MAAILMA OTSAS

Keskpäevaks olin jõudnud Maailma otsa.

Künklik aas murdus mustadeks rannakaljudeks. All mürises ookean. Ees polnud enam muud kui aina vesi, Ameerikani välja. Maa lõppes ära. Krobeline kaljusein kerkis otse Vaikse ookeani voogudest. Kumera silmapiiri tagant rullusid randa lamedad lainevallid. Ajanud kalda lähedal seljad vahuselt turri, paiskusid nad pahinal vastu musti kaljusid, tagasi aga vajusid jõuetute vulisevate voogudena. Kaugeis tormides sündinud ummiklainete rütm oli range. Tuhat kilomeetrit mööda ookeani uidanud, olid nad jõudnud end puhastada kõigest kõrvalisest, teisejärgulisest, säilitades vaid täpselt väljamõõdetud põhirütmi. Suure ookeani lained. Neis kõlas hiiglase piiritu jõud.

Vastakuti hiigelookeaniga seisis väikese Sikotani saare kirdeneem uhke nimega Maailma ots. Maailma otsas kükitas noormees Läänemere rannalt. Ta oli tulnud siia läbi terve Aasia ookeani geoloogiat uurima. Nüüd seisis ta silm silma vastu ookeaniga ja tundis kõhedust südame all.

Kui võõras! Kui tühi! Mis teha siin oma vastomandatud teadmistega?

Instituudis õpetati geoloogiat asjalikult ja põhjalikult. Ent kogu too geoloogia käsitles ju vaid maismaad, mandreid. Kõik, mis geoloogid maa ehitusest, arenguloost, kivimite koosseisust ja tekkimisest, maakoore liikumisest, vulkaanide pursetest, väljasurnud loomadest, maapõuevaradest paarisaja aasta jooksul kirja olid pannud, käis ikka vaid mandrite kohta. Geoloogia nimetas end uhkelt teaduseks maakoore ehitusest ja arenguloost, ent praktiliselt tegeles vaevalt ühe kolmandikuga planeedi pinnast. Ülejäänud kaks kolmandikku — ookean — jäi täiesti tundmatuks.

Nüüd oli aeg kätte jõudnud, mil niimoodi enam edasi ei saanud. Tõsi, 1956. aastal, millest praegu jutt, terendusid meregeoloogia suured võidud alles tulevikus. Väiksearvuline meregeoloogide pere (räägiti, et neid olevat kogu maailmas kõigest mõnikümmend sajatuhandelise maismaageoloogide armee kõrval) tegi faktide kogumise ränka tööd. Uue teaduse esimesed tõsised avastused ei äratanud klassikalise geoloogia Olümposel kuigi suurt tähelepanu. Lihtlabasena näiv mõte, et planeedi geoloogia üle ei saa otsustada, tundes sellest vaid üht kolmandikku, polnud veel küpseks saanud. Neil vähestel, kes käärisid käised üles ja asusid ookeani geoloogiat kõigile tehnilistele raskustele vaatamata otseselt uurima, tuli taluda «suure geoloogia» viisakalt üleolevat ükskõiksust.

Mida teha niisuguses olukorras uustulnukal? Uut teadust tuli õppida vastvalminud artiklitest, käsikirjadest, ennekõike aga otse meeste suust, kes ise alles mõni aasta tagasi koolipingist või, nagu meie juhendaja professor P. Bezrukov, mais- maageoloogiast meregeoloogiasse tulnud.

Professor Bezrukov pakkus mulle valikuks kaks teemati kas Ohhoota mere rannikuäärsed veed või Kuriili saarte ümbrus. Valisin kõhklemata viimase. Pääseda muinasjutuliselt kaugeile tulemägede saartele — paremat poleks osanud unistadagi.

Tookord organiseeris bioloog Sergei Klumov parajasti järjekordset vaalade uurimise ekspeditsiooni Kuriilidele ja Beringi merre. Väike Soomes ehitatud hülgepüügikuunar «Krõlatka», 560-tonnine puust alus, mis peale diisli veel ka purjedega varustatud, pidi geomorfoloogi Viktor Kanajevi juhtimisel ristlema Kuriili saarte piirkonnas, et uurida vaalu ja nende toitlusolusid. Vaalade uurimise kõrval avanes võimalus võtta põhjasetete proove, teha geoloogilisi vaatlusi raskesti ligipääsetavail saartel.

Meie viiekuine reis Kuriilidele kujunes põnevaks looduseuurijate retkeks, mõneti diletantlikuks, pealiskaudseks, ent tänapäeva tingimustes üsna ainulaadseks oma mitmekesiste huvide tõttu. «Krõlatka» väikseis kajuteis (ja ka köiepunkris) leidus ruumi jahinduse eriteadlasele Dmitri Perelešinile, kes sõitis Kuriilidele kotikuid ja merisaarmaid loendama, juba mainitud geomorfoloogile Viktor Kanajevile, kahele hüdrobioloogile, kahele hüdroloogile, mulle — geoloogile — ja isegi ühele arheoloogile, kes tundis huvi Kuriilide kunagise salapärase põlisrahva ainude materiaalse kultuuri jäänuste vastu. Võeti kaasa ka Sahhalin! koduloomuuseumi töötaja uute eksponaatide kogumiseks.

Olime seega üsna kirju seltskond. Veel kirjum oli meie huvidering. Vaalu mõõtma saadetud Dmitri Gudkov oli kirglik asjaarmastaja-ornitoloog, üks paremaid Kaug-Ida lindude tundjaid. Viktor Kanajev tundis Kuriilide ümbruse veealuse geomorfoloogia kõrval elavat huvi saarte endi vastu (huvi, mis suuresti kaasa aitas, et saime ära käia enam kui 30 saarel!). Hüdroloog Inna Kovaljova kogus herbaariumi. Ega minagi, vastne meregeoloog, jätnud lootust leida tol ajal veel väheuuritud Kuriilidel midagi uut saarte «kuivamaageoloogia» valdkonnas.

Täis õilsat uudishimu, valmis põnevaiks seiklusteks saladuslikel Kuriilidel, asusime Vladivostokis «Krõlatka» pardale, et ületada tormine Jaapani meri, läbida Ohhoota mere piimjas udu ning seejärel heita ankur kaunis Malokurilski lahes Šikotani saarel.

Malokurilskist Maailma otsa jääb aga kõigest veidi üle 10 kilomeetri, kui otse minna. Ja siin ma nüüd seisin, vastakuti Vaikse ookeaniga, päris maa serval, ookeani piiril.

