Kuidas filosoofid ja kirjanikud müüsid raamatuid näljas Moskvas 1918. aastal

Pärast revolutsiooni suleti Venemaal ajalehed ükshaaval. Kirjanik Mihhail Osorgin tuli ajalehe Naša Rodina toimetusse ja nägi sissepääsu juures kahte Punaarmee sõdurit ning märkust, mille nad ise olid kirjutanud. Selles seisis: „Ajaleht Naša Rodina – sissepääsuluba puudub – kinni peetud“. Sõnum oli lihtne: ilma luba näitamata toimetusse sisse ei pääse ja neid, kellel seda pole, peetakse kinni. Varsti suleti ajaleht lõplikult ning Osorgin ja tema sõbrad jäid töötuks.

Siis otsustasid nad raamatuid müüma hakata.

Idee pärines kunstiteadlaselt Pavel Muratovilt. 1918. aasta septembris avati Moskvas Leontjevski põiktänavas Kirjanike raamatupood. Iga osanik investeeris 200 rubla. Rubla väärtus langes aga nii kiiresti, et omanikud jõudsid vaevu hindu pliiatsiga läbi kriipsutada ja uusi peale kirjutada.

Leti taga seisisid inimesed, keda tänapäeval tuntakse õpikute kaudu. Filosoof Nikolai Berdjajev vastutas filosoofiaosakonna eest, ajaloolane Aleksei Dživelegov ajaloo eest, kirjandusteadlane Boris Griftsov välismaise kirjanduse eest ja kirjanik Boris Zaitsev vene kirjanduse eest.

Osorgin kirjutas enda kohta, et oskab naela seina lüüa, raamatut köidet rikkumata nööriga kinni siduda ja ostjaga viisakalt vestelda. Põrandat pühkida ja kaste vedada pidid aga kõik.

Räägitakse, et üks ostja palus Berdjajevilt Nietzsche teoseid. Filosoof seletas talle innukalt, millised vene tõlked on halvemad, millised paremad ja miks tasub lugeda hoopis saksa keeles, laotas seejärel käed laiali ja ütles, et poes pole neist ühtegi.

Ostja lahkus hämmeldunult, kuid õnnelikuna. Sest 1919. aasta näljas Moskvas oli saada Berdjajevilt tasuta loeng Nietzsche kohta väärtuslikum kui osta raamat ise.

Nende juurde tõid raamatuid suremas olevad professorid, endised kollektsionäärid ja meeleheitel aadlipäritolu koduperenaised. Sageli toodi täielikku rämpsu: vanu õpikuid, rebitud ajakirju, odavaid kriminaalromaane. Aleksandr Jakovlev ostis need ära ja andis traagilise näoga kassasse kviitungi: — Siin, makske ära, ma ostsin need. — Mida me selle rämpsuga peale hakkame? — kohkusid osanikud. — Inimene kõigub näljast, tõi viimase, mis tal oli, — vastas Jakovlev. See oli nende varjatud heategevus.

Kirjanikel oli võimatu oma teoseid avaldada, ja poes mõeldi välja „autograafiline kirjastus“. Autorid kirjutasid lühijutud või luuletused käsitsi ühes eksemplaris ümber ning müüsid neid isetehtud vihikuid vitriinis omahinnaga, et autor saaks end päeva või paar toita. Luuletaja Nikolai Ašukin andis sel viisil välja 21 raamatut. Üks neist — 1920. aasta kogumik „Elegiad“, mille ainus eksemplar säilis — müüdi 2018. aastal oksjonil 350 000 rubla eest.

Marina Tsvetajeva kirjutas 1921. aastal, et kirjanike poes müüakse kõige odavamalt ja et seal töötavad kaastundlikud, inimlikud inimesed. Samal aastal algas riigis uus majanduspoliitika (NEP) ja eraettevõtlus sai taas lubatud. Poele kehtestatud maksud muutusid aga talumatuks ning 1922. aastal sulgesid omanikud selle. Jagamisel sai igaüks tagasi selle summa kullas, mille ta oli 1918. aastal sisse maksnud — 200 rubla. Samal aastal saatsid võimud nn „filosoofide laevaga“ riigist välja suure rühma haritlasi, nende seas Osorgini ja Berdjajevi.

Osorgin kirjutas sellest poest 1928. aastal Pariisis oma mälestustes. Ta nimetas seda ilmselt ainsaks asutuseks Venemaal, mis säilitas iseseisvuse kaose ja terrori aastatel.