Dr. E. A. Wilsoni ja ekspeditsiooni ellujäänud liikmete ettekanded rännakuist ja teaduslikust tööst

TALVINE TEEKOND CROŽIERI NEEMELE
Dr. Edward A. Wilson, mereväeleitnant H. R. Bowers ja A. Cherry-Garrard
27. juuni 1911 — 1. august 1911

Antarktika pimeduses ja pakases keiserpingviinide haudeasundustesse tehtud ekspeditsiooni eesmärk oli juba aastate eest seatud dr. Wilsoni «Discovery» retke zooloogia-alases ettekandes. Ainult hankides sellises staadiumis mune, mis sisaldavad varajasi looteid, võis läbi töötada üksikuid huvitavaid faase linnu arengus, sest näib tõenäolisena, «et keiserpingviin kujutab endast mitte ainult pingviini, vaid ka üldse linnu peaaegu kõige primitiivsemat vormi». Neid üksikasju polnud võimalik uurida hüljatud munades ja tibudes, mida oli saadud «Discovery» retkel. Niisugusel teekonnal tuli «riskida südatalviste kelgumatkadega peaaegu täielikus pimeduses», sest keiserpingviin pesitab veidral kombel külmimal aastaajal ning «ekspeditsioonirühm pidi igatahes juuli algul kohal olema… Igal juhul nõuab see vähemalt kolmeliikmeliselt, täie laagrivarustusega rühmalt Rossi šelfiliustikul kuuvalguses umbes saja miili läbimist ning kirve ja köie abil tohutute survejääseljandike ületamist, mis moodustavad liustiku lõhede kaose Crozieri neemel … Päevavalgel oleks nende ületamine nõudnud rühmalt vaid kaks tundi hoolsat tööd».

Pealegi võimaldas retk saada täpseid andmeid talvistest oludest Rossi barjääri lääneosas ning hoolimata ohtudest ja raskustest pidas Bowers meteoroloogilist päevikut, mille sisu kajastub käesolevas ettekandes. Kolm matkajat eksperimenteerisid kelguretkel ka oma toidunormidega, kusjuures iga mees teataval ajavahemikul erinevas koguses pemmikani ja kuivikuid tarvitas. Katsete tulemusi kasutati edaspidi toidunormide koostamisel.

Koos mõnepäevase peatusega haudeasunduste läheduses oli retke kestuseks kavandatud kuus nädalat,, kuid seda lühendati erakordse pakase, küttevarude järjekindla kahanemise ja rajuilma tõttu, mis rühma Crozieri neemelt tagasi ajas.

Dr. Wilsoni ettekandele on nurksulgudes lisatud märkusi ja kilde Cherry-Garrardi päevikust. Olgu öeldud, et see päevik polnud .kirjutatud trükis avaldamiseks. See oli eraviisi- Uste meenutuste privaatne ürik. Päevik kõneleb sündmustest ja muljetest nähtuna isikliku suhtumise vaatevinklist hing säilitab muuseas sellisena inimliku koloriidi, mis hoolikalt on eemaldatud dr. Wilsoni rangelt teaduslikul alusel kirjutatud objektiivsetest märkmetest.

Sellistel märkmetel on mitmekülgne väärtus. Iga isiksus saab ühtedest ja samadest sündmustest omaenda muljed, meenutab nende eri aspekte ja selgitab neid erinevast vaatevinklist. Noor rändur märgib endale üles värsked ja elavad muljed, piiramata neid ametliku ettekande võib-olla vajalikugi tagasihoidlikkusega. Pealegi teatab ta ka üksikasju oma ülemusest, mida dr. Wilson ei võinud või ei tahtnud kirja panna.

Cherry-Garrardi panus ekspeditsiooni on seda enam märkimisväärt, et lühinägelikuna ei saanud ta retkel valitsevates tingimustes kanda prille.

Nende märkmete abil võib lugeja helgemate ja süngemate momentidega täiendada polaaruurijale määratud ametlikku ettekannet, kuhu neid polnud vajadust lisada. Nüüd, kus selle retke kaht ülejäänud osavõtjat enam pole, keeli- tati Cherry-Garrardi lubama kasutada oma päevikut nii, nagu seda siin ongi pruugitud. Cherry-Garrard võib olla kindel — alusetu on ta peamine hirm, et lubades tsiteerida oma täiesti isiklikke ülestähendusi, arvatakse teda tahtvat ülistada enda, osa tolles ekspeditsioonis, selle asemel et rõhutada oma sõprade suurepärast tööd, nende jõudu, püsivust ja rahulikkust, millega nood oma ettevõtmise läbi viisid; avalikus ettekandes oleks tema esile tõstnud just seda. Algusest lõpuni, isegi mitte kõige rängemail hetkil ei öeldud seal ühtki halba sõna. Need ettekavatsematud märkmed aitavad näidata Wilsonit ja Bowersit nende õiges valguses.

Teisipäev, 27. juuni 1911. Bowers, Cherry-Garrard ja mina alustasime oma esimest päevamatka, lahkudes veidi enne kella 11 onnist Evansi neemel. Meid saatsid Simpson, Meares, Griffith Taylor, Nelson ja Gran, kes kõik aitasid meil vedada meie kaht kelku. Hulk teisigi tuli meid ümber neeme saatma.

Võtsime surma Suure Vaguvaalasaare läänetipule ja tegime peatuse, kui selle lähedusse jõudsime ja see Väikse Vaguvaalasaare enda taha varjas. Kaljunukist olime siis vähem kui 100 jardi kaugusel ja teemõõtur näitas 3 miili 

700 jardi. Siin lahkusid meist Nelson ja Taylor ning me jätkasime teekonda kolme ülejäänud mehe saatel.

Võisime juba eristada Lossikalju jä Sadamakõrgendike kivistikke ning hoidsime sellist sihti, et mööduda võimalikult liustikukeele’ otsa lähedalt, kus merejääs pidi olema vähem survejääseljandikke kui kaugemal väljas. Ometi oli nii pime, et me liustikukeele otsa ei näinudki ja teadsime sellest möödunud olevat alles siis, kui Türklasepea kalju alumised kaks kolmandikku äkki silmist kadusid.