Ookean hakkas peale siitsamast, mu jalge eest, kus laine lakkus musta rannaliiva. Kuid kus lõppes päris maa? Kas polnud ma temast ammu lahkunud, juba seal, Vladivostokis? Jäi ju seljataha kaks sügavat merd, peaaegu niisama sügavat kui ookean, igatahes mitu korda sügavamat igast mandrile kuuluvast merest.

Ons üldse midagi ühist päris maaga ahtakese punktiiri näol Ohhoota mere ja ookeani vahel kulgevail Kuriilidel?

Saarte ümber voogavad peaaegu takistust leidmata Vaikse ookeani veed. Tohutu suured ookeanilained ründavad saari, hoovused uhuvad ära maad. Kuis suudavad väikesed saared üldse niisuguse jõu vastu püsima jääda? Miks pole ookean neid seni hävitanud?

Vahest ehk sellepärast, et saared kuuluvad ookeanile, on ookeanist sündinud ja pole üldse suguluses mandriga. Või on ookeanil hävitustöö alles pooleli ja ma seisan maa viimastel püstijäänud kildudel enne lõplikku uputust?

Muide, mõlemad oletused on teaduslike hüpoteeside näol esitatud ja mõlema pooldajad püüavad leida kinnitust Kuriilidelt. Kuriile peetakse võtmeks. Võtmeks, mis peab avama mandri ja ookeani vahelise vööndi geoloogia saladused. Vähe sellest. Sama võtme abil loodetakse jõuda Aasia mandri ja Vaikse ookeani vahekordade jälile. Need vahekorrad aga peaksid aitama mõista ookeanide ja mandrite vahekordi üldse. Siin nähakse iidsete geosünklinaalide tänapäevast võrdkuju, eriliste, geoloogias juba sajandi jooksul uuritavate liikuvate vööndite võrdkuju, millest arengu käigus tekivad kurdmäestikud (Alpid, Karpaadid, Uraal jne.).

Arvatakse nägevat mandrite sündi.

Võtit prooviti. Proovitakse tänaseni. Ent avanud ühe luku, leidsid uurijad alati eest järgmise, veel kavalama. Vastuste asemel kerkis aina uusi küsimusi. Kuriilide ja teiste taoliste kaarsaarestike probleem osutus keerulisemaks, kui algul arvata võis. Juba kasutatakse mandritelt ja ookeanilt saadud teadmisi võtmena Kuriilide avamiseks. Mõistatuse lõplik lahendus libiseb aga ikka käest.

Kuid vastusest kõrvale hiilida pole ka võimalik. Ei saa mõista Vaikset ookeani tema äärel seisvaid kummalisi saarte- ahelikke mõistmata. Peab leidma vastuse, mida tähendavad ookeani arengus Kuriilide-taolised saartekaared, miks kroonivad neid maailma kõige aktiivsemad tegevvulkaanid, miks on vulkaane Vaikset ookeani ümbritsevas suures tulerõngas mitu korda rohkem kui kõikjal mujal kokku. Peab seletama maakera kõige sügavamate süvikute kummalist kokkukuuluvust nendesamade tulerõnga saartega. Peab mõistma, miks väriseb siin alatasa maa ja merepõhigi.

Meie retk «Krõlatkal» oli vaid tühine episood suurte uurimistööde käigus. Kuid olime siiski Kuriilidel ja Kuriile ümbritsevas meres esimeste geoloogide seas ja saime mõndagi teada enne kui teised.

Olgu see õigustuseks 23 aastat vanade mälestuste ülessoojendamisele enne Vaikse ookeani enda käsilevõtmist.

VEEALUSE MÄESTIKU TIPUD

Rändasime saarelt saarele.

«Krõlatka» kapten Pjotr Mihhailovitš (liignime olen unustanud) kuulus nende nüüd juba enamasti ajalukku kadunud vanade merekarude kilda, kes meresõitu ulja seiklusena võtsid. Kaugelt üle keskea, hallipäine, armastas ta seista meie puust laevukese sillal, heledate silmade unistav pilk kaugusse suunatud, justkui midagi oodates, mis võinuks kas muinasjutuline meremadu või siis avastamata saar olla. Mida riskantsem oli ettevõte, mida vähem uuritud läbitavad paigad, seda kergemini sai kapteni seiklushimu lõkkele puhuda. Ei teda kohutanud Kuriilide vetes nii ohtrad salakavalad karid, halvasti ankrut pidav põhi ega ülivõimsad loodehoovused. Tarvitses vaid ütelda, et oodata on uut avastust, kui Pjotr Mihhailovitš noorusliku energiaga asus korraldusi andma oma üsna kirjule meeskonnale. Kahjuks liigagi kirjule nii võimete ja kvalifikatsiooni kui ka inimlike omaduste poolest.

Sisevetes sõitvatele laevadele ei satu ju kaugeltki merelaevanduse töötajate paremik. Nii mõnigi teenis «Krõlatkal» karistusaega kaugesõidulaevadelt mingite- pattude eest maha kirjutatuna. Teised polnud meremeeste eliidini küündinudki.

Ka kapten ise oli noorpõlves suurtel ookeanilaevadel maailma läbi reisinud, kuni viinakurat ta hinge enda võimusesse sai. Ühe romantilise meremehehinge.

Udulooridest varjatud kaljusein rühkis ähvardava kiirusega lähemale, kerkis «Krõlatka» mastidest kõrgemale. Kapten ei andnud aga ikka veel korraldust peatuda. Mootori müdisedes sõitis laev otse kaljude poole. Muidugi ankrupaik kaartidel sellistel puhkudel tavaliselt puudus. Tuli loota heale õnnele, osalt geomorfoloogia seaduspärasustele: ei ole ju veealused nõlvad ikka päris püstloodis, kuskil peab tuhandemeetrine sügavus ankrusse jäämiseks küllalt väikseks muutuma. Kui see siis päris kaljuseina all juhtus, tegutses Pjotr Mihhailovitš välkkiirelt: «Täiskäik tagasi, vabastada vasak ankur.» Ketikolina saatel kaob ankur vette ja imekombel jääbki laev peatuma ega purune vastu kaljusid pilbasteks. «Paat vette I»

Ronisime köisredelit pidi paati ja sõitsime Kuriile avastama. Niisugust toredat tunnet ei suutnud hajutada tõsiasi, et kõik Kuriili aheliku saared — kokku üle neljakümne, üksikutest kaljudest rääkimata — ammu avastatud, korralikult kaardile kantud, tubli kümmekond ka asustatud olid. Ja mitte linnusulgedest ürpides pärismaalastega, nagu Krašeninnikovi päevil, vaid päris tavaliste Nõukogude kodanikega — kalurite, vaalarookijate, ametnike, meteoroloogide ja mitmete muude, mõneti küll üsna eksootiliste, ent siiski riiklikku nomenklatuuri mahtuvate elukutsete esindajatega.

