Eesti Raamat, 1972
Tõlkinud Ralf Toming

«Mul avaneb võimalus taimi ja kivistisi koguda, suurepäraste instrumentidega astronoomilisi vaatlusi teha; ma hakkan õhku keemiliselt koostisosadeks lahutama… Kõik see ei ole aga minu reisi peaeesmärk. Minu pilk peab alati jälgima Jõudude koostoimet, elutu looduse mõju elusale looma- ja taimeriigile, harmooniat!» Ülisuur teadmishimu ja äärmine sihikindlus kõlab nendest sõnadest, mis kolmekümneaastane Alexander von Humboldl 1799. aastal kirjutas Hispaania sadamalinnas La Coruas vahetult enne reisi Lõuna-Ameerikasse. Ta ei läinud seiklusi otsima, vaid võõrast maailma tundma õppima; tema eesmärk oli uurida, kirjeldada ja võrrelda kõike seda, mis võis suurendada teadmisi maakerast ja elust sellel.

Preisi ülemmäemeister oli ennast aastate vältel selle ülesande täitmiseks teoreetiliselt Ja praktiliselt hoolega ette valmistanud. Tema põhilised erialad olid geoloogia Ja botaanika, kuid suur reis tegi temast geograafi, loodusteadlase, kes tegeles kõikide loodusteaduse harudega, jälgis täpselt nende saavutusi ja aitas oma tegevusega ühel või teisel viisil kaasa nende arenemisele.

Juba põdural poisikesel, kes koos oma kaks aastat vanema, samuti väga andeka venna Wilhelmiga väikeses Tegeli lossis alghariduse sai, avaldus reaalsusse, vahetutele vaatlustele kalduv vaimulaad. Õpingud Freibergi mäeakadeemias ning praktiline tegevus mäeassessori ja ülem- mäemeistrina Franki Juuras arendasid seda kalduvust edasi. Preisi kammerhärra poega näis ootavat hiilgav karjäär, sest auahne ema soov oli, et ka tema astuks riigiteenistusse. Nooruk aga ihkas avaramat tegevusvälja; teda tõmbasid kaugused, eriti troopikamaad, ekvinoktsiaalpiirkonnad.

Kohtumine Johann Georg Forsteriga, kellega koos Humboldt tegi 1790. aastal õppereisi läbi Madalmaade, Inglismaa ja Prantsusmaa, andis tema plaanidele kinnitust. Forster oli noores eas isaga koos osa võtnud Cooki teisest ümbermaailmareisist ning avaldanud selle kohta väga ülevaatliku ja selge kirjelduse. Ta oli universaalselt haritud ja täiesti realistlikult meelestatud. Ta õpetas oma nooremat reisikaaslast — kelle suurest andekusest ta väga hästi aru sai — avasilmi kõiki loodusnähtusi vaatlema, nendevahelisi seoseid otsima ja neid selgesti kirjeldama. Forsterist sai noore looduseuurija eeskuju. Ta tugevdas ka kodanlikus vaimus kasvatatud noore aadliku humanistlikke veendumusi ja vaimustust Prantsuse kodanliku revolutsiooni ideedest, millele Humboldt kogu oma elu vältel truuks jäi. Humboldt tunnistab ise, kui palju talle tähendas kohtumine selle mehega, kes hiljem võttis aktiivselt osa revolutsiooniideede elluviimisest ka Saksamaal ning kellele valmistas sügavat pettumust nende ideede kodumaal enesel toimunud suure pöörde nurjumine.

Kavatsetud reisi meretagustesse maadesse aga takistasid esialgu paljud asjaolud. Ema nõusolekut niisuguse ettevõttega võis vaevalt loota ja alles pärast ema surma sai Humboldt enda käsutusse ka finantsilised vahendid, mis tal edasistel aastatel võimaldasid sõltumatult teaduslikku tööd teha ja mida ta omakasupüüdmatult taies ulatuses selleks otstarbeks rakendas. Kuid reisisoovi tõkestas ka poliitiline olukord Euroopas. Sõdade tõttu, mida auahne Bonaparte, Direktooriumi — noore Prantsuse vabariigi valitsuse — kindral, pidas Itaalias, Austrias ja Egiptuses, ei olnud pikemad reisid võimalikud. Sellele lisandusid hõõrumised tol ajal juba täielikult Prantsusmaast sõltuva Hispaania ja Inglismaa vahel. Inglismaa blokeeris niihästi Euroopas kui ka meretagustes maades Hispaania sadamaid, et takistada ühenduse pidamist asumaadega.

