Autor: Arvo Mägi

***

Ela kui Jumala selja taga,

õiglaselt õigusi jaga:

piiskopile paras jagu,

orduhärrale oma jagu,

mõisnikule mõnus jagu,

priske papile magu,

maamehele mitte kui midagi.

***

Värava taga, 1351

Linna värav oli kinni!

Värava taga tungles inimesi puntras. Karmid hääled, naiste kriiskamine, vandesõnad.

– Tehke värav lahti! Lahti kuulete! Ma pean sisse saama!

Rusikatega antud abitud põntsud vastu karedat puud. Keegi teotas ropult Madonnat ja Püha Nikolaust. Räägiti maakeelt, millest Anna pisut aru sai. Räägiti rumalasti. Kõrvad oleks pidanud kinni hoidma.

– Ohoo! ütles jäme hääl saksa keeles. – Isegi vagad nunnad jäetakse linnast välja. Asi peab tõsine olema.

– Asi on tõsine, ütles vanem mehehääl. – Neil on õigus värav kinni panna. Päike on looja läinud.

– Õigus! urises jäme hääl. – Seda õigust pole ammu tarvitatud. Värav oli alati lahti, kuni päris pimedaks läks. Aga nüüd kardetakse.

– Mida?

– Ära sunni mind seda nimetama.

– Katku kardetakse, ütles vanem naishääl maakeeles. – Katk on juba linnas.

– Tehke värav lahti, neetud argpüksid! karjus keegi vigases saksa keeles.

Väravatorni avausse ilmus raudkübaraga habemik.

– Värav on kinni ja jääb kinni, kuulutas vahimees kahes keeles. – Homme hommikuni. Rae käsk. Jätke oma kisa ja käige põrgusse!

Pea kadus.

Mis teha? Külm ahastus hakkas mööda Anna…

liikmeid ülespoole tõusma. Olla väljaspool linna müüre, vastu ööd, üksinda. Kus asus see maja tolles hüttide rägastikus, kus õde Katarina äkki kokku vajus, kui nad käisid vaatamas vanemat naist, kes kloostrile oli head teinud? Haigel naisel ei olnud katku. Seda ei saanud olla ka õde Katarinal. Ta surm tuli liiga äkki. Süda või pea, inimese elu kaks tähtsat paika. Annal hakkas hirm, ta tõttas linnavärava poole, et kloostrist abi kutsuda. Katarina tuli tagasi kloostrisse viia.

Aga värav oli kinni, pimedus tulemas.

Suvi oli õnneks, väljas oli veel soe. Kuhu minna? Võõrad inimesed, karmid ja kurjad, nagu kloostris räägiti. Hoopis teissugused kui linnamüüride sees, kus kõik oli tuntud ja teada. Mitte Annale, aga nunnadele. Nagu kodus, Weissensteinis, linn oli ainult suurem.

Mis kaitseb öösel? Nunnarüü – see oligi ainult noviitsirüü – kaitses päeval ja linnas. Aga siin ja pimedas?

Tüdrukud sosistasid lugusid nunnadest, kes oli jäänud üksi välja haigete juurde. Eriti noortest nunnadest.

Miks Anna üldse oli siin, võõra linna värava taga? Selle asemel, et olla kullassepatütar Weissensteinis, kõigi poolt tuntud ja aupakkumisega koheldud? Kui isa mängis täringutega maha varanduse, kui ta võttis raha kullassepaameti laekast… Mis muud jäi üle? Hea, et oli olemas seegi tee, tänu tädi Elsbetile, kes oli olnud Püha Miikaeli kloostris ja hiljuti surnud. Ema ja tädi Elsbet ja nüüd ka õde Katarina, kes oli karm, aga õiglane. Ainult isa oli võib-olla elus. Ei olnud teada, kuhu ta kadus. Räägiti, et laevaga Finlandi.

Kisa värava taga vaibus. Nähti, et sisse ei pääse. Hallis ürbis naine hüüdis veel viimased ja väga rumalad sõnad värava poole, saksa ja maakeeles segamini. Siis naeris ta karedalt ja keeras minekule. Mehed värava taga hakkasid Annale lähenema.

– Ohoo, linnuke puurist välja jäetud, ütles tüse mees. Ta lehkas õlle ja higi järele. – Kuidas niisugused asjad juhtuvad?

– Ma käisin haige juures, vastas Anna väriseva häälega, kuigi noviitsidel oli meestega rääkimine keelatud. Aga mis teha?

– Haigete? Mees põrkas sammu tagasi. – Mis haigus see oli?

– Mina ei tea.

