Eesti Raamat, 1978
Tõlkinud Armand Tungal

«Beringi mere ja Vaikse ookeani piiril, Aafrika neemest (Kamtšatkal — L. P.) 97 miili kaugusel asub Komandöri saarerühm… Komandorisaared koosnevad kahest suuremast saarest, mille väikseim vahemaa on 24 miili, ja kahest vähemast saarest koos paljude üksikute kaljudega.

… Saared on 0,8 kogu navigatsiooniajast udus ja seal ei leidu ühtki täiesti varjulist ankrupaika. Sagedased udud ja heade ankurdamisvõimaluste puudumine sunnib laevajuhte lühendama seisuaega saarte vetes hädavajaliku miinimumini.»

Lootsiraamat

*

KOMANDORISAARED KUTSUVAD

Komandorisaartest on kuulnud igaüks.  Vähesed aga võivad kiidelda sealse elu tundmisega, kas või piisava raamatutarkuse piires. Udune, vihmane maa. Kotikud. Seal vist purunes Vitus Beringi laev…

Rohkem ei teadnud minagi, kui sinnakanti esmakordselt teele asusin. Lihtsalt piinlik oli ära käia Kamtšatkal ja jätta põgusatki pilku heitmata kõnealustele Komandorisaartele, kui sinna oli kauba-reisilaevaga poolteisepäevane teekond. Lühidalt, igatsus Komandorisaarte järele tekkis peaaegu alateadlikult — nii unistame me sõidust Bahama või Bermuda saartele, ilma et meil suuremat aimu oleks, kus nad on ja mis võiks meid seal huvitada. Sellise tundmatust maast huvitumise tundemärke võib esineda paljudel. Tõsi küll, vaid vähestel sünnitab juhuslik huvi edasise teotsemistahte, lõppkokkuvõttes aga reisi enda. Seda pole igaühele antud, nagu öeldakse. Ja põhjusi on siin mitmeid.

Minule oli esimene reis Komandorisaartele otsekui algtõukeks, selleks pärmiks, mille varal kerkis juba kustumatu igatsus ookeanis asuva kauge maa järele. See igatsus pani mind läbi lugema kõike, mida võis meie raamatukogudes leida Komandorisaarte ajaloo, nende taime- ja loomariigi kohta. Ja mida rohkem ma teada sain, seda enam tahtsin ma sellest teistele jutustada. Üksikasjaliselt ja põhjalikult, tuginedes lisaks värsketele isiklikele muljetele. Rännumehe muljetele, kes eelistab kõigile maapealseile liiklusvahendeile üht, kuid see-eest kõige vanemat ja läbiproovitumat liikumisviisi — jalgsimatka… Seljakott turjal. Auto, ütlete teie? Lennuk? Need on kõik kenad asjad (tõsi küll, igal pool pole teid ja õhuliinidel pole alati lennuilma). Kuid tänapäevalgi, kui jätta välja maailmaruum ja meresüvikud, kuuluvad paljud avastused kas jalakäijale või siis paadisviibijale (nagu Bombard). Ainult jalgsi matkates võib sissetallatud teedest eemal veel midagi leida.

Teinekord pole tähtiski, mida just. Enamasti mõne pisiasja. Ent kui see pisiasi võib rahuldust pakkuda jalakäijale ja neile, kellega ta oma väikese esmaavastuse rõõmu jagab, siis tasub juba sellekski maad mööda kõndida.

Bengt Danielsson, kes võttis osa pretsedenditust sõidust balsapuust parvel «Kon-Tiki», tähendas kord: «Kui varem piisas saare avastamisest, et sind rännumeheks peetaks, siis nüüd tuleb seda saart «mikroskoobis uurida».

Jah, enamikule nüüdisaja lugejaist on kirjandus, iseäranis reisikirjandus, eelkõige maailma tunnetamine. Sellepärast rõõmustadki iga, võiks öelda, operatiivse tõendi üle maast, mida sa armastad, mille kohta sa ka oma sõna ütelda tahad. Sellepärast köitiski mind kord Kamtšatka ajakirjaniku Mihhail Žilini olukirjeldus. Ta sõitis esmakordselt saarele ajalehe ülesandel ja kirjutas sellest, mis kohalikele elanikele muret tegi: kartulist ja sileerimisest, talveks seente ja marjade varumisest ning karusloomakombinaadi «Komandör» juhtimisstiilist. Saarte elanikud said Žilinile lähedaseks. Aasta-paari pärast sõitis ta uuesti nende juurde, elas seal ja tungis saareelu igasse pisiasja. Kord sai ta lumetormis rängalt külmetada.

