EESSÕNA

Aafrika?

Mis on Aafrika? Paljude tähendustega nõiduslik sõna, mis hulga kujutlusi silme ette manab.

Täna on see Mau-mau ülestõus, homme rahutused Põhja- Aafrikas. Seejärel võitlus Suessi kanali pärast. Mis tuleb ülehomme? Chi lo sa! Kuid kahjuks liiga sageli seostub see saamahimu ja inimliku väiklusega.

Minule on Aafrika siiski just niisugune, nagu ma teda lapsena näinud olen: salapärane maailmajagu, mis meie omale kõige lähemal asub, maailm, mis võlub meid oma ebatavalise loodusega, oma eripäraste tumedate inimestega ja oma metsloomadega — midagi, mis paradiisi ajast säilinud, ehkki ta on ka needuse mürginõela torke saanud.

Ja teda olen ma ikka otsinud: pärismaalast, nii nagu ta omaenese keskkonnas elab, oma tavandite ja kommetega.

Veel köidab mind suur armastus loomade vastu. Neid olen ma Aafrikas mitmesugustes paikades vaadelnud, peamiselt aga Ida-Aafrika ja Belgia Kongo  rahvusparkides. Juba ammu unistasin sellest, et külastada maailma suurimat ja huvitavamat looduskaitseala — Krügeri rahvusparki Lõuna-Aafrikas. See unistus on täitunud.

Kunagi varem pidin ma seitsekümmend päeva rändama, et jõuda oma sihtkohta Belgia Kongos. Hiljem lendasin ma lennukil «Farman» seitsme päevaga Brüsselist Leopoldville’i  Kongo  jõe kaldal.

Seekord istusin ma Lõuna-Aafrikasse reisimiseks õhtul Šveitsis «Lendavasse Hollandlasesse» — lennukompanii KLM lennukisse «Super Constellation» — ja pärast 22-tunnist lendu astusin sealt järgmisel õhtul Johannesburgis välja.

Sealt Pretoriasse, kus asub Lõuna-Aafrika Liidu  rahvusparkide direktsioon, oli ainult kiviga visata! Seal sain teada, et Krügeri rahvuspargi külastamiseks on kaks võimalust: kas kuivaajal (talvel), mil kogu rahvuspark on külastajaile avatud ja arvukas loomapere oma joogikohtadel vaadeldav, mil aga ühtlasi valitseb suur turistide tung. Või siis vihmaajal (suvel), millel on järgmised eelised: rahvast on vähe ja saab rahulikumalt metsloomi vaadelda! Kuid on ka halbusi: esineb malaariat ja suur osa kogu maa-alast võidakse sulgeda — keeld, mis igatahes minu suhtes ei tarvitse kehtida.

Kõhklemata valisin siis muidugi suveaja, liiatigi et direktsiooni härrad lubasid mind abistada, tegemaks mu rahvuspargis viibimise nii huvitavaks kui vähegi võimalik. Nad soovitasid mulle teha kohe tutvust rahvuspargi ametliku fotograafi ja kaameramehega. Ma leidsin ta tema laboratooriumis. Ta nimi oli Wilhelm Schack, väike vilgas mees. Viimase maailmasõja puhkedes viibis ta fotokorrespondendina Lõuna-Aafrika Liidus. Nagu kõik sakslased vahistati ta ja saadeti «puhkusele» ühte Lõuna-Aafrika koonduslaagrisse. Talle meeldis seal nii oivaliselt, et otsustas jäädagi alatiseks Lõuna-Aafrikasse. Mõne aasta eest oli ta Lõuna-Aafrika kodakondsusesse astunud ja kõneleb afrikaani keelt niisama hästi nagu oma emakeelt.

Wilhelm Schack on loomafotograafina ja filmimehena saavutanud rahvusvahelise tunnustuse ja mind rõõmustas väga temaga tuttavaks saada.

«Niisiis te tahate minna rahvusparki?» küsis ta.

«Meeleldi, kui see ainult võimalik on!»

«Muidugi, ma sõidan ülehomme autoga sinna, et pildistada ja filme teha. Kui see teile huvi pakub, võite kaasa sõita.»

«Kas te mõtlete seda tõsiselt?»

«Jah, miks ma peaksin teile luiskama?»

Nii olimegi kokku leppinud ja ma tänasin teda kahel käel.

«Pole seda väärt,» tõrjus ta ja tegi ettepaneku juua siin lähedal, ühe endise prantslase äris, tass kohvi, lisades selgituseks juurde: «Omavahel ütelda (aga selle jätame ka ainult endi teada): aafriklastel  pole heast kohvist aimugi!»

