Eesti Raamat, 1973
Tõlkinud R. Aro

MAANDUMINE LANKAL

Sujuvamalt kui laev siledal ookeanipinnal ja kiiremini kui kõige kiirem maismaasõiduk kihutab oma teel meie hõbelind — all Lõuna-India talupoegade tillukesed riisipõllud, ülal taevas. Väikesed valged vattpilvekesed hõljuvad taevasinas ja heidavad hiiglasuuri, aeglaselt liikuvaid varje. Meie tähelepanu on suunatud kord all avanevale suurepärasele vaatepildile, kord kolmele ankeedile, mille stjuardess hoolitsevalt meile juba Madrases- kätte andis. Ägame bürokraatiakoorma all ja maadleme sõnaraamatu abil küsimustega, millele tuleb täpselt vastata, sest, muidu jääksid Tseiloni linnad ja külad meile kättesaamatuks. Juba hakkab paistma India lõunatipp. Selgesti on näha murdlainetuse vahuviirg, mis ääristab rannikut nagu valge kett. Mere värvus muutub astmeliselt: hall, roheline, sinine, must — mida kaugemale mandrist, seda tumedam ta näib.

Otse meie all on Palki väin, too 50 km laiune merekitsus, mis lahutab Tseilonit Indiast. Kuulsusejanulised sportlased olevat selle lennukil nii hõlpsasti ületatava vahemaa isegi ujudes läbinud. Aga kus siis nemad oma ankeete täitsid?

Kiiresti läheneme ülistatud saarele. Lendame küllalt madalal, et eristada palme, mis on paindunud kaugele mere kohale, nagu tahaksid nad meid tervitada. Nad palistavad siin rannikut, kasvavad aedades ja ühinevad lopsakateks saludeks. Tseilon näitab meile oma ilu veel enne, kui oleme tollipunktist läbi pääsenud. Ametnik kontrollib passe, uurib ankeediandmeid ja laseb meil minna, ise sõbralikult naeratades, Ta ei vaata isegi meie kohvreid.

Colombo lennuväljal ootavad meid juba sõbrad — üks Saksa DV kaubandusesinduse töötaja, Colombo zoopargi direktor abikaasaga ja buda usu kõrgem vaimulik kollases mungakuues — reverend Wipulasara, kes aasta tagasi SDV-s ringreisil viibides oli meie külaline. Südamlikult tervitades surub Wipulasara mu mehe kätt, minu oma aga ei vaatagi. Piinlikult puudutatuna taipan, et varem mulle kätt andes oli ta järele andnud vaid võõra maa kombele. Tema kodumaal pole buda preestril lubatud sel viisil naist tervitada. Kaks munka, fotoaparaadid käes, esitlevad end ajalehereporteritena ja jäädvustavad meie saabumise filmilindile. Trummipõrin ja väikeste kellukeste tilin tõmbab tähelepanu värvirõõmsates, merekarpidega kaunistatud rõivastes tantsurühmale. Tseiloni esimest naissuursaadikut Gaanas saadetakse teele tantsu, mängu ja lauluga. Mitmekülgsed ja vastuolulised on meie esimesed muljed Tseilonist. Seal seisavad mungad, paljureisinud ja vastuvõtlikud meie aja probleemidele. Nad kuuluvad ordusse, mis vanade traditsioonide kohaselt peaks kutsuma üles tegevusetusele, kuid mis tegelikult just nõuab tegusid, olles seega revolutsiooniliste jõudude hulgas, mis tõid maale vabaduse. Ja seal on naine, kes jätab perekonnaga hüvasti, et kaitsta Tseiloni huve noores Aafrika rahvusriigis. Pole kahtlust, et Lõvisaarel on õrnemast soost lugu pidama hakatud. Isegi peaministri vastutusrikkal kohal tegutseb naine. Mungad tunnistavad küll naise vaimseid võimeid, ent kui ilmalikult nad paljudesse asjadesse ka ei suhtu, kehtivad naisolenditega suhtlemisel nende j aoks, siiski veel igivanad traditsioonid. Buddha ei olevat naistest kuigi heal arvamisel olnud, ja kui ta oma jüngrite õhutusel lubaski tekkida mõnel nunnaordul, siis nõudis ta, et vagad õed igale mungale, isegi kui too just äsja oli ordusse astunud, oma lugupidamist avaldaksid. Kuidas võisin ma siis loota, et mu kätt surutakse.

Oleme relvitud oma sõprade abivalmiduse ees, kes on Colombo ühes kõige suuremas ja esinduslikumas hotellis meile toad tellinud. Tunneme end halvasti selles praalivalt uhkes ja kõledas palees, mille inglased ehitasid pool sajandit tagasi. Tol ajal polnud see mitte ainult inglaste rikaste ärisõprade eluase, vaid ka seltskonnaelu. keskus. Hotelli juurde kuuluvaid golfi- ja tenniseväljakuid kasutasid ka kõige suursugusemad klubid. Majas toimuvatel seltskondlikel üritustel said daamid näidata oma elegantseid õhtukleite ja kuulus hea tooni juurde juua siin vähemalt kella- viie-teed. Oldi täiesti omavahel, kui mitte arvestada saledaid singaleesi teenreid, keda ka muidugi ei arvestatud. Milline väike inglise saareke keset troopikakuuma Colombot! Õhtupoolikul, kui kõige suurem keskpäevakuumus oli möödas, jalutasid daamid ja härrad Gall-Face-Esplanade‘il, või siis istusid daamid tõllas ja noormehed sõitsid ratsa. Tervitati, naeratati ja vesteldi kõigi seltskonna mängureeglite kohaselt. Näidati ennast ja vaadati teisi, mõlemast rõõmu tundes. Niipea kui-päike oli loojunud, mindi koju, ja mitte ainult sellepärast, et laguunist tõusid üles moskiitoparved ja meelelahutuse ära rikkusid, vald tuli end valmis seada dineeks — päeva viimaseks etenduseks. Midagi tollest ajast on hotelli avarates saalides säilinud veel tänapäevani, õhkkond on jahe, sunnitud ja ebasõbralik, mis troopika südames võõrastust äratab. Seepärast püüame leida mõnd väikest singaleesi restorani, kus süüa pole mitte ainult huvitavam, vaid ka odavam kui hotellis. Ainult hommikust sööme kodus. See serveeritakse verandale, kust võib näha merd, tunda selle hõngu ja kuulda kohinat. Igaveses rütmis mühisevad ta vood kaldale ja paiskuvad sisinal vastu müüre. Ääretu ja ebaharilikult sinine, laiub ta meie silme ees. Horisondil, kus taevas ja meri kokku sulavad, ujub aeglaselt valge puri.

