Normannide avastusreisid Gröönimaale ja Põhja-Ameerikasse
Eesti Raamat, 1978
Tõlkija Ants Viires

KOLUMBUS VÕI LEIF?

Neljandat korda pärast keskööd käänab laevapoiss liivakella. Neli lööki kõlavad üle teki, kaks korda neli lööki vastavad summutatult pimedusest nagu kahekordne kaja. Kell op kaks hommikul. Rahustatult pöörab vaba vahikord teise külje: veel on kaks tundi kaheksa klaasini! Külmetades «Pinta» mastikorvis konutav mees võpatab ja talle meenub ta kohus. Ta hõõrub silmi ja sirutab kaela, et paremini näha; siis hüüab ta täiest kõrist, nii et see kõikjale kostab: «Tierra!» ja otsemaid veel kord venitatult: «Tierraa!»

Ta pole oma asjas päris kindel. Maad oli sel neetud reisil juba nii mõnigi näinud, aga hiljem osutus see pikaks veninud pilvevöödiks silmapiiril või mõneks neist jubedaist ujuvaist rohusaar test. Rodrigo de Triana hüüdis sellest hoolimata. Kuninganna poolt lubatud 10 000 maravedi suurune aastapajuk sellele, kes esimesena maad näeb, ja «vana» poolt tõotatud siidvammus jäid, kui ta oli õigesti näinud; sõim asjatu häire pärast läks ühest kõrvast sisse, teisest välja.

Tekil algab liikumine. Suurtükipauk kõmiseb üle mere, kajab käsklusi, madrused ronivad kiiruga raadele ja mastide otsa, et purjesid rehvida. Vandudes pressib roolimees end vastu roolipuud. «Pinta» kaotab kiirust ja teeb pöörde, ning koos temaga ka «Santa Maria» ja «Nina».

Reedesel päeval, 3. augustil 1492 olid laevad lahkunud Palos de la Frontera sadamast Cädizi lahes. 6. septembril sõitsid nad Gomera saarelt Kanaari saarestikus edasi läände. Kantud ekvatoriaalhoovusest, lükatud kirdepassaadist, tegid laevad head sõitu. Teha oli vähe, nii võis see rahulikult jätkuda.

«Nõnda jätkuda?» küsisid pessimistid, kelle jaoks libe reis oli niisama kahtlane nagu tormine sõit Kanaaridele. «Te tahate ju kõik kord koju tagasi pääseda, mis? Vastu sellist tuult ja hoovust?» Rääkija sülitas põlglikult üle reelingu ja taarus harkisjalu minema. Optimistid vaatasid üksteisele kohkunult otsa: «Kuradi päralt, tal on õigus!» Ja nüüd ei valmistanud väljamakstud logelemine neile enam mingit rõõmu.

13. septembril teatas tüürimees, et kompassiga ei olevat kõik korras, nõel ei näitavat enam Põhjanaela poole. Mingi sellest tugevam võõras jõud juhtivat nõela kõrvale. Vanad merehundid oskasid seletada: see ohtlik jõud on magneti- mägi, mis laevu kinni hoiab, ilma et neil lootust oleks uuesti ‘ lahti pääseda, või neil koguni naelad plankudest välja kisub, nii et nad tükkideks lagunevad. Et seesugustele hädaohtlikele juttudele lõppu teha, reguleeris komandör ise kompassi. Sealjuures sõimas ta vusserdajaist kompassimeistreid nii tõsisel moel, et kõigi tuntud merede vetest uhutud meremehed veel nii mõndagi õppida võisid.

Kolme päeva pärast sattus laevastik esimesele adrusaarele. See andis laevadele mõneks ajaks nii palju tegemist, et mõned eriti vagad pöördusid palves neitsi Maarja poole, et see neid välja aitaks. Seda ta oma headuses ka tegi, unustas aga teisi ja suuremaid seda laadi takistusi teelt koristada. Nüüd enam ei nurisetud, milleks meremehel alati põhjust leidub, vaid nõuti: tagasi pöörata, enne kui kõik põrgusse sõidavad!

Peagi tuli kompassiga uus pahandus. 4. oktoobriks kasvas kõrvalekaldumine Põhjanaelast 11 kraadini. Hirm haaras ka kõige vapramaid meeskonnast. Lisandus kartus, et on võimalik purjetada küll Maa kumerust mööda alla, mitte iial aga üles. Komandör pani mängu kõik oma meresõidu- ja astronoomia-alased teadmised, et niisuguseid mõttetusi ümber lükata. Madruste pealuudesse see ei mahtunud. Kui ta siis veel üritas magnetnõela uut kõrvalekaldumist üsna süütult seletada tähtede ja seega ka Põhjanaela positsiooni muutumisega, ei olnud meeleolu enam kaugel avalikust mässust. Madrused võtsid seda taeva ähvardava märguandena: on hullumeelsus reisi jätkata, kui isegi tähed admirali vastu vandenõusse astuvad!

Cristóbal Colón ei pooldanud vägivalda. Ta ei arvanud nagu «Pinta» robustne kapten Martin Alonzo Pinzõn, et ninameeste õigeaegne võllatõmbamine on parim vahend korra taastamiseks ja säilitamiseks. Ta laskis käiku kogu oma veenmiskunsti, andis lubadusi rahulolematuile, julgustas nõrgausulisi, püüdis veenda kõhklemalöönuid. Ta nägi, et selle pettunud, õigustatud hirmust ja pimedast ebausust haaratud meeskonnaga pole vägivalla abil midagi peale hakata; enne kui ta oma püstolite päästikuile oleks jõudnud vajutada, oleks tal pool tosinat nuga kehas olnud. Alamad pealikud aga tooksid vaevalt nahka turule, et tema oma päästa.

Colón mõistis oma meeste muresid. Läbi tundmatute vete purjetasid nad nädalate kaupa eesmärgi suunas, millest neil polnud mingit õiget ettekujutust, mis silmanähtavalt järjest kaugemale nihkus. Iga päev viis neid hulga miile kodust eemale, rohkem miile, kui nad teadsid. Esimesest ulgumere- sõidupäevast peale pettis admiral neid läbisõidetud vahemaa suhtes. Ikka pani ta kirja mõned leeguad vähem. Pealegi polnud lugu toiduvarudega mõnede südametunnistuseta varustajate saamahimu tõttu kuigi hea ja vesi tünnides oli veel vaevalt joodav. Nii ta otsustaski neid just selle murega rabada. «Praegu ümber pöörata on hullumeelsus,» karjus ta neile. «Mis te tahate? Tagasiteel nälga surra? Üksteist vastamisi viimase suutäie pärast maha lüüa ja nahka panna?» Colón tõmbas sügavalt hinge, enne kui ta rahulikumalt, kuid kogu oma hääle vannutava jõuga jätkas: «Kas pole parem teenitud rahaga nagu ausad meresõitjad koju tagasi pöörduda?»

Need olid kõvad sõnad selle kokkuklopsitud meeskonna jaoks, kuid nad mõjusid. Tõstetud rusikad vajusid alla, noad kadusid selja taha. Üks või teine pöördus küsivalt ümber, vaatas admiralile otsa, kes pilkude eest kõrvale ei hoidnud, mõned noogutasid. Kui Colón oma kajuti poole hakkas minema, avanes ring. Ukselink käes, ütles ta rõhutatult: «Paari päeva pärast jõuame maale, ma tean seda!»

Colón oli ülivaga katoliiklane, veendunud selles, et ta on jumala väljavalitud tööriist teatud piibli ennustuste täide-saatmiseks. Sellest usust ammutas ta ikka ja jälle jõudu, et oma plaani võimsatest ja intrigeerivatest vastastest hoolimata läbi viia. See aitas tal oma reisidel kujuteldamatut kehalist ja hingelist koormust taluda. Iial ei kahelnud ta edus, mitte kunagi ei mõelnud ta asja katki jätmisele. Seepärast kirjutas ta 10. oktoobril laevapäevikusse:

«Mehed kaebasid reisi pikkuse üle ega tahtnud edasi sõita. Admiral rahustas neid niipalju kui võimalik, rääkides neile tulust, mida nad sellest reisist saavad. Ta lisas aga ka, et nurisemisest pole neil mingit kasu, sest ta on välja sõitnud, et Indiat leida, ja on kindlasti otsustanud jumala abiga eesmärgile jõuda.»

Tal oli igati põhjust nii lootusrikas olla. Tema arvutuste järgi pidi Marco Polo kullasaar Zipangu lähedal olema, ja sealt polnud palju maad Cathaysse ja Vürtsisaartele. ööl vastu 7. oktoobrit vuhisesid kirdest edelasse lendavate suurte maalindude parved üle laevade. Lindude lennud jätkusid kogu järgmise päeva. Colón laskis kurssi muuta WSW suunas. 10. oktoobril muutusid maa märgid selgemaks. Üks «Pinta» madrus tõmbas veest välja jämedalt töödeldud puutüki. «Nina» pardalt lehvitati põõsaga, mis oli täis punaseid marju. «Santa Maria» mehed nägid rohelist pilliroogu, nagu see — nii teadis admiral — Indias kasvas. Seepeale laskis ta karavellid jälle läände pöörata.

See kahekordne kursimuutus päästis ta elu, sest Florida oli veel kaugel, liiga kaugel madruste kannatamatuse jaoks. See, mida Rodrigo de Triana nägi varasel hommikutunnil 12. oktoobril 1492, seitsekümmend päeva pärast Palosest lahkumist, oli tõepoolest maa, vähese ulatusega madal, rohtukasvanud rand. Sellest mälestusväärsest päevast peale peetakse Genova kangru poega Cristoforo Colombot, keda hispaanlased nimetasid Cristóbal Colón, Ameerika avasta¬jaks.

Kolme Kolumbuse laeva randumisest väikesel Guanahani saarel Bahama saarestikus möödus ligi nelisada aastat. Kirjutatakse 29. oktoober 1887. Bostonis, Massachusettsi osariigi pealinnas, kogunevad auväärsed mehed mustades kuubedes, hästi harjatud silindrid peas, valgeis kleitides neiud ja palju rahvast avama omapärast mälestussammast: kõrgelt pjedestaalilt vaatab Leif Õnnelik kaugusse, vasak käsi varjuks silmade kohal. Ümber keha liibuva kuue all ainult pisut pikem alusrõivas, mis jätab vabaks kõõluselised jalad, rind kaitstud kerge soomusrüüga, on ta viikingi ideaalkuju, kes võiks end näidata igal paremal laval. Tema ruunikirjas sisseraiutud nimi kaunistab sokli esikülge. Aluselt kasvab välja viikingilaeva nina, mille lohepea ähvardavalt hambaid näitab. Selle mälestussambaga austatakse Leifi kui meest, kes viissada aastat enne Kolumbust Ameerika mandrile astus.

Mõlemal pool Atlandi ookeani valmistuti tol ajal Ameerika avastamise neljasajandaks aastapäevaks. Vermiti Kolumbuse-dollareid; Chicago maailmanäitus sai nime «World’s Columbian Exhibition». Iga koolijüts teadis, et Ameerika avastamise eest võlgnetakse tänu Kolumbusele. Mis võis küll sundida Bostoni linnaisasid püstitama ausammast mitte maailmakuulsale genovalasele, vaid hoopis Leif Erikssonile, kellest vaid vähesed olid kuulnud?

Vastus sellele on pikk lugu. Sensatsiooniline lugu, mis omal ajal kuningate ja paavstide tähelepanu äratas ja mis unustati, kui sõjad ja katk Euroopat nuhtlesid. See algas tuhat aastat enne ausamba avamist. Seda ei ole tänini veel lõpuni kirjutatud.

Põhjamaadel ja eriti Islandil ei unustatud seda lugu kunagi päriselt. Teati, et sajad islandlased olid Erik Punase juhtimisel enne aastat 1000 Gröönimaale välja rännanud ja rajanud seal kaks teineteisest kaugel asuvat kolooniat sadade taludega. Kaua aega sõitsid lohepaadid ja kaubalaevad, ja mitte ainult Skandinaavia maadelt, sinna ja tagasi. Siis aga muutus ühendus ebakindlaks, ebareeglipäraseks ja katkes lõpuks hoopis. Suuliselt edasikandunud pilt tuhmus põlvkonnast põlvkonda järjest kahvatumaks. Vajus unustuse hõlma, kus Gröönimaa pikal rannal olid olnud Ida- ja Lääneasula. Ja see, mis sealt lähtudes avastatud veel kaugemate maade kohta oli esiisadelt lastelaste ja lastelastelaste kaudu edasi kantud, tundus rohkem saagana kui tõena. Säilinud oli üksnes lootus leida kuskil Gröönimaal nende 10. sajandil maale asunud meeste järglasi. Nendega ühendusse astumine oli loendamatute otsingureiside ülesandeks. Veel aastal 1824, pärast läbi mitme sajandi ulatunud ebaõnnestumiste ahelat, uskus ajaloolane H. F. Estrup, et Eystribygdis teatab mingi hääl: «Siin see koht oli!»

