Autor: Sulev Vahtre

Saateks

800 aastat on möödunud sellest ajast, kui saksa misjonärid Väina (Daugava) suudmes astusid Liivimaa pinnale. Aastal 1186 pühitses Breemeni peapiiskop Hartwig II augustiinlaste koorihärra Meinhardi Üksküla piiskopiks. Said alguse sündmused, mis murranguliselt muutsid meie lähimate lõunanaabrite ja peatselt ka meie rahva käekäiku. Ristisõda tõi ristiusu, kuid tõi ka sajandeiks püsima jäänud võõrvõimu. Sõda, mida meie esivanemad olid XII sajandi esimestel aastakümnetel sunnitud pidama, olme hakanud nimetama muistseks vabadusvõitluseks. Kuid see ei olnud võitlus, mida krooninuks vabaduse saavutamine, vaid võitlus senise vabaduse kaitseks, mis lõppes lüüasaamisega, vabaduse kaotamisega.

Muistne vabadusvõitlus on Eesti ajaloo üks järsemaid pöördepunkte. Lõppes muinasaeg, mille suhteliselt primitiivses elukorralduses Eesti elanikud ise olid oma saatuse määrajad, algas feodalismi ajastu, mil võim ja voli kuulus tulnukatele võõrsilt. Vallutusele järgnenud aega ei käsitle me tänapäeval küll enam lihtsustatult “700-aastase orjaajana”, kuis selles nimetuses sisaldav negatiivne hinnang kajastab ometi paljus õigesti pikka aega valitsenud tõsiolusid.

Muistsest vabadusvõitlusest algab meie kirjutatud ajalugu, nn. ajalooline aeg. Seda ei tule mõista kui eesti rahva ajaloo algust. Esiajalugu oli samuti ajalugu. Tänu muinasteadusele teame praegu, et meie maale asusid inimesed püsivalt elama juba vähemalt 9500 aastat tagasi ja et aastatuhandeid on siinseteks asukateks olnud soomesugu hõimud, eestlaste otsesed eelkäijad. Oleme oma praeguses asupaigas Euroopa üks põlisemaid rahvaid. See on fakt, mille tähendust me õigupoolest alles oleme hakanud mõistma. Aastatuhandetes arvestatav minevik on sidunud meid püsivalt Läänemereäärse tõmbetuultele avatud maalapiga, loonud väärtusi ja järjepidevuse, mis pakkusid vastukaalu juba XIII sajandi alguse katastroofile ja kandusid järgnevalt edasi võõra poliitilise võimu kiuste. Laiemalt vaadatuna ei osutu maa sõjalisest vallutusest põhjustatud pööre mitte enam nii otsustavaks ja leevendub mõneti omaaegne kaotustraagika.

Käesolev raamat rajaneb põhiliselt Tartu ülikoolis peetud Eesti ajaloo üldkursuse leongutel, milles autor on tavaliselt muistsele vabadusvõitlusele pööranud rohkem tähelepanu kui mõnele teisele kursuseosale, viimastel õppeaastatel lugenud ka selleteemalist erikursust. Nii on kogunenud tähelepanekuid, mõtteid ja seisukohti, mis võiksid vahest huvi pakkuda ka väljaspool ülikooli auditooriumi. Omakorda on julgustavalt mõjunud avalikkuses suurenenud huvi ajaloo vastu ja soovid ajaloolastele pöörduda oma ringkonna raamidest rohkem laiema üldsuse poole.

Muistne vabadusvõitlus on meie vanema ajaloo üks tuntumaid lõike. Tuntus on ometi suhteline. Vabadusvõitluse ajaloo põhiallikad on ammu teada, neid on korduvalt sõelutud ja vaagitud. Kuid mitte ühesuguste tulemustega. Rohkeid eriarvamusi on paljudes üksikküsimustes. Ilmselt võimaldavad allikad veel uudseid tõlgendusi ja nendes sisalduv informatsioon ei ole lõpuni ammendatud. Veel silmatorkavamad on lahkuminekud üldisemates hinnangutes, mille algus ulatub võitluste endi ajastusse. Sõda, mida peeti elu ja surma peale, tähendas kardinaalselt erinevate arusaamade kokkupõrget. Aegade vältel on tõlgendused modifitseerunud, kuid mitte ühildunud. Nii tõusetus siinkohalgi vajadus vaadelda kõigepealt vabadusvõitluse uurimislugu, vähemasti kõige põhilisemates joontes. Alles seejärel on otstarbekas asuda sündmuskäigu käsitlemisele ja hindamisele. Viimases tuleb arvestada, et vabadusvõitluse kõigi aspektide vaatluse ei mahu kuidagi käesoleva raamatu raamesse. Samuti ei ole eesmärgiks kõigi üksiksündmuste käsitlus sellise sügavuseni, mida allikad ja kirjandus juba praegu võimaldaksid. Autor on püüdnud esile tuua eestlaste seisukohalt vaadatuna olulisema ja asetanud rõhu momentidele, mis iseloomustavad Eesti ühiskonna poliitilist arengutaset muinasaja lõpul.

***

Tuntud ja vähem tuntud allikatest

Muistne vabadusvõitlus ajaloo põhiallikaks on ladinakeelne Läti Henriku kroonika. Oleme selle kasutamisel kõigite soodsas olukorras, sest alles 1982. aastal ilmus kroonika uus eestikeelne üllitis koos originaaltekstiga, tõlgitud Richard Kleisi ja toimetatud ning kommenteeritud Enn Tarveli poolt. Nii on Eesti vanem ajaloo kõige tähtsam kirjalik allikas tehtud kättesaadavaks “kogu lugevale eesti rahvale”. Sissejuhatuses annab E. Tarvel ülevaate kroonikakirjutaja eluloost, kroonika põhisisust, usaldusväärsusest, käsikirjadest ja senistest editsioonidest. Seda värsket ja hõlpsasti kättesaadavat allikakriitilist informatsiooni ei tahaks siinkohal hakata kordama, vajalik on siiski juhtida tähelepanu momentidele, mis käesolevas raamatus esitatu seisukohalt tunduvad eriti olulistena.

Kroonika algset, autori käega kirjutatud originaalkäsikirja pole säilinud. Tunneme kroonikat XVI-XVIII sajandist pärinevate, kokku 16 ärakirja järgi, millest üheski ei ole otseselt nimetatud autorit ega ole ka kroonikat pealkirjastatud. Uurijad on küll üksmeelsel arvamusel, et autoriks polnud keegi muu kui tekstis korduvalt esinev preester Henrik (Henricus, Heinricus), kes on end nimetanud veel lätlaste preestriks (Lettorum minister, Lettorum sacerdos) ja ühel korral (XVI, 3): preester ja tõlk Henricus de Lettis. Viimase nimekuju tähendus ei ole üheselt selge. Kui algul arvati, et see tähistab krooniku rahvust – lätlane Henrik (Heinrich der Lette), siis edasise uurimistöö käigus jõuti seisukohale, et mõeldud on tööpiirkonda – Lätimaad (Heinrich von Lettland).

Eesti keeles kujunes juba möödunud sajandil üldkasutatavaks Läti Henrik (Hendrik, Hindrik), mis on eriti õnnestunud, võides tähendada nii krooniku päritolu kui ka maad, kus ta elas. Viimasel ajal, kui uurijad on kaldunud arvama, et kroonikakirjutaja oli sakslane, on eestikeelses kirjanduses hakatud sõna Läti krooniku nimes vältima. Ka E. Tarvel leiab, et “pole mingit alust kroonikakirjutajat lätlaseks pidada ega Läti Henrikuks nimetada”. Uuemas kirjanduses on sageli loobutud ka Henriku nimest ja räägitakse lihtsalt Liivimaa kroonikast. Liivimaa kroonikaid on aga palju, mitmed täpselt niisuguse pealkirjaga, teised veidi erinevaid. Kõne all olev kroonik on teinud tavaliselt vahet Liivimaa (liivlaste alal) ja Eestimaa (kogu Eesti tähenduses) vahel, valdava osa (umbes 3/4) kroonikast moodustab just neljas raamat pealkirjaga “Eestimaast”. Niisiis paistab ikkagi olevat õigustatud, selgem ja otstarbekam traditsiooniline Läti Henriku kroonika.

