Eesti Raamat, 1967
Tõlkinud Gondo Olevsoo

MAA ÄÄREL

Kui imeilus on elu muuseas
ka seepärast, et inimene võib
reisida
I. Gontšarov

Tere! Niisiis jälle meile külla?” Sügispalitut kandev hallinevate juustega elatanud mees tõstab viisakalt kaabut.

„Tere päevast! Jah, näete, tulin jälle… . Aga teie olete ikka veel siin?” Esitan küsimuse vaid selleks, et midagi küsida.

„Kas see üllatab teid?”

„Mõnel määral küll… Kui ma teid kahe aasta eest viimati nägin, siis kinnitasite, et „see talv on viimane” ja et te kevadel tingimata ja lõplikult lõunasse asute.”

Mu teekaaslane elavneb ootamatult.

«Täiesti õige! Kuid te eksisite tähtajaga. Ma kavatsen ümber asuda järgmisel aastal. Elan selle talve üle, siis…”

„ Ja pärast seda ostate suvila Krasnodari kandis?”

„Ei, Gelendžiki lähedal…” Ta kortsutab laupa, midagi meenutades. «Kuulge, kui mind mälu ei peta, siis tõotasite teie tol talvel samuti, et te oma jalga enam siinsetesse paikadesse ei tõsta… Mäletate, pärast seda, kui olite koos kaluritega mitu päeva jääalusel püügil viibinud.”

«Tahtsite vist öelda põdrakasvatajatega, mitte kaluritega?”

«Andke andeks! Muidugi põdrakasvatajatega ja külmas tšummis! … Noh, aga kuidas jäi tõotusega?”

«Oletagem, et ma ei tõotanud, lihtsalt rääkisin… Ja sedagi tulisi meeli.”

«Viiekümnekraadise külma juures?” naerab kaabuga mees.

„Üks-null teie kasuks..,“ naeratan mina. «Kahetsen pattu, ei pidanud sõna …”

Ja mulle on selge, et ta ei sõida siit kuhugi, et minagi tulen ikka ja jälle sellele karmi eksootika maale.

Kuid riietuma peab siin soojemalt, isegi juulis,” räägib ta õpetavalt. «Oleksite võinud kaasa võtta vattkuue, saapad … Muide, mul just ongi olemas liigsed.”

Olen vähe kohmetu.

«Andestage, kuid olen unustanud, kuidas on teie nimi.”

«Mis seal imestada, selline keeruline nimi… Ivan Ivanovitš,” irvitab ta.

«Ivan Ivanovitš! … Mitte ei suuda meenutada, kus ma teid viimati nägin?”

«Kõige usutavam, et sealsamas, kus mina teidki.”

„Kaks-null teie kasuks. Kuid nali naljaks! Kas te olete olnud Jar-Sales?”

«Muidugi!”

„Aga võib-olla kohtusime Novõi Portis?”

«Pole võimatu…”

«Või Tazovskojes?”

«Võimalik.”

Vaatan tema kelmikalt kissis silmadesse.

«Viimane küsimus, Ivan Ivanovitš. Kas te üldse mäletate mind?”

«Kas ausalt?”

.Muidugi.”

„Ma näen teid esmakordselt.”

„Mis te räägite?” purskan tahtmatult. «Muide, avameelsus avameelsuse vastu. Mina samuti. Olen nüüd täiesti kindel, et eksisin.”

«Ma mõistsin seda esimesest hetkest. Aga kuidas te teadsite, et ma kavatsesin lõunasse sõita?”

Langetan viisakalt pea.

«Samast allikast, kust teie saite andmeid, et mina oma jalga enam siia kanti ei tõsta.”

Lapsepõlves ei hellitanud mind saatus. Autot ega jalgratast meil polnud ja rappuv taluvanker selle ette rakendatud hobusega näis tollal maailma parima liiklusvahendina. Aga kõige sagedamini tuli mul käia jalgsi.

Maksab vaid sulgeda silmad ja ma näen jälle oma kujutluses vene külateed, tunnen paljaste jalgade all kuuma rasket tolmu, kuulen viljapeade sahinat rukkiväljadel, kus vagude kohal lokkab võrn, hingan sisse kahe kõrge seinana teerada palistava kanepi lõhna.