PIISKOPKOND MAAILMA LÕPUS

Nidaroses, tänapäeva Trondheimis, valitses aastast 1510 uus peapiiskop, teovõimas, mitmekülgsete huvidega, kahe jalaga kindlalt maa peal seisev mees, Erik Valkendorf. Innukalt võttis ta pihku oma eelkäija poolt pisut lõdvalt hoitud ohjad. Ta kihutas kirjurite, arvepidajate ja arhivaaride rahulikke päevi veetva pere nende mugavast sörgist elavasse traavi, laskis saata korraldusi alluvaile kirikuile, välja otsida akte ning sattus nõnda vanadele teadetele Gröönimaast, mis samuti tema valdkonda kuulus, millest ta aga kummalisel kombel siiamaani midagi ei teadnud.

Pead vangutades luges ta selle kauge maa paljudest kirikutest, kloostritest ja preestritest ning nende inimeste hämmastavalt rikkalikest andamitest armastatud kirikule, millest võis järeldada vilgast religioosset elu. Ta sai teada terveist laevatäitest morsakihvadest, millest üks, 1266. a. piiskop Olafi poolt saadetud, preester Arnaldiga pardal Islandil Hitarnesi juures karile jooksis. Kaksteist meest kaotasid sealjuures meres elu ja järgmistel sajanditel leiti kaldalt tihtipeale kiriku punase omandimärgiga morsakihvu.

Valkendorf luges kasvava huviga Gröönimaa kümnisest rääkivat paavsti kirja aastast 1282, kviitungit 11. augustist 1327 paavsti nuntsiusele Bernard de Ortolisele üle antud ristiretkekümnise kohta. Sellesse kuulus lisaks härja- ja hülgenahkadele üle 15 tsentneri morsakihvu, umbes 250 tükki. Nuntsius oli need Norra piiskopi nõusolekul Flandrias maha müünud ja saanud nende eest kolmteist naela hõbetournois´sid, kena hunniku raha!

Peapiiskop ei osanud muud kui imestust tunda. Oli lao- pabereid, mis käisid andamitega kaasas. Nende hulgas leidus loomade karusnahku, mis — niipalju teadis Valkendorf geograafiast küll — võisid vaevalt Gröönimaalt pärit olla. Aga gröönlased olid need saatnud.

Valkendorf hüppas püsti. Ta läks ukse juurde sammudega, mis olid kohased ärritatud kuningale, mitte aga kiriklikule aukandjale. Häälega, mis niisama vähe vastas seni neis ruumides kasutatud mahedale toonile, käratas ta kantseleis küürutavaile kirjutajaile: «Kus on uued arvekirjad Gröönimaalt? Millal saabus sealt viimane laev? Mis on Gardari piiskopi nimi?»

Kirjutajad kargasid püsti ja vaatasid üksteisele arusaamatuses otsa. Uks neist haaras pihku mõned lehed, ulatas need kühmu selga tõmmates peapiiskopile ja ütles: «Olge armuline, meil ei ole mingeid arvekirju. See siin on kõik, mis me Gröönimaa kohta leidsime.»

Teine seletas, et viimane laev olevat Gröönimaalt tulnud rohkem kui saja aasta eest. Sõnaohtralt jutustas ta kolmest laevast, mis aastal 1406 tormiga Gröönimaale sattusid ja mille meeskonnad mitmesuguste seikluste järel alles 1410 Norrasse tagasi jõudsid. «Keegi ei uskunud enam, et merehädalised veel elus olid, ja Gudrun, Snorre Thorvassoni naine…» Valkendorf viipas kannatamatult, teda ei huvitanud, mida mõni naine oma mehe nelja-aastase äraoleku vältel oli teinud. Peanoogutusega sundis ta äraootavalt juures seisva kolmanda kirjutaja kõnelema. «Alates Anno Domini 1377 pole Gröönimaal enam piiskoppi, teie armulisus. Viimane oli Alf, ta suri kümneid aastaid enne mainitud Gröönimaa-laeva kojutulekut. Gröönimaa piiskoppe oli minu tagasihoidliku teadmise järgi veel mitmeid. Niipalju kui aktidest selgub, ei ole ainult ükski neist enam oma diötseesi sõitnud. Ametiasju ajab Gardari preester. Miks, selle kohta puuduvad mul andmed.»

Seda ei pidanud uus isand ka üldse tähtsaks. «Hästi,» vastas ta. «Me tuleme selle juurde tagasi. Esialgu jätkame otsinguid, et selgeks teha selle nime, kes õigustamatult kannab Gröönimaa piiskopi tiitlit, ja leida Gröönimaa kohta kõik, mis võimalik.» Saadud lehti käes viibutades kadus ta oma tuppa ja süvenes taas uurimistöösse.

Ta võttis kõigepealt ette paavst Aleksander VI ringkirja 10. augustist 1492.

«Nagu me kuuleme, asub Gade kirik Gröönimaa maal maailma otsas, kus inimesed leiva, veini ja õli puudusel toiduks tarvitavad ainult kuivatatud kala ja piima. Vee tugeva jäätumise tõttu sõidab nimetatud maale ainult äärmiselt harva mõni laev. Arvatakse, et kaheksakümne aasta jooksul seal enam ükski laev pole randunud. Kui seda laadi merereise uuesti peaks alustatama, võib neid, nagu arvatakse, ette võtta ainult augustis, kui jää sulab. Umbes kaheksakümne aasta vältel ei olevat selle kiriku juures ükski piiskop või preester viibinud. Sel põhjusel ja kuna seal katoliku preestreid enam ei ole, on sealsed koguduseliikmed, kes varem olid katoliiklased, lahti ütelnud nende poolt vastuvõetud pühast ristimise sakramendist — oo, missugune häda! — ja maa elanikel ei ole kristlikust religioonist enam muud mälestust kui üks corporale , mida kord aastas näidatakse ja mille peal saja aasta eest viimane preester, kes seal viibis, Kristuse ihu ja verd õnnistas.

Neid ja muid kaalutlusi arvesse võttes on Meie tänumeeles mäletatav eelkäija Innocentius VIII, juhitud kavatsusest hankida nimetatud kirikule, kellelt tookord oli röövitud hinge eest hoolt kandev trööst, hea ja kohane karjane, oma kardinalide heakskiitmisel, kelle hulgas ka Meie tookord viibisime, määranud auväärse venna Mathias Knudsoni Püha Benedictuse ordust Gardari piiskopiks ning aupaklikult nõustuja vastavalt Meie tungivale soovile, kuigi Meie sinnamaani väiksemate hulka kuulusime, avalikult teatavaks teinud. Ja ta on suure ja jumalakartliku innuga kuulutanud, et on valmis usutaganejate ja salgajate hingi igavese õndsuse teele tagasi juhtima ja iga liiki eksitusi välja juurima. Nii on ta tema, kes kavatseb ühe väljasaadetava laevaga ise sinna reisida, preestri ja piiskopina ametisse pannud.»

Kirja lõpu moodustas põhjalik juhtnöör, et Mathiaselt tema vaesuse tõttu ei tohi ära võtta mingeid kõrvaltulusid ega makse. Valkendorf laskis sellest silmad põgusalt, üle käia.

Teoinimesena nägi ta rohkeid võimalusi, mida nüüd oli tarvis kasutada. Seal ähvardas hingi oht langeda igavesse hukatusse. Kiriku kohus oli nad päästa. Selle ülesande täitmisega tuli kirikule ühtlasi avada umbejäänud tuluallikas.

Koputus katkestas Valkendorfi mõtiskluse. Kirjur tõi mõned täiendavalt leitud lehed. Peapiiskop noogutas ja luges edasi. Esimene kirjatükk oli ärakiri Ivar Bardarsoni Bergenis toimunud kõnelusest mehega, kelle nime ei mainitud.

Ivar oli aastal 1341 lähetatud Gröönimaale laevaga, mille Bergeni piiskop Haakon täies lastis saatis tervituste ja heade soovidega oma vanale sõbrale Gardari piiskopile Arnile. Ta oli mures, sest ei olnud aastaid temast midagi kuulnud.

Aastal 1364 pöördus Bärdarson Norrasse tagasi. Arni oli juba 1349. a. surnud. Sealtpeale oli piiskopkonda valitsenud Bärdarson. See, mis tal isiklike aastatepikkuste kogemuste põhjal teatada oli, summutas ettevõtliku peapiiskopi optimismi. Selle järgi oli kaugel asuv Vestribygd, Lääneasula, tühjaks jäänud, tema elanikud olid pealerõhuvate eskimote poolt maha löödud või minema kihutatud.

«Item on Eystribygdist Vestribygdi kaksteist päeva purjeteed ja kõik on tühi maa, ja seal Vestribygdis seisab suur kirik nimega Stensnesi kirik ja see kirik oli mõnda aega toomkirik ja piiskopi asupaik. Nüüd on skreelingid kogu Vestribygdi üle võtnud, seal on veel hobuseid, kitsi, veiseid ja lambaid, kuid kõik metsikud, ja inimesi pole seal üldse, ei kristlasi ega paganaid.»

Peapiiskopi lohutuseks leidus Ivar Bärdarsoni aruandes aga ka mõningaid rõõmustavamaid asju, mis küll üsna küsitavad tundusid. Seal öeldi:

«Gröönimaal on rohkesti hõbedakaevandusi, valgeid karusid punaselaiguliste peadega, valgeid pistrikke, vaalakiuseid ja morsakihvu ja ta ületab kõik teised maad igasuguste kalade rikkuse poolest…

Maa ei kannata ägedate tormide all. Lund sajab küll palju, kuid pakane ei ole nii kõva kui Islandil ja Norras. Mägedel ja kaugel allpool kasvavad pealegi puuviljad, mis on niisama suured kui Õunad ja head süüa. Seal kasvab ka parim teadaolev nisu.»

Kui Valkendorf veel teada sai, et kirik igavese põrgutule piinasid visalt ja kannatlikult elavais värvides kirjeldades ja selgesti osutades seesuguse vaeva kergendamise võimalusele preestrite eestpalve varal, mida võis endale osta hingemissade kaudu või kiriku heaks testamenti tehes, oli saanud kaugelt rohkem kui kahesaja talu omanikuks ja et talle kuulus ka osa saadavast kala- ja jahisaagist, siis muutus ta peaaegu rõõmsaks ja otsustas tubli teenri heaks missat lugeda lasta.

Kas aga maa pärisorjadeks ja rentnikeks tehtud asukad kiriku sõnumitoojaid avasüli hakkavad vastu võtma, see tundus peapiiskopile ikkagi küsitavana. Kõigest hoolimata: Gröönimaa pakkus võimalusi! Seesugust viljelusmaad sööti jätta oleks tema kui Põhjamaade kiriku ülemkarjase poolt vastutustundetu. Aruandele lisatud purjetamisjuhis ainult kinnitas tema otsust.

«Asjatundlikud Gröönimaal sündinud mehed, kes hiljuti sealt saabusid, teatasid, et Stadist Norras on seitsme päeva reis otse läände Hornini, Islandi idatipuni. Ilem Snacfellsnesilt Islandil, kust on kõige lähem tee Gröönimaale, kaks päeva ja ööd meresõitu, otse läände purjetada, ja siis on Gunnbjörni skäärid täpselt poolel teel Gröönimaa ja Islandi vahel. See on vana purjetee.

Kuid nüüd on jää kirdes asuvast merelahest eelnimetatud skääridele nii lähedale tulnud, et keegi ei saa vanal mereteel ilma elu ohtu panemata purjetada.

Item, kui Islandilt minema purjetatakse, siis tuleb teele asuda Snfellsnesilt ja purjetada üks päev ja üks öö otse läände ning üsna pisut lõunasse, et kõrvale hoida mainitud jääst, mis Gunnbjörni skääride juures asub, ja seejärel üks päev ja üks öö otse loodesse, ja nii jõutakse juba nimetatud kõrge maa Hvarfi juurde Gröönimaal.»

Valkendorf pani käe mõtlikult laubale. Siis läks ta raamaturiiuli juurde ja võttis välja paksu köite, «Konungs skuggsiä». Selle «Kuningapeegli» oli 1250. a. paiku kirjutanud Einar Gunnarsson, üks varasem Nidarose peapiiskop. Sinna tuli tihti laevu Gröönimaalt. Polnud raske saada laevnikelt andmeid Gröönimaa olude kohta. Valkendorf lehitses tükk aega, enne kui leidis, mida otsis.