Kuid Miša Žilin otsustas, et ravimisega on aega. Peatselt kirjutas ta mulle, et kui ma tõepoolest saarele kavatsen sõita, tuleb ta mulle meelsasti seltsiks. Olevat veel mõned põhjused, mis ei luba tal juhust kasutamata jätta. Esiteks täitub nüüdsama 225 aastat Komandorisaarte avastamisest. Tähtis aastapäev. Teiseks pidavat keegi taotlema luba Beringi ekspeditsiooni muldonnide väljakaevamiseks ja ühtlasi ka Vasesaare aleuutide matusepaikade avamiseks.

Mis Vasesaare matusepaikadesse puutub, siis võis aimata, kustpoolt tuul puhub. Kunagi otsis ameerika antropoloog Hrdlicka, päritolult tšehh, seejärel aga noor teadlane, botaanik ja etnograaf Ted Bank II Aleuudi saartel üles mitu mumifitseeritud aleuutide matusepaika. Milline maailma muuseum ei oleks uhke säärase eksponaadi üle nagu muumia?!

Hrdlicka käis 1938. aastal Vasesaarel , kuid leidis siin ainult hilisemaid matusepaiku. Teisiti see olla ei võinudki, sest aleuudid on Komandorisaartel elanud vaid natuke vähem kui sada viiskümmend aastat, sestpeale kui vene ristiusk neile juba teised matmiskombed külge oli pookinud. Surnute mumifitseerimise iidne kunst on ammuilma unustatud ka aleuudi rahvusrühma polistes elukohtades.

Kuid kerglane mõte Vasesaare (kui igasugustele otsijatele kõige kaugema ja ligipääsmatuma) aleuutide hauda lahti kaevata erutas ilma naljata nii mõndagi meest.

Mis minusse puutub, siis mind ajas ärevile Komandorisaarte elav ja mitmekesine loodus. See ei andnud rahu ei mulle ega Miša Žilinile! Ookeanis asuv erilaadne maa, mida palistab lainemurru vaht ja hellitab inimkõrguse lopsaka rohu sahin. Maa vihmade tiiva all…

Kord rändasime mööda Vasesaart kolmekesi: mina, bioloog Sergei Vladimirovitš Marakov ja keegi lihtsameelne nooruk, jahindusteadlane Kamtšatkalt. Saare kohal sinas pimestavselge taevas. Lähikonnas kaagutasid lumekanad. Rannast kandus mingite kollaste õite aromaatset mee- lõhna.

«Suurepärane maa,» ütles muljetekoorma all nõrkev nooruk ootamatult. «Kui siin veel mets kasvaks …»

«Oh ei,» vaidles Sergei Vladimirovitš vastu, «selles vahest peitubki selle maa kogu raskestimõistetav, sõnulseletamatu võlu, et siin metsa ei leidu, kuid seevastu on siin avarust ja vaadet. Sellest ehk tekibki siin see südamelähedane lennukus … alatasa kisub kuhugi, alatasa ootad midagi. Isegi vihm valmistab rõõmu, sest selles on mingit poeetilist nukrust.»

Ma ei saa temaga nõustumata jätta. Kas mitte seepärast ei tulnudki ma uuesti Komandorisaartele? Seda soodustasid muide ka varem sõlmitud tutvused. Head tutvused heade inimestega.

Siinkohal tuleb selgitada, et ma olen siin käinud aastail 1959, 1966, 1967, 1969, 1971 ja 1972 ning sündmuste mugavamaks esitamiseks pean vahel neid käike ajas ümber tõstma. Raamatu usaldusväärsust see mõistagi ei kahanda. Seda enam, et see sunnitud ümbertõstmine ei puuduta mingil moel ajaloolisi tõsiasju.

ESIMESED KOHTUMISED NIKOLSKOJES

Raske on kirjeldada hingeülevust ja terast uudishimu, mis mind valdavad iga kord, kui ma Beringi saarel, siinse ainsa asula Nikolskoje tänavail kõnnin (ühtlasi täpsustan, et see asula on Komandorisaartel asuva rahvusrajooni keskus).

Põliselanikud on ehk juba paljude asjadega harjunud ega tee väljagi poistekambast, kes paljajalu Sadamajões pladistavad, mingid viskodad käes. Ometi on vesi jäine, ninad poistel vesised ja nad tuleks sealt minema kihutada. Aga keegi ei kihuta. Selgub, et mõõna ajal litsub end jõesängi jäävatesse lompidesse lest, kes ei jõudnud minema lipsata, ja ootab tundi, mil vesi uuesti tõuseb. Teda poisid otsivadki ja torkavad ta oda otsa.