Sihvakate palmide otsas istuvad varesed. Neid kükitab ka rohul, ootavalt, luuravalt. Indias ja Tseilonil on vareseid niisama arvukalt nagu meil kodus Varblasi. Nende kähisev kraa-kraa äratab meid juba varahommikul. Alles keskpäeval, kui kuum päike piinama hakkab, vaikib nende kisa. Nokad palavusest avali, hoiavad nad end suurte puude varju. Nad kuuluvad jäätmehävitajate hulka, kes topivad oma magudesse igasugust roiskuvat kraami. Nägu kõrgel majakatuste kohal tiirutavad harksabakullidki toituvad nad jäänustest. Kui kohmakad, musta sulestikuga linnud oma jõulistel jalgadel üle muru astuvad, ei jää nende pilgu eest varjatuks külaliste ükski liigutus. Kui keegi korraks kõrvale pöörab, et kelnerit kutsuda, või ajalehe lugemisse süveneb, löövad nad tiivad valla, laskuvad valgele laudlinale ja näppavad, mis nokka jääb. Kui külastaja tahab seejärel oma röstitud saiale võid määrida, leiab ta tühjalt hõbenõult ainult isupeletavad raasud. Võib-olla kutsub ta nüüd vihasena kelneri, kes vaid pilguga vareste poole osutab, need on aga juba valmis järgmiseks varguseks. Lauanaabrite naeratuses ei puudu, kahjurõõm, sest nad kõik on seda juba omal nahal tunda saanud ega hoiata nüüd ka uustulnukaid. See süütu nali on ainus asi, mida kalli hotelli külastajatele serveeritakse tasuta. 

«Kas te tõesti tahate meie džunglisse elevante ja leoparde vaatama minna, mr. Ullrich?» küsib kelner Wolfgangilt, kui too hommikueine eest arvet maksab. «Loomulikult,» vastab Wolfgang jahmunult. «Aga kust teie seda teate?» — «See on ajalehes kirjas. Palun oodake üks silmapilk. Ma näitan teile.» Auväärse pronksikarva näoga vana singalees läheb ühe laua juurde, toob kõige uuema «Times of Ceyloni» ja lööb selle võidukalt meie ees lahti. Sealt vaatavad vastu meie näod ja pikk artikkel tutvustab lugejaid meie kavatsusega külastada Tseiloni looduskaitsealasid. Mungad on oma töö kiiresti teinud.

«Minule ei pakuks see midagi,» tunnistab vanamees. «Ma pole veel iialgi džunglis käinud ja ma ei lähegi kunagi sinna, kus elavad metsloomad. Kas te ei karda, madam, et elevant võib teid puruks tallata?» Naerame mõlemad ning räägime talle džungli ilust ja meie kiindumusest loomade vastu. Ta on džungli ohtlikkuses aga nii veendunud, et meie seletused teda ainult uskumatult naeratama panevad. Tema ei riskiks oma isikuga, et viimaseid Tseiloni hiigelloomi väljasuremise eest kaitsta.

Tahame Colombost lahkuda nii kiiresti kui võimalik. Ostame kaardi ja teeme endile selgeks, kus asuvad looduskaitsealad. Lanka suuremad ja tähtsamad loomaparadiisid on Wilpattu rahvuspark saare loodeosas ja Ruhuna rahvuspark edelaosas. Peame kindlasti muretsema auto, ja mitte ainult sellepärast, et kiiremini ja mugavamalt edasi pääseda, vaid ka sellepärast, et reservaatidesse pole lubatudki jalgsi minna. Kogu reisiks takso üürimine maksaks terve varanduse. Tuleb sõlmida kasulik leping mõne reisibürooga. Fordis, Colombo valgete linnaosas, mille rajasid portugallased, asuvad suured kaubamajad, pangad, kindlustusseltsid, senatihoone ja kuberneripalee. Siit leiamegi agentuuri, mille šeff kõneleb üsna talutavalt isegi saksa keelt, on viibinud Leipzigi messil ja tunneb üht osa meie kodumaast. Meeldivate välisreisielamuste meenutamine ja uhkus raskesti õpitava võõrkeele valdamise üle panevad ta silmad särama. Läbirääkimised arenevad meile soodsalt. Kuid Wilpattu rahvusparki pole siiski võimalik sõita. Selle aastaaja kohta ebatavaliselt pikad ja tugevad vihmasajud on teed läbipääsmatuks muutnud. Rattad jääksid porri kinni ja me ei näeks elevandi lontigi, sest niiskete ilmadega tõmbuvad paksunahalised džungli sügavusse. Meile jääb Ruhuna rahvuspark, kuhu on üsna lihtne pääseda ja mis huvitavate loomaliikide poolest ei ole halvem kui Wilpattu park.