– Tule ära! kutsuti meest. – Nad kannavad haiguse jälgi ringi. Kui sulle hommikul nunn vastu tuleb ja sa kolm korda üle vasaku õla ei sülita, siis jääd kindlasti haigeks.

Salgast eemaldus kolm meest. Aga sinna jäi veel küllalt inimesi, ka mehi. Nüüd tuli vanapoolne mees tuikudes ligemale.

– Kas sa oled nunn? Teid on kõiksuguseid. Või oled linna neitsikene, kes tuli rohuaeda kallimaga kokku saama?

– Mina olen Püha Miikaeli kloostri noviits, ütles Anna ja tundis, kuidas see kõlas haledalt ja arglikult. Arg ei tohtinud olla, seda oli juba ema õpetanud. Kes on arg, see meelitab teiste jultumuse välja.

– Vaat-vaat, või ainult noviits, ütles noor poiss teiste tagant välja tulles. – Siis sa pole veel lubadust andnud, et oled karske. Sinuga võib veel kaupa teha.

Mehed naersid, ka naistehääli oli teiste hulgast kuulda. Anna astus paar sammu eemale. Kui oleks tegemist kurjade vaimudega, siis aitaks ristilöömisest ja saatana äraneedmisest. Aga mida teha kurjade inimestega, eriti kurjade meestega?

– Vaatame lähemalt, tuli poiss ligi ja rabas Anna käest. Esimest korda tõmbas Anna käe lahti, aga poiss haaras käerandmest uuesti, nii et tegi valu. Mehe sõrmed vastu paljast nahka! Kui sellest teada saadakse!

Kui Anna veel päris noor oli, siis kasutas ta häbematute poisijõmpsikate vastu küüsi. Need olid sel ajal teravaks ihutud. Tal oli siis koguni väike nuga vöö vahel. Nüüd olid küüned lõigatud, terariistu noviitsid ei kandnud.

– Tagane minust! ütles Anna haledal toonil ja pani sellega mehe valjemini naerma. Poiss haaras teise käega Anna õlast ja ajas näo Anna omale ligi. Mida teha? Hammustada? Mida võib teha kloostri noviits niisugusel puhul? Kõik naeravad tigedalt. Külm kahm oli liikmetest südameni tõusnud.

– Mis sa, poiss, käperdad! ütles keegi sügaval häälel. Poiss tõmmati kaugemale, ta käsi vabastas Anna käe.

– Sa ära sega, vastas poiss ja katsus mingit liigutust teha, aga tõugati kaugemale ja pidi peagu kukkuma.

– Kes sa ise oled? Mis sul asja? küsis vanem mees.

Anna ees seisis jässakas noormees lühikeses jakis, kapuuts üle pea ja parem käsi vööl rippuva nuia küljes.

– Asi on siin, vastas noormees ja vihistas äkki nuiaga ringi.

Anna ja noormehe ümber oli äkki ruumi. Väravatagune salk vajus laiali. Oli näha ainult hüttide poole astuvate inimeste selgi.

– Lähevad häbematuks? küsis noormees ja kinnitas nuia jälle vöö külge. – Kuidas sa niimoodi siin niisugusel viletsal ajal?

Hääl oli sügav ja rahulik, kuigi noor.

– Ma olen Püha Miikaeli kloostri noviits…

– Seda ma näen, isega hämaras.

– Käisime õde Katarinaga seal… haige juures. Tal hakkas äkki halb, õde Katarinal. Suri sealsamas. Ma läksin tagasi abi otsima, aga nad olid värava sulgenud. Kardavad vist… katku. See naine ei olnud katkus, lisas Anna kiiresti. – Ega ka õde Katarina.

Noormees naeris lahedalt.

– Katk? Mina olen katku läbi põdenud. Mina ei karda midagi. Mis me sinuga nüüd peale hakkame?

– Kes sina oled? küsis Anna. Noormees rääkis rahvaga maakeelt. Nüüd rääkis ta saksa keelt, pisut konarlikku aga ladusat. – Oled sa linnas või maalt?

– Siit, sealt ja igalt poolt. Tule kaasa, mul on üks paik. Siinsamas.

Anna kõhkles.

– Ei julge? Noviitsil ei sobi mehega kuhugi minna, eks? Aga mis sul siis üle jääb? Värav on hommikuni kinni. Kuhu sa lähed? Siin või aedades tulevad nad sulle jälle kallale. Ära mind karda. Mina ei ole veel kunagi ühelegi naisele ilma tema enda tahtmata midagi teinud. Ei ole ju vaja.

Noormees naeris jälle, aga see ei kõlanud vastikult nagu meeste irvitamine äsja. Tuli minna selle noormehega, midagi muud polnud tõepoolest teha. Kõik muu oli hullem.

