, millal inimesed ära surevad, et saada siis maja täieõiguslikuks perenaiseks. Ja kui vastikult ta karjub… Palub jumalatelt pererahva kiiret surma,” vanamees vangutas veel kord hukkamõistvalt pead, ta nägu oli tõsine, heatahtlikud silmad aga olid karmiks muutunud.

Meie armastusväärne teejuht nähtavasti tüdines sellest kitsast tänavast ja viis meid läbikäidava hoovi kaudu edasi. Peaaegu juveliiri vastas elasid meie giidi tuttavad ja ta kutsus meid majaga tutvuma. Ronisime mõne astme võrra kõrgemale ja olime lahtisel verandal. Kitsas uks ruumi lõpus viis siseõue. Igalt poolt vaatavad hoovi teise korruse aknad. Esimene korrus kujutab endast omapärast ringgaleriid, mille tugevad postid toetavad teist korrust. Nii esimese korruse veranda kui ka teise korruse toad on ühendatud naabermajadega kitsaste käikude abil, nii et vajaduse korral võib minna majade kaudu kvartali ühest otsast teise, tänavale astumata. Kuid seda võimalust keegi ei kasuta, nepaallased on väga tagasihoidlikud inimesed ega tülita kunagi asjata oma naabreid.

Ülemine korrus on alumisega ühendatud võrdlemisi imelikult, see pole mitte tavaline trepp, millega oleme harjunud oma majades, vaid redel, mille abil meil ronitakse maal pööningule või lakka. Ka sissepääs ei sarnane uksega, see on pigem massiivne luuk, mis suletakse ööseks kõvasti «varaste ja vaenlaste eest”. Ent selline seletus paneb muigama: riigis ei esine peaaegu üldse vargusi, vaenlased aga olid viimast korda Nepaalis 1814. aastal, Inglise-Nepaali sõja ajal. Teisel korrusel koosnevad lihtsa nepaallase eluruumid tavaliselt ühest-kahest väikesest kitsast madala laega toast, kus peaaegu täiesti puudub mööbel ja ka muud esemed. Valgust tungib kasinalt ruumi läbi pisikese ilma klaasideta akna, kuid akendel on eranditult ilusad nikerdatud luugid, mis ööseks tingimata suletakse, sageli ei avata neid ka päeval. Laiadest laudadest tehtud puupõrandad on kaetud vatist kattega, mis on varustatud rullikujulise padjaga, see on ühtlasi ka kogu pere voodiks. Rikkamates majades on puu voodid. Teenijad magavad kõik koos alumisel korrusel, mõnikord kõrvuti kariloomade või koertega. Kehvikutel möödub kogu elu siseõues, kus elab kuni kümme, isegi kakskümmend peret. Poolpaljad lapsed tunglevad koduloomade vahel; hoov on nii sööklaks, pesukojaks kui ka käimlaks.

Hoovi kaudu jõudsime teisele võrdlemisi laiale ja esinduslikule, kaasaegsete hoonetega tänavale, mis kannab ingliskeelset nimetust New Road. Mõlemal pool tänavat asuvad kauplused, poed, samuti apteegid, mida siin on võrdlemisi palju. Inimesed peatänaval erinevad kitsaste kõrvaltänavate elanikest uhke riietuse ja aeglase väärika kõnnaku poolest. Katkematu vooluna sõeluvad siin jalgratturid, vahetevahel sõidavad autod (peamiselt vanad, inglise päritoluga).

Laiades peegelklaasist vitriinides läigivad hõbedaselt Nepaali kuningliku lennukompanii „Royal Nepal Airlines” lennukite mudelid. Hoolimata oma lühiajalisest tegevusest, töötab see lennukompanii võrdlemisi edukalt ja veab iga aastaga üha rohkem reisijaid.

Teisel pool tänavat nägime oma imestuseks punakas-beeži „Moskvitši”. Meie saatja seletas, et nõukogude autod pole Nepaalis enam mingiks harulduseks, üksnes Katmandus on neid ligi sada.

New Road lõpeb kinohoonega, kus demonstreeritakse peamiselt india filme. Olime uhked, kui märkasime reklaamplakatite hulgas nõukogude kinonäitlejate tuttavaid nägusid. Nõukogude filmidel, mida demonstreeriti Katmandus, oli tohutu menu, eriti aga filmil „Kured lendavad”. (Hulk aega hiljem kuulsime, kuidas kohalikud elanikud, kes polnud seda filmi ise näinud, jutustasid üksteisele selle filmi sisu kolmandate inimeste jutu järgi.)

