Eesti Raamat, 1973
Tõlkinud Hans Treimann

ÜHE KAARDI SALADUS

Leningradis Vassili saarel asuvas Teaduste Akadeemia raamatukogus säilitatakse number 615 all vana koopiat huvitavast 18. sajandi kaardist. Sellel on kujutatud Vaikse ookeani põhjaosa, näidatud Tšuktšimaa ja Kamtšatka tegelikkusele mittevastavad piirjooned, Amuuri jõe kontuur ja Jaapani saarte ahelik. Kaugemal idas hääbub kõik valgesse uttu. Komandori ja Aleuudi saared kaardil puuduvad. Peaaegu täiesti on tähistamata ka Põhja-Ameerika läänerannik. Kaardile on kantud vaid Kalifornia ja Mehhiko. Põhjapoolne ala kujutab endast määratut valget laiku. Põhja-Ameerika lääneosa oli inimesele veel tundmatu. Üksnes Vene valduste läheduses, Vaikse ookeani neljakümnendatel laiuskraadidel kerkib ootamatult esile Juan de Gama maa.

Kaardil olev kiri teadustab, et see on koostatud 1733. aastal Peterburis Vitus Beringi Teise Kamtšatka- ekspeditsiooni jaoks. Dokument pole hinnaline mitte üksnes sellepärast, et see kajastab 18. sajandi esimese poole geograafilisi teadmisi. Sellel on kujutatud ka müütiline Juan de Gama maa, mida kunagi pole olnud. Kaardi autoriks oli Joseph-Nicolas Delisle. Ta saabus Peterburi neil päevil, kui Vitus Bering esmakordselt nägi Ohhotski linna Vaikse ookeani rannikul. Kaht meest lahutas kümme tuhat versta. Neil olid erinevad plaanid. Joseph Delisle tuli Venemaa Teaduste Akadeemiasse, et pakkuda enese kui õpetatud kartograafi teeneid, Vitus Bering aga siirdus Kamtšatkale. Peeter I oli andnud talle ülesande selgitada, kas meretee «läbi Jäämere Hiinasse ja Indiasse» on olemas ning kas Aasia ja Ameerika vahel laiub väin või mitte.

1726.    aasta viimastel päevadel ei võinud Vitus Bering aimata, et Joseph-Nicolas Delisle’i saabumine Peterburi etendab otsustavat osa tema saatuses ja et see teadlane jälgib tähelepanelikult tema 1725. aasta alguses Peterburist lahkunud Kamtšatka-ekspeditsiooni kulgu. Ekspeditsioonist võtsid peale Beringi osa veel leitnandid Aleksei Tširikov ja Morten Spangberg ning gardemariin Pjotr Tšaplin, kellele teadus võlgneb tänu väärtuslike teadete eest vene meremeeste uuringutest sellel teekonnal. Ekspeditsiooni kuulusid veel geodeedid, tüürimehed, laevameistrid. Palju kuid rännati läbi ääretu teedeta Siberi.

Möödusid talv, kevad, suvi ja sügis. Uuesti saabus talv, kuid Bering ja tema kaaslased olid jõudnud alles Ilimskisse, kuhu nad jäid talvituma. Järgmisel suvel jõuti Jakutskisse, kus Bering hakkas koguma andmeid nende paikade kohta, mida tuli uurima hakata.

Bering kuulis põlistelt siberlastelt üpris huvitavaid andmeid: kuus-seitsekümmend aastat tagasi sõitnud venelased korduvalt merdpidi Kolõmast Anadõri. Järelikult oli ekspeditsiooni ülesanne ammu lahendatud. Tundmatud uljaspead olid juba eelneva sajandi keskel avastanud Aasiat Ameerikast eraldava väina. Kuid kes olid nood vaprad, kes sõitsid mööda jäämerd ja tegid suure avastuse? Rahva-pärimustes polnud nende nimed säilinud.

Bering ei võinud aimatagi, et samas Jakutskis, kus ta hoolitses ekspeditsiooni edasise käekäigu pärast, olid säilinud ajaloolised dokumendid kasakas Semjon Dežnjovi ning tema kaaslaste retkest läbi Aasiat Ameerikast lahutava väina 1648. aastal.

1726. aasta lõpus jõudis ekspeditsioon Ohhotskisse ja hakkas viivitamatult laeva ehitama. Vajalikud materjalid jõudsid pärale talve kestel.

Tuhandeid puudasid kaaluva ehitusmaterjali vedamiseks oli tarvis sadu hobuse- ja koerarakendeid. Kuid hobusesööta polnud, ka sõdurid elasid poolnäljas. Aegajalt tuli koormad teele jätta ja ümbruskonnast taas hobuseid hankima asuda. Siberi-teekonna raskused andsid ennast tunda. «Mingisuguseid materjale ei toodud,» teatas Bering Admiraliteedi Kolleegiumile leitnant Spang-bergi salga Ohhotskisse saabumise puhul, «sest meeskond nälgis teel ja selle nälja pärast söödi surnud hobuste liha, toornahast paunu ja igasugu toorest nahka ning nahast rõivaid; materjalid jäeti aga teele nelja kohta maha, sest selsinatsel teel polnud mingeid elanikke ümberringi …»

Beringi ekspeditsioon kandis rohkeid inim- ja materiaalseid ohvreid. Saatuslikku osa etendas selles harimatu ning julm ohvitser Morten Spangberg, kes ei põlanud ka väljapressimist ning šantaaži. Ta tõi ekspeditsioonile rohkem kahju kui kasu.

Spangbergi täielik vastand oli Aleksei Tširikov, kellele esimene Kamtšatka-ekspeditsioon võlgnes kordamineku eest samavõrd tänu kui Beringile. Tagasihoidlik, otsustusvõimeline ning andekas Tširikov täitis kõik Beringi korraldused, ta toimetas Ohhotskisse mitu tuhat puuda jahu ning muid toiduaineid, ilma et midagi oleks kaduma läinud. Tema alluvad ei surnud nälga ja tohutu voori hobused ei pidanud sügava lume alt kulu välja kraapima.