Eelkõige aga hoidsid tolleaegsed koloniaalriigid oma meretaguseid valdusi umbusklikult kõigi võõraste eest. Igasugust statistilist materjali asumaade kohta — niisugust materjali, mida Humboldt oma reisil sai Mehhiko asekuningalt Iturrigaraylt — oli suurte trahvide ähvardusel keelatud avaldada. Järelikult oli niihästi ootamatu kui ka ebatavaline õnn, et Hispaania kuningakoda andis teadusemaailmas tuntud õpetlasele ja tema prantslasest sõbrale Aime Bonpland’ile mitte üksnes loa sissesõiduks Hispaania valdustesse Lääne-Indias, vaid ka kõik volitused seal teadusliku töö tegemiseks.

Ainult selle olukorra arvestamine võimaldab mõista, kui suurt kõmu pidid tekitama kirjutised, milles Humboldt käsitles nende troopikamaade majanduslikku olukorda ja võimalusi, eelkõige aga seal valitsevaid tingimusi ning «emamaa» ilmselt kahjulikke valitsemismeetodeid.

Tõsi küll, Humboldt rõhutab: «Kirjutades maadest, kus ma reisisin, piirdun enamasti sellega, et juhin tähelepanu ilmalikele või usulistele institutsioonidele, mis näivad olevat puudulikud või inimsusevastased.» Aga seegi oli tollel tsensuuri ja salatsemise ajastul, reaktsiooni ja progressi vahelise avaliku võitluse perioodil üsna julge tegu! Koloniaalsüsteemi kriitika koos nende piirkondade loomulike arenemisvõimaluste esitusega suurendas Hispaania Ameerika rahvaste vabadustungi ja enesekindlust. Veel enam, Humboldti uurimused ja tähelepanekud tolleaegsetel asumaadel valitsevatest sotsiaalsetest, majanduslikest ja poliitilistest tingimustest viisid vabastusliikumise noori juhte, eelkõige Simon Bolivari, ebamäärastelt unistustelt tegelikkuse pinnale ja valmistasid neid sel viisil ette nende tulevaste ülesannete täitmiseks. Hispaania Ameerika rahvad nägid saksa looduseuurijas oma tõelist sõpra ja toetajat ning osutasid talle suurt au. Mexico linn nimetas ta oma aukodanikuks.

Humboldti enese jaoks oli Ameerika-reis (1799—1804) paljudes suhetes kõige sügavamaid jälgi jättev sündmus kogu tema pika elu jooksul. See reis tegi temast universaalse loodusteadlase, kes näitas mitmele uurijate põlvkonnale uusi teid ning andis loendamatuid viljakaid tõukeid mitmesuguste loodusteaduse harude edasiarendamiseks.

Ühtlasi pani see reis aluse tema tõeliselt ülemaailmsele teadlase- ja demokraadikuulsusele.

Reis varjutas aga ka tema edasist elu: lisaks kolmele aastakümnele ohverdas Humboldt ekspeditsioonile enesele ja selle teaduslike tulemuste hoolikale läbitöötamisele kogu oma varanduse ja seega sõltumatuse.

Noor ülemmäemeister keeldus austavast töökohast Preisi riigi mäendusvalitsuses, et vabana oma teaduslikke huvisid rahuldada. Maailma kuulus looduseuurija pidi astuma alandavasse kammerhärrateenistusse ahistavalt mõjuvas Preisi õukonnas, sest muud sissetulekul tal ei olnud.

Ja ka tema teisel ning viimasel suurel reisil, aastaid kavandatud teekonnal läbi Aasia, mis toimus 1829. aastal, lasus selle sõltuvuse vari: tsaari külaline ei saanud oma äranägemise järgi sõidu kestust ja tempot määrata ning tema peaaegu liialdatud delikaatsus ja lojaalsus ei lubanud tal kirjutada läbisõidetud aladel elavatest inimestest ega nende elutingimustest. Reisi tulemused võtab kokku väga asjalik, rangelt teaduslik aruanne. Erinevalt Lõuna-Ameerika kohta kirjutatud raamatust puudub selles reisikirjas maa ja rahva ning ka autori isiksuse elav peegeldus.

«Reis Uue Mandri ekvinoktsiaalpiirkondadesse» on Humboldti kõigist teostest kõige vahetum ja intiimsem, esmajoones aga kõige vähem seotud konkreetse ajaga. See raamat näitab, kui laialdased teaduslikud huvid olid mehel, keda Goethe nimetas «terveks akadeemiaks». See näitab tema selget, pisimaidki üksikasju tabavat pilku ning võimet üksiknähtuste seoseid leida, nähtusi reastada ja süstematiseerida, looduses valitsevaid seadusi avastada.

