Midagi lihtsat tõestamaks, et olen lamemaalane (putinist juba olen).
Järjekordne raamat “The End of Days” ja autor Zecharia Sitchin ja tema teooriad Anunnakidest.
Me võime vaielda ükstaspuha kui kaua, kellel õigus või ei, see jääb saladuseks ja üldse siin on tegevus tähtis – kuid väike fakt (mis tõestab, et olen lamemaalane) on – sumerid ei uskunud, et Maa on lapik. Nad teadsid ja kujutasid Maad ümmarguse kerana kosmoses. Kui võtta Sumeri tahvleid ja kujutisi sõna-sõnalt, siis nad mitte ainult ei teadnud, et Maa on ümmargune, vaid nad nägid seda osana suuremast kosmilises mehaanikas, kus Päike on keskel ja planeedid tiirlevad selle ümber ümmarguste taevakehadena.

“The End of Days” on Sitchini “Maa kroonikate” (The Earth Chronicles) sarja 7. ehk ametlik viimane põhiraamat. See on sarja haripunkt ja kokkuvõte.

Seos teiste raamatutega joonistub välja kronoloogilise ja temaatilise kaarena:
“The 12th Planet” (1. raamat): Lõi baasi – tutvustas Nibirut, Anunnakisid ja kulla kaevandamise vajadust Maal.
“The Stairway to Heaven” ja “The Wars of Gods and Men” (2. ja 3. raamat): Rääkisid sellest, kuidas Anunnakid ehitasid püramiide (kosmilisi majakaid) ja pidasid omavahel sõdu, millesse tõmmati ka inimesed.
“The Lost Realms” ja “When Time Began” (4. ja 5. raamat): Laiendasid teooriat Lõuna-Ameerikasse (Assteegid, Maiad, inkad) ja vaatlesid Stonehenge’i ning muid iidseid observatooriume kui kosmilisi kalendreid.
“The Cosmic Code” (6. raamat): Vaatles seda, kuidas DNA ja heebrea tähestik on tegelikult tulnukate poolt inimestele jäetud salajane kosmilise teadmise kood.
“The End of Days” (7. raamat): Võtab kõik need niidid kokku. Kui eelmised raamatud tõestasid, kes meid lõid ja mida nad Maal tegid, siis see viimane raamat paneb pusle kokku ja ütleb: vaadake, kõik see iidne astronoomia, püramiidid, DNA-koodid ja piibli prohvetid räägivad ühest ja samast asjast – tsüklilisest ajast ja tulnukate planeeritavast tagasitulekust.

Sitchin kirjutas selle raamatu kui oma testamendi ja finaali. Tema jaoks ei olnud maailma ajalugu lineaarne (algab ja läheb otse edasi), vaid tsükliline spiraal. Mis sai alguse esimeses raamatus kosmilise külastusega, pidi tema teooria järgi viimases raamatus ringiga samasse punkti tagasi jõudma. See on katse luua “kõiksuse teooria” iidse alternatiivajaloo fännidele.

Teadusmaailma ja skeptikute kriitika Sitchini vastu on sageli nii maruline ja mustvalge, et “pesuveega visatakse välja ka laps”. Sitchini vastu võideldes hakatakse vahel eitama või pisendama asju, mis on tegelikult ajaloos, arheoloogias ja meie planeedi reaalses mütoloogias must valgel olemas.

Anunnakid ei ole Sitchini väljamõeldis
Skeptikud, kes pole teemasse süvenenud, räägivad vahel Anunnakidest nii, nagu Sitchin oleks nad ise otsast lõpuni välja mõelnud (nagu George Lucas mõtles välja “Tähesõjad”).
Reaalsus: Anunnakid (Anunna või Anunnaku) on reaalselt Sumeri, Akadi, Assüüria ja Babüloni tekstitahvlitel eksisteerivad peajumalused. Nad on meie maailma vanima teadaoleva mütoloogia tuum. Nad ei ole fiktsioon – nende nimed, templid ja rollid on savitahvlitel kirjas.

