Eesti Riiklik Kirjastus, 1961
Tõlkinud Leonid Parašin

EESSÕNA

Aafrika ajaloo kirjalikud allikad viitavad tagasi mitme tuhande aastasele kultuuriloole. Egiptuse ajalugu on tuntud umbes 5000 aasta ulatuses, Abessiinia ajalugu aga rohkem kui kahe tuhande aasta ulatuses, ent Aafrika kesk- ja lõunaalade kohta on esimesed lünklikud andmed pärit alles XV sajandil neis paigus rännanud eurooplastelt.

Kõigepealt vallutasid eurooplased rannikualad: ida- ja lääneranniku portugali vallutajad, lõunatipul kinnitasid kanda hollandi kolonisaatorid (buurid). Kuid ei portugallaste ja araablaste orjapüügiretked ega buuride järkjärguline edasitung põhja poole ei andnud ega saanudki anda Aafrika teaduslikule tundmaõppimisele nimetamisväärset lisa. Aafrika siseosade kaardil esinesid suured valged laigud, kus oli vaid üksikuid märkmeid, needki tehtud mitte täpsete mõõtmiste, vaid umbkaudsete määrangute järgi.

Alles XVIII sajandi lõpul, pärast seda, kui Euroopa maades hakkas jõudsalt arenema kapitalism, pöördusid pilgud turgude ja toorainebaaside otsingul Aafrika sisealadele. Sajandivahetusel korraldatakse sinna juba paar-kolm ekspeditsiooni aastas, ja see arv hakkab kiiresti kasvama. Maadeuurijate loetellu lisanduvad niisugused nimed nagu Mungo Park, Clapperton, Lander, Hornemann ja teised.

Arenenumate kapitalistlike maade huvi Aafrika vastu kasvab kiiresti. 1788. aastal asutatakse Londonis ühing Aafrika sisealade avastamisele kaasaaitamiseks; 1795. aastal sunnivad inglased hollandlasi Lõuna-Aafrika tipust kaugemale taanduma; 1834. aastal luuakse Kapimaa Ühing Kesk-Aafrika uurimiseks. XIX sajandi keskpaiku korraldatakse Aafrikasse juba kümneid ekspeditsioone aastas.

Kui Aafrika oli enne seda ainult orjade väljaveo kohaks, siis nüüd hakkavad orjapüüdjate järel liikuma sisemaale ka kaupmehed ja nende kannul misjonärid.

Algab Aafrika «avastamine» tsiviliseeritud maailma jaoks.

Aafrika uurimise ajaloos uue ajajärgu saabumises kuulub tähtis koht David Livingstone’ile, kelle uurimused ja reisid esimestena andsid usaldatavama ja täpsema ülevaate selle mandri lõunaosast.

David Livingstone oli šotlane. Ta sündis 19. märtsil 1813. aastal Blantyre’i linna ligidal. Livingstone’id polnud rikkad. David Livingstone’1 isa katsetas mitmesugustel töö- ja ärialadel, kuid erilise õnneta, ja tema sissetulekuist jätkus vaevalt suure perekonna ülalpidamiseks.

Noorel Davidil tuli juba kümneaastaselt naabruses asuvasse tekstiilivabrikusse tööle minna. Hoolimata 12—14- tunnilisest tööpäevast leidis teadmistejanuline nooruk aega lugemiseks ja hiljem ka õhtukoolis õppimiseks.

Kahekümne kolme aastaselt astus ta kolledžisse, õppis seal meditsiini fakulteedis, kuulates samal ajal ka kreeka keele ja teoloogia loenguid. Juba siis otsustas Livingstone pühendada ennast misjonäri elukutsele — nii lootis ta tuua kõige rohkem kasu tsiviliseerimata inimestele.

Algul oli D. Livingstone’il kavatsus sõita Hiinasse, kuid misjonär Moffati mõjutusel, kellega ta tutvus 1840. aastal, nõustus ta Misjoniseltsi ettepanekuga sõita Aafrikasse.