Lõbus tegevus! Ent kas saab seda võrrelda ujoki, vilka kalakese (määrajas tuntakse teda moiva nime all) püügiga? Kui aeg kätte jõuab, koguneb ujokk tihedatesse parvedesse ja ujub randa. Siin heidab ta marja, kleepides seda vetikate külge. Tavaliselt leiab see aset öösel.

Laine paiskab paksult kala madalasse vette, kus teda juba ootab ämbrite, kahvade ja muude püügivahenditega varustatud rahvasumm. Ujokipüük pole mitte ainult kalastus, vaid ka pidu, ööetendus, üksteisega läbinisti tuttavate inimeste lõbus rüsin.

Siin on ülemusi ja töölisi, siin on õpetajaid ja õpilasi… Jahispordijumala ees on kõik võrdsed. Kõik kiirustavad. Käib ju kudemine kähku — öö, kaks, harva kolm… Mai lõpul või juuni algul. Vaata aga, et maha ei maga: umbes nädal aega enne püüki läheb vesi soojaks ja rannavette ujuvad helkivate mikroorganismide müriaadid. Nemad tekitavadki selle helendumise, fluorestsentsi. Ammutad peoga vett, see aga tundub elavhõbedana, mis külma sulamina sõrmede vahelt maha niriseb. Tähendab, varsti tuleb ujokk.

Esineb ka «viljatuid» aastaid, kui ujokki ei saa keegi silmagagi näha: ei tulnud. Enamasti aga on käimas lausa tohuvabohu. Pole tarvis vettegi minna, tõsta rannalt kahvaga peaaegu ämbritäis välja. Kuhja aga paned peoga peale.

Paljudele on meelde jäänud üliõpilasest praktikant, kes esmakordselt selle kalakese kudemishullust nähes hüüdis: «Poisid, ma lähen parve suplema!» Ja kargas koos riietega vette, fosforestseerivat ujokisumma kätega laiali lükates.

Ühesõnaga, ujoki tulek on saareelu huvitavamaid ja omamoodi tähelepanuväärsemaid ilminguid. Muide, kui tulek on suur, püütakse ujokki ka karusloomafarmile. Pealtnäha tühiasi, kentsakas ajaviide, aga ei, kasu on sees.

Kord sain näha, kuidas tookordne partei rajoonikomitee sekretär Vassili Romanovitš Boltenko oma köögiviljaaias kartulile väetist alla pani. Agronoomiaga paistis ta hästi kursis olevat. Mitu ämbritäit pani ta maha kavaldamata, traditsioonilise sõnnikuga, seejärel mõned merikapsaga, mille pikki värsi ta poeg Andrjuška sealsamas murdlainevööndist tassis, ülejäänu aga ujokkidega. Andrjuška pani hoolikalt igasse auku kaks ujokki, nende vahele aga kartulipooliku. Naljakas vaadata, nagu mõni natüürmort.

«Kas loodate head saaki?» osutasin ma viimastele aukudele.

«Miks ka mitte,» ütles Vassili Romanovitš muiates. «Kogemused on juba olemas, ega see esimene kord ole. Polaarrebased on küll ujoki peale maiad, aga loodame, et nad haisu ninna ei saa.»

Kui juba kord kartulist juttu, siis selleta ei saa küll kusagil läbi. Elul pole õiget maitsetki. Kunagi saadi läbi küll, aga kuidas — paneb imestama. Esmakordselt tõi kartuli Kamtšatkale 1780. aastal siinne ülemus Reinecke, kes ebalahkel vulkaanilisel poolsaarel igati köögiviljandust arendas.

Uus vili kodunes vaevaliselt. Sellepärast, et elanikud ei saanud suuremat aru, nagu pealtnägija väidab, «mida õieti süüa, kas seda mulla sees olevat naerist või pealseid». Praegune Kamtšatka aga varustab end-kartuliga ise ja müüb seda viljakail aastail ka naabritele — Magadanile ja Anadõ- rile…

Arvan, et see aeg tuleb kätte ka Komandorisaartel. Kliima on siin küll Kamtšatka omast niiskem, päikesepaistelisi päevi esineb harva. Seda hämmastavam, et kohalik muld võib hea harimise korral anda seitsmekordset saaki ja rohkemgi. Mitte et võib, vaid ka annab, seda nägin ma oma silmaga. Kas või Nikolskoje asula põliselanikel. Jah, esiotsa on köögiviljaaiad peamiselt põliselanikel, neil, kes on kindlalt saarel juurdunud. Enamik tulnukaist, noorsugu ja poissmehed, aga loodavad naabritele ja kauplusele… Ent konserve on siia märksa lihtsam vedada. Köögivili talub vedu, eriti merevedu, halvasti. Sellepärast tundubki mulle eriti tähelepanuväärsena paljude komandorlaste püüd varustada, end kartuli ja naeriga, suvel aga värske redisega, et vähemalt selles suhtes tsentraliseeritud veostest sõltumatu olla.