Lapseeas pidin ma palju kordi käima külast jalgsi meie väikelinnas ja küllap sel kaugel ajal tärkaski minus soov rännata. Kõik algas vähesest. Tatrapõldudest koolimaja ümber, kus me elasime, tammikust, mis oli täis seenelõhna, ja vaiksest valgete vesiroosidega kaetud jõekesest. Aastad läksid. Ikka kaugemale kodupesast kandsid mind rännuteed. Ja ükski neist ei tundunud tarbetu ega igavana.

Seekord viib mu tee kaugele põhja, Jamalile.

Meenutan selle polaarjoone taga asuva kauge maa-ala veel koolipõlvest tuttavat nimetust ja naiivset lastemõistatust: „Milline poolsaar räägib ise oma suurusest?” — „Jamal ,” vastasime meie. Tõepoolest, see nimi koosneb kahest neenetsikeelsest sõnast: „ja” ning „mal”, kuid nad tähendavad hoopis muud — lõppu, maa äärt.

Ma avan kaardi ja leian kohe Uraali mägede tagant Jamali ülestõstetud sõrme. Meie maa hiiglasuure mastaabi juures ei näi see sõrm tõesti eriti suurena, kuid kui heita pilk Lääne-Euroopa kaardile ja võrrelda Jamali lihtsalt silmamõõdul mõne välismaaga, siis võib kohe tunda poolsaare tõelist suurust.

Neli Belgiat! Kolm Šveitsi! Niisugune on see Kara merre pistetud sõrm!

Mina kavatsen aga rännata mujalgi. Ma tahan ära käia kõikjal, kus elavad Uraali-tagused neenetsid. See aga pole enam Belgia, see on terve Prantsusmaa, pagan võtaks!

Suvi on seal lühike ja muutlik, kevadet aga peaaegu polegi — nii tormiline ja ootamatu on ta pärast maikuu lumetuiske. Sügis on maksimumini kokku surutud; lehtede kuld, laisad Kesk-Vene udud, aeglane looduse närtsimine — kõik see on mahutatud paari nädalasse, mis lahutavad suve talvest.

Tähendab, on vaja kiirustada!

.«Lubage otsepilet Salehardi!”

«Salehardi?” Tütarlaps Vilniuse lennujaama teadetebüroos tõstab imestunult silmad.

Ta uurib kaua ja põhjalikult kõiki tema käsutuses olevaid teatmikke.

«Kahjuks pole Salehardiga lennuühendust.”

„Ei või olla!”

Selgub, et ka teadetebürood eksivad.

Võtan pileti Moskvasse, Salehardi lendan sealt.

On kolmkümmend kraadi sooja. Moskva-lähedastes tiikides suplevad lapsed, sirel on sinavas õiterüüs, lennujaama hoone juures peenardel lõhnavad uimastavalt nartsissid. Teel läheb aga ilm halvaks. Koguneb pilvi ja lennuk sõidab nende kohal. Näib, nagu laiuks meist allpool ääretu lumeväli. Mootor undab ühtlaselt ja kumedalt ning see rõhutab talvemaastiku pilti veelgi.

Mõni tund hiljem hakkab lennuk maanduma. Ta tungib läbi raskete, tihedate pilvede, kuid lennuki all, maapinnal, on samuti valge: maa on kaetud lumega ja puhub külm puhanguline tuul.

„Tervist, Salehard, ainus polaarjoonel asuv linn meie maal!“

… Hommikul kuulen akna tagant kõminat. Laial palkteel nagu klaveriklahvidel sõidavad veoautod. Mööda kõrgeid, alustugedele ehitatud puust kõnniteid kiirustavad tööle inimesed, põntsutades tihedalt ja kõmavalt kummisaabastega. Selles linnas on kõik puust: kahekorruselised suured majad, plangud, trepid ja rajad, mis viivad üle õuede kuuride juurde.

Eile nägin vilksamisi teist, tööstuslikku maastikku: kahele kilomeetrile veninud kalakonservikombinaati, raadiosaatja maste, lennujaama; kuulasin tehase- ja aurikuvilede hüüdeid, heitsin pilgu laevadest kubisevale sadamale.

Igivanade Obil levinud laevukeste — kotšide, lošadite, karbasside, šnjakkide, pordingute, nassadite, millest põhjaaladel paljusid valmistas aastate jooksul kloostrite „töörahvas”, — asemel saabusid nüüd kaide äärde või lahkusid sealt mahukad ja kiired laevad.