Me sõitsime avastama kaugeid tulemägede saari iseendale. Ei saa salata labast üldinimlikku uudishimu, mis valdas iga kord, kui pilgu ette kerkis uus tundmatu rand salapära õhkava nimega, nagu Šiaškotan, Urup, Matua, veest tolknevate kaljusammastega, ümber tuhandeid merelinde lendlemas, möirgavad merelõvikarjad rannas, pilvedesse tõusev vulkaanikoonus turjal.

Kuriilid ei andnud mõtlemisaega, pakkusid pillavalt välja oma eriskummalisust. Näe, üsna harilikku hallist plangust majaosmikut ümbritseb vaalakiustest tara. Ei, ma ei eksi. Ukrainlasest peremees on kahemeetrist nõtkeid, mustade harjastega palistatud vaalakiuseid, mida siin külluses vedeleb, taralattidena kasutanud.

Üle kaarja jaapani tüüpi silla lippas heledapäine jõnglane, pesukausisuurune krabi käe otsas jõlkumas; Küla taga laius mäenõlval heleroheline aas. Ei see olnud rohuaas, oli hoopis madal rohukõrgune kuriili bambus. Keset bambuseaasa ilutsesid kased, lähemale minnes nägin, kuidas idülliliste puude valgeid tüvesid kägistasid käsivarrejämedused liaanid. Ümberringi tumelillad võhumõõgad, kibuvitsad, tuliliiliad…

Tugevam vast siiski oli geoloogi uudishimu.

Kuriilid tavalisel maakaardil on õieti pettepilt. Seisavad reas 1200 km pikkuse kaarena Kamtšatka ja Hokkaido vahel saared. Kaare otste pool suured (lõunas Kunašir, Iturup, Urup, põhjas Paramušir), keskel hulganisti üsna väikseid, lõunas, suurest kaarest ookeani pool, Väikeste Kuriilide lühike rida Hokkaido kirdetipu Nemuro poolsaare katkendliku jätkuna. Ülejäänud alal valitseb kaartidel sinine värv. Ookean.

Tegelikult eraldab Ohhoota merd ookeanist aga hoopis võimas massiivne mäeahelik, millest suurem osa vee all peidus. Ohhoota mere põhjast, 3 km sügavuselt kerkib mäestiku nõlv Suurte Kuriilideni, mis koos oma rohkearvuliste vulkaanidega kujutavad endast õieti mäeharju ja üksikuid veest väljaulatuvaid mäetippe.

Saartest kagu pool varjavad mäestikku jällegi ookeani- veed. Siin tegid nõukogude meregeoloogid «Vitjazi» esimeste teaduslike reiside ajal aastail 1949—1950 tähtsa avastuse. Mõõtes kajaloodiga põhjareljeefi, tehti kindlaks, et paralleelselt Suurte Kuriilidega kulgeb vee all teine mäeahelik — Väikeste Kuriilide jätk merepõhjas. Veealusele mäestikule anti «Vitjazi» nimi ning tõestati ühtlasi Kuriilide kuuluvust nn. topeltkaarsaarestike hulka. Vitjazi mäestiku ja Suurte Kuriilide vahele jääb sügav (üle 1000 m) org.

Alles Vitjazi mäestikust kagu pool algab päriselt Kuriilide mäemassiivi nõlv, mis laskub väga järsult päratusse sügavusse. Kui kujutleda fantastilist libisemist mööda seda nõlva alla, kas või sealtsamast Maailma otsa neemelt, saaks pidevat sõitu kuni 10 kilomeetri sügavuseni, otse Kuriili-Kamtšatka süviku põhja, ühte kõige sügavamaist paikadest meie maakeral. Niisugune on Kuriilide kõrgus tegelikult!

Nii et randa jõudes tonksatas meie paadi nina tegelikult vastu mäeharja, kuhu praegusel, geoloogilise ajaloo hetkel juhtus ulatuma ookeanivee tasapind. Mõnel muul hetkel, näiteks miljon aastat tagasi, võinuksime tõenäoliselt sõita palju kaugemale maa poole, sest nagu merest kerkinud terrassid näitasid, oli merepind siis mäetippude suhtes oma paarsada meetrit kõrgemal. Tuleviku reisija aga peab oma paadi tõenäoliselt vaierdama praegusest rannast kaugele mere poole, võib-olla tolle kaljujärsaku jalami külge, mis praegu vaid kajaloodi abiga meile vee alt nähtavaks sai.

Vaiksel ookeanil on Kuriilidega omad vahekorrad. Siin käib pidev heitlus mitmel rindel. Kõige ilmsemad vast on lainete rünnakud saarte randade vastu, mille tulemusena kobeda vulkaanilise tuffi lademete sisse lõikuvad püstloodis kalda järsakud, rannakaljudesse uuristatakse õõned ja terved koopad, piki randu kandub tohutu suuri ümaraks uhutud veeriskive. Ookean purustab saari.

Ent vaadakem musta hambulist laavaneeme Vend Tširpoi saarel. Vanadel kaartidel seda polnud. Ja mitte kartograafide vea tõttu. Neem sündis vulkaani purskel vette voolanud laava voost. Alaidi saare külje alla sündis 1933. a. vulkaani purskest uus saar Taketomi, kuhu jõuame ühes järgnevas peatükis. Ka 1972. a. purskel sai Alaid tüki maad juurde. Suure maalahmaka liitis Harimkotanile Sarõtševi vulkaani võimas plahvatus. Vulkaanid ehitavad saari.

Pealegi saared kerkivad, kerkivad üsna kiiresti ookeani põhjast tõusva mäestiku turjal.

V. Kanajevil oli Kuriilide pinnareljeefi arengusuundade kohta oma kindel seisukoht. Ei tea ütelda, kuivõrd oli see tuletatud vaadeldavate faktide rangest analüüsist, kuivõrd teaduslikust eelaimusest, aga ta uskus vankumatult Kuriili saarte kerkimisse. Tal ei kulunud kuigi palju jõudu, et mindki uskuma panna seda vastupidise oletuse kõrval hulga optimistlikumat geoloogilist hüpoteesi. Olnuks ju kurb mõelda, et karmid saared ookeanipõhja vajumise läbi surmale mõistetud on, mis siis, et seda surma sadu tuhandeid aastaid oodata tuleks.

Palja usu ja ilusate soovidega pole aga teaduses suurt midagi peale hakata. Vajasime tõestusi ning ronisime nende otsingul mööda Kuriilide kaljuseid randu. Neile, kes Viktor Kanajevit kuivaks tähenärijaks pidasid (oli tal kolleegide seas selline maine), tahtnuks näidata, kuidas too väikest kasvu, ent sitke mees Kuriilide murenevaid järsakuid ründas, missugune rõõm teda valdas saarte kerkimise uusi tunnuseid leides. Ettevaatliku pedandi maski taga peitus tulihingeline looduseuurija, niisugusena jäi minu mälestusse liiga vara meie hulgast lahkunud Viktor.