Seejärel sattusime raskeltläbitavale, järsuservaliste lumehangedega kühmulisele merejääle ja meie tagumine kelk läks ümber. Et hangedest kõrvale hoidmiseks oli liiga pime, jäid Meares, Simpson ja Gran niikaua meile abiks, kuni nende vahelt läbi pääsesime. Olime siis umbes kolmveerand miili teisel pool liustikukeelt ja teemõõturi näit oli 5 miili 250 jardi.

Kerge, lõunast puhunud tuuleõhk, mis kogu ennelõunal oli vaheldunud tuulevaikusega, hakkas nüüd mõningase jõuga puhuma idast ja lõunas tõmbus taevas üha pilvise- maks [tegelikult oligi pooleldi lumetorm]; keelitasimegi seepärast kolme abimeest siit tagasi pöörduma. Seejärel nägime väga vähe vaeva konarliku jääga, ja kuigi koormad [umbes 250 naela kumbki] olid küllalt rasked meie matkatempo aeglustamiseks, oli teepind kõndimiseks hea.

Kell 14.30, eemaldunud Evansi neemest kuus ja üks kolmandik miili, tegime einetamiseks peatuse. Topelttelki oli kerge püstitada, kuid pärast peatust, olles eemaldanud sisustuse, alustasime telgi sisekülgede tavakohast puhtaksharjamist, mida tegime iga kord enne telgi kokkupanemist. Seda rutiini jätkasime kogu teekonnal Crozieri neemele, mis vähendas tunduvalt jäite tekkimist telgi ülemises kahes kolmandikus. Priimuse põledes jäätus ülalt nõrguvaist sula- veeniredest telgi alumise kolmandikosa vooder järk-järgult – üha enam ja mingi muu abinõu peale telgiriide ülessulatamise poleks meid aidanud sellest jäitest lahti saada. Koju- teel Crozieri neemelt loobusime puhastamisprotseduurist, sest kütteõli oli meil nii napilt, et sidusime ventilatsiooni¬ava püsivalt kinni ning hoidsime telgis, niipalju kui võimalik, auru ja soojust meie lapi saabaste sulatamiseks, mis me ööseks lakke riputasime. Siis olid meie riided ja magamiskotid juba nii jäätunud, et meil oli ükskõik, milline on väliskest, ning puhastamisest loobumine säästis teeleasumiselgi aega.

Pärast einet tegime kell 16 minekut ja suundusime koha- poole, mida Onnineemikuks pidasime, kuid pimedas sattusime Lossikaljule palju lähemale kui vajalik. Raskete koormate tõttu oli meie liikumiskiirus väike, aga jääpind polnud paha. Peamiselt oli see ikka veel soolase maitsega merejää koorik või ühe-kahe tolli paksune valge kooriklik lumekiht karedal tumedal merejääl, mis laiemate, tuulest kokkusurutud kõva lume kühmudega vaheldus, mida kelgud hõlpsasti ületasid. Lumekühmud näisid tulenevat üle kaljuneeme kaela puhuvast ONO tuulest, mida kohtasime kohe pärast liustikukeelest möödumist ja hiljem mäeseljaku juures, Lossikalju kohal, kus see 5-pallise jõuga puhus kuni kella 20, mil ööseks laagrisse jäime, olles Evansi neemest eemaldunud 9,75 miili. [Pimedas on selle telgi püstitamine tülikas, kuid isegi praeguses tuules mitte liiga ränk töö. Bill hoiatab mind tõsiselt riskimast ärakülmetamisega. Prillide puudumine on suureks takistuseks telgi ülesseadmisel, äga tuleb jääda kindlaks ega tohi lasta sellest tekkida võime- tust, mis eeloleva 41 päeva jooksul loodetavasti mulle närvidele ei käi.] Lossikalju oli siin peaaegu traaversis. Tuul vaibus peagi ja öö oli selge.

Päeval ulatus temperatuur’—14,5°. (—25,5° C) kuni —15° (—26° C) ja öö minimaalne oli —26° (—32° C).

Kolmapäev, 28. juuni 1911. Kell 7.30 asusime teele. Konarlikul, kiviprügisel ja soolasel merejääl, kus polnud lund, muutus käimine kahte kelku vedades väga raskeks; liikusime vaid veidi kiiremini kui üks miil tunnis. Bowers arvab selle jää kindlasti noorema olevat tollest, mis oli kaldast kaugemal ja millel viibisime eile ning oma tagasiteel. Ta oletab, et kalda äärde oli maatuulte tagajärjel jäänud avar lahvandus, mis külmus viimasena, ületanud kolm-neli põhiliselt neemikult endalt radiaalselt lähtunud lõhet ja surve- jääseljandikku, jõudsime kell 13.30 Onnineemikule. Tee- mõõtur näitas 13 miili 1500 jardi, aga me polnud Evansi neemelt tulnud sirgjoont pidi. Sõime onnis, sest lund ei olnud peaaegu üldse kuhjunud ukse ette, mille avamisega meil polnud mingeid raskusi.

Pärast söömist laabus matk Armitage‘i neemele paremini. , Ehkki jääl polnud ikka veel lund, ei olnud minek enam nii j halb kui ennelõunal, mil endiselt soolane ja krigisev merejää oli kaetud luitunud jääst ja soolakristallidest moodustunud, rusikast väiksemate kühmudega, mille vahele jalg igal sammul erineva nurga all vajus. Pärast Armitage’i  neeme muutus pind kõvaks ja lumega kaetuks. Läbinud kogu retke hõlpsaima, alla kahe miili pikkuse teelõigu, jõudsimegi barjääri servani, kus leidsime lauge lumenõlva, mida mööda meil polnud raske kelke ükshaaval üles tõmmata.

Nagu tavaliselt oli hange otsas lumega kaetud vana liikumatu lõhe, mis jäi niikauaks varjatuks, kuni keegi sinna sisse kukkus. Kahjuks jõudsime Crozieri neemele minekul, niisamuti kui sealt tagasitulekulgi liialt pimedas barjääri ääreni, et näha, kas need lumehanged ulatuvad piki kogu selle serva, kuid tõik, et hanged asusid kahes erinevas kohas, kiis me barjääri ületasime, lubab oletada nõlvakut nüüd peaaegu kõikjale küündivat. Merejääst tõusime umbes 12 jalga kõrgemale.