Tänavail oli palju rahvast. Tahtmatult märkas pilk noori naeratavaid punase kalevi ja valge polaarrebase sabadega ääristatud pidulikke jaguškasid kandvaid neenetsinaisi, nende kavalaid pilusilmi ja pronksikarva nahavärvi, mis põskedel punaga asendub, kergeid nartasid turuplatsil, väikseid sarvilisi põtru ja tähtsaid, kõnniteedel laisalt mõnulevaid valgekarvalisi laikasid. Kõik see oli üle kallatud ootamatust päikesetulvast, esimesest soojast lõunatuulest, noorte, pakatavate pungade lõhnast.

Kuidas tahaks võimalikult hoolikamalt vaadelda seni veel täiesti tundmatu linna näojooni! Edaspidi tulen ma veel korduvalt siia, tunnen ära need laiad tänavad ja järsud põiktänavad, mis hüpeldes jooksevad vee suunas, näen obeliski langenud revolutsionääride haual, kuulen poeetideks saanud karjuste kiirustamata kõnelust. Ma leian tuttavaid ja sõpru…

Seni aga… Seni kannustab kevad, kümnete kilomeetrite ulatuses laiali valgunud Ob, kannustab kannatamatus. Aeg on asuda teele, edasi põhja poole, asustamata ja karmidele aladele.

Traaler „Onega” lahkub Salehardist hilisõhtul. Koos teiste laevadega: traalpaatide, isotermiliste praamide, felukkide, pargaste, lihterite ja kaatritega läheb ta põhja poole, vastu elavale kalavoole, mis on valmis lahkuma talvituspaigast Obi suudmelahes ja sööstma jõkke.

Tuletan meelde, kuidas sattusin laevale.

„ Jah, teil on täiesti õigus, Salehard ei kao kuhugi. Võibolla ehk ainult liigub mõne kilomeetri võrra polaarjoonest kõrvale: geodeedid täpsustavad parajasti tema asukohta kaardil… Teil on aga kindlasti kõige parem sõita.”

Maria Vladimirovna tagus peopesaga nõudlikult vastu telefoniharki ja puhus torru.

„ Pjotr Aleksejevitš? Kuhu te kadusite? On asja. On vaja saata üks inimene mõne laevaga päri voolu … jah, hea inimene … Kas ma teda ammu tunnen? Ammu, eilsest saadik. Sobib? Hüva!”

Ja hetk hiljem.

„Kõik on korras. Te sõidate „Onegal”. Maale võite minna Aksarkas, aga võite ka edasi sõita, kui tahate. Seal saab üle minna teisele traallaevale, neid on nüüd palju.”

Maria Vladimirovna Poljanskajaga, tookordse Jamali põllumajandus jaama direktoriga, olin ma alles äsja tutvunud. See toimus lihtsalt nii: tulin tema juurde kabinetti, milles oli palju lilli, ja esitlesin end. Võõrastemajas, nagu ikka, polnud kohti, ja ma ööbisin uue tuttava külalislahkes kodus. Esimest korda elus sõin ma põdraliha ja (mitte esimest korda elus) jõin lahjendatud piiritust. Hommikul sain laost kõik, mis on vajalik rännakuks Jamalil juunikuus. „Allkirja? Naeruväärt! Kas te tõesti viite Vilniusse poolkasuka, vihmamantli ja saapad!?” — „Aga siiski… Korra mõttes…” — „ Jah, kohe näha, et te pole olnud põhjas.”

Nüüd ma seisan laevatekil, laost saadud riided seljas, ja vaatlen ahnelt Obi alamjooksu avarusi. Sel jõel on oma eriline ilu, mida ei saa millegagi ära vahetada. Niisuguse jõu ilu, mida ei demonstreerita, nagu ka tugeva inimese juures, kuid mida on tunda igas tema kiirustamata liigutuses. Siin Ob ei märatse, ei mühise isegi liigvee ajal, kuid viib endaga vaikides, otsekui möödaminnes kaasa terveid metsasalusid. Jõgi lõikab vaikselt maha majakaid ja üksikuid maju, kukutab vaikselt järsku kallast ja liigub vaikselt edasi ookeani poole.

