Autor: Prof. Eduard Tennmann

Saateks

Erilise heameelega saadan välja selle raamatu, teadmisega, et see on, kuigi lihtsas keeles, ometi puhastverd mõtteteadusliku sisuga teos. Ta käsitleb hinge surematust kui tõsist ja väga olulist küsimust, mis aastakümneid polnud haritlaste silmis teaduse vääriline, kuna materialistlik usk oli liiga pealetungiv ja esines teaduse nimel. Selle juurdunud arvamuse pärast võime mõista, miks meie haritlased ja koolinoorsugu haritlaste juhtimisel usuelust võõrdusid, kuna teisest küljest töölisliikumine õli tulle valas, ilma et keegi oleks tööliskeskonna vaimuelu eest tõeliselt hoolitsenud, kui me just poliitilist kihutustööd vaimueluks ei pea.

Usujuhid leppisid enamasti külgeharjutatud pinnaliste fraasidega, kuna haritlaste materialism oli neile hingeliselt lähem kui usk haritlastele. Kirik sattus pigem rahvuspoliitilise võrkpalli kui usuelu hooldaja ossa. Tõsisemad juhid hädaldasid sinoditel ja konverentsidel, ei leidnud aga teed, kuna ilma kontrollita eeldasid usu ja teaduse vastuolu. Selles olukorras asume tegelikult praegugi.

Saksa sõjakaotuse teoloogia tungis meilegi peale ja leidis võõrastaval kombel poolehoidu, ehk meie küll ei oleks pidanud Lutheri vaimu selliselt nägema. Kuid usuline sõltuvus Lutheri kodumaast, nagu see toimib ka Soomes ja Skandinaavias, ei lubanud meil kuidagi usuliselt vabaneda. Pealegi seovad meid muud kultuurisidemed, millest siin tulevad kõne alla ainult maailmavaatelised. Platoni kõrgemeelne idealism on äratanud palju suursugust ohvrimeelt ja kristliku tiiva all teotanud enese ärasalgamist, jättes aga seletamata, kelle heaks või kelle kasuks. Kes on lõpuks need tõelised ohvrite nõudjad ja saajad, kes on valmis ka inimeste õigustatud õigust ikka omakasu tähe alla seadma ning omakasu idealistlike fraasidega üle lakeerima?

Et kristlik usk ise mitmel põhjusel on nii või teisiti materialiseerunud ja lihalikku inimesse suhtub vastutulelikumalt kui hingelisse ja viimast sageli pärsib, näeme nii mitmel puhul tegelikus kirikuelus, kus ühiskondlikud patud pisut teisel kujul korduvad.

Nii on palju põhjust usulisi küsimusi uuesti ja nimelt teaduslikult käsitleda, kõiki praktilisi külgi nimetamata, kuid siiski riivates.

Käsitluses ettetoodud maailmavaateliste eelduste ülevaade ja arvustus ei puuduta ainult hinge surematust, vaid on hoopis laiema ulatusega, kuigi siin ainult ühe peaküsimusega seotud. Eriti viljakas peaks olema käsitlus inimese väärtuse ja võimete õiglasemaks hindamiseks ning vastavate järelduste tegemiseks.

Loodan, et saan selle tööga aidata vähendada kunstlikku pinget usu ja teaduse vahel, mis peaks olema vastuvõetav mõlema äärmuseni viidud seisukoha esindajaile.

Olgu veel öeldud, et olen teadlikult hoidunud usulistest argumentidest, sest raamat on kavatsetud populaarteaduslikuna. Tõeliselt ei ole see puhtale usule kahjuks ega teadusele häbiks, kui inimene kõigepealt süveneb iseendasse ja oma olemasolusse puhta mõistuse abil.

Lahkarvamuste võimalused on ette teada ega paku meile mingit üllatust. Meie huvi on pühendatud kõigepealt neile, kellele tõde on midagi väärt, esinegu ta siis usulises või teaduslikus rüüs. Usu ja teaduse vahekorra selgitamine siia ei kuulu. Kuid lugeja võib leida, et kui eelolev käsitlus näib riivavat mõnd usulist veenet, siis teeb ta seda ainult naiivse segausu, mitte aga kõrgema puhtama usu arvel, mis tõena ei peaks tundma end puudutatuna.

Kes tahab seista usu suveräänsuse eest, peaks olema suurejooneline ja mitte eeldama usulist nõrkust, et seda varjata teaduse puudustega. Ärgu ta kartku ausat teadust. Sest puhas teadus pole usu murdja, vaid uurib ise usku igakülgselt.

– Tartus, 2. juulil 1935.

– E. Tannemann

***

1. Küsimuse asetus

Elukogemused ja natuke ajakohase haridusega segatud lihtsat mõtlemist kipuvad hinge surematuse suhtes astuma eitavale seisukohale.

Näib nagu oleks ainult veel kirikul huvi säilitada usku hinge surematusse, et hoida kirikut lagunemise eest. Peale kiriku ei paista ükski asutus sellest huvitatud olevat. Üksikinimene ei ohverdaks küll kuigi meeleldi oma igevase elu lootust. Aga õpetused, mis valgusid möödunud sajandil teaduse tippudelt laiemaisse kihtidesse, kõik ikka teaduse nimel, lõid õhkkonna, milles kaua aega paistis olevat lausa harimatu hinge surematust tunnistada. See oli “teadusliku” materialismi õitseaeg.

Mitte ainult loodusteadlased ja mõtteteadlased, isegi usuteadlased pole ses asjas alati kindlad. Kuulsamate, suuremate usuteadlase hulgas leiame mehi, kes väga ettevaatlikult väljendusid surematuse küsimuses ning kelle isiklik tung ja maitse kippus selgesti sellele küsimusele eitavat vastust andma.

Tegelikus elus esinev hoolimatu olelusvõitlus ei soodusta just surematuseusku. Peaasi, et siin elus hästi läbi saaks. Mis edaspidi tuleb, on teadmata. Surma lähenemisel on ju veel aega patte kahetseda ja andeks saada. Niisiis: lõbusalt patus elada ja õndsalt surra – siis on kõik korras? Sellisele mõtteviisile on isegi kirikul raske vastu hakata. Seda enam, et surematuseusk näib olevat “puhas” usk, mis oleneb ainult usklikust endast. Ja kes viimaks ikka teise südamesse näeb? Kui kuulda ja lugeda veel kõiksugu järelhüüdeid surnuile, jääb mulje, et kindlat usku hinge surematusse pole isegi kirikus palju. Sellest kõneldakse seal õige vähe. Kalmistu- ja surnutepühadel on jutlustajad sageli raskes olukorras, mitte ainult iseenda, vaid ka kuulajate pärast. Kogudus kuulab hea meelega jutlust kaduvusest ja närtsimisest. Ülestõusmisekuulutus tundub õõnes ja kunstlik, seda vabandatakse piltlikkusega ja õpetajale pandud kohustustega, millega siis ka korda saadakse. Ei oldagi väga nõudlik tõe suhtes. Muidugi ei tule see üksiku usukuulutaja arvele. Olukord on juba niisugune. Maarja neitsilikkus ja Kristuse isiku täisjumalikkus on paljude silmis hoopis olulisemad kui “omakasupüüdlik” surematus. Teine lugu on elujanu rahuldamine siinses maises elus. See võib olla sagedasti selline, et parem ongi, kui ta jääb teises ilmas karistamata. Siis on elu selles ilmas vabam. Ja vahva on mees, kes kõik rõõmukarikad tühjendab, kui on aeg, ja siis “uskliku patukahetsejana” sureb.

