Mõnes mõttes on ajalugu (tõlgendused temast) nagu tore seebikas, reaalse eluga pole tal midagi pistmist. See on ka toimunud Nero kui Rooma keisri tegude tõlgendamisega läbi ajaloo.

Raamat, mis püüab luua selles olukorras selgust, ja tuua välja Nero tegelikku palet, on: “Nero. Keiser ja Jumal, kunstnik ja narr.”. Autoriks on Philipp Vandenberg, kelle sulest on ilmunud palju raamatuid nii ajaloolistel teemadel, kui ka mõningaid detektiivikaid. Ta on sündinud 20. septembril 1941 Wroclaw-is. Ja nagu ikka on ka temal tegelik nimi: Hans Dietrich Härtel. Tuttav on ta meile vist ikkagi elulooraamatutega.

Tema kirjutatud “Nero” (ilmunud Münchenis, 1981 aastal) püüab kirjutada Nero eluloo, mis on meile settinud läbi legendide, mille loojateks on siis olnud tulevased võitjad, ajaloolased ning kristlik propaganda.

Vandenbergil on huvitav kirjutamisviis. Just elulooraamatest. Ok, lähenen asjale kaugemalt. Kuidas saab üks inimene rääkida asjadest, mis on temaga toimunud? Sellest saaks üsna suure romaani, aeg mis meile määratud on siiski pikk ja meie elud on täis rohkeid sündmusi. Kuidas vähendada toimunu mahtu ja samas mitte kaotada inimest ennast, selle eluloojutustuses? Vandenbergil on see õnnestunud, 312lk, kokkusurutud elulugu, inimesest kellest me teame vaid, et ta oli paras siga. Kuid kui lähemalt uurida kogu Juliuste-Claudiuste dünastiat ei erinenud ta millegi poolest teistest. Siis on küsimus, milles ta siiski erines, milles ta oli sarnane, ja kas tema teod olid nii kuratlikud, kui väidavad need, kes tulid peale teda ja seda muidugi arvestades ajajärku, kus ta tegutses. Viimane on aga väga tähtis. Mul on võimatu olla positiivne ühegi juhi, liidri, kangelase puhul, kelle üheks kangelasteoks oli inimeste tapmine. Olgu siis selleks milline põhjus tahes. Kuid on tähtis arusaada, et nii see käiski. See oli osa sotsiaalsest aktiivsusest, tappa neid kes olid teisepool joont, või neid kes olid sinust allapool. Arvatavasti on see tagajärjeks olnud kristlikule väitele, et kohut saab mõista vaid Jumal. Ja ma olen sellega täitsa päri.

Tagasi raamatu enda juurde… stopp .. kuidas kirjutada üldse arvustusi? Teha sisukokkuvõtte? Rääkida kõik ennem ära ja siis loota, et keegi tahab seda raamatut veel lugeda? Või siis rääkida kuidas see on kirjutatud, tõlgitud jne… Tuleks liiga väike tekst ja selle lugemine ei anna isegi kirjutajale mingit naudingut. Ja samas, kui suur proff ma siiski olen kirjanike kritiseerimises? Midagi muud?

Ok, unustame ära küsimuse: kes siis oli Nero. Ja räägime, mis mõtetega ma lõpetasin raamatu lugemise. Järsku see aitab kaasa selle raamatu müümisel ja kirjaniku ülistamisel.

Ajalugu – kõik mida me teame on vale.

Kuna minul on õnnestunud elada kahes erinevas ühiskonna süsteemis võin täielikult väita, et ajalugu on osa propagandast kiitmaks meid siin ja praegu. Ja mitte ainult seda.

On ju võimalus näidata end headena, arenenuna, kui kõrval on sellised tegelased nagu assüürlased, Rooma impeerium jne… Isegi vanakreekast me võime näha, et “demokraatia” nendel ja meil on nagu öö ja päev, kuigi nimi on sama. Ajaloo kirjutamine – hea enesetunde loomine.

Erinevate ühiskondade võimalus ellu viia oma poliitikat, tuues oma õigustuseks välja meie ajaloos toimunud sündmusi ja tõlgendada neid nagu neile vaja. Näiteid pole vaja tuua kaugelt. Nii et siis ajalugu, kui tänaste tegude põhjendamine riiklikel süsteemidel. Ma võin tuua ka näite meist ja meie “vene ohust”, me kasutame oma kogemusi selleks, et luua “vene ohu” vastu kindlustatud ühiskonda. Ja siin ma ei vaidle kas seda ohtu on või ei ole. Ma räägin, kui ajaloo kasutamist selles küsimuses.

Usk ja religioon õigustamaks oma ideoloogiat. Religioon on otseselt ajaloo “tõlgendajate” pundis. Märtrid, kes surid halbade keisrite käte läbi jne… (otsene viide Nerole) loobumata usust, on ju osa julgusest uskuda Jumalasse. Ja ma ei räägi siin usu vastu ega poolt.