Missugused olid siis need otsitavad tõestused? Ühel saarel leidis Kanajev rohu ja põõsaste alt terve oksarisust ja palkidest .valli. Selliseid valle kuhjavad lained ookeanisaarte veeriskivirandadele, kandes sinna kokku teab kust kaugelt toodud ujuvat kraami, muuhulgas vahel ka paadiplanke, päästerõngaid — võib olla et kuskil ookeanil juhtunud laevahukkude tunnistajaid. Kui aga niisugune vall lainemurru piirest kaugel eemal põõsaste alt leitakse, siis viitab see rannajoone taandumisele, maa kerkimisele.

Teisal jälle pildistasime kaldajärsakus, paarikümne meetri kõrgusel merepinnast, kaljusse õõnestatud koobast. Ammuste aegade murdlained olid selle kallal töötanud, nüüd oli koobas lainetest kõrgele üles kerkinud, loomulikult koos saare rannaga ja maakoorega selle all. Või veeriskivide kihid rannaterrassides. Neid otsisime visalt kui kunagiste kivirandade märke. Eriti huvitav oli leida kamara alla peitunud kivide vahelt merekarpide ja meresiilikute jäänuseid.

Saarte keskel kõrguvaid tulemägede koonuseid piiravad tasase pinnaga terrassid, mis omakorda järskude astangutega tänapäeva merepinnast lahutatud on. Tavaliselt kujutavad niisugused terrassid endast iidseid rannaäärseid tasandikke, mis maakoore kerkimisel (või merepinna vajumisel) lainete tegevuspiirkonnast eemaldunud. Terrasside kõrgus vastab maakoore liikumise amplituudile. Nii saab terrasside abil mitte üksnes maa kerkimist tõestada, vaid selle ulatust ka otseselt mõõta.

Kuriilide kõrgeimat terrassi nägime umbes 500 m kõrguse platoo näol üsna vulkaani hiidkraatri pervel. Tõsi, siin lõi Kanajev veidi kahtlema. Peale tasase maapinna ei viidanud sel kõledal lagendikul, kust pilvelinikud üle roomasid, küll miski rannaäärsele päritolule.

Kuid selletagi olid saarte kerkimise märgid liiga ilmsed, et üldises liikumiste suunas kahelda võiks.

Geoloogina taipasin probleemi põnevust õieti siis, kui meelde tuli, et saared on veealuse hiigelmäestiku tipud. Kerkivad saared, järelikult kerkib ka nende aluspõhi— veealune mäestik. Kas pole see üldise geoloogilise arengusuuna tunnus? Sügavate merede vahele kerkib vee alt vulkaane kandev mäeahelik. Niisugust pilti olime püüdnud vaimusilma ette maalida ajaloolise geoloogia loenguil, kui professor kõneles geosünklinaalide arengust paleosoikumi Uraalides või juura-ajastu Kaukaasias. Kas näen seda kõike nüüd tõesti .oma silmaga?

Aga kui nii, siis tõuseb ju minugi tagasihoidliku setete uurimise tähendus, kuna need setted saaksid geosünklinaalsete settekivimite tänapäeval sündivaks võrdkujuks, õpid tundma, kuidas toimub kõik praegu Kuriile ümbritsevais vetes, ja saad teada, kuis on saanud see teoks kümneid või sadu miljoneid aastaid tagasi nüüdsete kurdmäestike kohal nende teataval arenguastmel.

Kulus aastaid, enne kui need mõtted, mis üldjoontes õigeiks osutusid, teaduslike tööde näol vormi hakkasid võtma.

ITURUPI BAMBUSETIHNIKUS

Trügisin läbi bambusetihniku üles. Siis ma veel ei teadnud, et Kuriilidel ütlust «miks otse minna, kui ringi saab» üldsegi tögamisena ei pea võtma. Ringi teerada pidi on siin alati palju lühem kui otse, läbi bambusevõsa.

Poleks uskunud, et üks taim nii jonnakas võib olla. Surud rinnutsi vastu vetruvat peente väätide puhma — ei saa läbi. Sitked väädid koolduvad, kuid ei murdu ega lähe laiali. Muudkui haruta ükshaaval pundar lahti, et samm edasi astuda. Mõnisada meetrit niisugust vaevalist liikumist ja hinge poeb masendav jõuetustunne.

Ei andnud õiget puhkust ka eemalt vaadatuna kena erk- roheline lilli täis aas kõrge. terrassi pinnal, vulkaani nõlvas. Lilled osutusid inimesekõrgusteks putkedeks, rohu asemel kasvas bambus, täis mingeid vastikuid okaspõõsaid, keni kaski kägistasid liaanid, jalge all — libedad kivid ja sitke pori.         ,

Iturupi vaenulik taimkate võttis isu edasi ronida. Läks see marsruut mokka niikuinii, tarvis mere äärde tagasi jõuda ja jätta lootus saare puutumatut sisemaad uurida, milleks mul ka ei aega ega volitusi polnud.

Tagasiteele läbi nendesamade bambusepõõsaste mõtlesin vastikustundega, kuid midagi polnud parata. Teist teed ei olnud. Siin valmistas bambus mulle ootamatu üllatuse. Järsul nõlval jalg komistas. Kukkusin istuli. Seljakott kivimiproovidega tõukas tagant ja ma tundsin, et libisen. Külm juga lõi südame alt läbi: nõlv lõppes ju püstloodis kaljujärsakuga. Viimases hädas rabistasin bambuseväätidest kahe käega kinni. Ennäe! Pidama jäin.

Kui prooviks veel? Ettevaatlikult lasksin käed lahti. Libisemine mööda paindlikult istme alla koolduvat bambuse- vaipa jätkus. Sitketest vartest kinni hoides sai laskumise kiirust parajasti reguleerida. Algas mõnus liulask üle bambusepuhmade vulkaani nõlva pidi Vaikse ookeani poole. Laugemad kohtadel andsin isegi hoogu juurde. Päike paistis eredalt. Ookean laius ees, suur ja sinine. Kähku jõudsin rannajärsaku servani, kus avastasin rohtukasvanud teeraja.

