Eesti Raamat, 1968
Tõlkinud Jüri Piik

ETTEVALMISTUSED REISIKS
Kavatsus autoga mööda Siberit matkama minna tärkas mus täiesti ootamatult. Kunagi ammu oli saatus meid kokku viinud mootorlaeval „Volga”, mis läbi jääväljade ja tormide toimetas esimese sõjajärgse nõukogude mäetööliste ekspeditsiooni Teravmägedele hitlerlaste purustatud kaevandusi taastama. Meie, noored insenerid, olime tollal äärmiselt uudishimulikud, meid oli vallanud nagu matkamistõbi. See oli õieti kõik, mis meil ühist oli. Kõiges muus oleks vist raske leida teist kaaslaste paari, kes oleksid nii vastandlikud oma temperamendilt kui ka maitselt ja vaadetelt. Sellest hoolimata ei kaotanud me tollest ajast alates teineteist kunagi silmist, ükskõik kuhu saatus meid ka poleks paisanud: sõprus osutus iseloomude erinevusest tugevamaks. Ja ehkki iga meie kokkusaamisega kaasnesid tavaliselt ägedad vaidlused, tundsime mõlemad sellest vastandlike arvamuste ja tunnete kokkupõrkest rõõmu.
Viimastel aastatel elasime ja töötasime kodumaa eri paikades. Georgi pidas üliõpilastele loenguid, arendas energia muutumise uut teooriat ja mõõtis iga päev sammudega Moskva tänavaid. Kirill õppis kauges Jakuutias tundma meetodit, kuidas igikeltsale ehitisi saab rajada. Ühel talveõhtul kohtusime Moskvas. Kokkusaamisel oli meil nii mõndagi teineteisele jutustada. Jakutsk ja Moskva, kauge ääremaa ja pealinn… kui palju ainet mõtisklusteks ja vaidlusteks!
Kas Jakuutiat võibki nüüd kaugeks ääremaaks pidada? Veel viisteist aastat tagasi oli õige raske sinna pääseda, aga nüüd? Kõigest kaksteist lennutundi, ja kuna Jakutski aeg erineb Moskva ajast kuue tunni võrra, siis on võima¬lik hommikul Jakutskis einetada ja lõunaks Moskvasse jõuda!
Oleme mõlemad autosportlased, seepärast harjunud kau¬gusi arvestama autosõiduks kuluvate päevadega. Vahemaa määramine Jakutskist Moskvani sellisel viisil osutus õige raskeks. Me arvamused läksid lahku, hakkasime vaidlema. Aga kuidas saab kindlaks teha, kummal on õigus? Tõe mõõdupuuks võivad olla ainult kogemused, kuid neid ei olnud: Jakutskist Moskvasse pole vist veel keegi autoga sõitnud.
Vaidluse haripunktil tärkaski hull mõte: aga kui prooviks? See oleks ju pagana huvitav. Isegi auto on meil olemas, asub Jakutskis.
„Tähendab, sõidame?”
„Muidugi!”
«Millal stardime?”
„21. juunil”
„?”
„See on kõige pikem päev.”
„Nõus!”
Tõsi küll, esialgne vaimustus rauges peagi, heitsime endi kulul nalja ja pealtnäha oli kogu kõnelus unustatud. Kuid autosõidumõte jäi kuhugi kripeldama ja andis endast aeg-ajalt märku.
„Kas ei saaks fantaasiat reaalsuseks muuta?” küsis Jakutskisse lendav kiri.
«Tõepoolest, kes ja mis takistab meid ette võtmast autosõitu Jakutskist Moskvasse?” küsis omakorda vastassuunas teele saadetud läkitus.
Varsti lõppesid küsimused, neid asendasid kinnitused, nali hakkas muutuma tõsiseks kavatsuseks. Juba kuu aja pärast saabus järjekordse kirjaga Moskvasse teekonna kava ja ülipikk nimekiri kõige vajalikumatest tagavaraosadest auto jaoks. Sel nimekirjal tuli õige paljusid muudatusi läbi teha ning mitu korda Jakutskisse ja tagasi rännata. Kui me arvutama hakkasime, kui palju need vajalikud varuosad kaaluvad ja kui palju nad ruumi vajavad, siis selgus, et nende jaoks oleks tarvis ehitada järelvanker või võtta reisile kaasa lisaks veel veoauto. Asusime nimekirja lühendama. Aga kuidas on võimalik ette näha, mis osadest kõige enne katki läheb? Nii näiteks oli Georgi kolm aastat järjest kaugsõitudel tagavara vedru kaasa vedanud (kuidas vedru autos teda segas!), kuid ükski vedru ei läinud kordagi katki. Seepärast Georgi seda neljandale reisile enam kaasa ei võtnud … ja seekord üks vedrusid murdus.