– Nad on väravad alati hiljem… ütles Anna abitult ja läks juba noormehe kõrval hüttide rägastiku suunas.

– Kardavad katku. Nagu katk väravatest ja müüridest hooliks. Lendab kui lind üle või poeb kui rott alt. Miks sa kloostrisse läksid?

See ei ole tema asi, mõtles Anna pahaselt.

– Tahtsin, vastas ta, aga see kõlas valesti.

– Tahtsid? Naljakas! Sa oled noor ega näe vilets välja, vähemalt hämaras. Aga inimesi ja tahtmisi on palju. Mis see minu asi. Ei saa omade tahtmistegagi hakkama.

Nad jõudsid varsti kohale. Hütt oli madal, Annagi pidi peagu kaela painutama, et uksest sisse pääseda. Toas oli kaks pikka pinki ja laud. Väga peenike küünal põles laua otsal.

Naisterahvakogu tuli neile vastu.

– Kellega sina? küsis ta maakeeles. – Nunn!

– Värava taha jäänud, vastas noormees käskima harjunud häälel. – Otsi talle kannikas leiba ja kann kalja. Muud meil ei ole. Pärast võib pingi peal magada.

– Mis nad minu kohta arvavad, muretses Anna ja istus ettevaatlikult pingile, mis polnud väga puhas. Jalad olid väsinud, ihu roidunud.

Leivakannikas oli kõva, aga puhtast viljast, kali polnud väga hapu.

– Mis amet sinul on? küsis Anna noormehelt, kes istus ta vastas laua taga ja jõi teisest kannust midagi.

– Hea küsimus. Palju vastuseid. Missugust vastust sa tahad?

– Tahan õiget vastust, kinnitas Anna.

Kõik tundus kodusena, kuigi see oli ju niimoodi hirmus, kloostris seaduste vastu. Anna ei kartnud millegi pärast seda jässakat noormeest.

– Egas siin pole kohus, et nõutakse ja mõistetakse õigust, ütles noormees ja naeris valjusti. Lisas siis:

– Sa võid magama minna.

– Ära lollusi tee! ütles naisehääl pimedusest.

Noormees mühatas sellele naerda ja pöördus Anna poole.

– Kes õiguse eest maksab? Sina minust ju midagi ei tea. Ma võin sulle rääkida mis tahes. Kui ma äkki olen timuka sulane.

Anna lõi tahtmatult risti ette, külm viirg jooksis üle selja.

– Ma ei ole, ära karda, naeris noormees. – See on sant amet. Makstakse veel kuidagi, aga lugupidamist ei ole, kuigi oled kohtu käsuline. Ja mis on inimene ilma lugupidamiseta? Küsid, kes ma olen… Vaata, seda ma just otsingi, et kes ma olen. Ringi olen rännanud, Pärnus ja Viljandis käinud. Sihin üle mere Oobu linna, mida soomlased ise Turuks kutsuvad. Seal võib-olla saan teada, kes ma olen. Sinusugust oleks mul vaja.

– Minusugust? imestas Anna, nii et leivapuru pidi kurku minema. – Mis sa minuga?

– Sa mõtled, et mis ma nunnaga või nunnahakatisega? Ma ei mõtle riideid, ma mõtlen tüdrukut. Kas sa tantsida oskad? Ära karda, aga ma sind pilka. Egas sa eluaeg pole nunn olnud. Enne ikka olid harilik tüdruk.

– Pisut tantsisime Weisensteinis…

– Ahaa, maakeele järgi oled Paidest. See on väike linnake, seal ei ole midagi. Ja oled tantsinud… Kui läheksime kahekesi mööda maad käima, kuni me selle paiga üles leiame, kus on minu õige koht. Muidugi võid sa ju öelda, et ega minu õige koht pruugi olla sinu õige koht. Sul on õigus. Aga kui üks leiab paiga, küllap ka teine.

– Mis sa mõtled – maad mööda käima?

Noormees naeris südamest ja kergitas kannu.

– Jaa, ma ei saa sulle praegu otse näidata. Aga ma oskan üht ja teist. Ma võin käte peal käia, pika maa. Oskan visata kukerpalli edasi ja tagasi. Ka nii, et ma käega maad ei puuduta. Oskan trummi taguda ja vilet puhuda. Praegu ma ei taha näidata. Aeg on hiline, rahvas jookseb kokku, aga hõbedat pole neil siin värava taga anda. Tunnen mõnda laulu – need on küll ropud. Sihuke munk õpetas mulle laulu munkade keeles, kiriku keeles. Aga seda ma ei laula. Ma ei tea, mis see tähendab. Kirikumehed võivad kurjaks saada. Ma oskan karunaha selga tõmmata ja karu mängida. Mõtle, kui läheksime kahekesi, minul rõngas ninas. Karuninas muidugi, ega ma oma ninasse. Rahvas naerab kõhud haigeks. Mul on kedagi vaja. Kas või sellekski, et raha korjata. Raske on üksinda niisuguste asjadega sekeldada.

