„Miks sa otsustasid just selle filmi kohta arvustuse kirjutada?“ – sellise küsimuse mulle esitati.
Ja tõepoolest, miks?
Järjekordne põhjus vaadata „Lendavate pistodade maja“ viiendat või seitsmendat korda, ma ei mäletagi enam 🙂

Noh, „Lähme siis“. See film on tõeline silmarõõm. Zhang Yimou on loonud teose, mis jääb kauaks meelde mitte põneva süžeeliini, vaid oma ülimalt kauni, peaaegu käegakatsutava ilu tõttu.
Peategelane ei ole siin pime tantsija, ustav sõdalane ega tuulepäine kapten. Peategelane on värv. Looduslik värvipalett ilmub juba esimestest kaadritest alates hasartmängukohas „Pioon“ – see on türkiissinine ja õrnroosa, mida raamib mahlakas roheline värv. Bambusemets, kus iga vars kõlab nagu pingul keel ja lehvivad rõivad loovad hüpnootilise efekti. Seejärel järgneb külluslik sügisene okra ja punane, mis läheb üle valgeks, mida seostatakse puhtuse ja külma teraga.

Erinevalt filmist „Kangelane“, milles Zhang Yimou keskendus sõdalase ja keisri suhetele, üksikute sõdalaste ja hordide vahelistele suurejoonelistele lahingutele ning kõigele sellele peegelsile järve, kuldse metsa ja Gansu kõrbe taustal, mis kehastab tühjust ja eraldatust, on lahingud filmis „Lendavate pistodade maja“ sarnased tantsuga ja peategelaste dialoogiga, kuigi see kuulub samuti Wuxia-stiili alla. Ja mitte asjata tekkis mul just tantsu mulje – näitlejanna Zhang Ziyi on baleriin, kes nagu teisedki näitlejad pühendas pika aja enne filmimist ja selle ajal treeningutele. Iga tema liigutus, olgu see siis tants „Jäljendamine“ või lahing bambusemetsas, ühendab endas kergust ja keskendumist igas liigutuses ja žestis. Tahan esile tuua ühe asjaolu: et näida tõetruult ennast pimedana, elas näitlejanna kaks kuud koos pimeda tüdrukuga.

Esmapilgul on loo kõige ebaõnnestunum osa just armastuslugu. See on täis intriige ja mitte eriti muljetavaldavat naiivset, teismelist „nohust“ armastust. Siinkohal teeme väikese kõrvalepõike ja tutvume sellega, mis on hiinlaste jaoks armastus. Hiina elanikud tajuvad armastust traditsiooniliste väärtuste prisma kaudu, kus esikohal on perekond, vastastikune kohustus ja hoolitsus. Neile ei ole omane öelda „Ma armastan sind“ ega jagada kiitust ja komplimente, samuti ei ole neile omane emotsioone ja tundeid väljendada. Alternatiiviks on „Kas sa sõid?”, „Kuidas sa end tunned?” – eurooplasele võib see tunduda külmusena, kuid hiinlaste jaoks on see kiindumuse väljendus. Samuti on armastus Hiinas harva kahe inimese vaheline asi. Abielu tajutakse kahe perekonna ühinemisena ja suguvõsa jätkamisena ning vanemate heakskiit mängib selles tohutut rolli.
Seepärast võttis Hiina publik filmi üsna jahedalt vastu ja kritiseeris seda karmilt, nimetades seda euroopastunud teoseks. Minu arvates õnnestus režissööril midagi vahepealset: ta kaldus kõrvale traditsioonilistest ettekujutustest, kuid ei jõudnud ka Euroopa standarditeni, mistõttu tulemus jäi nii naiivseks. Siiski nutan ma iga kord, sest tunnen – või petan end ikkagi 🙂 –, et näitlejad püüdsid siiralt edasi anda filmi autorite ideed.