Tõelise loodusteaduse põhieelduseks pidas Humboldt kohapeal tehtud täpseid vaatlusi ning eri kohtadest saadud vaatlustulemuste võrdlemist. Ainult sellisel alusel oli tema arvates võimalik jõuda selle üldise ülevaateni, mille saavutamisele reis Lääne-Indiasse nii palju kaasa aitas. «Mul on hull mõte võtta ühes teoses kokku kogu materiaalne maailm, kõik, mida me tänapäeval teame nähtustest taevaruumis ja elust maa peal, alustades udukogudest ja lõpetades graniitkaljusid katvate sammalde geograafiaga, kusjuures see teos peab olema kirjutatud elavas keeles ja südant rõõmustama. Tõsiasjade kõrval peavad selles kajastust leidma kõik suured ja tähtsad ideed, mis kusagil sünnivad.» Nõnda kirjeldas Humboldt oma vanaduspäevade sõbrale Varnhagenile teost, mida ta ise pidas oma tõeliseks elutööks. Teos ilmus aastail 1845—1858 ja kandis pealkirja «Kosmos». Selle neli köidet hõlmasid kõiki tolleaegseid loodusteaduslikke teadmisi.

Loodusteaduste tormiline arenemine, milles Humboldt ise nii otsustavat osa etendas, tõi enesega loomuliku tagajärjena kaasa teose teadusliku sisu kohatise väga kiire vananemise. Ta oli sellest täiesti teadlik, kuid pidas kokkuvõtte tegemist möödapääsmatult vajalikuks. See oli ka viimane aeg, kus niisuguse geniaalse kokkuvõtte tegemine veel võimalik oli, sest nüüd hakkasid loodusteaduse mitmesugused eriharud nii iseseisvaks muutuma, et üksikisik ei olnud enam suuteline nendest üldülevaadet andma.

Selle teosega oli Humboldt üheaegselt lõpetaja ja alustaja. Ta lõpetas ajastu, mil loodusteadused said täisealiseks ja omandasid võrdsed õigused varem kõikvõimsate, humanitaarteadustega, eriti filosoofiaga, keskajal valitsenud teoloogia pärijaga. Ta pani aluse ajastule, mil tõeliselt ajakohane loodusteadus järk-järgult kujundas teadusliku maailmapildi. Humboldtist lähtusid impulsid, sest ta ei piirdunud tõsiasjade registreerimisega, vaid tegi neist ka järeldusi, mis puudutasid maakoort kujundavaid vulkaanilisi jõude, kliima mõju taime- ja loomariigile ning inimese majanduslikule ja sotsiaalsele arenemisele, seni kasutamata võimalusi, mida loodus inimesele pakub.

Teadus ei ole Humboldtile kunagi eesmärk omaette ega saavuta eneseteostust teooria õhutühjas ruumis. Teadus peab teenima inimest, inimkonna progressi. Just sellepärast hõivavad tema kirjutistes nii palju ruumi arutlused põllunduse arendamise, teedevõrgu parandamise ja laiendamise võimalustest läbisõidetud maades, kaubanduse edendamisest ilma «emamaade» piiratud kasumihuvidest tingitud mõttetute kitsendusteta. Oma «Ülevaadetes poliitilisest seisundist» Kuuba ja Mehhiko kohta andis ta esimesena teaduslikke maadekirjeldusi, seostades geograafilisi fakte statistika baasil majanduslike, sotsiaalsete ja poliitiliste tingimustega.

Arvututes suurema või väiksema mahuga teaduslikes publikatsioonides kirjutas Humboldt kõige mitmekesisematest loodusteaduse probleemidest. Ainuüksi Lõuna- ja Kesk-Ameerikareisil saadud materjal hõivab kolmkümmend köidet, mis ilmusid aastail 1805—1829 osalt prantsuse, osalt ladina keeles. Need köited valmisid koostöös mitte üksnes reisikaaslase Bonpland’iga, vaid ka enamiku juhtivale Euroopa loodusteadlastega. Suur arv joonestajaid, kunstnikke ja kartograafe oli tegevuses, et teost mõlema ränduri näpunäidete ja skitside järgi illustreerida. Humboldt pidi Preisi riigilt krediiti võtma, sest ainuüksi tekstiköidele ja tahvlite trükkimine neelas tohutu summa. Üksikköited ilmusid erisugustes, enamasti üsna väikestes tiraažides ja Humboldt kahetses väga, et eksemplaride väike arv ja kõrge hind tugevasti tõkestasid selle teadusliku reisisaagi levikut.