Diiselreisilaevad käivad suvel siin täpselt sõiduplaani järgi — üks kord kümne-kaheteistkümne päeva tagant. Iga laeva sissesõit on asulale väikeseks peoks. Kõik, kes on teenistusest ja kodustest askeldustest vabad, ruttavad tavaliselt sadamakaile. Vastuvõtjad, saatjad ja muidu uudishimutsejad. Kord õhtul, enne pimeduse saabumist, jõudsin ma kaile minnes järele Vassili Andrejevitš Dergunovile, NLKP Aleuudi Rajoonikomitee esimesele sekretärile. Läksime koos. Siinkandis on ta alles uustulnuk, 1971. aasta suve lõpust. Peagi selgus, et Vassili Andrejevitš on kirglik raamatusõber, ja ma sain temaga üsna ruttu jutusoonele.

Lunnide saarest möödudes tüüris pikkamisi reidile tuledes särav ookeaniaurik «Petropavlovsk».

«Kõik, lähemale ta ei tule, kohe heidab ankru,» ütlesin ma ja vakatasin. «Muide, Joseph Conradit pahandas kangesti see väljendus «ankrut heitma». Ankrut ei «heideta» kunagi nagu mingit kasutut ja ülearust asja,” väitis ta, ja niisugune taktitu ümberkäimine tehniliste terminitega on lausa kuritegu keele selguse ja täpsuse vastu. Ankur «lastakse vette», et laev võiks lõpuks «ankrusse jääda».»

«Kas te olete Conradit lugenud?» elustus Vassili Andrejevitš.

«Või veel! Lemmikkirjanik.»

Selgus, et ka minu vestluskaaslane peab Conradist suuresti lugu. Ta üllatus, kuuldes, et meil hiljuti Conradi kaheköiteline valimik välja on antud.

«Ja mina ostan antikvaaridelt üksikköiteid,» ütles ta tujutult ja lisas sealsamas võidurõõmsal toonil: «Seevastu on mul olemas «Kapten Marryat»! Vean kihla, et «Marryatti» teil ei ole!»

Vassili Andrejevitši ilmset merekirjanike eelistamist on kerge seletada: ta on ka ise hariduselt meremees. Lõpetas Astrahani merekooli. Ja juba parteitööl olles kaugõppes ka kõrgema parteikooli.

Meie jutt laskus vähehaaval kirjanduslikest kõrgustest argielu teemadele, rajooni igapäevastele vajadustele. Vassili Andrejevitši häiris veepuudus asulas. On olemas võimalus vedada veejuhe Kamenka jõest — nii projekt kui ka eelarve on kinnitatud. Kuid asi edeneb teosammul. Siinsamas lähedal leiti head vett, kuid selle kohaletoimetamiseks pole ei projekti ega eelarvet. Aeg aga ei oota.

Mina tundsin omakorda huvi kartuli vastu.

«Oma kuuskümmend-kaheksakümmend tonni veame veel sisse, kuhu sa pääsed,» kehitas Vassili Andrejevitš õlgu. «Elanikkonna varustamine oma kartulitega on meie esmaseid ülesandeid. Te ju teate, et individuaalkorras, s. o. eraviisiliselt, kasvatatakse seda üsna edukalt. Kartulit kasvatab ka karusloomakombinaat, ehkki see pole suurem asi. Väetist jätkub, inimesed kohalikud, nii et ülesanne on täiesti jõukohane. Ainult rohkem tähelepanu… ja raha. Rahaga on muidugi keerulisem lugu.»

Dergunov on kuivetu, vilgas, suhteliselt noor, neljakümne ligi… Entusiasmi on tal nähtavasti ülearugi. Kuid ka muresid kuhjaga. Kartul on vaid üks paljudest. Poleks paha ka oma kapsast soetada. Aga kuidas Komandorisaarte köögi- viljakasvatajad ka vaeva ei näeks, pead ta ei kasvata. Aga kui valida erisort, istutada potti ja harida nagu kord ja kohus? Suured kulud. Ent siiski väiksemad kui iga-aastaste kapsalaadungite saatekulud.

Komandorisaarte köögiviljakasvatus. on probleem, mis seisab alati päevakorras. Kuid kõige tähtsam tegevus on siiski vahest kotikujaht. Muide, kotikutest tuleb juttu hiljem.

Niisiis, ujokk ilmub juunis, kui on juba suvi ja looduses valitseb igal pool elevus. Ehkki siin pole «igavaid», tühje kuid, mida saareelu fenoloogilises kalendris poleks ühe või teise silmanähtavalt areneva bioloogilise tsükliga märgitud. Harva võib kusagil nii lähedalt jälgida mitmekesiselt kulgeva vilka- elu käiku, alates tillukese kala kudemisest või kajakate minemisest kuni hiidvaalade tohutute hüpeteni ookeanipinna kohal.