Mööda lumenõlva voogas barjäärilt alla väga külm õhuvool, mida esimest korda tundsime mõne jardi kaugusel jalamist; kui üles jõudsime, kadus see peagi. [Barjäärile ronides sain külmanäpistusi mõlema käe kõikidele sõrmedele.]

Kell oli nüüd 18.30 ja laagrisse jäime kell 19. Viimane pool tundi tuli šelfiliustiku pinnal ülesmäge astuda ja see, võrreldes hõlpsa rännakuga Armitage‘i neemelt mööda lumist merejääd, oli väga ränk. Ülesviiva nõlva olemasolus polnud mingit kahtlust; tagasiteel leidsime sellele kinnituse ja ma pean seda tõendiks, et eelnevail aastail on barjäär selles kohas igatahes poole või tervegi miili võrra kaugemale tagasi tõmbunud kui käesoleval aastal, ning võib oletada, et barjääri endise serva murenenud osad on järkjärgult täitnud vahe ja moodustanud astanguteta kallaku.

Kogu päeva puhusid kerged, muutliku suunaga tuuled ja taevas oli selge. Temperatuur oli hommikul Lossikalju juures —-24,5° (—31,5° C), Onniheemikul —26,5° (—32,5° C) ja barjääri serval —47° (—44° C).      .

Neljapäev, 29. juuni 1911. Veetsime külma öö. Temperatuur langes kuni —56,5° (—49° C). [Möödunud öö oli hirmus külm ja halb. Bill pole juba teist ööd peaaegu üldse maga¬nud — ta riided hakkavad jäätuma] ja kui me kell 9 magamast tõusime, oli külma 49° (45° C), aga mõne juhusliku kerge idatuule puhanguga päev oli üldiselt selge ja vaikne.

Nii hommikul kui õhtul kattis suure osa idapoolsest taevalaotusest virmalisterüü ja meie teekonna üheks peamiseks naudinguks oligi see, et suundusime itta, kus enam-vähem kõik virmalised tekkisid, ning võisime kõndides peaaegu kogu aeg jälgida nende mängu. Üheksa kümnendikku meie nähtud virmalistest olid ida- ja kagutaevas, tihti päris seniidi lähedal, kuid nad kerkisid alati šelfiliustiku horisondi alt. Kunagi ei näinud me virmalisi endi lähedal ilmuvat.

Kraadiklaas näitas kogu päeva —50° (—45,5° C) ja käies tundsime Cherryga lume külmust eriti oma jalgadel, temal Läksid külmanäpistustest suured varbad, mul aga jalatald 

ja kand villi. Möödunud ööl võttis külm barjääri serval ära ka enamiku Cherry sõrmeotstest, mis täna on üles paistetanud; tema peab seda aga endastmõistetavaks asjaks, ei lausu midagi ega lase end sellest häirida.

Täna oli üldiselt kindel pind jalge all; mõnes kohas kõva ja tuulest kokkupressitud, teisal pehme ning liivjas. Teataval põhjusel, üsnagi erandlikult, libisesid kelgud täna kõva pinnaga aladel eriti halvasti. Arvan, et need näiliselt siledad kohad olid kaetud terajate kristallidega. Muidu takistasid meid alati pehmed, liivjad lumehanged rohkem kui miski muu.

Itta liikudes ületasime täna kaks või kolm pikanõlvalist kallakut. Täheldasime neid ka tagasiteel, kui umbes samal suunal ületasime jällegi kolm pikka, madalat ja lainjat kõrgendikku. Oletan, et need on jätkuks tervele reale ekstensiivseile jäälaineile, mis saavad alguse paigast, kus Terra Nõva mäelt laskuv liustikuvoog Rossi šelfiliustikku tungib. Nood lained, mis esmalt ühinevad šelfiliustikuga kagusuu- nal, koolduvad vähehaaval edelasse. Meie 1903. aasta retkel, mil koos Hodgsoniga uurisime tõusulõhet Rossi saare lõunaküljel, seirasime ja visandlikult kaardistasime üht taolist lainerühma. Lained on väga pikad, moodustavad pööriseid ning oma retkel ületasime neid niivõrd diagonaalselt, et nad näisid palju pikemaina. Pinna erinevus oli märkimisväärne: harjal oli see kõvem ja orupõhjal pehmem. Kunagi ei kohanud me laineil midagi jäälõhede taolist.

Reede, 30. juuni 1911. Täna osutus tee meile liiga raskeks— me ei suutnud vedada korraga kaht kelku, niisiis sikutasime neid vaheldumisi, kella 11 kuni 15 päevavalgel ja kella 16.30 kuni 19.45 lambivalgel. Päeva jooksul läbisime vaid 3,5 miili. Teepind oli pehme ja liivjas ning ehkki lumel oli alati koorik peal, vajusid jalad ning kelgujalased tolli või kahe võrra sellest läbi.

Liikumist raskendav läbivajumine jätkus terve päeva ja jalgealune näis enam järele andvat pehmete, liivjate paikade äärel. Kuivõrd võisime selle üle otsustada, polnud viimased harilikult laialdased, aga neid esines erakordselt sagedasti, palju rohkem, kui ma suvel olin kohanud. Polnud mingit põhjust oletada, et nad vajusid rohkem kui 0,25—0,50 tolli. Külma oli täna hommikul 55° (48,5° C), lõunal 61,6° (52° C) ja 66° (54,4° C) ööseks laagrisse jäädes. Kogu päev oli ilm vaikne ning matkates võisime idas ja kirde ning lõuna vahel virmalisi vaadelda.

[30. juuni. Terve päeva vedasime kelke ükshaaval, teepind oli õudselt halb. Paistab, nagu ei suudakski me siit

välja rabelda. Viimane öö tõi kelguretke külmarekordi: —75° (— 59,5° C) kelgu peal, —69° (—56° C) kelgu all.  Olin suures magamiskotis ja enamiku ööst lõdisesin nii, et selg näis murduvat, siis sain pooleks minutiks sooja ning seejärel kordus kõik uuesti: pöörasin teise külje, kangestusin külmast ja suikusin veidi. Jalad on suutelised käima. Üks suur varvas on külmavõetud ja ma ei tea, kui kauaks see nii jääb.]