Pärast põhjalikku kaardi uurimist ja pikaleveninud arvepidamist nimetatakse meile sobiv hind auto kasutamise eest koos juhi ja saatjaga. Oleme jõudnud kokkuleppele. Kahe päeva pärast asume Tseiloni elevantide, aksishirvede, pühvlite ja hiiglasisalike poole teele.

Kui Ernst Haeckel 1882. aastal Lankas ringi reisis, kohtus ta Tseiloni loomariigi esindajatega kõigepealt Colombo kesklinnas. Tol ajal oli Fordi lühikestel tänavatel poode, kus müüdi papagoisid, viljatuvisid, roomajaid, hirvi ja ahve, niisama arvukalt nagu tänapäeval suveniirikioskeid. Eraviisiline loomadega kauplemine on nüüd kadunud. Zoopargid tellivad endile loomi kodu- ja välismaal asuvate nimekate firmade kaudu. Ja ka tänapäeva turistile, kes isegi oma lühikese puhkeaja «elamusi» kolmandal kontinendil laseb korraldada äriosaval mänedžeril, on elus loom suveniirina liiga tülikaks koormaks.

Loomadele on see ainult õnneks, sest linnud, roomajad ja ahvid, kelle ostjatel on õnnestunud saada veterinaar- tõend, väljaveoluba ning leida ka transpordivõimalus, surevad sageli juba reisi ajal. Kui neil õnnestub aga lõpuks siiski sihtkohta jõuda, siis kannatavad nad oma uue omaniku ebaõige hoolduse all, kuna too ainult harva on tõeline loomaarmastaja. Eksootilise külalisega on ta enesele vaid elusa trofee majja toonud, ja kui kõik sõbrad ja tuttavad on iseäralikku olendit küllalt imetlenud, kaob ta kujutletud loomaarmastus.

Mulle meeldivad suveniiripoed. Täiusliku mitmekesisusega pakuvad nad Lõvisaarel viibimist tõendavaid veidraid esemeid: näiteks maske — hirmuäratavaid deemoninägusid pungis silmade ja võimsate kiskjahammastega, mille vahelt veripunase ja lõdvana ripub alla lai keel. Kobrad teevad lõustad veelgi võikamaks. Nad ronivad välja ninast ja kõrvust ning liibuvad paelaele, ajades kaelaroided harali. Niisugused suveniirid ei jäta kojujäänutele juba oma mõju avaldamata. Ka pole ostjatel nendega muret, sest kojutoimetamise võtab kauplus enda peale. Maskid on dekoratiivsed, nende õudus jääb kunsti piiridesse. Ornamendid seostavad vorme. Kui sünged, kirevad ja kriiskavad maskid meile ka ei näi, pole nad siiski moodsa suveniiritööstuse uudisasjakesed. Nende eeskujud, Tseiloni kuraditantsijate maskid, mis on välja mõeldud ja kujundatud aastasadade eest, erinevad nendest üksnes oma kõrge vanuse poolest. Kuid suveniiripoodides ei pakuta mitte ainult värvilt, kujult ja suuruselt erinevaid maske. Leiame ka sarv- ja elevandiluunikerdusi, punutud matte, traditsiooniliste kunstipäraste ornamentidega korve ja kotte, kaunikujulist dekoratiiv- ja tarbekeraamikat, hinnalisi siidkangaid, sarisid ja kulla ning hõbedaga rikkalikult kaunistatud sandaale.

Arvukalt on väikestel tänavatel juveelipoode. Nende kaubarohkus oleks isegi imedega harjunud Aladdini hämmastama pannud. Nõiduse väeta täidavad siin karbikesi ja kastikesi rubiinid, smaragdid, briljandid, ametüstid, topaasid, safiirid, kuukivid, tiigrisilmad ja pärlid, kriitvalgest kuni soeroosani. Neid mitmevärvilisi kive vaadates jääb mu süda külmaks. Ma ei suuda aru saada, miks raiskavad inimesed terveid varandusi, et neid endale saada. Alles siis, kui kullassepp nad kunstipäraseks ehteks on töödelnud, kui nad pole enam kivid, vaid kaunistused, pääseb mõjule nende tegelik ilu. Kui nad on asetatud sametpolstrile sõrmusekivina, on mõistetav ka hind, mille juveliir ruupiates nimetab. Lanka, sa kalliskivide saar, mind rõõmustavad küll rohkem sinu džunglid kui su aaretekambrid!

«Yest sir — this wayl» kuulutab kõrval hele poisihääl ja sale pruun käsi näitab, kuhu me minema peame. Kuid me tunneme teed ja vastame pearaputusega. Meie noor paljajalgne saatja aga ei lase ennast eksitada ja jääb meie kõrvale.

«This way,» sosistab ta tungivalt, et siis vandeseltslasliku häälega illegaalset rahavahetust pakkuda. Imetlusväärse agarusega püsib poiss Wolfgangi kannul ja püüab talle oma viletsa inglise keelega seletada, et tema isa on valmis inglise naelsterlingite eest kaks korda rohkem tseiloni ruupiaid maksma, kui see vastab kursile. Saadame ta minema. «Aga, sir, mõelge ometi, kaks korda rohkem!» ütleb ta hämmeldunult, nagu kurvastaks teda meie «kaotus». Järgmisel teekäänakul püüab juba üks teine meid «rikkaks» teha. Tal ei lähe paremini kui järgmisel kuuel kambamehel, kes meid üksteise järel kõnetavad. Üks eriti visa järgneb meile hotellini, kükitab sissepääsu juurde maha ja ootab kannatlikult järgmist eurooplast, kellel tema arvates võiks naelsterlingeid olla.