Kroonika nimi ja kroonika pealkiri on muidugi mitmendajärguline  küsimus, mõneti maitseasigi. Tõsisem probleem on autori päritolu ja elulugu. Kui päris täpsed tahame olla, peame õigupoolest rääkima oletatavast autorist, kelle biograafilised andmed on enamasti hüpoteetiliselt tuletatavad kroonika tekstist.

Pikaajalise vaidluse selle üle, kas kroonik oli lätlane või sakslane, luges Albert Bauer 1955. aastal kroonika väljaande sissejuhatuses, toetudes peamiselt Friedrich von Keussleri, Robert Holtzmanni, Leonid Arbusow jun. ja Paul Johanseni uurimustele, lõplikult otsustatuks tema saksa päritolu kasuks. Selle tõestuseks on A. Baueri sõnutsi krooniku nimi, kroonika keelelised eripärasused, saksa olude enesestmõistetav ja täielik tundmine, tugevasti väljaarenenud saksa rahvustunne, lisaks kõigele veel ühetähenduslik enesetunnistus (“Meie omadest aga langes kaks ja lätlastest kaks […]” XXIII, 9). Löövaim nendest argumentidest tundub olevat viimane, mis ometi laiemas kontekstis vaadatuna enam krooniku rahvuse suhtes nii ühetähenduslikuks ei osutugi. Peatume selle juures lähemalt veel vastavas kohas, 1220. aastal Kareda külas toimunud lahingu vaatluses. Kummatigi on senistes uurimustes neid põhjendusi, mis tunnistavad krooniku sakslaseks, tunduvalt rohkem ja kaalukamaid kui tema läti päritolu kohta, rääkimata arvamustest, et kroonik võis olla ka kas eestlane või liivlane.

Henriku sünnikohaks pidas Hermann Hildebrand Alam-Saksast, R. Holtzmann täpsemalt Magdeburgi piiskopkonda, millele A. Bauer on lisanud veel mõne argumendi. Arvatavalt 1205. aasta kevadel, umbes 18-aastasena, asus ta püsivalt Liivimaale, oli piiskop Alberti õpilane, pühitseti 1208. aasta talvel preestriks ja hakkas tööle Ümera lätlaste (latgalite) hulgas elukohaga Rubenes (saksa Papendorf). Kroonik on laialt ringi liikunud, osa võtnud paljudest lahingutest ja läbirääkimistest. 1215. aastal käis ta Roomas Lateraani kirikukogul, 1222-1224. aastani võib-olla koos piiskop Albertiga Saksamaal. Laialdane keelteoskus – saksa, ladina, läti, liivi, eesti – lubas Henrikul esineda tõlgina. Agaralt tegutses ta Eestis alates läbirääkimistest Ugandis 1208. aastal, võttis osa paljudest sõjaretkedest, oli juhtivaid tegelasi ristimisel aastail 1220-1221, kuulus paavsti legaadi Modena Wilhelmi saatjaskonda aastail 1225-1226, ristis Läänemaal 1226. aastal. Mõnd aega on Henrik ürikute andmeil olnud preestriks Soontaganas, tõenäoliselt 1227. ja 1234. aasta vahel. Ta esineb veel Papendorfi preestrina 1234. ja lõpuks 1259. aastal, siis juba kui “vana ja põdur” mees.

Kroonika kirjutamisele asus autor kohe pärast Tartu vallutamist 1224. aasta augustis, sama aasta hilissuvel või sügisel ja, alustades jutustust piiskop Meinhardi tulekust Liivimaale 1180-ndatel aastatel, viis selle ühe hooga kuni Tartu vallutamiseni. Edasi jätkas ta kroonikat jooksvate sündmustega täiendades kuni 1226. aasta aprillikuu lõpupäevadeni, kui legaat Wilhelm oli Riias asunud laevale, et Liivimaalt lahkuda. Pidulike lõpusõnadega lõpetas kroonik sellega esialgselt oma töö. Hiljem on veel juurde lisatud Saaremaa vallutamine 1227. aasta veebruaris, omakorda pidulikult lõpetatuna. Kirjutatud on see vahetult pärast Saaremaa retke või isegi juba väe tagasipöördumise ajal, Heinrich Laakmanni oletuse kohaselt Soontaganas, kus kroonik oli sel ajal kihelkonnavaimulik.

Kroonika kirjutamise motiivide kohta on kirjanduses esitatud väga erinevaid arvamusi. Autor ise ütleb, et ta eesmärgiks oli hoida unustuse hõlma langemast Liivimaa paganate ristusku pööramise aegadel sündinud kuulsusrikkaid asju ja et ta need raamatusse kirja pani “isandate ja kaaslaste” soovil (XXIX, 9). Sellest on järeldatud, nagu täitnuks kroonik kellegi ametlikku korraldust, ja pakutud kroonikal puudub ametlik iseloom ja et Henrik koostas selle omal algatusel, ühteaegu ergutatuna ja toetatuna misjonipiiskoppide (Eestimaa piiskop Theoderich, Semgallia (Zemgale) Bernhard) ja -preestrite (Alebrand, Daniel, Johannes Stric jt.) ning teiste sõprade poolt, kes talle omalt poolt informatsiooni andsid. Modena Wilhelmi osa kroonika tekkeloos peab ka A. Bauer võimalikuks, kuid selles mõttes, et Henrik hakkas oma teost kirjutama legaadi ootuses ja kavatsusega see paavsti esindajale üle anda. Sellegi oletuse kasuks ei ole õigupoolest ühtki argumenti, kroonikas pole vähematki vihjet taolisele kavatsusele, veel vähem kroonika tegelikule üleandmisele. Kui Henrikul oli niisugune mõte, mis takistas seda siis realiseerimast? Legaadi kohalejõudmise ajaks 1225. aasta juunis oli ju kroonika (A. Baueri enda arvates) juba jõudnud kõigiti väärika finaalini – Tartu vallutatud, Riia võim kindlustatud ja naabrite poolt tunnustatud, mille kroonik kõrgendatud stiilis ja kokkuvõtte laadis esitanud. Ometi jätkas ta kirjutamist ja lõpetas alles siis, kui Wilhelm oli juba lahkunud.

Kroonika on kirjutatud autori ja teiste kaasosaliste nähtu põhjal, sellest, “mida me peaaegu kõik oma silmaga nägime; ja mida me oma silmaga ei näinud, seda saime teada nendelt, kes nägid ja juures olid” (XXIX, 9). Põhiliseks allikaks on niisiis sündmustest vahetult osavõtnute tähelepanekud, mis annab teosele sisuliselt läbinisti originaalse iseloomu. Tekstist selgub sageli nimeliselt, kellelt andmed pärinevad. Aja kohta enne krooniku Liivimaale jõudmist kuni 1205. aastani on tähtsaimaks informaatoriks olnud Toreida (Turaida) preester Theoderich, hilisem Eestimaa piiskop. Jälgi on ka ürikute kasutamisest. Meinhardi tegevusest näib olevat kirjutatud mingite annaalide põhjal. Üldiselt on kirjalike allikate osakaal olnud aga teisejärguline. Eeldatavalt tegi Henrik nähtust ja kuuldust juba pikema aja jooksul kirjalikke ülestähendusi – neljakümne aasta sündmusi rohkete üksikasjadega rangelt nende toimumise järjekorras polnud võimalik kirjeldada ainuüksi mälule toetudes. Seegi viitab, et kroonika kirjutamise mõte oli ammune ja konkreetsemat ajendit ei tarvitsenud olla.