«Mõned neist jääpankadest on täiesti lamedad, kaheksa või kümme jalga paksud, ja nad ulatuvad maast nii kaugele, et kulub neli või rohkem päeva, enne kui üle nende maale jõutakse… Seepärast on neil, kes maale tahavad jõuda, kõige parem edelasse ja läände purjetada, kuni nad ümber kogu selle jää on sõitnud, ja siis maa poole purjetada.»

Valkendorf pani raamatu ära ja võttis ette viimase kirjatüki. Vana harjumuse järgi vaatas ta kõigepealt üle lõpuread ja allkirja. Paavst Nicolaus V tegi 22. septembril 1448 Islandi piiskoppidele Marcellusele ja Mathiasele Skälholtist ja Kõlarist tõsiseks kohuseks anda vaimulikku tuge gröönlastele, kes olevat ilma preestriteta. Paistis, et Bärdarsoni ajast saadik polnud olud sellel unustatud maal paranenud. Pärast teadet rohkem kui kolmekümne aasta eest toimunud «paganate» kallaletungi kohta järgnes:

«Siiski tuli enamik mainitud vangistusest aja jooksul koju tagasi ja parandas siin-seal oma elukohtade varemed ära. Seetõttu on neil nüüd igatsus jumalateenistus uuesti sisse seada ja nii palju kui võimalik taastada.»

Peapiiskop pani paberilehe kõrvale ja tõmbas peoga üle silmade. Päev oli hämar, vanade kirjade lugemine oli teda väsitanud. Rahulolevalt hakkas ta toas edasi-tagasi käima. Asjaloost oli võimalik midagi teha, ei tohtinud ainult liialt kiirustada. Kõigepealt otsustas ta kuninga asjasse pühendada, muidugi vajaliku ettevaatusega. Kuningal polnud tarvis kõike teada, temast aga mööda minna ei saanud. Ühtlasi tuli kindlustada paavsti toetus.

Valkendorf jättis endale aega. Aastal 1514 oli ta Christian II niikaugele saanud, et see otsustas «võimsa laevastikuga Gardari uskmatute küüsist vabastada». Valkendorf leidis, et on tulnud aeg astuda järgmine samm. Ta oli Christiani suurte sõnadega harjunud ega võtnud neid tõsiselt. Ta teadis, et igavese rahapuuduse tõttu jääb võimas laevastik unistuseks, sest oli ju vaevalt küllalt laevu selleks, et end sisemise vaenlase vastu kaitsta. Nii tegi ta omakasupüüdmatu abilise ilmega ettepaneku, et võtab ekspeditsiooni kulud enda kanda. See paistis kuningale üsna meeltmööda olevat.

Kui Erik siis julgust saanult laskis läbi paista, et ta peab asjakohaseks vastuteeneks taasleitud maa maksuvaba kasutamist kümne aasta vältel, muutus kuningas umbusklikuks. Valkendorf jättis jutu targasti jalamaid sinnapaika ega tulnud enam selle juurde tagasi.

Et kuninga umbusku hajutada, pani ta ette nimetada Gröönimaa uueks piiskopiks kuninga pihiisa paater Vincentius Pedersen Kampe, ja lubas asja pärast ise paavsti poole pöörduda. Kuningas oli nõus. Ta kirjutas pika kirja ja teatas, et on valmis enda peale võtma piiskopi Gröönimaareisi kulud.

Valkendorf nägi, et on oma eesmärgile taas sammu võrra lähemale jõudnud. Kampega oli ta ammu kokku leppinud; paavsti juures oli ta juba salaja maad kuulanud. 2. juunil 1520 kinnitas Leo X uue piiskopi ametisse ning andis kõigile sõidust osavõtjatele absolutsiooni ja oma paavstliku õnnistuse.

Hoolimata kõigist raskustest tehti reisiks innukalt ettevalmistusi. Veel samal aastal nimetas kuningas kuulsa merekaru Soren Nordby väljasaadetava laeva komandöriks.

Peapiiskop hõõrus rahulolevalt käsi; kõik oli soovikohaselt laabunud. Ainult ühes punktis oli kuningal kõva kuulmine: Valkendorfi soovi piiskoppi isiklikult tema diötseesis ametisse pühitseda lükkas ta järsult tagasi. Tema umbusaldus oli taas ärganud.

Peapiiskop ei olnud nii siiras, nagu ta välja paista laskis. Ta rääkis küll kadunud hingede päästmisest, ei unustanud aga head äri, mis sellega kiriku jaoks seotud oli. Ta rõhutas gröönlaste igatsust preesterliku hoolekande järele, kuid pidas täiesti võimalikuks vaenulikku hoiakut. Ta hindas paavsti õnnistust, kuid ei jäänud sellele lootma. Sellepärast laskis Valkendorf meremehi hoiatada, et nad oleksid tähelepanelikud ega jätaks laeva kunagi ilma küllaldase valveta. Algul pidi ainult kaks meest maale minema, et elanike meeleolu järele uurida. Asustamata maa tuli koloniseerijate lavade järgi oma valdusse võtta. Rannikul tuli süüdata kaugele nähtavad tuled, püstitada kividest tähised ja üles seada suured ristid.

Erik Valkendorf oli mõelnud kõigele, ainult mitte sellele, et mitte üksnes tema ei varjanud kuninga eest oma salajasi kavatsusi, vaid et ka kuningas varjas oma peapiiskopi ja kantsleri eest oma tõelist arvamist. Kuninga umbusaldus oli kasvanud pärast Valkendorf! katset endale kümneks aastaks maksumonopoli saada. Kust oli sel rebasel üldse nii palju raha? Siin tuleks sobival ajal telgitagust valgustada! Christian II tundis oma kantslerit paremini, kui see võimalikuks pidas.

Umbusaldus muutus varjatud vaenuks pärast Valkendorfi katset Norrast kiriklike ametiasjade ajamise ettekäändel lahkuda. Ja kui kuningale ette kanti peapiiskopi frivoolne märkus kuninga konkubiini kohta, muutus olukord Valkendorfile eluohtlikuks. Ta päästis end õigeaegse põgenemisega.

Rohke vaevanägemise ja kuludega ettevalmistatud sõidust ei tulnud midagi välja. Suurem õnnetusjuhtum lükkas edasi 1521. aastal ettenähtud väljasõidu. Siis tuli otsekui vastuseks 8.—10. novembrini 1520 toimunud Stokholmi veresaunale (tookord langes Christiani kättemaksu ohvriks üle kuuesaja kõige lugupeetavama rootslase) rootslaste uus ülestõus Gustav Vasa juhtimisel. Christian II jäi alla. Aprillis 1523 põgenes ta Madalmaadele ja kaotas krooni.

Nagu kõik tema eelkäijad pärast Alfi surma, ei näinud ka piiskop Vincentius Kampe Gröönimaad. 

SEE POLE ÄRI HANSA JAOKS

Kaks aastakümmet pärast Valkendorfi hakkasid mõned Hamburgi kaupmehed Gröönimaa vastu huvi tundma. Kolme sajandi vältel oli Hansa Põhja- ja Läänemerel oma ülevõimu kaitsnud. Olukord muutus sealtpeale, kui Kolumbus avastas ookeani lääneosa saared ja Vasco da Gama meretee Indiasse. Vene karusnahakaubandus paiknes pärast Novgorodi Saksa kaubakontori hävitamist ümber Arhangelskisse. Inglismaal murdsid «Merchant Adventurers» saksa kaupmeeste villa- ja kalevimonopoli. Neile seni lubatud eelistollid langesid ära. Ka Põhjamaad kärpisid eesõigusi, mis nad varem Hansale olid loovutanud. 16. sajandi algusest peale kaotas Hansa järjest rohkem oma tähtsust.

Kõigele lisaks hakkasid noil aastail Läänemerest minema rändama heeringaparved, mis iga aasta olid olnud suure rikkuse allikaks. Seetõttu kaalusid Hamburgi kaupmehed 1541. aastal, kas Gröönimaa-kaubandus ei võiks asendada kaotsiläinud turgusid. Teati, et gröönlased vajavad mõningaid eluliselt tähtsaid kaupu — jahu ja teravilja, mida omal maal vaevalt kasvatada saadi, toor rauda, relvi ja tööriistu. Nad võisid nende vastu pakkuda palju oma maa ihaldatud tooteid: morsanahku ja nendest valmistatud raudkõvu rihmu ankruköiteks. (Rohkem kui kuuskümmend tugevat meest, nagu jutustab «Kuningapeegel», ei suutnud neid katki rebida.) Gröönimaalt sai aga ka hülge- ja härjanahku ning morsakihvu, mis kunstiliseks nikerdustööks paremini sobisid kui Aafrika elevandiluu. Väga otsitud ja ime jõulise ükssarvena kõrges hinnas olid meetripikkused, kruvijalt keerdus narvalikihvad. Lisaks kaubitseti vaalakiusega, painduva kalaluuga, valgete ja siniste rebasenahkadega, lambavilla ja sellest valmistatud kuulsa Gröönimaa baikaga, või ja juustuga, kalade ja mõningate eriliste haruldustega, nagu jääkarud ja valged jahipistrikud, keda kõik kõrged isandad Bergenist Bagdadini väga hindasid. Ühest tosinast oli aastal 1396 jätkunud Burgundia hertsogi poja vangist väljalunastamiseks.

Seesugused äritehingud olid meelitavad, kuid vanemad kaupmehed hoiatasid. Polevat üldse teada, missugune on l tänapäeval Gröönimaa asunduste olukord. Juhuslikult saabuvad napid teated ei võimaldavat mingit usaldusväärset otsust, vastupidi, nad olevat kõike muud kui julgustavad. .. | «Julge pealehakkamine» olevat kindlasti ka nende hüüdsõna, siiski olevat sel juhul ettevaatus parem kui kergeusklikkus. Isegi kui kõik hästi peaks minema, tundus neile, et tulu ei kaalu üles riisikot. «Me peame,» ütlesid nad, «kaptenile ja meeskonnale pakkuma julgustükile vastavat teenistust. Me peame oma arvestustes silmas pidama laeva ja laadungi kaotamise võimalust. Hansa kaupmees pole mõni inglise seikleja.»

Nooremad härrad ei istunud veel rikkalikult täidetud kassade otsas nagu nimekate kaubamajade omanikud. Nad tahtsid eelkõige raha teha, võimalikult palju raha! Nende arvamine oli, et ootamisega raha ei tee, pigem muutub olukord veel raskemaks.

Nad esitasid kalkulatsioonid. Gröönlaste kaubanälg oli teada, seal ei kardetud kõrgeid hindu. Gröönimaalt olevat teatavasti 1537 ja teist korda 1539 tagasi tulnud laev, mis tormist sinna oli kantud, nagu nad naeratades seletasid. Järjekordse vastuväite, kust siis hindade kohta andmeid on saadud, kui laevnikud omaenda teate järgi üldse maale ei ole pääsenud, tõrjusid uue reisi eestvõitlejad taas naeratades tagasi. «Muidugi, nii panid nad protokolli. Aga kas nad oleksid teisiti saanud, kui nad pahanduseks põhjust ei tahtnud anda?»

Ja kui siis ettevaatlikud vanahärrad veel viimse tõrjekatse tegid ning osutasid, et niisugusele reisile ei saa ometi saata ükskõik missugust kaptenit kokkuklopsitud meeskonnaga, vastasid noorhärrad triumfeerivalt: «Meil on sobiv mees!»

Nii sõitiski laevnik Gert Mestemaker täies lastis laevaga välja. Ta oli õige mees ürituse jaoks, mis täitis rohkem maakuulamise kui kaubavahetuse ülesannet. Ta tundis põhjapoolseid vesi kuni Gröönimaani paremini kui keegi teine ja tal oli kogenud meeskond, keda võis usaldada. Mestemaker teadis neist asjust kaugelt rohkem kui Hamburgi senaatorid.

Äriajamist, mis Hansa oleks võinud päästa, sõidust siiski ei tulnud. Üks Hamburgi ürik aastast 1542 esitab reisi kohta järgmise napisõnalise teate:

«Möödunud aastal saadeti esmakordselt üks kraveel Gröönimaale ja laevnik oli Gert Mestemaker. Ta leidis maa, kuid ei kohanud seal ühtki inimest. Seepärast sõitis ta aega viitmata jälle koju tagasi.»

Samast ajast teatatakse kellestki Jonist, kellele oli antud lisanimi Gröönlane ja kes 1540. a. paiku korduvalt sõitudel Hamburgi ja Islandi vahel Gröönimaale «aeti», nagu tollal Norra kaubamonopoli silmas pidades ettevaatlikult öelda tuli. Et ta koos Gert Mestemakeriga oleks sõitnud, ei ole sõnaselgelt öeldud, kuid Gröönimaa-reiside väike arv räägib tõsiselt selle kasuks.

Jon jutustas, et ühel tema reisil sattusid nad sügavasse Gröönimaa fjordi. Nad nägid asulaid mandril ja saartel, kuid hoidusid inimestega kokku puutumast. Need võisid olla ainult vaenulikud eskimod.