Veebruaris-märtsis saab maitsta molluskeid-mamajasid. Tuul puhub sel ajal peamiselt merelt, mamajad roomavad tõusuveega kaugemale, mõõnaga aga ei jõua enam tagasi minna, ja siis korjataksegi neid innukalt. Nende keedetud liha meenutab maitselt krabisid. Veidi hiljem tulevad randa imikalad (samuti üsna veidrad kalad, keda siin kutsutakse tümakaladeks). Nad sarnanevad mudilatega, kuid on ümmargusema seljaga, kõhu all aga on neil suur iminapp. Kudemine käib neil litoraalis, ranna lähedal. Liiga laisad selleks, et koos loodetega ümber asuda, kinnitavad nad end kivide alla, kust vesi täielikult ei tagane. Mõõna ajal püüavad neid kõik, kes vähegi jaksavad — selleks tasub vaid konksuga kivi alt koukida. Tümakalast saab hea kalasupi.

Veel parema supi saab nerkast ehk punasest kalast. Seda püütakse juuni algul Sarannoje järvest, kahekümne nelja kilomeetri kaugusel Nikolskojest. Kakskümmend neli kilomeetrit pole meile Žiliniga mingi kaugus, kui ainult teed teaks (aga just sellel teel jäi mu reisikaaslane kord ränga lumetormi kätte). Nüüd pole vaja tormi karta, pealegi sõidavad sinna haagisega vedukil riigimajandi kalurid.

Tee on vaevalt nähtav, selle olevat aleuudid juba enne revolutsiooni mätaste vahelt läbi kaevanud ja puhastanud.

See oli sunnitöö. Kuid praegu siin sõita ei saa: kohati lumi, kohati kleepuv pori. Sulab. Isegi veduk rühib vaevaliselt ringi sõita, ronides käärivatele nõlvadele. Hakkabki paistma Sarannoje, kümme kilomeetrit pikk ja vähemalt neli lai. Järv on väga sügav. Teise maailmasõja ajal lendasid üle Komandorisaarte sageli Ameerika lennukid jaapanlaste baase pommitama. Üks ilmselt tabamuse saanud vesilennuk- pommitaja oli sunnitud järvele maanduma. Peagi laskus selle kõrvale teine, võttis lendurid peale ja tulistas lennuki õhust puruks. See lamab seniajani Sarannoje põhjas…

Siin seisab korralik maja. Jätame sinna oma kraami, seame fotoaparaadid võttevalmis — ja kohe alla jõe äärde, mis järve merega ühendab. See on esimene kalalesõit ja kõik kibelevad. Mõne minutiga on võrk lahti harutatud. On näha, kuidas vesi kalda ääres kihab ja pritsib, kuidas lahkavad hoogsalt selle pinda uimed. Siit saab saaki!

Veider kala! Lõpetab kudemise ja hukkub. Hukkub soo- jätkamise nimel. Tõsi küll, pärast kudemist uitab ta veel kaua tahtetult ja jõuetult madalas vees, kuid ta liha kõlbab nüüd vaid jõesuudme väetamiseks. Pealtnäha absurdne! Ent küllap on seegi looduse poolt «läbi mõeldud», mingiks lahutamatuks ahelaks lükitud: seda kiiremini hakkavad maimud pärast jõepõhja toitvas pinnases arenema.

Veame võrgu välja. Ilma paadita, otse kaldalt, vaja ainult häid kalamehesaapaid. Poole tunni pärast on võrk kaldal. Selles on paarsada nõtket, rohelise seljaga värsket nerkat, keda pole veel kudemiseelsed vintsutused väsitanud.

Õhtusöögiks on kalasupp, terve ämbritäis kalasuppi, mis on maitsestatud «aleuudi peterselliga». See on silmapaistmatu taimeke ligustikum, millest ma tean vaid seda, et ta raviomadusi ja toiteväärtust pole veel üheski erialases väljaandes kirjeldatud. Järelikult pole ligustikumi veel keegi tõsiselt uurinud, teda pole kätte puutunud. Kuid aleuudid on juba ammu märganud, et ta äratab isu, annab aroomi suppidele, eriti kalasuppidele; nad soolavad ja kuivatavad teda tagavaraks, et oleks pika talve jooksul võtta.

