Eesti Raamat, 1978
Tõlkinud Leonid Parašin

EESSÕNA ASEMEL

«Miks ei võiks te oma järgmisele ekspeditsioonile ka mõnd venelast kaasa võtta?» Sellise küsimuse esitas mulle NSV Liidu Teaduste Akadeemia president M. V. Keldõš, kui ma pärast oma arheoloogiaekspeditsiooni Vaikses ookeanis asuvale Lihavõttesaarele Akadeemia ühe instituudi kutsel NSV Liitu külastasin.

Ma ei unustanud seda ettepanekut. Mõne aasta pärast sai akadeemik Keldõš kirja, mis võis teda kenakesti hämmastada. Teatasin nimelt, et valmistun papüüruslaevukesega üle Atlandi Aafrikast Ameerikasse purjetama ja oleksin valmis ekspeditsiooniarstiks mõne venelase kaasa võtma. Tingimused: mees peab valdama võõrkeelt ja tal peab olema huumorimeelt!

Meditsiinilisest kvalifikatsioonist ei kirjutanud ma midagi, sest oli ju niigi selge, et Teaduste Akadeemia valib välja esmaklassilise spetsialisti. Ma ei maininud ka, et soovitatav peab olema tugev, terve ja julge — ka need omadused on kõik iseenesestmõistetavad. Seepärast piirdusingi paljalt palvega leida inimene, kel on naljasoont ja kes kõneleb võõrkeelt, kõik ei tea ju, et hea nali ja naer on parim hingepalsam, parim abiventiil, kui inimestel tuleb nädalate kaupa keeda ühises katlas, töötada raskeis, ajuti koguni ohtlikes olukordades.

President Keldõš andis mu kirja edasi Tervishoiuministeeriumile ning seal valiti välja noor teadusemees, meedik Juri Aleksandrovitš Senkevitš, kes ka kohe nõusse jäi.

Juba mõne nädala pärast kohtusime Juriga esmakordselt. See toimus Kairo lennuväljal, veidi enne papüüruslaeva «Ra» äravedamist püramiidideesiselt ehitusplatsilt sinna, kust oli ette nähtud alustada katsepurjetamist üle ookeani. Varem polnud me teineteist kunagi näinud. Meil seisis ees mõnedel papüürusekimpudel koos purjetada, sellel alusel päeval ja ööl nädalaid, võib-olla kuid koos elada. Raske öelda, kumb meist esimese kohtumise eel rohkem närvitses — Juri või mina. Hiljem jutustas Juri mulle, et ta oli lennukis kummutanud klaasikese, olemaks sel kohtumisel teravmeelsem!

Saime sõpradeks esimesest hetkest. Teaduste Akadeemia ja Tervishoiuministeerium olid õigesti mõistnud, missugust ekspeditsiooniarsti me oma väikesel papüüruslaeval vajame. Liisk oli langenud andekale noorele teadlasele, julgele ja ustavale, lõbusale ja seltsimehelikule, vene karuna tugevale ja tervele inimesele.

1969. aasta kahekümne viiendal mail astus seitse meest seitsmelt maalt Marokos, Safi sadamas papüüruslaeva pardale. Vene arst, ameerika navi- gaator, egiptuse akvalangist, mehhiko antropoloog, ehitusmeister Kesk- Aafrika Tšaadi Vabariigist, itaalia alpinist ja mina ise, norralane, katsesõidu juht. Kui me kahe kuu pärast ameerika vetes läbini vettinud papüürusekimbud maha jätsime, tundsime end mitte ainult sõpradena, vaid peaaegu vendadena. Meil olid seljataga ühised rõõmu- ja näguripäevad, ühine töö meie laevukese pardal, kus igaühe elu ja heaolu sõltus kaaslasest.

Asjatu inimeludega riskimise vältimiseks lõpetasin ma kui teadusliku eksperimendi juht purjetamise veidi enne Lääne-India saartel randumist. Ent me jõudsime veendumusele, et kui ehitajaiks ja seilajaiks on inimesed, kes asja tunnevad, kõlbab papüürus laevaehitusmaterjaliks täielikult. Järelikult võisid iidsele Vahemere-kultuuride esindajad tõesti ookeani ületada ja tsivilisatsioonivõrseid kaugetesse maadesse kanda. Me tõestasime ka seda, et eri maade inimesed, hoolimata nende nahavärvusest ning poliitilistest ja usulistest tõekspidamistest, võivad ühistel eesmärkidel edukalt koos töötada isegi äärmises kitsikuses ja ülimalt rasketes tingimustes. Tarvis on lihtsalt arusaamisele jõuda, et üksteist abistades võib rohkem saavutada kui üksteist üle parda tõugates.

Meie sõpruse püsivusest räägib kõige paremat keelt asjaolu, et kümne kuu pärast kogunes seesama seitsmik taas Safi sadamasse, vette laskma papüüruslaeva «Ra II» ja alustama — nüüd juba esimese merereisi praktiliste kogemustega varustatult — selle täiuslikuma laevukesega uut katset üle Atlandi jõuda.

Viimasel hetkel sundisid perekondlikud põhjused meie Tšaadi sõpra kaldale jääma, ent tema kohale asus teine aafriklane — Maroko berber. Juurde tuli veel jaapani filmioperaator. Ning kaheksa meest idast ja läänest, lõunast ja põhjast purjetaski õnnelikult üle Atlandi ookeani ja astus lõpuks Ameerika rannale. Juri Aleksandrovitš Senkevitš võttis osa mõlemast merereisist ja oma käesolevas raamatus jutustab ta meie seiklustest nii, nagu tema neid nägi.

THOR HEYERDAHL
Kolla Mikeri, 17. aprill 1971. a.

