Uppaluri Gopala Krishnamurti (9. juuli 1918 – 22. märts 2007) oli India “anti-guru”, kes seadis kahtluse alla kogu valgustatuse otsimise mõttekuse. Nooruses järgis ta religioosset teed, kuid hülgas selle lõpuks täielikult. Oma 49. sünnipäeval koges ta laastavat bioloogilist muutust – sündmust, mida ta nimetas “õnnetuseks” (Accident). Ta rõhutas, et see tagasipöördumine “loomulikku seisundisse” on haruldane ja põhjuseta toimuv bioloogiline nähtus, millel puudub igasugune religioosne tähendus. Seetõttu hoiatas ta inimesi “loomuliku seisundi” püüdlemise eest vaimse eesmärgina.

Ta lükkas tagasi mõtlemise alused ja seeläbi kõik mõtte- ja teadmissüsteemid. Ta väitis, et tema sõnad põhinevad otsesel kogemusel, mitte spekulatsioonil: “Ütle neile, et pole midagi, millest aru saada.”

Tal polnud sugulussidet oma kaasaegse Jiddu Krishnamurtiga, kuigi mehed kohtusid korduvalt seoses kuuluvusega Teosoofilisse Seltsi. U.G. nimetas Jiddut mõnikord oma “õpetajaks”, kuid lükkas hiljem tagasi nii tema õpetused kui ka idee, et vaimses kontekstis saaks või peaks üldse midagi õpetama.

Elulugu

Varajane elu

U.G. sündis 9. juulil 1918 Machilipatnamis, India Andhra Pradeshi osariigi rannikualal, ja kasvas üles lähedalasuvas Gudivada linnas. Tema ema suri seitse päeva pärast sünnitust ning teda kasvatas emapoolne vanaisa – rikas brahmiinist jurist, kes oli seotud Teosoofilise Seltsiga. U.G. astus Teosoofilisse Seltsi teismelisena, öeldes hiljem, et “päris” oma seose sellega vanaisalt. Lõuna-India näitlejannad Gautami ja Soumya Bollapragada on tema lähedased sugulased.

Samal eluperioodil praktiseeris U.G. mitmesuguseid askeese ja otsis moksha’t ehk vabanemist. 14.–21. eluaastani tegi ta mitmesuguseid vaimseid harjutusi, olles otsustanud välja selgitada, kas vabanemine on üldse võimalik. Soovides seda seisundit saavutada, võttis ta eesmärgiks tõestada: kui on olemas inimesi, kes on sel viisil vaimselt teostunud, ei saa nad olla silmakirjatsejad. Selle püüdluse raames otsis ta isikut, kes sellist teostumist kehastaks.

Ta veetis seitse suve Himaalajas Swami Sivananda juures joogat õppides ja meditatsiooni praktiseerides. 20. eluaastates asus U.G. Madrase Ülikoolis õppima psühholoogiat, filosoofiat, müstikat ja loodusteadusi. Ta katkestas magistriõpingud, leides, et Lääne vastused tema jaoks olulistele küsimustele polnud paremad kui Ida omad.

Otsingud

1939. aastal (21-aastaselt) kohtus U.G. tuntud vaimse õpetaja Ramana Maharshiga. U.G. meenutas, et küsis Ramanalt: “See asi, mida nimetatakse moksha’ks – kas sa saad selle mulle anda?” Ramana Maharshi vastas: “Ma saan seda anda, aga kas sa suudad seda vastu võtta?”

See vastus muutis täielikult U.G. arusaama vaimsest teest ja selle järgijatest. Hiljem ütles U.G., et Maharshi vastus – mida ta pidas ülbeks – suunas ta “tagasi õigele teele”.

1941. aastal asus ta tööle Teosoofilise Seltsi C.W. Leadbeateri raamatukokku. Varsti pärast seda alustas ta Seltsi nimel rahvusvahelist loengutuuri, külastades Norrat, Belgiat, Saksamaad ja Ameerika Ühendriike. Indiasse naasnult abiellus ta 1943. aastal (25-aastaselt) brahmanist naise Kusuma Kumariga.

