Autor: Tiina Tuvikene

***

Renessanss – kunstide ja teaduste uuestisünd

– oli sädelev ajastu, mil inimene

vabanes keskaja massvormist,kujunedes

individualistiks.

Teadmistejanu, materialism ja lihalikuse

kohale tõusis surematu vaimu

kõrglooming.

***

Eellugu

Pikkamisi liigub kohmakas lai laev mööda Arnot üles. Jõgi voolab pehmelt hallroheliselt, rahutult värelevale veepinnale on pihustunud päikese hõbekuldjat helki. Madalad lagedad rannikuribad vahelduvad puiestikkude ning metsasalude ja viinamarjaistandikega. Mehed laeval tõmbavad aere, vaadates vahetevahel kalda poole. Ikka ja alati näevad nad neidsamu rannikuid siit läbi sõudes, kuid ometi on hea lasta silmadel puhata või uuditseda rohelistel põõsakühmudel ning rannakäärudel.

Keset laevnike askeldusi seisab tegevuseta mees laeva ninas, seisab raidkuju taoliselt liikumatuna, pilk suunatud ettepoole. Lihtsale rõivale vaatamata, mis katab ta uhke hoiakuga kogu, võib arvata, et seisja kuulub suurnike hulka. Ta viibib täielikus enesesse süvenemises.

“Ometi viimaks lõpetasid Medicid meie sugukonna maapao,” mõtleb ta, kibe naeratus suunurgas. “Pieroga peab lugu tõesti halb olema, või kisub surma kondine käsi juba ta südame juurt, – kuidas kõrgid de Medicid muidu võisid siluda oma eksimusi…”

Viimane oletus toob Filippo mälestusse isa valge suripalge Paduas. Tema isa, kes pidi kandma valusat kojuigatsust viimse hetkeni.

“Mu pojad,” kõneles vana Palla sageli, “kui jääb nõnda, et mina ei saa enam minna, siis lähete teie, kui aeg tuleb… ja see tuleb, ma tunnen… ülekohus ei või püsida kaua… teie lähete tagasi koju. Tõotage, et lähete, asetades Strozzide nime jälle auväärsusse! Tõotage!” Ning pojad tõotasid pühalikult.

“Ei ole paremat paika kui kodu, ja meie kodu on Firenze.”

Kes pidi öeldut küll paremini mõistma kui vanim vendadest, kelle lapsepõlv, nooruse kirkad päevad ja paremad aastad olid kätketud Firenzesse. Seepärast seisab virge Filippo varahommikust saadik laevalael, jällenägemisest äreva südamega, hinge kisendades õndsa hetke järele, mil maastikupilti kerkiks too äraarvamatult kallis linn.

Kuidas nad rõõmustasid teate tulles, et nende maapagu on tühistatud. Nad müüsid kõik, mis neile oli kogunenud Paduas elades, et alustada teekonda tagasi. Ainus, mida Strozzide pere Paduast kaasa toob, on mälestused isa kojuigatsusest ja kannatusega läbiimbunud viimne soov võitluslipuks. Jälle nad hakkavad elama vihatud Medicitega ühes linnas, kuulekaina neile ning nende poolt valitsetuina – sirguv mürklill taastuleku rõõmus. Kuid tema ja ta vennad pole aheldatud mehed. Nad pigistavad hambad kokku kõige peale, mis neist räägitakse, kuni nad on Strozzide nime endisse lugupidamisse tõstnud. Olles jõukad õpetatud mehed, ei tarvitse nad elada teiste armust.

Rahulikult, lustakalt helendab päike kaldakeerdude ääres istandike kohal.

Filippo tumedad silmad korjavad Arno jõekallaste hommikkust ilu, kuid ta pole enam üksikuks seisjaks sõudjate keskel. Vennad tahavad jagada temaga Firenze esimest tervitust.

Asulaid tiheneb kallastel – märk, et nad liginevad linnale. Sõudjate aerutõmbed, mis ennist väsimust ning loidust ilmutasid, elustuvad täiel määral ning sõiduk libiseb korraga kiiresti edasi.

“Firenze! Firenze!” hüüab noorim Strozzidest, kes esimesena silmab puude tagant paistva linnamüüri algust. “Me oleme varsti päral!” Filippo kõri nöörib rõõm, ta ei suuda lausuda ainsat sõna, vaid surub vendade õlgu hästi tugevasti ning ta silmad ähmastuvad hetkeks. Alati oli ta erilise kiindumusega armastanud paadisõite Arnol, kuid sedapuhku tahtis ta trotsida maanteed, mille kaudu neid aastaid tagasi sunniti häbistavale lahkumisele. Nad kaotasid rohkem aega jõe kaudu reisides, teekond oli pikem, aga seevastu polnud mingit ärritavat, häirivat mälestust.

Pole ühtki hingelist tervitamas Strozzide saabumist Firenze liiklusrohkes sadamas. Kogu hommikupoolse naudivad vennad ranna vilgast elu, kuni toidu ja ulualuse vajadus meenutavad, et tuleb asuda võõrastemaja otsingule.

Sadama lähedusse asetsevas korralikus lihtsas peatuspaigas ei küsita, kes sa oled ja kust tuled – täiesti kohane vendadele Strozzidele. Kindlasti laseb Firenze neil üsna varsti kogeda, kuis maapaos olnud inimene on nagu koide puretud riie, mille kandmist häbenetakse. Tuttavad tunnevad kaugelt ning sõbrad ei taha teretada. Pole meeldiv seltsida valitsejate avalike vaenlastega, kes kandunud ümberasumise häbistavat karistust. Aga linn ise pakub Filippole küllalt õnnetunnet, ebameeldivad asjaolud ei suuda seda peletada ega hinge kibestada. Ta viib kodulinnas tundmatuna, kui vajalik, – peaasi, et tohib siin jälle viibida.

Esialgu kavatsevad vennad hoiduda eemale kõigest, mis võiks tähelepanu tõmmata nende tulekule.

***

Lapsepõlvest

Leiad noorusmaa retkel

Üle mälestussilla:

Toonased murehetked

Kudunud kuldjat villa.

Firenze, 15. sajandi kuldne linn, ärkab öisest uinakust. Arno jõe looklev lint, laskudes Apenniinidest, veab enesega vastse päeva peegeldust läbi roheliste kallaste, läbi linnast, jälle läbi roheliste kallaste, jätkudes läänes Türreeni mereni. Jõe alamjooks, olles Firenzele kaubanduslikuks tuiksooneks, kannab juba õrn-ookerlikus koidukumas oma turjal paate ning parvi.

Rasked väravad – halli linnamüüri seinas kaheksasilmsena avali linna kulgevaile teedele, kus veerevad põrudes, loksudes maapidajate pikkvankrid, – kummuvad kiviste kaartena läbiminejate kohal. Hobukapjade plagin peletab ehmunud tuvisid väljakuilt ja kirikuesiseilt lendu. Tiibu langetades maanduvad linnud tagasi, kui sõitjad möödunud.

Kaubapoodide uksi ja luuke lüüakse paukudes pärani. Kirevates tanudes, suurpõlli kandvaid emandaid lippab korvide ning kannudega käsivartel piki kaubaluukide mitmekesist rida. Lohisevate sammudega mehi liigub uniseid silmi pilutades, tööriistade koorem üle õla. Ainult räpaseid lapsi, keda alati võib leida tänavail hulkumas, pole varajaste tunni tõttu väljas.

Kogu linn sirutab end päikese soojale embusele vastu.

Paleede karmid hallid kogud, tornid, kirikute laiad kuhikkuplid, laternatega tipus, võimutsevad majade mitmeastmeliste katuste kõrval vastu selget,  pilvitut, sügavsinist taevast. Siit, sealt teede äärtelt tõusevad piiniate saledad pihad või küpresside tumerohelised tukad. Suurtes aedades laiuvad viljapuude kaharad kroonid ja ilupuude oksad sirutuvad uhkeldades kõrgele. Hoonete karmikujuline ehitusviis sulab pehmeks puude rohekas roheluses. Ning kõige üle pillab ülemeelikult rõõmsat valgust päike – ja veel kord päike.

Salkkond munki astub Santa Maria del Carmine kirikusse. Nende taga rühib tõmmu poiss, väheldast kasvu, pigimustad kiharad otsmikul, pisikesed silmad seiramas munkade tõusmist esitrepile. Olles samuti nagu mungad hommikuse missa palvetajaid, on ta mõtted aga jumalasõnast kaugel. Enam kui kirikuteenistus huvitavad teda kuulsad Masaccio suured hõõguvtoonilised freskod. Nad on hakanud tast iseäralikult kinni ja tekitanud palavikulise soovi maalida avaraid seinu, selle asemel et missade vahelisel jutlusele järgnenud vaikajal kopeerida viletsaile pappalustele maalide üksikuid detaile. Oma nooruse kohta teeb ta seda suurepäraselt, kuid mis kodu madalate seinte vahel näib jõuline ja tore, paistab kirikus töötlemisel äbarik vari algusepärse teose kõrval, mis peale joonte ning kompositsiooni ilu uhkab värvide üllast rikkust.