1841. aasta märtsis jõudis ta «musta mandri» rannikule ning siirdus Kurumanisse, Betšuaanamaal asuvasse, 20 aastat varem Robert Moffati poolt rajatud misjonijaama. Esialgu õppis D. Livingstone seal pärismaalaste keelt ja kombeid, käis külades, asutas koole, ravis haigeid. Samal ajal sooritas ta ka uue misjonijaama jaoks sobiva kliimaga kohta otsides uurimisreise.

Lõpuks väljavalitud kohas, Mabotsa orus, ehitas D. Livingstone endale maja ja abiellus Mary Moffatiga, kellest edaspidiseks sai tema truu abiline. Mabotsas toimus sündmus, mis jättis jälje kogu uurija edasisse ellu. Talle tungis kallale lõvi, kes haavas teda tõsiselt ja murdis tal vasaku käe luu. Läheduses polnud arsti, luu kasvas kokku halvasti ja see vigastus tekitas D. Livingstonile hiljem palju tüli.

Mõne aja pärast kolis Livingstone Tšonuanasse ja 1847. aastal Kolobengi. Siit sooritas Livingstone, saadetuna kahest inglise kütist W. Oswellist ja M. Murrayst ning mõnedest pärismaalastest, oma esimese suure reisi Ngami järve äärde. Uurijad läbisid esimeste valgetena Kalahari kõrbe ja avastasid järve 1. augustil 1848. aastal.

Pärast seda otsustas Livingstone asuda elama makoloolode pealiku Sebituane juurde. Ta püüdis sõita sinna kahel korral koos perekonnaga, kuid teda tabas ebaõnn ja alles pärast seda, kui D. Livingstone oli saatnud naise ja lapsed Inglismaale, jõudis ta ise makoloolode juurde. Kuid siin ei leidnud ta ühtki palavikust ja tsetsekärbsest vaba paika misjonijaama rajamiseks ja nii otsustas Livingstone pühendada end oma teise ülesande lahendamisele — uurida Sambesi ülemjooksu ja leida võimalus kaubavahetuseks läänerannikuga.

Pärismaalased toetasid teda ja 13. novembril 1853. aastal väljus ekspeditsioon Linjantist, suundudes piki Liambjed (Sambesit) läände. Järgmise aasta veebruaris jõuti Dilolo järveni, aprillis ületati Kuango jõgi ja 11. mail saabuti Atlandi ookeani kaldale So Paulo de Loanda linna. Reisi viimase osa sooritas D. Livingstone raskesti haigena. Troopikapalavikule ja düsenteeriale lisandus nälg ja kohalike suguharude vaenulikkus. Ekspeditsiooni suutis nurjumisest päästa üksnes D. Livingstone’i tahtekindlus.

Kui Livingstone varem oli näinud orjusest üksnes sunniviisilist tööd ja laste röövimist, siis sel teekonnal kohtas ta esmakordselt jahipidamist pärismaalastele ja nende ahelais orjaturule viimist. Just sel perioodil tõstab tema humaansus mässu selle ebainimliku teguviisi vastu ja ta teeb otsuse — pühendada kogu oma elu, uurimistööga paralleelselt, orjakaubanduse vastu võitlemisele.

1854. aasta septembris alustas D. Livingstone tagasiteed. Dilolo järve ja selle piirkonna jõgede hüdrograafiat uurides sai talle selgeks kontinendi selle osa jõgede süsteem ning veelahe põhja poole voolavate jõgede (Kongo jõgikond) ja Sambesi jõgikonna vahel.

1855. aasta septembris naasis ekspeditsioon Linjantisse. Ehkki pärismaalased pidasid kaubavahetust läänerannikuga kasulikuks ja otsustasid saata sinna uue ekspeditsiooni elevandiluuga, oli selge, et see matk on liiga raske ja riskantne ning Livingstone otsustas suunduda mööda Sambesit idarannikule.