Anna pidi naeratama. Kõik oli tore ja lapsik ühtlasi. Anna oleks käinud ringi mööda linnu ja laatu ja vedanud ketiga karu. Mis selle kohta oleks öeldud Püha Miikaeli kloostris? Kas nad oleksid teda taga ajanud? Noviitsi vist ei saanud taga ajada ja vägisi tagasi tirida. Anna polnud veel andnud nunnatõotust ega saanud linikut pähe.

– Mõtled järele, eks? küsis noormees ja sirutas oma liikmeid. – Me võime ju endid preestril lasta paari panna, siis pole kellelgi ütlemist. Oskad maakeelt kõnelda?

– Aru saan, tunnistas Anna. – Mitte kõigest. Rääkida oskan ka paar sõna.

– Keele õpib ruttu ära. Kui me Riiga läheme, siis on tee peal teine rahvas teise keelega, lätlased. Oobu linnas räägitakse rootsi ja soome keelt. Soome keelest ma saan natuke aru. Rootsi keel olevat nagu vilets saksa keel. Nagu taani keel umbes – seda ei söö sigagi. Taanlasi on siia alles jäänud, räägivad kõik saksa keelt. Kas teeme kaupa?

– Ma pean homme hommikul vara kloostrisse minema ja neile ütlema, et õde Katarina on surnud ja et väravad…

– Kloostrisse? Sealt nad sind enam välja ei lase. Hakkavad uurima, kus sa öösel olid. Mis sa siis kostad? Öösel linna värava taga, väike noviitsike üksinda. Siin väljas on kõiksugust. Pürjelite aiad, võllamägi ja naistemaje. Mis sa siis ütled? Et olid koos noore mehega, kelle nime sa ei tea ja kes ajas segast juttu. Sandisti käivad nad seal sinuga ümber, kui sa niimoodi… Mis su nimi oligi?

– Anna.

– Maarahvas ütleb Anu. Kui vana sa oled?

– Kuusteist.

– Kui kaua sa kloostris oled olnud?

– Kolm kuud.

– Siis sa ei tea veel midagi kloostrist. Kui nad sinult küsivad ja arvavad, et oled pattu teinud… Nunnade meelest on terve maailm pattu täis. Kui nad meesterahvast näevad, siis mõtlevad nad ainult selle peale, mis meestele narripeo ajal ette on seotud, maailmatu suur nagu täkul… Mõtlevad selle peale hirmu ja igatsusega. Sa keela mind, kui ma rumalasti rääkima hakkan, ma pole sinutaolistega harjunud. Kui nad leiavad su süüdi olevat, siis peksavad nad sind võib-olla vitstega, nagu oleksid sa mõni läänimehe kätte sattunud matsitüdruk…

Anna oli noviitsidelt kuulnud, et nunnasid mõisteti ise ennast peksma, nahast rihmadega. Aga noviitse nuheldi vitstega. See oli kole! Külm ahastus hakkas jälle südame all suruma. Mida vastata neile selle öö kohta? Kuidas oleks siis olnud, kui Anna oleks koos õde Katarinaga värava taha jäänud? Tema ju tundis inimesi. Nad oleksid kuskil öömajal olnud tuttavate juures. Ja siis oleksid nad olnud kahekesi, tunnistajad teineteisele.

Kogu see kolm kuud kloostris, see oli nagu hirmus unenägu. Mitu korda oli Anna keskööl ärganud ja uskunud, et see oligi unenägu. Et ta oli Weissensteinis ja mängis teiste tüdrukutega ning naeris poiste üle. Et kõik olid ta juures, isa, ema ja sulane Tõmm või Toomas. Aga see ei olnud uni – pisike kong ja õlekott. Kellad ja laulmine. Sunduslik vaikimine ja salaja sosistatud sõnad. Valvavad pilgud, tigedad kulmud. Ja oodata polnud midagi, mitte midagi. Kõik see must ja valge, ilma värvita.

– Võtab mõtlema, ütles noormees, aga ta hääles polnud kahjurõõmu. See oli asjalik ja turvaline. – Kes su isa oli?

– Kullassepp.

– Ja kus ta nüüd on?

– Surnud… Kadunud.

– Ema, õed-vennad?

– Ema on surnud. Venna viis onu Narva.