Suure vaevaga koostasime kõige vajalikumate asjade nimestiku ja asusime tagavaraosi hankima. Paraku polnud see põrmugi kerge ülesanne. Meil õnnestus muretseda umbes kakskümmend protsenti vajalikest detailidest, seejärel aga jäime toppama: selgus, et muud taga varaosad olid defitsiitsed. Panime end mitmesse järjekorda, andsime tellimused tuttavaile autoomanikele ning jäime ootama. Vahepeal pühendusime marsruudi põhjalikule väljatöötamisele ja tegime nimestiku esemetest, mida võis iga elusündmuse puhul tarvis minna.
Kuna oleme teaduslikud töötajad, siis alustasime kirjanduslike allikate tundmaõppimisega. Peale kõige üldisemate, autoturistidele määratud käsiraamatute sobis meile nagu rusikas silmaauku ainult üks teos — V. Urini „179 päeva autos”, mille aineks on reis Moskvast Vladivostokki. Uurisime raamatu kaanest kaaneni läbi ja saime jahmudes teada, mida meil on tarvis kaasa võtta: mitu püssi, magamiskotid, kakskümmend tsellofaankotikest ja kaasaskantav külmutuskapp toiduainete hoidmiseks, tagavarabensiinipaak, vints, täispuhutavad madratsid, bensiinivoolik, erilised lauad roolirattale ja kirjutusmasina alla, sapöörilabidas, täispuhutav kummipaat, priimus, kuivkütusetabletid, kuus paari rattakette, fotolaboratoorium ja kümned muud asjad.
Peale selle oli meil vaja nõutada vähemalt poole aasta pikkune puhkus ja mitmesugused dokumendid: turufondi talongid, millega võib kütust saada igast bensiinijaamast, Teedeministeeriumi luba, millega saab viibimata nõutada pealelaadimiseks raudteeplatvormi, jne. Nõuannete ja konsultatsioonide saamiseks oli tanus läbi käia üle kuuekümne organisatsiooni. Lisaks kõigele oli reisiks vaja maastikuautot.
Ettevalmistuste niisugune ulatus polnud meile ilmselt jõukohane. Võisime reisiks kulutada maksimaalselt poolteist kuud, auto oli meil kõige väiksema läbimisvõimega „Moskvltš 402″, külmutuskappi meil ei olnud ja kuutkümmend organisatsiooni me läbi käia ei suutnud, sest olime ju tööl.
Kui meil poleks olnud teisi raamatuid, nagu näiteks T. Heyerdahli „„Kon-Tiki” ekspeditsioon” või A. Bom-bard’i «Vabatahtlik merehädaline”, ja lisaks veel mõningaid elukogemusi, oleks me kavatsus jäänudki ainult unistuseks.
Murdsime tükk aega pead ja vaidlesime ägedalt omavahel, kuni jõudsime viimaks kõige lihtsamale ja geniaalsemale otsusele: pole tarvis kuskile minna ega midagi koguda! Sõidame ju mööda maanteed, tähendab, õnnetuse puhul aitab mõni möödasõitev auto meid hädast välja, ning kuna teed ühendavad asulaid, siis pole tarvis tsellofaankotikesi ega külmutuskappe: värskeid toiduaineid võib kauplustest või kohalikelt elanikelt osta.
Niisiis oli asi otsustatud. Auto jaoks pidime varuma kaks väliskummi, kuus sisekummi, kaks kanistrit bensiiniga ja ühe õliga, ühe vedru ja ühe karbi mutrite, poltide ning muude tagavaraosadega. Enda jaoks võtsime kaasa geograafia-atlase, tuula kaheraudse jahipüssi, kummalegi ühe fotoaparaadi, termose ja need asjad, mida me harilikult lähetustelgi kaasa veame. Pori vastu võitlemiseks muretsesime labida, kirve ja liitplokiga varustatud puksiirtrossi. Kuid rattaketid läksid meelest ära, seda asjaolu tuli meil nii mõnigi kord kahetseda.
