Tõlge – https://t.me/irenedrama/6127
Victor Hugo teos „Inimene, kes naerab“ ei ole lihtsalt raamat, vaid omamoodi 18. sajandi Inglismaa entsüklopeedia, mille uurimise kaudu on võimalik „mõista“ mõningaid selle poliitika aspekte kuni tänapäevani.

Te olete rahvas, kes neelab teisi rahvaid. Suurepärane tegevus! See võime teisi neelata asetab Inglismaa täiesti erilisele kohale poliitikas ja filosoofias, oma oskuses haarata enda valdusse kolooniad ja terved rahvad, käsitöö ja tööstuses, oma oskuses tekitada teistele kurja, mis toob teile kasu – teid ei saa kellegagi võrrelda, te olete hämmastavad! Ja pole enam kaugel päev, mil maakera jaguneb kaheks osaks; ühele kirjutatakse: „Inimeste valdused”, teisele – „Inglaste valdused”.

Peategelane – noormees Gwynplaine – on kummalise „moe” ohver, mis puudutab inetuid inimesi. Poisina tehti talle kohutav operatsioon – tal lõigati mimeetilised lihased läbi, mille tulemusena ilmus tema näole õudne naeratus. Koos näitlejaoskusega muudab see peategelase kuulsuseks, tekitades inimestes üheaegselt tõrget ja ahnet uudishimu. Ainult üks inimene ei näe seda kohutavat naeratust – pime tüdruk Dea. Gwynplaine´i ja Dea liit demonstreerib vapustavat filosoofilist mõtet, et tõeline hingede kohtumine toimub sügaval sisemisel tasandil, ületades kõik välised takistused, sealhulgas „inetus“ ja sellised patoloogilised seisundid nagu nägemise puudumine.

Kaks parandamatut, saatuslikku õnnetust – Gwynplaine´i märgistus ja Deia pimedus – ühendasid neid ja said mõlemale sügava rõõmu allikaks. Nad ei vajanud midagi muud peale nende läheduse, nad ei suutnud endale midagi sellest väljaspool ette kujutada: üksteisega rääkimine oli neile nauding, üksteise läheduses olemine – õndsus; kumbki neist jälgis pidevalt teise vähimatki hingelist liigutust ning nad jõudsid unistuste täieliku ühtsuseni: üks ja sama mõte tekkis neil mõlemal üheaegselt. Gwynplaine´i sammude heli tundus Deale, et ta kuuleb jumaluse samme.

Kannatamatule noorusele võib raamat tunduda eemaletõukav oma pikaleveninud sissejuhatuse ja igasuguste kõrvalepõiklemistega, mille läbi murdes jõuad vaevu jutustuse alguseni, kuid vanusega võivad need pakkuda hetki puhtast naudingust. Sõnameister Hugo viib lugeja kord salakaubavedaja laeva pardale, mida La Manche’i väinas tabab lumetorm, ja sa tunned end mitte vaatlejana, vaid Aivazovski maali kangelasena; siis sunnib ta vaatama pooleldi mädanenud ülespoodud meest; siis lavastab Hugo virtuoosse teatrietenduse, mille peaosades on Gwynplaine ja Dea; siis viib ta sind põnevalt nagu giid esmalt mööda Southwarki vangla libedaid treppe ja seejärel „itaalia stiilis“ ehitatud lossi saale…
Samal ajal saab teada 17. sajandi lõpu ja 18. sajandi alguse Inglismaa poliitilise korralduse kohta, mille uurimisele autor on pühendanud palju aega. Te võpatate, nähes, kui karm oli Inglise aristokraatia suhtumine ühiskonda, mida koormati mõõdutute maksudega oma luksuse suurendamiseks – maksudega, mis olid nii suured, et „kaevurid sõid nälga sattudes söetolmu“.

Julmust peeti loomulikuks. Halastamatus oli kohtunike iidne omadus ja südametus – nende teine loomus.

Raamat on täis ootamatuid pöördeid ja ühel hetkel selgub, kes Gwynplaine tegelikult on.
Raamatu lõpp on ebatavaline. Hugo pingestas atmosfääri maksimaalselt ja lõpetas loo kõigi „romantilise kirjanduse kaanonite“ järgi. See aga ei vähenda sugugi eespool kirjeldatud raamatu väärtusi.
Minu jaoks ei olnud see raamat lihtsalt põnev lugemine, vaid pani mind mõtlema, kui väärtuslik on inimene ühiskonnale, kus ta elab (Inglismaa), ja kui keeruliste teede kaudu võib kurjus mõnikord inimesele kasuks pöörduda (Gwynplaine´i lugu).

Veronika J.

*

Ja natuke veel sellest raamatust –

See romaan sündis ajal, mil Victor Hugo oli poliitiline pagulane. Ta kirjutas raamatu aastatel 1866–1868 ning see ilmus 1869. aastal.