*

Mõlemal «Ra»-reisil pidasin ma üksikasjalikku päevikut. Pärast naasmist tuli mul aga tihti loengutega esineda ning mõned neist salvestati helilindile, nii et kokkuvõttes sain päris korraliku fonoteegi. Ilmnes, et ka väljavõtted meditsiinilistest aruannetest ja muudest dokumentidest kuluvad asja eest ära. Võib öelda, et märkmete, korrastamata väljakirjutiste ja luitunud lehekülgede kujul oli mul raamat varsti olemas — ning samal ajal teda ka polnud, sest ma ei teadnud, kuidas kogu seda materjali rühmitada, jaotada, seostada.

Siis hakkas minu päevikute vastu huvi tundma pioneeride ajakiri «Kostjor». Mul tuli käia nende toimetuses, kus ma tutvusin meeldiva ja lahke Feliks Naftuljeviga. Saime varsti sõpradeks — meeldival kombel armastasime mõlemad merematku ja lapsi. Peagi suutsin teda veenda koos raamatu kallale asuma.

Töötasime kaua ja nägime palju vaeva, aga mis sellest kõigest välja tuli, olgu teiste otsustada. Igal juhul olen ajakirjanik F. Naftuljevile tema suure abi eest palju tänu võlgu.

Samuti tahaksin avaldada siirast tänu ja tunnustust kõigile neile, kes otse või kaudselt võtsid osa kirjeldatava kahe ekspeditsiooni ettevalmistamisest.

See, mis inimkonda ühendab, on loomulik
ja seda tuleb soodustada, ning,
vastupidi, see, mis inimesi lahutab,
on kunstlik ja tuleb kõrvaldada.
Thor Heyerdahl

ESIMENE PEATÜKK

Kuidas lõppes möödunudaastane purjetamine. — «Shanan- doah’» pardal. — Mis me oma laevukesega peale hakkame? — «Vesi kubiseb baidest!» — Kurb lahkumine. — Thor ütleb kolm korda «jah». — Aga ometi… — Mitteametlik lõuna Kairos. — Hoiame saladust. — Taas Safi. — Ülistuslaul Yvonne’ile. — Thor kratsib kukalt. — «Kas sa ujuda oskad?» — Teelesaatmine. — Puri läks! — Operatsioon «Groot». — Kui raske on seda heisata! — Torm. — Milleks küll, milleks!…

Ronisime hüttkajuti katusele, Georges vööri, mina ahtri poole ja uurisime silmapiiri. Norman kruttis oma raadiosaatjast väntorelit. Carlo jaotas vorsti ja kondenspiima, meie viimast hommikueinet «Ra» pardal.

Ümberringi valitses metsik kaos, hütis loksus vesi, ujusid lauajupid ja ravimid, lõhnas askorbiinhappe järele. Ainult kaks kasti oli imekombel pidama jäänud — see, millel magas Thor, ja see, millel magas Abdullah. Gaasiballoonid oli meri samuti minema pühkinud ja me ootasime nüüd sõna otseses mõttes kohvrimeeleolus, kas ja kunas saabub jahtlaev.

Korraga möirgas Norman:

«Ma näen neid! Kuhu te ometi vahite? Nad on seal ülal!»

Ahtris minu vaateväljas polnud midagi näha. Pöördusin Georges’i poole — see tukkus rahumeeli. Kauguses aga helendas tõepoolest valkjas täpp.

Aegamööda see lähenes ja muutus ilusaks luksusjahiks, mis armetult lainetel rullas ja mille pardalt paistis kirevalt riietatud noormehi, foto- ja filmiaparaadid meile suunatud. Sedamaid tuli meile elu sisse — uni oli nagu pühitud. Ronisime masti, hakkasime kätega vehkima ja karjuma. Kõigepealt tahtsime suitsu. Kummipaat lasti vette ja madrus viskas meile sealt ploki sigarette. Kargasime sellele kallale, jagasime ära ja tegime mõnuga suitsu.

«Küll nüüd oleks hea ennast mageda veega pesta,» sosistasin ma Thorile, kui me jalad «Shanandoah» pardale olime saanud. «Lippa, käi ära!» noogutas Thor ja ma ruttasin alla. Leidsin vanni, kellegi seebitüki ja habemenoa… Kui ma tagasi tulin, oli pressikonverents juba täies hoos. Thor vastas küsimustele. Sadadele, kui mitte tuhandetele küsimustele. Seejärel me sõime, jõime õlut, külma, jääkapist võetud õlut, ja tundsime ennast suurepäraselt. Meie paljukannatanud laevuke aga loksus rahulikult siinsamas kõrval ja puhkas samuti.

Nii lõppes meie esimene merereis 16. juulil 1969. aastal, kümme kuud tagasi. Täna aga tundub, nagu poleks neid vahepealseid kuid olnudki. Jälle kriuksub ja krigiseb taglas, jälle on särk meresoolast kobe, ja nagu ikka kargab kohe välja Norman ning karjub: «Rrrool parrremale!» Ei, midagi pole lõppenud, üksnes meeskond on veidi muutunud ja ka laev, ehkki endise nimega, pole enam see.

Tol korral, «Shanandoah’ga» kohtumise ajal oli meid vaevanud küsimus, mida hakata peale «Ra’ga». Maha jätta me teda ei tahtnud. Georges teatas, et ta ei kavatse papüüruslaevalt üldse lahkuda, et nemad Abdullahiga on kokku leppinud ja triivivad Barbadoseni välja, et pisitasa, ilma vahikordi sisse seadmata, teevad nad alusele remondigi ära, meil aga tuleb jahi pardalt neil silma peal hoida ja vajaduse korral abi osutada.

Leppisime kokku, et arutame hommikul kõik nagu kord ja kohus läbi, ning entusiasmist tulvil Georges siirdus «Ra’le» signaal laternat süütama. Tuld ta põlema panna ei saanud, sest petrooleum oli otsas, aga kuni ta sellega mässas, läks pimedaks, tõstis lainet, ja me olime juba tõsiselt mures, et Georges’i deklareering hakkab liiga sõnasõnaliselt täide minema. Nagu kiuste ei töötanud ka jahi prožektor ja nii ähvardasid «Ra» ja «Shanandoah» öö jooksul pilkases pimeduses teineteisest igaveseks lahku minna.