Soe päikesepaisteline öö kiirgab värvides. Ma ei lahku laevatekilt, et mitte mööda lasta hetke, mil päike lõpetab laskumise ja alustab oma uut teekonda taevas. Kella kaheksa paiku õhtul ilmuvad horisondi äärele esimesed kollased loojanguvärvid. Järk-järgult muutub Obi vee kahvatusinine värvus lillakaks. Möödub tund, ja juba katavad esimesed roosad varjud valgeid pilvekaharaid.

Päike muutub laskudes hiiglasuureks vaskpunaseks kettaks ja teda pole enam valus vaadata. Kella kahe paiku öösel on päike jõudnud itta ja peatub horisondi juures, seda vaevu riivates kastab ta vette oma alumise ääre ja hakkab siis äkki pidulikult ja aeglaselt tõusma, õhtust saab hommik, ööd aga polegi olnud. Uus koit puhkeb taevas.

Ma pingutan kaua mälu, et leida talle epiteeti, ega leia paremat kui — punapõskne. Roosakasse tooni värvub vesi, valge lainevaht, roosa leegina süttivad ja kumavad polaarjoonetaguse Uraali lumeväljad.

Mäeaheliku kuus hiiglarahnu paistavad kogu aja otsekui tume äikesepilv vasakul horisondil. Nad on sinakad. See aga pole ei vee ega taeva sina. See sina on midagi selle ja teise vahepealset ja nii läbipaistev, et näib, nagu oleksid mäed läbipaistvad ja neist võiks läbi näha Bolšezemelskaja tundrat.

Kella kolme paiku hakkavad kauguses paistma Aksarka madalad ehitused. Aksarka on hiiglasuure rajooni, mille pikkus on kuussada ja laius peaaegu kakssada kilomeetrit, administratiivne keskus.

Harjumatusest tundub kummalisena küla, kus magatakse siis, kui päike on kõrgel ja paistab heledalt. Akna- eesriided on ette tõmmatud, luugid suletud. Hulgun mööda pikka inimtühja tänavat, püüdes leida elumärke. Kõik aga magavad. Isegi koerad. Põhjas nad ei valva.

Olgu, pole mõtet kedagi tülitada. Pealegi on rajooni täitevkomiteel selline tore trepikoda, mul aga seljakott, millele võib toetuda.

Ma ärkan hilja, siis kui tänavad on juba rahvarikkad. Küllap on siin harjutud minutaoliste külalistega ja inimesed sammuvad rahulikult mööda. Vaid umbes üheksa-aastane mustasilmne tõmmunahaline poisike, kellel on seljas kirev malitsa, uurib mind huviga.

„Tere, onu,“ ütleb ta laulval häälel ja naeratab.

Võtan kiiruga ärkveloleva ja ainult hetkeks istuma jäänud inimese poosi.

Vaatleme teineteist tükk aega huviga.

„Onu, lähme meie poole magama,” sõnab poiss ootamatult.

„Mis sa veel välja ei mõtle,” püüan varjata oma kohmetust. „Siin, vennas, on palju parem kui kodus. Värske õhk, jahedus.”

„Aga meil on ikkagi parem!”

„Kus teil?”

«Kuidas kus?” imestab poiss. «Internaadis.”

«Olgu siis, kui sa just kutsud. Vaatan, kus sa elad. Kuidas su nimi on?”       .

„Kolja.”

Kõnniteel, sabad kohevil, haigutavad hiiglasuured laikad. Kolja sammub otse üle nende.

«Tuleb välja, et sa oled vapper, ei karda koeri.”

Kuulnud komplimenti, hakkab Kolja nii energiliselt üle sabade marssima, et astub ühele neist peale. Laika kiunatab ja laskub kõnniteelt vastumeelselt läbipääsmatusse porri.   . .

„Kas teil sõidetakse nendega?”

Kolja muigab:

«Nagu ise ei teaks!”

«Kust mina seda tean, ma pole ju kohalik.”

«Kas Salehardist?”

„Ei, vennas, kaugemalt, Vilniusest… Kas oled kuulnud sellisest linnast?”

Poisikese mustad silmad vaatlevad mind imestusega.

«Aga kas teil ei sõideta koertega?”