Mida see peab tähendama? Kas see on petiste kamp, kes kergeusklikele välismaalastele võltsitud rahatähti kaela määrib?. Kust on küll need vilkad, kehvalt riietatud «tänavapankurid» saanud raha, mida nad välismaalastele nina ette pistavad? Nende oma see pole. Nad on vaid selle maa rikaste jooksupoisid, kelle ülesandeks on «kindel valuuta» — olgu siis kas või kahjumiga — üles osta. Salajasi teid mööda, jõuavad naelsterlingid mõnda välismaa kontosse, kus on võimalik raha palju kindlamini hoida kui salakaubitseja eraseifis, ning pealegi kasvab summa seal intresside arvel. See tähendab aga kapitali väljavoolamist, ja alles nüüd mõistame Tseiloni tolliametnike valvsust ning valuuta sisseveo rangeid eeskirju.. Aga sellest, et nad mitte alati pole küllalt ranged, annavad tunnistust lootusrikaste nägudega mehed, kes võivad Inglise naelsterlingite eest paremini maksta kui Colombo pank.

Hallis ootab meid reverend Wipulasara ning palub end homme kloostris külastada. Noorelt sõbralikult uksehoidjalt saame koos toavõtmetega ka kutsed senatihoones toimuvale pressikonverentsile ja pärastlõunateele zoopargi direktori kodus. Vaevalt oleme tuppa astunud, kui heliseb telefon. Üks «Times of Ceyloni» toimetaja soovib intervjuud naistelehekülje jaoks. Meie anonüümsus on kadunud!

Maal, kus on tähelepanelikud lehelugejad; on headel suhetel ajakirjandusega hindamatu väärtus. Ajakirjandus on võimsaim sidevahend ja selle käsutaja võib loota, et teda kuuldakse ka kõige kaugemates külades. Ajalehe- reporterid on ebahariliku suhtes eriti vastuvõtlikud. Nendele on seegi juba sensatsioon, et Tseilonile tuleb zoopargi direktor Saksa DV-st metsloomi vaatama, — ja ilma relvadeta, kaasas ainult kaamerad ja märkmikud ning saatjaks naine, kes on kord oma korteris šimpanse kasvatanud. Peame oma ülesandeks tutvustada pressikonverentsil ajakirjanikke ülemaailmsete looduskaitseprobleemidega. Peale selle tahame neid veenda, et meie töö pole romantiline ja veidi riskantne jalutuskäik metsa, vaid tõsine püüd hoida hävimast Tseiloni loomastikku, kelle kaitseks me kutsume üles ka ajalehtede kaastöölisi. Pärast konverentsi suruvad kaks noort toimetajat meil tänulikult kätt.

«Te kõnelesite meiega avameelselt ja teie sõnad julgustasid meid. Oma puhkuse oleme regulaarselt veetnud Ruhuna rahvuspargis, aga seal tehtud fotosid loomadest söandame vaevalt oma kolleegidele näidata, sest paljud peaksid meid siis veidi põrunuks. Nüüd rääkisite teie eetilisest nõudest kaitsta loomi, ja majanduslikust kasust, mida võiks meie maale tuua looduskaitsealade järjekindel kasutamine turismiobjektidena. Minu kolleegid on mõistnud, et armastus loomade vastu ja loomakaitse ei ole ainult elukaugete loodusfanaatikute asi, vaid rahvuslik ülesanne, mille täitmisest peaksid kõik südame ja mõistusega osa võtma. Lubame, et tulevikus astume ühise asja eest välja palju julgemalt.» See kõnelus rõõmustas meid vähemalt niisama palju kui terve lehekülg «Times of Ceylonist», mis tutvustas lugejatele konverentsi sõnavõtte.