Laupäev, 1, juuli 1911. Tõusime üles kell 7.30. Koitu polnud näha, aga kui me kell 10.45 liikvele saime, võisime päevavalgel kelke ükshaaval vedada ja jätkasime nii kuni kella 15. Pärast lantši rühkisime samas vaimus kella 16.15 kuni 19.45 lambivalgel edasi. Pind oli liivataoline ja nii raskelt läbitav, et jaksasime vaid üht kelku aeglaselt vedada. Kogu päeva esines sagedasi läbivajumisi. Kokku edenesime, ainult 2,25 miili. [Bill ja Birdie on väga ebaisekad ja abivalmid — mul on ju võimatu kanda prille ja olen seega raskes olukorras.]

Kella 17 ja 19 vahel olid toredad virmalised. Pikad kiired moodustasid idast lõunasse ulatuva, 45° kõrgusele küündiva laialdase kardina, mille võlvitise kõrval oli iseloomulik must taevas. Virmalised olid eredat, oranžkollast värvi.

Erebuse suitsu on olnud halvasti näha, mingit pikka suitsujuga pole, iga päev hõljuvad ida poole vaid väiksed pahvakud.

Möödunud öö minimaalne temperatuur oli —69° (—56° C) ja täna hommikul oli meil —66,6° (—54,8° C) ning —60,56 (—51,5° C) kella 10 paiku. Selle külmaga sundisid ka kerged kagu- ja kirdetuuled meid edasimarssimisel ninakaitseid kasutama.

Märkus. Kõik selles ettekandes esinevad märkmed temperatuuri ja ilma kohta on võetud otse Bowersi ülestähendus¬test. Bowers tegi end ka vastutavaks teemõõturi näitude märkimise eest ja, kui Crozieri neemel viibisime, Rossi mere jääolude registreerimise eest. Samuti tegi ta täielikke märk¬meid virmalistest ja hoolimata meid ahistavatest raskustest saatis kogu retke jooksul oma visadusega nii palju korda, et käesolevat ettekannet peab pidama samavõrra Bowersi kui minugi omaks. Pealegi on ta kogu ettekande läbi luge-nud ja mind selle koostamisel materjalidega aidanud. Mida ma arvan temast ja Cherry-Garrardist taolise kelguretke kaaslastena, olen ma teile, sir, juba vestluses teatavaks teinud. Neid mõlemaid oleks võimatu üleliia kiita. Arvan, et nende kannatlikkus ja visadus oligi see, mis algusest lõpuni viienädalased ebamugavused mitte ainult talutavaks, vaid isegi enam kui meeldivaks tegi. Selle märkuse lisasin pärast seda, kui Bowers käesoleva ettekande oli läbi vaadanud.

Pühapäev, 2. Juuli 1911. -öösel oli minimaalne temperatuur —65,2° (—54°C), ehkki puhus ajuti kergelt suunda muutev 3-palline SSO briis. Päeva jooksul kõikus temperatuur —60° (—51° C) ja —65° (—54° C) vahel ning oli mõõdetud tuulevaikuses ja kergeis puhanguis, mis sundisid meid jällegi ninakaitseid kasutama. Pärast nende tarvitamist eile ja täna osutusid ninakaitsed siiski tarbetuiks ning mõned meist ei pruukinud neid enam kunagi.

Pärastlõunal moodustus piki Kaljuneeme seljandikku udu- pank, mis hiljem tõusis ja lääne suunas hajus. Märkasime kõik, et udu kestes sulasid üles karusnahksed labakud meie käes.

Pühapäev, 2. juuli 1911 (jätkub). Täna vedasime jällegi kelke ükshaaval kella 11 kuni 15 päevavalgusel ja kella 16.30 kuni 20 lambivalguse asemel kuupaistel. See oli esimene kord, mil nägime oma rännakul noort kuud. Kui see möödus täpselt Erebuse tipu tagant, nägime erakordset pilti pahvakust.

Lõunas paistsid toredad virmalised. Need moodustasid horisondi kohal madala kardina ja võlvi, mis olid üleni oranživärvilised.

Päevaga läbisime ainult 2,5 miili. [Hirmus päev. Lantši ajal tundsin end täiesti kurnatuna, ühel jalal olid kolm varvast külmavõetud, teisel — üks varvas ja kand; petrooleum on nüüd ainuke, mis meid liikvel hoiab; öö möödus siiski paremini. Meie liigutused muutuvad aeglasteks ja teeme kõik käpikutes.

Täna õhtul torkasin sõrmedel läbi kuus või seitse vesivilli.

Esmaspäev, 3. juuli 1911. Minimaalne temperatuur öösel oli —65° (—54 °C). Algul oli ilm vaikne ja selge, kuid tõmbus vähehaaval üleni pilve, saanud hakatuse mõnest kõhukast tormipilvest Terrori mäetipu kohal. Pärast einet selgines taevas siiski täielikult ja pärastlõunal võisime kuupaistel ükshaaval kelke vedada. Päevavalguses olime ennelõunal edasi jõudnud vaid 1,5 ning kogu päeva kestel ainult 2,5 miili.

Külma oli 52° (46,5 °C) kuni 58,2° (50,1 °C).

Kella 19.30 ja 20 vahel vaatlesime hunnitut virmaliste mängu, mille jooksul neli viiendikku idataevast oli kaetud lainetava kiirterüüga kuni seniidini, kus see lähenevate, õõtsuvate girlandidena vasakult paremale pöörles, moodustades kiiresti liikuva keerise, mis pidevalt oma kujundust muutis. Mõned alumised kiirtevööd olid sätendavad ja neis eraldusid ülalpool sidrunikollaseks kahvatuvad triibud. Bowers märkis nähtuse kohta järgmist: «Märkimisväärselt säravad virmalised vehklesid kirdes seniidini ja levisid üle kahe kolmandiku taevalaotusest, kujundades läbipõimunud kaartest koosnevaid eesriideid ning nagu tuule- toimel triivivaid kiirtevöid. Lõpuks moodustas kogu mäng meie peade kohal tohutu kagusse liikuva seene, mis oli sidrunkollast, rohelist ja oranži värvi.»

See oli niivõrd rabav vaatemäng, et kõik kolmekesi peatusime ja selili maas lamades selle muundumisi jälgisime.