Kõigile, kes Iturupi bambusenõlvadega jõudu katsuda kavatsevad, võin niisugust liikumisviisi soojalt soovitada. Ärge ainult võtke ette bambusetihnikust läbi üles tungidal

Rannas mürisesid murdlained. Ivan Groznõi vulkaanide- massiiv seisis siin ida poolt Kassatka lahte tungivail ookeanilainetel tee peal ees. Väiksegi ilmaga ei lakanud lainete vihane pekslemine vastu laavajärsakuid. Mis jube jõud pidi aga laineil olema tormide aegul Piki randa, kuni sügavasse lahesopp! kulges ligi meetrise läbimõõduga veeris- kividest lainevall. Raske kujutledagi lainet, mis suudab selliseid hiigelmunakaid liigutada, ja mitte lihtsalt paigast nihutada, vaid kilomeetri kaugusele randa mööda edasi kanda, virna laduda, ideaalseiks keradeks veeretada.

Kivivallis valendas vaalaluid — ribisid kui sarikaid, selg-roolülisid justkui tugitoole.

Keset hiidude loodust nägin tillukest tüdrukutirtsu mängu- õngega ookeanist kalu püüdmas. Peas punane mütsike, linalakk juuksesalk lehvimas ookeani tuules. Suur lambakoer kükitas kõrval. Tüdruk tõukas koera mängeldes kivilt vette. Too ronis puristades kivile tagasi, raputas end, pritsis tüdruku märjaks. Tüdruk kiljus, tõreles koeraga naljaka tõsidusega.

Tavaline inimlaps. Ainult tema lapsepõlvemälestuses on vaalad, vulkaanid, väävliallikad, bambusetihnikud täiesti igapäevased asjad, maavärinaist kõneleb ta aga samuti nagu meil lapsed äikesest — hirmus küll, aga mitte midagi ebaloomulikku. Tulerõnga kodanik. Ei tea, kas tema hinge jääb midagi siinse looduse rahutusest, taltsutamatust jõust, tollest hiidude maastikust?

Iturupile olin jäänud terveks nädalaks bioloogidele appi vaalu mõõtma. Vaba aega kasutasin geoloogilisteks marsruutideks. Tahtsin heita kasvõi põgusa pilgu Kuriili suurima saare geoloogiale, lootes nii paremini mõista selle päris koguka maatüki suhteid ookeaniga.

Ühel heal päeval võtsin ette retke Kassatka lahelt Ohhoota mere rannale, saare vastaskaldale. Tee kulges üle madala maakitsuse kahe kõrge vulkaanilise mäemassiivi vahel.

Tumehallid liivaluited. Väike järv, mille veepeegel vaid pisut merepinnast kõrgemal. Ilmselt on järv alles võrdlemisi hiljuti olnud merelaht. Edasi suur Blagodatnoje järv — ka kunagine merelaht. Paremal piiravad järvede ja soodega tasandikku järsakud. Küllap endised kaldajärsakud, mis lained kobedaisse settekivimeisse lõiganud ajal, mil siin oli meri.

Polnud kahtlust — sammusin, mööda endist merepõhja.

Mitte väga ammu, vist kõigest mõni tuhat aastat tagasi, oli maakitsuse kohal lai väin, mis jagas Iturupi kaheks sääreks. Maa kerkis, meri taganes, väin sulgus. Veel üks tõestus paljudele teistele lisaks Suurte Kuriilide tõusmise poolt.

Settekivimid endistes kaldajärsakuis jätkasid sama lugu miljonite aastate kaugusse. Terrassi nõlvas — lainetest uhutud mereliiv, vahel sügavamas vees settinud savi. Kougin liivast välja peaaegu terve merisiiliku tõestamaks setete merelist päritolu. Need suhteliselt noored (2—3 miljoni aasta vanused) pliotseeni lademed on settinud madalas vees.

Pliotseenile eelnes geoloogilise ajaarvamise järgi miotseen. Toogi aeg on Iturupile oma mälestusmärgid jätnud valgete kõlisevalt kõvade kihiliste tufiitide ja mikroskoopilistest ränivetikatest diatomeedest koosnevate diatomiitide näol. Jällegi merepõhja setted, kuid juba hoopis sügavamal setti-, nud. Praegu on diatomeevetikaist koosnev muda levinud Kuriilide naabruses Ohhoota mere põhjas 1—3 km sügavusel ja Kuriili süvikus kuni 6 km sügavusel. Kas pole Iturupi diatomiidid mitte tänapäeva diatomeemuda sugulased? Kui nii, siis võib ju oletada, et miotseenis oli siin niisama sügav meri.

Peamiselt peeneteralistest vulkaanilise klaasi kildudest koosnevad tuhakihidki sarnanesid väga vulkaanilise tuha vahekihtidega ookeani ja Ohhoota mere põhjas. Ma ei lasknud end häirida ka liivakivi kihtidel, mida diatomiidi seas leidus. Teadsin, et praegugi settib süvikute põhjas, kuni 10 km sügavusel erilistest mudavooludest kantud liiva (tagapool tuleb neist juttu). Meregeoloogia on vähemalt selle traditsioonilise kivimite madalaveelisuse tunnuse kindlalt ümber lükanud. Liivakivikihtide iseloomulik ehitus (niinimetatud graded bedding) toetas oletust, et need settisid mudavooludest. Kõik viitas süvavee tingimustele miotseenis.

Tõenäoliselt asetses tol ajal Iturupi kohal kas praeguse Ohhoota mere või isegi ookeanisüviku taoline sügav meri. Vulkaanisaared aga paiknesid eemal, kust siia kandus vaid peent tuhka. Pärast saared kerkisid, kuni süvavee setted, nüüd juba kõvadeks kivideks moondunud, merepinnast kõrgemale tõusid. Kerkimine kestab tänapäevalgi. Saare kasv jätkub.

Hiljem, Kuriilidel kogutud geoloogilisi andmeid kokku võttes tulin järeldusele: saartel pole ühtki settekivimite liiki, mille lähedast analoogi ei settiks praegu kuskil naabruses merepõhjas. Tähendab üldine geoloogiline situatsioon on samaks jäänud, muutunud on vaid saarte asukoht, kõrgus, mere sügavus. Nii võis vähemalt Kuriilidel tänapäeva sette- protsesside uurimise tulemusi otseselt rakendada iidsete settekivimite tekkeloo seletamiseks.

«Sama situatsioon» tähendab kaarsaarestiku olemasolu kõigi talle omaste atribuutidega: andesiiti purskavate vulkaanidega, maavärinatega, sügavate väinade — murrangutega ja ülisügava süvikuga ookeanipoolsel küljel. Tähendab ka samu settimistingimusi — diatomeevetikate arengut saari ümbritsevais vetes, vulkaanilise tuha levikut saarte ümber ja, mis eriti tähendusrikas, mandri eemalolekut. Kui manner, ehtne suur maa polnuks mitte kaugel mere taga, jätnuks ta settekivimitesse tingimata jäljed mingite mandrile omaste mineraalide näol. Niisuguseid mineraale ei leidnud ma kuskil. Kõik Kuriilide settekivimid, ka kõige vanemad, kriidiajastu meredes settinud, koosnesid ainuüksi vulkaanisaarte murenemise saadustest, samuti nagu tänapäeva merepõhja settedki. Peale saarte murenemissaaduste ja vulkaanilise tuha leidus neis vaid ookeani enda loomingut — ookeani- loomade ja vetikate jäänuseid.