Tegelik elu on kahe otsaga, kahe mõttega teineteise vastu. See olukord peegeldub ja teaduses ja teaduste vastu. See olukord peegeldub ka teaduses ja teaduste sisemises vastuolus. Teadus ei ole ühtne. Teaduse vahekord usuga on tehtud mitmeti otse vaenulikuks, nagu oleks enesestmõistetav, et need ei või olla kooskõlas. Usumehed tuletavad meelde Lutheri sõnu mõistuse kägistamisest, aga unustavad küsimuse, missuguses meeleolus ja missuguse mõistuse vastu ning mis mõttes Luther kord tarvitas neid ägedaid sõnu, ja kas seda üldse on öeldud põhimõtteliselt, üldiselt või päris juhuslikult? Vahest leiduks praegugi juhust korrata neid sõnu näilise õigusega, aga mitte igasuguse “usu” kasuks, ammugi mitte igasuguse “usulise” poliitika kasuks, ja ka mitte iga mõistuse kahjuks. Sest viimaks pole ju ka teadus ühtne. Ka teadusemees võib avaldada isiklikke mõtteid ja arvamusi, mis kõnelevad otse teaduse vastu. Sest teaduse alused pole kaugeltki kooskõlastatud. Ühtsuse puudumist on seega mõlemal pool – niihästi usus kui teaduse poolel.

***

Kui nüüd surematuse tunnistamine või salgamine avaldab nii erinevat mõju tegelikule elule, avalikule ja salajasele “kõlblusele” ning elunautimise “õigustusele”, siis pole see küsimus sugugi kõrvalise tähendusega. Selgus ses asjas peaks tõstma inimese elu- ja teovõimet, peaks suutma puhastada avalikku moraali, kaotama hirmu ja lonkamist kahe vahel, lahendama usu ja teaduse suhteid ning andma veel teisigi praktilisi tulemusi.

Meid huvitab siin tõde. Kaks tõde ei saa seista ühes küsimuses teineteise vastu. Ei saa olla ka usuline tõde teadusliku tõe vastu ega ümberpöördult. Küll võib olla usk usu vastu. Siis on vähemalt üks neist ekslik, vahest ka mõlemad. Kaks teadusmeest võivad küll esineda teaduse nimel vastamisi, aga mitte lõplikult. Teadlane võib samuti eksida nagu usumeeski. Siis on tegemist pooliku või puuduliku teadusega. Teadus ei ole veel lõplikult valmis.

Kui väidetakse, et usk ja teadus on põhimõttelised vastased, siis on tegemist ränga eksitusega. Teaduslik tõde ei saa olla usuliselt vale ega usuline tõde teaduslikult vale. Ei ole ka õige usku toetada teaduse puudulikkusega või nõrkusega, see tähendab, seletada, nagu algaks usk sealpool teadust. Siis tehakse usk nimelt teadmatuseks või teaduse piiritaguseks, aga mitte sõbralikuks üleaedseks. Sel puhul peaks ka lihtusklikul olema ülevaade teadusest, et teada, mida teadus ei tea ja mida võib või tuleb uskuda. Et seda väidet esineb ka usukaitsjate poolel, näiliselt usu üleoleku mõttes, siis ei märkagi seda liiki kaitsjad, et nõnda tehakse usk otseteed teadusest sõltuvaks, mis ei ole aga õige; see annab usule võõra, ühekülgse iseloomu. Usk, mille ainus tugev külg on teadmatus, põhineb valel eeldusel. Seepärast ei küsi meie: kas teaduse praegune seisund võimaldab usku hinge surematusse? Sest siis võiks kord tulla aeg, kus see võimalus kaob. Vaid meie küsime: kas hinge surematuse eitamine on teaduslik? Ja vastame sellele eitavalt. Tähendab, meie ei loe surematust mitte ainult usu, vaid ka teaduse küsimuseks – sõltumata igasugustest eeldustest.

Selleks on aga vaja puhastada mitmeid mõisteid. Tuleb selgitada, mis on hing. Kas on hinge? Mis on surm? Missugustel alustel ja eeldustel põhineb nende küsimuste lahendamine? Lisandub veel mitu probleemi, mille otsene side meie küsimusega paistab esiotsa võõras.

Aga juba see ettevõte – selgitada hinge surematust teaduslikult jaatavas mõttes – võib paista hädaohtlik. Kellele? – Usule. – Kuidas nii? Meil on väga juurdunud arvamus, et usu aluseks on nimelt mõistusele võimatud asjad, ja et nende võimatuste uskumine on teene Jumala ees, nii et mitte ainult usklik inimene, vaid Jumal ise on teaduse vastane. Et mõni on hirmul säherduse usu kaotamise pärast, siis on hinge surematuse teaduslik tõestamine usuvastane tegu! Sest usk tahab olla pime – nagu Aabram enne väljarändamist ja enne Iisaku ohverdamist. Nii et kui teadus tuleb usule appi, siis teeb ta usule kahju ja rikub usu ära. Tule veel teist aitama! Usk ei tahagi teistsugust kui iseenese vastast teadust? Usk ei tahagi ususõbralikku teadust? Muidu läheb usu senine pimedus kaduma? Säärane usk paneb küsima: mis usk see siis õieti on? Kas see usk tahab kanda ristiusu nime? Millise õigusega? Kelleks peab selline usk siis oma Jumalat? Kas see Jumal, kes hellitab usupimedust ja kardab teadust, kas see on üldse enam Jumal? See on mingi vaimuhaigete viirastus või hirmutis, keda mõnede arusaamatuste pärast austatakse Jumala nimega ja kelle pärast nõutakse, et ka teised inimesed peavad oma mõistusest lahti ültema. Ja sellel usul on nii suur õigus, et ta pöörab pea peale hulga asju ja paneb pahaks, kui ta nõudmine läbi ei lähe? Siis kurdetakse veel, et usk langeb, et inimesed võõrduvad ja taganevad usust? Ja seda nuttu nutetakse avalikult, päise päeva ajal? Või on see mõne kildkonna variserlik mäng, et mõttetuste ja mõttevastasustega erisihte saavutada? Säärane mõtte- ja teovõimetu usk nõuab endale veel pühaduse paistet, aukartust ja eesõigusi!

Jälle on meil tegemist vale mõtteviisiga. Usu mõiste ei ole puhas. Usk ei ole mitte vale ja võimatuste tõekspidamine, usk on – võim (=võit), mis maailma võidab, mitte mõttetuse ega võimatustega, vaid inimestes esineva ja avalduva jumaliku tõe ja vaimu väega, elavate inimeste mõjul.

Keskajal valitses usk võimuga, tule ja mõõgaga, kuid ei võitnud, vaid kaotas. Meie ei soovita nõrka usku, mis väliselt võimult tuge otsib, vaid jõulist usku, mis ei tunne hirmu mõistuse ega teaduse ees, mis ei elata ennast prohvetite ega preestrite võõra usuga, vaid tunnustame ainult seda usku, mis tõstab inimese tõeliseks Jumala vääriliseks inimeseks.