Vaatamata meie püüetele hoida riietus ja magamiskotid kuivana, hakkas tugev külm neid rikkuma. Evansi neemelt väljusime kolme põdranahast magamiskotiga, mida kavatsesime kasutada retke algul. Varuvooderduseks võttis iga mees kaasa veel ühe sulgkoti. Minu kott hoidis hästi soojust, aga kui ta märjaks oli saanud ja kangeks külmus, tõmbus kott nii väikeseks, et hakkas igast küljest rebenema. Bowersi kott oli talle paras, kuid rebenes samuti, kui märgudes kõvaks külmus. Mis nahkadesse puutub, siis olid need nii head, kui vaid soovida võis. Cherryl oli oma. suures, karvadega sissepoole kotis nii külm, et ta karvase külje väljapoole keeras ja mahu vähendamiseks ka oma aluskoti sinna voodriks sisse toppis. Bowersi kott, millel algusest peale olid karvad väljaspool, on taoliselt kasutusel siiani. Minu omal on karvane pool sees, nagu retke algulgi. Kotid on üsnagi niisked ja lähevad külmast kangeks, kuid me magame neis piisavalt hästi ning nende kokkukeeramine ja ööseks lahtirullimine ei tekita mingeid raskusi. [Billil on öösel külm ja halb, ning arvan, et see annab ennast talle veidi tunda. Mina olen ajuti suigatanud, Birdie samuti. Tee on natuke parem. Perspektiivis paistavad mäed lühenevat. Hommikul olid riided nii jäigad, et pidime peatuma sellises asendis, nagu telgist välja pugedes olime jäänud.

Teisipäev, 4. juuli 1911. öö madalaim temperatuur oli —65,4° (—54,1 °C), aga kell 7.20 üles tõustes leidsime eest täiesti pilves taeva ja lumesaju; juhuslikud tuuleiilid puhusid ONO, S, ja SSO suunast. Kell 9.30 oli temperatuur tõusnud —27,5° (—33 °C) ja puhus 4-palline kirdetuul.

Et kusagil polnud näha midagi, mille järgi suunda määrata, sõime oma hommikueine ning heitsime uuesti pikali. Kogu päeva oli meil soe Ja õdus ning kuigi ilm näis selgivat, oli meil öösel muudki teha kui matkata.

Päeval oli madalaim temperatuur —44,2° (—42,3 °C) ja järgmisel ööl —54,6° (—48,1 °C).

Erebuse ja Terrori ümber oli kõik pilvedest varjatud, aga kui hiljem osutus võimalikuks näha Terrori neemikut, siis veendusime, et me polnud veel jõudnud lõunast otseteed Crozieri neemele kulgevate lumetormide teele.

See pikutamine üleküllastas meie rõivad niiskusega ja veekindlad ürbid olid väljaspool telki nii jäigastunud, et uksest uuesti sisse pääseda oli üpris tülikas. Seni on meie jalad olnud enam-vähem pidevalt soojad, välja arvatud juhtudel, kui tuli aeglaselt kõmpida pehmel lumel. Siis pidime valvsalt jälgima oma. jalgu, vältimaks ärakülmetamist. Kahetsesin, et olin maha jätnud oma sääremähised, sest täiendav -mähis ümber pahkluude oleks jalgadele heaks kaitseks.

Pärast toiduvalmistamist kütame nüüd topelttelki petrooleumiga, et meie sokke ja lapi saapaid üles sulatada ja kuivatada, enne kui need hommikul jalga paneme. Niisuguse pakasega näis see peaaegu hädavajaliku ettevaatusabinõuna, sest me ei tahtnud ju igal ööl märge sokke magamiskotti kaasa võtta ja püüdsime eelolevate pikkade nädalate jooksul kõigest väest oma magamiskotid kuivana hoida. Proovisime seda teha mitmel viisil — oma pidžaamakuubi ja -pükse näiteks kasutasime ööriietuseks vaid algul, kuni nad nii märjaks ning jäigaks muutusid, et meil tuli neid üll hoida pidevalt, kui neid üldse kanda tahtsime. Alates päevast, mil Crozieri neemel lumetormi sattusime, kuni naasmiseni Evansi neemele, ei kasutanud me Bowersiga oma pidžaamakuubi enam üldse — jäigaks külmunuina pakkisime nad tühja petrooleuminõusse, milles nad tagasi koju rändasid.

Kolmapäev, 5. Juuli 1911. Kell 3 hakkas kogu taevas sel¬gima ja kell 7 tõusime üles. Teepind oli nüüd senikogetuist halvim ja liikusime hirmus aeglaselt. Sikutades korraga vaid üht kelku, jõudsime 7,5 tunniga ainult 1,5 miili edasi.

Eelmise öö minimaalne temperatuur oli —54,6° (—48,1 °C) ja õhtu saabumisel näitas kraadiklaas juba—61,1° (—51,7°C). Meid piiras valge udu, aga Erebust ja Terrorit võisime siiski näha. Kiudkihtpilvedest kuupaistel valgena näival taeval oli kena halo püstloodis kiirte ja kuusappidega, millest eriti üks horisondi lähedal silma paistis.

Terve päeva olime kelke vedanud ülesmäge ja lootsime, et ületame juba Terrori neemikut, Lühikeste vahemaade järel ilmusid korrapäraselt jälle koorikuga kaetud laigud. . Jääpinnal pole endiselt jälgegi lumeviredest ja ehkki suur osa pinnast oli tuulte toimel muutunud kõvaks ja siledaks, näib see olevat nõrkade, muutliku suunaga tuulte töö. Jää- pind on suurel määral kaetud ka pehme lume sügava kihiga, millel kelgu jalased nagu liival kinni jäävad. Sellel lumel on ainult hobusekabja jälgi meenutavad tuulemärgid, mille servad on iseäralikult silutud.

Nii kõvem kui ka pehmem lumepind on kaetud koorikuga, millest jalg paari tolli võrra läbi vajub, andmata küllaldast tuge kleepuva lumega kaetud jalastega kelgu vedamiseks.

Neljapäev, 6. juuli 1911. Jällegi tuulevaikne ja kirgas päev, ehkki tihe udupank lasub meie ees paiknevail surve- jääseljandikel ja idas, merepoolsete alade kohal.