Parata polnud midagi. Norman istus tillukesse kummipaati, talle näidati valgust, millega suudeti — filmivõttevalgustitega, taskulampidega. Kuidagimoodi, peaaegu käsikaudu jõudis ta siiski «Ra» poordi ning tõi entusiasti mageveeduši ja puhaste linade maailma tagasi.

Hommikul aga läksime Georges’iga — tema akvalangistina, mina mündrikuna — selgitama, mida võiks ette võtta, et «Ra» iga pikendada.

Olime juba peaaegu kohal, kui ma järsku tundsin, et keegi müksib mind läbi kummipaadi põhja. Ütlesin seda Georges’ile, ta tõmbas maski pähe ja küünitas vee alla vaatama:

«Meri kubiseb haidest!»

Vaatasin nüüd ka ise ja nägin, et ümberringi sagib kala- mürakaid, nii kahe-kolmemeetriseid, võib-olla suuremaidki.

Georges sukeldus kõigest hoolimata, ehkki ma püüdsin teda tagasi hoida. Hüppas sisse, tuli välja, istus «Ra» poordile ja jäi aru pidama: korralikult tööle hakata nähtavasti ei saa, kuid proovida tasub siiski. «Sina võta püss ja valva!»

Ei tea, kuidas ma küll valvama pidin — nii tema kui haid olid ju vee all! Võtsin siiski püssi ja valvasin minutit viis — tuleb tunnistada, et neid ei saa just minu elu rahulikemaiks minuteiks lugeda —, siis aga tõmbasin ka ise maski pähe, et vaadata, kus ta seal on. Ujus Georges ja ujusid haid, hakates vähehaaval ringi moodustama. Georges ei jäänud ootama, kuni nad otsustava üksmeele saavutavad, ja tuli välja õhu kätte. «Aitab, ära tembuta,» ütlesin ma talle. «Sõidame tagasi.» Tema aga palus Thori «Ra» pardale toimetada, et see kohapeal otsuse langetaks.

Vedasin papüüruslaevale algul Thori, seejärel Normani ja siis veel Santiagogi. Nad žestikuleerisid kaua ja hasartselt, kuid mingile üksmeelsele tulemusele ei jõudnud.

Kordan veel — «Ra’st» lahkuda oli kõigil nii kahju, et võttis pisara silma.

Uuesti jätsime otsuse langetamise hommiku peale — ehk lähevad elukad vahepeal laiali. Oli juba hilisöö, kui me jupiterlambid vett valgustama suunasime. Meri oli ikka haisid täis, tumedaid varje sähvis igas suunas.

Madrused korraldasid võimsa kalapüügi. Lasksid trossi otsas parda taha suure konksu, plastikaatpudel ujukiks peal. Ots kinnitati reelingu külge. Improviseeritud õng hakkas kohe oma ametit täitma — viis-kuus kätepaari aina sikutas. Ja peab tunnistama, et haiuime supp on tõepoolest maitsev. Ent papüüruslaevukese saatus oli nüüd otsustatud.

Tegime «Ra» päris paljaks, võtsime maha ja tassisime jahi pardale kõik mis võimalik: masti, kaptenisilla, iga pisemagi asja, mis kõlbas «Kon-Tiki» muuseumi. Mis ei kõlvanud, see lendas üle poordi. Seejärel meisterdasid Norman ja Santiago kahest väikesest aerust midagi mastitaolist, kinnitasid sellele tüki presenti purjeks, ning meie haletsemisväärne sakutud-kakutud laevuke hakkas kaugenema, kuni sulas lõpuks voogavasse terendusse, «Shanandoah». aga võttis kursi Barbadosele, kuhu jäi veel ainult 900 kilomeetrit.

Kuid enne seda pildistati meid veel mitmeid kordi mahajäetava «Ra» pardal ja taustal. Pilte oli tarvis arutu hulk ja aparaadid muudkui klõpsusid, nii et ajas juba hinge täis. Hinge ajas täis ka tüürimees, kes ikka ja jälle reportereile soodsaid rakursse pakkus. Me läksime lahku, pöördusime just nagu õrritades ringiga tagasi ja kiirustasime taas sinna, kus tilluke, orvuna üksik presentpuri pingutas vigastatud, vettinud keret meile järele vedada, kus laevuke sõnagi seletust küsimata meiega jumalaga jättis, kääksutades üksnes nagu ennegi oma nukrat viiuliviit, seda lõputut laulu viiekümne kolmest võitlus- ja sõpruspäevast, rõõmu- ja murepäevast, triumfi- ja hirmupäevast, ent võibolla ka muistseist meresõitjaist, kes olid meist vapramad olnud ja lõpuni vastu pidanud.

Mis «Shanandoah’sse» puutub, siis ehkki ta avas meile lahkesti oma vannitubade uksed ja õllekülmkappide sisemused, ei suutnud me ometi temaga sõbruneda. Meie vahele jäi «Ra» vari, ja see tegi jahtlaeva tigedaks, ta prõmmis oma terase keret vastu laineid ja võmmis meid vastu laudade ja diivanite nurki. «Ra» oli olnud teistsugune — mahe, laulev, järeleandlik, soojendanud meid öösel ja pakkunud varju keskpäevase kuumuse eest, kandnud meid usalduslikult võidule …

Nädal varem, kaheksandal juulil, sel päeval, kui lained meist juba täiesti üle hakkasid käima, kui kaptenisilla all lainetas meri ja me olime sunnitud üle poordi viskama viimasedki puutükid ja lauad, mida Thor nii väga hoidis, samuti toiduvarud — sel päeval ütles Thor:

«Aiman juba ette, mida meilt küsima hakatakse, ja olen valmis vastama.»

Ta silmad särasid, just nagu oleks ta võimaliku oponendiga kahekõnet harjutanud.