Nähtavasti on igal sammul tarvis mõistete selgitamist. Kui see peaks usule hädaohtlik olema, siis asub kartliku usu asemele uus usk, mis õigusega kannab kristliku usu julget nime.

Ristiusu ilmutus ei ole teadusevastane. Kristlik ilmutus eeldab ja nõuab arupärast mõtlemist. Kui ilmutus peaks tõesti nii erinema, nii lahku minema mõistusest, nagu mõned väidavad, siis ei peaks ilmutus olema üldse kättesaadav, ka mitte prohvetile. Siis ei peaks ka evangeelium olema üldse kellelegi arusaadav. Siis peaks igasugune usuõpetus ja jutlustamine olema lausa mõttetu. Mis tähendus või väärtus oleks ilmutusel, mis jääks oluliselt ja jäädavalt inimestele võõraks nagu neegri keel, mida meie ei kavatsegi õppima hakata? Teine on lugu, kui ilmutus on nii suur ja sügav, et ta paneb mõtlema vastasedki. Siis on ka usul väärtus, siis teeb ta väärilist imet, ta ilmutab oma võimu, mida seni ei tuntud, aga nüüd nõutakse.

Kristus ei sundinud usku kellelegi peale kavaluse ega ähvardustega. Ja kui mõni säärane sõna on talle suhu pandud, siis võime need kergesti ära tunda. Ehtsad Kristuse sõnad ja teod on nii selged ja puhtad, et tema kuulutus võitis ka mõned väga suured võimumehed ilma mõõgata, hoolimata isegi sellest, et ta sõnu sugugi mitte alati puhtal kujul edasi ei kantud. Kristuse vaim on nii selge ja tema mõistus nii terav, et keegi ei suutnud neid tumestada ega nüristada. Meil on võimalik neist aru saada isegi paremini kui paljudel eelmistel põlvedel. Neist võime teha hulga järeldusi, mis näitavad, et kristus ei olnud ainult uus usk, vaid tõi ka uue vaate elule ja maailmale, mis isegi ületas endise teaduse alused*. See on meile väga tähtis ka järgneva töö jaoks. Sest meie küsimus on suure ulatusega maailmavaateline küsimus, mis nõuab mitmekülgset järjekindlat käsitlust. Kui meie tahame leida teadusliku vastuse, siis ei lähtu meie usulisest, vaid teaduslikust seisukohast, ja nimelt asume kõigepealt teaduste teaduse – mõtteteaduse pinnale, et eelkõige selgitada teaduste lõppkokkuvõtteid, mida nimetame lühidalt maailmavaateiks.

* Usu esindajate suhtumine maailma on nelja tüüpi: täiseitav, täisjaatav, osalt jaatav kompromiss ja orgaaniline-harmooniline. Täiseitaval seisukohal asuvad lihasuretajad mungad ja kloostrimoraali pooldajad, kes näevad pattu kõiges maises, mateerias, lihas, ja poolitavad maailma dualistlikult kahe põhiprintsiibi (liha ja vaimu või idee ja mateeria) vahel.

Täisjaatav on üheprintsiibiline (monistlik) materialism, mis tuletab ka vaimuelu mateeriast ja tunneb elujoovastust “loomuliku” elu alusel, nagu renessansi ajajärk.

Kompromissi seisukoht väljendub kahesuguses moraalis: üks valjem – kloostrile, teine mõõdukas – ilmalikele nagu katoliiklikus kirikus.

Orgaaniline-harmooniline seisukoht kehtib seal, kus ei lähtuta sellest või teisest põhiprintsiibist kui ainsast või eelistatust ega looda kunstlikku kompromissi, vaid leitakse normaalne alus ja kord tööks “selles” maailmas. M. Luther, lahkudes kloostrist ja tunnistades iga ausa töö, ka riigijuhtimise, abielu ja perekonnaelu Jumala teenimiseks, seadis jalule kooskõla senini vaenulike äärmuste vahel ja uuendas tõelise normaalse kristluse, millega pani loomuliku aluse teaduse ja kunsti arenemisele ning tervele moraalile.

***

2. Maailmavaated

Maailmavaate nimele tehakse palju ülekohut. Igasuguseid seisukohti on hakatud nimetama maailmavaateks. Kõneldakse koguni sotsialistlikust, rahvuslikust, katoliiklikust, protestantlikust, progressiivsest, kapitalistlikust, proletaarsest, kommunistlikust ja muudest “maailmavaadetest”. Sääraseid nähtusi võib ainult seisukohtadeks nimetada, mitte kunagi maailmavaateks. Maailmavaateks nimetame ainult neid vaateid, mis lähtudes ühest teatud põhimõttest püüavad sellest samast põhimõttest tuletada ning seletada kogu maailma olemust terves ulatuses. Arusaadav, et selliseid maailmavaateid ei ole palju. Kuigi on olemas terve kirju rida mitmesuguste nimedega varustatud õpetusi, lõpuks on olemas ainult kaks maailmavaadet, mis tõeliselt kõne alla tulevad kui senised mõjurid, ja kolmas maailmavaade, mis paremini peaks rahuldama niihästi usulisi kui teaduslikke nõudeid ja tingimusi.

Need kolm maailmavaadet on materialism, idealism ja personalism.

A. Materialism

Lihtsal naiivsel kujul on materialism esimene ja harilik arusaamine elust ja ümbritsevast. Iga laps on loomulik materialist. Ta teab ainult, mida ta näeb silmaga, katsub käega, märkab, mille vastu põrkab. Esimesed materialismi õpetajad on kaks meelt: nägemine ja kompamine. Kuulmine kuulub siia ainult siis, kui kõrv otsekohe midagi kuuleb, nagu püssipauku või koera haukumist. Kui aga kuuldakse mõnda lugu või sõnumit ruumiliselt kaugemalt, siis tuleb juba arvesse midagi, mida ei nähta ega ise otseteed kuulda. Nägemine ja kompamine kutsuvad esile ruumi tajumise, kuulmine ainult siis, kui samal ajal tuleb arvesse hääleallika kaugus, lähedus või ühetoonilise heli pikkus. Veel vähem puutuvad siia teised meeled. Mis on maitsmisel, haistmisel, tasakaalutundel, külma- ja soojatundel tegemist ruumi ja mateeriaga? Ruumikujutlusel on materialismi tekkimisel ülisuur tähendus. Sest ühenduses ruumiga loetakse olemasolevaks ainult seda, mis on olemas ruumis.