Kolja jõuab mulle veel teatada, et ta on neenets, et isa tal ei ole, aga ema Jelena Petrovna sõitis Leningradi õppima.                .

Kooli aknad on Obi poole. Lai trepikoda, laiad koridorid. Kolja viib mu otseteed magamistuppa. Siin on väikeste neenetsite, hantide, komide, venelaste voodid.

Meie juurde tuleb noor naine.

„Miks sa, Kolja, ei tutvusta oma külalist?”

„ Juhataja Faina Georgijevna,” sosistab Kolja kiiresti.

Hetk hiljem ümbritsevad meid tõmmunahalised ümaranäolised poisid ja tüdrukud. Ainult üks tütarlaps, hant Ljuda Kondõgina, on teistest vanem. Tihedad mustad juuksed kuklal kokku kammitud, kitsad pruunid silmad, laiad neenetsi vibu sarnaselt kaardus kulmud. Rinnal komsomolimärk.

Seitse aastat on Ljuda elanud internaadis, on lõpetanud seitse klassi ja sõidab varsti kaugesse Omskisse meditsiini-instituuti ettevalmistuskursustele. Seal on ka suvel pimedad ööd ja see tundub nii võimatuna, et lapsed õpetaja juttu kuulates kahtlevalt muigavad ja omavahel sosistavad.

„Kas te meie Anjat tunnete?” küsib Faina Georgijevna, tõugates ettepoole pisikest tüdrukukest. Tüdruku pealael on kaks patsikest nagu noore põdra sarved naljakalt püsti.

Anja isa kalur Noga ei tahtnud kuidagi tütrest lahkuda, läheduses aga polnud kooli. Kui õpetaja tuli rändlaagrisse Anja järele, peitis Noga tütarlapse tundrasse, õpetaja tuli Aksarkasse tagasi tühjade kätega.

Nädala pärast aga saabusid internaati kolm külalist: Noga ise, tema naine ja Anja. Anja oli riietatud pikka, maani ulatuvasse kirjatud jaguškasse, kandis jalas pehmeid säärsaapaid kisse, mis valmistatakse põdrajalgade nahast; peas oli tal põdranahkne polaarrebase sabadega kaunistatud müts. Kui tütarlaps liikus, helisesid mütsi külge riputatud kellukesed.

Juhataja kutsus kõik kolm sööklasse, kus lapsed parajasti lõunastasid. Ema ja isa istusid pisut kaugemale, et paremini jälgida, mida vene naine nende tütrega teeb. Too aga pani Anja laua äärde teiste laste juurde istuma.

„Kas suppi tahad? Riisiga!”

Mustade klaasnööpidega sarnanevad silmad vilasid hirmunult.

Nüüd selgus, et Anja ei oska sõnagi vene keelt, ei oska hoida lusikat ega kujuta ette, mis on supp, kuna neenetsid keedavad tundras ainult tambist — ivaid. Appi tulid teised lapsed ja Anja sõi isukalt ära kogu portsjoni.. See meeldis vanematele, nad naeratasid rahulolevalt. Naerule läks ka Anja nägu, kui lauale toodi kange ja magus tee.

„Aga nüüd läheme ennast korrastama,” ütles juhataja Anjale.

Isa muutus kohe ärevaks.

„Ara tal pead puhasta,” ütles ta karmilt. „Kui puhastad, tulen ise ja puhastan ka sinul.”

Puhastamine tähendab juuste lõikamist juukselõikusmasinaga.

Pool tundi hiljem tuli söögituppa keegi tundmatu tütarlaps tumedas flanellkleidikeses ja kummisaabastes. Ainult kaks musta patsikest-põdrasarvekest kinnitasid, et tegemist oli ikka sellesama Anja Nogaga. Tütarlaps kohanes kiiresti ja harjus korraga, temast sai erakordne puhtuse- armastaja ning isegi juukselinte ja valgeid kleidikraesid õppis ta ise pesema ja triikima. Vähem kui kuu möödudes lobises ta vabalt vene keeles, tundis tähti ja kirjutas tahvlile esimese sõna.

Anja vanemad külastavad tütart sageli. Nad istuvad vaikselt taburettidel ja vaatavad teda naeratades. Vahel tulevad tundi ja istuvad kahekesi vabasse koolipinki, mis neid vaevalt mahutab.