Õhtusöögi ajal ollakse elevil. Peamine jutuvestja on siin Appolinari Ignatjevitš Badajev, täitevkomitee katlakütja. (Kalapüügiga tegeleb ta seepärast, et aleuudil pole suuremat lõbu.) Elu on tal olnud seiklusrohke. Meie autojuht Tol ja Tšebotkov, uhkete vurrudega demobiliseeritu, kuulab teda ammuli sui, ehkki ta Appolinari Ignatjevitši käimisi juba ammu teab. Minagi olin üht-teist kuulnud, kuid teiste suust.

Hommikul heidame võrgu veel kord vette ja saame nerkat märksa rohkem, nähtavasti on alanud suur tulek. Nikolskojesse pöördume tagasi ääretasa koormatud haagisega.

Kaladest on pealtnäha küllalt räägitud. Küll niisugune, küll naasugune loomus, öösel ja päeval. Võrgu ja paljaste kätega. Ent kuidas jätta rääkimata merel õngitsemisest? Omamoodi sportlik kalapüük. Ainult pole mingit vahet, kas sul on sportlikku vilumust või oled sa esmakordselt õnge kätte võtnud: saak on tagatud igal juhul. Ja veel missugune! Siin püüti isegi pool tonni mehe peale: turska, punase- mustakirjuid terpuuge, keigarlikke ahvenaid ja kaalukaid hiidlesti. Seda üpris köitvat pilti kutsus mind sageli vaatama kalakaitseinspektor Jegor Tomatov, kellel oli mootorpaat ja kõik asjaarmastajale vajalikud püügiriistad.

«Leidsin sel kevadel toredad morsakihvad,» kiitles ta kord. «Läki vaatama.»

Teel jutustas ta meile Mišaga mõõkvaalast, kes kord ranna jääse kinni oli jäänud, kašelotist, kelle meri alles novembrikuus Vaalalahes randa paiskas, sellest, et Komandorineemel lamab seniajani nokisvaal…

Kihvad olid massiivsed ja siledad, ühegi defektita.., Minu kui mereharulduste koguja raugematu iha lõi lõkkele ka kašelotihambaid nähes, mis olid paigutatud tal riiulile nagu seitse elevanti.

Parajasti müüdi külas sedasama nerkat, mida me olime hiljaaegu püüdnud, ja Tomatovi naisel olid juba valmis värskest lõhelihast pelmeenid — oivaline roog sibula, pipra ja muude maitseainetega nagu kord ja kohus. Seejärel serveeriti hautatud tupslunni.

«Kas te peate sellest linnust lugu?» küsis Jegor.

«Peame küll,» vastasime ühel häälel, ehkki me sellest suuremat ei pidanud ja olime seda ennegi proovinud.

«Minule aga maitseb see tupslunn paremini kui teie igasugused konservid,» jätkas Jegor muiates. «Mis seal rääkida, mina söön tegelikult kõike, mis lendab, peale lennukite, neljajalgsetest aga samuti kõike peale taburettide. Viigreid, kaheksajalgu, tupslunne ja molluskeid aga suurima mõnuga.»

Ise oli ta turske ja valjuhäälne, nägu kentsakalt voolitud, lõual keerdus muhk, mida raseerida pidi küll suur kunst olema. Seltsiv iseloom, kui jutt just põhimõtteliseks ei lähe… Lühidalt, kalakaitseinspektoriks on raske paremat meest leida. See amet on aga rahutu. Lõhe tuleb jõgedesse suve läbi: praegu käib nerka, veidi hiljem gorbuuša, siis veel kižutš… Tomatov jälgib sedagi, et keegi ega miski kotikulesilate rahu ei häiriks. Tihtipeale tuleb vaielda vaala- püüdjatega, kes hiilivad vaalu jahtima Komandorisaarte keelutsooni. Neist jääb vee peale masuudilaik, kotik seda ei armasta ja ka karusnahk saab kannatada. Äga eks katsu kalakaitsekaatril vaalalaeva taga ajada, kuigi kaatril uhke nimi «Bodrõi» — «Reibas». Kui ei kavalda, siis kinni ei püüa.

«On ikka amet küll,» kurtis Tomatovi naine. «Vahivad sind nagu hunti. Eided muudkui tänitavad: ise lasete kalal hea maitsta. «Miks ei lase,» ütlen vastu. «Kui kauplusse tuuakse. Või siis turska.» Naine kehitas õlgu. «Ega nad usu.»

«Ilma suud ei jõua keegi kinni panna,» lõi Jegor käega. «Las loksutavad. Äga röövpüüdjatele ei halastata.»

Haridust tal erilist ei ole, aga elutarkust jätkub, naljalt teda segadusse ei aja.

«Umbes sedasi me plikad tantsivad: neljakaupa reas,» ütleb ta hüvastijätul.