«Kas «Ra» on tõesti alus ookeanil purjetamiseks?»

«Jah, ta läbis avaookeanil kaks tuhat seitsesada miili.»

«Kas on võimalik, et muistsed meresõitjad liikusid sama marsruuti mööda?»

«Jah, nad võisid teha seda edukamaltki kui meie: nende papüüruslaevad olid valmistatud paremini kui meie oma, ja erinevalt meist liikusid nad alati pärituult. See nõuab küll rohkem aega, kuid on lihtsam ja hoiab laeva.»

«Kas seitsme rahvuse koostöö «Ra» pardal läks korda?».

«Jah, internatsionaalne meeskond näitas oma täielikku elujõulisust.»

Kolm küsimust ja kõigile kolmele algab vastus sõnaga «jah». Ekspeditsioon täitis oma ülesande. «Shanandoah», kui tänulikud me talle inimlikust seisukohast võttes ka poleks, ei tule arvesse.

Muide, Barbadoselt käisid lennukid mitmel korral piirkonnas, kuhu me «Ra» olime jätnud, ning püüdsid teda üles otsida, kuid asjatult. Tol ajal möllas seal orkaan, mistõttu on täiesti võimalik, et laevuke puistati pilbasteks. Ei, me lahkusime «Ra’lt» õigel ajal! Me talitasime õigesti, arukalt, meile ei saa midagi ette heita, meid õnnitleti ja austati, aga ometi…

Aga ometi olime me täna, aasta pärast uuesti ookeanil. Ja jällegi on leppes, millele me kõik alla kirjutasime, sõnad: «… riskin ja tean, missuguse vastutuse ma endale võtan.»

See kõik toimus nii. Kairos, Egiptuses, kus me viibisime ametlikul külaskäigul (neid külaskäike oli terve rida — «Ra» meeskond käis Ühinenud Araabia Vabariigis, viibis Nõukogude Liidus, sõitis Norrasse ja Itaaliasse), teatas Thor pärast järjekordset pidulikku lõunasööki äkki, et ta tahaks veel kord lõunastada.

Kogunesime hotelli, üksnes meie endi kitsas ring, ja Thor alustas hästi kaugelt.

Ta kurtis, et «Ra» pardal vändatud film pole kuigi hästi õnnestunud, et seal on vähe kaadreid ookeanist ja «Ra’st» endast. Kuidas selliseid kaadreid oleks saanudki võtta, kui «Ra’l» polnud täispuhutavat paati? Peale selle puudus papüüruslaeval veel üht-teist, ja see, mis oli olemas, ei funktsioneerinud alati häireteta. Rooliaerude kohta näiteks sai alles nüüd selgeks, kuidas ja millest neid valmistada. Aga noh, tegemist oli nii-öelda mustandreisiga, me proovisime laeva ja iseennast, ning tõele au andes õnnestus proov suurepäraselt. Kuid see oli ikkagi ainult proov.

«Aga mis oleks, kui võtaks kätte ja ehitaks uue «Ra»?»

Ta prahvatas need sõnad välja ning vaatas igaühele meist pingsalt otsa, ja me mõistsime, et mis temasse puutub, siis on ta kõik juba otsustanud, et kui palju ta ka edasises jutus ei rõhuta, et arutlus on ainult teoreetiline ja et pole üldse selge, kuidas kõik läheb — me kuulasime ja mõistsime: asi pole hoopiski rooliaerudes või filmis. Sellest hetkest peale, kui olime astunud «Shanandoah’» pardale — pole tähtis, et finišini jäi veel üksnes väga väike teelõik —, sellest hetkest peale olime automaatselt määranud oma saatuse, sidunud ennast uue katsega. Sest proov peab olema puhas, sest Thor pole seda masti mehi, kes jääb rahule probleemide lahendusega «üleüldises plaanis».

Norman nõustus, nõustusid ka Carlo, Georges, Abdullah ja Santiago, nõustusin mina. Leppisime sealsamas kokku, et meie vestlus jääb teatud ajani meie endi vahele, tõstsime klaasid ja unustasime kõik, elasime edasi, nagu poleks midagi juhtunud. Kuid seeme oli langenud. Ja meist said taas «Ra» madrused.

«… Kord talvel, ühel ilusal päikesepaistelisel päeval sõnas Santiago mulle kahe naerupahvaku vahel: «Mis sa ütleksid, kui kuuleksid, et on olemas «Ra II»?» Ma ei suutnud selle peale esialgu mitte midagi kosta, aga kui kõnevõime tagasi tuli, kõlas mu vastus umbes nii: «Ma ütleksin, et «Ra II» võib eksisteerida üksnes sinu, mitte aga minu elus.» Õhtul küsisin ometi: «Kas sõidad tõesti jälle ära?» — «Jah.» — «Aga teised?» — «Teised ka, kõik otsustasid minna.» — «Siis tehke endale vähemalt merekindlam laevuke, ma lihtsalt ei suuda igal aastal uuesti hirmu pärast surra!»»

See on väljavõte Santiago naise Andree päevikust. Muide, Santiagost endast saigi mees, kes «tegi merekindlama laevukese» — just tema otsis välja ning palkas tööle indiaanlastest ehitajad, tõi nad Titicaca järvelt Marokosse. Kuid sellest kõigest hiljem.

Valmistusime purjetamiseks kogu talve, klapitasime töö ja isiklikke asju, veensime omakseid ja ülemusi — ning püüdsime teha seda kõike üldsuse teadmata, nii nagu Thor oli palunud. Ta tahtis läbi ajada ilma reklaami ja enneaegse sensatsioonita.

Jaanuaris tuli mul esineda Moskva televisiooniteatris, ja seal teatas saatejuht korraga üle kogu saali:

«Sõbrad, see merematk ei jäänud Juri Senkevitšil viimaseks, juba ehitatakse uut «Ra‘d»!»