Aastatel 1947–1953 käis U.G. regulaarselt Jiddu Krishnamurti loengutel Madrases ning alustas temaga 1953. aastal otsest dialoogi. U.G. rääkis, et nad pidasid mõnda aega arutelusid peaaegu iga päev, kuid need ei andnud tema küsimustele rahuldavaid vastuseid. Lõpuks nende kohtumised katkesid. Ta kirjeldas osa viimasest arutelust nõnda:

“Ja siis, lõpu poole, nõudsin ma: ‘Kuule, kas nende abstraktsioonide taga, mida sa mulle viskad, on üldse midagi?’ Ja see kutt ütles: ‘Sul pole mingit võimalust seda ise teada saada.’ Lõpp – see oli meie suhte lõpp. Mõistad? ‘Kui mul pole võimalust seda teada saada, pole sul võimalust seda edasi anda. Mida kuradit me siin teeme? Ma olen raisanud seitse aastat. Hüvasti, ma ei taha sind enam näha.’ Ja ma läksin minema.”

Pärast tüli Jiddu Krishnamurtiga jätkas U.G. reisimist ja loengute pidamist. Umbes samal ajal oli ta enda sõnul hämmastunud sellest, et tal ilmnesid jätkuvalt teatud psüühilised võimed. 1955. aastal läks U.G. koos perega Ameerika Ühendriikidesse oma vanimale pojale ravi otsima ning jäi sinna viieks aastaks.

Londoni periood

Lõpuks lahkus ta perest ja asus elama Londonisse. Ühel päeval Hyde Parkis pingil istudes astus tema juurde politseinik, kes ähvardas teda pargist lahkumast hoidumisel vahistada. Tal oli alles vaid viis penni, millega ta suundus Londoni Ramakrishna Missiooni. Sealne swami andis talle raha hotelli eest tasumiseks. Järgmisel päeval asus U.G. Ramakrishna Missioonis tööle, jäädes sinna kolmeks kuuks. Enne lahkumist jättis ta swamijile kirja, milles teatas, et temast on saanud uus inimene.

Umbes samal ajal viibis Londonis ka Jiddu Krishnamurti ning mehed uuendasid tutvust. Jiddu püüdis U.G.-le anda nõu seoses tema abieluprobleemidega, kuid U.G. keeldus abist. Jiddu veenis teda siiski osalema mõnel oma Londoni loengul. U.G. osaleski, kuid leidis, et tema kuulamine on igav.

1961. aastal lõpetas U.G. suhted oma abikaasaga. Nende abielu oli olnud õnnetu ning selleks ajaks oli ta enda sõnul perekonnast emotsionaalselt ja füüsiliselt lahku läinud. Seejärel lahkus ta Londonist ja veetis kolm kuud Pariisis, kasutades raha, mille oli saanud kasutamata edasi-tagasi pileti müügist Indiasse; selle aja jooksul sõi ta iga päev eri sorti juustu. Kui tal oli jäänud vaid 150 franki, otsustas ta sõita Šveitsi, kus tal oli väike pangakonto. Eksituse tõttu sõitis ta rongiga Genfi, mitte Zürichisse, kus konto tegelikult asus.

Varajane Šveitsi periood

Pärast kaht nädalat Genfis ei suutnud U.G. enam hotelliarvet maksta ja otsis abi India konsulaadist. Ta oli loid, lootusetu ja kirjeldas end kui “läbipõlenut” – ta palus end Indiasse tagasi saata, mida konsulaarametnikud riigi kulul teha keeldusid.

Konsulaadi 60. eluaastates töötaja Valentine de Kerven pakkus U.G.-le peavarju. Valentine’ist ja U.G.-st said head sõbrad ning naine pakkus talle Šveitsis kodu. Järgnevatel aastatel ei huvitanud U.G.-d valgustatuse teema (ega miski muu) ning ta ei teinud midagi oma otsingute edendamiseks.

Kuid 1967. aastaks hakkas U.G. taas valgustatuse teemaga tegelema, soovides teada, milline oli see seisund, mille sellised targad nagu Siddhārtha Gautama väidetavalt saavutasid. Kuuldes, et Jiddu Krishnamurti peab Saanenis loengut, otsustas U.G. sinna kohale minna. Loengu ajal kirjeldas Jiddu seda seisundit ja U.G.-le tundus, et see viitab hoopis talle endale. Ta selgitas seda nii:

“Teda kuulates juhtus minuga midagi kummalist – tekkis omapärane tunne, et ta kirjeldab minu seisundit, mitte enda oma. Miks ma tahtsin teada tema seisundit? Ta kirjeldas midagi – mingeid liikumisi, mingit teadlikkust, vaikust: ‘Selles vaikuses pole meelt, seal on tegevus’ – igasuguseid asju. Niisiis, ma olen selles seisundis. Mida kuradit ma olen need 30 või 40 aastat teinud, kuulates kõiki neid inimesi ja nähes vaeva, et mõista tema või kellegi teise, Buddha või Jeesuse seisundit? Ma ju olen selles seisundis! Nii astusin ma telgist välja ega vaadanud kordagi tagasi.”