Olla Masaccio taoline meister ja panna kiriku seinad pühakutest elama! Ta õnnelik sõber Francesco võib end nimetada juba maalijaks, töötades vanade meistrite käe all! Tal on Filippo Lippi juures leping, saades seeläbi tegevust kirikutes. Hea, et ta võib Francescoga vahel kaasa minna, ja parim on, et sai temaga üldse tuttavaks, sest Francesco oli köitvast maailmast! Kõik juhtus ühe missa lõpul, mil ta jäi liiga kauaks silmitsema poolikult maalitud seina, selle asemel et nagu korralik kirikuline väljuda kaaruksest. Trupp kunstnikke saabus tühjenevasse kirikusse, nende hulgas noor mees, kelle pruunid silmad lahkesti peatusid maali imetlejal. Jahmunud äkki teda ümbritsevast seltskonnast, põikas poiss kõrvale, et anda ruumi kõigile neile tellingulaudadele ja värvipottidele, mida sisse kanti. Ta oli juba valmis sammaste vahekäigust eemalduma, et kirikust lahkuda, kui mitte noormees poleks haaranud teda varrukast ja küsinud, kas ta ei tahaks neid aidata värvide riivimisega, sest mõnes purgis võis tulla puudujääke. Tasuks lubati kriite ning pappi pärastiseks lõbutsemiseks.

Ta jäi kunstnikele abiselliks, kuni nad fresko lõpetasid, ja kuna noormees, kelle nimi oli Francesco Granacci, märkas, et väike poiss ei kasutanud saadud materjali pelgalt kritseldusteks ega kriipseldusteks, vaid üsna tõsiselt heaks joonistusteks, tekkis nende vahele sõprus, kuigi üks oli veel laps ja teine hakkas kuuluma täiskasvanute kilda. Nende elukohad asusid lähestikku ja nad jätkasid läbikäimist ka siis, kui Francesco töötas kaugemal, kuhu ta ei saanud teda kaasa võtta. Üsna sageli tõttas ta õhinal Santa Maria de Carminesse, et kohata seal vastset sõpra, kes pidas õpinguile kasulikuks treenida joonistusvõimet kuulsate maalide kiiduväärt kopeerimisega.

Nõnda ka täna, paatri kõnest kannatamatu, ootab väikemees kaaslase ilmumist. Rahutult nihkub ta peaukse lähedusse. Francesco jääb tulemata. Pettunult surub poiss paberirulli kaenlas. Õieti peaks ta olema signore da Urbino juures tunnis, kuid kreeka tähestik, igakordsel veerimisel võõras, väsitav ja vastik, sundis teda koolist pakku pugema, vihaga, et teda aeti armetult igavate õppuste juurde – sel janusel kunstiajastul, kui kõikjal leidus huvitavamaid asju tähele panna. Sõbra seltsis asub tüütava kreeka koolkonna asemele vaimustus teist laadi maailmast, mis täidetud kaunite nikerduste, reljeefide, kujude ja maalidega.

Juba jääb kirikus vaikseks ta ümber, ent poiss, ootavad silmad vahekäigul, viivitab veel veidi. Francesco, nähtavasti saanud mõne äkilise töökutse, on Carminesse tulemise lubadusest hoolimata läinud oma teed. Da Urbino juurde minek jääb hiljaks ja igatsev hääl poisi sisimas kannab ta jalad hoopis Brancacci kabelisse, kus Masaccio fresko “Pearaha” paneb teda tundideks unustama olemsaolu. Siin seisab ta võluringis, otse Kristuse vastas, tolliametniku selja taga ning nende ümber on jüngrid kohmetult ootavate nägudega grupeerunud kauniks tervikuks. Peetruse tõrkuv morni-ilmeline nägu, arusaamatuses silmitsedes Õpetajat, kelle rahulik käeviibe käsib tal võtta alt rannalt, järvest püütud kala suust nõutav pearaha. Jeesuse lihtne korraldusse keskendunud pale heiastab ebamaisust ning tolliametniku hämmeldunud profiil, apostlite küsivad pilgud karmilt vaesel tagapõhjal, õhuline taeva valgusest üle inimrühma – kõik see avardub temas, sulatab teda endaga ühte, pannes tundma liiva palja jalatalla all rannal ning tajuma tuulehoogu koos pilvede rutuga pea kohal. Nii kulgeb aeg, kuni rühm munki, läbinud kabeli, meenutab poisile kojuminekut.

Seljataha jäetud Carmine järel algab vilets enesetunne. Da Urbino kreeka tähestik ründab südametunnistust.

“Miks on isa kangekaelselt selle vastu, et minust saaks kunstnik!” mõtleb poiss kurvalt. “Nad oleksid võinud mind jätta Settignanosse, sinna kivirahnude riiki, kus elasid head lihtsad inimesed, selle asemel et tuua mind Firenze pimedaisse tubadesse ja kitsaile kiviseile tänavaile. Kui siin poleks värvirikkaid kirikuid, kloostreid ja Arnot, oleks elu väljakannatamatu! Kodus ei armastata ega vajata mind!”

Ta oli kistud eemale varajaste õrnade mälestustega seotud Settignanost ja ammest, kes teda oli imetanud. Too puudujääk istus lakkamatult karjuvana ta sisimas. Vahel tundus, nagu oleks kindel katus pea kohalt võetud ja teda jäetud armetult vihase vihmavalangu vintsutada. Firenzes oli tekkinud juurde trobikond uusi vendi, kes mõjusid tasse otse hirmuäratavalt reipaina. Võõras naine täitis surnud ema aset ja arusaam, miks ta pidi esimesi samme alustama Settignanos, kasvas.

Kogemus omada võõrasema, keda isa kutsus Luciks ning vennad emaks, täitis teda kohutava üksindusega. Võõrasema ei osutanud mingit rõõmu ta saabumisest Firenzesse, leides poisi olevat liialt metsiku ning tahumatu. Esimestel öödel oma asemel igatses poiss märgade silmade ja valust põleva südamega Settignano järele. Poleks ta olnud väike, abitu ja rumal, oleks ta põgenenud tagasi sinna, kust toodi. Firenze polnud temale koduks – ema oli ju surnud.

Vanema venna, sõbraliku olendi najal harjus ta pikkamisi võõrasema ning poolvendadega, kannatas või trotsides külmust, karmust ja ülekohut. Tutvunud hästi uue linnaga, kadus ta sageli omaste silmist, kauemaks kui vajalik õppusteks või mängudeks.

Jõudnud Via de Serraglile, aeglustab poiss käiku. Koju ei taha kuidagi enne südapäeva minna, seepärast tasub luusida mööda tänavat ahvatleva Ponte alla Carraiani, kus võib vaadelda paate ning kus alati Borgo Ferdiano räpased lapsed hulgaliselt püüavad viletsate ritvade otsa seotud konksudega Arno rohekasmudasest veest kalamaime. Silla ligidal kallastel kihab vilgas elu, kõlab kärarikkaid häälitsusi, näeb tõmmusid laevamehi sülitavat üle paadipervede vette või kuuleb neid karvaselt kumisevate roppustega ja vannetega täitvat ürinal õhku. Naised, kes liiguvad Ponte alla Carraial, ei kanna tärgeldatud kaeluseid ega tanusid. Nende juuksed on kas lohakalt lahti või seotud mõne riidetüki alla ning nende rõivastus kriiskab maitsetusest.

Ruske elu voogab Borgo Ferdiano poolsel küljel, kuid see ei ahvatle poissi, kel äsjane del Carmine vaikus kõrvades. Rohkem huvi äratavad paatide rühmad, mis toovad Pisa läheduses viibivatelt prantsuse, hispaania, egiptuse või mauride meresõidukitelt võõrapärast kaupa. Kaubalaadungeid kaastavad võõrad kaupmehed, kelle nahk tumedam firenzelaste nahast ning kelle riietus, kummalised habemed, eriti peakatted koos teist laadi näovormiga tekitavad poisis võrratut naudingut, nagu saaks ta nende kaudu osa salapärasest maailmast mere taga. Tundide viisi võiks ta rippuda Ponte alla Carraia kivisel nurgal, kui mitte tühi kõht ei sunniks teda vastumeelsele kojuminekule.