Kroonika oli autori poolt jagatud neljaks väga ebaühtlase mahuga raamatuks. Esimeses jutustatakse piiskop Meinhardi, teises piiskop Bertholdi tegevusest, kolmas käsitleb piiskop Alberti kaheksat esimest ametiaastat. Tekst on liigendatud alapealkirjade, nn. rubrumitega. Uurijad on kroonika jaganud peatükkideks ja paragrahvideks, praeguseni üldiselt käibel oleval kujul esmakordselt 1853. aastal August Heinrich Hanseni poolt. Sellisena on kroonikas kokku 30 peatükki, mida väga otstarbeka tava kohaselt üllitistes ja viitamisel kirjanduses tähistatakse rooma numbritega, paragrahve araabia numbritega. I peatükk on Meinhardi, II Bertholdi, III-XXX Alberti aeg, kus iga peatükk kirjeldab üht Alberti ametiaastat.

Kristlikku ajaarvamist on kroonik kasutanud vaid kahel korral – aastal 1198 (jaanuariaasta järgi 1199) ja 1212. Henriku kronoloogia tekitas kroonika varasemate uurijate seas palju arusaamatusi, mis lahendasid siis, kui A. Hansen näitas, et kroonikas pole kasutusel mitte jaanuari-, vaid märtsi-(maarja) aasta. Aasta alguseks on 25. märts (Maarja kuulutamise päev, paastumaarjapäev). Alberti ametisse pühitsemine toimus 1. märtsi paiku, niisiis piiskopi ametiaastad langesid maarja-aastaga enam-vähem kokku. Tegelikult alustab kroonik tavaliselt uue aasta sündmusi aasta algusele ajaliselt lähedasest ristisõdijate tulekust (tihti koos piiskopiga) või talvel siin olnute lahkumisest kevadel. Seega võiks krooniku ajaarvamise aastaid nimetada tema oma sõnade järgi ka palverännuaastateks. Päris ühtviisi aastat kogu krooniku ulatuses alustatud ei olegi.

Henriku ladina keelt, sõnavara ja stiili on uurijad hinnanud kord kõrgemalt, kord madalamalt. Oma aja kohta on kroonika selles osas kõigiti heatasemeline. Tohutul hulgal on kroonikas tsitaate piiblist ja liturgilistest raamatutest. Vilis Bilkins ja L. Arbusow on neid loendanud 775 piiblist ja umbes 100 breviaarist, missaalist ning rituaalist, A. Bauer kõiki kokku koguni umbes 1100. Kroonika kui ajalooallika kasutamisel on sellised tsitaadid ja väljendid alatasa tülikaks takistuseks, kirjandusteosena on kroonika niiviisi ilmekam ja värvikam. Omajagu on kroonikas keelelist abitust, šablooni, kordamisi, kuid iseloomulikumad on elavad sisemise pingega jutustused, pidulikud ülistuskõned, sõnamäng, teose lõpupoolel riimid.

Kui Läti Henriku kroonika pole kirjutatud mõne tähtsama isiku otsesel tellimusel, siis ei tähenda see kuidagi, et oleks tegemist kõrvalseisja erapooletu jutustusega. Krooniku eesmärk on selge ja täiesti ühemõtteline: kirja panna Liivimaa paganahõimude ristiusku pööramise “meie Issanda Jeesuse Kristuse ja õndsa neitsi Maarja, sellesinase Issanda ema kiituseks”, et ka järelpõlved “Jumalate kiitust jagaks ja temale oma lootuse paneksid ega unustaks Jumala tegusid ja ta käske taga nõuaksid” (XXIX, 9). Põhiteemaks liivlaste, latgalite ja eestlaste kristianiseerimine, ristisõda, milles Henrik ise oli aktiivne osaleja ja mille õiguses kui Jumala enda seatud ülesandeks ta oli sügavalt veendunud. Kroonika on läbinisti tendentslik, saksa ristisõdijate ja Riia kiriku tegevust tingimusteta ülistav. Jumala-isa, tema poeg Jeesus Kristus, selle ema neitsi Maarja esinevad lausa kroonika tegelastena, sest nende tahtest sõltub kroonika järgi sündmuste areng, paganate linnuste langemise ja ristimise ajad. Võitluses nende vastu on kõik vahendid lubatud.

Eriti vaenulik on Henrik kõige visamalt vastu panevate eestlaste suhtes. Armutuid rüüsteretki Eestisse on kirjeldatud rahulolu ja mõnuga, tihti ilmsete liialdustega. Lätlased, täpsemalt idalätlased ehk latgalid, kes ristiusu vabatahtlikult vastu võtsid, pälvivad seevastu krooniku erilise poolehoiu ja nendest on tal rääkida ainult head. Kaugeltki ühesugune ei ole krooniku suhtumine kristlastesse endisse: Mõõgavendade ordu suhtes on hoiak reserveeritud, veel enam taanlaste ja rootslaste suhtes. “Skismaatilised” venelased on juba päris vaenlased. Kõigest sellest tuleneb erapoolikus ja tendentslikkus faktide valikul ning esitamises, tuntav igal sammul. Kohalike rahvaste elu, ühiskondlikku korraldust, majandust Henrik ilmselt tundis küllalt hästi, sellest jutustamine läinuks aga kõrvale põhiteemast ja nii on taolisi andmeid vaid juhuslikult, mis siiski sellistenagi on äärmiselt väärtuslikud. Üldse on Läti Henriku kroonika ülirohket faktilist andmestikku sisaldav allikas, silmatorkavalt täpne kronoloogias, kroonika andmed, kui neid on võimalik olnud võrrelda ürikute või mõnede teiste kaasaegsete teadetega, on osutunud paikapidavaiks ja usaldusväärseiks.

Üks tülikamaid küsimusi kroonika kasutamisel on olnud ja jääb edasisekski algkäsikirja puudumine. 16 teadaolevast ärakirjast, mis pärinevad XVI-XVIII sajandist, on 5 iseseisvad (mitte mõne teise teadaoleva ärakirja koopiad). Kõik säilinud ärakirjad lähtuvad mingist XIII sajandil kirjutatud ärakirjast (arhetüübist), mis aga ka ei olnud veel Henriku originaal ja sellega mitte päris identne, sisaldades mõningaid vigu, mis ei saa pärineda autorilt. Kõige vanem säilinud, kõige lähedasem algtekstile ja ka ainus pärgamentkäsikiri on tuntud Zamoyski koodeksi (Codex Zamoscianus < Varsaviensis>) nime all. Käsikirja leidis August Bielowski 1862. aastal Varssavis Poola magnaatide Zamoyskite raamatukogus. Praegu asub see arvatavalt XIII ja XIV sajandi vahetusel tehtud ärakiri Varssavis Poola riigiraamatukogus. Läti Henriku kroonika ärakirjade uurimisel, mille lõppeesmärk on võimalikult täpselt taastada autoritekst, on suurimad teened Leonid Arbusow juuniorile. Tema uurimuste põhitulemused on avaldatud 1955. ja 1959. aasta ning ka viimases eesti väljaandes. Piiblist ja liturgilistest raamatutest pärinevate laenude selgitamisel tegi väga palju ära L. Arbusowi õpilane V. Bilkins.