See oli tema pika, peaaegu 19 aastat kestnud eksiili lõpujärk. Hugo oli sunnitud Prantsusmaalt põgenema pärast 1851. aasta riigipööret, mil võimule tuli Napoleon III (keda Hugo põlastavalt „Väikeseks Napoleoniks” kutsus). Suurema osa pagulaspõlvest veetis kirjanik Briti kroonile kuuluvatel Kanalisaartel – esmalt Jersey’l ja seejärel Guernsey saarel, kus valmis ka „Mees, kes naerab” („Inimene, kes naerab“ on Immanuel Pau esimene tõlge).
Hugo oli Napoleon III peale nii vihane, et pühendas talle kohe eksiili alguses mitu ülikriitilist teost: poliitilise pamfleti „Napoleon Väike” (1852) ja luulekogu „Karistused” (1853).
Kui ta 15 aastat hiljem „Mees, kes naerab” kirjutama hakkas, oli olukord muutunud. Otsene kriitika oli end ammendanud. Hugo sai aru, et pelgalt Prantsuse keisri siunamine ei muuda midagi. Ta tahtis luua midagi suuremat – filosoofilist ja ajaloolist üldistust. Otse Napoleon III ründavad raamatud olid Prantsusmaal rangelt keelatud. Kirjutades lugu 17. sajandi lõpu Inglismaast, sai Hugo rääkida türanniast, sotsiaalsest ebaõiglusest ja monarhia lollusest nii, et Prantsuse tsensoritel oli raskem kätt ette panna. See oli allegooria.

Hugo valis tegevuspaigaks Inglismaa (mis oli tollal kujunemas maailma võimsaimaks impeeriumiks), sest talle pakkus huvi sealse süsteemi silmakirjalikkus. Erinevalt Prantsusmaast, kus valitses parajasti absoluutne ainuvõim, uhkustas Inglismaa oma parlamendi, vabaduste ja aristokraatliku stabiilsusega. Hugo seisukoht Briti impeeriumi ja selle ühiskonnakorralduse suhtes oli äärmiselt kriitiline ja nördinud.
Aristokraatia kui koletis: Hugo nägi Briti lordide koda ja aadlisüsteemi julma, iseka ja parasiitliku masinavärgina. Kui peategelane Gwynplaine on füüsiliselt moonutatud (naeruvaks koletiseks lõigatud), siis Hugo vihjab otse, et tõeline, moraalne koletis on hoopis Inglise kõrgaadel ja kuninglik õukond, kes rahva verd imeb. Romaani kuulsaimas stseenis peab Gwynplaine Lordide kojas kõne, proovides rääkida vaeste ja kannatajate nimel, kuid aadlikud naeravad ta lihtsalt välja. Hugo sõnum oli selge: Briti impeeriumi hiilgus on ehitatud miljonite inimeste viletsusele ja süsteem on seest mäda.
„Mees, kes naerab” ei ole seega lihtsalt kurb armastuslugu, vaid poliitiline manifest. Rünnates tolleaegset Inglismaad, ründas Hugo tegelikult kõiki korrumpeerunud võimusüsteeme – sealhulgas Napoleon III oma.

Esmapilgul tundub tõesti uskumatu: sa oled põgenik, võõras riik annab sulle varjupaiga ja sina kirjutad sealsamas pika romaani sellest, kui jube, korrumpeerunud ja mäda see riik on.
Briti traditsioon: „Me oleme nii vabad, et võid meid isegi sõimata”
Suurbritannia oli 19. sajandil uhke oma sõnavabaduse ja asüüliõiguse üle. Briti võimude ametlik seisukoht oli sageli selline: me oleme maailma võimsaim impeerium ja ükski prantslasest kirjanik oma kriitikaga ei suuda meid kõigutada.
Kuni pagulased ei organiseerinud saartel relvastatud mässe ega rikkunud kohalikke seadusi, lubati neil kirjutada põhimõtteliselt kõike. Suurbritannia võttis tollal avasüli vastu igasuguseid poliitilisi kergemeelseid ja radikaale (näiteks ka Karl Marx kirjutas oma kapitalismivastase „Kapitali” just Londonis, Briti Raamatukogu vaikuses). See oli brittidele märk nende endi moraalsest üleolekust Prantsusmaa ees, kus tsensuur oli vali.
Hugo ei elanud tegelikult otse Londonis, vaid Guernsey saarel. Kanalisaared kuuluvad küll Briti krooni alla, kuid neil on juba keskajast saadik väga suur autonoomia, oma seadused ja oma parlament.
Saarel räägiti tollal laialdaselt prantsuse keelt (või selle kohalikku murret) ja kohalikud elanikud ning võimud nägid Hugos pigem kuulsat ja auväärset külalist kui ohtlikku poliitilist elementi. Ta oli saarel omamoodi puutumatu kuulsus.
Ning Hugo oli nutikas. Ta ei kirjutanud kuninganna Victoriast ega oma kaasaegsest Briti valitsusest. Ta viis tegevuse 150 aastat minevikku – kuninganna Anne’i aegsesse Inglismaasse (18. sajandi algusesse).
Kui keegi oleks tulnud Hugole etteheiteid tegema, oleks ta saanud alati öelda: „Ma kirjutan ajaloost ja sellest, kui halb oli feodaalsüsteem minevikus. Tänapäeva vaba Inglismaaga pole siin mingit pistmist!”
Kuigi kõik lugejad (ja kindlasti ka inglased ise) hammustasid läbi, et see on allegooria ja kriitika igasuguse aristokraatia aadressil, andis ajalooline raam Hugole juriidilise ja poliitilise kaitse.
Nii et see näiline ebakõla oli tegelikult Hugo jaoks ideaalne positsioon. Ta nautis Briti impeeriumi pakutavat turvalisust ja vabadust, et kasutada seda sama vabadust tolle aja Euroopa võimsama klassiühiskonna materdamiseks.