Meie juht kiirustas meid. Ta tahtis meile näidata kõige iidsemat ja huvitavamat ajalooliste mälestusmärkidega linnaosa, kohta, mille järgi pealinn on saanud oma nime — Katmandu.

Jõudsime vanalinna keskväljakule, nevaari kuningate mitmekorruselise lossi Hanumandhoka juurde. Kuid ka siin märkasime muheldes kaasaja mõju: lossi lähedale on püstitatud kui just mitte täiesti kaasaegses, siis võrdlemisi julges stiilis üldkasutatav käimla — sein algab maast alles poole meetri kõrguselt ja mööduja määrab visuaalselt kindlaks, kummale poolele tal tuleb minna.

Hanumandhoka loss on väljapaistev ehituskunsti saavutus Nepaalis Malla dünastia ajastust. Imetlusväärsed puunikerdused lossi igal aknal ja uksel, säravad freskod ja terved skulptuuriansamblid äratavad külastajates vaimustust. Lossi ülespoole painutatud äärtega katus on kaetud punaste katusekividega. Loss sai rängalt kannatada maavärisemise ajal 1934. aastal ning pole seniajani veel lõplikult taastatud. Ükski välismaalane ei tohi ilma kuninga eriloata külastada lossi siseõue. Loss on määratud eriti pidulike tseremooniate tarvis. 1956. aastal toimus siin Nepaali kuninga Mahendra Bir Bikrami kroonimine.

Loss on saanud oma nime kahelt hanumaanilt — ahvipeaga tarkusejumalalt, kes valvavad dhokat — väravat. Veel ammu, Malla dünastia valitsemise ajal, oli Nepaali orus kolm Malla vürstiriiki, mis kandsid Katmandu orus asuvate tähtsamate linnade nimetusi: Patan, Kirtipur (Katmandu) ja Bhadgaon. Neid linnvürstiriike piirasid kõrged müürid ja linnas tohtisid elada ainult hinduistide kõrgeima kasti esindajad brahmaanid. See seadus ei kehtinud muhamediusuliste kaupmeeste suhtes, kellel olid nende linnade piirides oma kolooniad. Ent roojaste kasti (tänavapühkijad, lihunikud ja timukad) esindajate suhtes rakendati seda seadust väga rangelt. Roojased elasid väljaspool linnamüüri ja oma „jälkide” ülesannete täitmiseks lasti neid linna väravate kaudu. Katmandus oli 32 väravat, ranges vastavuses rajoonide-väljakute (nepaali keeles — tol) arvuga.

Kesklinnas asus müüriga piiratud väljak, kus oli suur hulk templeid ja stuupasid ning kuninga loss. Seda väljakut nimetati darbariks ehk paleeväljakuks. Selline planeerimine oli tüüpiline kõigile Nepaali oru linnadele. Kuid pärast nevaari Malla dünastia võimu langemist ja Prithvi Narajan Šahhi ainuvalitsuse kehtestamist (1769. a.) käskis uus kuningas lammutada kõigi kolme linna müürid ja tõi pealinna Katmandusse üle. Asunud elama Hanumandhoka lossi, laskis ta seal remonti teha ja. laiendas lossi tunduvalt. Kuid lossi üldplaan — korrapäratu ristkülik rohkearvuliste ehituste labürindiga — säilitati. Üldse on neid juurdeehitus! ligi viiskümmend.

Kuulates meie giidi jutustust templist, vaatlesime hanumanide imposantseid kujusid, mis olid punaseks värvitud ja mille külge kleepusid lillede kroonlehed. Seda tegid elanikud oma kaitsjate — jumalate austamise märgiks. Väravad olid avatud ja nende kõrval seisis paraadvormis politseinik. Ma heitsin pilgu õue ja nägin vasakul pool ilusaid nikerdustega kaunistatud aknaid ning osa hoonet katusega, mille nurki kaunistasid kivist raiutud longus kõrvadega elevantide pead. Need olid „troonisaali” aknad, nagu seletas meie giid.