1727. aasta suvel valmis Ohhotskis laev «Fortuna» ja ekspeditsioon võis lõpuks merele sõita. Et aeg oli juba hiline, siis otsustas Bering tormidest hoidumiseks suunduda vaid Kamtšatka läänerannikul asuvasse Bolšeretskisse. See tõi ekspeditsioonile uusi raskusi, sest salk pidi nüüd läbima Kamtšatka mööda maismaad. See-eest aga ei pruukinud karta, et «Fortuna» hukkuks ebasobival aastaajal Vaiksel ookeanil purjetades.

Oma ettevaatlikkuse eest maksis Bering kümnete lageda taeva all veedetud ööpäevadega, hangedesse kaevatud aukudes ööbimisega. Enne Nižne-Kamtšatskisse jõudmist tuli rändureil läbida koerterakendeil üle 800 versta.

Nižne-Kamtšatskis ehitati alus «Svjatoi Gavriil». 13. juulil 1728. aastal asus ekspeditsioon sellega merereisile. Heisati kõik purjed. Tuul paisutas neid ja laev hakkas liikuma põhja poole. Kamtšatka-ekspeditsiooni juht pidi lahendama tähtsa geograafilise mõistatuse, mille üle juurdlesid kodu- ja välismaised teadlased. Juba loomu poolest eraklik Bering muutus veelgi vaikivamaks. Ta meenutas oma elu viimaseid aastaid ja püüdis aimata, mida tulevik talle toob.

Kolm ja pool aastat tagasi oli ta Peterburist lahkunud. Need olid lakkamatu töö ja viletsuse aastad. Kuid ta ei kahetsenud, et võttis oma õlule ekspeditsiooni juhi vastutuse ja vahetas riviohvitseri teenistuse uurija rahutu elu vastu. Beringit veetlesid piiritud ookeaniavarused. Selle lumm oli teda noores eas Indiasse viinud. Nüüd haaras teda taas noorpõlve kirg ning kiskus ta Siberi ja Vaikse ookeani tundmatutesse kaugustesse … Neil aladel oli kõik uus, tundmatu, mõistatuslik.

Beringi esimestest muljetest ja tähelepanekutest räägivad tema ettekanded Admiraliteedi kolleegiumile, märkmed ja laevapäevikud. Põhjalikumateks ülestähendusteks puudus aeg ja sellest on kahju. Kui palju ebatavalisi, dramaatilisi ja naljakaid seiku juhtus tema ning ta kaaslastega! Kui Spangbergi mitte arvestada, võis ta oma seltsimeestega igati rahu] olla.

«Svjatoi Gavriil» purjetas kärmesti piki Kamtšatka mägist rannikut. Tuul tõusis ja paisutas laineid. Üha sagedamini pahisesid rohekashallid veemassid vastu ahtrit ja heitsid pritsmeid tekile.

Ohvitserid ja madrused olid heas meeleolus. Lõpuks ometi oli väsitav retk mööda Siberit ja Kamtšatkat selja taga ja nende väike laev tundmatul, kuid siiski omasel merel. Nii valvekorras olevad kui vahist vabad meeskonnaliikmed tunglesid tekil ja piidlesid silmapiiri — kas ei ilmu seal nähtavale maa või saar, kuhu veel ühegi rännumehe jalg pole astunud. Kuid näha polnud midagi. Vaid vasakul kõrgusid rannikumäed ja merel võis aegajalt näha vaalade veesambaid. Tihti kohati merihobukarju ja linnuparvi.

Kuueteistkümnendal reisipäeval jõuti Anadõri jõe suudmeni, kus kunagi Semjon Dežnjov oma kasakatega merihobusid küttis. Rändurid aga ei teadnud sellest midagi. Teinud vahepeatuse Preobraženije lahes, hankis ekspeditsioon sealt värsket joogivett ja jätkas siis teed põhja poole.

8. augustil kohtuti esmakordselt tšuktšidega, kes rändurite pärimistele meelsasti vastasid.

Ekspeditsiooniliikmed pidid järjekordselt imestama. Selgus, et nemad polnud esimesed venelased sellel maal. Neist oli ette jõutud. Ja kaptenile meenusid taas Jakutski põliselanike jutustused. Tookord oli talle tundunud, et kõik see on vaid legend, kus tegelikkus on põimunud väljamõeldistega. Kohalikud elanikud kinnitasid kaptenile üksmeelselt, et «nende maa teeb kaks lahte ja jõuab siis Kolõma jõesuhu välja, ja igal pool on meri (uus kinnitus väina olemasolu kohta) ning suured madalikud; ja merel, kuhu Kolõma jõgi suubub, on alati jääpangad, millest ka vene inimesed üpris õigesti on teatanud; aga ümberkaudu ei ela peale meie tšuktši rahva kedagi, neilt aga kuuleme, et Kolõmasse suubuvate allikate juures elab ka vene inimesi … Merel teame ainult üht saart, millel elab meie sugurahvas, peale selle aga ei tea me mingit saart ega maad.»

See oli uus tunnistus Aasia ja Ameerika vahelise väina olemasolu käsuks.

Paari päeva pärast leidsid tšuktšide sõnad kinnitust. Laevalt märgati saart, mis nimetati selle päeva pühaku auks Püha Laurentiuse saareks. Pärast saare piirjoonte kaardile kandmist jätkas ekspeditsioon teed kirdesse. 13. augustil 1728. aastal jõuti põhjalaiusele 65° 30′. Bering pidas ohvitseridega nõu. Ta oli erutatud ning pettunud. Tema kõrvus kõlasid üha Jakutski põliselanike ning tšuktšide sõnad. Ta tundis, et purjetab juba avastatud teedel ega pidanud vajalikuks jätkata reisi nii hilisel ning ohtlikul ajal, mil polaarjää võis iga päev laeva oma kütkeisse haarata.