Ta ei piirdunud aga oma uurimistöö tulemuste teatavakstegemisega teadusemaailmale, et sel oleks võimalik alustatud ehitust jätkata. Ta ei olnud ainuüksi paljude teadusharude rajaja, vaid ühtlasi ka üldise rahvahariduse eest võitleja. Tõeline reisikiri, mis siin uues trükis ilmub, oli mõeldud laiale lugejate ringkonnale. Selle ja teiste taoliste üldarusaadavate kirjutistega — Ameerika-reisikirjade tsüklist mainime ainult «Loodusepilte» ja «Kordiljeeride maalilisi vaateid», mis lõpetamata jäänud põhiteost üksikosades täiendavad — ning oma kuulsate loengutega Berliini lauluakadeemias püüdis ülemaailmselt tuntud teadlane oma aja loodusteaduslikke teadmisi üldkättesaadavaks teha. Ja nad tulid: käsitöölised ja kodanlased, õpetajad ja õpilased, aadlikud ja õukondlased, mehed ja naised. Neist 61 «Kosmose»-loengust kujunes Berliini 1927.—28. aasta talve suursündmus. Need panid aluse täppisteaduste levikule populaarses vormis — ja see oli tol ajal esmajärgulise tähtsusega asjaolu.

Humboldt ise oli oma püüdluste tähendusest väga hästi teadlik. Pärast seda kui la vastu tahtmist oli Pariisist, tolle aja teadusekeskusest lõplikult Berliini üle kolinud ja asunud õukonnas oma kammerhärrakohustusi täitma, hakkasid poliitilise elu küsimused varasemast veelgi rohkem tema tähelepanu köitma. Reisid olid tema pilku teritanud. Ta nagi reaktsiooni, silmakirjalikkust, igasuguse demokraatliku arengu teadlikku mahasurumist valitseva aadli poolt. Berliini ja Preisimaa ahistav ja lämmatav vaimne õhkkond rusus teda. Nii mõnedki tema ülimalt sapised ja tabavad ütlused kogu selle oma aja ära elanud maailma kohta said laialdaselt tuntuks, mõned aga jõudsid ainult tema ustavate sõprade ja mõtteosaliste kõrvu. Õukondlased suhtusid avaliku vihkamisega sellesse «ateisti» ja «jakobiini», sellesse liberaalselt ja demokraatlikult mõtlevasse vabameelsesse teadlasse, keda rahvas nii armastas.

Seisuseuhkus oli Humboldtile juba noorpõlves võõras. Mäeassessorina hoolitses ta kaevandustööliste heaolu ja julgeoleku eest; uurimisreisijana püüdis ta oma süüdistustega orjade ja rõhutute olukorda parandada; vananeva teadlasena oli la seisusest sõltumatult alati abivalmis. Tõsi küll, tuleb tunnistada, et need, keda ta abistas, ei olnud mitte alati seda väärt. Ta ei olnud suuteline ühtegi abipalvet tagasi lükkama — osaliselt vist küll ka sellest enesega rahulolust ja edevusest, mis talle juba noorpõlves omane oli ja mida kiiresti saavutatud kuulsus veelgi suurendas. Kui kõige mitmekesisemat laadi palvete vool lõpuks liiga suureks paisus, avaldas ta «Vossische Zeitungis» üleskutse, milles palus, et arvestataks tema kõrgel iga ja tööd ning teda rahule jäetaks.

Populaarseks sai la oma demokraatliku meelsuse ja õppetegevusega, millega ta seni püsinud hariduslikud privileegid purustas ja teadmised rõhumise vastu peetava võitluse relvaks tegi. 1848. aasta revolutsioonilisel märtsikuul tahtis rahvahulk näha meest, keda ta oma sõbrana austas ja armastas, ning 1859. aasta mais austasid tuhanded inimesed lahkunut, kes küll mitte otsese poliitilise tegevusega, kuld oma avalike süüdistustega ja teadusalaste saavutustega oli võidelnud inimkonna progressi eest.

Mis sellest, et üks õukonnale kuulekas kriitik sapiselt märkis: niisama vähe kui saal Humboldti loengute ajal suutis kuulajate hulka mahutada, suutsid naissoost kuulajad nendest loengutest aru saada, mis sellest, et vana Humboldt arvukate pealtnägijale tunnistuse järgi erakordselt palju rääkis — materjali oli tal küllalt ja ta oskas seda ka plastiliselt ning selgesti esitada. Romantilistest liialdustest vabanes ta kiiresti, kaotamata seejuures looduse suuruse elavat tunnelust. Nõnda kujundas ta välja maastiku kirjeldamise stiili, mis oli võrdselt kaugel niihästi looduse romantiseerimisest kui ka kuivast inventuuri tegemisest, — stiili, mis sulatas tunded ja vaatlused üheksainsaks veenvaks loodusemaaliks. See võõraste maade ja mitmesuguste maastikutüüpide kirjeldamise elav viis ei ole tänapäevani midagi oma mõjust kaotanud.

