Autor: Vojtech Zamarovsky

Ma olen kõigest sellest väga kaugel,  kuid aegajalt tõmbab mind “see kauge”.  Siis luban ma endale, et loen midagi temast. Temast kellest ma midagi ei tea…. Nii on ka nüüd. Mis oli enne kui mõistsin, et olen oma elu kuningas ja ainuke pärija. Kes oli enne mind? Sumerid – mustpead.  Koheselt alustan tuhnimist meie hetkekirjanduses, pettun. Eesti keeles on ilmunud vaid killud. Inglise keelega läheb juba paremini. Olen laisk ja pöördun tagasi emakeele juurde. Leian raamatu “Alguses oli Sumer” … põrr… /sigh … raamat on ilmunud 1980. Kindlasti täis mingit nõuka jura jne… Või siis nagu “natuke vana ” Miloslav Stingl.  Kuid siiski üllatun, viskan eelarvamused eemale.  Olen ju kuulnud Niburust ning hoian kinni “mainstream” teadusest ja tahan midagi teada.

Sisukord:

Sissejuhatus.

I. Sumerite avastamine

1. Varemed Eufrati ja Tigrise vahel

– Maakoht kus asus piibli paradiis. Kolmteistkümmend seiklushimulist meest.  Botta avastab Assüüria. Layard Ninive varemetes. “Babüloonia tõuseb surnust üles”. Aastatuhandete vallutajad. Arheoloogia ja ajalugu.

2. Savist raamatute saladused

– Mõistatuslik kiilkiri. Grotefend lahendab võrrandi, mis koosneb ainult tundmatutest. Kas 642 tähega alfabeet? H. C. Rawlinsoni kaks elu. “Mustereksam”. Assürioloogia areneb. Kes eelnesid babüloonlastele? Opperti vastus: sumerid.

3. Maailma kõige vanem ajalooline rahvas

– Sarzec kaevab Tellos. Mida tõendas teooria ja mida tõendas arheoloogilabidas. Röövkaevajad ja luureohvitserid. Püha linn Nippur. “Ehitised, mis on vanemad vanimatest püramiididest!” Tulistamine, kaos ja sõda teevad lõpu uurimistööle. Sumerite olemasolu on tõestatud!

II. Vana-Sumeri maailm

4. Tuhandeaastased linnad kõrbeliiva all

– Teekond sumerite maale. Kaldea Ur: templid, mõrvad ja aarded. Woolley avastab veeuputuse-eelse kultuuri. Esimene inimene ja esimene raidkiri. Parrot võtab saladuskatte Mari linnalt. Ameerika väljakaevamised. Sakslased Gilgameši linnas. Kolmele kontinendile hajutatud leiud.

5. “Inimtsivilisatsiooni häll”

– Sadu tuhandeid dokumente. Kus asuvad ajaloo piirid? Sumerite keel ja kiri. Nende majandus: esimene arv ja esimene ader. “Leiutis, mis on ainulaadne”. Seitse tarka tulevad merest. Maailma vanim riik. Prioriteedid, aina prioriteedid!

6. Sumerite kuulsus ja langus

– Eelajalooline proloog. Ajalugu algab kangelastegudega. “Sumerite kuldajajärk”. Võitlused trooni pärast, sõjad kanalite pärast. Nelja ilmakaare kuningad ja mägedest pärinevad draakonid. “Sumerite renesanss”. Võitudega sillutatud kaotus. Sumer pole hävinenud!

III. Sumeri kultuur.

7. Ehitised, kujud, väärisesemed

– Loojate kunst ja matkijate looming. Abstraktne maalikunst sumerieelsest ajast. “Värvid ja kujud nagu elavad”. Savist kujud ja kivist kujud. Arhitektuur: kunsti ja tehnika süntees. “Ehted, mille puhul ei tunneks häbi isegi Cartier Pariisist”. 5000 aastat moodsat kunsti.

8. “Sõnad, sõnad, sõnad”

– Maailmakirjanduse algus. Vanad ja uued õpetussõnad kattuvad. Kuningas Etana lendab taevasse. Ülemaailmne veeuputus: Ziusudra ja Noa. Esiema Eeva loomine. Sündmused nagu tänasest ajalehtedest. Nutulaul Uri linna ärahävitamise puhul, nutulaul Sumeri ärahävitamise puhul. Kultuur ei sure iialgi täielikult.

Lisad

Genealoogilised ja kronoloogilised tabelid

Register

Miks se raamat on hea ennem kui minna Niburu ja Zechar Sitchin-i juurde? Kas olla usklik pimesi või proovida kaasa rääkida? Vähemalt proovida? Ning kas on ikka õigem seadet kokkupanna ilma “manual-i” läbilugemata. Autori sissejuhatus…

Sissejuhatus.

Saja aasta eest ei teatud sumeritest peaaegu mitte midagi, viiekümne aasta eest teati vähe. Tänapäeval teame, et see oli esimene ajalooline rahvas meie maakeral. Ja veel enamgi: rahvas, kes on andnud võib-olla suurima algupärase panuse inimkonna kultuurisse!