Taas tuli vedada kelke ükshaaval väga halval teepinnal, mis pärastlõunal siiski veidi paranes. Kuid 7,5 tunnise pingutuse tulemusena jõudsime vaid 1,5 miili edasi.

Öösel oli pakast olnud 75,3° (59,6 °C). Hommikul teele asudes näitas termomeeter —70,2° (—56,8 °C) ja keskpäeval —76,8° (—60,4 °C). Kui me kell 17.15 einetamiseks laagrisse jäime, oli külma täpselt 77° (60,6 °C). Keskööks tõusis temperatuur jälle —69° (—56° C) ja Nordi ning NNW pool oli siis natuke valget, madalal hõljuvat udu ja hägu. Või purunes noatorkest nagu rabe karamellkompvek. Meie petrooleum oli selle pakasega hõlpsalt kallatav, ehkki see veidi siravalt piimjaks muutus.

Reede, 7. juuli 1911. Minekut tegime hilja, alles keskpäeval, paksus valges udus, kus polnud näha, kuhu sammume. Endiselt pidime kelke vedama ükshaaval, olgugi et tee oli märgatavalt paranenud. Lumeviredest polnud veel mingeid märke.

Pärast lantši, mille lõpetasime kella 18.30 paiku, nägime . ebamääraseid mägede piirjooni ja märkasime, et olime hakanud lähenema Terra Nõva ning Terrori mäele, aga otsekohe tuli jällegi udu maha ja kell 21.45 asusime laagrisse, sest me ei saanud enam üldsegi aru, millises suunas liigume. Päeva jooksul jõudsime oma eesmärgile ainult üks ja kaks kolmandikku miili lähemale.

öö madalaim temperatuur kella 24 ja 2 vahel oli —75,8° (—59,9 CC). Kell 14 oli külma 58,3° (50,2 °C) ja kella 19 oli temperatuur tõusnud —55,4° (—48,6 °C); käies tundsime mõnuga meeldivat muudatust oma kätel ja jalgadel. [On siiski üsna tore, kui oled teinud midagi taolist, mida iial varem pole tehtud — need temperatuurid peaksid olema maailmarekordilised.

Laupäev, 8. juuli 1911. Päeval oli valge udu ja hele kuuvalgus, kuid polnud näha ühtki maamärki, mille järgi orienteeruda. Nagu tavaliselt, vedasime kelke ükshaaval. Ennelõunal läbisime nelja tunniga ainult 1,25 miili ja pärastlõunal saime kolme tunniga vaid ühe miili edasi. Teepind oli parem. See oli kas tuule toimel rohkem kõvenenud või ilma soojenedes mingil muul viisil käidavamaks muutunud, aga lumi oli endiselt sügav ja kõndimisel pehme, kuigi sageli võis kohata ka kõvema koorikuga paiku. Siin-seal esines päris kõva ja libedat, tuulest pressitud lumepinda, mida kattis mõne tolli paksune, üsnagi pehme lume kiht. Viimane oli iseäralikult silutud väljanägemisega, millega alati kaasnes hobusekabjataolisi jälgi ja väga halb kelgujalaste libisemine. Oma liikumissuuna määrasime täna kompassi järgi.

öösel langes elavhõbedasammas —59,8° (—51 °C) ja kell 10.30 oli 52,3° (46,8 °C) kraadi külma ning puhus kagutuul; kell 19.15 näitas kraadiklaas —47° (—44°C).

Pühapäev, 9. juuli 1911. Tihe hägu, valge udu [neljas udune päev järjest] ja kogu päeva kestev lumesadu tegid võimatuks kelkude vedamise ükshaaval, kuid märkasime, et paremaks muutuval teepinnal saame jällegi hakkama kahe kelguga korraga.

Meie peamine probleem seisnes selles, et kogemata mitte hakata üles ronima mööda lauget, meist vasakul paiknevat Terrori mäe nõlva, kus leidub sügavate jäälõhedega kohti, ja vältida sattumast paremal asuvaisse survejääseljandikesse. Kahe hädaohu vahel paiknes enam-vähem tasase maa- jää ala, kus liikuda oli ohutu, kuid teadsin, et kahes või kolmes kohas tuleb meil ületada pikad lumekeeled, mis Terrori mäelt põiki üle meie tee ulatusid. Et vältida pikka ülesmäge sikutamist, pidime surve jääseljandikest võimalikult lähedalt mööduma; seda oli hõlbus teha päevavalgusel, aga pimeduses ja udus, mis meid kogu sellel teelõigul takistasid, nõudis see pidevat vaeva…

Maamärke polnud täna üldsegi näha. Ennelõunal läbisime veidi rohkem kui ühe ja pärastlõunal veel kolmveerand miili. Oli suureks kergenduseks, et jaksasime vedada mõlemaid kelke korraga. Kuud polnud näha [vaid õrn kuma selles kohas, kus ta pidanuks olema] ning kõike varjas udu, kuid tee läks iga tunniga paremaks. Pärastlõunal sattusime lõhelisele pinnale; seda olimegi kartnud, kui kelke üle mitme laugja kõrgendiku tirisime. Et ootasime seda enne teise, pika lumekeeleni jõudmist, matkasime siiski edasi.

Jällegi oli tee kohati kõva ja jäine, ajuti oli jääl kuus tolli lahtist lund. Jalad vajusid meil lumest läbi ja libisesid selle all peituval kivikõval pinnal. Seda esines tihti seljandike harja lähedal. Orgudes oli lumepind sügav, pehme ning koorikuga kaetud. Üldsegi nägemata enda ees olevat teepinda, võis astumisel tekkiva heli järgi otsustada pinna omaduste üle ja lumes kompava jalaga tunda varjatud jäälõhesid. Puhuti lubas udumüüri läbistav kuupaiste siin-seal vaid tükikest jalgealust silmata, aga seegi oli nii erakordselt ühetaoline ja ilmetu, et arvasime end ikka veel lõunatormide tuulest pühitud rajalt kaugel eemal ning muutlike tuulte, tugeva lumesaju ja pidevate udude piirkonnas olevat. Udu moodustus külma liustikuõhu kohtumisel soojema niiske õhuga, mis tõusis merejäält, eriti aga arvututest survejääseljandike lõhedest. Nimetasime selle koha Udude laheks.