Eelkõige on viiest Ameerika-reisiaastast esimest käsitlev «ekspeditsiooniaruanne» veel praegugi nii paeluv, et tänapäeva lugeja väga kergesti unustab, missuguseid raskusi pidid mõlemad teadlased sada seitsekümmend aastat tagasi oma reisil ületama, missugused ohud neid ähvardasid ja kui kõrgesti tuleb hinnata tohutut teaduslikku materjali, mida neil kõigist takistustest hoolimata õnnestus hankida. Harva taipab lugeja ka seda, missuguse eeskujuliku «kollektiivi» need kaks sõpra moodustasid. Noor prantsuse arst ja botaanik Aim Bonpland kogus ja määras väsimatult arvutuid uusi taimi ja loomi. Nagu Humboldt, nii pidas ka tema vajalikuks teadusalaste teadmiste praktilist rakendamist ning talle oli omane samasugune sügav humanism kui tema sakslasest sõbralegi.

Pärast seda kui reisijad olid loobunud plaanist, mis oli neil tekkinud Pariisis suhtlemisel revolutsiooniliste Lõuna-Ameerika üliõpilastega ja mis seisnes «elamises maal, kus avalikud institutsioonid on kooskõlas minu sisimate soovidega» (Humboldt), sõitis Bonpland 1817. aastal üksi tagasi Lõuna-Ameerikasse. Suure mateistanduse, mille ta Parana äärde rajas, hävitas 1821. aastal naaberriigi Paraguai diktaator, kes kartis oma monopoli pärast. Ametiasutuste ja teaduslike organisatsioonide kõigist vahelesegamistest hoolimata vabanes Bonpland vangistusest alles 1831. aastal. Ta ostis uue istanduse ja elas seal oma indiaanlannast naisega, tehes väsimatult teaduslikku ja praktilist tööd. Veidi aega enne seda, kui la 1858. aastal 85 aasta vanusena suri, tõi üks saksa arst talle tervitusi tema sõbralt Humboldtilt.

Suure reisiraamatu tiitellehel on ka Bonpland‘i nimi. Kuulsus aga langes peaaaegu eranditult osaks Humboldtile. «Uus Aristoteles», «Ameerika taasavastaja», «sajandi aktiivseim, kõiki innustav looduseuurija» — need on ainult mõned aunimed, mida kaasaegsetelt sai suur teadlane, kes aitas otsustavalt kaasa uue, teadusliku maailmapildi kujunemisele.

ALGUS

ÜHE EKSPEDITSIOONI EELLUGU

Kui mõni valitsus korraldab retke maailmamerele, et suurendada teadmisi maakerast ja arendada loodusteadusi, siis ei takista seda ettevõtet miski. Ärasõidu hetk ja teekonna plaan on kindlaks määratavad otsekohe pärast seda, kui laevad on varustatud ning tundmatutele meredele sõitvad astronoomid ja looduseuurijad välja valitud. Kui pikemaajalised sõjad meresõiduvabadust piiravad, siis annavad sõdivad riigid üksteisele vastastikku passe; vaen taandub, kui küsimuses on teaduse , arendamine, mis on kõigi rahvaste ühine asi.

Teistsugune on olukord siis, kui lihtne eraisik võtab omaenese kulul ette reisi mandrile, mille Euroopa on tõmmanud oma asumaade süsteemi. Niisugune reisija võib koostada plaani, mis näib kõige paremini vastavat tema teaduslikele eesmärkidele ja läbisõidetavates maades valitsevatele riiklikele tingimustele; ta võib hankida ressursid, mis talle kaugel kodumaast aastateks sõltumatuse tagavad. Ent üsna sageli kerkivad tema teele ootamatud takistused just siis, kui ta on jõudnud arvamusele, et ettevõte on teostatav.

Harva aga on ühelgi reisijal tulnud võidelda nii paljude raskustega kui minul enne teekonda Hispaania Ameerikasse. Meelsasti oleksin sellest rääkimata jätnud ja alustanud oma reisikirjeldust Tenerife tipule tõusmisest, kui minu esialgsete plaanide nurjumine ei oleks oluliselt mõjustanud minu teekonda pärast Orinocolt tagasipöördumist. Seepärast kirjeldan lühidalt neid asjaolusid, millel ei ole teadusalast tähtsust, kuid mille õiget mõistmist mul on põhjust soovida.