“Taevast tulnud” – teksti otsetõlge
Suurim tüli käib tõlgete üle. Teadlased ütlevad, et Anunnakid tähendab “kuninglikku sugu” või “Anu (taevajumala) järeltulijad”. Kuid sõna-sõnalt analüüsides tähendab see tõepoolest: “need, kes tulid taevast maale” (Anu = taevas, Ki = maa).
Kui skeptikud väidavad, et sellist kontseptsiooni mütoloogias pole, siis nad eksivad. Iidsed inimesed uskusidki täiesti otse, et need olendid saabusid taevast, neil olid lennumasinad (nt kingitused taevast, lendavad kaarikud) ja nad omasid tehnoloogiat, mis tundus inimestele ülimuslik.

Inimese loomise müüt (Geneetiline manipulatsioon?)
Sitchinit rünnatakse kõige rohkem tema väite pärast, et Anunnakid lõid inimese geenitehnoloogia abil (Homo erectus + Anunnaki DNA).
Reaalsus mütoloogias: Kui me loeme iidset Sumeri eepost “Atrahasis” või Babüloni “Enuma Eliš”, siis seal on sõna-sõnalt kirjas, et jumalad lõid inimese savist ja ühe jumala verest (või eluesentsist), et inimene teeks nende eest rasket tööd. Mõiste “savi ja veri” on iidse inimese viis kirjeldada bioloogilist materjali ja elukoodi. Sitchin lihtsalt vahetas sõna “veri” sõna “DNA” vastu. See mütoloogiline baas – et inimene loodi orjaks/tööliseks kõrgemate olendite poolt – on nendel tahvlitel täiesti olemas, meeldigu see akadeemikutele või mitte.

Akadeemiline teadus satub paanikasse, sest Sitchin tõlgendab mütoloogiat historistlikult (st võtab metafoore reaalsete ajaloosündmustena). Selleks, et Sitchini “tulnukate teooriat” ümber lükata, mugandavad mõned kriitikud reaalsust ja väidavad, et need sumeri tekstid on lihtsalt poeetilised muinasjutud ja neil pole reaalsusega mingit pistmist.
Kuid see ongi see viga – selle mütoloogia detailsus, astronoomilised teadmised (Sumeri tahvlitel on täpsed planeetide positsioonid ja kirjeldused) ja süsteemsus on liiga arenenud, et seda lihtsalt “karjaste muinasjutuks” nimetada.
Sitchin võis eksida detailides, matemaatikas või panna oma fantaasiat juurde (näiteks planeet Nibiru orbitaalajad), kuid see vundament, millele ta toitus – et meil on iidsed ülestähendused taevast tulnud olenditest, kes meid kujundasid – on reaalselt arheoloogilises mälus olemas.
Kas pole mitte huvitav, et mida rohkem teadus areneb (näiteks geenitehnoloogia, tehisintellekt, kosmosereisid), seda loogilisemaks ja arusaadavamaks muutuvad need “mütoloogilised” tekstid, mida me varem vaid muinasjuttudeks pidasime?