Ta jätkab:

“Siis – väga kummaline – muutus küsimus ‘Mis see seisund on?’ teiseks küsimuseks: ‘Kuidas ma tean, et olen selles seisundis – Buddha seisundis, mida ma nii väga tahtsin ja kõigilt nõudsin? Ma olen selles seisundis, aga kuidas ma seda tean?'”

Õnnetus

Järgmisel päeval mõtiskles U.G. taas küsimuse üle “Kuidas ma tean, et olen selles seisundis?”, ilma et vastust oleks tulnud. Kui ta äkitselt mõistis, et sellele küsimusele polegi vastust, tekkis tal ootamatu füüsiline ja psühholoogiline reaktsioon. See tundus talle kui “ootamatu plahvatus seestpoolt, mis justkui purustas iga raku, närvi ja näärme kehas”.

Pärast seda hakkas ta kogema seda, mida ta nimetas “õnnetuseks” – füsioloogiliste muutuste seeriat nädala jooksul, mis mõjutas kõiki tema meeli ja viis lõpuks surmalaadse kogemuseni. Ta kirjeldas seda nõnda:

“Ma nimetan seda ‘õnnetuseks’, sest selle inimese vaatevinklist, kes arvab, et valgustatus on midagi fantastilist, õndsat, täis õnne, armastust või ekstaasi, on see tegelikult füüsiline piin. Sellest vaatenurgast on see õnnetus. Mitte minu jaoks, vaid neile, kellel on kujutlus, et juhtuma hakkab midagi imelist.”

Kaheksandal päeval:

“Siis, kaheksandal päeval, istusin diivanil ja äkki toimus tohutu energiaplahvatus – energia, mis raputas kogu keha ja koos sellega diivanit, suvilat ning kogu universumit. Sellist liikumist ei ole teadlikult tekitada võimalik. See oli ootamatu. Kas see tuli väljast või seest, alt või ülalt – ma ei tea, ma ei suutnud selle asukohta määrata, see oli kõikjal. See kestis tunde ja tunde. Ma ei suutnud seda taluda, kuid ma ei saanud teha midagi selle peatamiseks; valitses täielik abitus. See muudkui kestis ja kestis, päev päeva järel.”

“Seal toimiv energia ei hooli keha piirangutest, sel on oma hoog. See on väga valus asi. See ei ole mingi ekstaatiline, õndsust täis õnneolek ega muu selline jama – see on tõesti valus kogemus.”

U.G. ei suutnud ega tahtnud selgitada selle sündmuse päritolu. Küsimustele vastates väitis ta, et see juhtus hoolimata tema pikaajalisest keskendumisest valgustumisele. Ta rõhutas, et juhtunul polnud pistmist tema varasema eluviisi ega kasvatusega, nimetas seda täielikuks juhuseks ning kordas, et tal on võimatu seda kogemust kellelegi edasi anda.

Pärast õnnetust

U.G. sõnul jagunes tema elu kaheks: katastroofieelseteks ja -järgseteks aastateks. Pärast sündmust toimis ta pidevalt niinimetatud “loomulikus seisundis” – see oli spontaanne, puhtalt füüsiline ja meeleline olemasolu, mida iseloomustas mõttevoo katkestatus (kuigi mitte mõtete täielik puudumine). U.G. väitis samuti, et selles seisundis kaotas ta kõik omandatud teadmised ja mälestused ning pidi kõike uuesti õppima, justkui oleks “tahvel puhtaks pühitud”.

Pärast seda reisis U.G. sageli mööda maailma. Ta keeldus ametlikest loengutest, kuid rääkis vabalt külastajatega, kes teda otsisid. Oma ainsa ametliku avaliku loengu pärast “õnnetust” pidas ta Indias 1972. aastal.

Kui keegi kuulajatest (Nagaraj) küsis: “U.G., mida täpselt sa üritad öelda?”, vastas U.G.: “See sõltub sinust, mitte minust. Seda sa ei paista mõistvat. Sina oled ainus vahend, mille kaudu ma saan end väljendada.”

Surm

22. märtsil 2007 suri U.G. Itaalias Vallecrosias. Ta oli kukkudes end vigastanud ning viibis enne surma seitse nädalat voodirežiimil. Tema surmahetkel olid linnas kolm sõpra, sealhulgas pikaajaline järgija Mahesh Bhatt. Bhatt kirjutas hiljem elulooraamatus “U.G. Krishnamurti, A Life”, et U.G. suri üksi pärast seda, kui sõbrad läksid lühikesele jalutuskäigule, et anda talle viimased hetked üksindust rahus lahkumiseks. Veebruaris 2007 oli ta dikteerinud oma viimase avalduse “My Swan Song” (“Minu luigelaul”).