Varasest noorusest peale igatsesin ma reisida kaugetes maades, mida eurooplased vähe külastavad. Selline soov on iseloomulik ajale, mil elu avaneb meie ees kui piiritu horisont, mil miski ei tõmba meid nii nagu tugevad elamused ja füüsiliste hädaohtude pildid. Ma kasvasin maal, millel ei olnud vahetut ühendust asumaadega kummaski Indias, elasin seejärel merest kaugel olevas, arenenud mäenduse poolest kuulsas piirkonnas ning tundsin, kuidas tung merele ja kaugetele reisidele minus üha tugevnes. Asjadel, mida me ainult reisijate elavate kirjelduste järgi tunneme, on meie jaoks täiesti eriline võlu; kõik, mis on kauge ja ebamääraste piirjoontega, kannustab meie kujutlusvõimet. Naudingud, mis on meile kättesaamatud, tunduvad olevat palju ahvatlevamad kui kõik see, mida meile pakub meie kodanliku elu kitsas ring.

Reisiplaanidele, mida ma juba kaheksateistkümne aasta vanuselt pidama hakkasin, aitasid kindlamat kuju ja eesmärki anda huvi botaniseerimise vastu, geoloogia õppimine ning retk Hollandisse, Inglismaale ja Prantsusmaale koos kuulsa mehega — Georg Forsleriga, kellel oli olnud õnn saata kapten Cooki tema teisel ümbermaailmareisil. Olgugi et mind endist viisi veetlesid palavvöötme kaunid maad, ei olnud nüüd enam tegemist ihaga põneva rändurielu järele; seda asendas soov näha metsikut, suurejoonelist, mitmekesiste produktide poolest rikast loodust, lootus omandada kogemusi, mis võiksid teadust edasi viia. Minu varanduslik olukord ei olnud tollal selline, et mul oleks olnud võimalik oma lemmikmõtteid teoks teha, ja mul oli kuus aastat aega ennast Uues Maailmas sooritada kavatsetavateks vaatlusteks ette valmistada, reisida mitmes Euroopa riigis ja uurida Kõrg-Alpide ahelikku, mille ehitust mul oli hiljem võimalik võrrelda Quito ja Peruu Andide omaga. Et ma eri aegadel kasutasin erisuguse konstruktsiooniga instrumente, siis valisin lõpuks välja need, mis mulle tundusid olevat täpseimad ning ühtlasi transportimisel vastupidavaimad. Mul oli juhust korrata kõige rangema metoodika järgi tehtud mõõtmisi ja nii õppisin ma iseseisvalt hindama veapiire, mida mul edaspidi arvestada tuli.

Kavatsus külastada 1797. aastal koos õpingukaaslase Leopold von Buchiga Lõuna-Itaalia ja Sitsiilia vulkaanilisi piirkondi, samuti plaanitsetud uurimisreis Ülem-Egiptusse nurjus reaktsiooniliste võimude ja noore Prantsuse vabariigi vaheliste poliitiliste lahkhelide tõttu.

Sama] ajal valmistati Prantsusmaal ette avastusreisi Lõunamerele kapten Baudini komando all. Esialgne plaan oli suurejooneline ja julge ning oleks väärinud ettenägelikumat juhtimist. Kavatseti külastada Hispaania valdusi Lõuna-Ameerikas Rio de la Plata suudmest kuni Quito kuningriigini ja Panama maakitsuseni. Pärast seda pidid kaks korvetti läbi Vaikse ookeani saarestike jõudma Uus- Hollandini [Austraaliani], uurima selle rannikut Van Diemeni maast Nuytsi maani, tegema peatuse Madagaskaril ja Hea Lootuse neeme kaudu tagasi pöörduma.

Mina jõudsin Pariisi parajasti reisiettevalmistuste alguseks. Kapten Baudini isik ei äratanud minus usaldust. Et aga minu enese vahendid ei oleks mul mingil juhul võimaldanud nii pikka reisi ette võtta ega nii kena tükikest maailma tundma Õppida, otsustasin ekspeditsiooni hea õnne peale kaasa teha. Ma sain loa asuda koos oma instrumentidega ühele kahest korvetist, mis pidid Lõunamerele siirduma, ja seadsin ainsaks tingimuseks, et ma võisin kus ja millal tahes kapten Baudinist lahkuda. Michaux, kes juba oli Pärsiat ja osa Põhja-Ameerikast külastanud, ning Bonpland, kes mulle meeldis ja kes tollest ajast peale on minu südamesõbraks jäänud, pidid reisi looduseuurijatena kaasa tegema.