Paleeväljakul nägime ausammast, mille tipus asus kuldkalakese kuju. On levinud uskumus, et kuldkalake või nja („nja” tähendab nevaari keeles ka „viis”) on märgiks, et palee põranda alla on maetud viiskümmend miljonit kuldruupiat. Samba lähedale on paigutatud tohutu kell ja kaks suurt trummi, mis traditsiooni kohaselt kaks korda päevas ennast meelde tuletavad. Trummi- ja kellalöögid teatavad pealinna elanikele saabunud koidust või alanud pimedusest. See traditsioon on pärit veel sellest ajast, kui Nepaalis ei teatud midagi kellade olemasolust ja hommiku saabumise üle otsustati kas katusekivide või käeseljal olevate karvade järgi. Kui aknast välja vaadates võis eraldada naabri maja katusekive, siis see tähendas seda, et oli saabunud koit. Kui aga teekäija jäi öö kätte, siis määras ta koiduaja kindlaks käe abil. Teekäija pöördus näoga itta ja sirutas käe välja silmade kõrgusel peopesaga allapoole. Kui rändur võis helendava taeva foonil näha käenahal üksikuid karvakesi, siis oli alanud hommik.

Ent ei maksa mõelda, et vanas Nepaalis polnud üldse ajanäitajaid. Neid tuntakse seal gadi nimetuse all ja nad kujutavad endast omapärast konstruktsiooni: veenõus ujub kerge tühi liud, mille keskkohta on tehtud pisike avaus. Kui nõus olev vesi täitis liua ääreni ja viimane vajus põhja — siis tähendas see seda, et oli möödunud tund aega. Pärast seda võeti liud veest välja ja asetati uuesti veepinnale.

„Aga siin,” ütles giid, viidates umbes kahe ja poole meetri pikkusele ja poole meetri laiusele metallplaadile palee seinas maast umbes põlve kõrgusel, „te võite näha nõndanimetatud „Sila lipit”, arusaamatu sisuga kirjutist kõigis nendes keeltes, mis olid tuntud Nepaalis kuningas Pratap Malla ajastul.”

Me uurisime huviga plaati, millele on kirja pandud laused, iga lause erineva kirjaga. Kokku üle viiekümne hommikumaa keele, sealhulgas sanskriti ja prakriti keel. Õhtumaa tähestikest oli esindatud ainult üks — ladina. Selle seina vastas asus väike hinduusuliste tempel, milles oli Siva raidkuju, ülal aga, karniisi lähedal, otse katuse all, olid mõned kohalike kunstnike poolt suure meisterlikkusega kujutatud erootilised stseenid.

Kuningalossi kõrval asub kuninglikule perekonnale kuuluv imposantne tempel — Taledžu Bhavani, mis on ehitatud «monarhide kaitsja”, jumalanna Bhavani auks. Kõrvalistele isikutele on templisse sissepääs suletud. Tempel on elanikkonnale avatud ainult lühikeseks ajaks dašahari püha ajal. Palju rahvast püüab siis pääseda templisse, et mitte lasta mööda ainukest võimalust austuse avaldamiseks jumalanna Bhavanile. Selle viiekorruselise templi vastas asub iidne hoone — Kot, endine sõjanõukogupalee, mis on saanud Nepaali ajaloos kurikuulsaks. Seal toimus 1816. aastal (Kot parva toimus 14. september 1846, 1816 aastal lõppes Anglo-Nepaali sõda – Libarebane) julmuselt ennekuulmatu tragöödia, mis tõi võimule Džang Bahadur Rana — feodaalse dünastia rajaja, mis valitses Nepaalis üle saja aasta. Kot parva (s. t. „Koti väljaku sündmused”) ajal toimus Nepaali „pärtliöö“. Tapeti üle viiesaja kuninga lähikondlase, kes kuulusid kõige aristokraatsemate perekondade hulka. Nähtavasti ei aidanud neid rohkearvulised jumalad, isegi mitte templi kõrval seisev neljakäelise sõjajumala Bhairava kivikuju. See on nepaali kiviraidurite meistriteos. Ta on raiutud mustast graniidist, seetõttu nimetatakse teda Kala Bhairavaks, s. t. mustaks Bhairavaks. Pealinna elanikkond austab teda väga: ainult pea on tal must, kuna kõik muud kuju osad on elanike poolt austuse märgiks kollase ja erepunase värviga üle võõbatud. Kala Bhairava vastas asub Seto (valge) Bhairava tohutu suur pea, mis paikneb müüris ning mida varjab puust võre. Teda tohib puudutada ainult üks kord aastas, Indra džatra püha ajal, kui võre avatakse nädalaks. Mõned nepaallased usuvad, et hädaohu korral lendab jumal Bhairava brahmaanide kutsel appi nepaali rahvale.