Vaevalt jõudis kapten oma ettepaneku esitada, kui puhkes äge vaidlus, mida ohvitseride sõnatu allumisega harjunud ekspeditsiooniülem ei oodanud. Raske rännu päevil Siberis ei astunud ükski neist tema käsust üle, kõik talusid mehiselt viletsust, nälga ja pakast, väsitavaid päevateekondi, ööbimisi lageda taeva all, riiete ning jalavarjude nappust. Vaidluse algatajaks oli kahekümne viie aastane leitnant Aleksei Tširikov.

Bering luges ekspeditsiooni ülesande täidetuks, sest oli ju kindlaks tehtud, et Ameerika rannik ei lähene kusagil Tšuktšimaale, põhjas aga laiub ääretu meri. Kuid Tširikov vaidles ägedalt ülemale vastu. Pärast kolm ja pool aastat kestnud pingerikast tööd näis Tširikovile nüüd andestamatu veana katkestada uuringud ajal, mil polnud küllalt põhjendatult otsustatud, kas Aasia on Ameerikast tõepoolest väinaga eraldatud või mitte. Ta nõudis retke jätkamist. Tema arvates oli tarvis minna põhja poole, kuni Jäämere jää nende tee suleb, või siis pöörduda läände Kolõma suudmesse. Alles nii saab lõplikult veenduda väina olemasolus. Tširikov tegi ettepaneku vajaduse korral talvitada Tšuktšimaa kirderannikul.

Tširikovi väited veensid Beringit.

Veel mitu päeva purjetati põhja poole. Iga päevaga muutus ilm halvemaks. Meie päevini säilinud märkmetes ja päevikutes kurdetakse lakkamatute vihmade ja udude ning taglast lõhkuvate tormide üle.

Vasakul kõrguv Tšuktšimaa rannik kadus silmist, ümberringi oli vaid hallikasroheline, külm ning salapärane meri. Bering veendus üha enam, et tema ülesanne on täidetud, et ta võib rahuliku südamega reisi katkestada ja Nižne-Kamtšatskisse tagasi pöörduda. Jõudnud põhjalaiusele 67° 18′ ja idapikkusele 193° 07′, käskis ta asuda tagasiteele.

2. septembril 1728. aastal heitis «Svjatoi Gavriil» ankrusse Nižne-Kamtšatski sadamas, kuhu jäi kogu talveks.

Suve alguses siirdus Bering uuesti merele. Ta võttis kursi kirdesse, lootes jõuda Põhja-Ameerika uurimata rannikuni. Puhus vali põhjatuul. Suurivaevu suutsid meresõitjad läbida 200 versta. Tormidest katkutud, vähese toidumoona- ja veevarudega laevukesel edasi sõita oli riskantne ning kapten käskis võtta kursi Ohhotskile. Tagasiteel sõitis ta esimesena meresõidu ajaloos ümber Kamtšatka ja kirjeldas selle lõunarannikut.

1. märtsil 1730. aastal jõudis Vitus Bering koos leitnant Tsirikoviga tagasi Peterburi. Nad tõid kaasa esimesel pilgul tagasihoidlikud rännutulemused. Ekspeditsioon oli kaardistanud Venemaa idarannikut, avastanud Püha Laurentiuse (St. Lawrence) ja Diomedese saared, kogunud huvitavaid andmeid Siberi, Kaug-Ida, Kamtšatka ja Tšuktšimaa rahvaste ning looduse kohta ja läbinud Aasiat Ameerikast eraldava väina.

Beringi käsutuses olid selle avastuse tõendusmaterjalid, paraku aga olid need enamasti siiski kaudsed. Nad ei rahuldanud Admiraliteedi kolleegiumi. Mõned, eriti välismaa uurijad, näevad selles Esimese Kamtšatka-ekspeditsiooni tulemuste mitteusaldamises Beringi vastaste ning vaenlaste salasepitsusi ja on peaaegu valmis süüdistama ka tema lähimat abilist Aleksei Tširikovi, kelle arvamus ühtis Admiraliteedi ametliku järeldusega.

Kuid tegu polnud salajase või avaliku pahatahtlikkusega, vaid vene meremeeste-uurijate suure printsipiaalse aususega. Oli ju nende deviisiks: «Kirjutame sellest, mida näeme, mida aga ei näe, sellest ei kirjuta.»

Kui Beringil olnuks Admiraliteedi kolleegiumis vaenlasi, oleks tema suurepärased kavad selle kantseleides maha maetud.

Bering nägi ette, et mereväe juhtkond ei jää Esimese Kamtšatka-ekspeditsiooni tulemustega täielikult rahule, ja oli juba varem julged ettepanekud valmis mõelnud. Ta unistas uuest suurest ekspeditsioonist. Tema plaanides ilmnes soov edendada Siberi majandus- ja kultuurielu, teha uusi geograafilisi avastusi. Need napisõnalised, konkreetsed ning täpsed dokumendid on säilinud meie päevini.

Eelkõige on seal juttu hariduse levitamisest Siberi rahvaste hulgas. Seejärel juhib Bering tähelepanu vajadusele rajada Baikali piirkonda rauasulatustehased, sest metalli toimetamine Uraalidest itta läheb riigile üleliia kalliks. Bering vihjab maagileiukohtadele Angara ääres ja Jakutski ümbruses, kus kohalikud elanikud tootsid kvaliteetset metalli?

Edasi kirjutab Bering, et oleks soovitav Ohhotski ümbruses ning Kamtšatkal arendada loomakasvatust, samuti hakata viljelema põllukultuure, mis rahuldaks selle piirkonna toiduainetevajaduse. Bering pani ette asustada Kaug-Ida sadamatesse inimesi, kes oskavad laevu ehitada või mõnda muud käsitööd, parandada jakuutide ja kamtšatkalaste elamistingimusi.

Beringi teine plaan oli tervenisti pühendatud Venemaa kirdeosa edasisele uurimisele ja Ameerika ranniku otsimisele. Ta kirjutas, et Kamtšatka elanike jutustuste ja rannale uhutava ajupuidu järgi otsustades asub Ameerika sealt vaid 300—400 versta kaugusel. Et seda tõestada, tuleks Kamtšatkal ehitada suur laev.