Kohkusin kaameks. Vaevalt olime kulisside taha jõudnud, kui ma sööstsin saatejuhi kallale: «Mis sa tegid!?» Tema aga vastas rahulikult: «See kõik on tänases «Moskovski Komsomoletsis» kirjas.»

Jah, naasklit kotti ei peida. Meie siiski jõudumööda peitsime, kevade saabumiseni. Peitusemäng lõppes mais.

Taas Maroko sadam Safi ja taas pulbitsev töö. Laev on peaaegu valmis. Mida tähendab «peaaegu valmis», ei maksa parem seletada — see tähendab enese lõhkikiskumist, paarikümnesse kohta ühekorraga jõudmist, tuhande töö ühekorraga tegemist… Aga peale laeva on ju veel pagas, vesi, toidumoon, mis kõik tuleb kokku koguda, ära pakkida ja paigale panna.

Meil oli kaldal umbes niisama suur kuur kui «Ra II», ja seal me kõik palgehigis töötasimegi — seadsime oma kraami pakkidesse, puistasime niiskuse adsorbeerimiseks riisijahuga üle ja kaalutlesime, kuhu mida panna.

Toidumoona kogunes tohutu hulk ja seda peamiselt tänu Thori abikaasa Yvonne’i kaasabile.

Ta tassis kuuri kõige ebatavalisemaid morsse, siirupeid ja mahlu. Meie ahastasime: «Milleks see kõik!» — «Pole viga, poisid, võtke kaasa! Te jääte ju täiesti üksi, rõõmu ja meeles heata, kui mõnus on siis varjulises paigas istudes sidruni- kompvekki lutsida!»

Siin on õige aeg öelda paar sõna Yvonne’i kohta, ja ma teen seda heameele ning sügava lugupidamisega.

Esimene toost Barbadosel pärast möödunudaastase purjetamise lõpetamist öeldi «Leedi «Ra»» terviseks. Ja see polnud sugugi mitte formaalne viisakusavaldus: andestagu Thor, armastan teda väga, kuid ajuti tundus mulle — ja mitte ainult mulle —, et tema naist armastame me kõik veelgi rohkem.

Yvonne õmbles oma käega katted peale madratsitele, millel me magasime, pidas meeles, et Santiago eelistab kõvu hambaharju, mina aga pehmeid, et Georges armastab magada kõrge peaalusega, Carlo seevastu hoopis ilma padjata. Arvestas meie kirgi ja mõistis meie nõrkusi. Söögimoon, varustus ja raamatupidamine — kõik lasus tema õlul, kõige selle järele valvas ja kõike jõudis korda seada tema.

Lisaks muule tippis ta veel kirjutusmasinal ümber raamatut, mille lõpetamisega Thor polnud talve jooksul valmis saanud ja mida ta nüüd ellingu kõrval asuvasse armetusse osmikusse peitununa kiiruga viimistles.

Päeval, millal «Ra II» ootas ristimist ja vettelaskmist — tsiteerin taas Andree märkmeid —, leidis üks naine teise järsku pisarais:

«Yvonne, kas see olete teie? Te nutate?»

«Jah.»

«Miks?»

Selgus, et Yvonne oli just nüüdsama lõpetanud peatüki ümberlöömise, kus kõneldakse «Ra» vee alla vajunud ahtrist, murdunud aerudest, tuulest ja lainetest, mille vastu me olime võimetud.

Meil oli merel kergem, meie muudkui purjetasime, temal aga tuli kaldal meie pärast südant valutada. Ja nüüd oli tal taas südamevalujärg käes.

Raadio teatas, et vettelaskmise tseremoonia toimub täpselt kell üksteist. Aukandjad saabusid mustade limusiinidega, autojuhtidel livreed seljas. Rituaalne kitsepiimapiserdamine, roopragin ja sahin — ning laevuke ujuski sinisel merel.

Siin oleksime temast peaaegu et ilma jäänud.

Väljas oli kena värske tuul, meie laev aga hästi kerge. Ja nii juhtuski, et kui puksiirkaatrilt õigel ajal otsa ei suudetud visata, hakkas meie uus alus kiiresti triivima, kandus edasi nagu tuulest viidud sügisene puuleht, liugles laineil ja sööstis otse kivikai suunas.

Thor haaras pea käte vahele.

«Ra II» paiskus hirmsa hooga vastu muuli, õnn veel, et vööriga, sest ülespainutatud esiosa vetrus ja alus põrkus kaist eemale nagu kummipall. Nüüd jõuti jaole, põgenik pandi kütkesse ja veeti sinna, kus tal tuli oma ligunemised ära liguneda.

See sündis kümnendal mail. Siis me veel ei teadnud, et purjetame välja alles poolteise nädala pärast. Lootsime varem valmis saada ja laadisime aina palavikuliselt kraami peale, seadsime masti ja roolisilda kohale. Sealjuures selgus ka, missuguse vea me olime teinud — ei ole õige, jätta taageldamist selleks ajaks, kui papüüruslaev on juba vees. Esiteks — kui hoolikalt sa ka ei toimiks, purustad ikkagi mingil määral papüürust, muljud ja tallad teda, parandada pole aga enam võimalik, teiseks — laev imab ülemäära palju vett sisse, ujuvusevaru kulub ära niisama seisuajale, asja ees, teist taga. Ja siis ei jää muud paremat kui lase aga kätel käia, pressi tööle peale!

Viimast hommikut mäletan nagu läbi une: kell on kuus, külm, ümmargune hotellilaud… Üksikasjad on mälust kustunud, mulle jutustati neid hiljem nagu võõrale. Ma olin olnud hirmus lõbus ja jutukas, käinud uustulnukale Madanile peale, et ta oma munaroa kähku kinni pistaks: «Söö, söö! Pole teada, kunas me jälle süüa saame.» Madani olla vastanud: «Kardan süüa, olen enne merehaigeks jäänud.» Mina olin lakkamatult naerda lagistanud ja teisele uuele mehele, Keile hüüdnud: «Aga sina? Kas sind merehaigus ei kimbuta? Kas sa ujuda oskad?»