Mitu kuud rõõmustas mind võimalus nii suurest ja auväärsest üritusest osa võtta. Siis aga puhkes Saksamaal ja Itaalias uuesti sõda, Prantsuse valitsus loobus summade assigneerimisest ja lükkas avastusreisi määramatuks ajaks edasi. Meelehärmiga nägin kõiki oma väljavaateid kaduvat. Üksainus päev tegi lõpu mitu aastat peetud plaanile. Siis otsustasin ma ükskõik mis viisil võimalikult kiiresti Euroopast lahkuda ja võtta ette midagi niisugust, mis minu tuska hajutaks.

Rootsi fregatt, mis pidi Humboldti ja Bonplandfi Marseil le’st Alžiiri viima, tegi teel Marseille’sse läbi avarii, selle asemele valitud Ragusa laeva väljasõit viibis — ja nendele asjaoludele võlgnesid mõlemad looduseuurijad tänu selle teest, et oma vabadust säilitada püüdvad tuneeslased neid magu kõiki Prantsusmaalt tulevaid reisi jäid vangi ei võtnud.

Me pidime oma plaanide elluviimise edasi lükkama ja otsustasime talve veeta Hispaanias; järgmisel kevadel Lootsime, kui Oriendi poliitilised olud seda lubasid, Cartagenas või Cadizis laevale pääseda. Madriidis oli mul varsti põhjust enesele õnne soovida, et me olime otsustanud poolsaart külastada.

Saksimaa saadiku vahendusel astus mõlema looduseuurija eest välja esimene riigisekretär Mariano Luiz de Urquijo, haritud mees, keda inkvisitsioon tema vabameelsuse pärast vihkas.

Ma sain kaks passi, ühe esimeselt riigisekretärilt, teise India nõukogult.

Mitte kunagi varem ei olnud ühelegi reisijale nii laialdasi volitusi antud, mitte kunagi varem ei olnud Hispaania valitsus ühelegi võõrale suuremat usaldust osutanud. Et hajutada kõiki kahtlusi, mis asekuningatel või kindralkaptenitel kui kuningavõimu esindajatel Ameerikas võisid minu tegevuse eesmärgi ja olemuse suhtes tekkida, oli riigisekretariaadi passis öeldud: ma olen volitatud täiesti vabalt oma füüsika- ja geodeesiainstrumente kasutama; ma võin kõigis Hispaania valdustes astronoomilisi vaatlusi sooritada, mägede kõrgust mõõta, maa saadusi koguda ja kõike teha, mida ma teaduse edendamise otstarbel heaks arvan.

Neid kuningakoja käske täideti täpselt ka pärast seda, kui don d’Urquijo oli sunnitud ministeeriumist lahkuma. Mina omalt poolt püüdsin sellele püsivale sõbralikkusele samaga vastata. Ameerikas viibimise ajal andsin provintside halduritele üle ärakirjad kolooniate kohta kogutud geograafilistest ja statistilistest materjalidest, millel võis emamaa jaoks mingisugune väärtus olla. Enne ärasõitu antud lubaduse kohaselt kinkisin Madriidi looduslookabinetile [muuseumile] mitu geoloogilist kogu. Et minu reisi eesmärk oli puhtteaduslik, siis oli meil Bonpland’iga õnn saada niihästi kolonistide kui ka neid laialdasi maa-alasid valitsema seatud eurooplaste heasoovlikkuse osaliseks. Viie aasta vältel, mil me mööda Uut Mandrit rändasime, ei põrganud me kordagi kokku vähimagi umbusuga. Rõõmuga kinnitan siin, et ka kõige rängemates katsumustes ja võitluses metsiku loodusega ei olnud meil kunagi põhjust kaevata inimliku ebaõigluse üle.

Mitmel põhjusel oleksime õigupoolest pidanud veel mõne aja Hispaanias veetma. Olulist kasu oleks meile kindlasti toonud see, kui oleksime kauem uurimisreisi eesmärgiks olevate maade loodussaadustega tegelnud, kuid meil oli saadud soodustuste ärakasutamisega nii suur rutt, et me ei tahtnud ärasõitu edasi lükata. Terve aasta vältel olin põrganud nii paljudele takistustele, et suutsin veel vaevalt uskuda oma palavaima soovi täideminekut.