Kavatsetava ekspeditsiooni üheks ülesandeks oli uurida mereteed Amuuri suudmeni ja Jaapani saarteni. «Ma loodan, et needsinatsed paigad võib üles leida… ja jaapanlastega kauplemist alustada, mis Vene impeeriumile edaspidi üpris ohtrat kasu võib tuua,» kirjutas Bering?

Beringi arvestuste kohaselt pidi selline ekspeditsioon riigikassale 10 000—12 000 rubla maksma minema.

Projekti lõppsõnas kirjutas ta, et kui Admiraliteedi kolleegium otsustab uurida lasta Siberi põhjarannikut, siis võivad meremehed seda teha kas jalgsi või paatidel rännates.

Nii sündis Teise Kamtšatka-ekspeditsiooni idee. Sellest ekspeditsioonist sai hiljem nii tähtis geograafiline üritus, mida kaua ei suudetud ületada.

Sel ajal kui Peterburi merendusringkondades ettepanekut uuriti ning arutati, seadis Bering päevikuid, aruandeid ja pabereid korda ning koostas kaarte. Vaatamata sellele, et Admiraliteedi kolleegium polnud Esimese Kamtšatka- ekspeditsiooni tulemustega rahul, anti Beringile ometi kaptenkomandöri auaste ja 1000 rubla autasuks. Tolle aja kohta oli see suur summa. Tema ustav kaaslane Aleksei Tširikov ülendati kaptenleitnandiks, kusjuures Admiraliteedi kolleegium märkis, et ta «ilmutas hoolikust ja täpsust, nagu see kogenud mereväeohvitserile kohane».

Teise Kamtšatka-ekspeditsiooni projekti vastu tundsid huvi mitmed selle aja väljapaistvad tegelased. Plaani kõige tulisemad pooldajad olid meremehed. Nemad saavutasidki seda, et 1732. aasta kevadel kirjutati alla määrusele organiseerida Teine Kamtšatka-ekspeditsioon, ja taotlesid visalt mereretke organiseerimist Kamtšatka kaugetele randadele.

Tänaseni on säilinud admiralide Golovini ja Sandersi projektid, milles tehakse ettepanek saata laevad Kroonlinnast ümber Hoorni või Hea Lootuse neeme Vaiksesse ookeani, et uurida Venemaa idaalasid ja otsida Ameerika looderannikut. Kahjuks ei viidud neid projekte ellu.

Beringi esialgne plaan oli tunduvalt avaram. Peale Ameerika ranniku otsimise ja Jaapaniga suhete loomise oli ekspeditsiooni üheks peamiseks ülesandeks uurida Euraasia põhjarannikut ja otsida mereteed Arhangelskist Kamtšatkale.

Ekspeditsiooni koosseisu määrati teadlased, kes pidid uurima Siberi, Kamtšatka ja vastavastatud maade ajalugu ning loodust. Üldse kuulus ekspeditsiooni koosseisu, selle põhjarühmad kaasa arvatud, 997 inimest.

«Riik ei koonerdanud ei inimeste ega rahadega,» kirjutas Teise Kamtšatka-ekspeditsiooni liige Sven Waxell, «vaid varustas ekspeditsiooni kõige vajalikuga, et saada usaldusväärseid andmeid sel ajal tundmatutest paikadest, veel avastamata maadest ja rannikutest. Kõiges selles polnud mingit teist varjatud eesmärki peale kasu ja abi üldisele geograafiale: oli tarvis äratada õpetatud maailm unest, milles ta nii kaua oli suikunud.. ».

Ometi leidus inimesi, kes püüdsid vene meremehi segada nende tõepoolest suurte ülesannete täitmisel. Ootamatult ilmus esile vastküpsetatud akadeemik Joseph-Nicolas Delisle, kes hiljem osutus Prantsuse spiooniks. Ta esitas senatile kaardi müütilise maaga, mis pidavat asuma Kamtšatkast kagu pool neljakümnendal laiuskraadil. Delisle‘il õnnestus senatilt välja meelitada määrus, mis kohustas Beringit ja Tširikovi esmajärjekorras otsima olematut Juan de Gama maad ja alles seejärel asuma Ameerika looderanniku otsingule. See oli löök, mis pidi vene meremeeste pingutused viljatuks muutma. Et oma räpast plaani kindlustada, saatis Joseph Delisle ekspeditsiooniga kaasa oma venna Louis Delisle de La Croyre‘i, kes pidi jälgima senati määruse täitmist. Viimane nõudis otseselt, «et reis läheks eelkõige professor Delisle‘i ettepanekute ja arvamuse kohaselt».

1733. aasta kevadel venisid Peterburist Moskva poole Teise Kamtšatka-ekspeditsiooni pikad voorid. Ekspeditsiooni koosseisu kuulus umbes 500 inimest.8 Tveris (Kalininis) laadisid teelised varustuse lotjadele ja sõitsid Kaasanini, seejärel mööda Kaamat Ossi asulani. Hiljem siirduti mööda maismaad Tobolskisse ja sealt edasi Siberisse.

Taas seisis ekspeditsioonil ees üle kümne tuhande versta pikkune raske teekond. Oli tarvis ehitada laevuke, pärast rännakut mööda jõgesid see hüljata ja liikuda edasi küüdivankritel, ajuti aga varustus nartadele asetada ja inimesed nende ette rakendada.

Siberis oli Beringi käsutusse antud Tobolskis ja Jakutskis paiknevatest polkudest 500 sõdurit. Nüüd kuulus ekspeditsiooni juba tuhatkond inimest. Kui aga liita nendele veel kasakad, talupojad ja pagendatud, kes aitasid toiduaineid, varustust ja materjale edasi toimetada, siis tuleks seda arvu veel tunduvalt suurendada.

Niisugune oli Beringi Teine Kamtšatka- ekspeditsioon, mida ajaloolis-geograafilises kirjanduses tuntakse Suure põhjaekspeditsiooni nime all.