Seda tuleb mõista sääraselt, et nii me aastapikku elame, tasapisi sõdime, ehitame ja ehime… Ja tõesti, Nikolskojes on paljugi muutunud. Varem oli asula kogunisti ühekorruseline ja hall. Nüüd on värvid mitmekesisemad, udu hajudes on nad rõõmsalt ja lõbusalt kirevad. Ülal künkal on kerkinud kahekorruseline, vägevate betoonvundamentidega asula. (Kuivade arvude keeles tähendab see, et siin on ehitatud ja ekspluatatsiooni antud 16 kahekümne ja kaheksa korteriga maja, haigla, elektrijaam, 250 tonni mahutav külmhoone, keskkatlamaja, apteek, tuletõrjedepoo ja kooli juurdeehitis.)

Lühidalt, Jegor Tomatovile siin meeldib. Ise on ta Krimmist. Vahel käib puhkusel. Ja iga kord tuleb tagasi. Krimmis pole seda, mis siin, ehkki seal on meri soe, puuviljad ja nägusam elu. Vaatad seda pikka, tugeva, kehaehitusega, sõbralikult häälestatud ja lisaks veel kelmikat meest ja jäädki nõusse, et siin on tal avaram. Ja siin on tal autoriteeti.

Ma olen korduvalt mõtisklenud selle autoriteedi allikate üle. Ja sellegi üle, milliseid vahendeid, milliseid värve ja detaile oleks vaja, et Jegor Tomatovit kujutada. Väliselt mitte. Väliselt on ta niigi tähelepandav. Sisemiselt. Vaimselt. Sest kui kirjutada, et ta on printsipiaalne, asjatundlik seltsimees, siis oleks nagu «mahtu» vähevõitu: säherdusi on meil küllalt. Täielikuma mulje saamiseks oleks tarvis ehk seda, et ta Petrarca sonette loeks.  Ja et talle ei annaks rahu mõni harrastus, hobi, näiteks jaht või piltpostkaartide kogumine, Komandorisaarte puhul aga saareharulduste kollektsioneerimine. Kuid tema ei kogu tõsimeeli midagi ja põlgab ilmselt sonette. Teda köidavad rohkem loodust käsitlevad raamatud, kuid needki mõõdukalt. Loodust tunneb ta raamatutetagi, teaduslikes töödes viidatakse tema tähelepanekutele.

Siis sähvatas mul mõte: mis siin ikka targutada, mulle isiklikult on Tomatov lähedane selle poolest, et ta on osavõtlik, et ta armastab inimesi. Ta armastab varjatult, omamoodi, ilma halemeelsuseta, heatahtliku huumoriga, nähtavasti isegi märkamata, kui palju head ta neile möödaminnes teeb.

Näiteks kavatsen ma üksi saarele uitama minna (oletame, et mul on kindel eesmärk), ja Tomatov annab tingimata üksikasjalisi juhtnööre. Ent minagi tunnen natuke seda saart ega võta tema nõuannet otsemaid omaks.

«Jäta nüüd jutt, telkelamu selle lahe ääres on korralik,» väidab ta vastu, «seal võib vabalt elada. Sina ööbisid seal ülemöödunud suvel, aga mina parandasin seal tänavu talvel ahju, lappisin seinad ja klõpsisin kokku narid.»

Kui sa vihmast läbimärjana, ja väsinuna sellesse või mõnda teise telkelamusse ööbima tuled ning leiad ahju ees kuivi lõhutud puid, seinal aga suhkru ja makaronidega roguskkotte, siis on see jälle Tomatovi vaevanägemise vili.

Või palub teda sissesõitnud geoloog:

«Jegor Petrovitš, homme on küll pühapäev, aga ehk sõidutate mind maastikuautoga Kitsale neemele, seal ulatub kusagil maapinnale ametüstisoon, peaks õige vaatama minema.»

Olgu ööl või päeval, Tomatov on alati valmis. Peaasi, et auto oleks korras ja ülemused lubaksid, juhi taha asi seisma ei jää. Tal on endalgi lõpuks huvitav näha, mis soon seal on, liiatigi veel ametüstisoon. Toob värskelt murtud sirelililla kivi ja paneb kodus voodikapile… Nüüd näitab ta seda soont teistelegi.

Asulasse ilmusid kaks ornitoloogist neidu — Elja Mihtarjants ja Ljuba Firsova. Neil tuli veeta suvi telgis väikesel Lunnide saarel, kus on vaid linnud ja puugiparved. Isegi magedat vett ei leidu. Tomatovi mure see ei ole, kuid suve otsa veab ta neidudele mootorpaadiga vett. See pole sugugi lähedal — oma neli kilomeetrit tuleb laineid lõhestada. Hea, kui veel tuult ei tõsta ja mootorit märjaks ei kasta.