Nii õppisin ma Wilhelm Schacki esimesest silmapilgust peale tundma sõnaahtra, aga siira ja usaldatava mehena, kes avameelselt oma arvamuse suisa välja ütles. Ja selline oli ta kogu selle aja, mis ma temaga koos veetsin. Abivalmiduse eest, mida ta alati nõu ja jõuga osutas, tahaksin teda siinkohal tänada. Siin tundub mulle selleks kõige õigem koht olevat, sest see raamat on pühendatud minu matkamisele mööda Krügeri rahvusparki esialgu eeskätt Schacki ja alles seejärel teiste ametimeeste seltsis. Kõik nad kohtlesid mind südamlikult ja selle eest tahaksin neile kõigile, ka härradele rahvuspargi direktsioonist (direktor Rocco Knobelile ja sideohvitser R. J. Labuschagne‘ile), avaldada kõige soojemat tänu.

J. M. E.

ESIMENE PEATÜKK

Kameeleonisilmadega kaameramees

Me olime teel ühe veelombi, Orpeni paisu juurde. See on jõehobude ja krokodillide elamispiirkond Tsjokwane ümbruses. Koos Schackiga ei või aga iial teada, kas ja kunas sihtkohta jõuab. Rahvuspargi keelatud, üksildastel teedel on sõitmine tema jaoks kõrvaline asi. Kogu tema tähelepanu on koondatud ümbrusele, liivarajale meie ees, kõrval ja taga, kõnnumaale vasakul ja paremal ning taevale meie kohal. Tõepoolest, ka see viimane on tähtis, sest röövlindude liuglemine kõrgel õhus võib olla tõendiks, et kassipere ülikkond on korraldanud läheduses pidusöögi — õnnelik juhus igale pildikütile!

Schacki nägemistaju on nii ebatavaliselt arenenud, et ma teda vaikselt jälgides eneselt sageli küsisin, kas tema silmad ei näe mitte teineteisest sõltumatult nagu näiteks kameeleonil. Miski ei jää talle märkamatuks.

Skukusa laagris vestlesime eile õhtul aperitiiviklaasi juures loomade filmimisest. Peaaegu kõigil filmimismatkadel Aafrikas peetakse jahti ainult suurulukitele: elevantidele, ninasarvikutele, kaelkirjakutele, lõvidele, pühvlitele ja jõehobudele.

«Miks?»

«Et rahuldada keskmise vaatajas- ja lugejaskonna huve.» «Muidugi, aga kas keskmine vaatajaskond ei tunneks niisama suurt huvi ka köitvate piltide vastu väiksemate loomade elust, näiteks putukatest, kes end päevapiltnikust hoopiski häirida ei lase? On meil ju nüüd olemas niisugused tehnikavahendid nagu objektiivid makropildistuseks, mis võimaldavad väikest putukat nii pildistada, et tema kujutis hiljem kogu kinolina pinna täidab — ja pealegi veel loomulikes värvustes!»

Mulle meenusid tuhatjalgse oivalised ülesvõtted ühes Disney filmis. Hiiglasuurena projitseeritud, mõjus see olend oma arvutu hulga jalgadega, mis kõik nagu mehaaniliselt üheaegselt liikusid, kui ta mööda taimevarsi püst- ja rõhtsihis kulges, nagu eluvõõra unistaja kavandatud imepärane pruuniks lakitud voolujooneline sõiduk, mis näis irvitavat kõigi raskusjõu seaduste üle.

«Selles just asi ongi,» hüüatas Schack erutatult. «Seda teed püüan minagi viimasel ajal minna, nii palju kui see muidugi võimalik on. Rahvuspargi fotograafi ja kaameramehena pean ma ju esmajoones hoolitsema «klassikaliste» piltide eest.»

Meie esimene «saak»

Ja nüüd oleme teel Orpeni paisu juurde.

«Ennäe! Vaata ometi!» ütleb Schack ja peatab auto.

Paremal põõsaste vahel sööb rohtu kari vesipukke. Need on suured hallid loomad, pika karmi karvaga, mis turjal moodustab kuutara ja ümber saba valge ringi. Seetõttu on nende nimetus afrikaani keeles kringgat (sõna-sõnalt «rõngasauk» — tabav ja üsnagi familiaarne). Eelkõige isasloom, kes kaalub 200 kuni 250 kilogrammi, jätab oma pikkade kaunite sarvedega väga võimsa mulje. Nagu vesipukkidele omane, hoiduvad loomad kõige meelsamini vee lähedale, et jälitamise korral vees varjupaika leida, sageli kuni turjani sukeldudes.