Dehiwala on Kagu-Aasia loomaaedade hulgas tõeline aare. Taimed, mis meie kodumaa botaanikaaedade köetud klaasmajades vaid suurte kulutuste hinnaga kasvavad ja arenevad, lokkavad siin, Colombo kasvuhoonekliimas, kõige täiuslikumas mitmekesisuses. Botaanikule oleks jalutuskäik läbi pargi lausa meelierutav ekskursioon. Ta ei saaks rahu enne, kui on kindlaks teinud taimede sugulussidemed ja leidnud nende nimed. Kõik see, mida ta teab ainult raamatute kaudu ja mida ükski Euroopa botaanikaaed talle pakkuda ei suuda, seisab korraga ta ees troopilise taimestiku kogu mitmekesisuses. Ta näeb kõrgeid sihvakaid palme ja võimsaid ürgmetsapuid, mille tugijuurte niššides võiks mitu perekonda piknikku pidada. Ta näeb taimede sõbralikku ja vaenulikku kooselu, toredaid orhideesid, mis oma elupaiga puude oksaharude vahele on seadnud, näeb peeni kahjutuid väätkasve, mis toetuvad puutüvele, püüeldes valguse poole, ja laastava jõuga parasiite, mis lakkamatu, raudse haardega tapavad kõige tugevamaid ürgmetsahiiglasi. Tunnen nimepidi väga väheseid taimi. Ja needki, mida ma tunnen, teevad mind rahulolematuks. Mis tähtsust sel on, et kodus mu filodender saab uue võrse, kui ta siin katab paljast puutüve otsekui paks mantel. Ja kas mul on põhjust uhkust tunda, et mu kummipuu on hästi kasvanud. Siin on ta võimas ja tugev puu. Ja orhideed, mille kasvatamine meie korteris nii palju hoolt nõuab, õitsevad siin imelises toreduses. Võime neid imetleda ilma külgeriputatud hinnasildita, mis näitaks. nende väärtust või kättesaamatust. Dehiwala kaunite, huvitavate ja võimsate taimede hulgast leiame ka selliseid, mis meid kahekordselt rõõmustavad — lisaks silmarõõmule pakuvad nad ka väga maitsvaid vilju. Need on banaanid, melonipuud ja kookospalmid. Siiski on puud, põõsad ja lilled ikkagi ainult kauniks dekoratsiooniks. Dehiwala on zoopark. Colombo kasvuhoonekliima ei soodusta niisiis mitte ainult taimede arengut. Ahvid, antiloobid, veised — kõik loomad on hästi toidetud ja nende nahal on siidine läige. Veel ilmekamalt kui väliste tunnuste kaudu avaldub loomade heaolu nende järglaste rohkuses. Ahvideosakonnas leidub mitmesuguste Aafrika esindajate kõrval ka peaaegu kõiki Kagu-Aasia päritoluga neljakäelisi ja enamasti kannavad emasloomad süles pisipoegi. Tiigrite lastetoas on eineaeg. Paksud triibulised tiigripojad suruvad end vastu ema kõhtu, haaravad nisa lõuakeste vahele ja hoiavad sellest kõvasti kinni. Kui toitev vedelik ei voola suhu küllalt kiiresti, toovad nad kuuldavale rahulolematuid häälitsusi, tonksavad ninaga vastu kõhtu ja patsutavad seda oma pehmete käpakestega. Ematiiger lamab külili. Päikeselaigud tantsivad ta kaunimustrilisel seljal. Ta on täiesti lõdvestunud. Silmad pilguvad uniselt. Pojad võitlevad nisa pärast, nagu oleks see jahisaak. Nad sikutavad, sõtkuvad ja rebivad, aga emal ei näi sugugi valus olevat. Mõnusalt veeretab ta enese selili. Väikesed rullivad end üksteisest üle. Ainult üks hoiab nisa tugevasti suus, teised peavad selle uuesti kinni püüdma. Varsti on neil kõhud täis. Pole enam seda temperamenti; mida väikesed loomad imemise ajal näitasid. Väsimus võtab võimust. Ema külje all puhkavad nad end välja. Tiiger lamab kõhuli. Nüüd pöörab ta ennast poja poole, kes on ta peale kõige lähemal, ja hakkab selle selga lakkuma. Tugev keel kõigutab pisipoissi edasi-tagasi. Lõpuks kukub tiigripoeg pikali ja teeb katset karmivõitu õrnuse käest pääseda. Ema püüab ta oma pehme käpaga kiiresti kinni ja veeretab tagasi. Hoolikalt lõpetab ta massaaži, mis ei tee mitte ainult karva ilusaks, vaid ergutab ka soolte tegevust. Ta pöörab end rahulikult magavate poegade poole, on aga liiga väsinud, et ka teisi üle lakkuda; Laisalt vajub ta külili ja sirutab kõik neli jalga välja. Ta pehme valge kõhualune läigib päikese käes.

Teist niisama liigirikast papagoidekogu, kui on Dehiwala zoopargis, on raske leida. Kaugele ulatuvad linnumajade read, milles need ilusad ja toredavärvilised linnud elavad. Milliseid ebaharilikke ja julgeid värvikombinatsioone loodus on suuteline looma, võime näha papagoide sulestikust. Kuid nende häältel puudub igasugune võlu. Nad ei laula, vaid karjuvad, kriiskavad ja kädistavad, ja kui aarad, kõige suuremad papagoid, oma noka lahti teevad, ei kuule enam omaenese häältki. Läbilõikavad helid kostavad mitmesaja meetri kaugusele. Nad olevat taltsad, need toredad, võimsa nokaga loomad. Et seda tõestada, laseb hooldaja ühe linnu köidikust lahti ja asetab selle mu käele. Vaatan aukartusega selle kollase randiga ümbritsetud silmade ja säravlilla sulestikuga hiiglapapagoi, suure hüatsintaara nokka. Niisugusega võivad nad isegi raudkette katki hammustada, ja olevat juhtunud, et nad on selle nagu raudkonksu oma hooldajale kätte löönud. «Ärge kartke, madam,» rahustab mind talitaja. «Ta on süütu nagu laps.» «Laps» laseb mu käe lahti, ja jätnud paljale käsivarrele selged, tugevad jalajäljed, astub õlale. Nüüd on linnu nokk mu silmadele veelgi lähemal. Tunnen teda kõdistavat juustes kõrva ääres. Mu huuled naeratavad võltsilt. Sirutan aara poole käe, tõstan ta kõrgelt kohalt alla ja annan kergemalt hingates tagasi. See hüatsintaara, kes seal üleval oma õrrel istub, on tõepoolest suurepärane eksemplar. Zooparkides, kus loomad on sageli sunnitud elama ebaloomulikes tingimustes, võib mõnikord juhtuda, et eri liiki puurikaaslased teineteisesse armuvad. Dehiwalas oli üks marabu kaotanud oma südame kurele. Ta püüdis kure poolehoidu võita, nagu oleks see emamarabu. Ja kuigi marabude käitumine sel puhul erineb kurgede omast, oli sel ometi mõju. Neist sai paar. Kurg munes muna, koos haudusid nad selle välja ja lõpuks koorus munast lind, keda me seda lugu teadmata pidasime tundmatu liigi haruldaseks eksemplariks. See ristand olevat tõepoolest ainulaadne.