Mida ruumis ei ole, kuidas seda võib üldse olla? Nii tekib ju ka küsimus: kust meie tuleme ja kuhu meie läheme? Kas tohib sellele vastata: meie tuleme tühjusest ja läheme tühjusesse? Kui ruumi üle pikemalt järele mõelda, jõuame väga imelikele otsustustele. On ju tõesti kentsakas mõelda, et see, mis on – kõik nähtavad asjad, inimesed, loomad asuvad tühjas ruumis, ja ruum ise, puhas ruum – on olematu. Ruum ise ei ole mitte midagi. See, mis on, asub selles, mida ei ole. Aga kas on tühja ruumi üldse olemas? Mida pidid küll mõtlema esimesed inimesed, kui tuul kõigutas puulatvu? Et puuladvad iseendid liigutavad? Kui külm tuul vastu nägu puhus ja midagi näha ei olnud, kes siis oli see külm puhuja? Kas vahest mõni tont? Meie teame, et päris tühja ruumi maa peal üldse ei ole. Ka tühi korter pole tühi, ta on täis õhku. Ka ruum maa ja päikese vahel ei saa olla tühi. Kas ruum on otsatu? Kui mitte, kus on ta ots? Mis on siis sealpool ruumi otsa? Kui mitte, kus on ta ots? Mis on siis sealpool ruumi otsa? Jälle ruum? Aga kuidas saab ruum olla lõputu? Edaspidi tuleme veel tagasi nende küsimuste juurde ja anname neile ka vastuse.

Seni küsime edasi. Kas kõik, mis on olemas, on nähtav? Juba teame, et õhk ei ole nähtav, aga me teame tuulest ja hingamisest ja nüüd ka lenduritelt, et õhk on siiski olemas, koguni mitmesugune: hapnik, süsinik, vesinik, lämmastik, kõiksugu gaasid ja vingud jne.

Kuidas on lugu inimese nõndanimetatud vaimsete omaduste ja voorustega? Headus, õiglus, sõprus, autunne, armastus, viha, sallivus ja sallimatus, kas need omadused on nähtavad, nimelt omaette? Siis peaks ka materialisti seisukohalt võima öelda, kui pikad, laiad, paksud nad on, kas nende omadused on ümmargused, kandilised või pikergused; rohelised, kollased või hallid; magusad, soolased, hapud, kibedad või maitsetud; mis ainest või mateeriast tehtud? Need küsimused kõlavad veidralt, sest igaüks teab, et voorused ja nende vastandomadused nagu kavalus, tigedus, upsakus, kurjus, uhkus jne. ei ole kaalutavad ega mõõdetavad, kuigi me kõneleme “suurest” tigedusest või kurjusest. Vaimsed omadused ei ole nähtavad ega ruumilised, aga on ometi olemas. ja on koguni väga tähtsad ja olulised inimestevahelises läbikäimises ning avaliku elu määramises ja kujundamises. Ja elu? Eluavaldused on küll nähtavad silmale ja kuuldavad kõrvale, kui elu ise? Mis on elu? Kas ainult materiaalne? Mis vahe on siis inimese, looma ja taime elu vahel, kuid ainult materiaalsus ja ruumilisus on oluline?

Mis on materiaalsus ja mateeria, aine, ollus? Kõike, mis meeltega tajutav, nimetame materiaalseks, kuid see nimi pole täpne, sest eeldab, et nähtavad asjad koosnevad mingist ollusest. Aga millest on see ollus? Keemikud lahutavad kõik ollused alg- ehk põlielementideks, mida on ligi 90. Põhiolluste uurimine kannab keemia nime ja on väga huvitav teadus. Elemendid ehk põhiollus ise on veel jagatavad. Elementide kõige pisemaid osi, mis keemiliselt enam pole jagatavad, nimetati aatomiteks. Nüüd öeldakse ka need olevat jagatavad, nimelt ioonideks ja elektronideks. Kuna ka jagamine pole ühelaadne, vaatleme aatomeid kui viimseid jagamatuid osi, tähistagu neid siis ühe või teise nimega. Ükskord põrkame ikka jagamatusele. Nagu suurt kivi võib tolmuks purustada, nii võib iga asja jagada, kui mitte lõpmatuseni. Jagamisel või jagunemisel on piir. Vesi külmub jääks, jää sulab veeks, vesi aurab ära, aga aur on ikka “mateeria” ja paneb käima hiiglamasinad suure jõuga. Vesi ei kao kunagi. Aga vesi seguneb mitmesuguste teiste ollustega ja annab igal segunemisel uue ühendi, sedamööda, milliste elementidega ta ühineb. Iga aatom peab üksikult teise elemendi aatomiga või mitme aatomiga ühinema. Vesi ise pole element, vaid koosneb kahest elemendist: vesinikust ja hapnikust, nii et kahe vesiniku aatomi kohta tuleb üks hapniku aatom. Auramisel lähevad elemendid lahku. Elemente saab väga mitmeti segada. Kõik segunemisvõimalused polegi veel ära proovitud. Neid on väga palju. Ja imelik, need segunemised ja lahknemised on eksimatud. Keemiline aatom ei eksi, vaid täidab täpselt seadust, ilma et oleks seda ise uurinud või pähe tuupinud.

Aga meid huvitab aatomi materiaalsus. Milles see seisneb? Siis saame vahest teada, mis on mateeria? Kreeka mõttetark Demokritos (u. 460- u. 370 e.Kr.) oli see, kes mõtles välja aatomi nime. Ta uuris mõttes mateeria jagunemist ja tuli otsusele, et kõige pisema osa juures peab jagunemine lõppema. Aga ligi 2000 aastat hiljem mõtles Leibniz (1646-1716) jälle põhjalikult aatomist ja tuli teisele otsusele. Tema mõtles nii:

Mateeria on jagatav. Aatom pole jagatav. Järelikult: aatom pole mateeria, sest mateeria on jagatav. Või kui aatom on mateeria, siis mateeria pole jagatav. Esimesel puhul (kui aatom pole mateeria) kaob mateeria (püsiv ollus) üldse, sest kui aatom pole mateeria, millest koosneb siis mateeria – aatomite kogu? Teisel puhul kaob mateeria jagatavus. Siis peaks kõik elemendid praegugi olema tervelt jagamatud: terve maailma kullatomp siin, terve hapnikutagavara seal, terve süsinik kolmandas paigas. Ükski inimene ega loom ei saaks enam sisse ega välja hingata, sest hapnik on kättesaamatu. Kuid mis sellest muretseda, säärasel korral poleks ju inimestki olemas. Ei oleks üldse mingit elu ega liikumist. Selge on, et jagunemist ei saa eitada. Valida on ainult kaks võimalust: kas tunnustada mateeriat või jagunemist, mitte mõlemaid korraga. Jagunemise, see on mateeria jagunemise tunnustamine nõuab paratamatult mateeria, sellega ka materiaalsuse eitamist. Kui jagunemine on, siis mateeriat, kui ollust lihtsalt ei ole. Kes seda ei usu, otsigu viga üles ja toogu ta välja. Meie aga oleme täiesti kindlad, et niisuguses järelduses ei saa kuidagi mingit viga olla. Mateeria jagamine purustab mateeria. Aga jagamatu aatom jääb püsima ja ei kao enam kunagi. See aatom ei olegi enam materiaalne ja ei saa kunagi materiaalseks. Sest mateeria kõige oma materiaalsusega on lõplikult otsas ja nendega ühes ka materialism või materialistlik maailmavaade. Kes aga veel materialismi tunnustab, see pole enam teadlane ega haritlane, vaid ainult pimeda mateeria usu jünger, kes usub täiesti võimatuid imetegusid ja tihkab seda nimetada teaduseks! Mateeria nimetuski ei ole enam teaduslik. Teda saab ainult veel piltlikult tarvitada. Aga see pilt on väga õnnetu, sest ta manab ikka suure vale esile. Kui veel mõtleme, kuidas avalik elu, isegi haritlaste pere on kinni selle eksituse küljes, ja missuguseid halbu tulemusi see põhivaade annab, ta mitte ainult ei tee hoolimatuks tõeliste inimlike õiguste ja huvide vastu, vaid “materialiseerib” hinge, Jumala, usu, elu, õiguse, vaimu, töö, ent õigustab ka ülekohut ning vägivalda ja kurja, mida muidu sugugi ei oleks. Muidugi pole see mingi tõeline materialiseerimine vaid ainult ekslik kujutelm, siiski väga kahjulik, sest et ta tegelikult laastab ja halvab seda, mis muidu võiks olla väga viljakas. Isegi teadusmehed ei taha sellest raskest veast kuidagi lahti saada. Ja veavad suure osa haridustki valerööpasse.