«Vabanda, ei oska.»

«Thor, Thor. Kas sa kuuled?!» Thor vastanud rahulikult: «Hoiame tal silma peal, et ta üle poordi ei läheks. Mis aga Madanisse puutub, siis olgu ka «Ra» arstil midagi teha.»

Hotelli hall tuli rahvast täis. Kogunes sõpru, ajakirjanikke, fotograafe, uudishimulikke. Sadamakaile saabus Safi pasa Taieb Amara ja pidas hüvastijätukõne. Lahkumissõnu lausus ka Thor. Saabunud olid meie, Ameerika Ühendriikide ja Norra saadikud, hulk diplomaate. Inimesi oli hulganisti, laevaviled üürgasid. Yvonne riputas korvhüti lakke sinke ja vorste («Võtke ometi, poisid!»). Meie aga muudkui rahmeldasime — laadisime viimaseid asju peale, toppisime neid oma kohale ega tajunud selles suures saginas hetkekski mingit pidulikkust, ei märganud õieti sedagi, kuidas puksiir meid sadamasuust välja vedas. Ja kui see kõik siis meieni jõudis, vajusime järsku lõdvaks ning hingasime kergendatult: jumalale tänu, nüüd see lõppes! Just nimelt lõppes, mitte algas! Nüüd pole muud kui pea aga kurssi ja mõõda miile — mis see mehele ära ei ole!

Ilm oli oivaline, tuul NE, just see, mida meil vaja läks. Läbi uduvine paistis Safi veel ainult hädavaevu. Oli aeg puri heisata. Enne leppisime kokku, kuidas me seda teeme, ja igaüks võttis oma koha sisse.

Meie Santiagoga olime sootide peal — tema paremal, mina vasakul. Mul oli meeles, et see pole eriti raske töö, ja seepärast ei pingutanud ma ennast ka eriti. Mässisin soodi ümber prussi ja vahtisin niisama ringi. Kuid olin jätnud silmapaari vahele, et otsad olid alles uued ja libedad, ning kui puri üles jõudis, käis korraga vali plaksakas, peod olid tõmmet ja tuld täis, ning soot siugles õhku, kuna vasak alumine purjenurk lendas kahekorra ja hakkas hullupööra laperdama. Sanatiago ehmus ja laskis ka oma otsa lahti.

Siinkohal on tarvis kõnelda üht-teist purjest.

Möödunud aastal vedas meil purjega kohe alguses viltu. Esimesel päeval murdus raapuu, ja kogenematud, nagu me olime, sattusime päris pabinasse. Näis, et kõik on läbi. Aga ennast lausa hoovuse hooleks jätta ka ei saanud, juba sellepärast mitte, et siis oleks matk väldanud vähemalt suve läbi. Nii otsustasime siis meisterdada kas või väikesegi purje, mis natukenegi veaks.

Tulemuseks oli tilluke kolmnurkne seililapike, mille alumised nurgad tuli kinnitada dekile, ülanurk mastitoppi. Selleks oli arusadavalt vaja üles ronida. Tahtsingi seda teha, kuid Norman ei lubanud, öeldes, et mast lengerdab liiga tugevasti ja minusugusel väikese merepraktikaga mehel on väga raske ülal püsida. Masti ronis Georges, kuna mina vinnasin enda harjutamise mõttes poolde kõrgusse la andsin Georges‘ile purje kätte.

Edasiminek läks kohe nobedamaks ja papüüruslaev hakkas ka paremini kursil püsima. Eriti pärast seda, kui me aluse neljandal katsel — ikka sellesama Normani juhatusel — ka tuulde olime saanud.

Ent varsti märkas Thor kaugel vasakul ees vaevu eraldatavaid, kuid väga kõrgeid mägesid. See oli Aafrika rannik, millega me küll kuidagi poleks tahtnud kokku puutuda. Nii võtsime siis südame rindu ja heiskasime veel teise kolmnurkse purje, mitte mastist ette-, vaid tahapoole.

Sedapuhku läks purjetõstmine palju paremini. Ilmselt hakkasime juba mõneti pärismadruse mõõtu välja andma.

Kahe purjega polnud «Ra» käik sugugi laita, aga tüürimeest ei rahuldanud seegi kiirus — süües kasvab ju isu.

«Kahe ja poole päevaga sada miili!» porises Norman. «õige mul purjed. Purjehakatised!»

Ja nii, endal tavatu uljuse pärast süda saapasääres, alustas «Ra» meeskond operatsiooni «Groot».

Thor pidas Abdullahiga kaua nõu, millega asendada murdunud raapuud. Nad sorisid kogu puiduvaru läbi, leidsid paraja prussi ja sidusid sellele vastupidavuse mõttes veel ühe lati külge. Järgmisel päeval tugevdasime vasakpoolset vanti, ülejärgmisel paremat. Keegi ei tihanud midagi rutakalt teha. Kõik mõistsid, et vähimgi juhuslikkus tuleb juba ette välistada.

Varavalgest hilisõhtuni nägime vaeva purje raa külge kinnitamise ja kogu kaadervärgi paigaldamisega. Ikka ja jälle kontrollisime brasside — raa tippudest mõlemasse poordi jooksvate otste iga sõlme ja kinnitust.

Algas suurpurje heiskamine. Meie Normaniga sikutasime poordilt, Carlo ja Georges keskelt, Thor pidas kompassi silmas ja hoidis «Ra’d» kursil, Abdullahi ja Santiago käes olid brassid.

Looda pealegi looja peale, kuid ennekõike aita ennast ikkagi ise — meie groot võttis kenakesti tuult, kreen vähenes tunduvalt ja laevuke hakkas uue hooga liikuma. Normani nägu tõmbus naerule:

«Meremehele on tuulevaikus ja triivis loksumine kõige hullem.»