Turist jäi grupist maha — kus elada?

«Õigus,» ütles ta mulle, «sain Kamtšatkal aadressi. Et kui midagi juhtub, siis seal on Tomatov. Tema annab peavarju.» Ma olen ka ise korduvalt tema aadressi jaganud moskvalastele, kes igatsevad Komandorisaari näha. Otsige seal Tomatov üles ja kõik on korras. Tema hätta ei jäta.

Kodune majapidamine teeb talle pisut tuska — tahes-tahtmata tuleb naist abistada. Kanad, põrsas, lehm… Kord sai ta vihaseks ja põrutas:

«Aitab naljast! Veristan lehma ja sõidan Antarktisele.»

Aasta pärast veristas ta lehma tõepoolest, kuid oma püsimatust loomusest hoolimata Antarktisele ei sõitnud. Ja milleks ka? Ta hing ripub saarte küljes. Siinset elu naudib ta täie rinnaga, ütleksin, et rõõmuga. Mis lumesse puutub, siis selle järele pole tarvis maailma otsa sõita. Üheksa kuud valitseb siin talv, kolmel niinimetatud suvekuul aga ära samuti vattjopita nina tänavale pista.

Õhtuti pole meil tarvis igavleda. Me oleme siin juba päris omainimesed. Seda enam ajalehe «Aleutskaja Zvezda» toimetuses. Siin saab otse telegraafilindilt lugeda viimaseid TASS-i teateid, järele pärida, milline transpordilaev siia sõidab ja mida toob, võib lihtsalt puhata, kuulates magnetofonilinte, lehitseda ahju ääres vanu ajalehekaustu. Ajaleht on komandorlastel küll väike, kaheküljeline, kuid see-eest informatsioonist viimseni tulvil: siin on ruumi luuletustele, proosale ja kodu-uurija vaimustatud sõnavõtule …

«See on üldse rasvakorraga ajaleht,» märkis kord Miša , Žilin rahulolevalt, «on, mida ammutada.»

«Noh, poisid, kas läheme koju ka?» küsib toimetaja, kui järjekordse numbri koostamine on lõppenud; lehemehed on kõik noored, noor on ka «šeff» ise, Gena Balanjov. «Paneme ahju küdema ja keedame kanget teed. Mul peaks seal kusagil sidrun vedelema.»

Mis seal rääkida, sidrun on haruldane asi, ehkki seda vahel tuuaksegi. Õunu ka. Sidrunit, millele Gena vihjas, olen ma juba näinud. See näeb välja nagu muumia. Selgub, et teda on hoitud sibulas: sel moel koor kuivab ja mahlakas sisu jääb otsekui jäika kapslisse.

Gena on meister oma ahju kütma; ma ei taibanudki kohe mitmesuguste lauajuppide keerukat süsteemi, millele võib kartmatult sütt puistata. Siin köetakse sisseveetud söega. Kümme rubla tonn. Riigile läheb küll ühe tonni söe vedu märksa kallimaks — üle kaheksakümne rubla. Vanasti käisid laevad siin harva. Eluks vajalikuga varustati elanikke viletsasti, kütusepuudust tunti alalõpmata. Mõnikord põle

tati siin isegi mullust kuivatatud lõhet; rasva on temas palju ja ta põleb hästi. Nüüd peetakse seda pühaduseteotuseks. Mis kütusesse puutub, siis halvemal juhul on tundras turvast küllalt, ainult et kuivatada pole, seda kusagil. Piserdab uduvihma ja rõskustunne ei kao hetkekski.

… Seinale koputatakse: naaberkorteris elab noorpaar — rajooni komsomolikomitee sekretär Saša Jevstifejev ja Tamara Vožikova. Nooriku isa on venelane, kes sõitis saarele juba enne sõda, pärast demobiliseerumist, ja jäigi siia; ema on aleuut. Koputus seinale on leppesignaal: meid kutsutakse õhtust sööma. Hiljavõitu küll, kuid nõustume meeleldi: Jevstifejevite juures on puhas, soe ja hubane. Mitte nagu meil, «poissmeestel».

Aga mis saab sidrunist? Noh, see ju «mumifitseeritud», ega ta raisku lähe.

SISUKORD

Komandorisaared kutsuvad 7 .

Esimesed kohtumised Nikolskojes 10

Beringi ekspeditsiooni helmed ja suurtükid 19

Suure kohusetundega inimesed 30

Aleuudid 49

VOKOI majakesest leitud dokumendid 68

Vasesaare järsakuil          88

Merisaarmarand  100

Preobraženskoje asula 120

Põhjalesilal 133

Matk Manaadineemele 138

«Koefitsient 2» ja innukus 169