Me lahkusime Madriidist veidi enne mai keskpaika ning reisisime läbi Vana-Kastiilia, Leoni kuningriigi ja Galicia La Corunasse, kus pidime Kuuba saarele sõitmiseks laeva leidma. La Coruas selgus, et sealset sadamat blokeerisid kaks Inglise fregatti ja üks liinilaev, mis pidid emamaa ja Ameerikas asuvate kolooniate vahelist ühendust tõkestama. Asi oli selles, et mitte Cädizist, vaid just La Corunast sõitis tollal iga kuu üks postilaev Havannasse ja teine iga kahe kuu tagant Buenos Airesesse või Rio de la Plata suudmesse.

Don Rafael Clavijo, kes hiljuti oli mereposti ülemaks saanud, tegi kõik, et sadamas viibimine meile meeldiv oleks, ja soovitas meil asuda korvetile «Pizarro», mille sõidusihiks oli Havanna ja Mehhiko. See laev, mille pardal oli juunikuu post, pidi teele asuma koos «Alcudiaga», maikuu postilaevaga, mille väljasõit oli blokaadi tõttu kolm nädalat hilinenud. «Pizarrot» ei peetud heaks purjekaks, kuid oma hiljutisel pikal teekonnal La Platast La Coru-nasse oli ta õnneliku juhuse läbi pääsenud merel ristlevate Inglise laevade eest. Clavijo laskis korveti pardal teha ettevalmistused, et me saaksime oma instrumendid üles seada ja reisi ajal teha keemilisi katseid atmosfääriõhuga.

Laevale asumine viibis ainult kümme päeva, kuid ootus tundus meile hirmus pikk. Aja ärakasutamiseks prepareerisime taimi, mida olime kogunud Galicia kaunitest orgudest, kuhu ei olnud veel astunud ühegi looduseuurija jalg. Me uurisime ka pruunvetikaid ja limuseid, mida loodest tulev tõusuvesi suurel hulgal heidab «Heraklese vahitorni» kandva järsu kalju jalamile.

Kirjade hulgas, mida ma veidi enne meie laevaleasumist kirjutasin, oli üks, mis väga oluliselt mõjustas meie teekonda ja hilisemate uurimistööde kulgu. Kui ma Pariisist lahkusin, et Aafrika rannikut külastada, näis avastusreis Lõunamerele olevat mitmeks aastaks edasi lükkunud. Mul oli kapten Baudiniga kokku lepitud, et kui tal vastu ootusi õnnestub varem teekonda alustada ja mina sellest teada saan, siis ruttan Alžiirist mõnda Prantsuse või Hispaania sadamasse, et ekspeditsiooni kaasa teha. Valmistudes Uude Maailma teele asuma, kordasin nüüd seda lubadust, teatades, et püüan temaga kohtuda Montevideos, Tšiilis või Limas — ükskõik kus ta Hispaania asumaades randub. Sellest lubadusest kinni pidades muutsin otsekohe oma reisiplaani, kui Ameerika ajalehed 1801. aastal avaldasid teate, et Prantsuse ekspeditsioon on idast läände ümber maailma purjetamiseks Le Havre’ist teele asunud. Ma üürisin väikese laeva, sõitsin Kuuba saarel olevast Batabanst Portobelosse ja läksin sealt üle maakitsuse Lõunamere [Vaikse ookeani] rannikule. Vale ajaleheteate tõttu rändasime Bonplandfiga rohkem kui kaheksasada miili mööda maad, kus me üldse ei olnud kavatsenud reisida. Alles Quitos saime teada, et kapten Baudin oli sõitnud ümber Hea Lootuse neeme, tulemata hoopiski Ameerika lääne- või idarannikule.

Ilma oma instrumentideta, mis olid korveti pardal, veetsime La Corunas veel kaks päeva. Lõpuks kuulutas horisonti varjav tihe udu igatsusega oodatud ilmamuutust. Neljanda juuni õhtul pöördus tuul kirdesse. Ja viiendal asus «Pizarro» tõepoolest teele, ehkki mõni tund varem oli saabunud teade, et Sisarga valvepost on andnud signaali Inglise eskaadrist, mis näib Tajo suudmesse purjetavat. Inimesed, kes meie korvetti nägid ankrut hiivamas, avaldasid arvamust, et enne kolme päeva möödumist oleme kinni võetud ja koos laevaga, mille saatust me jagama peame, teel Lissaboni poole. Niisugune ennustus tekitas meis seda enam rahutust, et Madriidis olime tutvunud mehhiklastega, kes kolm korda olid Cädizist laevaga Veracruzi poole teele asunud, kuid iga kord peaaegu sadamasuus kinni võetud ja Portugali kaudu Hispaaniasse tagasi tulnud.