Möödunud kiviplaatidel lamavast lehmast, ületasime väikese Katmandu toli nimelise väljaku, mis on nüüd muudetud kirevaks, mitmesuguseid troopilisi puuvilju täis kuhjatud turuks. Turult võib osta küpseid ananasse, kookospähkleid, mitut liiki suurelehelisi rõikaid, paprikakaunu ja nepaali kõigi põngerjate maiuspala — puu otsas kasvavaid papaiasid, mis välimuselt meenutavad melonit. Siia tuleb palju perenaisi, et täiendada oma aed- ja puuviljatagavarasid. Mõned aga tulevad siia ka teisel kaalutlusel — seisab ju sellel väljakul legendaarne post. Pealtnäha tavaline, umbes meetri kõrgune tulp. Kuid sellel tulbal on, nagu räägib rahva pärimus, ka oma iseärasus: kui viljatu naine embab seda tulpa ja avaldab oma salajasimad soovid, siis ilmub tema majja poeg — iga nepaali perekonna uhkus. Nähtavasti on sellele puutükile osaks saanud palju embusi, sest tuhandete naiste käed on ta päris siledaks poleerinud.

Möödusime turust ja meie ette kerkis hoovisügavuses suur maja kolmeastmelise katusega, mis kannab Kastamandapi nimetust. See maja-tempel, mis andis nime Nepaali pealinnale Katmandule (katha — puu, mandap — tempel, maja), on ehitatud ühest puutüvest ilma ühegi naelata. Kuid mina kahtlen selle väite õigsuses, sest ma pole kunagi näinud selliseid massiivseid puid, isegi mitte kõige lopsakamates nepaali salipuumetsades.

Nevaari kuningas Lakšmi Narajan Singh ehitas Kastamandapi 1596. aastal mitte templiks, kuigi seal on mõned Siva kujud, vaid hotelliks erakutele ja fakiiridele, kes tänapäevani seal peatuvad. On täiesti tõenäoline, et linn on saanud oma nime sellelt erakute võõrastemajalt, kuid Katmandu linn on kahtlemata ehitatud tunduvalt varem. India ja nepaali kroonikad mainivad, et juba kolmsada aastat enne meie ajaarvamist oli Nepaali orus väike püha linn, Deo Patan ehk Mantšžušri Patan, kuhu kuulus India kuningas Ašoka püstitas oma külaskäigu tähistamiseks mälestusmärgi, nõndanimetatud stuupa . Deo Patani kõrvale ehitas kuningas Gunakam Deva Katmandu linna.

Katmandu asub Nepaali oru lääneosas, kaks kilomeetrit Nagardžuni mäest, Višnumati jõe vasakul kaldal ja paralleelselt Dhobi Kola jõega. Linn on pikaks veninud põhjast lõunasse ja, nagu väidavad buda usu mungad, on talle antud suure looja Mantšžušri mõõga kuju, samal ajal kui hinduistid arvavad, et Katmandu on ehitatud Siva ehk Deva mõõga kujulisena. Selle mõõga teravik on suunatud lõunasse, Dhobi Kola ja Višnumati jõe alamjooksu poole, kuna mõõga käepide asub põhjakaares, kus ta lõpeb Timmale-nimelise asula ääres. Linna pikkus põhjast lõunasse on ligi kolm kilomeetrit, laius poolteist kuni kaks kilomeetril. Peamised elamurajoonid asuvad piki Višnumati jõge, millele on ehitatud kaks silda. Ühe silla kaudu viib tee elamukvartalitest arsenali, sõjaväekasarmute ja Tundikheli väljakule. Teise silla kaudu pääseb Svajambhunathi templi juurde, mis on paljude budausuliste palverännakute eesmärgiks. Selle templi kõrval elab budausuliste Ülemaailmse Assotsiatsiooni asepresident, kõigi poolt lugupeetud inimene, humanist, Nõukogude Liidu sõber Bhikšu Amritananda.