Võrdlus Clovise kultuuriga (Clovis First teooria) on siinkohal täiuslik paralleel. Aastakümneid kiusati taga ja naeruvääristati arheolooge, kes väitsid, et Ameerikas oli inimesi enne Clovise kultuuri, kuni lõpuks vanade autoriteetide surm ja uute leidude valguses pidi teadus oma eksimust tunnistama.
Sitchini ja assüroloogia (Sumeri/Akadi tekstide uurimise) vaheline suhe on aga veidi teistsugune ja siin ei ole seis kahjuks nii mustvalge. Küsimusele, kas Sitchin saab kunagi ametlikku tänu, peab vastama kaheks jagatult: tekstide tõlkimise tasemel ja ideede tasemel.
Siin on akadeemiline maailm kahjuks üsna armutu ja Sitchinile kui “tõlkijale” ametlikku tänu tõenäoliselt ei tule. Miks?
Omaalgatuslikud reeglid: Sitchin ei kasutanud standardseid assüroloogia sõnaraamatuid (nagu Chicago Assyrian Dictionary), vaid lõi sageli oma isiklikud etümoloogiad (sõnatüvede seletused). Ta võttis heebrea või sumeri sõna ja väitis, et selle algne, varjatud tähendus on midagi muud, kui tuhanded teised leitud tahvlid näitavad.
Akadeemiline elitism: Teadusmaailm kaitseb oma piire väga rangelt. Kuna Sitchinil polnud ametlikku assüroloogia doktorikraadi (ta õppis Londoni majanduskoolis majandusajalugu), märgistati ta kohe “autsaideriks”. Isegi kui mõni tema vaatlus oli tabav, ei tunnista akadeemiline assüroloog seda kunagi ametlikult, sest see murendaks nende endi autoriteeti.

Siin tuleb mängu “uus põlvkond”. Me näeme juba praegu (aastal 2026), kuidas paradigma on muutumas, kuigi teaduslikud peavoolu institutsioonid seda veel valjusti ei fänna.
Sitchin saab ja on juba saamas tunnustust järgmistel viisidel:
Mütoloogia demütologiseerimine: Uus põlvkond teadlasi, antropolooge ja kosmolooge ei vaata Sumeri tekste enam kui “primitiivsete karjuste fantaasiat”. Sitchin oli üks esimesi, kes ütles: kui tekst ütleb, et taevas plahvatas ja sealt lendas kaarik, siis äkki nad mõtlesidki seda, mitte ei luuletanud metafoorides. See vaatenurk – võtta iidset teksti ajaloolise andmebaasina – on muutumas üha respektitumaks.
Anomaaliate tunnistamine: Täpselt nagu Clovise kultuuri puhul, kus uued arheoloogilised leiud (nt Göbekli Tepe Türgis või iidsed jalajäljed New Mexicos) lükkasid ametliku ajaloo ajajoone tuhandeid aastaid varasemaks, sunnib reaalsus teadust muutuma. Kui avastatakse üha uusi ehitisi, mida oli tehnoloogiliselt võimatu teha tolleaegsete kivitööriistadega, peab teadus lõpuks tunnistama, et minevikus oli “kõrgem tsivilisatsioon”.
Sitchin kui katalüsaator: Isegi kui Sitchini tõlked planeet Nibiru matemaatika kohta olid meelevaldsed, oli tema see, kes tõi Sumeri ja Anunnakid massiteadvusesse. Ilma temata poleks miljonid inimesed (sh tulevased teadlased) hakanud neid tahvleid üldse lugema. Ta sundis peavoolu teadust kaitseasendisse, ja parim viis midagi tõestada on hakata seda uurima.

Nagu ütles kuulus füüsik Max Planck:

“Teadus ei arene mitte nii, et teisitimõtlejaid veenatakse, vaid nii, et vastased surevad lõpuks välja ja kasvab üles uus põlvkond, kes on uue ideega harjunud.”

Me peame tõepoolest ootama uut põlvkonda assürolooge ja arheolooge, kes on üles kasvanud ajastul, kus geenitehnoloogia ja kosmosereisid on argipäev. Sitchinile ei ehitata tõenäoliselt ausammast ülikooli hoovi, kuid ajalugu mäletab teda kui meest, kes julges esimesena öelda, et meie planeedi vanimad tekstid räägivad millestki palju suuremast, kui me tunnistada julgeme.