Polnud näha midagi muud peale kuu, mis peaaegu otse pea kohal jällegi nähtavale ilmus. Astusime just tavalisest pikemat ja järsemat tõusu mööda ülesmäge, kui nägime lähedal, endi ees ebakorrapärast, halli ning mägist silmapiiri. Jätsime kelgud paigale, sidusime stropid sõlmega kokku ja kõmpisime umbes 50 jardi mööda jäist, lõhedest läbistatud nõlva üles. Tipule jõudnult silmasime eespool veel üht lõhestatud ja ebakorrapärast horisonti ning vasakul teist. Nood olid ilmselt survejääseljandikud. Vaikselt seistes võisime kuulda endi all ja ümberringi jää kriginat ja oigamist, mis meie arvamust kinnitas ja hiljem viis mõttele, et loodete tegevus rannikul kandub üle, vähemalt osaliseltki, siinseile survejääseljandikele, moodustamata seejuures mingit kindlat tõusulõhet.

Arvasime, et kelkude juurest tehtud ekskursioon meile õige suuna turvalisemale maajääle andis, kuid kelkudega sinna poole pöördudes märkasime ikkagi niisamuti lõhestatud kõrgendikke ja seljandikke. Leidnud sügavama oru, jäime ööseks laagrisse ja otsustasime oodata niikaua, kuni võime täpselt näha, kuhu tuleb minna.

Juba «Discovery» retke ajal oli meid hämmastanud tõik, et puudus selgesti nähtav tõusulõhe paigas, kus ristusid niisugused maajää nõlvad nagu Terrori neemik (McKay neem) ja «teine lumekeel», mis mõlemad otse Terrori mäelt alla ulatusid ning surve jääseljandikesse tungisid. Nüüd mõlkus see küsimus meil kogu aeg meeles. Nimetatud nõlvadel ületasime kahtlematult mitmeid väikseid lõhesid, mis näisid teataval määral «töötavat», kuid nende laius küündis vaid paari tollini, Ja kui need olidki seotud loodetega, siis peegeldasid lõhed ainult tühist osa tõusu ja mõõna liikumisest.

Lõhed on nii väikesed, et ammusadanud lumi võib neid hõlpsasti varjata. Bowers on veendunud, et need on tõusu- lõhed. Ma ise pole nii kindel ja loodan neid päevavalgel paremini silmitseda, enne kui võin otsustada, kas loodetega on seotud veel midagi peale surve jääseljandike, millest mulle näib rohkem kui piisavat.

Täna ulatus temperatuur —36,7° (—38,2 °C) kuni —27° (—32,8 °C); puhusid nõrgad põhja- ning lõunakaare tuuled.

Mõni tund pärast keskööd hakkasid tuul ja lumesadu tugevnema.

Minimaalne temperatuur oli öösel —24,5° (—31,4 °C) ja see püsis kuni järgmise keskpäevani.

Esmaspäev, 10. juuli 1911. Keskpäevaks oli SSW-st tõusnud 6 kuni 8-paIline lumetorm ja- õhk oli lumest nii paks, kui see üldse olla võis. See kestis kogu päeva ja me lesisime oma magamiskottides, kus oli niiske ning soe, ja kuulasime meie alt ja ümbert kostvaid hääli, mida tekitasid ilmselt mõningal määral loodeist johtuvad perioodilised jääsurve liikumised.

Teisipäev, 11. juuli 1911. Kell 10 kerkis temperatuur +7,8 kraadini (—13,4 °C) [üle 80° (44 °C) tõus rekordilisest miinimumist] ja oli kell 20 veel ikka +6,8° (—14 °C), kusjuures päeva miinimum oli +3,2° (—16°C). Puhus väga puhanguline, 5- kuni 9-palline edelatuul. See vältas terve päeva ja sellele lisandus veel tihe lumesadu, mis kuhjas meie telgi ümber 1,5 kuni 2 jala kõrguse lumekihi ja kattis ka kelgud. Cherry magab endiselt oma sulgkotis, mis on topitud karvadega välja pööratud põdranahast magamiskotti. Bowers hoiab ikka veel, nagu retke algul, karvase külje väljaspool. Mina pöörasin oma koti karvapoole eile välja. Temperatuuri tõus ja kauane lamamine lumetormi ajal tegid meid endid ja meie riided nii vettinuks, et pidime mõtlema sellele, mis juhtub külma uuesti kõvenedes.

Oleme arutanud oma praeguseid toidunorme ja neid järgnevalt revideerinud:

6. juulil tundis Cherry vajadust rohkema toidu järele ja oleks eelistanud midagi rasvast, kas võid või pemmikani, kui tal poleks käsil olnud eksperiment suure kuivikute normiga. Seetõttu suurendas ta oma kuivikute hulka kaheteistkümneni päevas ja leidis, et see mõningal määral vähendas ta iha rohkema toidu ning rasva järele. Aga juhuslikult olid tal kõrvetised ning ta oli kindlasti tundnud rohkem külma kui Bowers ja mina ning ta kätel, jalgadel ja näol oli ka külmanäpistusi esinenud rohkem kui meil.

Minul ei õnnestunud ligilähedaseltki ära süüa päevaportsjonis ette nähtud 8 untsi võid. Kõige rohkem sain jagu umbes 2 või 3 untsist

Ka Bowers leidis võimatu olevat ära süüa tema eineks ette nähtud pemmikani ekstranormi.

Niisiis otsustasime eile, kaks nädalat pärast retke alustamist, et Cherry ja mina peame oma dieeti muutma: tema võtab päeviti 4 untsi minu võist ning mina saan vastu kaks tema kuivikuist, mis samuti umbes 4 untsi kaaluvad.

See tegi Cherry ja minu toidunormid võrdseks. Bowers säilitas oma dieedi ja, kui tundis selleks vajadust, võttis veel lisa pemmikani. Seda juhtus aga üha harvemini ja kogu tagasitee vältel sai ta ilma lisata läbi.

Cherry ja minu toidunorm oli päeviti nüüd järgmine: pemmikani … 12 untsi kuivikuid .  . . 16 untsi võid 4 untsi (sõime harva rohkem kui 2 untsi).