Me näeme sellest, kui suure ulatusega on Leibnizi lihtne järeldus, kuigi  ta ise seda ei märganud. Üllatav on seejuures, et teaduse nime all esinev materialism tõeliselt nõuab hoopis suuremaid ja koguni võimatumaid imesid, kui ta usule ette heidab. Kelle pimedus on siis suurem? Ja missugune seisukoht on siis teaduslikum? Või on osad kogemata ära vahetatud? Väga tabavalt, ehkki mitte just põhjalikult, kirjutas kord keegi usuteadlane raamatu pealkirjaga “Uskumatuse imeteod”. Tõesti, usuvastase materialismi imeteod jätavad varju kõige lapsikuma usu imeteod. Selge ja puhta usu imed on aga täiesti väärt esinema teaduse imedena. Sest tõsine teadus üllatab meid igal sammul uute imedega, kui meil on ainult küllalt nägemist.

Igatahes on selge, et materialism ei suuda seletada ei elu ega vaimuelu ega omaenda õpetustki. Sest kui materialism tahaks tõesti olla järjekindel, siis ei tohiks vaimu ega vaimuelu ollagi. Või peaks see vaim ise olema materiaalne – iga mõte, iga soov, iga tahe peaks olema läbi ja lõhki materiaalne, näiteks rauast mõte, vasest soov, nahast armastus, tuhast või liimist igatsus, kasepuust valmistatud meeleheide, malmist või piimast sepitsetud mõtteteadus, pihlakast sündinud ohkamine. Materialistlik maailmavaade (ei tea mis materjalist?) elab (kui ta üldse “elab”) ainult vaimuelu armust nagu tänamatu söödik, kelle kohta käib täpne ütlus: sööb ja salgab.

Omaenda nõrkust märgates on siis materialistid püüdnud esineda veidi pehmemal viisil. Nad on oma õpetusi esitanud veidi viisakamal kujul. Näiteks tuleb üks ja rõhutab meelte tegevust: kõik tunnetus tuleb meelte kaudu. Seda õpetust nimetati sensualismiks (ladina sensus – meel). Meie ei salga ju meelte tähtsust. Mõistuse valguses on ka meeled otse imeasjad. Aga kui meie näiteks ka toitu väga tähtsaks peame, siis ei ütle me ometi, et leivaküsimus on maailma peaküsimus, olgugi ta esimene ja kiireloomuline küsimus.

Teised tulevad positivismiga. Need tunnistavad ainult seda, mis on olemas positiivselt, ei tunnusta usku ega metafüüsikat (mõtteteaduse osa, mis uurib viimast põhja), olles ise ometi metafüüsikud, kuid äpardunud metafüüsikud. Nende positiivne ollus on väga mateeria sarnane, sest olemasolevaks tunnistama kipuvad nad õieti ainult materiaalset või mateeriast tuletatud ollust.

Kolmandad tulevad energia õpetusega ja jõu tsentrumitega (jõukoondistega), nagu oleks olemas jõudu, mis on lahus jõu kandjast või jõu omanikust. Kui jõud võiks olla aatomist lahus, siis peaks ka aatomite vahel olema selle jaoks tühja ruumi, kus asub jõud, sest jõud ei ole ju aatom. Nii võiks ka inimese mõistus või sõprus mõnikord tühja ruumi jalutama minna ja unustada peremehe juurde tagasi tulemast. Oleks küll kena voorusi ja kurje omadusi tühjas ruumis eriliste lõksudega kinni püüda ja suurendusklaasi all ilma mõistuseta uurida. Aga jõud muutuvat koguni mõnikord mateeriaks! (Omateada oleme selle olendi juba maha matnud.) Tõesti huvitav! Siis võiks maailma tühjusse hulkuma läinud tarkus või mõistus ka inimeseks muutuda ja inimene jälle selgeks tarkuseks. Ehk saaks hullu-  või vangimajas seda inimkonnale äärmiselt kasulikku katset ette võtta? Saaks ehk selgi teel rahvaarvu vähesust korvata. Aga viimati lendab see tarkus kuhugi võõra rahva sekka? Parem juba jäägu nagu on.

Materialismi ja temataoliste õpetuste lugu näitab, kui suurte mõttevigade ja keelekomistustega on siin tegemist. Kui nüüd seda kõike on pakutud teaduse nime all ja veelgi pakutakse, siis võib arvata, missuguses mõttestikus meil sagedasti tuleb elada. Ja kui säärased mõttekäigud ulatuvad veel usuellu, kipuvad kirikusse, siis võime kujutleda, kuidas on lugu kristliku usu puhtusega.

Sellepärast ei ole ju veel vaja ei tea mis hädapasunat puhuda. Kahju saab ju ainult inimene ise, kes nõnda mõtleb. Muidugi on palju kaaskannatajaid, kes on ise süüdi, et nad oma mõtteid ei kontrolli ega tea, mida otsida. Kui aga keegi tahab selgust nõutada, siis sellega ta ainult võidab ja aitab ka teisi võidule.

B. Idealism

Igapäevases kõnes nimetame idealistiks õilsate püüetega ausat inimest, kelle iseloomus avaldub palju häid omadusi. Siinkohal on meil tegemist idealismi kui maailmavaatelise süsteemiga, mitte kõlblussüsteemi või mõõdupuuga. Meie ei vaidle tema õilsuse või kõrguse vastu. Teame, et elu kõrgemad nõuded on Platoni ajast peale käinud idealismi järgi. Isegi kristlust on idealism kirikuisade kaudu dogmade (usuliste põhiõpete) kujunemise ajal tugevasti mõjutanud, kuid mitte kristluse vaimus.

Eriti hinge surematuse õpetuses ongi idealism säärast mõju avaldanud, et tema arvele tulebki panna suur osa selle õpetuse kindlusetusest. Seepärast on tarvis kõigepealt selgitada, milles seisab idealistliku vaate olemus.