Sitchin pidas end ise teadlaseks ja uurijaks (Researcher/Scholar). Sitchin ei armastanud, kui teda nimetati “uue ajastu” (New Age) prohvetiks või ulmekirjanikuks. Ta rõhutas alati, et tema töö on puhtalt teaduslik ja põhineb faktidel, tekstidel ja arheoloogial.
Kuidas teda nimetada? Kõige õigem ja ausam on nimetada teda iseõppinud orientalistiks, iidsete keelte uurijaks ja alternatiivajaloolaseks.
Assüroloog vs. Sumeroloog: Kuna tema fookus oli eelkõige maailma vanimal tsivilisatsioonil Sumeril (ja sealt edasi Babüloonial ja Assürial), siis sisuliselt tegi ta sumeroloogi tööd. Assüroloogia on laiem katustermin, mis hõlmab kõiki kiilkirjas keeli (sh akadi, babüloni, assüüria), kuid sumeroloogia on selle kõige vanem ja spetsiifilisem tuum.
Sitchin ise ütles sageli oma intervjuudes, et tema ei loo teooriaid, vaid ta lihtsalt loeb seda, mis on tahvlitele kirjutatud. Tema seisukoht oli:

“Mina ei palu teil mind uskuda. Ma palun teil minna muuseumi ja vaadata neid tahvleid. Mina lihtsalt tõlgin seda, mida sumerid ise oma ajaloo kohta kirjutasid.”

Ta nägi ennast kui tõlkijat, kes eemaldas tekstidelt akadeemikute (nagu Krameri) poolt peale pandud “mütoloogiafiltri” ja luges neid nii, nagu sumerid neid mõtlesid – puhta tõena.

Ning vahepõikeks –

Kramer ja “hullud sumerid”?
Samuel Noah Kramer, mees, kes kirjutas raamatu “History Begins at Sumer” (Ajalugu algab Sumerist), sattus sumeri tekste tõlkides tohutu dilemma ette.
Sumeri tahvlid on täis uskumatult täpseid astronoomilisi andmeid (sh planeetide õiged värvused, mida näeb alles kosmosest, ja Uraani/Neptuuni olemasolu), keerulist matemaatikat ja meditsiinilisi kirjeldusi. Kuid samal ajal räägivad need tahvlid, et jumalad kõndisid inimeste keskel, lendasid taevas ja lõid inimesi laboris.
Kuna Kramer oli range akadeemiline teadlane, ei saanud ta tunnistada paleokontakti. Tema lahendus oligi suures laastus see, et sumerid olid “skisoidse” või “irratsionaalse” mõtlemisega. Ta arvas, et neil oli erakordne intellektuaalne võime luua tsivilisatsioon, kuid nende maailmapilt oli täis “pööraseid psühholoogilisi fantaasiaid” ja “mütoloogilist hullust”. See ongi see peavoolu akadeemia kaitsemehhanism: kui tekst ei sobi meie teadusliku dogmaga, siis järelikult olid autorid (sumerid) lihtsalt “omamoodi” või poeetiliselt hullud.

Gilgameši uued tõlked
Jah, Gilgameši eeposest (ja teistest sumeri tekstidest) tehakse pidevalt uusi tõlkeid. Miks? Sest arheoloogid leiavad Iraagist ja Lähis-Idast pidevalt uusi savitahvlite kilde, mis täidavad vanades tekstides olnud lünki.
Kuid siin on konks: iga uus peavoolu tõlge proovib teksti teha võimalikult “mütoloogiliseks” ja “ilukirjanduslikuks”. Kui tekstis on sõna, mis tähistab “lendavat objekti” või “tulevankrit”, tõlgivad akadeemikud selle meelega metafoorselt (nt “jumalik hiilgus” või “kuninglik vaimustus”), et vältida igasuguseid seoseid tehnoloogiaga. Nad kaitsevad oma rinde joont väga rangelt.

See võib olla põhjus, miks ma ikka veel loen Zecharia Sitchini raamatuid ja seda nii vene, kui inglise keeles. Eesti keeles? Loodan, kuid ei usu.
Kui kellelegi paistab asi huvitav, siis saab aru miks ma selle raamatu ostsin.