Järelikult vähemalt kriidiajastust peale pole Kuriilide läheduses mandrit olnud. Järelikult saarestik arenes kogu aeg keset ookeani, toitudes ainuüksi ookeanist ning maa sisemusest välja paisatud vulkaanilisest tuhast ja laavast.

Allpool näeme, et niisugune järeldus võib teataval määral tunnistada ühe kaarsaarestike arengusuunda käsitleva hüpoteesi kasuks, teise vastu. Ehkki määravaks asitõendiks seda pidada ka ei saa. Mõned lihtsalt ei usu, et on nii. Teised usuvad, kuid ei pea tunnistust küllalt veenvaks.

Mind veensid Kuriilid küll ja pean ütlema, et tutvus teiste Vaikse ookeani kaarsaarestike ümbrusega ei suutnud veendumust kõigutada.

ÜKSI SALADUSTE SAAREL

Narr küll, aga lugedes kaardilt nimetusi «Nemo vulkaan» ja «Paganelli laht», nähes saart, mis mõõtmetelt ligikaudu sarnanes Jules Verne’i Saladuste saarega, saarel kaht tule- mäge seismas suurte hiidkraatrite sees, ümbritsetuna rõngas- järvedest, tundsin otse vastupandamatut iha sinna pääseda. Pika nurumise peale õnnestuski mul Kanajevile auk pähe rääkida. Ta nõustus mind nädalaks ajaks üksinda Onekotani saarele jätma, kuna «Krõlatka» samal ajal Neljanda Kuriili väina piirkonnas hüdroloogilist mõõtmisi pidi tegema.

Mootorpaat viis mu Nemo lahe randa saare põhjaosas. 

Hüppasin libedale kivile tol päeval üsna vaiksete murdlainete keskel. Kotid-kompsud visati paadist järele ja see andis kohe tagasikäigu. Olingi üksi saladuste saarel.

Meisterdanud endale puldanitükist ja rannal vedelevaist kaigastest onni öömajaks, võisin ringi vaadata. Väikest lahte piirasid mõlemalt poolt kaugele merre ulatuvad järsakud, kus paljandusid mingid kihilised kivimid. Järsakute ülemine serv oli laudsirge. «Küllap mereterrass,» nentisin. Järsakute vahele jäi tükike halli liivaranda. Muud midagi.

Onekotanil lootsin selgitada, millist materjali üks tavaline keskmise suurusega Kuriili saar pakub ookeanile põhjasetete moodustamiseks. Mitte üksik vulkaan, vaid massiivne mägine saar, kus peale noorte tulemägede leidub ka vanemaid aluspõhjakivimeid, kus vulkaanide vahel lebavad vulkaanilise tufi lademed, kohati aga paljandub vanade kustunud vulkaanide sisemus, kus randu piiravad kõrged mere- terrassid tunnistamaks saare kerkimist.

Püüdsin seepärast koguda võimalikult rohkem kivimite eri liike. Saarelt lahkudes oligi mul kahes seljakotis üle saja väliselt- väga erineva kivi — portselanina kõlisevast kõvast monoliitsest laavast urbse pimsini, mustast või telliskivipunasest šlakist helehalli kristallidega hiilgava andesiidini, tahkest kokku küpsenud tutist kobeda vulkaanilise tuha ja peene rannaliivani välja. Alles hiljem selgus, millist vingerpussi Onekotan minuga mänginud oli. Laboratooriumis kivimite koosseisu uurides tuli ilmsiks, et kõik sada eri liiki koosnevad ühtedest ja samadest mineraalidest, kuuluvad ühe ja sama «kahepürokseenilise andesiidi» peresse. Erandeid peaaegu polnud, ainult mineraalide omavahelised suhted kõikusid veidi siia-sinna.

Ligilähedaselt sama tulemuse andsid, muide, suurema osa Kuriili saarte kivid. Ja kui see selgus, siis sai pettumusest rõõm. Merepõhja setete tekkimise keerukas, paljudest faktoritest olenevas protsessis osutus üks eriti raskesti arvestatav faktor, nimelt lähtematerjali koosseis, kogu Kuriili piirkonna jaoks peaaegu et konstandiks. Protsesse analüüsides võis selle järelikult sulgude ette tuua. Sulgudesse jäänud faktorite mõju muutus kohe selgemaks, nende omavaheliste suhete uurimine lihtsamaks.

Tookord Nemo lahe kaldajärsakut pidi üles ronides polnud mul veel kõigest sellest aimugi. Vaatlesin huviga uut kivimi- tüüpi, mis ilmselt moodustas saare selle osa aluspõhja, — erilist peenevöödilist tufflaavat, milles hallid kõvaks küpsenud tuhakihid vaheldusid musta vulkaanilise klaasiga. Niisugune tufflaava tekkib eriti võimsate vulkaaniliste plahvatuste ajal, kui mitusada kuupkilomeetrit hõõguvkuuma tuhka õhu ja gaasidega segamini korraga kraatrist välja paiskub, et alles kuumana, osalt taignataoliselt pehmena katta paksu kihiga tohutu suured maa-alad vulkaani ümber. Väljapaiskunud mass on niivõrd suur, et vulkaani alla maakoorde jääb pärast purset hiigeltühemik, kuhu ringikujulisi murranguid pidi vajub vulkaani keskmine osa. Tekkib mitme kilomeetri laiune ümmargune auk — hiidkraater ehk kaldeera.

Tõsi, kõike seda võib vaid oletada, sest inimkonna ajaloo jooksul ühtki niisugust purset pole juhtunud. Küllap inimeste õnneks.

Nemo laht on tunginud hiidkraatri välisnõlva. Võimalik, et vöödiline tufflaava ongi seotud hiidkraatri esiajaloolise hiigelpurskega.

Ronisin järsakust üles terrassile. Ees laius lagendik kidura kääbuslepa ja jändriku kääbus-seedermänniga nii kaugele kui silm ulatus nägema, mida polnud just palju merelt kerkivate udupilvede tõttu. Leidsin siledaid veerkive — endise merepõhja tunnistajaid, iidseid, kunagisel rannal kuhjunud, nüüd rohtu kasvanud liivaluiteid, merekarpide kilde. Kõndisin endisel merepõhjal, mis nüüd mõnekümne meetri võrra kerkinud oli. Või oli hoopis ookean vajunud? Ka niisugune oletus on antud terrassi puhul tõenäoline, sest umbes niisama kõrget terrassitasapinda täheldatakse paljudel Vaikse ookeani randadel.