Idealism sai oma nimetuse sõnast “idee”. Platoni õpetuse järgi on ainult ideed tõeliselt olemas. Kreeka mõttetargad olid omal ajal nii põhjalikud juurdlejad, et panid aluse mõtteteadusele. Selles teaduses otsiti kõige üldisemat, mis ei ole üksik ega juhuslik, seega mitte kaduv, vaid igavesti kestev, kadumatu, lõpmatu, üldmaksev tõde. Et leida ideed, tuli eraldada üksiknähtustest üldine. Näiteks: Sokrates on surelik, Kallias on surelik, Kritias on surelik. Järelikult: inimene on surelik. Inimkond on üldine. Inimene on üksik. Üksik on kaduv ja juhuslik. Aga kõiges üksikus on mingi igavene idee. Inimestes on olemas üldine inimese või inimsuse idee. Niipea kui see idee ilmub mateeriasse (- mitteolevasse), sünnib üksik inimene. Kui idee lahkub, kaob inimene. Idee lahkub kõrgemasse maailma, igaviku maailma. Ilma ideeta ei ole üldse midagi. Sest tõeline olemus ja tõeline olemine saab võimalikuks ainult selle abil, mis tõeliselt olemas. Idee on igavene, surematu, olgu see siis inimese idee, hobuse idee, kolmnurga idee. Kui tahame tunnetada mõnda tundmatut asja või nähtust, peame tunnetama tema ideed, mis vastab tema olemusele. Nii astub idee inimese asemele, hinge asemele, olemuse asemele. Olgu öeldud, et ka materialism leidis sel teel oma “idee”, s.o. mateeria. Mateeria mõiste on leitud üldistamise teel, eraldades selle, mis on ühine kõigil nähtavail asjadel, nimelt see materjal ehk ollus, millest na on tekkinud. Nii on muidugi ideed aluseks, mille järele kõik liigub. Lõpuks saab rakendada ideed kui rühma esindajat. Nii on rahvuse idee kandjaid, klassi ja klassivõitluse idee, karskuse idee jne. esindajaid. Idee kandjal või esindajal on koguni teatud pühadus või puutumatus nagu rahvasaadikuil, riigi esindajail. Usumehed kõnelevad meeleldi Jumala ideest ja Jumalariigi ideest ega pane tähele, et sageli peavad neid ideid veel tähtsamaks kui Jumalat ennast. Seepärast satuvad nad siis ka Jumala asemele ja lasevad end ka jumalikult austada, sest nad on ju kõige kõrgema võimu esindajad.

Loogiliselt võttes on asjade omaduste ja suhete eraldamine sõnades tarvilik selguse ja ülevaate pärast nagu numbrid ja pealkirjad raamatupidamises. Aga kaubaarve pole kaup ise, nõnda pole ka armastuse nimi mitte armastus ise ega inimese nimi inimene ise. Kui siiski nihutatakse täisrõhk üksiknimelt üldnimele ja mahutatakse terve olemine temasse, siis osutub kõik, mida näeme ja kuuleme, päris tühjaks ja olematuks. Inimene jookseb verest ja elust tühjaks, aga idee jääb siiski verevaeseks ja kahvatuks ega saa kuidagi elavaks, kui inimene iseendas ei lase teda elada. Võime mõista, kuidas materialism idealismi ohvrina kahe tooli vahele kukkus. Mateeria kui üldmõiste on paratamatult moodustatud idealismi meetodil, aga et ta oma vanemaid salgab ja nende eeskujul ka üksiknähtust ainult üldmõiste vaatenurgast näeb, siis ei ole ta liha ega kala. Tema näppude vahel külmub ja tardub kõik.

Idealism üldistab kõike mitte ainult tinglikult, loogilise hõlbustuse pärast (nagu see on näiteks tarvilik matemaatikas), vaid lõplikult. Nii üldistab ta elu, hinge, õigust, kõiki omadusi, kõiki suhteid, nagu oleksid need kõik omaette olemas. Ta tunnustab isegi mateeria ideed, aga ainult mitteoleva ideed, sest muidu astuks ju mateeria oleva asemele. Nüüd aga – mateeriat ei ole, kuid mateeria (mitteoleva) idee on tõeliselt olemas. Nii ei tarvitse olla ka Jumalat ega Jumalariiki, peaasi, et idee on olemas. Ja usuteadus, puhas ideede teadus on päästetud. Nii võib ka õigusteadlane öelda koos platooniliselt haritud roomlasega:

“Sündigu õigus, kasvõi maailma hukkudes!” Nii ütles ka Lenin: “Kui ka Venemaa peaks hukkuma, kommunistlik idee peab teoks saama!” See on puhastverd idealism, mis on nii kõrgel üle inimese õiguse, et ta otse inimese vaenlaseks muutub. Siis sai teine roomlane õigesti aru, kui ta ütles: “Suurim õigus on suurim ülekohus.” Idealistlikul taustal on see ütlus eriti tabav. Suurim aristokratism osutub suurimaks hoolimatuseks  – julmuseks. Üksikute inimeste saatus võib suure idealisti külmaks jätta. Kas ei paista siit läbi haritlaste saamatuse põhjus ja energiapuudus? Idealism on teinud nad ebapraktilisteks formalistideks. Humanistlik või humanitaarne haridus ja usk teevad eluvõõraks, realistlik haridus kasvatab materialistiks. Nii on formalism ja materialism sünnipäraselt jagatud. Kas on veel olemas täielikumat ja õigemat hariduse eesmärki? On küll.

Idealismi kui maailmavaate eluvõõrust on kerge näidata ka tehnilisest küljest. Meelte tajutavad asjad on juhuslikud, kuid nad on ideede ühinemise vili (olematu) mateeriaga. Kui tahame näiteks käima panna suhkruvabrikut, siis on asi väga lihtne. Suhkur on magusa maitse idee, valge värvi idee ja kõvaduse idee koos mateeriaga. Võtame need kolm ideed, segame mitteolevaga ja suhkur on käes, muidugi idees. Aga see idee on ju reaalne?

Meie tunnustame idealismi ainult loogilise mõtlemise piires, aga mitte tema loogikavigadega, ega ammugi mitte üldmaksva maailmavaatena. Viimane on juba olemas, aga ta tuleb uuesti avastada.

C. Kompromissid

Et kumbki neist maailmavaateist ei rahuldanud, tuli loomulikult otsida uut. Seda tehti mõlemaid äärmusi kombineerides ja kõrvutades, sest ei saadud üle aine ja vaimu, idee ja mateeria vastuolust. Idealism ükski oli monistlik, koondades kõik ideed ülimasse ideede kolmainsusse: ilu, tõe ja headuse ideesse või Jumalasse. Materialism oli monistlik (kreeka monos – üks) seni kui ei tunnustanud midagi mateeria kõrval. Nüüd aga tuli ette, et nad tundsid endid kaksikvendadena ja sobisid kokku dualismiks (ladina duo – kaks), kahe põhiprintsiibi õpetuseks, teiste nimedega parallelismiks ja identiteedi (samasuse) õpetuseks.