Lisaks puhtakujuliselt ärakirjadele on Läti Henriku kroonika teateid aegade jooksul edasi kandnud paljud järgnenud kroonikud. Ka seda küsimust on L. Arbusow jälginud. Esimene kindlakstehtud Henriku krooniku kasutaja oli Liivi ordumeistrite kaplan Hermann Wartberge oma 1378. aastani ulatuvas Liivimaa kroonikas, kus Henriku teksti on ordu huvides hoolimatult ümber tehtud. Henriku kroonika jälgi on edasi mitmes XV sajandi kroonikas, kindlasti on seda kasutanud Riia toompraost Theodor Nagel 1454. aastal oma riigiõigusliku traktaadi sissejuhatuses. Saksa humanistlik teoloog  ja ajaloolane Albert Krantz, kes 1490.-1491. aastani viibis Liivimaal, on kasutanud Henriku kroonikat kõigis oma kolmes ajalooalases töös – “Vandalia”, “Saxonia”, “Metropolis”. Samuti on Henriku teated jõudnud Pommeri ajalookirjutaja Thomas Kantzowi (surn. 1542) töösse. 1540- ndatel aastatel on Henriku kroonikast andmeid saanud tolleaegne Riia toomkapiitli liige Augustin von Gethelen Uexküllide suguvõsa genealoogia tarbeks. Liivimaa humanistlik poeet Augustin Unverfehrt (Imperterritus, s.t. kartmatu; kasutas ka varjunime Augustin Eucaedius) võttis Henriku teateid oma ajalooainelistesse poeemidesse 1560-ndatel aastatel. Jutustuses Tartu piiskopkonna asutamisest tugineb Balthasar Russow oma kroonikas Henriku kroonikast pärinevatele andmetele, otseselt Henriku teksti Russowil vististi käes ei olnud. Kolmes oma kirjutises, sealhulgas Riia piiskopikroonikas, on Henriku kroonikast andmeid võtnud Liivimaa aadli juhtivaid tegelasi XVI sajandi lõpupoolel lipuhärra Heinrich von Tiesenhausen. Samaaegne Eestimaa rüütelkonna sekretär, väga ebausaldusväärse Liivimaa krooniku autor Moritz Brandis tundis samuti Henriku kroonikat, mida ta otseselt mainib oma Üexküllide genealoogias. Vähemalt kaht Henriku kroonika ärakirja on oma ulatuslikus “Eesti-, Liivi- ja Kuramaa ajaloos” tarvitanud üks kõige tähtsamaid balti kroonikuid Thomas Hiärn(e) (Hjärne) (1638-1678). Hiärni kroonika, aga ka ühe XVII sajandi esimesel poolel Henriku kroonikast tehtud väljavõtte järgi on Henriku teateid edastanud veel teoloog David Wener 1680-ndatel aastatel ja sedasama väljavõtet Liivimaa aadlik Hermann von Breven memoriaalis Rootsi valitsusele 1697. aastal.

Suusündmuseks Läti Henriku kroonika uurimisloos, selle teadusliku uurimise alguseks oli kroonika trükis avaldamine Hannoveri bibliotekaari Johann Daniel Gruberi poolt Hannoveris 1740. aastal. Gruberi ladinakeelne editsioon, varustatud kommentaaride ja registritega, rajanes küll vaid ühel küllalt ebatäpsel ärakirjal.

Sellisena läks tekst üldiselt käibele ja põhjustas omajagu segadusigi, see oli aga ikkagi kroonika esimene teaduslik väljaanne. Ka Gruberi poolt antud pealkirja algussõnad Origines Livoniae (Liivimaa algus) jäid väga kauaks tarvitusele kroonika nimetusena. 1747. aastal lisandus Gruberi väljaandele Kuressaare koolidirektori Johann Gottfried Arndti Liivimaa kroonika esimese osana Henriku kroonika saksakeelne tõlge, mis paari teise ärakirja abil Gruberi teksti mõnevõrra täiendas. Gruberi ja Arndti väljaannete järgi kasutati järgnevalt kroonikat rohkem kui saja aasta jooksul. Alles 1853. aastal, kui ajalooteadus oli suure sammu edasi astunud, järgnes August Hanseni ladinakeelset teksti ja saksakeelset tõlget sisaldav editsioon palju uudset sisaldava sissejuhatusega.

Praeguseni on Läti Henriku kroonika ilmunud kolme korral ainult ladina keeles (Gruber 1740, Wilhelm Arndt 1874, Arbusow-Bauer 1955), edasi ladina keeles koos saksakeelse tõlkega (Hansen 1853 (teine trükk 1857), Bauer 1959), ladina keeles venekeelse tõlkega (S. A. Anninski 1938), ladina keeles eestikeekeelse tõlkega (Kleis-Tarvel 1982), ainult saksakeelses tõlkes (Arndt, 1747, Eduard Pabst 1867), vene keeles (J. Tšešihhin-Vetrinski 1876, Anninski 1938), läti keeles (M. Šilins 1883, Janis Kripens 1936), inglise keeles (James A. Brundage 1961), eesti keeles (Jaan Jung 1881-1883, Julius Mägiste 1962). Kroonika üllitiste arv on sedavõrd suur, et tekib raskusi nende koguarvu määramisega. Mõni editsioon on ilmunud muutmatul kujul uustrükis, mõni on väljavõte eelnenud täielikumast. Jättes arvestamata niisugused eelnevat kordavad väljaanded, saame kokku 15 iseseisvat editsiooni, niisiis üsnagi aukartust äratava arvu. Loobudes siinkohal nende kõigi iseloomustamist, võib esile tõsta veel mõned, millel on olnud selgelt suurem tähendus.

Kroonika teksti parimaks väljaandeks oli pikka aega saksa ajaloolase Wilhelm Arndti oma 1874. aastast, mille pealkirigi “Chronicon Livoniae” oli laialdaselt käibel. Selle taseme ületas alles nõukogude ajaloolase S. A. Anninski editsioon 1938. aastal ja viimase omakorda L. Arbusowi-A. Baueri juba korduvalt viidatud editsioon, mis (korratuna A. Baueri väljaandes 1959) on praeguseni parim. Tõlgetest on suur tähtsus olnud Eduard Pabsti saksakeelsel tõlkel 1867. aastast, mis on varustatud rohkete sisukate kommentaaridega. Esmakordselt tõi see, ehk küll tõlkes, täielikult käibesse Codex Zamoscianus´e, mida esimesena lähemalt oli tutvustanud Carl Schirren. Rõhutamist väärib James A. Brundage´i Ameerika Ühendriikides ilmunud ingliskeelne tõlge, millega Läti Henrik on jõudnud nüüdisaja maailmakeelde, kusjuures tõlge on ladus, kuid kahjuks ebatäpne, eessõna ja kommentaarid jätavad soovida ja mis kõige hämmastavam – tõlge rajaneb W. Arndti 1874. aasta väljaandel. Kiita ei saa ka väljaandja poolt kasutusele võetud krooniku nime – Liivimaa Henrik.

Kolmest eestikeelsest tõlkest on Jaan Jungi oma keeleliselt muidugi täiesti vananenud. Tõlke tase jättis juba ilmumisegi ajal soovida paremat. Ometi on Jungi töö eesti lugejaskonna jaoks äärmiselt tähtis, tema kommentaarid paljus originaalsed, tänapäevalgi veel arvestatavad. J. Mägiste kui filoloogi tõlge on keeleliselt rahvapärane, teadlikult vanaaegsemas, tänapäevasest “kangemas” eesti keeles. Käesolevas on kroonika tsiteerimisel põhiliselt kasutatud R. Kleisi tõlget, kuid mõnikord eelistatud ka J. Mägiste oma või mõnd omapoolset varianti. J. Mägiste eessõnas on noteeritud veel üks eestikeelne tõlge Henriku kroonikast, nimelt noore, väga andeka klassikalise filoloogi Rudolf Laanese uus moodne eestindus, mille tegija aga langes 1941. aasta sõjasuvel Tartu kaitsel ja käsikiri kuuldavasti hävis vaenutules.

Kroonika üllitised, ühed suuremal, teised vähemal määral, on ühteaegu ka uurimusteks kroonika kohta. Nendele lisanduvad arvukad eriuurimused kogu kroonika või mõne üksikküsimuse ulatuses. Esiletõusvamatele autoritele on eelnevalt juba viidatud. Kõige täielikumalt on neid arvestatud Arbusow-Baueri 1955. aasta väljaande sissejuhatuses ja kommentaarides. Eraldi on põhjust meenutada veel H. Hildebrandi 1865. aastal ilmunud dissertatsiooni, millel omal ajal oli suundaandev tähendus. Krooniku päritolu küsimuses toimunud poleemika kirjasõnasse toojaks võib pidada Paul Jordanit, kes oli selleks innustust saanud E. Pabsti suulistest arvamustest. Vastaspoole nimekamaks esindajaks uuemal ajal oli läti ajaloolaste juhtivamaid mehi Arvids Švabe, kindlalt veendunud krooniku läti päritolus.