Ühel väikesel asustamata saarel läksid meremehed lõpuks maale. Nad nägid kuure, samasuguseid, nagu neid Islandil kalade kuivatamiseks kasutati, ja kivist maju. Ühes neist lamas laip näoli vastu maad. Peas oli tal kapuuts, seljas villased ja hülgenahksed rõivad. Tema parema käe kõrval lebas tupenuga, kõveraks paindunud ja peaaegu lõpuni läbi kulutatud. Selle noa võttis Jon mälestuseks kaasa.

Hansa oli tulnud liiga hilja. Ei olnud enam gröönlasi, kellega äri ajada. Viimane suri, ja polnud kedagi, kes ta maha oleks matnud. Võib-olla nägi Jon Gröönlane Gröönimaa viimset normanni. Viimane Gröönimaa-sõitja aga pussitati kuulu järgi Bergenis ühes kakluseks surnuks.

Võib-olla oleks Valkendorfi üritus Idaasula veel päästa suutnud. Võib-olla oleks uus ühendus julguse kaotanud gröönlastele uut lootust andnud. Kindlasti oleks piiskop Kampe veel leidnud rohkem inimesi elus kui see üksinduses hukkunud mees.

KUS ASUB GRÖÖNIMAA?

Peapiiskop Valkendorf ja Hamburgi kaupmehed polnud esimesed, keda kauge Gröönimaa meelitas, ja nad ei jäänud ainsateks. Sõidud sinna muutusid aga järjest raskemaks. Kui vanematel kaartidel on nimi, asukoht ja kuju võrdlemisi õigesti edasi antud, siis võib mitmete hilisemate kaartide joonistajate puhul näha, et nende käsutuses ei saanud olla mingeid usaldusväärseid lähtealuseid. Gröönimaa nimi ilmub põhjapoolse mere kõige erinevamates kohtades, mõnikord mitmes kohas korraga, vahel saarena, siis taas Aasia lisandina. Cantino kaardil aastast 1502 märgitakse Gröönimaa lõunatipu kohta: «Kartograafide arvates on see Aasia äärmine punkt.» Siis jälle joonistatakse Gröönimaa kitsa, pikaks venitatud poolsaarena, mis algab Lapimaa juurest ja ulatub üle Skandinaavia ja Britannia kaugele ookeani sisse. Kord asub ta 45., siis taas 85. põhjalaiuskraadil. Nimi moondub kuni «Grumantini», nagu Valge mere ranniku pomoorid 17. sajandil nimetasid Teravmägesid. Kui hollandlane Barents 19. juunil 1596 Teravmäed uuesti avastas, arvas ta, et on «Greenelandis». Siia purjetasid 18. sajandi «Gröönimaa-sõitjad». Viikingite Gröönimaast oli vaid uduseid kujutlusi. 1546 ütles ühe kroonika autor Gröönimaa kohta: «Seal elavad inimesed on õõtsuva mere tõttu sinakat värvi. Sellest on maa oma nime saanud.»

Et kaupmehi ja laevureid sinna sõitma ergutada, tühistas Christian III, Taani ja Norra kuningas 1534—1559, kroonu kaubamonopoli, mis oli kehtinud 13. sajandi lõpust peale. «Ta lubas igaühel, kel on tahtmist seda ette võtta, ilma mingi eri loata Gröönimaale sõita. Aga norralased olid tol ajal nii nõrgad laevade poolest ja ka muidu nii vaesed, et neil ei olnud mingeid vahendeid enda varustamiseks niisuguste raskete ja ohtlike reiside jaoks.»

Aastal 1568 võtab tema poeg Frederik II Valkendorf i ebaõnnestunud plaani uuesti käsile. Näib, et ta saatis lühikeste vaheaegadega välja mõned laevad, mis aga ilma tulemusteta tagasi pöördusid. Peale ühe kummalises taani-islandi segakeeles kirjutatud üleskutse Gröönimaa elanikele ei tea me midagi lähemat. Pikk sõda Rootsiga 1563—1570 takistas edasisi üritusi. Alles 1579 võis uus otsimiseksepditsioon Jacob Alday juhtimisel välja sõita.

Mida selgemini hakkas välja kujunema pilt peaaegu lõputuna põhjast lõunasse ulatuvast mandrist, mis takistas teed Indiasse, seda palavikulisemalt otsisid Euroopa merdsõitvad rahvad väina, mis asuks lähemal ja oleks mõnusam läbi sõita kui see, mille Fernao de Magalhes 1520 Ameerika lõunatipus avastas. Laiad ja sügavad merelahed, Euroopas mitte võrdseid leidvate hiigla jõgede suudmed petsid laevnikke. Usk, et niisugune läbipääs peab eksisteerima, sest muidu oleks uus tee Oriendi aarete juurde olnud umbtee, oli nii kindlalt juurdunud, et 16. sajandi kartograafid vastavad väinad pikemalt mõtlemata oma kaartidele joonistasid. Nürnberglane Johannes Schöner näitab oma gloobusel 1515 ja 1520 korraga kolme sellist teed, põhjalaiusel 50 ja 10 kraadi ning lõunalaiusel 40 kraadi. Aastal 1540 kirjutab Sebastian Münster oma kaardil ühe Uue Maailma põhjaosas asuva merekitsuse juurde: «Per hoc fretum iter paret ad Molucas», «Selle väina kaudu läheb tee Maluku saartele». Katsed väinast läbi sõita — mida Inglise kuninga Henry VIII ülesandel üritas juba 1527. a. Bristoli kaupmees Robert Thorne ja pärast teda John Rutt — ei olnud küll andnud tulemusi. See hüpoteetiline «Aniani väin» koondas avastusreisijate tähelepanu maadele, mis seni jahil pipra, kulla ja kalliskivide järele ei olnud huvi pakkunud — Newfoundlandile, Labradorile ja Gröönimaale.

Martin Frobisher võttis endale ülesandeks otsida seda läbipääsuteed Hiinasse. Leidnud toetust inglise kaupmeeste poolt, võis ta 8. juunil 1576 tillukeste 15-tonniste parklaevadega «Gabriel» ja «Michael» Thamesist välja sõita. Kuu aja pärast nägi ta 61. põhjalaiuskraadil maad, ei saanud aga jää tõttu ligi sõita. See võis olla ainult Gröönimaa idarannik. Frobisher arvas küll, et oli jõudnud vendade Zenode kaardil näidatud suure Frislandi saare juurde. See kaart oli Frobisheri ainus kartograafiline abivahend. Ta sõitis ümber Gröönimaa lõunatipu. Siin haaras «Michaeli» meeskonda hirm ja nad pöörasid salaja tagasi.

Sõit läks läbi tänapäeva Davise väina. Jääpankadega võideldes tungis «Gabriel» mõnesaja miili ulatuses sisse mingisse merekitsusse. Kuigi jää teda sundis ümber pöörama, oli Frobisher veendunud, et oli leidnud kauaotsitud Aniani väina. Peale selle veendumuse tõi ta enda lähetajatele kaasa ühe vangivõetud eskimo ja mõned mustad, metalselt läikivad kivid.

Need kivid kujunesid sensatsiooniks. Nad sisaldasid, nagu väitis üks itaalia alkeemik, palju kulda. Et Frobisher neid rahuliku meelega võis terveid laevatäisi lubada, siis asutati ühing, milles ka kuninganna Elizabeth suurema summaga osales. Optimistlikud finantseerijad varustasid kiiruga kolm laeva. Saanud ülesande avastatud teed mööda edasi tungida, kuni on kindlustatud pääs Lõunamerele, ja koguda nii palju kui võimalik loodealade kullamaaki, oli Frobisher täpselt aasta hiljem jälle oma väina sissepääsu juures.

Seekord aga ei pääsenud laevad eelmise retkega võrreldes poole võrragi edasi. Seepärast ei kaotatud aega, laaditi peale mitusada tonni kive ja asuti rahulolevalt koduteele.

Vahepeal olid uued uuringud alkeemiku andmeid osalt ümber lükanud, osalt aga ka kinnitanud. Kuninganna ja tema kompanjonid pidasid õigeks arvamusi, mis vastasid nende lootustele. Dartfordis ehitati spetsiaalsed sulatusahjud ja varustati uus, suurem ekspeditsioon. Nüüd oli ka Inglismaal oma kullamaa, ja piprani jõudmine ei paistnud samuti enam kaugel olevat.

Jälle aasta hiljem sõitis välja terve 15 laevast koosnev laevastik. Kuninganna riputas komandörile oma käega kaela kuldkee. Valitsusel olid kaugeleulatuvad plaanid. Frobisherile anti käsk võtta väil ja kõik selle ääres olevad maad Elizabethi valdusse ning ehitada fort inglaste kaitseks. Kaksteist laeva aga tuli võimalikult kiiresti maaki täis laadida ja Inglismaale tagasi saata.

Juunis 1578 jõuti oletatavale Frislandile. Vahetati kaupa eskimotega ja alustati sõitu läbi Davise väina. Torm kihutas laevastiku lõunasse, Frobisher ei jõudnud oma eesmärgile. Ta sattus Hudsoni väina, mille võimsast hoovusest vilunud meremees pidi jõudma järeldusele, et siit läheb teine, sealjuures jäävaba tee läände. Aga oli käsk kindlustus! rajada, kullakive laadida, oli mure tundmatutes vetes laevu kaotada. Nii purjetas ta põhja, «Aniani väina» poole.

Siin polnud jääolud paremad kui eelmisel aastal. Jääsurve tõttu hukkus laev ehitusmaterjalidega; saadi ehitada vaid üks kivimaja. Kuid laevu õnnestus raskelt täis laadida ja Inglismaale tagasi saata, kuhu nad heas korras pärale jõudsid.

Seal aga sai lootusrikkalt naasjale osaks vähem vaimustatud vastuvõtt kui eelmisel aastal. Uus uurimine oli näidanud, et oletatav kullamaak oli lihtne püriit või muu sellelaadne väärtusetu rämps. Inglismaa unistus arktilisest Peruust oli otsas. See lõppes tüli ja vastastikuste etteheidetega. Kroonikud ei teata, kas Frobisher pidi kuninganna kee, ainsa kaasatoodud kulla, jälle ära andma. Loodeväila otsimisest aga ei loobutud. Kui mitte kuld, siis vähemalt pipar ja kalliskivid!

Nii saadeti John Davis — jälle Zenode kaardiga — samas suunas välja. 20. juulil 1585 jõudis ta tundmatule asustamata saarele, millele andis nimeks Desolation Land, «Tühi maa». Teistes kohtades rannikul sai ta pärismaalastega kaupa vahetada. Põhja pool Frobisheri lahte avastas ta hiiglasliku sopistuse, mida ta pidas otsitud väinaks. Järgmisel aastal leidis ta, et selle sissepääs on jääga suletud. Pärast võitlust eskimotega pöördus ta tulemusteta tagasi. Aastal 1587, oma kolmandal reisil, sai Davis aru, et ka siin ei leidu mingit läbipääsu Lõunamerele.

John Davis sõitis piki Gröönimaa läänerannikut kuni 73. põhjalaiuskraadini. Haud Gilberti saarel Godthäbfjordis näitas talle, et tema ei olnud selle maa avastaja. Surnud kandsid hülgenahast rõivaid ja neis võis kaasapandud ristide järgi ära tunda kristlased. Niisama vähe nagu tema eelkäijad otsis ja leidis ta vanu Euroopa asundusi, mis kolmesaja aasta eest ometi veel hoopis rohkem silma pidid paistma kui tänapäeval. Ükski neist meresõitjatest ei tundnud Gröönimaad ära.

Holari piiskop Gudbrand Thorlaksson (1542—1627) Islandil, astronoom ja geograaf, oli neist reisidest nähtavasti kuulnud. Aastal 1595 kirjutas ta ühele inglise ametivennale:

«Mis Gröönimasse puutub, siis arvame meie koos oma eel-käijatega, et see maa Norra äärmisest otsast, mida Biarmaks, Biarmalandiks nimetatakse ja millest mainitud Gröönimaa mitte kaugel ei asu, suures poolkuukujulises kaares ümber Islandi põhjaranniku ulatub. Ühtlasi kinnitavad meie kroonikad, et meie enda kaasmaalased varasemail aegadel kaubitsemise eesmärgil seal käisid, ning samuti, et Gröönimaal endal paavsti võimu ajal kindlasti piiskoppe on olnud. Rohkem ma öelda ei saa. Kuid nüüd väidetakse, et Teie inglased (keda ma peaaegu ookeani valitsejaiks tahaksin nimetada) iga aasta Gröönimaale reise teevad, asjaolu, mille kohta ma Teilt lähemaid teateid palun…»

Näib nii, et see palve ei jäänud tulemusteta; Gudbrandi

1606. a. joonistatud kaart võiks seesuguste andmete alusel sündinud olla.