Alles 1735. aasta sügisel jõudis Bering oma kaaslastega Jakutskisse. Seal kuulis ta, et teel Ohhotskisse külmus kapten Spangbergi laev Judoma jõel kinni ja meeskond jäi asustamata maakohta peaaegu toiduta. Juba Esimese Kamtšatka-ekspeditsiooni ajal oli Spangberg palju ebameeldivusi tekitanud. Nüüd oli tarvis teda kiiresti abistada. Et kindlustada ekspeditsiooni edukas kulgemine, käskis Bering kapten Tširikovil eeloleval suvel vedude juhtimine enese peale võtta. Tširikov ei petnud kapten- komandöri lootusi. Ta toimetas toiduained ja muu varustuse Ohhotskisse ja alustas laevaehitust.

Ohhotskis nägi Tširikov, et eelmisel aastal sellesse sadamasse saadetud Spangberg polnud sõduritele ja madrustele kasarmuid, ohvitseridele onne ega laohooneid ehitanud. Spangberg vihkas venelasi ja tunguuse, kasakaid ning sõdureid ja tegi oma võhiklike korraldustega ekspeditsioonile suurt kahju. Nüüd otsustas ta oma ülemusele kaikaid kodaraisse loopida. Ta kirjutas Beringi kohta kaebuse Peterburi.   –

Kui Bering Ohhotskisse saabus, tundus, et kõige suuremad raskused on jäänud seljataha ja et peale merestiihia ei takista teda miski Ameerika looderannikule purjetamast. Kuid ta eksis.

Peterburis ei oldud Beringi tegevusega rahul. Ekspeditsioon võttis liiga kaua hoogu. Aastad möödusid, kuid mingeid reaalseid tulemusi polnud. Põhja-Jäämere ääres hukkusid laevastiku parimad ohvitserid üksteise järel, kuid kaardistatud olid vaid üksikud piirkonnad Aasia rannikust. Idas alles ehitati laevu Jaapanisse ja Ameerikasse purjetamiseks. Kuid kulutused olid tolle aja kohta tohutud — 300 000 rubla.

Üha uued ning uued rahapalved laostasid riigikassat. Peterburi kõrgemate võimuorganite rahulolematus kasvas aasta-aastalt. Beringile saadeti noomitusi, teda kiirustati, ähvardati.

1738. aasta septembris hakkas keisrinna Anna kabinet tegelema ekspeditsiooni asjade läbivaatamisega ja soovitas senatil ning Admiraliteedi kolleegiumil tööd lõpetada, ohvitserid ja madrused aga Peterburi tagasi kutsuda. Et initsiatiiv lähtus nii kõrgelt tasemelt, siis oli üritus tõelises ohus. Kuid ka sel Venemaa ajaloo süngel ajastul, mil lokkas orjameelsus, karjerism ja pugemine, leidus inimesi, kes astusid suure ürituse kaitseks välja. Need olid Admiraliteedi kolleegiumi liikmed Golovin ja Urussov. Esimene oli alles hiljuti teinud ettepaneku saata Vene laevad Läänemerest Kamtšatkale. Kui tema projekt hüljati, hakkas ta energiliselt ning otsustavalt kaitsma Suure põhja- ekspeditsiooni plaani, mille ettevalmistamisest ta ka ise osa võttis. Neil õnnestus keisrinna kabineti rünnak tagasi lüüa.

Samal ajal kui Peterburis otsustati ekspeditsiooni saatust, ehitati Ohhotskis laevu. Bering juhatas üha uute koormate toimetamist lähtebaasi. Ehkki põhiline varustus — ankrud, kahurid, kanep, köied, tõrv — oli juba Ohhotskisse veetud, jäi vedude probleem aktuaalseks. Juba üksnes ekspeditsiooni toitmiseks kulus umbes 16000 puuda leiba aastas, rääkimata leivakõrvasest.

Oma ettekannetes Admiraliteedi kolleegiumile ei varjanud Bering raskusi. Inimesed olid lakkamatust raskest tööst kurnatud. «Pealegi kanti riided ja jalanõud ära ja kõik jäid alasti ning paljajalu, millegagi aga abistada ei saa, sest osta pole kusagilt…,» kirjutas Bering. «Ja kui olekski, siis mille eest, sest tänavusel 738. aastal (1738.a.— V. P.) pole me… rahapalka saanud ja inimesed on proviandi puuduse tõttu kõhnaks jäänud ning talvisel ajal võttis kange külm nende käed ja jalad ära ja niisugustest raskustest ning muu moona puudusest on paljud sihukesed, et veel vaevu jalul püsivad.»

1738. aasta juunis olid 22 madrust ja sõdurit raskesti haiged. Asjad hakkasid vägisi viltu kiskuma. Siberimaa kantseleide tšinovnikud tegid ekspeditsioonile igasugu takistusi. Ainukeseks lootuseks oli Admiraliteedi kolleegium. Kuid see asus kaugel. Ehkki N. Golovin astus energilisi samme ekspeditsiooni varustamiseks kõige vajalikuga, ei saanud ta alati kiiresti appi tõtata. Bering aga kartis tõsiselt, et ilma niisuguse abita ei piisa tal inimesi mereretkeks.

Toiduainete puuduse pärast ei saanud Spangberg 1738. aastal merele minna ja selle salga tööd tuli järgmisele aastale edasi lükata, üha uusi kaebusi sadas Beringi peale. Tema positsioonid hakkasid kõikuma. Otsustati, et kaptenkomandöri tegevust tuleb uurida. See ebameeldiv kohustus pandi Tširikovile. Viimane aga ei näidanud üles erilist agarust. Ta hindas ja austas Vitus Beringit, ehkki polnud nõus tema mõningate sammudega, näiteks ohvitser Plautini areteerimisega. Plautin oli teinud ülema kohta kriitilisi märkusi. Tširikov tegi, mis võis, et Bering jääks ekspeditsiooni juhiks. Peale selle palus ta kirjas N. Golovinile end juhul, kui ekspeditsioon allutatakse Spangbergile, Ohhotskist tagasi kutsuda.

Õnneks jäi Bering ka sel korral ametisse ja Tširikov Ohhotskisse. Laevad olid sõiduvalmis. Samal ajal jõudsid Peterburist pärale uued kirjad, mis nõudsid Beringilt otsustavaid samme. Viivitamine oli võimatu.