Alles siis, kui mootori undamine katkeb, tõstavad loomad päid ja jäävad meid oma suurte läikivate silmadega vahtima. Kui me autost nähtavale ilmume, tõmbuvad nad veidi tagasi. Nad on küll veel meie lähedal, pildistamiseks aga siiski liiga kaugel. Ent minu seltsimeest ei näi see mingil määral häirivat. Alles nüüd taipan, et ta pole autot hoopiski mitte vesipukkide pärast peatanud. Üks tema kameeleonisilmadest oli võsas midagi muud avastanud ja sellega ilmubki ta nüüd sealt välja. See on tigu! Tegelikult pole tigu ju midagi erilist, kuid see on hiiglatigu, millist me veel kunagi näinud pole: umbes paarkümmend sentimeetrit pikk, helepruun, kuldsete laikudega, hommikukastest helkiv, seljal tume, valge teravikuga lõppev majakene.

Kõigepealt tehakse tast pilte: mustvalgeid ja värvilisi. Siis peab ta filmikaamera ees esinema. Stsenaarium, mille eest mina pean vastutama, on väga lihtne: limane daam peab oma majakesse tõmbuma, siis nähtavale ilmuma, veidi ringi vaatama, tundlad välja sirutama ja ära roomama.

Kõik klapib suurepäraselt, kuid kaameramees tahaks, et seda stseeni korrataks, mida ka kuulekalt tehakse. Seejärel viime oma filmitähe jälle põõsastesse tagasi, ohtlikest inimeste teedest eemale.

Schack paneb oma kaamera kokku ja on rahul.

Mul on veidi piinlik, et stsenaarium nii lihtne oli — ilma igasuguse dramaatilise sündmustikuta. Kõlab Schacki lühike ja selge lohutus: «Mida sa siis tahad? Tigu on ju ikkagi ainult tigu. Ta pole kuigi elava loomuga. Aga ta näib ikkagi oivaline, kui teda nii hiiglasuurena projitseerida.»

«Kindlasti,» noogutan ma nõusolevalt ja jään seepeale mõneks ajaks mõttesse. Viie sentimeetri pikkuse teo võib ju lõpuks niisama suurena projitseerida nagu kahekümne- sentimeetrise! See sõltub ainult pildistamisest. Kuidas märkavad siis tulevased vaatajad, et meie tigu tegelikult kuulub hiiglaste sugukonda?

Mäng pühade skarabeustega

Parajasti sel silmapilgul, mil me ühes paljude liivateede ristumiskohas kavatsesime lähedal oleva paisu poole liikuma hakata, toimus kohtumine, mis kõik meie lootused ületas. Ka seekord ei kuulu objekt suurte loomade maailma, ehkki neid antiloopide, kaelkirjakute ja sebradena, keda ma märganud olin, siin rikkalikult esineb.

Schack on aga avastanud liivarajal mõned skarabeused ja õnnistab seda kokkusattumust, sest niisugust õnnelikku juhust on ta juba kaua ihaldanud.

Skarabeusel on teisigi nimetusi: sõnnikumardikas ehk ka püha skarabeus, mis palju suursugusemalt kõlab. Kes ei mäletaks, et skarabeus etendas vanade egiptlaste loomakultuses tähtsat osa!

Skarabeuseid on mitut liiki. Need, mis meie avastasime, on nagu suured maipõrnikad, kuid palju tugevama ehitusega, laiemad, tumeda, purpurselt helkiva koorikuga ja hambulise peakihnuga. Me muidugi teadsime, et nad valmistavad oma järglastele loomade väljaheitest kerasid, millesse emane muneb ühe muna. Noh, materjalipuudust neil loomakestel karta pole: ainet, mida nad vajavad, vedeleb kõikjal, isegi elevandisõnnikut leidub rikkalikult. Mitmesugused sõnnikutombud on juba töödeldud kõvadeks, siledateks, kolme- kuni neljasentimeetrise läbimõõduga keradeks.

Esialgu me käitume lihtsate, huvi tundvate pealtvaatajatena. Me näeme kerasid nii kiiresti üle tee veeremas, et me neile aeglaste sammudega järgneda võime. Mardikate mõõtmeid arvestades on see töö hiiglasaavutus. Seda teeb isane, sõnnikukera vaheldumisi peaga ning ees- ja tagajalgadega tõugates. Emane istub sel ajal kera peal ja laseb end lihtsalt kaasa veeretada.