Aga täna juhtub temaga midagi, mis sünnitab uusi mõtteid ning lõikab katki tahte minna kirevale sillapealsele.

Mööda Via de Serraglit sõidavad vastu veomehed ehitusmaterjalidega. Nende koormates leidub kive, laudu ning laiu siledaid puuplaate. Ülekoormatud kuhjad vappuvad, võnkudes ohtlikult küljelt küljele. Tugevate köite tõttu ei varise ükski neist laiali. Nagu poisikestel tavaks, seisatab Carminest tulija veovoori silmitsema. Ta lähedusest mööduvalt koormalt pudeneb korraga üks valendav puuplaat. Väledajalgselt sööstab poiss teetolmus lebava eseme juurde, tõstab selle kiiresti ning katsub pruunide kriimustatud säärtega jooksutempot suurendades koormamehele järele jõuda.

Alles korduvate hõigete peale peatub vanker ning selle taga kogu järgnev voor. Turjakas habemik veomees kummardub alla poisi poole, kelle hele hääl on sundinud teda seisatama, takistades ka teiste edasiliikumist. Keegi vannub nende taga. Habemik, taibanud, milles asi, lööb käega ega võta vaevaks ülesulatavat plaati vastu võtta. Ta vaid tõmbab hobust ohjadest ning nagisedes, võnkudes jätkavad koormad teekonda.

Poiss püsib hingetult kohal, järgnevad vankrid võiksid teda peaaegu riivata. Siis on ta jälle tagasi auklikul kõnniteel, lükates käega otsmikult higiseid kiharaid ja surudes teise peoga paberirulli ning puuplaati vastu rinda.

“Plaat on minu oma! Minu oma!” hõiskab ta eneses. “Ei, plaadiga ei lähe ma enam Ponte alla Carraiale. Tänavapoistel oleks lihtne asi see mu käest ära kiskuda. Lähen otsekohe koju ning õhtul aitab sõber Fracesco ehk plaati katta, et võiksin sinna joonistada ühegi Mosaccio suurepäraseist apostlinägudest.”

Õnnelikuna, tugevasti leidu kaenlas hoides, tõttab poiss kodu poole, liikudes ebatavalise kiirusega endise lonkimise asemel.

Nagu tavaliselt avab Via Bentacordil pahur võõrasema ukse. Isa Ludovico pole veel ärikäikudelt tagasi. Vaikselt nagu vari libiseb poiss ukseavajast mööda, et võimalikult kiiresti oma tuppa jõuda. Õnneks ei lasknud võõrasema silmad puuplaadini, kuid selle-eest on poolvennad jalamaid ta kannul.

“Kust sa selle said?” küsib Simone, sõrmed sirutatud plaadi nurgale.

“Kust sa said?” nõuab Gismondo, endal põsk äsjasöödud munapudrust määrdunud.

“Leidsin,” kohmab Michelangelo, kel puudub kavalus täbarast olukorrast pääsemiseks.

Ka vanem vendadest tuleb ligi, keerates puuplaati uurivalt. “Leidsid? ” umbusaldab ta vastset omanikku.

Ludovico hääl kostab suuruumist. Isa on tulnud. Üksteise võidu tõttavad poisid vaatama, kas ta tõi kaasa datleid, nagu eile õhtul lubas, ja unustavad puuplaadiga venna sinnapaika. Jah, datlid on kohal, kuid neid ei tohi puudutada enne suurt söömaaega. Selles allutakse ema nõudele ning kogu pere istub lauda, ka need, kes varem nurumise peale süüa said. Gismondo tahab veel üht taldrikutäit, ta soov rahuldatakse silmapilk – ta peab teistele järele kasvama. Üldise söömisõhina katkestab korraga Giovanni Simone, kes vaagnalt üles vaatamata teatab valjuhäälselt:

“Michel varastab?!” Niisiis puuplaat on talle meenunud.

“Varastab?!” kerkib Ludovico pea üllatunult suutäie kohalt, teravad väikesed silmad otsimas teist poega, kes ootamatult süüdistust kuuldes  heidab hävitava pilgu Simonele.

“Mida sa varastad?” küsib isa kurjakuulutaval toonil.

“Ta on toonud koju ühe eihtusplaadi,” selgitab vanim Buonarroti võsudest, silmitsedes kaastundlikult venna põsenukkidele tõusvat puna.

“Ma ei ole varastanud!” ärritub Michelangelo… “Ma leidsin selle!”

“Kas ma pole teile õpetanud, võõraid asju ei tohi koju tuua!” uriseb Ludovico kurjalt.

“Aga see ju lubati mulle, anti mulle,” seltsib poisi ärev seletus isa noomituse kõrvale.

Võõrasema näol levib tüdimus: “Kuuled, Ludovico… see anti talle, ning alles äsja ütles ta, et leidis… poiss valetab lausa! Muidugi näppas ta selle! Mida paremat võibki teha selline, kes ei viitsi ega taha õppida ühtki korralikult ametit!”

Michelangelo tunneb, kuis ta keha tõmbub üleni kuumaks. Ta näeb nooremate vendade nägudelt, et see oleks neile üpris rõõmustavaks vahelduseks, kui ta saaks nüüd peksa. Maksku, mis maksab, sellest tuleb end päästa! Ning selge häälega jutustab ta plaadi saamise loo.

“Su seletus on mõistetav, mu poeg,” lausub isa mitte põrmugi leebemalt ega lahkemalt endisest, “kuid ma ei saa aru, mis oli sul asja Vita de Serraglile? Su kool ei asu ju seal!”

Tume puna värvib Micehlangelo näo. Ta kogeleb jalutamisest pärast õppetundi.

“Hästi, me räägime hiljem!”

Michelangelo tunneb, et lugu pole lõppenud. Vennad kihistavad omavahel. Aga Simonel klopib ta kõrvad kuumaks, niipea kui avaneb soodus võimalus!

Eine lõpetatud ning söödud magusad, meeli rõõmustanud datlid, ei möödu perekond Buonarrotil õhtupoolik, nagu ette nähtud, omavahel. Neid üllatab ootamatu sisseastuja, kelle tulek paneb ühe pereliikme hirmunud jänesena kössi tõmbuma.

Pealelõuna-külaliseks pole keegi muu kui signore de Urbino isiklikult. Carmine, puuplaadi ning datlite järele näib lisanduv päevalõpp kujundavat Michelangelole sügavat meeleheidet.

“Kui nüüd võiks siit pageda!” – vaene poiss aimab, tema pärast on tuldud, sest vend Francesco oli kindlasti tunnis.

Ladina tervituse lausunud, võtab õpetaja külalistepingil istet ning otsib silmadega poistekarjast Michelangelot. Köhatanud hääle puhtaks nagu tavaliselt tundi alustades ja sirutanud peenikest pihta ettepoole, pärib ta:

“Michel, olid sa täna haige või käisid hoopis kirikus? Noh, Michel?”

Õnnetu tajub, kuis kõik ta poole vaatavad. Näost on poiss nüüd endise puna asemel nõnda kahvatu, et teda võiks tõepoolest haigeks pidada.

“Kirikus,” kostab vaevaltkuuldavalt vastuseks.

Da Urbino, kellele Micheli vend Francesco tõenäoliselt oli puudumine põhjustest mõista andnud, pilgutab silmi, nagu tahaks ta selgemini ja paremini näha vaest patustajat.

“Mis, kas poiss ei olnud täna koolis?!” tõmbab isa Ludovico taiplikult oma puhmjaid kulme koomale.

“Kas ma pole ütelnud, Michel on täielikult raisku läinud! Ja sinu tõttu – sa ei karista teda küllaldaselt!” tõreleb võõrasema.

“Sa joonistasid kirikus?” küsib õpetaja Michelilt ootamata sõbralikult.

“Täna ma ei joonistanud, vaatasin pilte,” tunnistab süüdlane aralt.

“Ning seks raiskab ta aega ja floriine!” pahandab Ludovico. “Minu vaevaga teenitud floriine lisaks oma kallile ajale!”

Da Urbino rahustab Ludovicot. Ta ei nõudvat puudutud tundide eest tasu.

Tohiks vaid joosta minema, nutta vihast, häbist, meeleheitest, taguda rusikaid vastu asemealust, millele võiks puistata vastikute päevade raskused, et oleks veidi kergem!

Keegi ei näi taipavat väikese poisi kannatusi.

Või siiski on Ludovico eluruumidesse keset argipäevast tuimust laskunud üks vaimne, mõistev säde da Urbino isikus?

“Teie poeg ei õpi minult, mida ta loomu poolest vajab, signore,” kõneleb da Urbino vaikselt, sõbralikult. “Viige ta kunstnike juurde, ütlen ma, ja te ei pettu temas.”