Suuremate ja vähemate muudatustega pole aga midagi olulist saavutatud. Maailm lonkab tänapäevani nende kahe vahel ega leia hingele rahu, nagu kodukäija, kelle luud-kondid ei asu õiges paigas. Hulkujana, põgenejana ja maailmarändurina surutakse aus inimene tegelikult seikleja ossa, kes seikleb isegi kirikus, leidmata õiget rahu ja õiget lunastajat. Sest mõlemad prilliklaasid heidavad valehelki kõigele, mida vaadeldaks, ja just nimelt nende fanaatilise ühtsustungi tõttu, mis on mõlemal otsekui veres ja üdis. Nende kompromissiks kujunenud koostöö on vajutanud oma pitseri peaaegu kõigile teadustele ja neist sõltuvatele tegeliku elu aladel, kuna igal pool on eelduseks formaalse ja materiaalse külje selline eristamine, et ei paista sugugi loomuvastane, kui need küljed teineteisega sugugi ei sobi. Vorm on ju seesama vana idee; vormiandja, kujundaja enamasti aga tõrksate ollusest. Nii saab kergesti uskmatutest usk ja usust uskmatus, õiglusest ülekohus ja kurjusest õigus, normaalsusest ebanormaalsus, argusest julgus, häbematusest õigus, mustast valge – ja mistahes ühtepidi ja vastupidi. Dialektika on kõikvõimas – kui tahab, sulatab ühte; kui tahab, leotab lahti. Idealismi ja materialismi kompromiss on otsekui loodud saatana tööriist Jumala suuremaks auks. Ei ole alandlikumat Jumala sulast, kui see suur isiksustatud salakavaluse sümbol, kelle hingeelu võib ka uurida, nagu oleks ta tõesti olemas. Selleks jätkub tolle kahepaiksuse mõtteteaduslikust alusest.

Et nende kahe ühendatud maailmavaate mõju on kultuurile nii tugev, siis pole ime, et ausad püüded, nagu öeldakse, kuigi kergesti läbi ei löögi.

Mida leiame säärasel korral inimese võib hinge huvides? Materialism muidugi hinge ei tunnista, kui ehk kompromissina poolmateriaalset “spiritismi” hinge, mida saab välja kutsuda. Ka okultism ja muud taolised õpetused oma materialisatsioonidega kuuluvad siia.

Idealistlik külg tunneb aga ainult hinge ideed, rahva koguhinge, massihinge, ja ehitab siis sellele rahvusluse omapära, mille on kaduvuse märk niihästi lihakssaamises kui ajaloolisuses – seega siis juhuslikkuses – otsa ees. Rahvuse küsimus outub ainult väliseks vormi ja esteetiliseks küsimuseks ilma mingi olulise või jäädava väärtuseta. Sest ideel on väärtus ju ainult ideede maailmas, mitte siin maises, juhuslikus, ajutises maailmas. Arusaadav, et idealistlikust ja poolidealistlikust seisukohast ühiskondlikud küsimused, olgu nad siis usulis-kiriklikud, majandus-ühiskondlikud või millised tahes, juba vääraluste tõttu kaugele ei pääse. Idealist ei ela ju oma, vaid ikka võõrast idee- või kujutluselu. Kes temaga ei suuda sammu pidada, langeb materialismi. Hinge ega hinge surematust siin ei tunta ega võidagi tunda.

D. Personalism

Tutvunud kahe kandvama maailmavaate iseloomuga ja nende tulemustega, võime asuda tutvuma kolmanda, seni küll märgatud ja tunnetatud maailmavaatega, mida kahjuks ometi pole küllalt teadlikult käsitletud. Siiski on tähelepanuväärne, et õigustatud ja loomulik alus on püüdnud end maksma panna kaudselt, eriti usundite kaudu, ja järelikult sundinud ka mõtteteadlasi inimese olemuse, inimliku hinge, tema tarvete ja õiguste kohta mõtteid avaldama. Selle jälgi on ka siin-seal märgata.

Usundid pole õieti kunagi tundnud ega tunnistanud surma. Juba kõige madalam usundi aste – preanimism (“elava laiba” usund), mis ei tunnegi veel hinge kujutlust, ei tunne ka surma, pidades surnut (meie kõnepruugi järgi) elavaks, kes liigub öösiti (unenägudes) kodukäijana.

Lihtsamaks ja kergemaks sai surematuseusk, kui peale laiba mädanemist või põletamist lahkunu siiski (unes) ilmus omakseile. See oli “hinge” kujutlus, nagu teaduslikus keeles öeldakse, animistlikul astmel. Ta on veel kaunis materialistlik, keha sarnane, viimse hingetõmbega seotud, kaunis spiritistliku hinge maiguga, siiski isiklik.

Hinge kõlbelisest iseloomust on huvitatud usundid, mis kuulutavad hinge rändamist. Seal peab hing uuesti sündima uues kehas, et kanda karistust eelmises ihus tehtud pattude pärast. Siin on hinge suurim igatsus vabaneda taassünni kordustest, uuestisünni rattast või ringkäigust. Siin ärkab igatsus surma kui mitteolemise järele. Budismis tunneme seda ideaali ehk sihti kui nirvaanat; Egiptuses, Väike-Aasias ja Kreekas kui ühtumist jumalusega müsteeriumis, kui paoteoosi. Iga surija pidi saama otse Osiriseks, Dionüsoseks, Mitraks. Siin on platoonilise panteismi (kõiksusjumala) tõeline eeskuju, nii et aristokraatseim mõtteteadus ja teiste teaduste alus asub tõeliselt ja ajalooliselt usundis. Müsteeriumide ja platonismi järelkaja esines kristlikul ajal gnostitsismi ja manihheismi kujul. Neis usundeis liigitati inimesi kolme liiki: 1) “vaimsed” (- teadjad), tunnetusliku ilmutuse osalised, manilaste juures “täielikud”; 2) “hingelised” (- usklikud), manilaste “kuulajad”; 3) “lihalikud” – inimesed, kes ei kuulu kogudusse, vaid lähevad oma uskmatus lihameeles hukka. Nagu näeme, on selles liigituses gnostikute (tunnetajate) juures teadmine usust kõrgemal, aga see teadmine ehk tunnetamine on usulise sisuga, usuline saladus ehk nägemus, ekstaas, tõus ülemasse maailma ehk taevasse. Siin tekib oluline vahe usulise tunnetuse ja lihtsa usu vahel. Tunnetus on eeskätt ekstaatiline nägemus. Hinge surematus pole isiklik surematus, vaid ühinemine jumalusega, äravajumine, ühtesulamine, isikliku olemise täielik kaotus, sellega ka vabanemine taassünni rattast. Nagu enne öeldud, valas geniaalne Platon sellele müstilisele Jumalale andumise teaduslikku vormi, mis pole oma võlu tänini kaotanud. Platoni äärmise üksikasjalikkuseni välja töötatud dialektika on imestamisväärselt kokku sulatanud kreeka vaimu silmapaistvamad avaldused.

Hinge surematuse tõestuseks on ta pakkunud tervelt kümme tõestust. Nende üle on tänini vaieldud, küsides, kas Platon nendega tunnistab isiklikku hinge surematust või mitte. Tõepoolest on tõestuste teostus nii terav ja vaimukas, et pealiskaudne lugeja loeb sealt kergesti välja isikliku surematuse. Kirik ongi Platonist ligi 2000 aastat nõnda aru saanud. Ja siiski on selline Platoni tõlgitsemine ekslik. Platoni jaatav tulemus ei käi mitte isikliku hinge vaid hinge idee või ka lihtsalt surematuse kohta.