Märkamatult saabus videvik. Hakkas tibutama külma peent uduvihma. Pidin kiirustama tagasi koju, oma onni, et mitte sel lagedal terrassil rõske öö kätte jääda. Tuldud teed tagasi minna ei tahtnud. Otsustasin proovida kaldajärsakust otse alla mere äärde ronida. Järsaku äärel märkasin kaljumügarikku. Paras iste jalgu puhata, mõtlesin. Kuid kaljuga juhtus midagi imelikku. Olin just märganud kivi ühel küljel väljaulatuvat nurka. Vahepeal varjas tihe uduloor pildi, hetke pärast aga paistis nurk hoopis teisel pool kaljut.

Oskamata leida Onekotani kaljude veidrustele mingit loogilist seletust, tegin veel paar sammu ja siis nägin täiesti selgesti, kuidas kalju pead pööras. Sest pea tal oli, jämeda kõvera nokaga. Merikotkas laskis mu lähedale, siis sirutas välja oma võimsad tiivad ja kukutas end järsaku servalt alla haigutavasse kuristikku, kust kostis mere tume mürin. Samas silmasin ka ta kaasat aeglaselt voogavais uduloorides otse mu jalge ees liuglemas. Kotka sõjakas hüüd kajas kaljudelt vastu.

Võtsin hoiatust kuulda ega püüdnudki udukeeristesse varjatud kuristikku ronida.

Lahe kaldale jõudsin alles pimedas.

Ühe päeva kulutasin Nemo vulkaanile ja suurejoonelisele hiidkraatrile selle ümber. Järsud, paarisaja meetri kõrgused põõsarägu täiskasvanud kaljuseinad ümbritsesid ümmargust lamedapõhjalist nõgu läbimõõduga 8—9 kilomeetrit. Põhjas helendas sombusegi ilmaga lõbusalt sinav järvepeegel. Millegipärast nimetatakse järve küll Mustaks (Tšornoje). Räägiti, et see olevat väga sügav ja et seal elavat mageveekalu. Keset järve seisis Nemo vulkaan. Kõrgus 1019 m.

Kuus päeva viibisin Onekotanil ja kogu aeg ihaldasin näha vulkaani tippu. Üksainus kord see õnnestuski. Ohtu eel sammusin mööda teerada kaldeera nõlval, kui pilved juhuslikust tuuleiilist korraga rutakalt liikuma hakkasid. Eesriie avanes, kiiresti ja ootamatult. Halli udu tagant tuli nähtavale telliskivipunane hiiglane. Algul ilmus ta punetav laavavoogudest säbruline tipp pilverüngaste vahele, ehmatamapanevalt kõrgele, otse pea kohale, kust pilk ei osanukski mäge otsida. Siis lõi äkki kogu mäenõlv hõlmad lahti, heitis endalt otsustava liigutusega maha halli uduloori. Tohutu suur, õhtupäikesest eredalt valgustatud koonus seisis uhkelt värelevate pilvede taustal, jalamiga sinetavasse järvepeeglisse toetudes. Haarasin fotoaparaadi, kuid liiga hilja. Vulkaan paljastas end vaid hetkeks ning tõmbas uduhõlmad taas tihedalt kokku. Jälle oli näha vaid järve kaldeera põhjas ja halle pilvi selle kohal.

5. augustil (mäletan täpselt, sest järgmisel päeval pidin saama 25-aastaseks) asusin teele piki Onekotani idaranda lõunasse. Mägedes saare keskel pidi olema küll teeradu, ent otsustasin minna rannaäärt pidi, et kaldajärsakuis paljandu- vaid kivimeid lähemalt vaadelda.

Algul läks kõik hästi. Laineist uuristatud paljandeis nägin kaldeera seinte sisemist ehitust: eri kuju ja värvi laava- vooge, vulkaani sisemuses enne pinnale jõudmist hangunud andesiidilaavat ja isegi väikeste intrusioonide taolisi massiive. Justkui palgivirn paistis rannaliiva alt sammaslaava — 6—8-tahulisteks korrapärasteks prismadeks pragunenud laava eri vorm. Teisal jälle tolknes keset merd paarikümne meetri kõrgune sirge sammas, totakas haljendav mätas tippu ehtimas. Piki sammast viis üles sammaslaava prismadest keerdtrepp.

Varsti tõkestas tee hiiglasuur kivivaring. Ei, mitte mingi tavaline kivihunnik, vaid järsakule toetuv kuhi segamini paisatud majasuurusi kiviplokke. Kogu see aukartustäratav ehitis paistis äärmiselt ebakindel olevat. Üksikud aglomeraadiplokid püsisid üksteise peal nurgeti, vahel toetudes vaid rusikasuurustele kivimügarikele. Näis, et koksa korra vasaraga, löö kivi urbsest aglomeraadist välja — ja kogu varing tuleb kaela, litsub puruks kui putuka.

Hiigeljõudude mäng ja maa ebakindlus, värelev ajutine tasakaal, mis iga hetk võib laguneda, — kui iseloomulik on see Kuriilidele ja Vaikse ookeani tulerõngale üldse.

Vaadates sellist hiigelplokkidest varingut, tuled mõttele, et ei siin ole maa veel valmis saanud, alles teoksil teine… küll mitte taevaste, vaid pigem põrgupõhja jõudude käes. Maa väriseb võimsatest tõugetest, ajab tuld ja laavat välja, kuhjab kokku saari, purustab neid ja kuhjab taas. Pole lihtne selles alati muutlikus, vastuolulises, geoloogia kohta imekiires ülivõimsate protsesside heitluses sihti leida, tegevuse üldsuunda ära määrata.

Hea, et vähemalt uskki on üldsuuna, kauge eesmärgi olemasolusse. Geoloogid, mitte kõik, aga paljud, usuvad nägevat Vaikse ookeani vulkaanilises vööndis tulerõngas maakoore üht tähtsamaist loomeprotsessidest — nimelt mandrite maakoore sündi. Kui neil õigus on, pean nentima — sünnitusvalud on vaevalised.