Lechwe veehoidlate alal valitseb pulmameeleolu. Igatahes on sellest haaratud sokk, kes väsimatu innuga jälitab emaslooma. Ta ei aja teda taga, vaid käib lihtsalt järel. Nagu on kombeks mitmetel antiloobiliikidel, annab ta oma ihast märku, müksides emaslooma esijalaga. Too ei tee sellest välja. Ta ei pane kosilast tähelegi. Või on see ligipääsmatus väljakutseks? Niipea kui emasloom seisma jääb, nuusutab sokk ta saba ümbrust ja püüab talle selga hüpata. Emasloom ei lase seda sündida ning hakkab jälle ringi vantsima, armuvalus sokk järel.

Direktori bangalo asub selle inimkätega hästi hooldatud troopikaparadiisi keskel. Tema aed moodustab sellest ühe osa. Väikese basseini veepinnal on puhkenud lootoslillede õietähed. Ilusad, budistidele pühade taimede viljaalged sarnanevad kõige kaunima kastekannusõelaga. Orhideed ehivad verandat ja lokkavad muinasjutulises külluses vanadel puudel maja ees. Tempi Hillede magus ja .uimastav lõhn täidab aeda. Usklikud nopivad nende õisi ja ohverdavad jumalatele, et neid selle imepärase lõhnaga rõõmustada.

Härra ja proua Alwis võtavad meid südamlikult vastu. Nad kostitavad meid kõikvõimalike magusate ja teravamaitseliste hõrgutistega, mida Tseiloni köök suudab pakkuda. Iga toit ärritab suud hoopis erineval viisil. Me maitseme nuudlitainasse keeratud ja meega immutatud kookospähklit ning pisitillukesi suupäraseid käkikesi pikantse köögiviljatäidise ja põletavalt vürtsitatud lihaga. Arvukad taldrikud kõige mitmekesisemate roogadega liiguvad aina ringi ja iga toit on omaette nauding. Proua Alwisele on loomad südamelähedased. Ta tahaks meelsasti oma meest töö juures abistada, kuid takistuseks on vanad traditsioonid ja ebausk. Kui ta paari nädala, eest võttis majja ahvipoja, et seda piimapudeli abil üles kasvatada — ema ei saanud poega toita —, siis oli proua Alwise ämm pööraselt kohkunud. «Sa sünnitad lapse asemel ahvi,», ennustas ta. Et Tseilonil kasvatatakse lapsi absoluutse sõnakuulmise vaimus, ning pärast tütarlapse abiellumist on ämm minija jaoks kõige mõjukam isik, siis oli proua Alwisele selge, et väike ahv tuleb majast ära viia. Selle asemel hoolitseb loomaaia direktori naine nüüd alati näljase kalakassikese eest, keda ämm ei ole veel märganud või keda ei peeta ohtlikuks, sest ta pole inimesega sarnane.

Proua Alwis on pärit Tseiloni mägiselt alalt. Asjatundja näeb seda kohe sellest, kuidas ta sari kannab. Tema kaheosalise rõivastuse juures torkab silma hoolikalt volditud, lehvikuna laialihoidev rätik. Üksnes selle kaunistuse pärast läheb proua Alwisel sari selgapanekuks 20 minutit, kauem aega kui hindulannal, kes selle kärme liigutusega ümber puusade mässib ja otsa nagu lühikese šlepi üle õla heidab, nii et voldid vabalt langevad. Elukaaslase on see väike armastusväärne naine saanud isa vahetalitusel. Isa valis mehe ja tütar võttis selle vastu. Minevikus oli tavaks ainult niiviisi abielusid sõlmida. Vanemad otsisid lastele partnerid ja lastel tuli valikuga nõustuda. Tütardele sisse- kasvatatud sõnakuulelikkus isa ja ema vastu kandus üle abikaasale, ning teadmine, et vanemate otsus on kõigutamatu, aitas noorpaaril abielutülidest üle saada. Tänapäeval tunnistab Tseilonil seda traditsiooni üha vähem ja vähem noori ning abikaasa valitakse ise.

Õhtul läheme vaatama suurt tsirkuseetendust, kus esinevad viis tseiloni elevanti. Poolkaarekujuliselt ja tõusvalt maneeži ümber paigutatud pingiread on ootusrõõmsast rahvahulgast tulvil. Kaldu langevate päikesekiirte all paistavad tseilonlaste näod veel tumedamatena kui muidu ja nende säravad hambad ning meeste särgid näivad eriti valgetena. Pole siin ebaviisakaid hõikeid, kisa, lärmi, tõuklemist ega trügimist. Kuigi inimesed istuvad väga tihedalt ja neil on kaasas palju väikesi lapsi, on kuulda vaid sosistamist, sahistamist ja vaikset jutusuminat. Maneežil käib toimekas askeldamine. Mahaudid veavad podeste kohale ja tõrelevad elevantidega, kes igavuse peletamiseks londiga liiva vastu kõhtu viskavad. Näen esimest korda neid kõrgejalgseid, ahtakese pealuu ja võrdlemisi saleda kehaga elevante. Vanematel loomadel on kõrvad ja londiots roosad ning pigmendiplekkidega tihedalt kaetud. Rahutult tammuvad suured loomad jalalt jalale. Nende londid pendeldavad edasi-tagasi või küünitavad kõrvaloleva looma poole. Ikka veel teeb päike liiga. Pealtvaatajate tribüünil lüüakse lahti vägevad päikesevarjud, mis annavad varju tervele perekonnale. Need mustad, vanavanaisade aegu meenutavad monstrumid on tseilonlaste truud saatjad, sest nad kaitsevad igasuguse ilma eest. Maal, kus iga päev esineb äikest tugevate vihmavalingutega, kasutatakse neid esmajoones muidugi kaitseks vihma eest, ja kui sabin vastu kaasaskantavat katust on lakanud, varjab ta omanikku päikese eest, mis kohe ereda ja kuumana pilvede vahelt kiirgama hakkab, nii et mõne minutiga on veeloigud kadunud. Kui sul on must vihmavari, on elu troopikas mõnusam.