– Ja sinu panid nad kloostrisse. Sinult endalt ei küsitudki?

– Ei küsitud. Viidi.

– Mis nunn sinust sedamoodi saab. Tule sealt ära, maarahva sekka elama.  Meie hulgast on mitmed saksaks läinud, tule sina siia.

– Mu ema vist oli maarahvast. Aga sellest palju ei räägitud.

– Mina olen maarahva poiss. Tilkagi saksa verd pole soontes. Aga keele olen kuidagi ära õppinud. Minu ametis ju muidu ei saa. Linnas on hõbedat rohkem kui maal. Pürjelite hulgast sajab seda rohkem ku väravataguste käest. Aga kirikukeelt ma ei oska. Olin ühe ärakaranud mungaga mestis. Ta käis ringi ja laulis – saksa ja kirikukeeles. Purjuspäi kippus kaklema. Linnasellid peksid ta lõpuks surnuks. Oli vist nende tüdrukute kallale läinud. Seda ei maksa kunagi teha. Igaühel olgu oma. Minul pole kunagi vaja olnud vägisi… Mina vägivalda ei salli. Kui see nolk sulle käpad külge ajas, siis mul käis tuline vahk südame alt läbi ja käsi rabas nuiapead. Aga hoidsin end tagasi. Mis see niisugune, kord läbi raputada. Kadus nagu harakas, kes kulli näeb. Julgus istub mõnel mehel väga madalal.

Noormees vaikis äkki ja jäi nagu mõttesse, silmadki vajusid kinni. Kui ta nüüd magama jääb! Annalgi oli äkki tinane raskus liikmetes, kuigi ei saanud veel olla teab kui hilja.

– Jah, ütles noormees ja tõstis silmad. Küünlajupp oli väga lühikeseks põlenud. – Ma siin ajan su segamini oma juttudega. Ometi on suurem jagu vale.

Ta tõusis, kobas toanurgas pisut ringi ja vahetas küünla sama peenikese vastu.

– Miks sa õigust ei räägi? küsis Anna ja imestas oma julgust.

– Liiga kallis vara on õigus käest andmine. Igaühele ei tohi õigust kätte anda. Mis ma sinust tean? Noviits… Räägid teistele omasugustele ja lugu läheb laiali. Ma tean, teie ei tohi palju rääkida, aga sosistate ja kihistate ikka. Minu õigusel on võllaköie ja timuka kirve maik juures. Kui mõned mehed teada saaksid.

– Mis mehed? Keda sa kardad?

– Ordumehi! ütles noormees poolsosinal ja välgutas silmi. – Nad on mul kannul. Nad on kuulda saanud, et ma… Aga nad ei tea, kus ma olen ja mis ma teen. Sellepärast võin ma ordumeestest iga päev mööda kõndida, nad ei saa midagi aru. Aga kui mõni torkab sõna…

– Mis sinu nimi on? Küsis Anna endalegi ootamatult sosinal.

– See nimi, mille järgi mind tuntakse? Jakobiks ristiti. Ma olen ju ristitud poiss, kus sa sellega. Maarahvas kutsub Jaaguks. Aga seda ma enam ei või öelda, kelle poeg ma olen. Hea küll, sinule võin öelda, Koeru Oo lepi poeg olen.

– Jakob või Jaak jäi Annale pinevil otsa vahtima, nagu oleks avaldanud elu või surma saladuse.

– Ja kus su isa on? küsis Anna.

Jakob hakkas valju häälega naerma, kohkus pisut ja alandas häält.

– Väga tore! Tähendab, sina ei tea mu isast midagi. Muidu sa niimoodi ei küsiks. Siis on kõik korras. Sinu poolt pole mul midagi karta.

– Sina peaksid mind kartma? Anna pidi naerma. Esimest korda  tänase päeva jooksul. Vanasti oli ta palju naernud, siis kui kõik oli alles.

– Mitte sind ennast, aga sinu keelt. Sa oled kuusteist. Siis sa olid ju alles laps.

– Millal?

– Kas sa mäletad, et kaheks aasta eest oli suur maarahva mäss. Sakslased löödi maha tervel maal. Ainult need, kes Tallinna ja Paidesse pääsesid, pääsesid eluga.

Anna mäletas ähmaselt. Suur ärevus, ordu raudseid sõjamehi kõik kohad täis. Mitmel pool linna ümber tulekahjude kuma. Linnast ei tohtinud keegi välja minna. See kestis hulga aega. Siis kadusid sõjamehed ja kõik jäi vaikseks. Tagantjärele sellest palju ei räägitud. Anna ei küsinud. Tulid muud asjad. Ema surm ja isa kadumine.