Kivivaringust sain vaevaga üle. Riskisin isegi ühe panga alt läbi pugeda: egas ta just sel hetkel pea kokku varisema, kui mina all olen, rahustasin end ise. Edasi muutus tee aina raskemaks. Üks merre ulatuv kaljuneem järgnes teisele. Üle ronida oli raske. Seal üleval lokkas kääbus-seedermänni rägastik, millest jõuga läbi ei saa, jämedaid jändrikke oksi pidi ronides aga alatihti riskid jalad murda. Merd pidi ümber minna polnud tavaliselt võimalik: püstloodis laavaseinad kadusid otse sügavusse. Lisaks nikastasin põlve ja komberda- sin üsna vaevaliselt edasi. Ühe järjekordse neeme ees toppama jäänud, tundsin, et jõud on otsas. Päike veeres ka juba õhtusse, nii otsustasingi randa ööbima jääda.

Puid leidus rannal ülekülluses. Mida kõike Vaikne ookean siia kokku polnud kandnud! Oksaraage kaugeist meretagustest metsadest, palke, pakse paadilaudu.

Tegin lõkke üles ja siis selgus, et olin taskunoa kaotanud. Toidumoonast leidus seljakotis paar sardiinikarpi ja kondenseeritud piima. Ent kuidas karpe avada? Püüdsin kiviaja inimeste kombel teravat basalditükki kasutada, aga sellest ei tulnud suurt midagi välja. Lõpuks virutasin suures vihas geoloogivasaraga ja kogu lömastatud sardiinikarbi sisu lendas mulle vastu vahtimist. Kondenseeritud piimaga oli asi 

lihtsam — aitas rannalt leitud roostetanud nael. Nii võtsingi oma 25-ndat sünnipäeva vastu üksinda lõkke ääres Onekotani kivisel rannal kondenseeritud piima ja leivaga, rüübates järsakust allapladisevast kosest värsket vett peale.

öö tuli rahutu. Rusikasuurustest veerkividest küljealune ei ole kaugeltki vedrumadrats. Panin vineeritüki alla. Sai siledam, ehkki mitte pehmem. Niipea kui pikali heitsin, kostsid Aga rannast sammud.

Ehmunult kargasin üles.

Pimeduses polnud midagi näha. Varjasin vineeritükiga tule, siis paistis rand paremini. See oli täiesti tühi. Heitsin uuesti pikali, tukastasingi juba, kui sammud kostsid taas, jälle kargasin püsti, puurisin pilgu lõkke värelevas valguses vaevaltnähtavale rannale. Ei kedagi. Korranud stseeni veel paar korda, taipasin lõpuks, milles asi: laine veeretas ranna- kive. Mitte iga laine, vaid ainult mõni, tugevam. Alla merre tagasiveerevate kivide kolin kuulduski sammudena.

Hommik tuli hiilgav — päikesesäraline ja soe. Ärkasin lühikesest unest värske ja puhanuna ning asusin taas kalda- järsakut ründama. Mitte ilma viperusteta jõudsin lõpuks üles. Mitu korda hakkasid kivid jalge all varisema. Kõige lõpus pidin peaaegu maha sadama, kui väljaulatuvale karniisile upitamiseks käele toeks kivinuki leidsin, juba kuristiku kohal rippudes aga avastasin, et kalju asemel hoidsin kinni rohus lebavast lahtisest kivist.

Kaljuneemed vaheldusid väikeste kenade lahtedega. Iga niisugune laheke tähistas lainete löökidele vähem vastupidavate (seega settematerjali allikana mulle kõige tähtsamate) tuffide ilmumist. Neemedeks olid aga kõva andesiitlaava vood. Ilus, kuid kole väsitav. Tundsin tõelist kergendust, kui pärast viimasest kaljuneemest üle ronimist nägin ees elegantse kaarena kaugusse kulgevat Blakistoni lahe liivaranda.

Ligi 10 kilomeetrit oivalist liivaranda. Aga kui erinevat meie Pirita või Klooga rannast! Liiv pole valge, vaid must Ookean musta liiva kõrval — sügavsinine. Murdlainete vaht pimestavalt valgete viirgudena musta ranna ja sinise ookeani vahel. Ja must sünge variseda ähvardav tufisein liivaranda piiramas.

Mustal liival oli lillakas metalne läige. Peopesal see sädeles, oli raske nagu metallipuru, jäi saapanaelte külge tervete kimpudena kinni. See oli titanomagnetiit, raske magnetiline mineraal, raua- ja titaanioksüüdide segu, mis veel ka rohkesti vanaadiumi sisaldab. Seisin titanomagnetiidi puistul, lainete valmistatud looduslikul maagikontsentraadil. Liiv sisaldas titanomagnetiiti rohkesti, mõnedes vahekihtides polnud muid liivateri peaaegu üldse, teistes kontsentreerus rohekas pürokseen.

Puistu loomise protsess oli silmaga nähtav. Liivaranna kohal kõrgus must kobe tufilade — vulkaaniline tuhk pommide ja lapillidega, tulemäe plahvatuse saadus. Tuff sisaldas titanomagnetiiti küll vähe, aga ühtlaselt. Lainetel jäi üle vaid kobe tuff merre uhtuda, milles neile rohked ojad ja vihmavesi abiks olid, ning seejärel rasked titanomagnetiiditerad teistest, kergematest mineraalidest eraldada. Niisugune sorteerimistöö käib lagedas rannas väga intensiivselt. Tuhandeid kordi liigub liiv lainetest kantuna edasi-tagasi, kuni kõik kerged osakesed välja uhutakse ja ära merre kantakse, rannale aga jääb puhas, raske titanomagnetiit (erikaal umbes 5 g/sm3) või pürokseen (erikaal 3 ligi).

Vulkaanide ja lainete koostöö tulemusena sünnib puist- maardla. Küllalt hinnaline, muide, ka tööstuslikust seisukohast. Näiteks mõni aasta tagasi omandas Jaapani firma kontsessiooni samasugusele rannaliivale Uus-Meremaa saartel. Ookean loob taolisi puistusid kõikjal, kus on kättesaadav lähtematerjal kobeda tufi näol ja sobiv rand lainete tööpõlluks. Vaikse ookeani tulerõngas on selliseid kohti küll ja küll, seepärast leiame siit sageli süsimusti metalse läikega liivarandu.

Geoloogina oli mul muidugi põnev kõndida otse minu nähes sündival rikkal maagil. Oma töös pidin aga jälgima hoopis liiva teise, kergema osa saatust, mida lained rannast ära merre kannavad, See kaugelt suurem osa tuffide murenemissaadustest toidab ju meresetteid.

Saartel maha sadanud vulkaanilise tuha tee merepõhja viis läbi lainete uhtumistöökoja, kus mineraalide omavahelised suhted märgatavalt muutusid. Siin sündis eriline settetüüp, mis polnud otseselt vulkaanide loodud ega ka mitte tavaline mandrilt merre uhutud liiv. Nüüd nimetatakse niisuguseid setteid vulkano-terrigeenseiks. Esmakordselt kirjeldasime neid Kuriilide vetes.