Michelangelo arvab end mitte õieti kuulvat. Keegi toetab tema suurt, hingematvat ulma ning julgeb soovitada seda nõnda lihtsalt, arusaadavalt isa Ludovicole. Eales poleks ta lootnud midagi niisugust ladina ja kreeka ebameeldivustega da Urbinolt. Sel hetkel ta koguni armastab “Kreeklast”.

Ludovico Buonarrotile tuleb ettepanek täiesti ootamatult. Maalide pilte või raiuda kujusid – tegevus, mida ta kunagi pole reaalselt hinnanud. Sõgedus – rajada poja tulevik kõge ebapraktilisemale, alal, mis ainult üksikuile väga silmapaistvaile tulu toob. Ta kahtleb poisi õnnestumises sel määral. Annet tal ju on, ent puudub majanduslik alus suunduda kindluseta alale. Aeg on muutunud karmiks, nõudlikuks üksikisikule ja edasi jõuab ainult see, kel väljapaistvaid teadmisi või tasuv, rohkesti kasutatav elukutse. Koolijuht peaks noorte vanemaid abistama lastele mõistlikkust, kuulekust õpetades, aga mitte asetuma üleannetule kilbiks, soodustades poisi enese loodriks hakkamise unelmat. Ehk on ta Micheli laiskusest, rumalusest niivõrd tülpinud, et pole paremat nõu varuks kui teda lihtsalt visata eluvankri rataste alla? Ludovicole on ta pojad aga varandus, ja kui Micehliga peakski lugu olema täbaram teistest, tahab isa päästa temast kas või kübeme korralikuks eluks. Täis äkilist ägedust ning meelekibedust ründab Ludovico da Urbino sõbralikku soovitust. Punkt-punktilt laob ta kuivetanud õpetlasele vastuväiteid. Ta isegi lisab kogu oma isikliku huvituse koos halvakspanuga kunsti suhtes. “Kõik kirikud on juba laeni täis pintseldatud! Kehvi kunstnikke leidub Firenzes varsti enam kui paljasjalgseid lapsi! Mida suudaks küll niisugune tööväli pakkuda mu pojale!”

“Kreeklane”, võimeline pareerima isa Ludovico rünnakut, absurdseid kartusi, avab suu. “Ma arvan,” ütleb ta kangekaelsele Buonarrotile, “sisimas õnnelik inimene saab väärtuslikuks inimkonnale ning iseendale. Teie poeg osutab saamatust ning vastumeelsust kõige muu vastu, mis ei seisa lähedal ta tõelisele talendile ja kutsumusele. Micheli õigus on nõutada temale määratud osa elus. Kuidas kulgeb ta arengu tee ja edu, jääb tema töökuse tulemuseks, kuid temas on häid eeldusi kujuneda tubliks kunstnikuks. Signore Buonarroti, ärge tundke hirmu mõteldes, et Firenze on kunstiga täidetud, et teie pojal ei leidu küllaldaselt väljavaateid tasuvaks tegevuseks. Firenze ei saa eales ilust küllastunuks! Vanu freskosid doomides asendatakse aeg-ajalt uutega, kauplemisest rikastunud kodanike üksteise ületrumpamiseks. Kõik tähtsamad ühiskondlikud hooned vajavad asjatundlikke ilumeistreid, kes hoolitsevad fassaadide ning sisekaunistuste eest… linna patroon de Medici soodustab, soovides vanadele koolkondadele järge, uut väärikat pealekasvu – kunstnikke, kelle nimesid nimetades Firenze võiks tunda täit uhkust.”

Hõõguvi silmi, poolavali huuli jälgib Michelangelo da Urbino suust voolavat kõnehoogu. Ta süda lööb tugevasti, ta enese arvates võiksid kõik seda kuulda.

“Ma ei ole rahul Micheli õppusega ladina ja kreeka keeles,” jätkab õpetaja põgusat kõrvalpilku poistekarjale heites, “ja me mõlemad oleme seepärast õnnetud. Selle asemel leian pidevalt häid joonistusi grammatika harjutusteks määratud lehtedelt, ning kui ta puudub tunnist, tean, et ta pole võtnud vaevaks õppida täiendavat sõnavara, sest mingi maal või kaunis ese on võlunud poissi pikemaks ajaks.

Me ei saaks teha ühestki tublist kaubaisandast kunstnikku, kui tal puuduvad eeldused, miks peaksime siis sündinud kunstnikku vägisi pigistama kaubaisanda kuube?”

Viimane ütlus mõjub vanale Ludovicole.

“Muidugi, kui poiss ise tõrgub mõistlikkude elusihtide suhtes, pole parata. Las proovib siis viimast viletsat võimalust,” lööb Buonarroti lõppeks alistunult käega.

“Firenze vanale tunnustatud meistrile Domenico Ghirlandajole usaldatakse suuri tellimisi, ta kasutab õpilasi otsese tööjõuna, makstes neile kenakest taskuraha. Osutub poiss eriti andekaks ja osavaks, võib ta lühikese aja kestel tõusta abilisest maalijaks. Signore Buonarroti, Michelile on see ainus õige õppepaik ja ma loodan, et saadate ta sinna. Küll poiss seal vastu võetakse,” ütles “Kreeklane” tõustes ning valmistub lahkuma. Head õhtut soovides patsutab ta Michelile õlale. Kiindunult vaata too varem meelsamini välditud õpetajale otsa.

“Gratia, signore da Urbino, gratia,” sosistab ta ja “Kreeklane” näeb esimest lapselikku naeratust muidu alati nii surmtõsise poisi näol.

***

Stuudio

Quottrocento…

***

Esmaspäeva hommikul astub niisiis kaks inimest, üks keskeas ja teine ületanud väikelapse aastad, Domenico Ghirlanajo stuudiosse.

Tumepunaste turris juustega nooruk, kel silmnägu üleni täis roostekarva täpne, pärib, mida nad soovivad, ise uudishimutsedes poisikest külastaja kõrval. “Portree,” mõtleb ta kuuldes, et küsitakse meistrit, ja kaalub samaaegselt asjatundlikult Domenicot nõudva mehe karakterjooni lõuendi tarbeks. “Võimalik, et laseb end maalida ühes pojaga.”

“Tellijad,” teadustab punapea, olles kadunud vaheseina taha, mis lahutab stuudio tegevust vastuvõturuumist. Domenico Ghirlandajo, maalinud parajasti peenima pintsliga õisornamendiks laotud pärlite helki tumedast sametist põhjal, asetab tööriista ettevaatlikult pintslipuhastamise õlisse, kummardudes veel viivuks esindusliku daami portree detailide kohale. Daam saatjaskonnaga läbis eile stuudio, et naiselikust edevusest lasta Ghirlandajol uuesti heita pilku keerulistele ilustistele oma varrukail. Meister, jäänud saavutatuga rahule, libistab sõrmed läbi koheva tugevmusta juuksepahmaka, milles rohkesti halli, ja sammub siis töötavast õpilaste hulgast mööda vaiksesse eesruumi, kus teda innukalt oodatakse.

“Teie teenistuses, signored,” ütleb ta manades näole teretulemast-naeratuse – et oma harilikust olekust pugeda pühapäevakesta, mida ta vajab kunsti edukal levitamisel.

Kohmetu signore ja poisike – vist kümnene Domenico arvates – istuvad arglikult ukse läheduses. Isa Ludovico, näol süüdlane ilme, tõuseb ning laps järgneb ta eeskujule.

“Auväärt meister,” alustab Buonarroti mitte just enesekindlalt, “teie maalimine äratab mu pojas huvi, visa huvi, nii et ta ei hooli ühestki teist laadi õppusest. Ta oleks väga õnnelik omandades tarvilikku oskust teie osava käe all. Mulle soovitas poisi eelmine õpetaja Michel teie juurde tuua.” Viidates pojale, lõpetab ta: “Poisi kiriklik nimi on Michelangiolo. Oleme Buonarrotid Via Bentacordilt.”

Domenico Ghirlandajo uurib kõhetut, päikesest ja tuultest mustjastõmmuks põlenud õpilas-kandidaati. “Kas poiss on juba kümnene?” küsib kunstnik umbusklikult. “Mu stuudios õpivad veidi vanemad noorukid.”

“Ta on kolmteist,” ruttab isa Ludovico selgitama, tundes piinlikkust, et ta poeg, muidu tugevate käte ning käsivartega, on kehakasvult maha jäänud.

“On sinu soov saada mu õpilaseks, Michel, proovime, kuidas su joonistusvõimed vastavad kooli tasapinnale. Astuge tahapoole!” lausub Ghirlandajo lahkesti, kindlas arvamises, et too laps osutub nõutava jaoks veel liialt saamatuks.