Ajalugu, kui vahend võitjatele küsimuses: on nad siis paremad kui eelnevad tegelased. See on ka vist minujaoks peamine põhjus, miks ma vaatlen kriitiliselt ajaloo poole. Võitjad, et kaitsta oma võitu tulevaste vaenlaste ees, peavad näitama, et nende võiduga kaasneb headuse võit, kuna kaotajad on olnud halvemad halvemast. Muidugi üks huvitav fakt näitab teistmoodi lähenemisest. Väidetakse, et Teist Puunia sõda Kartaago ja Rooma vahel on suurendatud ja just roomlaste poolelt, et näidata kui vaprad nad olid. Hannibal ei olnud tegelikult see kellena Rooma teda pärast näitas. See on ka üks huvitav näide kuidas saab ajalugu oma retseptides kasutada.

Ajalugu – segane värk. 

Mida me teame ajaloost täpselt ja mida me ei tea täpselt? Kus on “me arvame” ja “nii ta oli”. Ürikutest, ajaloolastest – kes tollal elasid, jne.? Millele me võime toetuda? Jällegi Nero: ajaloolased Tacitus ja Suetonius. Tacitus ju vihkas Nerot. Oli tõene, adekvaatne oma järeldustest? Kristlik religioon: Nero kiusas taga kristlasi ja Pauluse surm Nero käsul. Nero kiusas taga kristlasi veel leebelt, samas kui temale järgnenud tegid seda suurema järjekindlusega. Ja samas kui vaadata antud hetkel jõus olnud seadusi, paistis üldse, et ei ahistatud ainult kristlasi vaid kõiki… Pauluse hukkamine on kaetud teatud saladuslooriga. Keegi ei tea mis põhjusel ja isegi millal ta hukati. Teada on vaid see, et tal löödi pea maha, ja seda tehti vaid Rooma kodanikega… Ma võin ka tuua muid näiteid ja muust ajast. Näiteks kuidas me võtame inglise ajalugu ja näiteks… Harold (sakside kuningas) ja tema elulugu? Kas William Poitiers-i järgi (1077)? Kuhu ma tahan oma jutuga jõuda?

Tänapäeval me teame, et meie teadlased püüavad olla lõpmatult täpsed kirjeldamaks, mis juhtus ja miks nii juhtus. Ei võitjaid, ei ühiskondliku survet (ma loodan) ja ei riigi survet “luua” ajalugu (jätame “värdjariigid” välja). Kuid nagu üleval toodud, on raske hinnata kellel oli õigus ja kellel mitte. On võimalik olla täpsem, kui ühe või teise ajastu kohta on meil rohkem allikaid. Kahjuks see nii ei ole alati. Tänapäevased ajaloolased peavad kasutama rohkesti detektiivi oskuseid arusaamaks, mis tegelikult toimus. Müts maha nende ees. Ja ka nende ees, kes tunnistavad, et asi on segane.

Milleks meile ajalugu? Ja veel enam, milleks meile reaalne ajalugu? 

Tegemist on raske küsimusega. Asjade korduvuse reegel. Kõik mis siin maailmas hetkel toimub, on juba kunagi meil läbi käidud. On see siis kommunism, mille ehedaks näiteks võib tuua varajase Mesopotaamia kuningriikide perioodi jne. Või midagi muud. On ta meile oma teel ohuviitadeks? Muidugi ka seda. Kuid on see peamine? Ei ole. Ajalugu on osa endas selgusele jõudmises. Oma isikliku mina leidmises. Vastus küsimusele: mis on meie tegelikkus? Ja ka osaliselt igihaljale mõistatusele: miks me oleme siia maailma sündinud? Nii lihtne see ongi. Kas on? Lihtsas tões võib peituda alati ületamatu proovikivi…

Tagasi Nero juurde.

Nero oli siis Juliuste-Claudiuste dünastia viimane esindaja. Kelle ees käisid sellised suured kujud kui Tiberius, Caligula ja Claudius. Kes seda kolmikut tunneb, saab aru, et ega Nerol polnud mingitki võimalust. Ja kui seltskonna juurde tuua tema ema Agrippina on asi nagu päris selge. Ja kuidas kujutati Nerot… jällegi varakristlik periood ja lugejad, kes on tulnud sügavast kristlikust maailmast, mille valitsemise aega peab mõõtma tuhandetes aastates. Nerol võita propagandas pole mingit võimalust.

Nüüd on ja lugedes seda raamatut. Kuidas võisid asjad siiski tegelikult käia? Ja kui palju tegi ta seda aega vaadeldes “ebanormaalset” ja “normaalset”. Ja kui keegi on arusaanud, et arvan Nero olevat “hea poiss”, siis on siin tegemist taas ühe vale tõlgendusega :).

Raamat on ilmunud 1997 aastal, tõlkijaks on olnud Tõnu Tammets

Vaata raamatuid meie veebipoes “Vana ja Hea” raamat – https://www.vanajahea.ee/