See teadmatus paistab veelgi kummalisemana, kui me kuuleme, et rohkem kui sada aastat varem isegi Saksamaal oli vaevalt kahtlust Gröönimaa asupaiga suhtes. 14. juulil 1493 kirjutab Nürnbergi arst Hieronymus Münzer Portugali kuningale Joao II-le pika ja tungiva kirja. Ta teeb kuningale sellesama ettepaneku, mille vaevalt kümme aastat tagasi — tõsi küll, asjata — oli teinud keegi tundmatu genualane, Cristoforo Colombo. Kirjas öeldakse:

«… Neid asjaolusid arvestades on Maximilian, võitmatu Rooma kuningas, kes ise oma ema poolt on portugali päritolu, soovinud Sinu Majesteeti minu olgugi nii lihtlabase kirja kaudu lasta keelitada üles otsima rikast idapoolset Cathay maad.»

Toetudes mitmete antiigi geograafide tunnistusele väidab Münzer, «et seda merd võib idas asuva Cathay suunas väheste päevadega läbi sõita».

Münzeri ettepanek tuli liiga hilja. Juba sama aasta 4. märtsil oli Kolumbus oma esimeselt reisilt tagasi jõudnud. Joao II oli ta vastu võtnud ja tema ettekannet kuulanud ning kahetses kindlasti, et ta selle mehe oli tagasi tõrjunud ja sel moel hispaanlaste juurde suunanud. Kuid mitte see pööre avastuste ajaloos ei paku meile siin huvi. Münzeri kirjas väärib pigem tähelepanu lühike viide, et «mõne aasta eest sai uuesti tuttavaks suur saar Gröönimaa, mille rannik on kolmsada miili pikk ja millel elab üks nimetatud hertsogi väga suur asula».

Kahjuks ei ütle Münzer, kust tema teadmised pärinevad ja kellel õnnestus Gröönimaad uuesti avastada. Suur «Moskva hertsog» Ivan III, keda ta mõtleb, ei valitsenud kunagi seda piirkonda. Et ta valitses aastast 1462, siis aitab Münzeri eksitus paigutada Gröönimaa taasavastamise aastate 1462 ja umbes 1490 vahemaile.

Sel ajavahemikul oli Põhjamaade kõige võimekama tüürimehena tuntud keegi Jon Skolp ehk Scolvus. Tema nimi kerkib väga erinevas kirjaviisis esile paljudes allikates. Vorm Scolno ahvatles mõnesid nime tõlgitsejaid temast tegema Poolamaalt Kolnost päritolevat Johannest.

Järgmise vihje leiame Sevilla preestri Francesco Lopez Gomara poolt 1564. a. koostatud teosest «Historia do loš Indias». Ta kirjeldab Gröönimaad kui suurt saart, mis asuvat vahetult «India» kõige põhjapoolsema osa vastas. Üks osa sellest olevat Labrador, mille ranniku ääres paljud olevat sõitnud: «Siia on tulnud ka inimesi Norrast oma lootsi Johan Scoluoga ja inglasi Sebastian Cabotiga.»

1575. a. paiku leiame tema nime ühes Inglise ametlikus dokumendis, mis leidub Frobisheri reiside aruannetes:

«Et aga leida väila Põhjamerest Lõunamerre, peame me purjetama 60. kraadini, nimelt 66. kraadilt 68. kraadini. Selle väila põhjaküljel oli aastal 1476 taani loots Johan Scolus.»

Neli aastat hiljem kuuleme temast jälle Cornelius Wytflieti vahendusel:

«(Ameerika) teise avastamise au kuulus poolakas Johannes Scoluusele, kes aastal 1476 Norra, Gröönimaa ja Frislanda kaudu teele asus, põhjapoolsesse väina polaarjoone kohal sisse tungis ning Labradori ja Estotilandi maale jõudis.»

Kõige märkimisväärsem aga on see, mida teatab Georg Horn aastal 1671:

«Joh. Scolnus Polonis avastas Taani kuninga Christian I egiidi all aastal 1476 Aniani väina ja Laboratorise maa.»

Samasse aega ja samasse piirkonda osutavad ka mõned muud, ajaloolaste silmis skeptiliselt võetavad teated. Nii olevat 1473 või hiljem keegi Joäo Vaz Cortereal tagasi tulnud uuelt Bacalhaose maalt, mille avastamiseks Portugali kuningas Alfonso V ta välja olevat saatnud. Tänutäheks olevat ta nimetatud Assooridel Terceira saare ühe osa asevalitsejaks. Nimetamise ürik 2. aprillist 1474 on säilinud, selles aga ei öelda midagi Tursamaa  avastamise kohta. Ka Portugali arhiivide rikkalikus ürikutekogus ei leidu mingit viidet. Mitmetel 16. sajandi esimeste aastakümnete kaartidel leiduv «terra corlerealis» ei olnud selle kohta mingiks tõendiks. See nimi võis olla Cortereali poegade poolt 1500—1502 samasse piirkonda tehtud reiside tulemus. Eelkõige pidi silma torkama, et Martin Behaim ei näita oma 1492. a. gloobusel ei Tursa- ega Gröönimaad. Ja tema õigupoolest oleks pidanud teadma. Portugali kõrgema navigatsiooniametkonna «Junta dos mathematicos» liikmena istus ta vahetult allika juures. Siin töötati läbi tagasitulevate meresõitjate aruanded. Neli aastat, kuni aastani 1490, elas Behaim, asehaldur Jobst von Hurteri väimees, Assooridel Faiali saarel. Tundub täiesti mõeldamatuna, et ta ei oleks kasutanud head võimalust avastajat Cortereali ise küsitleda. Põhja-Ameerika kirderanniku varane avastamine Cortereal-isa poolt arvati legendide maale kuuluvaks.

Ja ometi pidi see toimunud olema! Ühel 1534. a. paiku Firenzes trükitud kaardil on näidatud «terra de Jodo Vaz» ja «baia de Joäo Vaz». Et aga kumbki Cortereali poegadest seda eesnime ei kandnud, võivad need alad ainult isa järgi nimetatud olla. Kui Portugali kuningas Manuel I 12. mail 1500 laseb Gaspar Corterealile anda patendi tema reisi jaoks, siis räägib ta selgesti ülesandest teatud maid uuesti avastada! Nende sõitude algatajateks olid Cortereali pojad; nad käisid kahtlemata oma isa jälgedes.

Kõik, mida Nürnbergi arst Münzer Gröönimaa taasavastamisest teatab, mida mitmesugused ürikud räägivad Piningi, Pothorsti, Skolpi ning Joao Vazi kohta, on üsnagi laialipillatud teated, napisõnalised, asjalikud, väljenduselt kindlad ja seetõttu usutavad, tervikuna aga seoseta. Alles aastal 1909 sai teatavaks kiri, mille Kieli linnapea Karsten Grip 5. märtsil 1551 kirjutas Taani ja Norra kuningale Chris- tian III-le. Selles öeldakse:

«Teie Kuninglik Kõrgus võivad sellest näha, et Teie Majesteedi maa Gröönimaa ulatub mõlema küljega Uude Maailma ja saarte juurde, mille portugallased ja hispaanlased avastasid, nii et Gröönimaalt võib sinna jõuda merd mööda.»

Grip ütleb edasi, et Christian III vanaisa Christian I saatis laevnikud Piningi ja Pothorsti Portugali kuninga palvel välja põhjas uusi maid ja saari otsima.

See hilja avastatud kiri võimaldas mitusada aastat teada olnud sõnumeid, mil katkenditena omaette vähe tõestusvõimet oli, reastada ja isekeskis siduda, sest reisi eesmärk ja aeg olid neis ühesugused.

Piningit ja Pothorsti mainitakse mitmeis lühikestes vihjetes kaartidel, ürikutes ja raamatutes kui ohtlikke piraate. Olaus Magnus, väga õpetatud, kahjuks aga ka väga sensatsioonihimuline kroonik, laseb neil 1494. a. Hvitserki kaljul Gröönimaa idarannikul saaki luurata. Selleks, et seda suurel hulgal saada, olevat nad kalju tipule teinud «suure ümmarguse rajatise seatinast ringide ja joontega». «Sel viisil on neile, kes röövi peal väljas on, antud käepärasem võimalus, sest nõnda saavad nad juhatuse, mis suunas merele tuleb minna, et suurt saaki saada.»

1549. a. Islandi kaardil, mille bürgermeister Grip tõotas kuningale saata, seisab ühe Islandist loodes asuva kaljusaare juures: «Suur mägi nimega Witsarc, mille tippu on üles seatud meremärk, et meremehi Gröönimaa eest hoiatada.» See luuravate mereröövlite poolt jäätunud, vaevalt kunagi mõne laeva eesmärgiks oleval rannikul püstitatud teeviit kuulub ilmselt muinasjuturiiki.

Taani kuninga juures seevastu olid halva kuulsusega meresõitjad kõrges hinnas. Ta usaldas neile oma laevastiku ülemjuhatuse. Hildesheimist pärinev Didrik Pining oli hiljemalt aastast 1478 kuni 1490 Islandi asevalitseja. Tema antud seadused on osalt meie päevini kehtinud. Tema viimane korraldus pärineb 1. juulist 1490. Temast sai siis maailma põhjapoolseima kindluse Vardöhusi komandant. 1. juulil 1491 palub Alting kuningas Hansu (Johann I) määrata asevalitsejana ametisse Einar Björnsson, väites, et nad on saanud kindla teate Piningi surma kohta. Pining suri seega 1491. aasta algupoolel. Pole võimalik, et ta kolm aastat pärast oma surma üksildasel Gröönimaa kaljul saaki oleks luuranud. Pothorsti nimetab üks inglise ürik aastast 1491 «Pothurst de Hamborough». Kuninga usaldus mõlema mehe vastu on mõistetav, sest Christian I oli ka ise sakslane.

Enne Gripi kirja teatavakssaamist ei olnud Piningit ja Pothorsti kordagi ühendusse viidud mõne ekspeditsiooniga Gröönimaa vetesse. Ent täpselt sinna nende reis läks, sest Grip jätkab, et nad «Gröönimaa ees Wydzszercki kaljul, mis asub meres saarel vastu Sniefeldsiekelit , üles seadsid ja valmistasid suure meremärgi Gröönimaa mereröövlite pärast, kes rohkete väikeste ilma kiiluta laevadega suurel hulgal kallale tungisid».

Et Pothorst alles 1. juulil 1473 Hamburgi teenistusest Taani teenistusse üle läks, siis algas reis nähtavasti varsti pärast seda. Võib-olla palgati ta just selle ürituse jaoks. Ühise ürituse motiivid näikse Taani osas selged olevat. Christian I tundis huvi eelkõige Gröönimaa vastu, ta tahtis kaotsiläinud kolooniat oma riigiga taas ühendada. Kui Alfonso V, ka Aafriklaseks kutsutud, sellest osa võttis, siis olid tal hoopis teised põhjused. Juba ligi kuuskümmend aastat suundusid Portugali püüdlused Aafrika rannikule ja sellest mitte liiga kaugel asuvaile saartele. Küsimuses ei olnud sealjuures — vähemasti mitte esmajoones —avastused ja teaduslikud saavutused. Kaptenite aruanded teatavad küll püütud orjade täpse arvu ja iseloomu,, räägivad aga üpris harva ja ka siis vaid muu hulgas geograafilistest, meresõidu- alastest või muudest teaduslikest tulemustest. Ei tuntud huvi ka Indiasse viiva meretee vastu. See Henrique Meresõitjale omistatud idee on legend. Kui ta oma elu viimastel aastatel seda laadi plaane arendas, siis mõtles ta Aafrika «Indiat», meie Etioopiat, kus pidi valitsema legendaarne preester- kuningas Johannes, keda 12. sajandist peale asjata oli otsitud Aasiast. Üheskoos temaga kavatses Henrique — ta oli mauride vastu võitlemise Kristuse ordu suurmeister — mässida aina võimsamaks muutuva Islami kahe rinde sõtta.

Noil aastail ei olnud idee jõuda Oriendi muinasjutumaadele üle läänepoolse ookeani sugugi mitte uus, see oli isegi üsna vana. Ükskõik kui tagasi tõrjuvalt Atlandi ookean ka käitus, ikka jälle teatas ta kummaliste mereajudega ahvatlevalt vastasasuvaist randadest. Nii oli Quintus Caecilius Meteller Celer, Gallia prokonsul aastal 62 e. m. a., saanud boilaste kuningalt kingiks mõned «indialased», kelle torm oli Germaaniasse pillutanud. Enea Silvio Piccolomini, hilisem paavst Pius II, teab oma teoses «Historia rerum» vesta samalaadsest sündmusest keiser Barbarossa ajal. Ta kirjutab: «Aastal 1153 tuli Lüübekisse, ühte Saksamaa linna, paat metsinimestega, kes olid pärit nähtavasti Baccalaose rannikult, mis asub samal laiuskraadil kui Saksamaa.»