Michel isa Buonarrotiga järgneb meistrile. Kari päid tõuseb, kui nad sisenevad, et siis jälle hoolikalt langetuda töö kohale. Esimesel hetkel ei suuda uueks õpilaseks saada soovija näha, kus töötab Francesco Granacci, kes alati oli soovitanud Michelil tulla Ghirlandajo juurde. “Küll sõber leiab mind ise,” mõtleb ta.

Domenico Ghirlandajo käsutab punapead ning usinasti toimetab too kohale mingit väänlevat taime kujutava puunikerdise.

“Istu sinna!” osutab meister uustulnukale vaba koha õpilaste hulga ees. Punapea toob virgalt Micheli ette kollaka paberi ning tüki joonistuskriiti. Isa Buonarrotile viidatakse, et ta võtaks istet vastasseina ääres asuval järil.

“Joonista nüüd ornament ilusasti paberile,” lausub Domenico sõbralikult.

“Mis see on?” pärib Michel.

“Akantus,” ütleb keegi tagantpoolt meistri asemel. Michelangelo alustab joonistamist. Domenico lahkub ta kõrvalt, võttes üles endise tööjärje peene pintsliga. Ludovico näeb poistekarja ees  poja tõsist asjalikku profiili ning kindlat kätt liikuvat virgelt paberil.

Ei lähe kuigi kaua, kui Michel lõpetab joonistamise, paneb kriidi kõrvale ja heidab uudistava pilgu üle  õla. Ta näeb suurt laiaõlgset poissi kohmakalt püüdvat matkida täistopitud jahikulli kuju. Kuid ta pole ainus, kes joonistab lindu, kõik peale tema, uustulnuka, teevad seda.

“Su linnu pea on valesti!” ütleb Michel kõlavalt.

Pahasena pöördub poiss segaja poole. Teised keeravad endid samuti, et näha, milline ninatark julgeb segada kaaslase tegevust. Koolikorras keelatakse arvustada üksteise töötamise juures.

“Eks tee ise paremini!” kähvab halvustatu vimmast punetades.

“Kas ma tohin?” küsib Michel korraga araks löödult. Paari tagasihoidliku tõmbega parandab ta laiaõlgse poisi joonist. Viimane ümiseb midagi enese ette, takistamata teise tegevust. Michel satub hoogu ja varsti maabub terve jahikull uhke hoiakuga temast vanema õpilase paberile. Teise hämmeldusse ning pahameelde seguneb imetlust.

Kui Domenico Ghirlandajo vaatab õpilaste saavutusi üle  peatub ta eriti laiaõlgse poisi jahikulli juures.

“Luigi,” ütleb ta, “sa oled üleöö saavutanud ime, sinu kulliga võiks minna jahile.” Ning ta teeb Luigile korralduse joonis hiljem freskole kanda – parimana teiste hulgast.

Luigi nägu roosatab. On silmnähtav, kuis nooruk naudib au, kuid samas võitleb südametunnistusega. “Meister,” ütleb ta lõpuks, “ma ei joonistanud seda ise – see väike poiss aitas mind.” Ning ta osutab Michelangelole.

“Milline väike poiss?”

Üllatunult läheneb Domenico katsejänesele, kes sooritanud täiesti ebatavalist. Ta näeb Micheli laual lebavat puunikerdise joonist – samalaadsed julged jõulised jooned.

“Hästi kahekesi kannate linnu freskole,” teeb ta salomonliku otsuse, ning sammunud Ludovico juurde, lausub: “Signore Buonarroti, teie poeg osutub talendiks. Võtan ta samadel tingimustel nagu teisedki algajad käealused, teenistusrahaks 24 floriini.”

Sel päeval hingab isa Ludovico kergendatult – ometi avaneb Michelile üks väljavaade. Ta poeg on aga õnnelik. Lahti ladina ja kreeka keelest – ainult joonistada, kogu päev joonistada!

Domenico võtab Micheli, Luigi ja veel mõned poisid endaga ühes töötlemisel oleva fresko juurde, kaasa arvatud ka Francesco Granacci, kes alles nüüd lagedale ilmub, kuna ta on käinud meistrile lõuendit varumas. Michelit kohates pole Francesco heameelel piiri. Ometi sai poiss kodused niikaugele, et võis stuudiosse tulla. Rõõmu pärast sõbrad lausa embavad teineteist.

Fresko juures aga tekib Michelangelol esimene mure.

Selgub, et Luigi ise on osavam oma lindu seinale joonistama kui Michel.

“Pole viga,” trööstib Luigi löödud Michelit, “sa pole veel seintega harjunud. Sina aitasid ennist mind, nüüd on minu kord. Joonise kopeerimine läheb mul üldse paremini kui eseme järgi joonistamine,” selgitab ta Michelile, lindu mõõtude ja reeglite kohaselt rutiiniga suurniku käsivarrele paigutades.

“Ega meistril ole sellest midagi, et sa kohe ei saa, keegi ei saa esimesel päeval,” lohutab Francesco väiksemat, saamatusest masendatud sõpra, “seepärast meister laskis teil kahekesi tulla – Luigil on kogemusi.”

Kogu õhtu kurvastab Michel salajaselt südames. Alles mõningate nädalate vältel haihtub mure seinale joonistamise pärast. Ta harjub töötama neil niisama vabalt nagu paberil enese ees. Ainult meister kurjustab vahel, et Micheli esemed ületavad tema poolt ettenähtud suuruse, laiutades silmatorkavalt üle teose, kuid ta loodab, et poiss hiljem sellest nõrkusest vabaneb.

Vendade Domenico ja David Ghirlandajo stuudio, mis on kuulus Firenze kõrgemate kodanike hulgas peene, tehniliselt täpse väljatöötluse poolest nii maalinguis kui ka freskodes, ahvatleb kunstihuvilisi noori püüdlema quottrocento nimekaima koolkonna jälgedes.

Domenico Ghirlandajo, kauaaegse maalijapraktikaga, tempera ja õlilasuuride asjatundja, annab õpilastele kõigepealt kõva põhilise treeningu joonistuses ning aluste katmises. Värvidega maalimise üldosa juurde pääsevad proovitöödes kindlaks kujunenud käed.

Algul leiavad õpilased endid jooksupoistena – nad peavad aitama meistrit ja andekamaid, edukamaid õpilasi ettevalmistustel, segades värve, kinnitades lõuendeid, valmistades eri tugevusega emulsioone sideaineks värvidele ning vahel sekka joonistades Domenico poolt antud motiive vajalike detailide jaoks. Meister valib neist parima, mille tegija au pärast tohib selle maalile kanda. Freskode skitsid valmistab Domenico Ghirlandajo ise ning töötab tähtsamate figuuride kallal, valvates samaaegselt õpilaste abistavat kaastööd tagapinna ja kõrvaltegelaste suhtes. Portreede maalimisel laseb ta parimatel joonistajatel skitseerida modellide rõivaste ning tausta detaile, et neid hiljem kasutada kogu töö täpseks koostamiseks.

Domenico ei keela nõu ning juhatust õpilastele, kes jõuavad niikaugele, et neile isiklikult usaldatakse mõni tellimine kodanike kodudest, karnevalipidustustelt või lihtsalt mõni vanem, ülemaalimist vajav kunstitöö, mida ei raatsita asendada uuega. Ei tööta meister parajasti, võib ta suurt mustjashalli juuksepahmakaga pead ja turjakat kogu näha elavalt õiendamas poiste hulgas, kelledele kõigile päevakorraks teatud tegevus määratud.

Joonistamise kõrval tuleb Michelangelolgi läbida tehnilise töökäigu staadiumid. Värvid, mis mõjunud talle alati kutsuvalt, ahvatlevalt, kaotavad stuudios poole oma võlust. Nende riivimist sooritas ka meelsasti kunagi varem, siis kui tutvus Francescoga, kes töötas tol põneval ajal Filippo Lippi juures. Ent Domenico stuudio suur värvivajadus, purkide, pintslite, pottide rohkus ja range kord, et värv peab asuma nõus, seinal või lõuendil, aga mitte põrandal, tekitab Michelangelole mõneks ajaks segadust, kuna ta käed on murdeealiselt kujunenud kohmakas ning sõnakuulmatuks. Eriti vastumeelt valmivad sidesegude liigid, kunagi meistrit rahuldamata, ning Michelit vihastab õlide tihkjas kleepumine pintslitel. Maalimine ei hurma enam. Sõber Francesco juures, kel ta vanema vennaga on ühesugune nimi, paistis värvide käsitsemine meeldivana – seal polnud võimalusi vahetusteks, ning kasutades Francesco valmistatud segu, jäi värv kuulekalt ja ilusasti pildi pinnale.