8. novembril 1855. aastal asus ta arvuka neegrite rühma saatel uuele matkale. Sel teekonnal avastas Livingstone Sambesil võimsa joastiku, mida pärismaalased hüüdsid. «Kohisevaks suitsuks» ja mille Livingstone nimetas Inglise kuninganna auks Victoria joastikuks. Selle reisi ajal jõudis Livingstone õigele järeldusele Lõuna-Aafrika reljeefi ja järvede kohta. 26. mail 1856. aastal jõudis ta Kilimanesse, lõpetades sel kombel kaks ja pool aastat kestnud, oma resultaatide poolest ühe kõige viljakama ja tähelepanuväärsema uurimisreisi, mida ajalugu tunneb.

Nüüd siirdus Livingstone Inglismaale, et tutvustada Euroopas oma töö tulemusi ning parandada tervist. Londonis võeti teda vastu kui kuulsat maadeavastajat ja üldsuse toetusel andis ta 1857. aastal välja oma reisikirjeldused «Missionary Travels and Researches in South Africa».

Oma populaarsust ning raamatust saadud sissetulekut otsustas D. Livingstone kasutada orjakaubanduse vastu propaganda tegemiseks ja uue reisi ettevalmistamiseks. Ehkki tema idee valgete ja mustade võrdsusest leidis rahva hulgas üsna laialdast kõlapinda, ei ulatunud üldsuse osavõtt kaastundest kaugemale.

Üha enam haaratud oma uuest kutsumusest, astub Livingstone välja Misjoniseltsist, ning suundub 1858. aasta märtsis koos naise, venna Charlesi, doktor John Kirki ja oma noorema pojaga uuesti Aafrikasse. Nüüd, kandis ta küll «Tema Majesteedi Aafrika idaranniku ja sõltumatute sisealade Kilimanis asuva konsuli» ning Ida- ja Kesk-Aafrika uurimise ekspeditsiooni ülema kõlavat nimetust, kuid subsiidium oli üpris väike ning ekspeditsiooni kindlustatus kaugeltki mitte parim.

14. mail saabus ta Sambesi äärde, kus alustas jõe alamjooksu, eriti Kebrabasa kärestiku uurimist. Töö hõlbustamiseks oli ta Inglismaalt kaasa võtnud aurupaadi «Ma- Roberti». Järgmisel aastal uuris ekspeditsioon Sambesi lisajõge Siret ja Njassa järve.

Uuel aurikul «Pioneer» uuris Livingstone 30 miili ulatuses Rovuma jõge ning sõitis koos mõnede misjonäridega üles mööda Sire jõge.

1862. aastal tabas teda mitu rasket saatuselööki: suri ta ustav elukaaslane Mary Livingstone; Inglise valitsus loobus uurimistöö toetamisest. Tugeva hoobi andis talle ka pangakrahh, mis röövis talt viimase raha.

Väsimatu D. Livingstone sõitis uuesti Inglismaale. Seal võeti teda vastu küll austusega, kuid üldsuse tähelepanu- keskusse olid kerkinud juba uued sündmused. Seekordse Inglismaal viibimise ajal kirjutas maadeavastaja uue raamatu «Narrative of an Expedition to the Zambesi and its Tributaries».

Oma sõprade, peamiselt Kuningliku Geograafiaseltsi esimehe Murchisoni ettepanekul sõitis Livingstone varsti uuesti Aafrikasse. Tema seekordseks eesmärgiks oli Njassa ja Tanganjika vahelise veelahkme uurimine, samuti Tanganjika ja Niiluse vahelise oletatava ühenduse otsimine ning orjakaubanduse vastu selgitustöö tegemine.