Me kuuleme veel kord laiade nägudega tumedanahalistest meestest, kelle Briti ranniku ees ristlev Prantsuse laev aastal 1508 paadist peale võttis. Assooridel Graciosa saarel ajasid lained randa surnud mehed sinakasmustade sirgete juustega ning punaka varjundiga nahavärviga, ja kuna haid neid ei olnud ära söönud, arvati, et nende kodumaa ei tohiks asuda mitte liiga kaugel läänes. Cabo de la Virgalt Florese saarel  nähti kergete katustega paate, mis olid mehitatud võõramaiste inimestega.

Kuid mitte ainult inimesi, vaid ka võimsaid tundmatute okaspuude tüvesid, jämedalt töödeldud ja omapäraselt nikerdatud puitu, bambusroogu ja mõistatuslikke suuri mereubasid kandis meri Lääne-Euroopa randadele ning Kanaari ja Madeira saartele. Neid ube nimetavad Porto Santo  elanikud «Favo de Colom», Kolumbuse oad, sest nad usuvad, et need olid tema ürituse tegelikuks ajendiks. Ja veel üks asjaolu hoidis huvi tundmatute maade vastu teisel pool suurt vett alatasa ärkvel: vanad legendid selles meres asuvaist õnnistusrikkaist saartest ja teade maast, mida kaugele läände aetud laevnikud olevat näinud.

Madeira elanik Antonio Lerma arvas kaugel lääne pool Assoore kolme saart näinud olevat, üks teine meresõitja koguni «Tartaaria» rannikut. Kanaari saarte Gomera ja Ferro asukad nägid iga aasta kaugeid saari, nagu nad vande all kinnitasid. Seda laadi teateid on kümneid. Kummalisel kombel ei võinud ükski neist meresõitjaist suunda randade poole, millele õnnelik juhus neid nii lähedale oli viinud. Mitte keegi ei kindlustanud endale õigusi, millega tolle aja monarhid avastajaile heldekäeliselt tasusid. Ainult kartograafid kasutasid head võimalust paigutada mere tühja ruumi saari, mida iial ei leitud — Antilia, St. Brandan, Seitsme Linna saar ja O’Brasil. Otstarbekate tugipunktidena oleksid need sõidu «Indiasse» mõnusateks etappideks jaotanud. Läände sõitu ei usaldanud sellest hoolimata keegi ette võtta.

Põhjuseks polnud mitte oskamatus merekindlaid laevu ehitada. Seda tuleb otsida arusaamisest, et navigatsioonialased teadmised ei olnud ulgumerel kindlaks asupaiga määramiseks küllaldased. Nii piirduti väiksemate otsingureisi- dega. Sada sõidutundi, mille võrra meresõitja Vicente Diaz Assooridelt läände tungis, oli kõik, mida julgeti.

Alfonso V teadis, et taanlased ja norralased tundsid Atlandi põhjapoolseid laiuskraade paremini kui kõik teised meresõitjad. Iseseisva Arktika-reisi riisikot ei hakanud ta oma soojemate tsoonidega harjunud kaptenitelt ja madrustelt nõudma; võimalik, et keegi polnud selliseks julgustükiks valmis. Pealegi püüdis ta alati võimalikult väikeste kulutustega toime tulla. Nii oli hõlpus tulla mõttele, õhutada oma Taani sugulast reisile, kus Gröönimaa pidi olema üks etapp, läände tungimine aga eesmärk.

Ekspeditsiooni lähema käigu kohta ei saa me laialipillatud märkmeist selgust. Sõit läks kahtlemata Islandi kaudu. Kuni üsna hilise minevikuni säilis seal elavana pärimus ühe «lõunamaalase» osavõtust; see olnud Kolumbus.

Tuge selleks arvati leidvat ühes märkmes, mille piiskop Las Casas oli võtnud oma teosesse «Historia de las Indias» (1552—1561) ja mis leidub ka paljuvaieldud teoses «Vita dell’ Ammiraglio» (Veneetsia 1571). Autoriks olevat Kolumbuse noorem poeg Ferdinando. Kuid see elulookirjeldus on nii täis vastuoksusi ja ilmseid vigu, et on raske avastusreisija poega autoriks pidada. Meile huvi pakkuv koht kõlab nii:

«Veebruaris 1477 jõudsin ma umbes 100 leeguat teisel pool Thule saart ühe saare juurde, mis asub 73., mitte aga 63. kraadil, nagu mõned väidavad. Ja Thule ei paikne mitte seespool Ptolemaiose läänepiiri, vaid palju kaugemal lää¬nes. Ja sellele saarele, mis on niisama suur kui Inglismaa, purjetavad oma kaupadega inglased, eriti Bristolist. Kui ma seal olin, ei olnud meri jääga kaetud. Mõnedes kohtades on siin tõusu ja mõõna vahe 26 bracciot. On õige, et Thule saar, mida Ptolemaios mainib, asub tõepoolest seal, kus see tema järgi asuma peab. Tänapäeval nimetatakse seda Frislandiaks.»

See kiri või päevikukatkend on ajaloolastele palju peavalu valmistanud. Maa peal pole ühtki kohta, kus tõus ulatuks 26 braccioni, s. o. 16 süllani. Kui me võtame võrdluseks portugali braqa, mis on 2,2 meetrit, saame 57,2 meetrit. Hispaania braza oma 1,67 meetriga on väiksem, aga ka sellega ulatub tõus veel 43,4 meetrini. Kõige suurem teadaolev loo¬dete vahe pidavat esinema Fundy lahes Nõva Scotia ja New Brunswicki vahel. Siin on lahe lõpus mõõna ja tõusu vaheks mõõdetud 21 meetrit.

Et inglased, eriti Bristolist, Islandil kaubitsemas käisid, on õige. Aga veebruaris on laevaühenduses Islandiga vaheaeg ja kuidas sel ajal oli võimalik sõita mõnele 100 leeguat (600 kilomeetrit) eemal asuvale saarele, jääb arusaamatuks, ükskõik kas kurss võeti põhja (Jan Mayenile) või läände Gröönimaa ligipääsmatu idaranna poole.

Juba aastal 1812 viis taanlane Konrad Malte-Bruun (1775—1826) selle Islandi-reisi Kolumbuse plaanidega teatud ühendusse. Aasta võrra hiljem esitas islandlane Finn Magnusson asja juba- pisut selgemini. C. C. Rafn ei kahelnud, et Kolumbus Islandi preestrid üles otsis ja neilt ladina keeles kõik teadmisväärse Vinlandi-reiside kohta kuulda sai. Teda lasti koos Piningi ja Pothorstiga ning uuemal ajal, kui selle reisi jaoks sobivamaks isikuks osutus Joo Vaz Cortereal, koos Jon Skolpiga kuni Loodeväilani sõita, mida juba Gröönimaa viikingid olevat tundnud.

Et Kolumbus Lissabonis alles 1476. a. lõpus nähtavale ilmus, siis ei saanud ta Piningi-Pothorsti ekspeditsioonist osa võtta. «Lõunamaalane» võinuks olla ainult Joao Vaz Cortereal. Kuid ka siin on oma raskus: ta oli tõestatavalt juba 1473. a. lõpus jälle Lissabonis, kuigi ekspeditsioon enne sama aasta juulit välja sõita ei saanud, sest Pothorst oli kuni 1. juulini Hamburgi teenistuses.

Oleks siiski mõeldav, et Joao ise reisist osa ei võtnud, vaid ainult selle varustamise eest hoolt kandis ja instruktsioone andis. See võiks seletada, miks ürikus, milles ta nimetati Terceira saare ühe osa kuberneriks, midagi ei leidu tema tagasituleku kohta Tursamaalt. Kuid see ei seletaks, miks mõned Põhja-Ameerika ranniku osad tema nime kannavad, või olgu siis, et oletada mõnd varasemat, umbes 1463 toimunud reisi, mille kohta seni pole saadud esitada mingeid tõendeid. Aga seegi oletus ei lahenda probleemi. Et juba ühes San Marco raamatukogu atlases aastast 1436 leidub Stocafixa saar , mis oma asendilt vastab Newfoundlandile, peavad siin olema käinud teised mehed, võib-olla bretooni kalurid, mille tõendiks võiks pidada Cavo di Brettonit Ulpiuse gloobusel aastast 1542. Nii üks kui teine seletus on ühevõrra tõenäoline.

Kolumbus ei saanud ka Jon Skolpi ekspeditsioonist osa võtta. Oma päevikus märgib ta 21. detsembril 1492: «Olen näinud Levanti ja kogu lääneosa [Vahemerest], olen põhjas sõitnud kuni Inglismaani ja käinud kõigis Ginea osades.» Kolumbus, kes oma küünalt kindlasti vaka all ei hoidnud, oleks vaevalt vaikinud Islandi-reisist, osavõtust Piningi ja Pothorsti ekspeditsioonist või sõidust «Loodeväila».

Mida Pining ja Pothorst Gröönimaal korda saatsid, kuhu ja kui kaugele nende edasine reis ulatus, sellest ei räägi ükski ürik. Kindlasti leidsid nad Idaasula asukad veel elus. Nende reisi tagajärjeks võiksid olla mõningad sealsed uued «moed». Siin võisid nad saada nõu edasise reisi suhtes, võibolla ka lihtsaid kaarte. Siis aga purjetasid laevad Põhja- Ameerika looderannikule. Cortereal pidi nõudma reisi jätkamist edela suunas, vastavalt talle kuninga poolt antud käsule. Võib-olla lahkus Cortereal — kui ta reisist osa võttis — siin laevastikust ja purjetas otseteed Assooridele.

Pole mingit tõendit, et Jon Skolp sellest reisist osa võttis. Et kõik temasse puutuvad allikad nimetavad ühtemoodi aastat 1476, siis peetakse tänapäeval kindlaks, et tema üritusel olid teised eesmärgid. Et ka see reis Portugali õhutusel teoks sai, on ainult oletus. Wytflieti mainitud «Aniani väin» võiks olla nüüdne Davise väin. Olemasolevad napid teated ei õigusta järeldust, nagu oleks ta kuni Lancasteri või koguni Jonesi väinani edasi tunginud.

Mõlemad kuningad ootasid nähtavasti rohkemat. Christian I loobus edasistest üritustest. Ka Alfonso V hoidus uutest väljaminekutest. Otsitud läbipääsuteed polnud leitud. Külmad maad ja kuivatatud kalad polnud see, mida portugallased ihaldasid. Diego Ribeiro kaart aastast 1529 märgib Labradori juures lakooniliselt: «Siin ei leidu ühtki kasulikku asja», ja Newfoundlandi juures: «Seni pole siit leitud midagi kasulikumat kui tursapüük, millest on vähe tulu». Võib-olla tuleneb see alahindamine kahetsusväärsest teadetepuudusest. Taani-Portugali 1473. a. ühisüritus koos selle käigus külastatud maadega vaibus unustusse.

17. sajandi algul võttis Frederik II poeg Christian IV isade plaanid agaralt ja oskuslikult taas käsile. Aastal 1605 saatis ta välja kolm laeva šotlase Cunninghami komando all. Lipulaeva «Trost» esimeseks tüürimeheks oli saadud James Hall, kes Davise alluvuses oli kaasa teinud reisid Loodeväila leidmiseks ja oletas, et maa Davise väina idaserval on Gröönimaa. Purjekat «Rode Love» käsutas taanlane Godske Lindenow. Kolmas laev, pinass «Marekatten» oli inglase John | Knighti käsutada.

Järgmisel aastal kordas Christian üritust suuremas ulatuses. Esimese reisi kolmele laevale lisati «0rnen», mille kapteniks oli norralane Hans Brun, ja «Gilliflower» holsteinlase Karsten Richardsoni komando all. James Hall võttis «Trosti» tüürimehena seegi kord osa.

Sõit viis piki Gröönimaa lääneranda põhja kuni Disko laheni. Cunninghamfjordi ääres otsiti hõbedat. Suhtlemine eskimotega toimus rahulikult, kuni Lindenow mõned neist laskis kinni võtta. Järgnenud võitluses õppisid inimesteröövijad pärismaalasi kui osavaid kivilingutajaid kartma. Et väärismetalli ei leitud ja maa kuigi külalislahke ei tundunud, pöördusid mehed pettunult koju tagasi. Kas nad viikingite asulaid nägid, seda ei öelda.