Eestikeelset kirjandust Läti Henriku kohta on vähe. Mainida võib Hans Oldekopi ja Arno Rafael Cederbergi artikleid, milles on kriitiliselt vaadeldud baltisaksa ja saksa uurijate töötulemusi. Krooniku lugemist sakslaseks pidas H. Oldekop veel sugugi mitte küllaldaselt põhjendatuks. Oma sõna Läti Henriku teksti uurimisse püüdis ütelda ka närviarst Juhan Luiga, kelle tegevusest ajaloorindel tuleb veel allpool juttu vabadusvõitluse historiograafia ülevaates. 1922. aasta märtsis pidas J. Luiga Eesti Kirjanduse Seltsi koosolekul Tartu ülikooli aulas kõne Henriku kroonikast ja avaldas samal ning järgmisel aastal ajakirjas “Eesti Kirjandus” oma “Läti Henriku kroonika kriitika”. Riikliku iseseisvuse algusaastate olukorras, mil huvi Eesti ajaloo vastu oli suuresti elavnendud ja päevakorral baltisaksa ajalooteaduse pärandi ümberhindamine, äratas J. Luiga esinemine avalikkuses laialdast tähelepanu, sest selles lükati täielikult ümber senised arusaamad kroonika tekstist. J. Luiga väitel sisaldab kroonika meile tuntud tekst arvukalt võõrkehasid, vahelekiilundeid (interpolatsioone), mille analüüsist järeldub, et niikuinii tegelikke olukordi eestlaste kahjuks moonutav kroonika leiti hiljem ordus olevat veel liig ülev, tehti põhjalikult ümber ja moonutati täiesti. J. Luiga oletus ei ole ajaloolaste hulgas positiivset tähelepanu leidnud ja nende spetsiaaluuringud pole tema arvamusi kinnitanud.

“Eesti biograafilises leksikonis” on kroonikut käsitlev artikkel “Henrik” kirjutatud Soome ajaloolase Arvi Korhoneni ja toimetuse poolt. See on kõigiti asjatundlik iseloomustus vastavalt tolleaegsele uurimisseisule, enne L. Arbusowi eriuurimuste ilmumist. Nelikümmend aastat hiljem, kui oli ilmunud mitmeid uusi editsioone, püüdis kroonika trükiväljaannetest kriitilist ülevaadet anda Georg Leets, kes siiski kõiki editsioone ei tundnud või polnud need temale kättesaadavad.

Läti Henriku kroonika uurimisega kaasnevalt tegi L. Arbusow ära ülimalt tänuväärse töö Henriku kaasaegsete paralleelteadete väljaselgitamisel. Henriku kroonika kõrval tekkis XIII sajandi esimesel poolel välismail mõningaid krijalikke ülestähendusi Liivimaa sündmuste kohta. Osalt on need koostatud samas vaimus, osalt valgustatud Henrikul kahe silma vahele jäänud tolleaegset olustikku, osalt annavad aga Liivimaal toimunut edasi hoopis teistelt vaatekohtdelt.

1195/96. aastal saatis Holsteinis, kust liivlaste misjonitöö alguse sai, Neumünsteri augustiinlaste kloostri (see oli Meinhardi Segebergi konvendi emaklooster) praost Sido läkituskirja Haseldorfi vaimulikele, milles teatas “Issand Seebaoti viinamäe” istutamisest Meinhardi läbi üle  mere Liivimaal. Meinhard öeldakse pühitsetud Breemeni kirikus piiskopiks koos Lüübeki, Ratzeburgi ja Schwerini omadega. Itaalias sai paavast Innocentius III umbes oktoobris 1207 vanima põhjaliku misjoniaruande Liivimaalt Lundi peapiiskopi Andreas Suneseni kaudu, kes 1206. aastal oli seal talvitunud. Aruanne on kahjuks kaduma läinud, peegeldub aga osaliselt paavsti bullas 5. jaanuarist 1208. Jutustatud on kahe liivlasest kristlase märtrisurmast 1206. aastal ja teatatud, et kogu liivlaste maa koos idumealaste ja võndlastega on juba ristitud. Viimased kaks esinevad selles allikas esmakordselt. Samu sündmusi käsitleb ka Henriku kroonika (X, 5, 13-15). Aruande põhisisu on tugevasti lühendatuna läinud ka kas 1208. või 1220. aasta paiku koostatud Innocentius Suure elulukku.

Uus kirikuprovints kanti Roomas kui katoliku maailma keskuses kirikuhalduslikesse aktidesse: 1211. aastal on kardinal Cencius (Camerarius), hilisem paavst Honorius III, võtnud katoliiklike piiskopkonnale alluvate hulgas ka Riia. 1215. aasta Lateraani kirikukogust osavõtjate  nimekirjas on piiskopid Liivimaalt (de Livonia) ja Eestimaalt (de Hestia), seejuures iseseisvatena, mis vastab täiesti momendi vahekordadele: paavst oli vahepeal mõlemad vabastanud alluvusest Breemenile.

Ühe lõigu pühendas Liivimaa ristisõjale ja tõi esimesena liivlaste nime läänemaade ajalookirjutusse Lüübeki benediktlaste kloostri abt Arnold (surn. 1212) oma “Slaavlaste kroonikas”. Lüübeki Arnoldi kroonika on ainus allikas, kus märgitud Meinhardi piiskopiks nimetamise aasta – 1186. Ka Arnold räägib liivlaste martüüriumist ja edasi teistest ka Läti Henrikul teatatud sündmustest 1209.-1210. aastal. Teos on pühendatud Ratzeburgi piiskopile Philippile, kes tegutses Liivimaal aastail 1211-1215. Liivlaste, eestlaste ja preislaste paganlikke hõime on sisult vähepakkuvalt kirjeldanud kuulsaim ristisõdade jutlustaja, viienda ristisõja ajalookirjutaja Kölni toomskolastik Oliver(us), hiljem Paderborni piiskop ja Püha Sabina kardinal (surn. 1227), oma u. 1222. aastal koostatud “Pühamaa ajaloos”.

Kölnis, saksa vaimuelu ühes tähtsamas keskuses, kirjutas Heisterbachi tsistertslaste kloostri munk Cäsarius laia populaarsuse omandanud vaimuliku novellikogu “Imede dialoog” (Dialogus Miraculorum, 1219-1223) ja selle jätku “Kaheksa imederaamatut” (Libri octo miraculorum, 1225-1226). Nendes on esitatud imelugusid ja visioone, mida jutustasid Liivimaal elavad ja seal käinud vaimulikud ning orduvennad, näit. piiskop Albert, Lippe Bernhard, Toreida Theoderich jt. Niisugused lood viivad lugeja keskaja inimese müstilisse mõttesfääri, mis Läti Henriku kroonikas L. Arbusowi arvates täiesti puudub. Cäsarius on lähemalt iseloomustanud Bernhardi Lippest, kes on tüüpiline rüütlikeskonna esindaja. Jutustus Kaupo sulase põrguminekust ja ülestõusmisest näitab Kaupo Rooma reisiga seotud piiskop Arberti poliitilisi eesmärke. Taanlaste ja sakslaste vahelised pinged ilmnevad täies teravuses Cärsariuse ühes jutustuses (1225) kuninga Valdemar II nägemusest. Kuningas olevat ütelnud, et ta tahab Liivmaa jätta pigem paganatele kui sakslastele, mille eest teda neitsi Maarja ka karistanudki. Mainitud on Liivimaad tolleaegses saksa eepilises luules. 1230. aastal kutsuti Magdeburgi frantsisklaste kooli lektoriks oma aja haritumaid mehi Bartholomäus Anglicus, kes 1240. aasta paiku lõpetas maailmakuulsa entsüklopeedia “Asjade loomusest” (De proprietatibus rerum), hiliskeskaja põhiõppevahendid. Selle XV peatükis leidub Liivmiaa esimene maateaduslik kirjeldus, veel antiiktraditsoonide vaimus. Teadeteandjateks olid Liivimaal tegutsevad orduvennad, kes kohalike rahvaste eripärasusi ei osanud märgata.