„Meie Annuška on hästi,” ütleb Noga.

Väikeste inimeste ees avaneb uus maailm. Ja mitte ainult seepärast, et nad omandavad teadmisi. Üks saadeti näiteks Artekki, teine Moskvasse Rahvamajanduse Saavutuste Näitusele, kolmas ekskursiooniga Tjumeni.

„Praegu on osa koju, tundrasse sõitnud, osa kalastamas, ülejäänud aga on siin, abistavad majapidamises,” jutustab Faina Georgijevna. Ta naeratab rõõmsalt. „Meil on juba kevad: maa on sulanud, varsti hakkame kündma.”

Tänavalt kostab raadiodiktori hääl. On päevauudiste saade: meie kodumaa lõunaosas käib viljakoristamine.

Nii nagu paljusid teisi asulaid Põhja-Obil, hakati Aksarkat ehitama kolmekümnendatel aastatel.

Tuletage meelde Jarošenko nukrat maali „Kõikjal on elu”: vangivagun, trellide taga mõned inimesed, kes toidavad linde. Kõikjal on elu… Mitmel pool Jamalil alustasid elu need, kes olid süüdi nõukogude võimu ees ja kes saadeti kolmekümnendatel aastatel välja asustamata põhjaaladele. Tundra. Võimsa jõe tühjad kaldad.

Neil aastail võis veel näha kolme onni, mis olid säilinud revolutsioonieelsest ajast, mil miljonärist kaupmees Plotnikov siia hooajalise konservivabriku ehitas. See oli ettevõtlik tööstur, kes ei kartnud paigutada kapitali lootusetusse ja riskantsesse ettevõttesse. Enne kui hakata ehitama, käis ta välismaal ja õppis seal konservide tootmist. Möödus mõni aasta ja vabriku toodang sai kuldmedali rahvusvahelisel kalatööstuse näitusel Peterburis.

Palju aastaid oli Plotnikovi kaubamaja käes kalapüügi monopol Obi deltas. Plotnikovi tehased ja laevad töötasid ka pärast revolutsiooni. Plotnikovi poeg Danila Mihhailovits andis need vabatahtlikult üle nõukogude võimule, ise aga töötas ausalt ühes konservivabrikus.

Hiljem tulid lõunast uued laevad. Toodi sisseseadeid. Eriti tähtsaks kujunes kolmekümnes aasta, mil hakati ehitama Salehardi kalakombinaati ja kalatööstusi Puikos, Šugas, Novõi Portis ja siin, Aksarkas.

Tehases on veel vaikne. Seda vaikust võib aga võrrelda vaikusega enne tormi. Kevad on tänavu hilinenud, Ob sai jäävabaks peaaegu terve kuu tavalisest hiljem. Tehas on nagu tardunud, oodates kalade saabumist. Kalad saabuvad nii tormiliselt, et paari päevaga võib täita terve kvartali plaani.

Kuid see toimub alles mõne päeva pärast. Täna aga suunduvad sajad iseliikuvad või puksiiris veetavad laevad ja laevukesed Obi alamjooksul jõesuudme poole, et seal kohata esimesi kalaparvi ja koos nendega tagasi lõunasse rännata.

Ka Aksarka tehas saadab teele „piilureid”. Kaater „Angara” hakkab otsi lahti tegema, kuid ma vehin käega ja mind oodatakse.

„Kas võib kaasa sõita?”

«Muidugi, ruumi jätkub! …”

Näib, et kusagil minust tagapool sammub kevad ega jõua mulle kuidagi järele. Rohulibled ajavad end jõe soistel kallastel aralt maapõuest välja. Kõverate kaskede ja lehistega kaetud parempoolsel, või nagu siin nimetatakse, mägisel kaldal on veel kõle ja paljas.

Aga kui palju inimesi on praegu neil kallastel! Kui ilmub kala, elustuvad talvel tühjad kaldad. Tuhanded suitsujoad tõusevad taevasse. Need tulevad lõketest, üksikute onnide korstnatest, kõige enam aga tšummidest.

SISUKORD

Maa äärel              5

Hullem kui meri 49

„Põhja pool igasuguse põlluharimise piiri” . . 104

Tundras sammujad          131

On selline maa — polaarjoonelähedane Urkal . 173

Kui tähed siravad päeval 208

Põdraradadel 226