Ma soovitan seda filmi. Ja kui otsustate seda vaadata, siis ärge hakake pisiasjade ja lihtsa süžeeliini kallal norima. Nautige esteetikat, Hiina looduse ilu ja… Karpaate, jah, jah, osa filmist toimus just seal, sest režissöör oli selle piirkonna maalilistest maastikutest vaimustunud. Naudige professionaalset operaatoritööd, mis on pälvinud hulga teenitud auhindu – filmis on osavalt kasutatud minimaalselt eriefekte. Naudige näitlejate loomulikku mängu, kes on püüdnud edasi anda traditsioonilisi väärtusi, ning uskumatult ilusaid kostüüme, mis väljendavad kultuurilist ja ajaloolist identiteeti.

Anastasia N

Tõlgitud – https://t.me/irenedrama/6387

*

Jia Ren Qu – laul mis kõlab peaaegu et filmi alguses ja nagu juhiks meid kogu selle filmi vältel.
See on iidne hiina poeem, mis räägib põhjamaa kaunitarist, kelle vaid üksainus pilk võib hävitada terveid linnu ja kuningriike.

北方有佳人
絕世而獨立
一顧傾人城
再顧傾人國
寧不知
傾城與傾國
佳人難再得 

Põhjamaal on üks kaunitar,
võrratu ja endamisi eraklik.
Üksainus tema pilk paneb langema linna,
teine pilk tõukab varemetesse terve riigi.
Kuidas saakski valitseja jätta hoolimata sellest,
et linn ja riik langevad varemetesse?
Sest sellist kaunitari ei leia enam kunagi uuesti.

Laul põhineb reaalsel iidsel Hiina poeemil Han-dynastia ajast. Sõna qīngchéng (倾城) tähendab otsetõlkes “linna ümberlükkamist” ja qīngguó (倾国) “riigi kukutamist”. Tänapäeva hiina keeles kasutatakse väljendit Qīngchéng qīngguó idioomina, mis tähistab “rabavat, saatuslikku ilu” (analoogselt Kreeka mütoloogia ilusa Helenaga, kelle pärast põles Trooja).
Laulu teine pool küsib: “Kuidas saakski valitseja sellest hoolida?”. See tähendab, et mees (valitseja) on valmis teadlikult ohverdama oma kuningriigi, sõdurid ja võimu, et olla kasvõi hetkeks koos selle naisega. Tõeline ilu on midagi nii haruldast, et selle kõrval kaotab rikkus ja võim oma väärtuse.
Stseenis, kus pime tantsijanna Mei seda laulab, on see otsene viide filmi peateemale. Armastus ja kirg Mei vastu panebki mehed (ametnikud ja mässajad) unustama oma kohustused, reetma oma armeed ja hävitama oma elud.
Kui purjus ametnik Leo (Andy Lau) kaasa laulab, näitab see, et laulu sõnum puudutab teda sügavalt – ta on juba meeleheitlikult ja saatuslikult neiusse armunud.

Filmi tegevus leiab aset aastal 859 pKr ehk 9. sajandi keskel. See on aeg, mil kunagi võimas Tangi dünastia oli hääbumas, keisririik oli korrumpeerunud ning riigis mässasid erinevad rühmitused, sealhulgas salajane “Lendavate pistodade maja”.
Laul “Ilu laul” (Jia Ren Qu) pärineb Hani dünastia ajast (umbes 1. sajandil eKr), mis tähendab, et filmi toimumise ajaks oli see laul juba ligi tuhat aastat vana klassika. Poeemi kirjutas keiserlik õukonnamuusik Li Yannian (李延年). Li Yannian kirjutas selle laulu keiser Wule, et kirjeldada omaenda õe erakordset ilu. Keiser armus laulu põhjal naisesse, tegi temast oma lemmikkonkubiini (proua Li) ning laulja Li Yannian sai tänu sellele õukonnas suure võimu.
9. sajandi Hiina haritud inimestele ja õukondlastele oli see laul tuntud ajalooline klassika, umbes nagu meie jaoks mõni väga vana ja kuulus rahvuseepose värss või antiikmüüt. Seetõttu osatigi seda bordellis unepealt kaasa laulda.