Kõigis nendes Itaalias ja Saksamaal valminud kirjutistes on keskpunktis paganate pööramine ja ristiretked, misjonitegevus, piiskopkondade rajamine, martüüriumid. Teiselaadilised on skandinaavia allikad, millest suuremad ulatuvad aga vaevu Baltikumi ristimise alguseaegadeni, mitte aga eestlaste vabadusvõitluseni. Taani kuulus ajalookirjutaja Saxo Grammaticus (surn. 1220), 16-köitelise “Taanlaste teod” (Gesta Danorum) autor, on eestlasi lihtsalt maininud oma teose varasemas, Taani muinasaega käsitlevas osas, uuemas osas annab teateid kokkupõrgetest eestlastega, kõige pikemalt lahingust Ölandi rannikul aastal 1170. Käsitlus lõpeb aastaga 1185. Islandi ajalookirjutaja Snorri Sturlusoni (surn. 1241) Norra kuningate ajalugu “Heimskringla” valmis 1230. aasta paiku, lõpeb aga 1177. aastaga. Selle jätkuks olev kuningas Sverre saaga kirjeldab Norra kuningapoja Eriku viikingiretke Läänemaale ja Visby saksa kaupmeeste vastu umbes aastal 1185, mis täiendab Läti Henriku teadet norralaste lubadusest abistada piiskop Meinhardi. Taanlaste vallutusretke Eestisse 1219. aastal märgivad paljud kroonikateated, Ribe kloostri annaalid, varasemate allikate põhjal XVI sajandi humanistlik ajaloolane Petrus Olai ja pärimused Taani lipu tekkeloost.

Läti Henriku kroonikast hiljem on kirjutatud, kuid kuuluvad veel tema kaasaega kaks maailmaajalugu. Esimese autoriks on pärast 1252. aastat surnud prantsuse tsistertslane Albericus Trois Fontaines´i kloostrist Chalons-sur-Marne´i piiskopkonnas. Teos on kirjutatud pärast 1232. aastat ja ulatub 1241. aastani. Teated Liivmaast ajavahemikust 1194-1232 pärinevad tsistertslastelt, kes tavatsesid kohtuda geraalkapiitlitel ja seal mõtteid vahetada. Albericus on teravalt kritiseerinud mõõgavendi, tähtis on tema teade, et Mõõgavendade ordu asutas Toreida Theoderich. Endise benediktlase, 1240. aastast peale tsistertslase Stade Alberti ebatäielikult säilinud maailmaajalugu on koostatud umbes aastail 1240-1260 ja ulatub 1256. aastani. Aastaist 1195-1238 sisaldab see teateid Liivimaalt, mis pärinevad koju tagasi pöördunud ristisõdijailt. Alberti teoses on esimene nimeliselt mainitud Liivimaa naisristisõdija Heilwiga, kes saabunud siia 1238. aastal koos oma mehe Schauenburgi Albertiga. Nii Albert kui Albericus teatavad Riia linna asutamisest piiskop Alberti poolt. Mõlemas maailmakroonikas on erilist tähelepanu osutanud Lippe Bernhardile, kelle auks magister Justinus Lippstadtist kirjutas aastail 1259-1264 terve eepose “Lippiflorium”. Seda võib lugeda ajaliselt viimaseks Läti Henriku kaasaegseks jutustavaks allikaks.

Paralleelteadeteks Läti Henrikule on veel Vene kroonikate täiesti erinevalt positsioonilt lähtuvad teated. Need sisaldavad mõndagi, mida Henrik ei teadnud või ei ütelnud. Kõige väärtuslikum Läti Henriku paralleelallikas Vene kroonikatest on Novgorodi I kroonika. L. Arbusow on refereeritud artiklis Vene kroonikaid (Novgorodi, Pihkva, Polotski, Nikoni) käsitlenud vaid lühidalt, viidates Ernst Bonnelli põhjalikule käsitlusele – 1862. aastal ilmunud “Vene-Liivimaa kronograafiale”. E. Bonneli töö käsitleb Baltikumi ja Venemaa suhteid mõlemapoolsete allikate põhjal. Autor on esitanud refereerivalt, korduvalt tsitaatidena, Vene kroonikate teated ka muistse vabadusvõitluse ajast ja võrrelnud neid Läti Henriku ning teiste andmetega. Praeguseks ajaks on E. Bonneli uurimused paratamatult muidugi paljus vananenud, kuivõrd juurde on tulnud uued allikate editsioonid ja uurimused, kuid suure kommenteeritud materjalikoguna tänapäevani tsiteeritavad. Suhteliselt uuematest uurimustest on sündmuste dateerimisel eriti tähtis N. Berežkovi monograafia Vene kroonikate kronoloogiast.

Paralleelteadeteks Henrikule on muidugi ka dokumentaalsed allikad – ürikud. Kroonika kommenteerimisel on ürikuid kasutatud juba J. D. Gruberist peale, kõige ulatuslikumalt jällegi L. Arbusowi poolt. Võrreldes Henriku kroonika ja teiste jutustavate allikatega, on ürikutel kaugelt väiksem tähendus. Sellest faktist on aga tulenenud, vähemasti eestikeelses kirjanduses, juba ürikute osakaalu alahindamine. Friedrich Georg von Bunge ürikuraamatu I, III ja IV köites on avaldatud aastaist 1188-1227 109 ürikut, mis puudutavad Baltikumi kristianiseerimist. Neist 40 pärineb ajavahemikust 1213-1227 ja on seotud Eestiga või valgustavad ainult Eesti asju. Üksikuid ürikuid on leitud ja editeeritud pärast “Urkundenbuch´i” vastavate köidete ilmumist.

Kui paavat Leo XIII 1883 aastal avas Vatikani arhiivi laiemalt ajaloouurijatele, siis selle peatseks kasutajaks 1885/86. aasta talvel oli baltisakslane Hermann Hildebrand, kes tõi käibesse veel 55 senitundmatut või mitte küllalt tuntud ürikut peamiselt XIII sajandist. Muistse vabadusvõitluse lõpusündmuste, Saaremaa sõjakäigu 1227. aastal jt. kohta pakuvad neist eriti väärtuslikku informatsiooni kaks paavst Gregoriuse IX bullat 20. novembrist 1234. 1919. aastal uuris Vatikanis Eesti Vabariigi Rooma saatkonna ülesandel Eesti ajaloo kohta käivaid dokumente Soome Teaduste Akadeemia liige Liisi Karttunen. Selle töö tulemuseks on viis köidet käsikirjalisi koopiaid ürikutest ajavahemikust 1219-1571, mida säilitatakse Tartus Eesti Ajalooarhiivis. Aastail 1926-1931 viibis neljal korral Vatikanis teaduslikul komandeeringul Leonid Arbusow, kes esitas tehtud tööst väga põhjalikud aruanded Läti Ülikooli toimetistes. Vallutussõja kohta L. Arbusow midagi täiesti uut enam ei leidnud, küll aga võimaldas täpsustada ja täiendada seniste editsioonide andmeid. Eriti pikka aega, aastail 1936-1942, elas ja õppis Vatikanis ning töötas sealses arhiivis mainekas tõlkija Aleksander Kurtna. Ajakirjanduse andmeil olevat ta 1939. aastaks avastanud umbes 600 senitundmatut Eesti kohta käivat supliiki. A. Kurtna materjalid ei ole kahjuks teaduslikku käibesse jõudnud.