– Uduselt mäletan.

– Muidugi uduselt, sa olid ju laps. Maarahvas hakkas mässama ja valis endale kuningad. Alguses kolm, aga siis sai neli, sest üks mees – loll! – pidi kindlasti ka kuninga nime kandma. Läksid Paide lossi ordumeistriga rääkima. Lollid!  Selle asemel, et saata saadikud. Ordumeister laskis nad maha tappa. Sõjavägi jäi ilma peata. Siis ei olnud muud kui raiu mehed maha. Minu isa – Koeru Oolep – oli üks neist kuningatest.

Noormees tõmbas sügavalt hinge ja vaatas Annale uurivalt otsa. Ta muidu siledale laubale oli tekkinud korts.

Maarahvas mässas, sakslasi tapeti, maarahvast tapeti. Mässu ajal ikka tapetakse, mäss oli hirmus. Ja kui Jakobi või Jaagu isa oli üks tapetud meestest. Mis siis sellega?

– Nad hävitasid palju külasid ära, jätkas Jakob pooleldi endamisi. – Otsisid taga kuningate perekondi ja sugukondi. Hävitasid viimse lapsukeseni ära, kelle kätte said. Aga mind nad ei saanud. Minu ema pääses õigel ajal metsa ja pärast teisele poole metsa võõrasse külla. Mina olin siis ainult kolmteist. Ja nad ei tea veel praeguseni, et üks kuninga poeg on elus ja ootab parajat aega.

– Mis aega?

– Sa oled ikka veel laps, kinnitas Jakob, aga ta hääles polnud põlgust. – Ootab aega, kus maarahvas uuesti tõuseb nagu üks mees. Aga palju ägedamalt ja igal pool korraga. Sel korral läks halvasti, hakati liiga vara peale. Soome abi jäi hiljaks. Oobu mehed tulid alles siis, kui maarahva vägi oli maha raiutud. Tulid linna alla ja jõid pärast koos taanlastega veini. Oleks teine asi olnud, kui maarahva vägi oleks väravate taga vohanud.

– Aga mis sakslastest saab, kui mäss tuleb? Minusugustest. Nad vist kuskil tapsid ka munki.

– Eks siis näe, ütles noormees kergelt. – Ega kaupmehi keegi ei puutu ja linnarahvast. Taanlastest ei saadud jagu. Nüüd on ainult ordu. Küll me selle… On vaja mööda maad käia ja otsida üles ustavad mehed.

– Ja sina käid mööda maad?

– Kes seda on öelnud? peagu karjatas Jakob.

Anna kohkus. Kui siin võõras paigas ka see ainuke inimene, keda Anna tundis, vihastas ja kurjaks muutus…

Jakobi viha läks kohe üle.

– Ma räägin siin rumalusi, ütles ta üsna pehmelt ja pühkis käega üle näo. – Sa oled ju laps. Lapsed ikka küsivad. Neile ei või ainult kõike rääkida. Lapsed ikka küsivad. Neile ei või ainult kõike rääkida. Aga mina sinule räägin, rohkem kui vaja. Käin jah mööda maad ja otsin ustavaid mehi. Kui muidu käia, siis hakatakse kohe uurima ja jälgi ajama. Ordul on ka maarahva hulgas omad nuhid. Palju maarahavast on ordu leeri üle läinud. Aga kui käib niisugune narr, loll, mängumees või joodik munk, kes laulab, mängib, kerjab, teeb roppu nalja – keegi ei pane tähele. Saksadki vaatavad ja kuulavad hea meelega. Aga mul on veel teist vaja. Tüdrukut, kes korjab raha ja nii. Tüdruk peab niisuguse asja juures ikka kaasas olema. Hea oleks ka, kui oleks ehtne karu. Aga sellega läheb palju aega. Tuleb osta kusagilt karukutsikas ja välja õpetada. See võtab mitu aastat ja mina olen kärsitu hingega poiss. Seda sa muidugi oled juba märganud. Kui sa tahad, läheme preestri juurde. Siis pole pattu.

– Kes mind, last… Küsivad vanemaid taga. Tuleb välja, et ma olen kloostrist ära jooksnud. Viiakse tagasi.