U.G. oli palunud, et pärast tema surma ei korraldataks mingeid rituaale ega tseremooniaid; samuti ei jätnud ta juhiseid oma keha kohta. Bhatt lasi tema keha järgmisel päeval tuhastada. Truuna oma filosoofiale ei soovinud U.G., et teda pärast surma mäletataks.

Tervis

U.G. oli tuntud ebatavaliste tervise- ja toitumisharjumuste poolest. Ta kandis reisidel kaasas väikeses kohvris “kantavat kööki”, tarbis palju soola ja koort ning väitis, et ühegi eine valmistamine ei tohiks võtta kauem kui paar minutit. Pärast 1949. aastat ei käinud U.G. enam kunagi arsti juures ega võtnud ravimeid, uskudes, et keha suudab enda eest ise hoolitseda. Vanaduspõlves sai U.G. sageli kiita hea välimuse eest, millele ta vastas: “See on seepärast, et ma ei söö tervislikku toitu, ei võta vitamiine ega tee trenni!”

Ei mingit õpetust

U.G. rõhutas, et igasugune inimlik muutus – olgu radikaalne või igapäevane – on võimatu ja mittevajalik. Tema väiteid ei saanud pidada “õpetuseks”, st millekski, mis on mõeldud muutuse esilekutsumiseks. Ta väitis, et keha toimib juba täiuslikult, ning pidas katseid keha muuta või vormida olemasoleva harmoonia rikkumiseks:

“Mul pole mingit õpetust. Pole midagi, mida säilitada. Õpetus eeldab midagi, mida saab kasutada muutuse esilekutsumiseks. Vabandust, siin pole õpetust, vaid vaid lahtised, üksteisest lahus olevad laused. Siin on ainult sinu tõlgendus, mitte midagi muud. Sel põhjusel pole praegu ega tule kunagi autoriõigust selle suhtes, mida ma ütlen. Mul pole mingeid pretensioone.”

U.G. sõnul tulid inimesed tema ja teiste gurude juurde otsima lahendusi oma argiprobleemidele või väljamõeldud probleemile – vaimsusele ja valgustatusele. Ta rõhutas, et valgustatuse otsing on tingitud kultuurikeskkonnast, mis nõuab kohandumist, kuid sisendab samal ajal soovi olla eriline. Valgustatust peetakse seega inimese “erilisuse” krooniks. Seda soovi kasutavad ära gurud ja vaimsed õpetajad (“viletsate kaupade müüjad”), kes teesklevad, et pakuvad teid selle eesmärgi saavutamiseks. U.G. arvas, et õpetajad ei suuda seda kunagi pakkuda, kuna eesmärk ise (valgustatus) on saavutamatu.

“Mina” ehk eneseteadvus oli tema jaoks mõtte poolest projitseeritud illusioon, mida toidab pidev vajadus muuta ennast või maailma. Eneseteadvus sünnib vajadusest hoida mõtete kaudu alal järjepidevust. Kui see järjepidevus katkeb kasvõi sekundimurdoosaks, kaob selle haare keha üle ja keha langeb tagasi oma loomulikku rütmi. Siis ei saa mõte enam keha toimimisse sekkuda. U.G. sõnul:

“Niinimetatud eneserealiseerimine on avastus iseenda jaoks ja iseenda poolt, et avastada pole midagi. See on väga šokeeriv, sest see raputab läbi iga närvi, raku ja luuüdi.”

U.G. lükkas tagasi teadja mõiste, pöörates Descartes’i tuntud lause “Cogito, ergo sum” (“Mõtlen, järelikult olen”) pea peale: pole kedagi, kes mõtleb, on vaid mõtlemine. Lisaks ei olnud eneseteadvus tema jaoks asi, vaid pidev rahulolematus ja “fašistlik nõudmine” omaenda tähtsuse ja ellujäämise järele.

Kuigi U.G. eitas individuaalse meele olemasolu, aktsepteeris ta “maailmameele” (world mind) ehk “mõttesfääri” kontseptsiooni, mis sisaldab kogu inimkonna teadmiste ja kogemuste kogumit. Ta väitis, et inimesed elavad selles mõtteatmosfääris ning inimaju toimib nagu antenn, mis valib sealt mõtteid vastavalt keha vajadustele.