1866. aasta jaanuaris saabus ta Rovuma jõe suudmesse ning alustas matka sisemaale. Ent peagi lagunes ta ekspeditsioon ja Livingstone‘i juurde jäid ainult mõned poisid. Hoolimata sellest ning veel teistest ebaõnnestumistest jätkas haige teadlane teed. Ta läks lõuna poolt ümber Njassa järve ning ületas 1866. aasta detsembris Loangva jõe, kavatsedes välja jõuda Tanganjika lõunarannale. Nüüd oli maadeavastaja juba niivõrd haige, et ei suutnud ise kõndida ja neegrid pidid teda kandma. Siiski jõudis ta välja Mvero järve ja Lualaba jõe äärde ning avastas suure Bangveolo järve. Livingstone jätkas teed mööda Tanganjika läänekallast, sõitis üle järve ning saabus 14. märtsil -1869. aastal Udžidži asulasse, kuhu jäi peatuma. Ta vajas puhkust ning ravi.

Udžidžis nägi Livingstone pealt julmi neegrite tapmise stseene. Ta kirjutas araablasist orjakaupmeeste metsikusest Inglismaale. Avalikkuses tekitas see meelepahalaine ja Inglise valitsus saatis Sansibari sultanile nõudmise lõpetada orjakaubandus. Kuid üksnes sellega asi piirduski.

24. septembril 1871. aastal jõudis haige ning puudust kannatava, juba seitse aastat kodust eemal viibiva Livingstone’i juurde teda otsima siirdunud ameeriklane Henry Stanley (õige nimega John Rowlands), ajalehe «New York Herald» kaastööline. Stanleyl oli kaasas rohkesti toidumoona, varustust ja ravimeid ning tema hoolitsuse mõjul Livingstone veidi paranes. Koos Stanleyga siirdus ta Tanganjika järve põhjaosa uurima. Aasta lõpul läksid nad itta, Unjamvesisse. Stanley oli otsustanud pöörduda tagasi Inglismaale ning keelitas ka Livingstone’i sõitma koos temaga. Kuid visa šotlane lükkas selle ettepaneku tagasi, öeldes, et ta pole veel täitnud endale seatud ülesandeid. 14. märtsil 1872. aastal läksid nad lahku.

D. Livingstone asus varsti uuesti teele Bangveolo järve äärde, et näha, kas järve suubub läänest mõni jõgi. Nüüd aga halvenes uurija tervis veelgi — troopikapalavikule lisandus düsenteeria. Viimane sissekirjutus tema päevikus on 27. aprillist: «Olen hoopis väsinud… jään tervist parandama… saadan lüpsikitsi ostma… Olen Molilomo kaldal.,.». 1. mai varahommikul leiti «suur isand» surnuna.

Ustavad teenrid Suzi ja Tšuma sooritasid võimatuna tunduva ülesande — toimetasid laiba Aafrika teedeta sisealadelt ookeani äärde, enam kui 1200 km kaugusele. Selleks balsameerisid nad eelnevalt surnukeha, südame aga matsid Ilalesse, suure puu alla. Matuseprotsessioon vältas ligi üheksa kuud. Inglismaal ei suudetud algul uskuda, et tegemist võib olla Livingstone’i laibaga, kuid uurimisel kindlaks tehtud käeluumurre tõendas, et eksimine polnud võimalik.

18. aprillil. 1874. aastal maeti Livingstone’! maised jäänused suurte austusavaldustega Westminster Abbeysse.

Tema järelejäänud päevikud ja märkmed avaldati 1874. aastal («The Last Journals of David Livingstone»).

David Livingstone, nagu öeldud, oli kuulsaim Aafrika-uurija. Kolmkümmend aastat oma elust pühendas ta sellele mandrile ja tema elanikele. Ta matkas risti ja põiki läbi Lõuna-Aafrika: lõunast ekvaatorini ning Atlandi ookeanist India ookeanini, uuris Sambesit, avastas Sambesi ja Kongo vahelise veelahkme, kirjeldas esimesena Ngami, Širva, Njassa, Mvero ja Bangveolo järve, määras enam kui tuhande geograafilise punkti koordinaadid, märkas esimesena Aafrika selle osa peamisi morfoloogilisi jooni — liuakujulist kesknõgu ning tõusvaid äärealasid, kirjeldas faunat ja floorat.