Otsest, kohest poliitilist mõju Briti impeeriumi seadustele raamatul ei olnud, kuid pikas plaanis osutus Hugo prohvetlikuks.
Kui raamat 1869. aastal ilmus, oli see Briti saartel (ja tegelikult ka Prantsusmaal) alguses hoopis kirjanduslik läbikukkumine.
Kaasaegsete reaktsioon: Brittide solvumine ja igavus – Ajaloolised faktivead: Kuna Hugo kirjutas raamatut Guernsey saarel ja tugines vanadele kroonikatele, pani ta Briti aadli süsteemi kirjeldamisel faktiliselt puusse (näiteks liialdas ta lordide õigustega ja ajas sassi mõned tiitlid). Inglise kriitikud irvitasid selle üle ja ütlesid, et „prantslane ei saa meie ajaloost aru”. Liigne moraalitsemine: Romaan on täis pikki, kümnete lehekülgede pikkuseid filosoofilisi kõrvalepõikeid aristokraatia kurjusest. Tollane Briti lugeja, kes oli juba harjunud Charles Dickensi reaalsustajuga, pidas Hugo stiili liiga teatraalseks ja ülepolitiseerituks. Seetõttu ei tekitanud raamat sellist ühiskondlikku šokki nagu „Hüljatud” (Les Misérables) Prantsusmaal. Ükski lordide koda ei muutnud selle raamatu pärast seadusi.

Kuigi reaalset poliitilist pööret ei toimunud, oli raamatust kasu ideoloogilisel tasandil. Hugo lõi midagi, mida poliitilised pamfletid ei suuda: universaalse sümboli.
Gwynplaine’i kõne kui vaeste manifest: Stseen, kus füüsiliselt moonutatud poiss räägib Lordide kojas nälgivatest lastest, samal ajal kui siidivammustes lordid naerust püherdavad, sai hiljem sotsialistlike ja töölisliikumiste jaoks ikooniliseks tekstiks. See näitas alasti valitseva klassi empaatiavõimetust.
Popkultuuri mõju: Raamatu pärand on tohutu. Gwynplaine’i püsiv, noaga lõigatud irve inspireeris otse Batmani Jokeri tegelaskuju loomist. Hugo näitas, kuidas ühiskonna tekitatud trauma võib muutuda maskiks, mis hirmutab ja paelub sajandeid hiljemgi.

Hugo ei kritiseerinud niivõrd Inglismaad ennast, vaid kontrollimatut, pimedat kapitalistlikku ja imperialistlikku masinavärki, mis oli 19. sajandi lõpus hoogu kogumas.
Hugo kirjutas ajal, mil Briti impeerium oli oma hiilguse tipul – ehitati tehaseid, vallutati kolooniaid, rikkus voolas Londonisse. Kuid Hugo nägi selle sära taha. Ta näitas, et kui süsteem ehitatakse üles teiste inimeste (vaeste, orbude, koloonia elanike) ekspluateerimisele ja moonutamisele (nagu comprachicos’ed raamatus lapsi moonutasid), siis lõpuks see süsteem dehumaniseerub täielikult.

Vaid mõni aastakümned hiljem, 20. sajandi alguses, varises see vana maailmakord veriselt kokku (Esimene maailmasõda, impeeriumide lagunemine, sotsiaalsed revolutsioonid). Gwynplaine’i hoiatus Lordide kojas: „Hoiduge! Te tallate rahva peal, kuid see põrand teie jalge all võib praguneda ja teid kõiki neelata,” osutus prohvetlikuks. Impeeriumid, mis keeldusid oma rahvast kuulamast ja neid vaid „naeruvääristasid”, pühiti minema.