Hiljem, kuulates minu juttu «Ra’ga» purjetamisest, on täpsust armastavad vestluskaaslased mõnikord küsinud, miks me nii vähe purje seadsime ja miks me näiteks sõidu ajal rehve sisse ei võtnud.

Asi seisneb selles, et groodi kokkuvõtmine, heiskamine ja allalaskmine on lihtsalt hirmus raske, füüsiliselt ränk töö.

Groot on suur, kaheksa meetrit kõrge ja peaaegu niisama lai läbini puuvillane erakordselt tugev kangas. Möödunud aastal ei kärisenud ta kahe kuu jooksul mitte kordagi. Ja seda hoolimata tookordsest kolossaalsest koormusest! Kõige hullem oli lugu siis, kui me kursilt kõrvale kaldusime. Siis peksles ta nii, et ähvardas ribadeks rebeneda.

Grootpuri kaalus oma tubli poolsada kilo — seda kuivana. Kui raske ta märjast peast oli, võib igaüks isegi arvata. Tema ülesseadmine nõudis meilt vähemalt nelikümmend minutit, mahavõtmine aga vahel koguni poolteist tundi — olenevalt ilmast ja kellaajast, öösel ja veel tormiga tiirutas puri meie pea kohal nagu mingi koletis. Võitlesime temaga meeleheitlikult, rippudes iga köie otsas kolme-neljakesi. Kord püüdis Santiago purjest tasa ja targu, mitte järsult ja jõuga jagu saada. Ta saigi juba alumise serva kätte, kuid siis tuli järsk iil ja mees lendas läbi õhu nagu Ikaros. Õnneks maandus ta sinna, kust oli tõusnud. Aga kui ta oleks kukkunud üle parda?!

Santiagol olid üldse purjega vahekorrad kahekorra. Kord, kui ta oli parajasti teel vööri, lõi groot jälle laperdama ja paiskas mehhiklase jalust maha. Mees kargas kohe püsti, kuid puri niitis ta uuesti pikali. Nüüd võttis Santiago poksija poosi ning hakkas purjele rusikahoope jagama. Ja jäi võitjaks, sest parajasti sel ajal õnnestus «Ra» tagasi kursile viia.

Niisiis läks esimene purjeheiskamine «Ra II» pardal untsu. Kuid me ei lasknud pead norgu, lappasime groodi kokku, panime soodid tugevasti kinni ja tõstsime oma seili ikkagi üles. Puri võttis tuult ja paisus pea kohal lahti. Suur oranž sõõr keskel, nägi ta nüüd välja nagu mõni kummaline gigantne pidulipp.

Nagu ikka, polnud sedapuhkugi pidu kuigi kauaks.

Kohe pärast lahest väljajõudmist hakkas meri meid tugevasti loksutama, katseks nii paraja viiepallisega. See oli just nagu sõbralik tervitus meie uustulnukaile, kes kohe ka vastavalt reageerisid: Kei ronis põimkajutisse, Madani aga puges polüetüleenkotti ja heitis ahtrisse. Seejärel võttis ookean ka veteranid käsile. Ta tegi seda tõsiselt, ilmselt soovides meeste vormi kiiresti taastada.

Olime sattunud tormide tsooni. Meri kandis meid metsikult edasi ja ka pillutas metsikult. Jällegi valdas meid rampraske väsimus. Mitte mingisugune kuivamaa mõnus rammestus — sellist võis üksnes muigamisi meenutada. Kaldal kuulasid väsinuna vähemalt käedki, sõna, siin aga — surud rooliaeru, kuid ise ei tunne enam sõrmi, ei suuda neid konksu tõmmata ega harali ajada.

Santiago tuli mind roolis vahetama, kuid oli ise niivõrd kokkuvarisemise äärel, et ütlesin talle veidi aja pärast: «Olgu peale, jäta järele!» Vahikord kestis veel tunni, neljanda, enne kui Georges mu välja vahetas ja ma roolisillalt alla sain. Thor istus hüttkajuti lävel, väsinud ja sisselangenud näoga.

«Tänan, Juri.»

«Pole põhjust.»

«Mul on hea meel, et sa jälle kaasa teed. Täna on minust ainult pool meest — mõelda veel suudan, aga töötegemisest ei tule midagi välja.»

«Võib-olla magaksid natuke?»

«Praegu ei saa kuidagi — alles esimene päev.»

«Olgu, aga siis jagame öise vahi nelja vahel ära: Carlo, Norman, Georges ja mina. Ülejäänud las puhkavad.»

«Okei, pärast puhkate teie.»

Uinusin kohe magama ja avasin silmad alles kella kahe ajal, kui Carlo mind äratas. Kuu paistis eredasti, ookean kobrutas ja kees, tuul rebis laineilt vahuharju ja paiskas meile näkku. Purjetasime ranna läheduses, aeg-ajalt oli näha majakate tulesid. Pidada tuli umbes 225—230-kraadilist, lääne- ja edelavahelist kurssi, täpselt selle suure punase kuuketta peale, mis seal otse meie ees kumas. Püüdsin vööri tema kohal hoida, kuid varsti katsid pilved taeva üleni kinni ja me mattusime pilkasesse pimedusse.

Kui laineid näha pole, kardad esialgu, kuid harjud üsna kiiresti ja hakkad tajuma veemasside liikumist kogu kehaga. Vastavalt laeva liikumisele nõtkuvad või sirutuvad jalad iseendast.

Roolis külmusin kangeks ja suutsin oma aja suure vaevaga ära seista. Äratasin Normani üles ja vajusin ise magama, ilma et oleksin viitsinud riideid seljast või kingi jalast võtta.