Sumerid olid esimesed, kes leiutasid kirja, ja tänu sellele astus inimkond uude epohhi: eelajaloost ajalukku. Sumerid on esimesed teadaolevad linnade ehitajad, esimesed teadaolevad riigirajajad. Sumerid on ratta leiutajad; tule läitmise järel on see inimese kõige põhjapanevam tehniline avastus. Sumerid lõid suurepäraseid kunstiteoseid savist, kivist ja metallist; nende luuletustega algab maailmakirjanduse ajalugu. Üle tuhande aasta etendasid nad pioneeriosa ajaloo näitelaval: kui nad sinna astusid, polnud Egiptuse püramiide veel olemas, ja kui nad sealt lahkusid, puudus meie ajaarvamise algusest veel nii palju sajandeid, kui palju neid sellest peale on nüüd möödunud.

Me imetleme selle rahva saavutusi, kes arvukuselt vist mitte kunagi ei küündinud üle ühe miljoni ja kes asustas territooriumi, mille pindala vastab meie ühelel krajile*. Ajalooratta veeremine ja tsivilisatsiooni areng viisid sumerid unustusehõlma. Ent inimkond, kes kaardistas polaarlagendikke, mõõtis ookeanide sügavust ja tungis nii mateeria sisemusse kui ka kosmose mõõtmatusse avarusse, ei võinud sumereidki tundmatuseriiki jätta. Ta avastas nad. Sumerite avastamise ajalugu on käesoleva raamatu esimese osa sisuks. Raamatu teine osa viib meid otse sumerite riiki, kõrbetesse Eufrati ja Tigrise vahel, kus arheoloogid kaevasid aastatuhandete sügavusest välja sumeri linnade varemed ja kunstiaarde. Kuid raamat ei piirdu sellega. Ta viib meid ka teaduslikesse instituutidesse ja muuseumidesse mõlemal pool Atlandi ookeani, kus uuritakse ja säilitatakse sumeri muistiseid. Et me laseme end kõikjal saata inimestel, kes võivad meile nende kohta midagi ütelda, siis ei muutu see teekond igavaks. Kuid võib-olla tundub lugejale sumerite avastamise ajaloost veelgi huvitavam nende endi poolt avastatud ajalugu; see sõltub maitsest. Raamatu viimane osa tegeleb sumeri kultuuriga ja selle pärandusega meile; muu seas annab see raamat vastuse küsimusele, mille võrra oleks inimkond tänapäevalt vaesem, kui ta ei võiks sumeri kultuurisaavutusi oma pärisosaks pidada.

Käesolev raamat kuulub (nagu eelnenud raamatud hetiitidest ja Troojast või “ajalooline reisikiri” seitsme maailmaime külastamisest) kirjandusžanrisse, mille puhul on käibel nimetus “science-fact”. Niisiis on siin tegemist teaduse  ja faktidega. Kuid mainitud kirjandusliik ei piirdu teaduse saavutuste populariseerimisega, vaid tõmbab lugeja otseselt uurimistöhe ja avastamistegevusse. Kui räägitakse teadusest, siis räägitakse ka inimestest: teadus ja nende inimeste saatus, kes on end pühendanud teadusele, on ju lahutamatult seotud. See kirjandusliik peab oma ülesandeks vahendada põhilist informatsiooni teaduslike saavutuste nüüdisaegse seisu ja nende teede kohta, millede abil selliste tulemusteni jõuti. Seejuures katsub ta teaduslikku käsitlust siduda kunstilise esitluslaadiga ega varja üldse sedagi, et tahab lugejale ka meelelahutust pakkuda. Kui ta jätabki endast mõnikord “seikluslektüüri” mulje, siis seda ainult seepärast, et teaduslikus uurimistöös kuulub seiklusele täielik eluõigus ja et probleemid, mida õpetlased peavad lahendama, on oma olemuselt samasugused detektiivide probleemidega (ainult et tavaliselt on teadlaste ette kerkinud probleemid keerulisemad). Kuid alati on siin tegemist kirjandusega faktidest ja ilma autoripoolsete väljamõeldisteta. Ühele asjaolule pöörab see kirjandusliik erilist tähelepanu: ta aitab kaasa sellele, et üsnagi vähekäidavad rajakesed, mis ühendavad teadusmaailma ülejäänud ühiskonna eluga, muutuksid tunnetuse ja arusaamise laiadeks teedeks. Eelloetu on ühtlasi vastus arvukatele küsimustele, kui palju on selle žanri raamatutes “tõelisust” ja kui palju “literatuuri”.

Raamatu kirjutamise kestel seisis mul vaimusilma ees lugeja, kes ei ole kuigi üksikasjalikult kursis arheoloogiliste avastustega Lähis-Idas ja kes ei tunne toda kanti omaenda kogemuste põhjal. Informeeritum lugeja andestab mulle kindlasti mõningad üksikasjad, kuid võib-olla kohtub ta päris meelsasti vanade tuttavatega. Samast põhimõttest pidasin ma kinni ka fotode, plaanide ja jooniste valimisel; suurem osa nendest valmistati spetsiaalselt käesoleva raamatu jaoks.

…. jne, jne…

Vaata ajalooraamatuid (maailma lugu) meie poes http://vanajahea.ee – Ajalugu/Maailma lugu