Kuid oma suurimaks teeneks pidas Livingstone ise Aafrika pärismaalaste tundmaõppimist. «Ma tegin palju avastusi,» kirjutas Livingstone, «kuid kõige tähtsam neist oli see, et ma avastasin heade omaduste olemasolu nende juures, keda tsiviliseeritud inimesed pidasid madalal kultuuritasemel olevaiks suguharudeks.»

Livingstone! tegusid juhtisid humaansed ajendid. Ta uskus, et kõik inimesed on nende nahavärvusele vaatamata võrdsed, ja pidas ägedat võitlust orjakaubanduse ning suguharudevaheliste tülide vastu. Kuid see, et ta ei suutnud avastada orjapidamise ja sõdade tekkimise sotsiaalseid juuri, viis teda tihti utoopilistele ja vääratele seisukohtadele. Nii arvas ta, et orjakaubanduse vastu saab võidelda kaubanduse arendamisega ja teede ehitamisega. Suguharudevaheliste sõdade ärahoidmise panti nägi ta aga kõikidele tulirelvade muretsemises.

Britlasena laskis ta oma suhtumist ühte või teise rahvusse kahtlemata mõjutada kodumaa poliitikast — sellest tuleneb tema heatahtlikkus portugallaste vastu ja osalt kindlasti ka antipaatia buuride vastu. Põhiliselt määras tema suhtumise viimastesse siiski nende julmus neegrite vastu. «Buurid otsustasid,» kirjutab Livingstone, «luua oma vabariigi, kus nad segamatult võiksid «käituda mustadega nii nagu vaja». Pole tarvidust lisada, et «käitumine nii nagu vaja» sisaldas alati olulist orjuse elementi, nimelt sunniviisilist tasuta tööd.» «Tsiviliseeritud maailma elanikel,» märgib ta teises kohas, «on raske endale ette kujutada, et inimesed … külvavad hellitustega üle oma lapsed ja naised, seejärel lähevad aga kõik, nagu üks mees, külmavereliselt maha laskma teisi mehi ja naisi, kellel on teine nahavärvus …»

D. Livingstone‘i sisemiste tõekspidamiste ja tegelikkuse vahel valitses kogu aeg vastuolu.

Ta oli kaugel Aafrika territooriumi vallutamise poliitilistest plaanidest, kuid objektiivselt aitas ta kaasa Inglise imperialismi tungimisele Aafrikasse ja Inglise valitsuse koloniaalpoliitikale. Maad, kus käis Livingstone, tema järel aga teised eurooplased, muutusid peagi Suurbritannia asumaadeks. Siin on kohane juhtida lugeja tähelepanu asjaolule, et ka niisugune omakasupüüdmatu humanist, kui seda oli D. Livingstone, oli ikkagi oma ajastu inimene, see tähendab, nägi maailma kapitalismi arengu tõusuperioodi inimese pilguga. Nii kaalub Livingstone Barotse orus ja teisteski paikades, kui palju jätkuks seal- seist tera- ja puuviljadest Euroopa turule, tunneb erakordset huvi toorainevarude, eriti aga kivisöe leiukohtade ja puuvillakasvatamise võimaluste vastu, arvestab Inglise rahasse ümber kõikide kaupade hinnad, inimeste töötasud, näitab, missugust kasu võiks saada ühe või teise kaubaga. Kasengomaa kohta kirjutab ta näiteks: «Kui väike see maa ka poleks oma 13 882 inimesega, kelle hulgas on ainult kümme valget, annab ta Portugali valitsusele igal aastal, andami, mis koosneb oma puuvillast kohapeal valmistatud, tuhande kolmesajast riidetükist, igaüks viis jalga pikk ja 15—18 tolli lai», ning veidi edasi: «Valitsuse jaoks töötab nüüdki veel suur rühm pärismaalasist maagikaevureid ning seppi, sulatades rikast magnetrauamaaki ja tootes iga kuu 480 kuni 500 kangi head separauda.» Bengost lahkumisel kirjutab ta siiralt: «Võib hästi ette kujutada, missugusteks suurepärasteks mõisateks oleksid mitmed siinsed paigad meie kodumaal, ja olla kindel, et siin on veel avaraid territooriume, mis lubavad kasvada maailma rahvastikul.»