Ürikute arv on seega tähelepanuväärne. Rohkem kui 100 publitseeritud ürikut on XIII sajandi algupoole kohta juba väga soliidne kogu. Nad valgustavad küll põhiliselt üht küsimuste ringi, nimelt vallutajate taotlusi ja omavahelisi suhteid, toovad aga selles osas jutlustavatele allikatele palju juurde. Näiteks Läti Henriku kroonika ühe peategelase ja arvatava teadeteandja Theoderichi kohta on ürikutes mitmesugust teavet. Ühest 1222. aasta ürikutest selgub Liivimaa vastristitute pöördumine paavst Honorius III poole kaebusega Mõõgavendade ordu peale rauaproovi kasutuselevõtu pärast. Ürikute spetsiaalsemas analüüsis võib näha perspektiivikat tulevikuteemat, mis peaks avardama muistse vabadusvõitluse uurimise allikalist baasi.

Kui Baltikumi kristianiseerimise ajalugu vaadelda koguulatuses, s.t. kuni semgalite allutamiseni 1290. aastal, siis on selle uurimise teiseks jutustavaks põhiallikaks Läti Henriku kroonika kõrval Liivimaa vanem riimkroonika, nii ajalookirjanduses nimetatud vahetegemiseks XIV sajandi keskpaiku kirjutatud Bartholomäus Hoeneke Liivimaa nooremast riimkroonikast. Eestlaste vabadusvõitluse allikana on vanema riimkroonika tähendus tunduvalt piiratum. Autor ei olnud enam kaasaegne, kogu kroonika mahust haarab kirjeldus sakslaste Liivimaale tulekust kuni Saaremaa vallutamiseni vaid umbes seitsmendiku ja see on pealegi kroonika kõige segasem ja ebausaldusväärsem osa. Kuid vaatamata lausa rabavatele vigadele ja moonutustele, nõuab kroonika antud osa siiski tähelepanelikumat suhtumist ning on allikana tõsisemalt võetav, kui järeldub senisest, eriti eestikeelsest kirjandusest.

Liivimaa vanem riimkroonika on Saksa ordu Liivimaa haru kroonika, oma žanri ja keskkonna tüüpiline esindaja, keskaegse rüütliluule jooni kandev teos, mis kohandatud vaimuliku rüütliordu nõuetele. Kroonika nimeliselt teadmata autor kuulus Liivi ordumeistri lähedaste isikute hulka, oli rüütelvend, arvatavalt vapiheerold, kes ordumeistri ülesandel Liivimaal rohkesti ringi liikus. Vanemas kirjanduses esineb autori nimena Ditleb Alnpeke, mis on aga osutunud lihtsalt väljamõeldiseks, kirjutatud alles 1625. aastal Lvovi bürgermeistri Johan Alnpechi poolt juurde temale kuulunud kroonika ärakirjale. Vanem riimkroonika on kirjutatud keskülemsaksa murdes, sisaldab kokku 12 017 värsirida, autori eesmärk on jutustada sellest, “kuidas ristiusk on tulnud Liivimaale” (v. 120-123). Käsitlus algab saksa kaupmeeste tulekust Väina jõele ja ulatub 1290. aastani.

L. Arbusow on kroonika, mille tekstis alaosi pole eraldatud, selle sisu ja usaldusväärsuse järgi jaganud kolmeks põhiosaks. Esimene osa – kuni aastateni 1236-1238 –  on suuremalt jaolt paralleelne Läti Henriku kroonikaga, mis riimkroonika autorile oli tundmatu. Peamiseks allikaks on siin suulised pärimused, orduvendade jutustused, üksikute episoodide puhul tuleb eeldada ka kirjalikke allikaid. Tekstis esinev alamsaksa keele mõju, tuntav ainult kroonika selles osas, viitab mingile Mõõgavendade ordust pärinevale allikale. Teine osa – umbes 1240. aastast kuni 1279. aastani – toetub lisaks suulisele traditsioonile juba rohkem kirjalikele materjalidele, milleks võisid olla ordumeistrite nimestikud, edasi nn obituaarid, s.t. lahinguis langenud orduvendade nimestikud, mida kasutati jumalateenistustel eestpalve pidamisel, üksikuid ürikud. 1279. aasta paiku tuli kroonik Liivimaale ja kroonika kolmas osa – aastad 1279-1290 – rajaneb juba ka isiklikult nähtul ning on sellisena muidugi kõige usaldusväärsem.

Kroonika on kirjutatud täiesti ordumeelses vaimus, orduvendi eesotsas ordumeistritega on loetud tõelisteks jumalasulasteks, sümpaatiaga suhtub kroonika ka Taani kuninga vasallidesse Eestimaal. Pärast kolme esimest piiskoppi jäävad vaimulikud täiesti tagaplaanile, nende kohta on lausa iroonilisi märkusi. Kroonika oli määratud “lauaraamatuna” ettelugemiseks Saksa ordu konventides orduvendade söömaaegadel ja mitte ainult Liivimaal. Sellisena oli tal tähtis kasvatuslik funktsioon ja ta pidi olema ordu juhtkonna poolt läbi vaadatud ning heaks kiidetud.

Riimkroonika ei ole misjoniaajalugu, vaid ordu sõjakäikude kirjeldus, esitatuna ordumeistrite ametiaegade järgi. Aastaarve on vaid kolm: 1143, 1278, 1290. Kroonika põhisisuks on võitlus kurelaste ja semgalitega, ka leedulastega. Vähem on teateid võitlusest venelaste ja eestlastega, kuid nende hulgas on väga tähtsaid sündmusi (Peipsi jäälahing, saarlaste ülestõus 1260-1261). Ka riimkroonikas sünnib kõik Jumala tahtmisel, kuid see ei tähenda usulist fanatismi. Kõike vaadeldakse ja hinnatakse sõjaliselt seisukohalt. Ülistades sõjalist vaprust ja ordurüütlite vägevaid tegusid, hindab kroonik tunnustavalt ka paganlike vastaste sõjalist vaprust. Sellega seoses on toodud huvipakkuvaid teateid põlisrahvaste kommetest ja olukorrast. Kroonika kirjanduslik tase jätab palju soovida, kuigi Janis Zutise hinnang – “andetu poeet” – tundub liig rangena. Autoril on raskusi riimsõnade leidmisega, samad riimid korduvad tihti, ordumeistrite iseloomustused on üksteisega äravahetamiseni sarnased. Rohkesti tuuakse pisidetaile, pole osatud küllaldaselt vahet teha olulise ja vähemolulise vahel, selgitada suurtegi retkede eesmärke ja hinnata nende tähendust. Autori esitusviis on siiski elav ja meeldejääv, oma aja miljööd ja tegelaste mõttemaailma värvikalt esile toov, ridamis järgneb üksteisele põnevaid kirjeldusi kuni haarava jutustuseni semgalite võitluse traagilisest lõpust. Kõige oma ühekülgsuse ja puuduste juures jääb Liivimaa vanem riimkroonika ikkagi väärtuslikuks ajalooallikaks, XIII sajandi teise poole Baltikumi ajaloo kohta kaugelt kõige tähtsamaks jutustavaks allikaks.

Saksa vallutuse alguse ja eestlaste vabadusvõitluse kohta käivad teated vanemas riimkroonikas tunduvad esimesel pilgul sedavõrd vigastena ja lootusetult segi aetuna, et nendega nagu ei oskagi midagi peale hakata. Niisugune krooniku jaoks kindlasti tähtis sündmus nagu Meinhardi piiskopiks pühitsemine öeldakse olevat toimunud paavsti poolt ja aastal 1143. Eksitud on peaaegu poole sajandiga, mis sada aastat tagasi toimunu suhtes on ikkagi lubamatult palju ja osutub autori puudulikule ajatajule. Meinhardi piiskopiks oleku ajaks on 12 aasta asemel antud 23. Kaupo öeldakse langenud piiskop Bertholdi ajal lahingus leedulaste ja venelastega Koknese juures, Berthold aga saanud surma lahingus eestlastega Riia all, pärast seda kui ta olnud 11 aastat piiskop jne., üks faktiline viga teise järel. Ilmselt 1223. aastasse kuuluvad sündmused on toodud enne 1217. aasta omi, midagi pole kroonikas taanlaste sekkumisest, Tartu vallutamisest 1224. aastal ja veel paljust muust, mis kindlasti oli tähtsam sellest, mida kroonik on kirja pannud. Kõike seda võib tõepoolest nimetada luuleks selle sõna ülekantud tähenduses, vale sünonüümina.