See laul ei ole pelgalt ühemõtteline armastusavaldus ega ka ainult ohkamise koht maise kaduvuse üle. See sisaldab sügavat moraalset ja poliitilist allegooriat, mis oli Vana-Hiina õukonnas ühtaegu nii meelitus kui ka karm hoiatus.
Hiina ajaloos ja konfutsianistlikus moraalis on see laul otsene viide “riigikorra hävitaja” (倾国倾城 – Qing Guo Qing Cheng) arhetüübile.
Vana-Hiina keisritele õpetati alati, et liigne kirg naiste ja ilu vastu viib dünastia hukkumiseni. See on moraalne hoiatus valitsejale: kui sa kaotad ilu tõttu pea, hävitad sa oma riigi (nagu juhtus mitmete reaalsete Hiina keisritega, kes unustasid riigijuhtimise kaunitaride pärast).
Kuna autor Li Yannian esitas seda laulu otse keisrile, oli see ühtlasi psühholoogiline trikk. Ta maalis pildi nii kättesaamatust ja “ohtlikust” ilust, et pani keisri seda naist ihaldama just sellepärast, et too oli väärt terve riigi kokkuvarisemist.

Eksistentsiaalne tõdemus: Maine kaduvus ilu ees
Laulus on tugev filosoofiline tasand, mis ütleb, et kõik ilmalik võim on tühine. Linnad, müürid, armeed ja impeeriumid on ajalikud ja tehised. Nad tekivad ja kaovad. Erakordne, puhas ilu (ja selle kaudu sümboliseeritav armastus või kunst) on aga midagi jumalikku ja haruldast (“sellist kaunitari ei leia enam kunagi”). See on romantiline mäss ratsionaalse maailma vastu: laul ütleb, et on täiesti ratsionaalne vahetada terve impeerium üheainsa pilgu vastu, sest impeeriume saab uuesti ehitada, aga absoluutset ilu mitte.

See laul mitte lihtsalt ei eelne tantsule trummidega, vaid tegelikult annab kogu järgnevale suurejoonelisele trummistseenile sügavama tähenduse ja pinge.
Ilma selle lauluta oleks tants trummidega (tuntud kui Echo Game ehk Kajamäng) lihtsalt tehniliselt täiuslik ja ilus akrobaatika. Kuid laulu sõnum varjutab ja märgistab kogu seda stseeni mitmel väga huvitaval moel.
Laul rääkis põhjamaa kaunitarist, kelle “üksainus pilk paneb langema linna ja teine riigi”. Kohe pärast laulu algab tants trummidega, mis on visuaalne ja füüsiline demonstratsioon sellest samast hävitavast jõust.
Mei ei kasuta trummide löömiseks käsi, vaid oma pikki siidiseid varrukaid, mis lendavad nagu piitsad või relvad.
See tants on ühtaegu kaunis ja agressiivne. Laul hoiatas ilu ohtlikkuse eest ja tants näitab seda ohtu praktikas – Mei varrukad löövad trumme sellise jõuga, et publik (ja ametnikud) tajuvad tema varjatud, surmavat väge.

“Pilgu” tähendus nihkub naiselt mehele
Laul ütleb: “Üksainus tema pilk paneb langema linna.”
Kuna Mei näib olevat pime, ei saa tema kedagi vaadata. See tähendab, et ohvriks ja pimestatuks ei muutu mitte see, keda naine vaatab, vaid mees, kes vaatab naist. See on paradoks: naisel pole silmi, aga mehed kaotavad tema ilu nähes mõistuse. Naise “pilk” ei ole mitte füüsiline silmavaade, vaid tema kogu olemus, aura ja ilu, mis tabab mehi nagu pime löök.

Kes on tegelikult pime?
See stseen esitab filosoofilise küsimuse: kes on selles ruumis tegelikult pime?
Mei silmad ei näe (näiliselt), kuid tema tajud, rütmitunnetus tantsus trummidega ja sisemine kindlus on täiuslikud.
Ametnikud Leo ja Jin on nägijad mehed, kuid kirest, alkoholist ja Mei ilust pimestatud. Nad ei näe reetmist, nad ei näe poliitilist tormi, mis nende ümber keeb. Nad on vaimselt pimedad.