Käsitrummi põrin kutsub elevandid etteasteks välja. Kõige suurem kannab londi otsas tahvlit, millega pealtvaatajaid singaleesi, tamili ja inglise keeles südamlikult tervitatakse. Nüüd hakkavad loomad tööle. Kolmel jalal longates liiguvad nad läbi maneežiringi. Seejärel keerutavad nad end valsirütmis ja püüavad just moodi läinud tvisti elevandipäraselt interpreteerida. Nagu dresseeritud hobused Euroopa tsirkuses jooksevad elevandid mööda sümmeetrilisi kujundeid. Nad liiguvad, otsekui tantsiksid nad ringtantsu, ja nii kergelt, nagu 4—5 tonni kehakaalu üldse võimaldab. Nende londid on tugevalt üksteisega ristatud. Aegamööda muutuvad trikid keerukamaks. Elevandid astuvad podestidele, kuhu nende sammasjalad vaid suurivaevu ära mahuvad. Mahaudi märguande peale pööravad nad ennast ringi, nappi ruumi osavalt ära kasutades. Nad istuvad naeruväärselt väikestele pinkidele ja tõstavad esi jalad üles. See, mida me nüüd näeme, pole enam ühislooming. Igal elevandil on oma individuaalsed võimed, mida mahaut on tähele pannud ja edasi arendanud. Uks loomadest on suutnud kahel jalal käimise ära õppida. On imekspandav, et tagajalgade luud 50-tsentnerilisele koormusele üldse vastu peavad, sest loodus pole ju nende ehituses seda ette näinud, et nad tsirkuses esinema peavad, ja vabas looduses ei tuleks ühelgi elevandil pähe kahel jalal läbi džungli kõndida. Teine teeb «kätelseisu». Kasutades lonti toena nagu viiendat jalga, kannab ta raskuse esijalgadele, kusjuures tagajalad sirutuvad taeva poole nagu murtud sambad. Võlutult jälgib mitu tuhat silmapaari ebaharilikke kunsttükke. Vähestel tšeilonlastel on õnnestunud näha paksunahalisi nende loomulikus keskkonnas. Neile on elevant niisama eksootiline ja kütkestav nagu Euroopa loomaaedade külastajale. Nad teavad küll, et elevanti võib töötama õpetada ja et igal, aastal vanas kuningalinnas Kandys toimuvatel pidulikel rongkäikudel on neil väga tähtis osa, aga näha neid võimlemas ja tantsimas, väntorelit mängimas ja timpaneid tagumas — see viib rahvahulga lausa vaimustusse. Üks mahaut rullib oma elevandi sammasjalgade vahele mati lahti ja heidab sellele pikali. Ta käskiva hüüde peale laskub hall hiiglane aeglaselt põlvili. Vägev keha hakkab hapra saleda mehe peale langema. Määratu hall kogu vajub üha lähemale; puudutab teda ja katab lõpuks täiesti. Käskluse peale tõuseb elevant jälle üles. Mahaut jääb aga lamama, sest ta tahab näidata, kui ettevaatlikult suur loom temaga ümber käib. Ta laseb loomal enesest üle astuda. Kui nõrk ja väike paistab inimene elevandi võimsate jalgade vahel, mis astuvad ettevaatlikult üle mehe pea! Ja ometi valitseb väike inimene hiiglase tahet. Mahaut astub podestile. Elevant tõstab londi üles, langetab pea, haarab mehest puusa kohalt kinni ja tõstab ta – kõrgele üles. Ta kannab oma õpetaja läbi maneeži, teda nagu saaki põigiti suus hoides. Colombo loomaaia viie dresseeritud elevandi etteastet võib näidata iga suure tsirkuse areenil.

Elevandid ootavad zoopargi direktori käest tasu. Iga päev ühel ja samal ajal, kui nad hanereas läbi loomaaia territooriumi etenduselt talli suunduvad, saab igaüks neist poolel teel maiuspala. Õhtusöök antakse neile, tallis, lihtsalt tugevatel vaiadel seisva katuse all. Igavese kevade maal pole kapitaalseid ehitusi vaja. Elevantidele piisab, kui ulualune kaitseb vihma ja päikese eest. Taiplike loomade nälga vaigistavad valged mahlased banaanivarte puhmad, värsked oksad ja rohi.

