Moskva, 1964.
Laval on Marlene Dietrich. Ta on 63-aastane, kuid saalis ei kahtle keegi: nende ees seisab legend. Hääl, žestid, pilk – kõik on täpne, kõik on ehe.
Pärast kontserti palub ta äkki ühel inimesel lavale tulla. See on Paustovski. Teda liigutas lugu „Telegramm“ – sügavalt, värinani.
Ja siis: suur Marlene kitsas kleidis põlvitab nõukogude kirjaniku ette ja suudleb tema kätt.
Saal jääb vaikseks. Paustovski ise on šokis. Aga sekundi pärast suudleb ta naise kätt. Ja kõik loksus paika.
Kaks maailma – Hollywood ja vana vene proosa – kohtusid hetkeks, et üksteisele kummarduda. Ja aplaus oli sel hetkel siiram kui ükski kõne.