Siin, teise silla kõrval me peatusimegi, et imetleda kaunist vaadet Svajambhunathi templile, mis asub kõrgel künkal ja upub igiroheliste puude lopsakasse lehestikku. Meie kõrval seisid mõned inimesed.

Suurde punasesse riidetükki mähitud eakas priske buda munk tegi meile namaste. Ta naeratas ja kogu tema nägu naeris kaasa; näis, nagu oleks isegi munga paljaksraseeritud pealagi hakanud seejuures helendama. Ma heitsin silmanurgast pilgu tema kummituhvlites jalgadele.

Buda mungast kaugemal seisid noormees ja neiu. Noormehel olid jalas sinakasvalged kitsad püksid, seljas pikk hall pintsak, mille alt ulatus peaaegu põlvedeni külgedelt lahtine hall särk. Peas oli tal väike ümmargune nepaali müts topi. Ta hoidis neiu kätt. Neiu toetus silla käsipuule ja vaatas alla, kus peaaegu kuivanud Višnumati jõesängis lamasid mustad vesipühvlid. Siis ajas ta enda sirgu ja ma nägin tema nägu. Ta oli ilus. Siledad, mustad, kuklasse sõlmitud juuksed raamistasid tema tõmmut punase täpiga — tikaga — kaunistatud laupa. Pidupäevadel kleebivad kõik nepaali ja india naised otsaesisele tika. Õhuke vest kattis ta õlgu, selle peale oli tõmmatud sinine kuldsete taevatähtedega sari. Igilumega kaetud mägede ja Katmandu oru kireva looduse taustal nägi ta välja kauni haldjana, iluduse ja viljakuse jumalanna Tara kehastusena.

Hakkasime nendega vestlema ja saime varsti teada, et nad lähevad Svajambhunathi templisse, mida tavatsetakse külastada pühade ajal. Sel päeval oli Bhaitiki tulede püha. Üheks selle iseärasuseks on, et õed avaldavad vendadele oma austust. Noormees ja veetlev tütarlaps olid vend ja õde. Tütarlaps püüdis sel päeval igati oma venna meele järgi olla.

Läksime koos oma uute tuttavatega templisse. Algul kulges tee nepaali tavaliste kahekorruseliste majade vahel, seejärel pöörasime natuke kõrvale ja pahemat kätt jäi sügav auk veepumbaga, mille juures pesi ennast kümmekond nepaallannat. Augupervel istusid nende alasti lapsed ja mängisid kivikestega. Meid nähes hakkasid naised häbenema ning ruttasid riietuma. Et selle omapärase sauna kasutajaid mitte segada, läksime jälle tagasi väikese puuviljakaupluse juurde viivale teele. Kaupluse juures meie sõbrad peatusid ja hakkasid peremehega kauplema. Nad ostsid mingeid puuvilju, mis väliselt pisut apelsine meenutasid, ja soovitasid ka meil sedasama teha. Me hakkasime ostusid taskutesse toppima. Kellelgi jäi üks puuvili pihku, ta otsustas seda nähtavasti maitsta ja pühkis selle taskurätikuga puhtaks. Ent vaevalt jõudis ta puuvilja suu juurde tõsta, kui neiu valjusti naerma puhkes ja tal käest kinni haaras.

„lnimesed ei söö neid puuvilju! Me ostsime need ahvidele,” ütles ta.

„Ahvidele? Missugustele ahvidele?” küsisime me hämmastunult.

„Küllap varsti näete,” järgnes vastus.

Peagi kõrgus meie ees suur kahe lipuga küngas. Ühel künkaharjal paistis tihedate puude tagant templi kullatud kuppel. Suundusime sinnapoole. Kitsas, kuid autosõiduks täiesti sobiv tee tõi meid laia marmortrepi juurde. Kahel pool treppi seisid jumalate — templi kaitsjate — kõrged kivikujud. Vasakul ja paremal lebasid plaadid devanaagari  ja tiibeti kirjadega.