– On ka neid preestreid, kes midagi ei küsi. Eriti, kui annad neile hõbedat. Mul on varuks siin pisut ürbi sees. Pikapeale korjatud. See asi annab seada. Siis oleme mees ja naine, keegi ei tule kallale. Läheme Tallinnast minema – Viljandisse või Pärnusse. Mitte Paidesse, seal võib tulla pahandusi. Pärast, kui tagasi tuleme, on kõik unustatud. Inimesed unustavad ruttu. Ja kui sul vanemaid ei ole…

– Ma ei tea. Ei julge…

– Muidugi sa ei julge. Niisugust asja peab mõtlema. Ega ole nii, et noviits pääseb kloostrist välja ja jookseb iga esimese narriga kaasa. Võib-olla on kõik, mis ma sulle räägin, vale. Olen viimaks ainult lihunikusell, kes on joomas ja naistemajas käinud, linna värava taha jäänud ja nüüd võrgutab lollide juttudega tüdrukuid. Midagi sa ju minust ei tea, peale selle, mis ma sulle ise räägin. Maga selle peale, hommik on õhtust targem. Ma toon sulle midagi alla ja peale.

– Ja kus sa ise…

– Küll mina…

Noormees tõi kuskilt kaks riidetükki, mis olid vist kunagi mantlid olnud. Tõstis laua ära, lükkas pingid kokku, pani ühe riide alla ja andis teise Annale.

– Võta peale. Öösel on jahe. Maga ja ära karda. Uks on tabas. Siin midagi ei juhtu.

Anna kuulas sõna, pärast seda kui ta kord väljas majahüti nurga taga oli käinud. Pink oli kõva, kõvem kui ase kloostris. Antud riided lõhnasid millegi tundmatu järele, aga see polnud väga halb lõhn.

Anna oli juba pikali, kui talle tuli meelde, et õhtupalve on lugemata. Aga ta ei olnud ju nüüd enam kloostris. Kodus oli ta ka lugenud, aga see oli teine…  Ja kui pole kloostrit, siis pole vist ka enam õhtupalvet, saagu mis saab.

Võõras paigas uinumine tundus alguses võimatu. Homne päev rippus nagu kirves pea kohal.

Aga väsimus vajutas tinaselt pähe. Mõtted, mida oleks pidanud kokku ajama nuputamiseks, mida nüüd peale hakata, vajusid laiali nagu vaht vee peal…

Unenäod tulid ja tormasid nagu ratsud üle oimude:

Anna oli karunaha sees ja kõndis laadal. Rõngas oli ninas ja tundmatu mees – see polnud Jakob – vedas Annat rõngastpidi. Käskis kukerpalli lasta ja tantsida. Ise lõi trummi. Rahvas karjus ja vilistas. Keegi kippus ligi, karunahka seljast ära tirima. Aga mees äigas talle trummipulgaga…

Nad läksid kirikusse, Anna ikka karunaha sees. Suures hirmus, et ta ära tuntakse. Kistakse kaurnahk maha ja Anna paljaks just altari ees. Preester hakkas lähenema oma viirukipanniga, mis oli palav ja vilkus valusasti silmade ees.

Anna oli väike ja Paides. Mängis kivikestega maja taga hoovi peal. Aga sinnagi tuli karu, nuuskides ja komberdades. Anna tahtis ära joosta, aga jalad ei liikunud. Ta tahtis kisendada, aga häält ei tulnud suust. Siis lükkas karu käpaga naha üle koonu maha. Jakobi naerul nägu tuli naha alt välja.

– Ära karda, Anna, ütles ta pehmelt. – Läheme siit ära.

Anna ärkas selle peale, et Jaokob teda õlast puudutas ja mantli pealt ära võttis.

– Valge on väljas, ütles ta. – Me peame siit kaugemale kaduma, enne kui sind märgatakse. Sa pead teised riided selga panema. Siin on ürp, selles ei tunne sind keegi.

– Anna hõõrus silmi, ajas enda istuli ja hakkas nutma. Kõigest maailmast oli äkki hirmus hale. Ka iseendast. Kuhugi polnud ju minna. Käia selles kulunud ja auklikus ürbis paigast teise, hulkuda koos Jakobiga, keda ta õieti ei tundnud. Võõrad inimesed. Tõsi ja vale segamini – või oli kõik vale. Veel viletsam toit ja ööase kui kloostris. Seal olid müürid, mis kaitsesid.

Või minna tagasi ja rääkida neile, kuidas oli. Rääkida mida?

Võib-olla otsiti Katarinat ja Annat juba taga. Katarina suri ja Anna jooksis tema juurest ära. Ta oleks pidanud haigelt küsima, kuhu minna, kes olid Katarina tuttavad värava taga. Neid oli mitmeid, sellest oli Katarina rääkinud.

Aga Anna jooksis minema. Ta võis rääkida tuhat korda, et oli värava taha jäänud. Miks ta haige juurde tagasi ei läinud? Miks ta ei pidanud teed meeles? Jooksis nagu segane!