Haruldane vaatemäng, mida me nii palju kui süda soovib võime pildistada ja filmida.

«Vaata ometi seda,» ütleb Schack.

Ta on suurelt pildistamiseks mikroobjektiivi külge kruvinud. Pildiotsikus on nüüd näha üksainus kera mardikapaariga — hiiglasuurena ja värvilisena. Loomade jalgadel võib karvu loendada.

«Kujutle seda värvusfilmina!»

«Sellele ma just mõtlengi,» ohkab filmimees, «kuid kahjuks veereb neetud kera iga silmapilk pildiväljast ära.»

Tõepoolest, see veereb ikka edasi ja väikseimagi liikumise järel on ta pildistamispiirkonnast väljas, sest mikroobjektiiviga ei või filmikaamerat liigutada.

«Siin tuleb midagi ette võtta!»

Me kinnitame kera tikukese abil maa külge. Mardikad taipavad kohe, et miski on korrast ära. Isane ja emane tulevad alla ning püüavad ühisel jõul kera kergitada. Mõne hetke pärast on see vabastatud. Ja juba veerebki ta edasi, kuid kaamera on vabastamistegevuse filminud. Ühe teise keraga toimitakse samuti. Edasi-tagasi nihutamisel on see aga nüüd vigastada saanud. Kui ta jälle edasi veereb, alustab emane agaralt korrastustööd.

Me toome mängu veel ühe uue variandi. Ühelt mööda veerevalt keralt võtame isase, asetame ta pulgaga kinnitatud kerale ja lülitame filmikaamera sisse. Kohe tahab võõras tulnukas selle keraga edasi liikuma hakata, võib-olla taipamatagi, et see pole tema oma. Õiguspärased omanikud teavad aga seda päris kindlasti, ja nüüd puhkeb tõeline võitlus, milles jalad vaheliti põimuvad ja ohtlikud lõuad krigisevad. Mitu korda paisatakse sissetungija viis kuni kümme sentimeetrit eemale — lihtsalt läbi õhu. Emane võitleb ja kasutab iga hingetõmmet, et tekitatud vigastusi kõrvaldada. õiguspärane omanik võitleb, kasutab aga oma hingetõmbeaega selleks, et püüda kera pulga küljest vabastada. Ja kallaletungija ei anna kah järele, kuni ta pärast hirmsat lähivõitlust maha langeb ja elutult lamama jääb.

Schack istub, üks silm otsikul, ja filmib. Ja särab! «Kas kõik õnnestus?» küsin mina.

«Jah, suurepäraselt, kuid ma tahan veel rohkem!»

«Mis juhtuks, kui me kera pulga otsa torkaksime? Siis ei saaks nad ju teda enam maast üles tõsta!»

Öeldud, tehtud. Noh! See, mis meile oli probleemiks, ei tekita skarabeuste abielupaarile mingit peamurdmist. Ilma pikemalt kaalutlemata sööstab isane kera alla, haarab pulgast lõugadega kinni, et saada head toetuspunkti, surub tagajalad vastu kera ja tõukab seda ülespoole, kuni see vabanenult maha veereb… ja läinud ongi ta sellega. Kera on jälle kannatada saanud, kuid edasiveeretamisel kõrvaldab emane selle vigastuse.

Nüüd on vaja veel suure töö viimane toiming pildistada. Seepärast järgneme oma filmitähele. Me näeme selgesti, et ta tahab oma keraga kõvalt jalgteelt minema saada. Ja see õnnestubki tal, sest ta hoidub takistustest kõrvale ja sööstab väikesest künkast — mis aga temale kõrget mäge tähendab — kahekordse jõuga üles, kusjuures ta oskab väga osavasti vältida tagasiveeremist. Lõpuks on ta üleval, kuid teekond jätkub kohe, kuni on jõutud liivatasandikule. Seal aga seisab juba ka kaamera valmis, sest me teame, mis nüüd tuleb. Skarabeuste abielupaar on jäljetult kadunud, ent mõne hetke pärast me näeme, kuidas pinnas kera ümber üles kuhjub. On tekkimas ühtlane liivavall ja mida kõrgemaks see kerkib, seda sügavamale vajub kera, kuni see täielikult maa sisse on kadunud. Kõik see toimub võrdlemisi kiiresti.

Mõne aja pärast ilmuvad mardikad jälle nähtavale. Muna on nüüd kindlalt maapõue peidetud ja ümbritsetud rikkaliku toiduvaruga.