Kuningas ei olnud tulemustega rahul. Kolmandale reisile aastal 1607 läkitas ta Karsten Richardsoni komando all vaid kaks laeva James Halliga ülemtüürimehena. Üritust tabas täielik ebaõnnestumine. Laevad ei suutnud läbi murda ajujäävööndist Gröönimaa lõunatipu juures. Tormid tabasid neid raskelt; kurnatud meeskonna meelepaha sundis Halli tagasi pöörduma. Seejärel astus ta inglise «Merchant Adventurers» teenistusse. Eskimo odast tabatuna langes ta aastal 1612. Christian IV-le aga piisas nii kulukatest eksperimentidest.

Tõsi küll, pettumus ei kestnud kaua. Kes kõrvad lahti hoidis, see kuulis teiste Euroopa rahvaste pingutustest endale Ameerika-koogist võimalikult suurt tükki lõigata. Taani ei võinud sellest võidujooksust tegevuseta kõrval seista. Kulda ja hõbedat ei olnud külmadel maadel leidunud. Ent ikka veel ootas Loodeväil oma alistajat. Nii saatis Christian IV 1619. a. veel kord kaks laeva Jens Munki komando all teele. Need sõitsid läbi Hudsoni väina, olid rõõmsad, leides ees lahtise mere, ja purjetasid edela suunas üle hiiglasliku Hudsoni lahe. Ka see katse lõppes umbteega. Churchilli jõe ääres pidid meresõitjad talvitama.

Sellest hoolimata taanlased ei loobunud. 1636 üritas Kopenhaageni «Gröönimaa Ühing» uut rünnakut Gröönimaale. 1652 ja 1653 sõitis välja David Danell, 1654 keegi Heinrich Müller «kullaliiva» leidmiseks, 1670 — Christian V ajal — (Otto Axelsen. Aasta hiljem, oma teisel reisil, läks ta kogu meeskonnaga põhja. Pole teada, kui palju laevu ettevõtlikud kaupmehed oma arvel ja riisikol välja saatsid. Kahesaja «aastaga oli Gröönimaa uuesti avastatud, oli rõõmustaval kombel avardatud geograafilisi teadmisi. See oli aga ka kõik. Viikingite asulad jäid leidmata. Aastal 1691 avaldas islandi «õpetlane Ärni Magnüsson kahtlust, et kõik need ekspeditsioonid olid välja saadetud vääradele eeldustele tuginedes. «On usutav, et seoses jää igapäevase rohkenemisega ja selle triivimisega pooluse suunast ka Gröönimaal samuti on läinud ja kristlikud asukad kas nälga on surnud või sunnitud olnud sellesama Vitae genus’e omaks võtma nagu metslased ja nõnda oma loomult degenereerunud.»

JÄRELSÕNA

Käesoleva raamatu autor Kurt Welker ei ole eesti lugejale tundmatu. Juba 1969. aastal samas sarjas avaldatud teosega «Kui puudusid veel aastaarvud». mis vestis Kesk-Euroopa esiajaloost, tutvustas ta end mitte ainult arheoloogia saavutuste sõnaosava populariseerijana, vaid ka teaduse aja- loo ja probleemide hea esitajana.

Eelnenud lehekülgedel avas ta meie ees ühe kõige põnevamaid ja huvipakkuvamaid osi muistse viikingite ajaloost — Uue Maailma avastamisloo viissada aastat enne Kolumbust. Siinseski käsitluses on muistsete sündmuste ja olude esitus põimitud avastajate taasavastamise looga, seega siis teaduse enda ajalooga. Kui autor Gröönimaa omaaegse normanni-asustuse sünni ja saatuse käsitlemisel on suurelt osalt saanud tugineda kindlalt tõestatud faktilisele materjalile, siis Põhja-Ameerikasse ulatunud viikingiretkede puhul viib ta meid pinnale, kus vaieldamatuid fakte on üpris vähe ja kus teaduslikule fantaasiale jääb avar, tegevusväli. Peaaegu kuni selle raamatu kirjutamiseni olid viikingite nii kaugele ulatunud retkede ainsaiks üldist tunnustust leidnud tõendeiks need paar-kolm Islandi saagat, mis vestavad Vinlandi-sõitudest. Kõik muu on jäänud siiamaani ülimalt vaieldavaks. Saagade mitmeti vastuolulised andmed pakuvad avaraid tõlgitsemisvõimalusi, millest ükski pole kindlalt tõestatud.

Neist teaduse ajaloo keerdküsimustest on raamatus üsnagi ilmekalt vestetud. Ja kuigi autor asub nende teadlaste positsioonile, kes paigutavad muistse Veinimaa Massachusettsi rannikule, ja kuigi ta tugevasti toetub skandinaavia päritoluga ameerika entusiastile dr. Hjalmar R. Holandile, kes rohkem kui poole sajandi vältel otsis ja arvas leidvat skandinaavlaste retkede jälgi koguni Metsikust Läänest, tuleb siiski rõhutada, et Kensingtoni ruunikivi, Newporti torn ja teised teoses esitatud väidetavad normannide jäljed Põhja-Ameerika pinnal on kõigist pingutusist hoolimata siiamaani jäänud suurteks küsimärkideks, mille autentsuses on tõsiselt põhjust kahelda. Eriti pole nad tunnustust leidnud Skandinaavia spetsialistide poolt, kes ometi peaksid olema kõige autoriteetsemad asjatundjad viikingeisse puutuvais küsimusis.

Seepärast ei tohiks siin olla kohatu lühidalt tutvustada ka teise, rangelt «teaduslikuma» poole seisukohti, tuginedes põhiliselt Kanada arheoloogi Birgitta L. Wallace’i 1971. a. avaldatud kokkuvõtlikule artiklile. On küllalt huvipakkuv, et käesolevas raamatus on tutvustatud ainult murdosa neist väidetavaist skandinaavlaste Kolumbuse-eelseist mälestusmärkidest, mis Põhja-Ameerikast on leitud. Tõsi, see on küll kõige rohkem laineid löönud osa. Üldse on seni registreeritud 24 raidkirja, 69 esemeleidu ja 52 ehitis- jäänust, mida innukad leidjad on esitanud tõendeina noist varaseist retke¬dest. Lõviosa leidudest koondub kahte piirkonda — ühelt poolt mandri idarannikule New Yorgist põhja poole, eriti Cape Codi ümbrusse, teiselt poolt Suure Järvistu valdkonda, peamiselt Minnesotasse. Rannikul seotakse neid üldiselt Gröönimaa-viikingite Vinlandi-retkedega, sisemaal tavaliselt hilisema keskajaga, eriti oletatava 14. sajandi keskpaiku toimunud Põhja-maade «ristiretkega», nagu võisime lugeda ka eespool.

Kõige kuulsam neist leidudest on kahtlemata Kensingtoni ruunikivi. Kõigest dr. Holandi vaevanägemisest ja laia publiku hulgas saavutatud edust hoolimata on teaduse ringkondades tänapäeval endiselt valitsev seisukoht, et raidkiri pärineb kelleltki kohalikult skandinaavia asunikult ega saa ulatuda kaugemale minevikku 19. sajandi kolmandast veerandist. Skandinaavlaste rohkearvuline asumine Douglas Countysse algas 1857, seega 41 aastat enne kivi leidmist. Ajahamba all silmatorkavalt vähe kannatanud kiri on sisse raiutud 19. sajandil väga tavalise tollise meisliga, milletaolisi keskajal ruunimärkide tegemisel vaid harva kasutati. Keel on kauge keskaegsest, vastab aga peaaegu täpselt sellele kohalikule norra-rootsi segakeelele, mis 19. sajandi skandinaavia asukail Minnesotas oli kujunenud omavaheliseks kõnekeeleks ja mis kohapeal vanema põlvkonna hulgas elab tänini. Mõningane rootsi elemendi ülekaal osutab, et teksti raiuja oli arvatavasti rootslane. Tekst kajastab 19. sajandi keskpaiku Rootsis laialt õitsenud rahvusromantikat, milles olid moes ka muistsed «goodid». Seega pole juhus, et 8 «gooti» (s. o. tõsirootslast) seisab 22 «normanni» (norralase) eesotsas. Ruunikiri oli Põhja-Rootsi kõrvalisemais nurkades (kust oli muide pärit ka Ohman kui üks peamisi kahtlusaluseid) tollal veel talurahva hulgas elav. Tekstis esinev nimetus «saar» oli kohalikus norra-rootsi keeles tavaliseks väljendiks soos oleva künka kohta (vrd. ka eesti soosaar). See- suguselt künkalt kivi ju leitigi. Leiu asjaolud on segased ja äärmiselt vaieldavad, nagu selgus juba eespoolgi. On olemas ruumi isegi võimalusele, et sobiva kujuga kivi juhuslik ilmsikstulek alles ajendaski sellele ruunikirjas teksti raiumise.

Mis puutub teistesse oletatavasti läbi Minnesota läinud «ristiretke» mälestusmärkidesse, siis on kõigepealt üldse vähe usutav, et kuussada aastat tagasi kord maalt läbi rännanud väike inimrühm oskas oma teele poetada nii palju esemeid ja jälgi, et neid nüüd nende marsruudi kindlaks tegemiseks tarvitseb vaid üles otsida ja kokku korjata. Paraku ongi ilmnenud, et väikesed «tseremoniaalsed» hellebardid pole midagi muud kui 19. sajandi Ameerika Tubakakompanii poolt «Sõjakirve» tubaka reklaamiks levitatud hellebardikujulised tubakalõikamisnoad, mis oma esiotsaga olid hinge varal kinnitatud lõikelaua külgel Huviäratava kuju tõttu saagisid paljud neil hingeosa küljest maha ja kasutasid neid iluesemete või mänguasjadena. Kõigil leitud «hellebardidel» on mahalõikamise jälg kindlakstehtav. Tõestatavat hilist, kõige rohkem 18. sajandisse ulatuvat päritolu on ka peaaegu kõik teised «normanni» esemed.

Ainus esemeleid, mille normanni-päritolus pole kunagi olnud kahtlust, on 1930. aastast pärinev nn. Beardmore‘i leid (mõõk, kirves jm.), mille Edward Doddilt omandas Toronto Kuninglik Ontario Muuseum. Kuid need ehtsad esemed toodi Ameerikasse kõige tõenäosuse järgi alles 1923. aastal. Sel aastal saabus Kanadasse ja asus Ülemjärve kaldale Port Arthuri linna elama noor norralane Jens Bloch, kelle isa Norras oli tuntud kollektsionäär. Bloch tegi pangalt peagi laenu, mille tagatiseks olid muistsed relvad. Hiljem sattusid need nähtavasti Doddi kätte, kes lavastas rahategemise huvides nende leidmise Beardmore‘ist. Kui leiu omandanud Toronto muuseum 1956. a. alustas sellega seotud vastuoluliste kuulduste kontrollimiseks järeleuurimisi, siis tunnistas Doddi kasupoeg oma algatusel vande all, et võõrasisa oli esemed algupäraselt leidnud Port Arthurist Blochi maja keldrist.

Laevade kinnitamiseks kasutatud nn. «ankurdusaugud» kivides on üks kõige vähem usutavaid tõendeid, mis kunagi esitatud. Nad ei vasta mingil määral Skandinaavia traditsioonile. Selliseid oli tavaks teha vaid kindlais, pidevalt kasutatavais sadamakohtades. Juhuslikel, ajutistel peatustel ei hakanud keegi nende tegemisega aega viitma, vaid sidumisköis visati lihtsalt ümber mõne kaldal asuva kaljunuki, kivi või puu. Kujult vastavad augud 19. saj. teisel poolel ja hiljem kividesse puuritud lõhkamisaukudele, mis nad ilmselt ka olid. Ikka on ju jäänud vahetevahel mõni kivi ühel või teisel põhjusel lehkamata.

Mis puutub kuulsasse Newporti torni, siis pidas seda juba C. C. Rafn 1839. a. viikingite ümarkirikuks või baptisteeriumiks. 1948—49 Harvardi ülikooli Peabody Muuseumi poolt tornis ja selle lähemas ümbruses teostatud arheoloogilistel kaevamistel aga selgus, et ehitis, saab pärineda alles 17. sajandist. Ehitise aluseks on ringikujuline vundamendikraav, millesse võrdsete vahemaadega on seinu kandma paigutatud 8 kivisammast. Sammaste vahelt kraavi puutumata osast leiti mõningaid selgesti 17. sajandi keskele dateeruvaid inglise kolonistide esemeid (keraamiliste nõude ja savist piibu tükke, üks püssi tulekivi ja mõned naelad). Ka arhitektooniliselt ei ole ehitis kuigivõrd vastuolus varase inglise koloonia ehituslaadiga. Nimelt jätkus veel 17. sajandil inglise maa-arhitektuuris mitmeid keskaegseid traditsioone, mis kajastuvad ka Newporti tornis. Ehitis, mis paikneb Newporti ühes kõrgeimas punktis, kust on avar vaade sadamale ja merele, püstitati arvatavasti siiski valvetorniks. Vaevalt aga oli see mõeldud indiaanlaste vastu. Newport arenes mõne aastaga vilkaks kauba- sadamaks ja usutavasti ehitati torn sadamasse toovate mereteede silmas-pidamiseks. Kui kuberner Benedict Arnold 1677 räägib tornist kui oma tuuleveskist, siis ei tarvitse see olla väär. Nimelt võidi 1675. a. suure tulekahju järel, mil põles ära ka Newporti ainus tuulik, olemasolev torn ajutiselt veskina kasutusele võtta, varustades selle puust peaga. Igal juhul on Newporti torn tõepoolest kõige vanemaid eurooplaste ehitisi, mis Põhja- Ameerikas on alal hoidunud.