Et kirik Platonist võõriti ja sihilikult aru sai, on igati loomulik, sest kristlus pooldab tõesti isiklikku surematust ja see on tema iseloomuga täiesti kooskõlas. Platoni autoriteedi kasutamine hellenistlikus ümbruses tõstis ka kiriku autoriteeti. Ja pealegi tahtis Platon meelega jätta muljet isikliku surematuse kasuks. Ta otse spekuleeris võõritimõistmisele. Ta kavakindlasse süsteemi aga ei sobi isiklik surematus mitte kuidagi, Juba seepärast on õigus neil, kes võtavad Platoni idealismi järjekindlalt. Tegelikult tegi Platon vahet ju ka lähemate ja kaugemate huviliste vahel. Aga lausa tõtt ütles ta ainult kõige usaldusväärsemaile ja neilegi suure ettevaatusega.

Seda huvitavam, et kristlus oma esindajais küll mitmes suhtes paindus ja kohanes, kuid mitte hinge väärtuse ega isikliku surematuse küsimuses. Pikemalt ei ole võimalik seda kõike siin ette tuua. Selleks oleks vaja Pauluse kirju, Johannese evangeeliumi ja Johannese kirju võrrelda isekeskis, siis kolme esimese evangeeliumiga, hellenismiga (kreeka kultuuri ja mõtteteadusega), judaismiga. Siis hakkaks selgesti silma, kui tundlik oli kristlus selles küsimuses.

Hinge väärtus ja surematus on kristlusele eriti oluline. Kuid selleks tuleb küsida: kas on mingit vahet teiste usundite ja kristluse vahel selles punktis? See on väga kaaluv, kuigi esialgu veel ainult usuküsimus. Seda peame silmas pidama. Esialgselt olgu tähelepanu juhitud hingele ja tema iseloomule kristluses ja mujal, et seda tähelepanelikumalt jälgida.

Kristlus ja temaga kooskõlas olev teadus ei peatu naiivse spiritistliku hingekujutluse juures ega vaheta seda ära mingi kehalise “elu printsiibiga”, ei otsi teda ruumiliselt veres, kopsus, südames, peaajus, luuüdis ega näärmeis, vaid isikus. Inimene kui ühtne isik on see otsitud side idee ja mateeria vahel – aga mitte, et see tema ülesanne oleks. Vaid alles isikus või tema tunnetuses tekivad need ülesaamatud vahed vaimu ja liha, selle ja teise maailma vahel. Jälle on süü isiku juures: ise teeb ta enne vahet, alles siis hakkab otsima ühendust nende olluste vahel, mida ta ise lahutas, nüüd aga toimib, nagu peaks leidma silla üle kuristiku kahe välise maailma vahel, mis on mõlemad tema enda loodud. Kuidas jäi siis isik ise mõlemast välja ja kõrvale? Sellega, et ta oma sisemaa ilma endast mõttes välja paiskas, välja projitseeris, muutes selle projektsiooniks välismaailmas. Seda teeb ta pealegi kahekordselt, niihästi vaimu kui maise maailmaga. Siis hakkab nõutult otsima sidet. Ei saa ühte tuletada teisest ega teist esimesest. Et aga üks kui teine on tema enda vaimuvili ja et meeledki on vaimse elu organid, selle unustab ta koguni ära. Ta esitab endale kunstliku mõistatuse ühes loomuvastase pingutusega ainult sellepärast, et peab ennast nagu loomusunniliselt nii tühjaks, et mujal ei maksagi elada kui ainult välisilmas, ja selle varasid taga ajada. Ja isegi siis, kui ta mõtleb ja kujutleb nõnda, ei muutu tegelik olukord ikkagi. Sellest hoolimata, et ta ise sihte näeb välismaailmas, on tema elu ometi tervelt temas endas, just tema enda kohane. Püüdku inimene kohaneda välisilmaga kuipalju tahes ja uskugu ise, et elab välisilmas võõrast elu, lõppude lõpuks elab ta siiski oma elu, ainult seda vaesemini, mida enam ta seda välismaailma ja enda eest varjab. Ta näeb siiski ainult oma silmadega ja mõtleb ainult oma mõistusega, olgu see siis suuur või väike. Ka usulist ilmutust, mida temale normina pakutakse, ei saa kuidagi omaks võtta teisiti, kui ainult oma võimete kohaselt. Ei saa ju kärbes näha maailma lõvi silmadega ega kotkas lennata nahkhiire tiibadega.

Isikus leiame mõistatuse alguse ja mõistatuse lahenduse, sest pole midagi, mida inimene tunnetab, mõtleb, tahab; midagi sellest pole inimesest väljaspool, ei usku ega teadust, ei kunsti ega kõlblust; midagi inimese elust ega vaimuelust pole väljaspool inimest, temas lahus. Nõnda ka looduses: kogu aatomi jõud saab olla ainult aatomis endas, samuti kui kõik loodusseadused, mille järgi aatom toimib teiste elementidega kokku puutudes või neist eraldudes. Kõik see ääretult kirju ja rikas reageerimiste kord, iga elemendi suhtes isemoodi, mille uurimine nõuab nii palju tööd ja vaeva, see kõik on igal elemendil tarvilikul korral otsekohe käepärast. Ei tule ette, et hapnik mõnikord reageerimise unustaks või reageeriks süsiniku kombel.

Kuid seda, niipalju kui see ka inimese kohta käib, ei taha idealistlik vaade tunnistada. Inimese talitusviis on temale liiga juhuslik ja tähtsusetu, liiga subjektiivne ehk isiklik. Idealism nõuab üldseadusi, objektiivsust. Mis aatomi kohta maksab, see inimese kohta ei maksa. Sest inimene pole nii eksimatu nagu aatom. Inimese vaimuelu seadused ei paista nii kindlad kui loodusseadused. Kas siis vaimuelu on väljaspool loodust või ilma seaduspärasusteta? Kuid isegi need teoreetilised võimalused ei muuda tõsiasja, et igale inimesele ehk isikule jäävad otsustavaks ikkagi oma mõistus, omad meeled, oma maitse, olgu tema subjektiivsus milline tahes. Idealismi ja materialismi vahelises dilemmas on isiku tunnistamine lihtsalt paratamatu. Sest isiku juures on dilemma algus. Ilma isikuta ei saa seda ka lahendada. Maailmavaatelised vahed kutsuvad ise isiku esiplaanile tagasi ja nõuavad isiku sissevõtmist maailmavaateliste küsimuste käsitlemistel. Sellega asume personalismi pinnale.

Sisukord

Saateks.

Küsimuse asetus.

Maailmavaated.

Materialism.

Idealism.

Kompromissid.

Personalism.

Ühtsus mitmekesisuses ehk mitmelaadsuses.

Mis on mateeria?

Mis on hing?

Ihu ja hing.

Isiksuse algus.

Näilisus ja tõelus.

Mis on aeg?

Mis on ruum?

Mis on liikumine?

Mis on asi?

Ökonoomiline tõestus.

Tõestuse ülemväite neli printsiipi.

Tõestuse alamväite kolm fakti.

Järeldus.

Esmatrükk: Noor-Eesti Kirjastus,

Tartu, 1935.a.

Kirjastus: Kuldsulg, 1995

Vaata raamatuid meie veebipoes “Vana ja Hea” raamat – https://www.vanajahea.ee/