Kuid vanemate ülesanne pole veel täidetud. Nad korrastavad esmalt oma välimust, kõrvaldavad liiva kilbilt ja jalgadelt, sirutavad siis tiivad laiali ja lendavad tugeva põrinaga minema. Mis nüüd edasi toimub, seda me enam vaadelda ei saa, kuid me teame seda juba: paarikene otsib uue sõnnikuhunniku ja kogu lugu algab otsast peale. See kordub nii kaua, kuni mardikad täiesti kurnatuna hukkuvad.

Meile on see olnud imetore vaatemäng, see vapruse, töörõõmu, sihiteadlikkuse ja hiiglajõu ilmutus, mida me veel iialgi pole saanud jälgida.

Ja seejuures peame tagasi mõtlema ka vanade egiptlaste usutavanditele, nende templitesse paigutatud hiiglasuurtele kivist raiutud skarabeusekujudele. Nad nägid pühades skarabeustes maailma, päikese ja sangarlike sõdalaste võrdkuju. Kõik see oli meile juba ammu teada. Kuid elamuseks sai see meile alles seal rahvuspargi tasandikul. Seal mõistsime esmakordselt selle sügavat mõtet.

Orpeni pais ja selle asukad

Viimaks me siiski jõudsime Orpeni paisu juurde, mis on saanud oma nime Eileen Orpeni, naise auks, kes kinkis Krügeri rahvuspargile 40 000 morgenit maad.

Kui aafriklased räägivad paisust, ei mõtle nad sellega tammi, nagu meie Euroopas, vaid vett!

«Jõehobude vastu mul esialgu mingit huvi pole,» ütleb Schack. «Neid võid sa üksinda kaeda!»

Ta kasutab soodsat juhust, et oma kaameras filmi vahetada ja boiga lõunasöögi eest hoolitseda, sest vahepeal on päike juba kõrgele taevasse jõudnud.

«O. K.»

«Sa võid ka teisele kaldale minna, kuid… ole ettevaatlik!» hüüab ta mulle järele.

«Muidugi!» Ettevaatlik peab neis paigus enesestmõistetavalt olema, niipea kui ollakse autost lahkunud. Pealegi olen ma täiesti teadlik oma eesõiguses, mida ma siin rahvuspargi juhtkonna külalisena — omal vastutusel — kasutan. Milleks siis see eriline hoiatus?

«Nojah, kui sa parajasti pikisilmi jõehobusid otsid, ei mõtle sa võib-olla samal ajal lõvidele, kes päeva jooksul meeleldi selles paigas ringi hulguvad, seal vastaskaldal kõrges rohus! Ja madusid on siin kah!»

Ma heidan nukra pilgu oma «Alpa-Alnea» kaamera teleobjektiivile, oma ainsale «relvale», surun alla ohke ja asun teele. Mida muud saabki teha, kui ei taha end naeruvääristada?

Mõne minuti pärast seisan ma keset paisu, tõelisel betoon-müürikujulisel paisul, mis on umbes 100 meetrit pikk ja tõkestab ääretut veevälja.

SISUKORD

EESSÕNA               5

ESIMENE PEATÜKK Kameeleonisilmadega kaameramees    8

Meie esimene «saak»       9

Mäng pühade skarabeustega        10

Orpeni pais ja selle asukad            13

Meenutades jõehobude paradiisi                               15

Tagasitee              17

TEINE PEATÜKK

Inimene õpib hauani       20

Elu ja surma peale              22

Igasugused rekordid                        23

Kas lõvid on ohtlikud loomad?                    28

KOLMAS PEATÜKK                                                                            32

Paavianide juhtlooma otsingul                    35

Põlismetsa kerjavad klounid                        37

Siniahvid                                              40

Jimmy                                    42

NELJAS PEATÜKK

Sõjanõu Skukusas            48

Kuidas see algas         49

Röövherilane ja ämblik   51

Leopard ja paavian                          55

Väikese paisu juures                                         57

Daamist, kes oma mehe ära õgis                 64

Suurte loomade väike paraad      66

VIIES PEATUKK

Wimpie ja loomariik        72

Lõppenud pidusöök                         76

Haruldane kink                  79

Lahkumisõhtu breivleis‘iga           85

KUUES PEATÜKK

Minu uus teejuht                92

Mosambiigi piiri poole    97

Salakütte otsimas             104

Haruldane öö                     108

Rohtlavalvureist, krokodillidest   ja biltong‘ist       116

SEITSMES PEATÜKK

Mees Krokodillisilla juurest             125

Ja elevandid tulid              129

Lahkumine Krügeri rahvuspargist              135