Või oli Anna tahtnud meelega ära kaduda, kloostrist ära põgeneda. Või veel midagi hullemat. Jakobil oli õigus – nunnadel oli ainult patt meeles. Mehele otsa vaadata patt, mehega rääkimine oli surmapatt ja nõudis karistust.

Anna oli värava taha jäänud, nüüd olid need väravad talle kinni. Nad viskavad Anna kloostrist välja ja siis pole niikuinii kuhugi minna. Või kui nad peksavad vitstega… Seal olid lugusid noviitsidest, kes olid nii patused, et olid lihtsalt kadunud. Keegi ei teadnud, kuhu. Kloostris oli salajasi käike ja varjatud uksi. Mõni kaev või kong….

– Ära nuta! ütles Jakob natukses aja pärast ja puudutas Anna õlga. – Või olgu – nuta pealegi, siis läheb süda kergemaks ja mõtted selgemaks. Ja siis tead, mida teha.

– Ma ju ei tea, kurtis Anna ja surus end tahtmatult Jakobi külge. – Ma ju ei tea!

– Muidugi sa ei tea. Aga teha tuleb ikka midagi.

Anna pühkis pisaraid, kuidagimoodi käisega. Silitas käega üle juuste, tõusis ja vaatas alt Jakobile näkku. See oli rõõmus, aga pisut nagu segase ilmega nägu. Nina oli vasakule viltu ja parem silm vasakust veidi suurem. Punakas lühike habe oli sassis, juuksed vaskpunased ja tihedad. Suu habemes oli punetav ja lopsakas.

Kuninga poeg… Narr ja karutantsitaja… Peast põrnunud valejuttude rääkija…

– Ma usun sind, ütles Anna. – Mul ei ole muud midagi teha kui sind uskuda.

– Narristi teed, tüdruk, kinnitas Jakob tõsiselt. – Aga mida muud sa saaksidki teha. Mina olen lubanud sinu eest seista ja seda ma teen. Niikaua kui ma ise seisan. Aga selle kohta ju ei tea, kui kaua… Kui ordumehed mulle jälile saavad või kui karu mu maha murrab…

Jakob naeris ja viskas sealsamas madalas ja kitsas onnis kukerpalli, ilma et oleks kätega muldpõrandat puudutanud.

Anna hakkas heleda häälega naerma.

– Seda sa vähemalt pole valetanud, kiitis ta. – Ma usun nüüd ka sinu muid jutte.

– Kõik ära usu, mitte päris kõike. Pikapeale näed, mis on õige ja mis vale ja kus on need kaks segamini. Nüüd tõmba see ürp oma riiete peale. Siis viin ma su niisugusesse kohta, kus võib süüa saada. Aga siis kaome linna ligidalt, otsime paremaid paiku ja võõramaid inimesi. Las nunnad otsivad sind, nii et nad halliks lähevad.

– Ma ei oska ju midagi, kaebas Anna laia ja närust ürpi selga kiskudes.

– Elu õpetab.

Nii läksid nad hütist välja. Hommikune päike oli juba vaksakõrgusele tõusnud. Kõikjal magati veel. Kuskil kaugemal kires kukk ja kaagutasid kanad. Kahel pool laius pisemate ja suuremate hüttide rägastik segamini seasulgudega ja kanaaedadega, kuskil määgis kits. Must ja haisev paik, võõrad inimesed.

Anna võttis Jakobi käe ja vaatas noormehele uurivalt otsa. Sinihallides silmades oli sõbralik pilk, aga selle taga virvendas rahutus ja kärsitus.

– Kas sa ikka oled selle maarahva kuninga poeg? küsis Anna sosinal.

– Tsst! Seintel on kõrvad ja timukal on kirves lõdvalt käe otsas. Koeru Oolepi poeg ma olen, selle peale võin kuuma raua pihku võtta. Kõike muud sa näed pikapeale. Maailm ühe päevaga targaks ei saa, ammugi mitte sinusugune tüdrukutirts.

Nad läksid kahekesi hüttidevahelist kõverat teerada mööda vastu madalat ja silmi pimestavat päikest kuhugi tundmatu paiga poole.

…

Siskukord

– Värava taga, 1351

– Jumala sõna, 1525

– Kuumad pihid, 1608

– Metsa vägi, 1740

– Kolm jänest, 1787

– Voodihärra, 1813

– Unenäod, 1828

– Rahvalaulik, 1850

– Kallikõrtsi keiser, 1856

– Eesti asi, 1881

– Suur maa, 1900

– Vilemees, 1941

– Kalevipoeg ja Saarepiiga, 1970

– Vahetuskaup, 1978

Kirjastus: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1983

Vaata raamatut meie veebipoes “Vana ja Hea” raamat – https://www.vanajahea.ee/