Ühel päeval avastab Michel, et ka skitsipaberil nii tugevavormilised joonised muutuvad seinamaalinguil Domenico varjude tõttu pinnaliseks. Pealelõunal, kui nad töötavad Santissima Annunziatas, julgeb Michel oma arvamist avaldada. Viha süttib Domenico Chirlandajos. Michelangelo õiendab vahel kaasõpilaste tööde juures ning nüüd hakkab ta juba õpetama teda, meistrit.

“Kuule sina, Buonarroti poeg,” lausub Domenico kurjalt, “su värvid ei ikka veel ilma jooksuribadeta seinale… Õpi valitsema oma pintsleid, siis maali, nagu su süda soovib!”

“Aga maalis võib olla sügavus… vormi kujundab varjude tugevus…” arvab õpilane uuesti suu.

“Me ei maali skulptuuri… eks mine ja otsi vormi mujalt!” käratab vihane Domenico nõnda valjusti, et ta lihane poeg Sebastiano, kes maalib veidi eemal, pillab jahmatusest pintsli.

Michelangelo vaikib solvunult ja läheb isa asemel abistama poega. Sebastiano, märganud pahandust isa ja Micheli vahel, ei tervita teise tulekut sõbralikult. Pea tajub poiss üleliigsust ja astub noruspäi kirikuesisele trepile, kuhu soe päike pillab rõõmustavat paistet. Ikka ja jälle vihastab ta meistrit ning kaasõpilasi! Sügavasti ohates istub Michel tulisele astmele, pilutades silmi päikese heledas kiirguses. Ta vaatab oma tugevaid meeldivavormilisi sõrmi, mis muutunud juba veidi paindlikumaks stuudio tehnilises töös. Ta mõtleb sellele, kui saaks päris iseseisvalt ning omapead maalida mõnd seina, küll saaks sellega hulga paremini toime. Poleks jooksvat värvi ega tunnet, et ilmtingimata olgu õige tõmme ja võte, niisugune, et see meister Domenicole meeldiks. Kahjuks pole ta veel maalija, kellelt tahetakse mingit tööd! Ta pole üldse midagi, ei keegi, kelle poole vaadatakse lugupidamises.

Samas tõstab võitleja vaim tas pead. “Ma näitan neile ükskord, kuidas ! Neist ei oska keegi joonistada nagu mina – kribu küljes on nad kinni, nägemata inimeste ja esemete võimsat ilu! Joonte, vormide, varjude puhast harmooniat!”

Francesco, kes maalimisele hilinenud, istub korraga Micheli kõrval.

“Kas juba vaheaeg, et laiskled siin kuuma käes?” pärib ta. “Lähme parem teisele poole, varju, muidu küpseme nagu linnupraad koldel.”

Nad vahetavad trepikülgi ja istuvad sinna, kuhu langeb fassaadi vari.

“Kõik töötavad veel,” tunnistab Michelangelo.

“Ja miks sina mitte?” kohkub sõber. “Rikkusid midagi?”

“Andsin meistrile nõu.”

“Mis!?” hüüatab Francesco.

“Ta kasutab varje ühekülgselt. Võib maalida võimsamalt ja olla seejuures niisama lihtsalt tõetruu.”

“Sa julgesid väita, et Domenico pole küllalt hea?” kahtlustab sõber.

“Mitte seda, tahtsin arutada varjudega vormimist, aga meister vihastas, enne kui jõudsin õieti alustada.”

“Domenico ei lase ühelgi õpilasele üle pea kasvada,” ütleb Francesco tõsiselt, “ta on parim maalija Firenzes tänapäeval ja ta peab enesest ka sellevõrra lugu. Sa ei tohi milgi tingimusel halvustada tema tööd. Avastad uut, pea endale! Palju kasulikum edasijõudmiseks,” õpetab ta isalikult. “Ja nüüd tule sisse ning ära muuda vastuolu sügavamaks!”

Teised viimistlevad kirikumaali, mis kujutab Madonna austamist põlvitavate inimkogude ning ümbritseva inglikooriga. Vaikselt tunnistab Michelangelo selle üheks parimaks Domenico töödest.

***

Lorenzo de Medici

***

Palazzo Vecchio tugev uks sulgub. Viimane lahkuja nõukogu avarast istungisaalist, de Medici Suursugune, tunneb linnanõukogu koostööst täielikku rahuldust. Viivuks toetab ta õlga vastu äsja kinni vajunud ust, mõeldes, et nüüd on enamik mehi signorias ustavad ja innukalt Firenzet valitsedes püüavad nad ühendatud jõul suurendada linna kaubanduslikku edu.

Kümne aasta eest ähvardas Ferrara hertsogi Ercola d´Este ja Constanzo Sforza põgenema paisatud vägede tõttu sõda linna. Kaitseta jäänud Firenzelt kadus sõjaoht ainult Napoli mõjuka vastukaalu tõttu paavst Sixtuse ja ta abiliste ahnusele, kes tahtsid alistada kogutud üksustega Toskaana ja hiljem ehk põhja-alad Rooma võimu alla.

Firenze vajas rahu ning vabadust soodsaks kaubanduslikuks tegevuseks. Oli täiesti mõistlik ning ettenägelik kahest ründajast – Napoli ja Rooma – valida Napoli, sest sealne kuningas Ferrante taipas: suuremad võimuambitsioonid lähtusid Rooma peapiiskopi nõust laiendada oma võimu Itaalias. Paavstlikud onupojad tõmbusid tagasi, saavutamata Firenzet Napoli kuninga kaitsevarjust. Nad oleksid pidanud alustama võiduks ebakindlat sõda. Saak, mis näis nii kergesti kättesaadav, libises surve ja rahutuste keerises ootamatult teise ründaja varju. Napoli, asudes Roomast lõuna pool, kaugemal Firenzest, ei võinud osutuda linnale liiga tugevaks võimuhaarajaks. Napolil omakorda polnud huvi kaotada Firenzet Romagnale, et soetada naabrile suuremaid väljavaateid paisumiseks põhja suunas ja ohustada oma edaspidist tulevikku. Kuningas Ferrante võttis Firenze kaitsmise suure rõõmuga omaks, sest noor julge Lorenzo de Medici ilmus elu kaalule pannes vaenlaste peakeskusesse läbirääkimistele. Vaenlased, imponeeritud ootamatust külastusest, kinkisid lugupidamist ning austust Firenze tulevastele valitsejale. Napoli sõpruse ja kaitse tõttu loobus paavst Sixtus Toskaana ahvatlevast linnast ja Firenze võis vähemalt mõnda aega vabalt hingata.

Rahutul, tungleval ajajärgul, mis vürstiriigid alatasa püüdsid üksteise arvel suurendada oma maa-alasid ning võimupiirkondi, ei võidud millegagi eriti kindel olla. Vabaduse hinnalise pärli võisid röövida aplad naabrid, aga ka suurriigid ümberkaudu, sest Itaalia väikeriikideks tükeldatud poolsaar lebas Vahemeres isuäratava söödana, mida varitsesid ühelt poolt hispaanlased ja prantslased ning teiselt poolt kogu mõjukas müstiline orient türklaste pidevalt õitseva ihaga uskmatute maa-ala järele. Olukord vajas valvsust ning osavat rahupoliitikat.

Paavst Sixtus, too rahutu peletis, suri Bagnolo lepingust kuuldes rabandusse. Milano, Veneetsia ja Napoli rahu purustas ta võimupüüdlused täiesti. Järgmine Rooma ülempiiskop, Innocentius VIII ignoreerib omakorda riigijõude. Ka teda ei või palju usaldada. Jõudnud juba Napoliga tülitseda, ähvardades prantslasi abiks kutsuda, on põhjariikidel olnud küllalt tegemist, et kardetavaid võõraid oma maa-alade rüüstamisest eemal hoida ja paavsti rahuldada. Lorenzo, aidanud ohukollet summutada, kaalutleb prantslastega loodud tugevatele kaubandussidemetele lisaks siduda kuidagi Rooma kiriku võimu Firenzega, et hoida Itaalia tasakaalu.

Signore, seistes palee esisel, tõmbab sügavasti värsket õhku kopsudesse. Ometi lõppes pikk väsitav koosolek. Päike maalib trepil olija näo pronksikarvaliseks ning tuul sasib ta sirgeid juukseid.