8. septembril 1740. aastal, seitse ja pool aastat pärast: Peterburist lahkumist, läks ekspeditsioon merele. Nüüd sõltus kõik Beringist, tema abilisest Tširikovist, ohvitseridest ja madrustest. Ei rahulolematute kaebused, Spangbergi intriigid ega senati korraldused võinud enam takistada. Suur hetk oli saabunud.

«Svjatoi Pjotr» Beringi ja «Svjatoi Pavel» Tširikovi juhtimisel tõstsid purjed ja sõitsid reidile. Peagi liitusid seal nendega kaks väikest moonalaeva. Väike laevastik võttis kursi Kamtšatkale. Bolšaja jõe suudmesse kavatseti rajada moonaladu ja võimaluse korral kogu ekspeditsiooniga talvitama jääda. Kuid suue oli madal ja laevad ei saanud jõkke sõita. «Svjatoi Pjotr» ja «Svjatoi Pavel» sõitsid läbi Kamtšatka ja esimese Kuriili saare vahelise väina Vaiksesse ookeani. Teisest Kamtšatka ekspeditsioonist huvitava kirjelduse jätnud Sven Waxell kirjutas oma raamatus, et reis läbi väina, mille keskel asus riff, oli väga ohtlik. «Kogu oma elu jooksul (aga ma sõidan merd juba peaaegu nelikümmend aastat) pole ma veel niisuguses hädaohus olnud,» kinnitas Sven Waxell.

Väina läbimisel viibis Bering «Svjatoi Pjotri» sillal. Tuul ajas mööda taevast pilveräbalaid. Ajuti vaatas läbi pilveaukude paike ja valgustas hetkeks laineharju. Seejärel muutus jälle kõik halliks ning sombuseks. Tohutud lained mängisid laeva nagu pähklikoorega. Lainevagudes paljastusid pruunid ja rohelised rifid. Bering mõtles, kuidas ta üksteist aastat tagasi purjetas läbi selle väina vastupidises suunas ja oli kindel, et väin Aasia ja Ameerika vahel on olemas ja et Ameerika asub kusagil Kamtšatka läheduses. Tookord naeratas talle õnn.

Teda määrati uue grandioosse ekspeditsiooni ülemaks. Ja nüüd seisab ta taas laeval, mis pärast Kamtšatkal talvitamist suundub otsima Ameerika looderannikut… Tema unistus on täitunud. Kuid millist hinda on ta pidanud selle eest maksma! Millised jõukulud, uneta ööd, Siberi lõputud teed! Palju kordi oli ta külmast ja näljast hinge heitmas. Raskusi ja viletsusi ei maksa meenutadagi. Vaid vaevatud kõhn nägu, sügavad jooned suunurkades ja põletikulised silmad reedavad, et see mees püsib jalul vaid oma tahte varal. Mõnikord ta kahetseb, et võttis ekspeditsiooni juhtimise enese peale. Nüüd aga on hilja taganeda. Kõige raskem on möödas. Raskuste ja viletsuste kõrge arvutulba alla võib joone tõmmata. Vitus Bering ei võinud aimatagi, et veel polnud tema kannatustekarikas pilgeni ning oma hulljulge mõtte eest peab ta kord maksma kõige kallimat hinda.

Vahepeal oli tuul tõusnud. Kapten andis korralduse osa purjesid rehvida. «Svjatoi Pjotri» viisid edasi veel vaid fokk ja suur marsspuri. Tohutu laine tormas vastu laeva ahtrit ja rullus üle teki. Meremehed klammerdusid köite külge. Idast saabuv tõusulaine kohtus siin läänehoovusega. Kahe vooluse kohtumispaigas moodustusid tohutud kahekümne meetri kõrgused veemäed. Kui laev nende harjalt nõkku langes, tundus, et otsekohe prahvatab kiil põhjakaljude vastu ja lendab pihuks ning põrmuks. Ahtri külge seotud paat viskles nagu pilbas, paiskus vastu parrast ja ähvardas, oht, et lained heidavad paadi tekile. Tuul tormas meeletute iilidena, kuid vastuhoovuse ületamiseks .võimetu laev püsis paigal.

Bering ja tema kaaslased, kartsid peamasti pärast. See võis kergesti iilidele järele anda ja tekile prantsatada. Üleni külma higiga kaetud kapten seisis tüüri juures ja püüdis laeva vastu tuult hoida. Ta oli oma elu jooksul ennegi torme näinud ja teadis, et pruugib vaid alusel külg tuule poole pöörata, kui lained ta matavad. «Kui sel hetkel oleks rool või purjed viga saanud, oleksime kahtlemata ühegi pääsemislootuseta hukkunud,» kirjutas Sven Waxell.

Kui meretõus oma viimase jõu oli ammendanud, pääses «Svjatoi Pjotr» ohtlikult kohalt, ja oodanud ära tormist pisut vähem vintsutatud «Svjatoi Paveli» saabumise, hak¬kas piki Kamtšatka rannikut põhja poole liikuma. 26. sep¬tembril jõudsid laevad Avatša lahe traaversile, kuid lahte nad sisse ei pääsenud. Ootamatult tõusis udu ja mähkis kogu ümbruse oma hõlma. Öösel aga puhkes torm. Lae¬vad suundusid merele raju vaibumist ootama. «Svjatoi. Pjotril» ei vedanud jällegi. Nüüd kaotas ta paadi, mis juba väina läbimisel oli kannatada saanud.

Pöörane torm kestis kümme päeva. Alles 6. oktoobril võisid laevad Avatša lahte, siseneda. Kaldale lähenedes nägid rändurid seal uusi maju ja laohooneid. Neid tervitas tüürimees Ivan Jelagin, kes aasta tagasi oli saadetud Kamtšatkale sobivat peatuspaika otsima. See oli tore kohtumine. Madrused ja ohvitserid võisid kaldal üsna talutavates tingimustes rahumeeli talve veeta.