Astusime mõne sammu edasi ja meie ees avanes üsna järsk, pikk ja kitsas viiesaja astmega trepp, millel olid keskel ja külgedel metallist käsipuud. Suured harali okstega puud moodustasid trepi kohal tiheda varikatuse, mida piiras mõlemast küljest künka nõlval lopsakalt kasvav mets. Järsku kuulsime mingit sahinat ning seejärel murduvate okste praksumist. Tahtmatult tõstsime pilgu üles… ja meile vaatasid otsa kümned uudishimulikud ahvisilmad. Sedamööda kuidas lähenesime künkaharjale, lähenes ka kära metsast — ahvid saatsid meid, lootes saada midagi hamba alla. Keegi võttis taskust välja puuvilja, et äratada metsaelanike tähelepanu. Ümberringi hakkas kõik sahisema, kuid ükski pärdikutest ei hüpanud maha. Kuid sellest hoolimata äratas see teiste teravasilmaliste templielanike tähelepanu, kes hakkasid kärme jooksuga meie poole laskuma. Kuid mis see siis on! Mööda käsipuud laskus meile vastu hall tombuke. Ta jõudis meile üha lähemale ja me puhkesime üksmeelselt naerma, nähes imelikku vaatepilti. Väike pärdik, kelle kõhu külge oli kramplikult klammerdunud pisike poeg, laskus kiiresti nagu ulakas koolipoiss mööda käsipuud alla, hoides kõigi nelja jäsemega käsipuu ümbert kinni ja hüpates seejuures osavalt üle põikpuude. Mõni aste enne meie juurde jõudmist hüppas ta kergelt maha ja kadus puudetihnikusse.

Lähenesime künkaharjale, kus seisab Svajambhunathi tempel, ida poolt. See suurepärane kunstiteos on ehitatud umbes sada aastat enne meie ajaarvamise algust, kuid tõenäoliselt on siin esialgu olnud mingi teine hoone. Templi kullatud kupliga stuupa on selles ansamblis peahooneks, mis on pühendatud Mantšžušrile — oru kaitsejumalale, nagu arvavad budausulised; hinduistid aga arvavad, et ta on pühendatud Sarasvatile, hinduistide jumala Višnu abikaasale. Stuupa kõrgus on 10 meetrit, läbimõõt aga 20 meetrit. Kupli alla on asetatud kolmteist lamedat telliskivist taldrikut, mis moodustavad omapärase koonuse. Need kolmteist rida sümboliseerivad budistide kosmogoonia kolmeteistkümmend taevariigi astet. Nende alla kuubi neljale küljele on joonistatud punase, musta ja halli värviga kaks poolkuusarnaste kulmudega silma, mis vaatavad Katmandu orgu. Veidi allpool aga on kujutatud küsimärk, mis meenutab nina. Nepaallased arvavad, et silmad tähendavad karmi jumalust, kes vaatleb maailma, küsimärk aga on saladus seda maailma asustavatele inimestele. Svajambhunathi templit, nagu paljusid teisigi oru templeid, austavad nii budistid kui ka hinduistid. Idamaa kahe suurima usundi iga sekti esindajale on eraldatud oma nurgake. Jõudnud templiesisele kividega sillutatud väljakule, näeb õigeusklik budist endise, kaasaegse ja tulevase Buda viit vasega kaetud kivikuju. Tiibeti budisti jaoks, kes kuulub lamaistlikku sekti, on püstitatud postid tiibetikeelse kirjaga „O mani padme hum” („Oo, pärl lootoseõies”), püha vormel, mis toob hinge puhastust. Samas, trepist vasakul, asub Vadžri kuldne lehtla trummiga, mille ümber on üles tähendatud tiibeti kalendri tsüklid, nende juures aga kaks lõvi — valvurit. Lõvid on juurde ehitatud „alles hiljuti” — 1645. aastal.