Ta sõiduk on alles saabumata. Piazza del Signorial pole näha sellest jälge. Arvatavasti unustas hooletu kutsar tänase koosoleku. Oleks ju pääsenud minema Tornabuonide tõllaga, samaga, millega saabus nende poolt korraldatud vastuvõtult – kuid konsiiliumi liikmed olid juba laiali läinud. Võiks saada oma käsutusse mõne väljakul liikuva sõiduki, aga õhtupoolik veetleb teda hoopis jalutama.

Võttes suuna kõrvaltänavale ja möödudes kivikiskjate majesteetlikult lebavast rivist, mis alati jätab mulje, nagu võiksid lõvid liikumatust rahust hoolimata iga hetk hüpata rasketele hiigelkäppadele, mõtleb linna patroon aastatele, mis kulgenud võitluses Firenze huvide eest. “Kaunis ning viljakas aeg.”

Kõhklevast noorukist, kes ootamatult ja verinoorelt astus isa jälgedesse, oli ta täiesti välja kasvanud. Firenze sise- ning välispoliitika karastasid teda, pannes tundma jõulist naudingut linna juhtimisest.

Vaenlased, kes ei tahtnud toimida Lorenzo viisil, olid võimetud teda takistama, sest ta oli jõudnud tippu. Nad jäid vaikseks, kui ta muretses linnale vajalikku rahu, kuid nad olid olemas… kuski tumedal poolel, tundis ta, vaenlased, kes soovisid teda vend Giuliano kõrvale de Medicite kabelisse.

Harjumuslikult puudutab signore pistoda, mida kannab alati vööl, isegi kirikus, sestsaadik kui ta suurepärane hüpe päästis teda mõrvarite küüsist Doomis. Vaene Giuliano – nii noorelt pidi vend hukkuma… nägemata Firenze üha suurenevat edu! Kas nemad, kaks paljutõotavat noort Medicit, võisid aravata, mis ootas neid ühel ülestõusmispüha hommikusel jumalateenistusel, et capella ajal tõusis munkade rivist mõrvari käsi. Sõbra Galeazzo Maia Sforza surm paar aastat tagasi Milano Doomis oli manitsus ettevaatusele, mida nad polnud endisse kinnitanud. Aga kui kallaletung poleks toimunud tookord Santa Maria del Fiores, oleksid Pazzid valinud mõne teise järjekordselt sobiva aja ja koha. Ning kes teab, ehk õnnestub karistatud vaenlaste pooldajatel kunagi ära puhuda Lorenzo eluküünal? Ta ise tavatseb vahel ettevaatlikkusele manitsevale elukaaslasele ütelda: “Clarice, armsaim, kõike, mis asub väljaspool meid, juhib saatus. Oleksin tol korral Doomis seisnud paremal, õnnetul poolel, võib-olla Giuliano korraldaks praegu kaubalepinguid Marseille ja Touloniga.”

Valitsuse lahkhelisid likvideerib Lorenzo de Medici kannatlikult, osutades halvustajatele tolerantsi, katsudes võita neid heaga ning kasutades karmust ainult äärmuslike vastaste puhul. Huumor ning sõbralikkus aitavad tal oma tahet maksma panna. Suutes pakkuda linnale väärikust, varakust, kaitset, pälvib ta igati Firenze tavaliste kodanike rahuolu. Tihendades kaubanduslikke sidemeid, sõlmib ta samaaegselt andeka diplomaadina sõbralikke suhteid ohtlikkude keskuste vahel. Tema võitlusvaim kannab rahulippu Firenze kaubanduse nimel. Ainult Roomaga pole õnnestunud tarvilikult… aga niipea kui pahandused raugevad, kõlbab kindlasti mõni ta kasvavaist poegadest kardinaliks.

Lorenzo jõuab Badiani, mille ehitas ta kuulus vanaisa Cosimo ning kus tema ja ta mõttekaaslased tavatsevad pidada oma kogunemisi. Vastukõndivad sõjasulased tunnevad ära de Medici populaarse isiku, nad annavad möödumisel au. Rahva hulgas liikudes võib mõnikord jääda incognito pikemaks ajaks… kuid siiski kohtab vahetevahel neid, kes teavad, kellega tegu, ja paljastavad aupaklikult pead signore ees.

Piki Via del Proconsolet läheneb frantsisklaste protsessioon ning Lorenzo de Medici peatub. Palju tüsedaid halle munkvendi, kelle silmist pühalikkuse asemel kilgendab kelmikust, astub kulunud sandaalides jalgu lohistades raskelt priori kannul. Eestseisja paljas pealagi hiilgab nagu kuppel.

Valitsus on hästi suutnud kirikuid ja koostreid vaos hoida, neist pole lahkarvamiste tekitajaid ega Firenze arengu pidurdajaid. Nad elavad kaasa linna rõõmude ning pattudega, nurisemata. Patukahtesusest üksi laekub lõviosa vaimulikkude sissetulekuks, rääkimata sagedasist annetusist hästiõnnestunud kaubatehingute puhul. Ja linnakodanik, upitanud end andeka ärivaimuga seisuste kõrgusele varakuses, vaatab üsna leplikult kloostrivennale, kes täie õigusega teenib oma üsna leplikult kloostrivennale, kes täie õigusega teenib oma osa, kaasa lüües lihalikkude rõõmude seiklustes, toetades seega rahva naudinguiha. Ei neil ole üksteisele mingeid etteheiteid – täiesti isiklik asi, mil viisil keegi hinge ja liha vahekordi lahendab.

Seepärast silmitseb Lorenzo de Medici sõiduteel tippivaid munki sõbraliku muhelusega, nagu vaataks isa vallatuid, kuid siiski ettevõtlikke lapsi, kelle lustidest tal on täielik arusaam. Munkade rivi, küllalt pikk ning veniv, jõuab vist juba algusega mööduda Corso Borgost. Protsessiooni taga, otse rongkäigu sabas sõidab või seisatab, vastavalt frantsisklaste liikumisele, lahtine vanker, milles istub kaks hispaania isandat, laiad kübarad kaunistatud jaanalinnusulgedega. Lorenzo tõmbub tänavaservalt eemal – ta mäletab neid eelmise päeva audientsilt. Arvatavasti tutvuvad nad Firenzega. Ta kuuleb terava habemega signoret, kel üks jalg mugavasti üle mustas sukas põlve ja kaela ümber tähelepanu äratav kraeketas, lausuvat hispaania keeles teistele: “Me sõidame hommikuni nende vesimelonite taga!” Kindlasti mõtleb ta “vesimelonite” all ümmaraid, higistavaid aeglasi frantsisklasi. Solvavalt tabav! Lorenzo muigab. Hispaania saadikud kohtlevad teda, Lorenzotki, üleolevalt. Loomupärase imposantsusega hispaania tõug oskab eeliseid kasutada. Omavaheline tähendus frantsisklaste kohta polnud muidugi määratud Lorenzo kõrvadele, kuhu juhuslikult kukkus, äratades ette huvi hispaanlaste vastu, kes homme tulevad järjekordsele külastusvisiidile.

Tumedaverelised Aragoonia pojad on tõesti kogu vankri ja hobustega kinni munkade rongkäigus, mis laiutades täidab kogu tänava. Kloostrielanikud seisatavad sageli, et laulda. Vanker, olles Lorenzost mõne sammu möödunud, peatub uuesti. Vaesed hispaanlased, kui nad pidid sel viisil läbima kogu Via del Proconsole. Miks ei kasutanud nad kõrvaltänavaid? – Kuid nüüd meenub Lorenzole, et täna peetakse kloostrite püha ning peagu igal tänaval Doomi ümbruses tunglevad munkade ja nunnade rivid.  Ta naeratab mõeldes, kuis küll hispaanlased võivad kiruda Firenze tänavaliiklust. Nende nägudelt paistis juba,  nagu tahaksid nad plaksutada piitsa pühade vendade kohal, et sundida neid ruttama. Saadikuil poleks tohtinud olla erilist kiiret võõras linnas, aga nad tundusid kuidagi kannatamatuina.

Jätkates teed, näeb Lorenzo Doomi ligidust kubisevat inimmurrust – seetõttu oligi Piazza del Signoria nii imelikult tühjavõitu. Ta surub end kuidagi ümber nurga Via del Oriolole. Võimatu on täna läbida Doomi esist!

Aimamata takistust, läheneb ida poolt täie hooga sõiduk. Kaks pruuni hobust peatatakse järsult rahvamurru taga ning vankris pahandab mehehääl läbipääsmatuse üle. Korraga hüüab sama hääl tuttavlikult: “Lorenzo!” ja sõiduki aknast ilmub nähtavale korrastatud lokkides pea.

“Sina, Pico!”

“Kuidas ma siit läbi pääsen?”