Bowersi portsjonis oli nüüd: pemmikani . .. 12 untsi kuivikuid …. 16 untsi lisapemmikani . .4 untsi (harva ära söödud).

Meie päevase rutiini kohaselt saime hommikueineks esmalt teed ning seejärel pemmikani ja kuivikuid; lantšiks teed ja kuivikuid (Cherry ja mina ka võid); õhtusöögiks kuuma vett, pemmikani ja kuivikuid.

Keegi meist ei tundnud puudust suhkrust, kakaost või muudest toiduainetest, mida kelgumatkadel olime tarvitanud, ning olime kõik selle dieediga täiesti rahul. Kakao oleks õhtul olnud meeldivam paljast kuumast veest, kuid ka kuum vesi, milles ligunes kuivik, oli väga hea.

Iga kord enne minekule asumist harjame tavakohaselt telgi sisevooderdusele moodustunud härmatise maha. Telgi väliskest oli jäitest täielikult vaba ning säiliski sellisena kuni meie naasmiseni Evansi neemele. Telgi sisevooderduse alumine äär oli siiski kõvaks jäätunud.

õhtupoolikul tuul rauges märgatavalt ja paistma hakkas osa Terrori mäest, kuid öö jooksul tõusis tuul jällegi, sadas palju lund ning metsikutes puhangutes ulatus tonni tugevus ajuti 10 pallini. Edasi minna polnud võimalik, öö madalaim temperatuur oli —7,6° (—22°C).

Kolmapäev, 12. juuli 1911. Jällegi olime sunnitud jääma terveks päevaks magamiskottidesse. Kogu pärastlõunal puhus 9- kuni 10-palline iilinguline edelatuul, millega kaasnes tugev lumetuisk. Hommikul tõusis temperatuur jällegi’ +2,9 kraadini (—16,2 °C). öö tulekul hakkas tuul soikuma ja kell 3 vaikis täiesti. Bowers pööras oma kotil karvapoole sisse, retke algusest oli see tal esimene muudatus.

Neljapäev, 13. juuli 1911. Pärast sügavasse lumme mattunud kelkude ja telgi väljakaevamist tegime tõepoolest tubli1 päevamatka, läbides mõlema kelguga 7,5 tunniga 7,5 miili. [See rännakulõik näib oivalisena.] Paremal asetsevat surve- jääseljandikku vältida püüdes- sattusime oma matkal liiga kõrgele Terrori nõlvale; kuu tuli välja just õigel hetkel ja me märkasime laia lõhet ohtlikuna näiva lumesillaga. Pöördusime piki lõhe serva alla ja nägime, et see oli üks paljudest, mis madalat küngast maajäänõlvadel ümbritsesid. Suundusime uuesti itta, et veel kord jõuda tasasele pinnale, turvalise maajääalale, mis pimedas väga kitsana paistis.

Laagrisse jäime kella 20 paiku. Möödunud ööl oli külma —22,2° (—30,1 °C) ja täna õhtuks oli temperatuur langenud —28,6 kraadini (—33,7 °C), kuid taevas hõljus veel hulk kiudkihtpilvi, mida lumetorm ei paistnud ära pühkinud olevat. Samuti oli meie kohal näha puhevil pilvi, kuu kiirte- krooni ja üksikuid halosid. Päevavalgel paistis ere, roosakas kuma üle terve põhjataeva, küündides isegi Terrori tipuni. Kogu taevas oli rikkaliku roosa tooniga punakasvioletset värvi, mis minu arvates õhukestest kiudkihtpilvedest või kõrgkihtpilvedest johtus.

Uus teepind oli väga lausk ja tuultest kõvaks pressitud, kuid lumevired puudusid täiesti. Enamiku uuest maastikust moodustavad madalad, lapikud ja pehmed lumehanged või madalad, ülalt kergelt ümardatud ja suure pindalaga künkad. Pehmematel paikadel näib lume pind endiselt raseeri- tuna või silutuna ja seal on vaid hobusekabjakujulisi jälgi.

Reede, 14. juuli 1911. Täna läbisime ühtekokku viis ja üks kolmandik miili; sooritasime selle ainult tubli hommikuse matkaga, pärastlõunane rännak katkes, sest ilm läks täiesti pimedaks. Pärast lantši märkasime jällegi, et olime liialt itta – kaldunud ja uuesti ühele kõrgemale survejääseljandikule sattunud. Pöördusime sellest põhja poole, kus kohtasime rohkem lõhesid, kuid siksakilise’ liikumisega ja endi ees’ – pinda sondeerides õnnestus meil nendest mööda pääseda. Kuni oli veel küllalt valge, nägime endi ees Mäekinku. Kuuvalgus sai aga peagi otsa; see kadus uttu, lumetuisku ja tormipilvedesse. Täna liikusime Mäekingust pisut itta, püüdes püsida maajää tasasel pinnal. Lumevired sagenesid siin kiiresti ja nüüd olimegi jõudnud lõunatormide tõelisele teele.

Minimaalne õhutemperatuur oli öösel olnud —35° (—37,2 °C). Kell 8.30 näitas kraadiklaas —17,4° (— 27,4 °C) ja pärastlõunal ning õhtul —24,6° (—31,4 °C). [Ametlikus aruandes nii kergekäeliselt tähelepanemata jäetud üleelamused olid iseenesest küllaltki põnevad. Muid märkmeid päevikust:

Tänane päev oli üsna hirmus ja öögi möödus väga hai- – vasti; suure vaevaga läbisime hommikul 2,75 miili, seejärel jätkasime matka tihedas hägus, mis järsku haihtus, ning me leidsime end hiiglasliku, mäesarnase survejääseljandiku jalamilt, mis varjus mustana näis. Kui me vasakule pöörasime ja edasi läksime, Bill kukkus ja sattus kättpidi lõhesse. Ületasime selle ja veel ühe lõhe ning jõudsime mõne aja pärast vasakult üles. Bill ja mina vajusime mõlemad ühe jalaga lõhesse. Sondeerisime pinda igast küljest ja kõikjal oli õõnes. Vedasime kelgu siiski üle lõhe alla ja kõik läks hästi. Päeva lõpuks piid mu närvid üsna läbi.