Trepist paremat kätt asub sammas, nõndanimetatud Mandapam, mis on pühendatud tantratele — pühadele palvesõnadele. Budistid on arvamisel, et kui neid sõnu alalõpmata omaette korrata, siis võivat nende abil teha imesid. Samba kõrval on tohutu kivikell, milles peituvat tantrate saladus. Otse stuupa taga on väike kivihoone. See on palverändajate hotell. Ta näeb sedavõrd vilets välja, et seda on raske nimetada eluruumiks. Tahtsin näha suurt hulka metallist palvetrumme (neid on 108), mis piki seina erilistele alustele paigutatuna piiravad peastuupat. Nende juurde astus mõõduka sammuga keegi buda munk ja keeras trumme parema käega. Tema liigutustes oli tunda väsimust. Ta käis nähtavasti ümber stuupa juba hommikust saadik ja kavatses arvatavasti niimoodi käia päikeseloojakuni. Budistid on arvamisel, et mida rohkem kordi kordad „O mani padme hum”, seda rutem algab hinge puhastus. Korrates omaette palvesõnu, pani munk pöörlema ka sententsidega palvetrummid ja suurendas niimoodi automaatselt nende kordamiste arvu. Vahetevahel munk puhkas. Ta lähenes igavesele tulele — kõrgeima jumaluse sümbolile, võttis istet ja vaatles rahulikult jumalanna Tara pronkskuju. See kuju on peaaegu kõikides nepaali templites; ta on mõeldud budistidele-palveränduritele, kes on siia tulnud Tiibetist. Tara peab alati meenutama Tiibeti budistidele, et nimelt tema — Nepaali printsessi Brihuti kehastus — soodustas selle usu levikut Tiibetis juba VII sajandil meie ajaarvamise järgi.

Munk aga tõusis jälle maast ja alustas oma endist tegevust — hakkas käima ümber stuupa. Ta möödus jumalanna Sitala kujust. See on hirmuäratav rõugete jumalanna, kes kuulub hinduistide panteoni jumalate hulka, kuid samasuguse lugupidamisega kummardavad teda ka budistid. Munk laskus ühele põlvele, vaatas mõnda aega paluvalt jumalanna kujule ning, olles nähtavasti veendunud jumalanna heas suhtumises temasse, tõusis aeglaselt püsti ja astus hinge päästvate palvetrummide juurde. Tema „tööpäeva” teine pool algas juba korduvalt sooritatud teekonna kordamisega. Nüüd tõstis ta käe ja hakkas pöörama esimest, siis teist, kolmandat jne. palvetrummi. Tema liigutusi jälgisid üksisilmi peale meie kümned templi päriselanike ahvide silmapaarid. Neid võib täie õigusega nimetada templi peremeesteks, sest nad teevad seal absoluutselt kõike, mida nende ammutamatust energiast tulvil hing soovib. Mida nad kõike pühakojas ei teinud: kukerpallitasid, kisklesid, ajasid üksteist mööda kivipõrandat taga, hüplesid mööda jumalate päid, võtsid nõrgematelt kaaslastelt ära maitsvamad palad.

Meie tuttavad võtsid paberkotist välja puuviljad ja nende juurde kogunes otsekohe terve parv makaake. Võrdõiguslikule kingituste jagamisele ei saanud mõeldagi, sest ahvidel on oma seadused. Nad kõik torkavad silma erakordse ahnusega. Kuid sellest hoolimata ei sirutanud nad esimestena oma käsi, kartes saada kõrvakiilu juhi käest. Et pikendada ahvide söötmise mõnu, lõikasime puuviljad väikesteks viiludeks. Olles veendunud meie rahumeelsuses, jooksid pärdikud julgesti meie juurde, hakkasid meie käest hammastega puuviljatükikesi haarama ja neid kiiresti põske peitma. Kui ahvidel oli mõnda tükki, mida me kõvasti sõrmede vahel hoidsime, raske kätte saada, lõid nad meile vastu kätt, kui aga ka see moodus ei andnud tulemusi, põrnitsesid nad meile ähvardavalt otsa ja hakkasid vihaselt turtsuma. Selline käitumine tõotas skandaali. Ahv võib hüpata pähe ja kriimustada nägu või hammustada sõrme. Me jagasime neile ära kogu kaasatoodud puuvilja. Niipea kui meie taskud tühjaks said, hülgasid ahvid meid otsekohe ja hakkasid jälle ringi jooksma. Nad kukerpallitasid, tegid kirjeldamatuid saltosid ja näitasid kogu oma olekuga, et etendus on lõppenud ja me võime nende valdustest kaduda kus seda ja teist.

SISUKORD

Esimene peatükk

Läbi kaasaja sajandite sügavusse …           5

Teine peatükk

Džunglite lähistel .            39

Kolmas peatükk

Esimesed katsumused      67

Neljas peatükk

Džungel näitab kihvu      93

Viies peatükk

Kadunud maailm              115

Kuues peatükk

Ekslevad jõed     145

Seitsmes peatükk

Holi püha             154

Kaheksas peatükk

Tee kuristiku kohal