Milleks, milleks me küll jälle selle asja endale kaela võtsime? Thor jah — temast võib aru saada, temal on hüpotees tõestada. Aga meie teised, milleks? …

Kirjutan neid ridu ja mõtlen ise samas: ei, see pole nii. «Ra» pardal viibijaid ei saa jaotada innustajaiks ning käsutäitjaiks. Kas või mina ise: võiks ju küsida, mis puutuvad minusse muistsed meresõitjad. Ja ometi tarvitseb sel ainult meenuda, kui mind valdab rõõm ja uhkustunne, et ma nende iidset marsruuti kordan…

SISUKORD

Eessõna asemel

ESIMENE PEATÜKK .                       

Kuidas lõppes möödunudaastane purjetamine. — «Shanandoah’» pardal. — Mis me oma laevukesega peale hakkame? — «Vesi kubiseb haidest!» — Kurb lahkumine. — Thor ütleb kolm korda «jah». — Aga ometi… — Mitteametlik lõuna Kairos. — Hoiame saladust. — Taas Safi. — Ülistuslaul Yvonne‘ile. — Thor kratsib kukalt. — «Kas sa ujuda oskad?» — Teelesaatmine. — Puri läks! — Operatsioon «Groot». — Kui raske on seda heisata! — Torm. — Milleks küll, milleks!…

ESIMENE MÕTTEMÕLGUTUS

difusionismist ja isolatsionismist ning iidseist üle-ookeani-kontaktidest

TEINE PEATÜKK
Kolmandat päeva torm. — Veteranid on vaprad. — Saagem lõppude lõpuks tuttavaks! — «Ega me liiga kiiresti ei sõida!» — Purjetagem siis aeglasemalt. — Hommik «Ra II» pardal. — Vöörist mastini. — Papüürus ja priimus. — Muide, ka vaarao mõjust. — Mastist hüttkajutini. — Kuidas «Ra I» väänles ja kääksus. — Mitte ainult numbrimuutus. — Hüttkajutist ahtrini. — Kellel on õigus sukelduda? — Nelson laeva all. — Jubi ja Simbad. — Kes antud hetkel millega tegeleb.

TEINE MÕTTEMÕLGUTUS
mille peategelaseks on Ookean

KOLMAS PEATÜKK          
«Sodiaagist» jagusaamine. — Georges ja Santiago tantsivad kankaani. — Kirurgia. — Keda ja kuidas ma tohterdasin. — «Ra I» haigla. — Tuuletuse plussid ja miinused. — Täpselt aasta tagasi oli eelmine start. — Hirmus Jubi neem. — Öine häire. — Porsume. — Kuidas meie unustamatu «Ra I» vähehaaval vajus. — Kas mitte Kanaari saartel maale minna? — Laadime trümmi tühjaks. — Mida «Ra» pardal süüakse. — Isukuse kõver. — Sotsialistlik kuivik ja kapitalistlik hammas. — Diskussioon. — Kuidas ma uinun ja kuidas ärkan. — Ood öistele vahikordadele. — Kus on vesi? — Mälestused monsieur Chanelle’i allikast. — «Aga mille peal me sööma hakkame?» — «Pärast meid tulgu või veeuputus!» — Kas Carlo või Georges? — Öine hala.

KOLMAS MÕTTEMÕLGUTUS
psühholoogilisest eksperimendist, mille osalised me kõik tahestahtmata oleme

NELJAS PEATÜKK                              .                             
«Manana!» — Seame üles presentkaitseid. — Varumast vastukaaluks?! — Kuidas tõsteti «Ra I» ahtrit. — Köied-köidised. — Õhtud kappistmel. — Oleme kõik huvitavad inimesed! — Kleenuke Knut.. — «Bella ciao, ciao, ciao!» — Archimedese seadus ja «Ra» sõbrad. — Viis meest Titicacalt. — «Mul on oivaline idee!» — Roogime trümmi. — Georges jäi vahele. — Variant karkade. — Mis outrigger? Sellest tuleb lainemurdja! — Mees üle pardal — Pikk tsitaat «Kon-Tikist». — Abdullahil vedas. — Norman käänab pead. — Tormi ootel. — Uus joogiveerežiim. — Papüürus ei tõota enam head. — Meie loomaaed. — Kõik tegelevad Safiga. — Kuhu kaob «Ra» pardal aeg? — Tuul ja lained. — Miinus 2 amforat. — Miinus veel 2 amforat. —. Miinus veel 1/2 amforat, — Pool teed on seljataga. — Pidu, kus esialgu lõplikult tülli minnakse, pärast aga lõplikult ära lepitakse.

NELJAS MÕTTEMÕLGUTUS
mida tuleb pidada kolmanda, eelmise järjeks

VIIES PEATUKK                 
Ilmusid meripõied. — Internatsionaalne ravim. — Niisiis jõudis see aeg ikkagi kätte! — Epitaaf «Ra I» aerudele. — Esimesest päevast viimaseni. — Raudpuu sööb mändi. — Võtame rehvid sisse. — Tükkidest rool. — Košmaar. — Pragu. — «Kaptenisild purunes!» — Groodi asemel spinnaker. — Meripõis ja Georges. — Jahtlaev on alles sadamast — Möödunudaastane SOS. — Norman annab bakstaake järele. — «Calamar» ja tema küsimustik. — Kõnelen Leningradiga. — S-t-o-l-b. — Tullide remont. — Lapsed laiast maailmast. — Jubi läks kaduma. — Neljakümne Kolmanda Päeva Kõik-See- Mees-Dekile. — Thor ei pidanud kinni merekombeist. — Kohtumine «Calamariga». — Saadetis. — Nüsime ahtri maha. — Ring tõmbub koomale. — Ohverdame «Sodiaagi». — Georges‘i käekell. — Meenutusi «Ra I» viimastest tundidest. — Võtame uue kursi. — «Meil on käsiraadiosaatja!» — Tuul, lained, vihm… — Küll aga õõtsutab! — Yvonne ja tema «walkie-talkie». — Kõik on rõõmsad. — Sipelgas Georges. — Kas me satume Barbadosele? — Norman võitleb ujuvuse eest.

VIIES MÕTTEMÕLGUTUS
lõpetuseks              .

Järelsõna