Käesolevas raamatus mainimata jäänud ehitisjäänustest väärib äramärkimist veel Mystery Hill («Saladuslik mägi») North Salemis Massachusettsi piiri lähedal New Hampshire’i osariigis. Siia kuulub 22 väikest kuivmüüritises ehitist kiviplaat- või võlvkatustega. Neid on omistatud kord viikingitele, kord iiri munkadele, kord koguni Vana Maailma esiajalooliste megaliitehitiste püstitajaile. Ent 1955. a. kaevamistel saadud üle 7000 leiu pärinesid peaaegu kõik Kolumbuse-järgseilt Euroopa asunikelt. Leidus ka mõningaid indiaani esemeid, mis arheoloogide dateeringu järgi võisid pärineda ajast kuni 1000 aastat e. m. a. Viimast dateeringut kinnitasid ka C-14 uuringud uutel kaevamistel 1969. Nii on arvatavasti tegemist muistsele indiaani asulakohale 17. saj. uudisasunike püstitatud esialgsete ajutiste peavarjudega või ka neegerorjade elamutega, millede samalaadseid jäänuseid on leitud mujaltki Uus-Inglismaalt.

On siiski olemas üks ümberlükkamatu tõend viikingite viibimisest Põhja- Ameerika pinnal. See on 1960. aastal avastatud asulakoht Newfoundlandi põhjatipul L’Anse aux Meadowsi kaluriküla lähedal, mida autor eespool on kahjuks ainult möödaminnes maininud. Raamatu kirjutamise ajal jätkusid alles asula kaevamised ja sellest oli avaldatud vaid mõningaid esialgseid andmeid. Tänapäeval on olukord teine ja meie käsutada on üksikasjaline materjal rahvusvheliste kaevamiste tulemustest, mis toimusid Skandinaavia spetsialistide juhtimisel. Lühidalt on seda juba meiegi lugejale tutvustatud 1975. a. avaldatud A. Gurevitši raamatus «Viikingite retked». Käesoleva raamatu täienduseks sobib sellest tähelepanuväärsest avastusest pisut pikemaltki vesta.

Asulakoha leidis Põhja-Ameerika rannikul teostatud süstemaatiliste otsingute käigus norra kirjanik ja reisija Helge Ingstad. See paikneb üksildase rannaküla L´Anse aux Meadowsi lähedal Epaves Bay idarannal lagedal rohumaal väikese oja suudme ääres lamedal rannakõrgendikul, mis asula taga madaldub sooks. Nagu Helge Ingstad kinnitab, meenutab koht oma karjatamiseks sobivate rohurikaste aasadega ja avara väljavaatega nii mere kui ka kergelt künkliku sisemaa suunas väga normannide asulapaiku Gröönimaal. 1961—1968 toimusid siin seitsmel suvel arheoloogilised kaevamised Helge Ingstadi naise arheoloog Anne Stine Ingstadi juhtimisel ning Norra, Islandi, Rootsi, Kanada ja Ameerika Ühendriikide ekspertide osavõtul. Kaevamiste tulemused kinnitasid, et tegemist on normanni asulaga, mis pärineb esimese ja teise aastatuhande vahetuselt, seega umbes samast ajast, millest vestavad Vinlandi-saagad. 1968. aastal kuulutas Kanada valitsus asulakoha riikliku tähtsusega ajalooliseks mälestusmärgiks ja selle kaitseks loodi L‘Anse aux Meadowsi Ajalooline Rahvuspark, mille haldamisel aitab kaasa Kanada, Skandinaavia ja Islandi spetsialistidest koosnev rahvusvaheline teaduslik nõukogu. Asulakoha konserveerimiseks ja võimalike uute leidude saamiseks toimusid 1973—1976 täiendavad kaevamised tuntud rootsi arheoloogi Bengt Schönbäcki juhtimisel.

Kaevamistel 1961—1968 avastati kaheksa mätasseintega hoone jäänused, enamik neist tulekolletega. Ehitusmaterjal ja hoonete põhiplaanid vastasid viikingiaegseile Islandi ja Gröönimaa hoonetele. Gröönimaal oli ehitamisel küll rohkesti kasutatud ka kivi, mida aga antud paikkonnas polnud lähedusest saada. Mõned eluhooned olid üsna suured, üks neist sisemõõtmetega 24 X 4 m, koosnev neljast ridamisi paiknevast ruumist, teine sisemõõtmetega 21 X 14 m (kuus ruumi kolmes reas). Lisaks eluhoonetele leiti ka. mõned väiksemad ehitised, millest üks oli usutavasti kerisahjuga saun ja teine — teisel pool oja — sepikoda kivist alasiga ja rohkete šlakijäänustega. Sepikoja lähedal paiknes miiliauk söepõletamiseks. Soomaaki raua-sulatamiseks saadi samast soost. Avastati ka kaks suurt õuepealset keedu- kollet. Ranna äärest leiti reas mulla ja liiva vagumusi, mida peeti jäänusteks 4—5 kõrvuti asetsenud paadikuurist, nagu need olid iseloomulikud läänepoolseile viikingeile. Hilisemad Bengt Schönbäcki tähelepanekud tugeva sügistormi ajal 1975. a. osutasid, et «paadikuurid» võiksid olla ka «kõrge mere» murdlainete uhtumistöö saadused. Seegi detailküsimus, mis kuidagi ei kõiguta asulapaiga vaieldamatut normannipära, näitab, missuguste raskustega tuleb arheoloogidel sageli kokku puutuda kaevamiste materjalide tõlgitsemisel.

Tugevasti happeline pinnas ei olnud soodne luude ja metallesemele säilimisele. Vastavalt oli esemeleide vähe, neist aga mõned selgesti skandinaaviapärased. Siia kuulusid 1964. a. suurimast elamust leitud rasvkivist värtnakeder, 1968. a. leitud tüübilt Skandinaavias 10. sajandi teise poolde dateeruv rõngaspeaga pronksnõel ning 1970. aastate kaevamistest pärinev perforeeritud klaashelmes, mis kuulub samuti Põhjamaadel 10. sajandil tavaliste hulka. Viikingitega, mitte aga pärismaalastega on seotavad ka väike laketega messingikang, sissepuuritud silmaga luunõel, kivilamp ja mõned raudnaelad. 10. ja 11. sajandi vahetuse ümber paiknevad muide ka arvukate hoonetest võetud ehitusmätta- ja söenäidiste dateeringud radioaktiivse süsiniku meetodi abil. Analüüsid tehti mitmeis Norra, Rootsi ja Kanada laboratooriumides. Bengt Schönbäcki kaevamistel uuriti ka asulatagust sooserva kui loomulikku kohta, kuhu asulast võidi jäätmeid heita. Siit leiti mitmeid puuesemete katkendeid, sealhulgas paadi pardalaua, kelgu jalase ja vibupuuri tükke. Kuigi neis ei ole midagi spetsiifiliselt normannipärast, pärinevad nad C-14 dateeringu järgi asulaga ühisest ajast.

Väärib veel rõhutamist, et ei leitud ühtki eset, mis võinuks kuuluda hilisemaile Euroopa kaluritele või vaalaküttidele alates 16. sajandist. Küll aga leiti asulapaiga ligikonnast laagrilõkete jälgi ning arhailisi indiaani ja eskimo kiviriistu, mis kõigi eelduste kohaselt pärinevad normanni asulale eelnenud ajast.

Kas võis avastatud asula olla Leif Erikssoni peatuspaik? Helge Ingstad sõitis läbi gröönlaste-saaga oletatava purjetustee, tutvudes vastavate randadega. Baffini maa kaljune rannik sisemaal asuvate liustikega näis talle hästi sobivat Hellulandiks, Labradori idaranniku lõunaosas oli metsamaad, mis võis vastata Marklandile. Ka leidis ta siin Cape Porcupine’i ümbruses Hamiltoni lahe suudme läheda] pikki helendavaid liivarandu, mis olid nii iseloomulikud saaga Marklandile. Muide viitab sidemetele sama piirkonnaga ka üks Gröönimaalt Sandnesi kalmistult leitud indiaani päritoluga ese. See on kvartsiidist nooleots, mille kõige lähemad vasted Ameerika pinnalt on teada just Hamiltoni lahe ja selle jätkuks oleva Melville‘i järve ümbrusest. Kui veel arvestada saagades antud purjetusaegu, siis võiks Newfoundland! põhjatipp tõepoolest sobida Leifi Vinlandiks. Kuid vaevalt on usutav, et selles praegu nii pikkade ja karmide talvedega piirkonnas võinuksid tuhat aastat tagasi kasvada viinamarjad ja talved olla sedavõrd pehmed, et rohi «ainult väheke närbus». Saaga kirjelduse ja L’Anse aux Meadowsi ranniku topograafia vahel on nii mõndagi ühist, kuid pole jälgi, mis kinnitaksid, et praeguse ojakese asemel võinuks seal kunagi olla viikingilaevale sissesõiduks küllalt suur jõgi, rääkimata rannalähedasest järvest. Kuigi avastatud asulat on võimatu vähegi kindlamalt siduda Leifi retkega, on ta teiselt poolt vaieldamatuks tõendiks, et saagade andmed Gröönimaalt lähtunud retkedega leitud uutest maadest vastavad tõele.

Me ei tea, kas Põhja-Ameerika idarannikul avastatakse edaspidi veel uusi viikingite jälgi. Tihedamini asustatud piirkondades, sealhulgas käesoleva raamatu Vinlandi-alal Martha’s Vineyardi saarel ja ümbruskonnas, on lootusi selleks vähe. Nagu ütleb Bengt Schönbäcki kaevamistest osavõtnud Kanada arheoloog Charles Lindsay, on 400 aastat kestnud asustus ja ehitustegevus igas looduslikus sadamakohas idarannikul Newfoundlan- dist lõuna pool kindlasti hävitanud enamiku jälgi kunagistest võimalikest normanni asulatest. Et aga normannid pool aastatuhandet enne Kolumbust Põhja-Ameerika pinnale astusid, selles ei ole nüüd enam mingisugust kahtlust. Ja kui gröönlased juba kord avastasid mitte väga kaugel Gröönimaast külalislahkemad rannad, siis võib ju pidada üksnes loomulikuks neid mööda edasi purjetamist paremate peatuspaikade otsimiseks. Kui ainult väikesel Gröönimaa koloonial jätkus selleks küllaldaselt potentsiaali. Kuid otsiva inimese retked on tihti lähtunud hoopis võimatumaistki oludest.

Ja kui nii mõndagi käesolevas raamatus esitatust peakski jääma fantaasiaproduktina väljapoole tegelikku asjadekäiku, siis oleme ikkagi saanud tuttavaks ühe värvika peatükiga inimmõtte ajaloost. Lahingud Kensingtoni kivi ümber pole löödud asjata. Nad on ergutanud paljusid inimesi nende probleemide üle intensiivsemalt järele mõtlema, nad on aidanud süvendada huvi Ameerika varase avastusloo vastu. Ilma nendeta oleks ehk L’Anse aux Meadowsi viikingiasula ikka veel rohtukasvanult suikunud rahulikku und väljaspool ajaloo teadvust.

Ants Viires

SISUKORD

Kolumbus või Leif? 5

Piiskopkond maailma lõpus 10

See pole äri Hansa jaoks 17

Kus asub Gröönimaa? 20

Tõde või luule 34

Erik Punase lugu 40

Jäämaa 40

Laev asub teele 43

Roheline maa 47

See maa ei saa olla Gröönimaa 53

Eriku pojad 56

Thorfinn ja Gudrid 65

Tummad tunnistajad 68

Kadunuks jäänud normannide otsinguil 68

Pealikutalu 72

Gröönimaa talupojad 78

Tühimaadel 88

Ilma kompassi ja sekstandita 93

Vinlandi mõistatus 101

Kus asus Vinland? 101

Veski, valvelorn või kirik? 113

Viikingid Metsikus Läänes? 121

Ristiretk Ameerikasse 141

Maakaardid panevad mõtlema 150

Lõpp 166

Karjasekepp ja kroon. 166

«Skreelingid» 173

Valged indiaanlased, blondid eskimod 180

Herjõlfsnesi surnud 187

Pilk tagasi ja edasi 198

Järelsõna 209

Register 214