Bering korraldas taglase mahavõtmise ja laevade talvekorterisse asetamise. Seejärel seisis ta ees uus ülesanne. Oli tarvis Bolšaja jõe suudmesse jäetud varustus talvitus paika toimetada. Ainukeseks transpordivahendiks olid koerarakendid. Bering saatis oma mehed kamtšatkalasi värbama. Kohalikel elanikel polnud mingit lusti oma juurdunud elukorraldust muuta. Mitte keegi ei tahtnud oma rakendiga laagriplatsilt lahkuda ja sõita sadade verstade taha. Ränga töö eest maksti hõbemünte, millega keegi ei osanud midagi peale hakata. Ometi õnnestus toidukraam kohale toimetada. Koguti kokku ligi nelisada rakendit, millega pool tagavaradest talvituspaika veeti. Ülejäänud kraam laaditi hiljem moonalaevale ja toodi 1741. aasta mais Avatša lahte.

Talvitamine Petropavlovskis (nii nimetati ekspeditsiooni poolt rajatud sadam Avatša lahe kaldal) möödus hästi. Suhted kohalike elanikega paranesid. Pärismaalased andsid ekspeditsioonile üle saja põdra ja mitusada puuda kuivatatud kala. Ainult leiba pidi säästma, sest eelseisvaks retkeks vajati jahu.

Talvitamise kestel uurisid Bering ja tema abiline Tširikov huviga Kamtšatka rahvast ning loodust. Nende ettekannetes ja kirjades leidub palju huvitavaid andmeid kohalike elanike, nende tööde ja tavade kohta. Imestusega kirjutasid nad, et pärismaalased ei külva ega istuta midagi, ehkki Kamtšatkal paiknevad venelased kasvatasid otra, rõigast, kanepit ja naerist.

Lõpuks saabus kevad ja laevu hakati ette valmistama meresõiduks. Vaid mõni nädal jäi lahkumispäevani. Ohvitserid ja tüürimehed arutasid retke marsruuti. Vastavalt senati instruktsioonile pidi Bering algul otsima maad neljakümnendatel laiuskraadidel, seejärel aga suunduma Ameerika looderannikut avastama. Kuid leidus mees, kes polnud niisuguse marsruudiga nõus. See mees oli ekspeditsiooni ülema abi Aleksei Tširikov.

4. mail 1741. aastal korraldas Bering nõupidamise, millest võtsid osa ohvitserid, tüürimehed ja astronoom Louis Delisle de La Croyere. Selle alatu ja Beringi saatuses traagilist osa etendanud inimese nime Teise Kamtšatka ekspeditsiooni dokumentides peaaegu ei nimetata. Millega ta tegeles kaheksa ja poole aasta jooksul, mil vene meremehed kujutlematuid raskusi ületades sooritasid retke Peterburist Avatša lahte, pole teada. Ei Bering, Tširikov ega ekspeditsiooni ohvitserid võinud aimata, et juba enne nende lahkumist Peterburist oli astutud samme kavatsetud avastusretke läbikukutamiseks.

Kaheksa ja pool aastat oli Delisle end varju hoidnud. Aga just sel tunnil, mil Bering nõupidamise korraldas, astus ta esile ja asus kangelasliku eneseohverduse vilju hävitama. Sel ajal kui ohvitserid omavahel vaidlesid, rullis ta lahti oma venna Joseph-Nicolas Delisle’i kaardi ja tuletas meelde, et ekspeditsioon peab senati käsu kohaselt eelkõige Juan de Gama maad otsima.

«Esitatud kaardi alusel otsustasime üksmeelselt seda maad uurida,» kirjutas Sven Waxell. Kõik nõupidamisest osavõtnud kirjutasid protokollile alla. Seega kirjutasid mitmed alla oma surmaotsusele. Louis Delisle oli oma ülesande täitnud. Ekspeditsioon suundus otsima olematut maad.

Lõpetati viimaseid ettevalmistusi pikaks reisiks. Laaditi laevadele leiba ja vett, seati korda taglast. Laevad olid värskelt tihitud ja tõrvatud. Maikuu teisel poolel olid nad sõidu valmis. Ka kingitused avastatavate maade ja saarte pärismaalaste jaoks olid pardal. Kokku asus mõlemal laeval teele 152 madrust ja ohvitseri. Mai lõpus sõitsid laevad Avatša lahe suudmesse ja jäid sinna soodsat tuult ootama.

4. juunil 1741. aastal läksid laevad merele. Mõned Petropavlovski ladusid valvama jäänud sõdurid saatsid neid ja soovisid lahkujaile kogu südamest edu ning õnne.

Ekspeditsioon suundus kagusse müütilise Juan de Gama maa poole. Laevad sattusid tormi kätte, kuid Bering hoidis senati korraldust täites kindlalt kurssi. Sageli mähkis udu neid endasse. Et mitte lahku minna, helistati laevadel kelli ja paugutati kahureid. Nii möödus nädal. Laevad jõudsid 47. põhjalaiuskraadile, kus Delisle‘i kaardi põhjal pidi asuma Juan de Gama maa, kuid seal polnud maast mingeid tundemärke. 12. juunil ületasid rändurid järgmise paralleeli, kuid samuti tulemusteta. Nüüd taipasid kõik, et neid oli häbitult petetud.

«Nimetatud kaart (Delisle’i kaart. — V. P.),» kirjutas Sven Waxell, «oli ebaõige ning võlts, sest vastasel korral oleksime pidanud üle Juan de Gama maa kargama… Enne kui meremeestele kuulutada Jesdo või de Gama maa ranniku avastamisest, oleks ju hoopis ausam seda tundmatut maad uurida. Vastasel korral saavad vajaduse pärast merd sõitvad mehed häbematul kombel petta. Niisugustel inimestel, kes asuvad kontrollimata, ainult kuuldustel rajanevaid asju kinnitama, soovitaksin ma suu kinni pidada. Kui nad aga kangesti tahavad fantaseerida ja arutada, siis tehku seda omaette, aga ärgu andku oma fantaasia vilja teiste kätte. Siis ei petaks nende oletused kedagi, sest ettekannete, teadete ning oletuste põhjal koostatud ja isiklike tähelepanekute, kogemuste ja töö põhjal loodud kaartide vahel on määratu vahe. Võib-olla peatun ma selle küsimuse juures liiga üksikasjalikult, kuid ma ei suuda seda tegemata jätta, sest mul hakkab iga kord veri keema, kui mõtlen sellest häbitust pettusest, kuhu see võlts kaart meid tõukas ja mille pärast me riskisime elu ja hea nimega.»