Samas on aga üksikuid väga täpseid teateid, mis Läti Henrikul puuduvad ja mis osutuvad kõigiti tõepäraseks: Madisepäeva lahing on riimkroonika järgi toimunud 1 1/2 miili kaugusel Viljandist, jutustuses orduvendade päästmisest ühe eesti abielupaari poolt on ka nimed – Emme ja Viliemes, väga huvipakkuvaid üksikasju sisaldavad kirjeldused Saksi hertsogi Albrechti ja Orlamünde krahvi Alberti vastuvõtmisest, lahingutest Kareda külas ja Ümera jõe ääres (aastal 1223). Ordu tegevuse kohta tulevad kohe selle algusest peale detailsemad andmed, pikalt on käsitletud esimese ordumeistri Venno mõrvamist. Sisukas on Baltimaade rahvaste iseloomustus, mis kroonika järgi olevat esitatud paavstile. Käsitledes Bertholdi aega, leiab kroonik, et eestlased sel ajal olid vapramad kui nüüd, seega siis sõjaliselt hoopis arvestatavamad kui XIII sajandi lõpul. Eestlasi on nimetatud eriti kurjadeks paganateks (v. 1359), rootslaste sissetungi puhul Läänemaale leiab kroonik, et saarlased mänginud nendega nagu kass hiirega. Ordu olustik, mis Henrikul täiesti puudub, on toodud lugeja silme ette meeldesööbivate piltidena, elavdatult monoloogide ja dialoogidega.

Äärmiselt tähelepanuväärne on geograafiliste andmete täpsusega silma torkav jutustus leedulaste sõjakäigust Eestisse (v. 1423-1552), mis peaks asetuma aastasse 1219, mida aga seni eestikeelses ajalokirjanduses pole käsitletudki. Vahest veelgi olulisem on riimkroonika see koht, mis räägib eestlaste ettevalmistumisest suureks sõjakäiguks ja kus eestlaste suhtumist sõtta ja eesmärke on esitatud eestlaste endi sõnadega (v. 893-910). Selline teade on lausa erakordne isegi siis, kui need lugeda krooniku poolt eestlaste suhu panduks. Lähemalt selles allpool, siinkohal võime konstateerida, et vanem riimkroonika pakub täiendusi, mida peab tõsiselt arvestama. Pole sugugi võimatu, et riimkroonika kirjutamise ajal oli veel mõni eestlastega võidelnud orduvend elus ja nende “teadjate inimeste” (v. 23) hulgas, kelle jutustusel autor ütleb oma kroonika rajanevat. Otsustavamad sündmused on ka kroonika selles osas ikkagi õiges järjekorras.

Kuni XVI-XVII sajandi vahetuseni on Liivimaa vanem riimkroonika leidnud kasutamist mitmes Liivimaa ja Saksa kroonikas, nimelt Hermann Wartberge omas, Breemeni kroonikates, ulatuslikumalt Preisi kõrgmeistrite kroonikas, viimase alusel Balthasar Russowi ja sealt omakorda Franz Nyenstädti kroonikas. Otseselt on vanemat riimkroonikat põhjalikult refereerinud Liivi ordu viimane suurkroonik Johannes Renner XVI sajandi teisel poolel, samuti on seda kasutanud Moritz Brandis. Riimkroonika edastajad on parandanud mõne vea, sageli aga vigu korrigeerida püüdes veel enam segadusi tekitanud, eriti Moritz Brandis. XVII ja XVIII sajandil jäi vanem riimkroonika unustusse.

Kroonika algtekst on säilinud kahes pärgamentärakirjas. Nendest vanem, nn. Bergmanni (Riia) koodeks, on tehtud arvatavasti juba XIII sajandi lõpul. Poola võimu ajal viidi see Lvovi, kust käsikirja 1797. aastal omandas Riia ülempastor Liborius Bergmann. Väga hoolikalt kirjutatud ja kujundatud ärakirjas on üsna suur lünk, puuduvad värsid 2561-3841. Bergmanni ärakirjast tegi Riia linnaraamatukoguel omakorda täpse koopia tuntud muinsustekoguja ja ajaloolane Johann Christoph Brotze. Lünkadeta, kuid vähemtäpset teksti sisaldab XV sajandist pärinev Heidelbergi koodeks, mis 1816. aastal paavst Pius VII poolt muude käsikirjade hulgas tagastati Vatikani raamatukogust Heidelbergi ülikooli raamatukogule.

Trükis andis kroonika esmakordselt välja L. Bergmann Riias 1817. aastal, seejuures vaid 107 eksemplaris ja ainult tema valduses oleva ärakirja järgi. Selle editsiooni juurde kuuluvaks loetakse samas tiraažis Carl Eduard Napiersky 1844. aastal ja Eduard Frantzeni samal aastal avaldatud täiendused Heidelbergi koodeksist. Riimkroonika teine üllitis pärineb samuti 1844. aastast, selle andis välja Franz Pfeiffer Stuttgardis. 1848. aastal ilmus Tallinnas gümnaasiumi ülemõpetaja Eduard Meyeri tõlge värssides kaasaegsesse saksa keelde. Algteksti kolmas editsioon koos proosatõlkega nägi trükivalgust 1853. aastal kroonikatekogu “Scriptores rerum Livonicarum” I köites, välja antuna Theodor Kallmeyeri ja C. E. Napiersky poolt. Eraldi raamatuna ilmus sama editsioon Riias 1857. aastal. Sissejuhatuses on antud küllalt põhjalik käsikirjade kirjeldus, ülevaade senistest editsioonidest, kroonika autorist, sisust, allikatest, usaldusväärsusest ja kasutamisest järgnevas ajalookirjutises. Tekstile ja tõlkele lisanduvad rohked kommentaarid, sõnastik ning nimede register. 1876. aastal esitas Tartu ülikooli professor Leo Meyer kroonika uue tekstikriitilise väljaande, mis ongi jäänud viimaseks algteksti üllitiseks ja teaduslikus kirjanduses ainõnnestunuks, sisuliste kommentaaride osas – autor oli filoloog – aga väheseks. Uus allikakriitiline väljaanne oleks tingimata tarvilik. Kroonika on ilmunud veel lätikeelses ja kahel korral Ameerika Ühendriikides ingliskeelses tõlkes – 1977. aastal Indiana ülikooli väljaandel, tõlgituna ja kommenteerituna Jerry C. Smithi ja William L. Urbani poolt, ning järgmisel aastal Stanfordis Ausma Jaunzemise tõlkes. Eesti keelde kroonikat tervikuna tõlgitud seni ei ole.

Sisukord

Tuntud ja vähem tuntud allikatest.

Missioon või agressioon?

Ristisõja algus Baltikumis.

Esimesed jõuproovid eestlastega. Ümera lahing.

Ikka veel sirge kaelga.

Vaherahu aeg (1212-1215).

Vastane haarab initsiatiivi.

Liit venelastega. Võit Otepääl.

Madisepäeva lahing 1217 ja venelaste retk 1218.

Taanlaste sissetung ja võiduristimine. Rootsi kuningavägi Lihulas.

Priiuse ja paganluse viimased võidupäevad.

Lõppvaatus Tartus ja Saaremaal.

Lõpetuseks.

Viited.

Isiku- ja kohanimede register.

Kirjastus: Olion, 1990

Vaata raamatuid meie veebipoes “Vana ja Hea” raamat – https://www.vanajahea.ee/