Elevanditalli ees kangil on pika keti otsa pandud gibon. Pea kõverdatud põlvedele toetatud, istub ta — hall karvane pundar — päikese käes. Äkki märkab ta enesest möödavoorivate inimeste hulgas oma hooldajat. Välkkiirelt kargab ahv püsti. Ta seisab kangil, jalad harkis. Karvad tõusevad turri. Pisikesele ahvinäole ilmub grimass, mis meloodiliste linnuhäältega, mida ta kuuldavale toob, kuidagi kokku ei sobi. Hooldaja aga ei tee temast väljagi. Ta aitab mahautidel elevante ketti panna. Ootamatus raevu- hoos rabeleb ahv kangi küljes, nii et see kinnituskohtadest kriuksub ja logiseb. Ähvardavalt näitab ta oma silmahammaste pistodasid. Rohkem kui need ohtlikud relvad äratavad meis aukartust ta akrobaadivõimed. Jõuliselt ja väledalt teeb ta kangil ühe täisringi teise järel. Kakskümmend, kakskümmend viis korda keerutab ta end suure hooga ümber sileda metalli. Inimesed jäävad seisma, imetlevad, ergutavad teda. Ahvile ei jää see märkamatuks, ja mida rohkem koguneb pealtvaatajaid, seda metsikumaks muutub ta mäng, kuid katkeb niisama äkki, nagu oli alanud. Gibon näitab end veel andeka köietantsijana, joostes kiiresti tagajalgadel, kere sirge, mõned korrad ühest kangi otsast teise. Siis kükitab ta uuesti maha ja vaatab üksisilmi kaugusse. Publikule, kes teda meelitab, ahv ei reageeri, kuni «etendus» äkki täiesti ootamatult uuesti algab.

Zoopargi direktori kodus kustutame janu. Päeva kõige suurem kuumus on möödas, aga see püsib veel müürides, mis peavad sooja nagu hea kahhelahi. Võtame aias istet, et nautida sooja õhtut. Veel on taevas loojunud päikese kiirtest hõõguvalt punane. Ühe puuhiiglase kroonist tõuseb üles lendkoerte parv ja eemaldub. On kuulda vaid raskeid tiivalööke. Nagu õudsed mustad hiigellinnud kaovad nad õhtutaeva leegitsevalt punalt. Proua Alwis jälgib mu pilku ja naeratab: «Kus need vargad siis täna söömaaega peavad? Nad on meil lausa nuhtluseks. Isegi mitte toas pole banaanid nende eest kaitstud. Peame õhtul puuvilja alati hoolega luku taha panema, muidu seda järgmisel hommikul enam alles ei oleks.» Koos lendkoerte ilmumisega muutuvad ka sääsed julgemaks. Nad kihavad meie ümber kiledalt ning närvesöövalt pinisedes ja lasevad siis inimverel hea maitsta. Nahk on nende aadrilaskmisest kuplasid lausa täis. Vargsi kaovad käed laua alla, aga kratsimine paneb naha veel rohkem sügelema. Proua Alwis toob majast suitsukepikese ja paneb selle põlema. See pidavat sääsed minema peletama. Hõõguvast puust eralduvad peened suitsu joad. Need hajuvad laua kohal laiali ja levitavad teravat lõhna. Ilmselt on see sääskedele meeldiv, sest nad ei kao, vaid neid koguneb üha rohkem. Kui me poole tunni pärast hüvasti jätame, näevad mu paljad jalad välja, nagu oleksin läbi nõgeste kahlanud.

Õhtul oleme üheaegselt nii külalised kui ka võõrustajad. Saksa DV kaubandusesinduse juhataja asetäitja on oma perekonnast eemal juba kuid ning tema ‘eest hoolitseb meessoost majateenija, kellega ta aga keeleoskamatuse pärast kõnelda ei saa. Ta on meid palunud külla oma mugavalt sisustatud bangalosse, mis asub keset imetoredat aeda. Abivalmis kaasmaalase kutse pole aga päris tagamõtteta. Vaevalt oleme aia imetlemise ja värskendava tervisejoogi rüüpamise lõpetanud, kui ta mu kööki saadab, et valmistaksin külmutuskapis leiduvatest tagavaradest saksapärase õhtueine. Tseilonlasest teenril tuleb mu tegevust hoolega jälgida, et ta näeks seda, mida ma sõnadega selgeks teha ei saa, ja et majahärra sellest köögikursusest ka siis kasu saaks, kui ta sakslastest sõbrad on juba ära sõitnud.

Perenaise mängimine võõral maal pakub mulle lõbu. Igatahes läheb mul toidu valmistamiseks ja laua katmiseks vähemalt kolm korda rohkem aega kui tavaliselt, sest pean iga lusikat, iga maitseainet kappidest või sahtlitest otsima. Aga selle vaeva eest on mul õigus otsustada, millist muusikat kuulame pärast õhtueinet. Valin Beethoveni viiulikontserdi David Oistrahhi esituses. Nõukogude viiuldaja mängib sakslase kontserti ja meie kuulame seda Tseilonil, palmide all, ülal kõrge hele tähistaevas ja ümber soe, lõhnadest tulvil troopikaöö. Kui Beethoven selle kontserdi kirjutas, olid tseilonlaste viimased meeleheitlikud katsed võõra võimu kukutamiseks just veriselt maha surutud ja saar oli Inglismaa valdusse läinud. Täna kõlab helilooja inimlikkuseläkitus maal, mis on vabanenud võõra võimu alt ja mis on nüüd teel täieliku iseseisvuse poole.

SISUKORD

Maandumine Lankal 5

Külaskäik kloostrisse 20

Rannakalurid ja koralliaiad 28

Matk minevikku 45

Troopika lapsed 66

Yala metselevandid 72

Kautšuk, kohv, kakao ja tee 109

Vana kultuuri tunnistajad 123

Hüvastijätt Tseiloniga 143

Tuhande templi linn 150

Üle Himaalaja eelmäestiku 172

Chitawan 177

Taas Assami loomaparadiisis 187

Kui soomusninasarvikud pulmi peavad 193

Ninasarvikute «emadekodu» 201

Džungliarst Robin 207

Tiigri jälil 213

Kõige kaunim päev tema elus 218