Sven Waxell eksis vaid ühes. Delisle‘i kaart polnud mitte fantaasia vili, vaid spioonide alatu relv. Nende spioonide peremehed püüdsid igati takistada vene meremeeste avastusretke Ameerika looderannikule.

Võidujooksus viirastusega kaotatud päevad masendasid Beringit. Tema moraalne ja füüsiline jõud kahanes. Veel vaevu suutis ta end jalul hoida. Skorbuut valis teda oma esimeseks ohvriks. Haigusest piinatud kapten käskis võtta kursi kirdesse. Muud teed tal üle ei jäänud. Kas elusalt või surnult pidi ta jõudma Ameerika looderannikule, mida ükski meresõitja polnud näinud ega uurinud.

Vaevalt jõudsid laevad paarkümmend miili põhja poole sõita, kui Beringit tabas uus saatuselöök. Ootamatult mähkus ookean piimvalgesse uttu, ja «Svjatoi Pavel» kadus silmist. Mõne tunni kestel kuuldi, kuidas seal kella löödi. Kauge meloodiline heli äratas Beringis ohutunde. Varsti polnud enam midagi kuulda: ookeani kohal lasus hauavaikus. Kapten käskis kahureid paugutada. Vastust aga ei tulnud. Oli vaid kuulda, kuidas vesi laeva all pahises, plagisesid purjed ja krigisesid purjepeelestiku vaierid.

Kui udu hommikul hajus, kandis vahiohvitser Beringile ette, et teist laeva silmapiiril pole. Kapten saatis madruse saalingule, kuid ka see ei silmanud ookeanil elumärki. Kogu päeva valvasid meremehed mastikorvis, kuid ookean oli endiselt tühi. Polnud kahtlust, et laevad olid lahku läinud. Bering käskis aluse ümber pöörata.

Kolm päeva ristles «Svjatoi Pjotr» kokkuleppe kohaselt laevade lahkuminekupaigas, kuid Aleksei Tširikovi purjekas nähtavale ei ilmunud. Nähes otsingute asjatust, asus ekspeditsioon taas teele põhja poole.

Päev päeva järel kihutas «Svjatoi Pjotr» priskes tuules mööda ookeani, vahetpidamata jälgisid vahiohvitserid ja -madrused silmapiiri nägemaks maad või selle läheduse tundemärke. Ja siis ilmuski kaugel nähtavale must täpp, mis iga hetkega silmanähtavalt suurenes. Kel vähegi võimalik, tuli laevalaele ja vahtis ahnelt maad, mille järele juba mitu nädalat igatseti. Tillukese saare kohal keerlesid linnuparved. Kartes karidele sattumist, hakkasid meremehed sügavust mõõtma, kuid lood ei ulatunud põhja… Kui lähemale jõuti, selgus, et see polnud saar, vaid suur surnud vaal.

Jälle tõsteti kõik purjed ja «Svjatoi Pjotr» jätkas reisi kirdesse, Ameerika looderanniku suunas. Juba neli nädalat oli ekspeditsioon ookeanil viibinud, nägemata peale vaalaparvede ainsatki hingelist. Kogu see aeg katkusid tormid väikest laevukest halastamatult. Marutuul käristas purjesid, lõngutas lahti kinnitusi, purjepeelestik sai kannatada. Kere hakkas lekkima. Joogivesi oli lõpukorral. Üle neljakümne päeva tagasi oli laev Avatša lahest väljunud, varusid aga ei oldud täiendatud.

Laeval hakkas möllama skorbuut. Mõned madrused ei suutnud enam kajutist lahkuda. Beringi enesetunne oli räbal. Igal hommikul sundis ta end tõusma ja tekile komberdama. Pealegi pidi ta meeskonnale sisendama usku teekonna õnnelikku lõppu.

Juuli esimesel poolel pilt merel muutus. Rändurid nägid vetikaid, mõnikord ujusid vees puuoksad, mille lehed meenutasid tammelehti. Selgete ilmadega oli põhjakaares näha ebatavalise kujuga pilvi. Mõned meremehed kinnitasid, et vasakul ees on näha udurüpes maad. Ja see polnud haiglase kujutluse vili. Ekspeditsioon sõitis piki Aleuutide ahelat. Beringi elu suurpäev lähenes. Tema unistus oli iga hetk täitumas …

1741. aasta 16. juuli algas nagu tavaliselt vahikorra vahetuse ja laeva koordinaatide määramisega. Oli päikeseline hommik ja vaevata mõõtis tüürimees päikese kõrguse ning tegi kindlaks, et ekspeditsioon asub põhjalaiusel 59°. Vahimees seisis vööris ja vaatas tähelepanelikult ette. Tunnid möödusid. Vahimadrus nägi ees pimestavvalget pilve. Samal ajal kui teised pilved aeglaselt ning suursuguselt itta kandusid, seisis see kindlalt paigal.

«Maa!» hüüdis ta ootamatult ja osutas käega loodesse.

«Maa!» kinnitas vahiohvitser ja see hüüe kandus kõikjale laeva.

Kui Bering tekile jõudis, nägi ta hämmastavalt kõrget lumega kaetud mäge. Allpool kattis selle nõlvu mets. Lõpuks ometi oli Ameerika looderannik käeulatuses. Kui tihti oli Bering sellest unistanud. Kuid kauaoodatud hetk ei täitnud teda juubeldava rõõmuga, ehkki ta enesearmastus oli rahuldatud. Oma elueesmärgi saavutanud, taipas ta äkitselt, et on väga-väga haige.