Autosõitjatele, kes tahaksid meie jälgedel reisile asuda, anname teada, et meie tagavaraosade komplekti kuulusid pidurisilindrid Ja -mansetid, ventilaatoririhm, filtrid, tihendid, esirattalaagrid, süütejagaja, induktsioonpool, mootori- pump ja elektrilambid. Lähtudes kogemustest, mida olime omandanud sõitudel Siberis, tulnuks seda loetelu täiendada rooli varraste munakühenditega ja kummipuksidega esiõõtstelje jaoks.
Jõudis kätte kauaoodatud suvi. Kõik laabus graafiku kohaselt. Puhkusekäskkirjad olid alla kirjutatud. Väriseva käega võttis Georgi raudteekassa luugist vastu pileti Leena jaamani.
„Mis ma küll teen!” tuikas tal peas. „Kõik mu tuttavad sõidavad puhkama Sotsi või Riia randa, aga mina?…”
Järgnesid viis ööpäeva vagunis ja veel viis mootorlaeva pardal. Otsekui ekraanil vilksatasid mööda linnad ja külad, põllud, mäed ja jõed. Suursugune ja inimtühi, energiast pulbitsev tööstuslik Siber. Arutu palju muljeid, millest meel oli tulvil. Kahtlused Riia ranna ja Sotsi suhtes hakkasid päev-päevalt hajuma.
19. juunil lähenes mootorlaev Jakutski sadamale. Kirill seisis kaldal ja viibutas kätt. Sealsamas oli ka meie salatiroheline „Moskvitš”, valmis teele asuma. Sõiduk oli peaaegu uus — ilma ühegi avariita läbi sõitnud 15 tuhat kilomeetrit. Jakutski kuiv õhk aitas teda suurepäraselt säilitada, laskmata tekkida ainustki roosteplekki. Nüüd ei takistanud meid miski alustamast reisi täpselt selsamal päeval, mis oli juhuslikult kindlaks määratud pool aastat tagasi. Meil oli veel kaks päeva varuks. Need kulutasime tutvumiseks Jakutskiga ja linna ümbrusega ning Jakutski ALMAVÜ komitee külastamiseks. Seal kuulati meid tähelepanelikult ära, kiideti me reisikava heaks ning anti meile kaasa ametlik kiri kõigile ALMAVÜ organisatsioonidele meie marsruudil, kirjas paluti osutada meile vajalikku abi ja toetust. See paber ei tõotanud meile küll reaalset abi, see-eest oli ta reisi vältel mõningal määral moraalseks toeks.

SISUKORD
Ettevalmistused reisiks 5
Igikel Isamaa Jakutski kontrastid 10
Igikelts 17
Veeta kaev 23
Esimene takistus 27
Amuur—Jakuutia maantee 37
Tommot — kuldne sõlmpunkt Linn taigas 40
Jakuutia klaas 45
Ävoti mägi 48
Stanovoi mäestiku lähistel 51
Kaamelikaravanide jälgedes Mogot 56
„Hulkurineid” ja „Urkan” 59
Kullavabrik 62
Siberi magistraal Edasi sõita ei saa 66
Autoga raudteed mõõda ‘ 70
Šilka ja Nertšinsk ei kohuta enam 74
Mööda Baikali-taguseid mägesid ja steppe Häbiväärne seik 78
Tuulispea 81
Punane vesi ; 84
Dekabristide kirik 88
Rekordiline sõit 92
Vibulaskmine 95
Igikelts ja teras 97
Kuumad ja külmad vannid
Gorjatšinski kuurort 101 .
336 jõge ’ 108
Angaraa alguses 114
Siberi tuled
Esimene suurehitus 118′
Tulevanikud 125
Võitlus suu- ja sõra tõvega 127
Kas olele ööbinud tuletõrjedepoos? 133
Naine autos
Krasnojarski Kaljusambad 136
Ennustused lähevad “täide 140
Saatuslik Polovinka 143
Siberi pealinn
Vanim ülikool 149
Suurehituste linn 155
Läbi Baraba stepi soolakule 161
Omski kotletid 169
Uute sõiduteede otsingul
Sõidame lõunasse 174
Traktori järel mööda uudismaad 178
Ikkagi Tjumeni suunas 183
Siberi nafta 187
Uraalist Moskvani
Kahes maailmajaos 190
Kunguri koobas 193
Iževsk tervitab distsiplineeritud autojuhte 198
Emake Volga 200
Tere, Moskval 203