“Arvan, et isegi mina ei pääseks siit täna läbi, kui mul poleks kaasas trompetipuhujaid,” ütleb Lorenzo. “Pead proovima teist teed.”

“Kaotan sellega palju aega,” kurdab Pico.

“Sa ei kavatse ometi kaaskodanikke rataste alla ajada!”

“Kus on siis sinu hobused?” imestab Pico. “Jätsid nad kuhugi teele maha… või,” Mirandola pilgutab kelmikalt silmi, “või jõid nad maha?”

“Ei üht ega teist! Kasutan meelsasti sõprade,  nagu sina, omi,” irvitab Lorenzo.

“Sul on häbematust tahta, et ma ühe neist sinu heaks lahti rakendaksin,” pahandab Mirandola kulme kibrutades viidates kannatamatult kapju peksvatele hobustele.

“Mul pole kavatsust sind riisuda, kallis Pico! Näen juba su näost, su ülima elegantsiga valitud kuuest ning roosidevanikust tagaistmel, mis asjus oled teel…”

“Tahad minuga sõita?” pärib teine.

“Oleneb sellest, kuhu sõidad. Viid mind Via Largale, on hästi – ei ole sul sinnapoole asja, katsun end kuidagi teisiti kohale toimetada. Mine rahuga edasi!”

“Edasi…” mõnitab vankris istuja. “Nõustun tegema väikese ringi sinu pärast,” ohkab ta siis, “sest siit ei pääse läbi ja ma pean niikuinii ringi minema ümber Santa Maria Nuova. Kuid pead mulle kinnitama, et sul pole ühtki uut poeemi Via Largal. Vastasel korral ei suudaks ma vastu panna sisseminekule, ning kui ollakse juba seal…”

“Siis oled kadunud hing… ja sind ei leia isegi kuldkiharaline hommik,” naeratab Lorenzo. “Pico, vannun, pole ainsat uut! Pead kannatama paar nädalat närvepingutavat ooteaega. Ma ei meelita sind sedapuhku sisse, pean ise töötama. Lisaks sõidule palun sinult pisipeatust kuski puuvilja müügikohal.”

“Hästi,” lausub Pico della Mirandola alistunult ning avab sõiduki ukse. Kerge hüppega kaob Lorenzo de Medici sõidukisse. Pico kõneleb kutsariga ja see sunnib hobuseid taganema. Siis keeravad nad üles mööda teist teeharu, suunaga Via Larga poole.

“Näed, kui hõredaks jääb siinpool inimestest,” lausub de Medici kaaslasele. “Oled kuldse südamega hing, Pico, et võtad vaevaks mind koju saata.”

Kogu sõidu ajal ei leia nad ainsatki puuvilja müügipaika, mille luuk poleks suletud.

“Neetud, nad on kõik seal Doomi esisel,” vihastab de Medici.

“Kes?” pärib Mirandola, kel pole aimu Lorenzo tahtmistest.

“Puuviljakaupmehed.”

Pico della Mirandola väristab oma kauneid ninasõõrmeid. Ta haarab sõiduki pingi alt punutud kaanega korvi. “Siin,” ulatab ta peene, pisut naiseliku käega kiiresti kooritud apelsini Lorenzole. “Oleksid võinud kohe ütelda, et sul on janu.” Naeratades võtab Lorenzo pakutud puuvilja.

Pico della Mirandola ei kuule enam Lorenzo sõnu, ta tähelepanu keskendub ettepoole.

“Paistab, sa ei pääse mööda ka Santa Maria Nuovast!” kahjurõõmutseb Lorenzo naljatades, nähes omakorda tihedat rahvahulka väikesel väljakul kiriku ees.

Juba märkab osa seisjaist lähenevat sõidukit.

“Andke teed signorele, andke teed Lorenzo de Medicile!” karjub kutsar valjusti. Tagumised müksavad eespool olijaid. “Lorenzo! Lorenzo Suursugune!”

Nagu nõiakepi väel avaneb rahvamüür. “Lorenzo!” “Elagu Lorenzo!” hüütakse ning lehvitatakse lilledega, mis inimestel munkade ning nunnade tervitamiseks käes on. Pikkamisi, kuid kindlalt kujuneb tee, millele Pico della Mirandola hobused vankriga sööstavad.

“Me oleksime pidanud Doomi ees proovima,” lausub Pico rahuldunult.

“Nüüd alles tänad vist õnne, et mind üles korjasid,” nöökab Lorenzo.

“Loomulikult! Ma ei või ju oma südamedaami külastada päikese tõusul!”

“Loojakunigi on veel kolmandik päeva aega, kuid ma mõistan, armastus teeb kõik närviliseks. Sa võid roosidekuhjale lisaks saada purpurseid suudlusi, tead, neid tumeruugeid sametroose… nad on nüüd lahti puhkemas… murran sulle mõned ja riskin pahandusega aednikult. Ta on nii kohutavalt kade oma omas aias…”

“Sa ei tarvitse eksida koduste seaduste vastu. Ma ei lahku sõidukist ei rooside ega…”

“Ega luuletuste mõjul,” täiendab Lorenzo. “Olgu, Pico, nimeta ta aadress, ma läkitan mõned sinu nimel.”

“Armastuse saladus olgu vaid kahe päralt.”

“Saladus!” muigab Lorenzo. “Armastajad reedavad endid just ses ettevaatlikkuses, et keegi ei märkaks. Peata, ongi Via Larga!” hüüab ta, avab ukse ning hüppab välja. “Tänan, sõber, roosid saabuvad. Ära arva, et ma ei tea, kuhu ma nad läkitama pean!”

Pico della Mirandola kohendab mantli volte. “Vaata, et sa oma nimel ei saada!” ähvardab ta aknast.

Tolm tõuseb Lorenzole näkku ning juba on vanker vaid nagu pisike toos eemal.

***

Lorenzo de Medici vastuvõturuumis kummardavad tänutäheks kingituse eest kaks musta saledat, elegantset hispaanlast. Neile kummalegi saab osaks intarsiakast, täiesti sarnanev teisele.

Kui nad saledail säärtel lahkuvad Via Larga esitrepilt ning ronivad sõidukisse, asetades kastid ettevaatlikult põlvedele, jälgib Lorenzo neid palee aknast.

“Hispaanlased panevad oma edu Isabella ja Ferdinandi arvele,” muheleb signore, “kahju, et ma ei või näha nende nägusid avamisel.” Kuid ta oli lisanud, et kingitus on mõeldud saadikuile isiklikult.

Kogu tee arutavad hispaanlased, mida kast võiks sisaldada. Nad asuvad täna Pisasse sõitvale laevale ning otsustavad avada kingi Arnol. Kastikaasi üles lüües vaatavad neile vastu tüsedad vesimelonid – Lorenzo saak Via Larga köögist.

Vanem signoredest kahvatab. “Firenze muutub iga aastaga ülbemaks,” kähistab ta, olles lootnud leida midagi hinnalist tühise odava aedvilja asemel.

“Siin seisab: Ettevaatust meloni lõikamisel,” ütleb noorem, “kuid see on juba pooleks lõigatud!” Ta tõstab ära ühe poole. Ümmar veinianum tuleb nähtavale õõnestatud vesimelonis.

“Mitte vesimelonid, signored! Frantsisklased valmistavad ning joovad parimat sorti Firenze veini,” loevad hipaanlased anumale kinnitatud pitserilt.

Üllatunult vaatavad nad teineteisele. Nad jõuavad otsusele, et mõni munkadest pidi kuulma ja mõistma kõnelust eilsel sõidul südalinnas, mil nad pahandasid veniva rongkäigu üle. “Igal juhul piinlik, et ütlus ulatus de Medicini,” ütleb noorem.

“Kahtlemata suurepärane vein,” on teine kingitusega rahul, “loodame, et lugu ei liigu kaugemale.”

Pisas arvavad hispaanlased heaks tühjendatud nõud Lorenzole tagasi saata. Ühel päeval leiab de Medici oma laualt tuntud esemed, kastid, mis sisaldavad taas meloneid, mitte korralikult kokku asetatud koori nagu ennist, vaid päris ehtsaid, kaaskirjaga:

“Kõrgeauline Firenze Patroon Lorenzo de Medici Suursugune. Hispaanias ei sisalda melonid ebatavalist, seepärast andestagu Tema Ekstsellents meie asjatundmatust “veinimelonite” suhtes. Tänulik Alfonzo Gonzellagos.”

***

Samal ajal Pisas ootavad tõmmud, vihased Aragoonia pojad uut hispaania laeva. Eelmisest jäid nad Firenze veini tõttu maha.

…

Kirjastus: Orto, 1960

Vaata raamatut meie veebipoes “Vana ja Hea” raamat – https://www.vanajahea.ee/