«Maailma rahvastik» eurooplastest kolonisaatorite näol hakkaski hoolega neid maid kasutama. Ka kolonisaatorite hindamisel on tunda Livingstone’i hinnangus ajastu mõju: «Siin (Kassandžes) elab umbes nelikümmend portugali kaupmeest. Ühelgi siinseist džentlmenidest pole oma rahvusest naist. Need mehed sõidavad tavaliselt Aafrikasse selleks, et koguda siin veidi raha ja pöörduda siis tagasi Lissaboni. Seetõttu toovad nad harva kaasa oma naisi ja ei saa olla headeks kolonisaatoriteks…»

Samalaadne vastuolu esines tal ka usuküsimuses. Teda ennast tiivustasid misjonitööle kõige humaansemad ja paremad ideed pärismaalaste abistamiseks, objektiivselt oli aga ristiusk valgete käes üheks peamiseks orjastamise ja rassilise diskrimineerimise vahendiks. See viis D. Livingstone’i kui humanisti ja pärismaalaste sõbra vastuollu üldise mõistega kristlusest. Ta ise kirjutab halvakspanevalt: «Endi jaoks on neil tiitel «kristlane», kõik värvilised rassid on aga «mustanahkne vallasvara» või «madalamad olendid». Nad peavad endid jumalast valitud inimesteks,» ütleb ta, «kellele paganad on antud kui nende pärisosa. Nemad olevat samasuguseks jumalavitsaks paganate karistamisel nagu vanasti juudid.»

Selles suhtumises kristlastesse-anastajatesse tulebki etsida peamist, mis viis ta hiljem vastuollu kiriku esindajatega. Nii selles kui teistes vastuoludes pääseb aga ikka mõjule tema parem osa — suur teadlane, humanist, vabaduse ja võrdsuse idee kaitsja.

D. Livingstone’il oli avameelne ja sirgjooneline iseloom. Nendele omadustele jäi ta truuks ka pärismaalastega suheldes. Ja just tänu nendele joontele, samuti ka pärismaalaste keele ning kommete tundmisele, muutus ta kõige suuremaks autoriteediks kogu maal.

Need suure uurimisreisija iseloomujooned ilmnevad ka tema reisikirjeldustes. Lihtsus ja loomulikkus, suur põhjalikkus, mida soodustas tema aeglane edasiliikumine reisidel, enese «mina» tagaplaanile jätmine — need on tema kirjutamisviisist otsekohe silma hakkavad peamised jooned. Livingstone’i biograafid on nimetanud tema reisikirjeldusi eepilisteks poeemideks, mida võivat nimetada «Aafrika Odüsseiaks».

Tõepoolest, hoolimata sellest, et autor ei ole kirjanik ja et ta sageli patustab kompositsiooni- ja stiilinõuete vastu, unustad lugemisel, et neist sündmustest on möödunud sada aastat ja et kõik see on nüüd kauge minevik.

Ent see on minevik. Aafrikas on muutunud palju looduses, rahvaste elus, enam ei pruugi kuude kaupa härjavankris rappuda, et jõuda mandri lõuna tipust Sambesini — nüüd pääseb headel autoteedel edasi niisama kiiresti kui Euroopa magistraalidel. Kiiresti muutus ka Aafrika poliitiline pale. Araabia orjakaupmehi, kelle vastu võitles Livingstone, asendasid varsti Euroopa kolonisaatorid. «Must manner» vallutati ning jagati imperialistlike riikide poolt. Oma teoses «Imperialism kui kapitalismi kõrgeim staadium» esitab V. I. Lenin arvud Aafrika alistamise kohta: kui 1876. a. oli imperialistlike riikide poolt hõivatud 10,8% Aafrika territooriumist, siis 1900. a. oli see protsent juba 90,4.

Rassiline diskrimineerimine Aafrikas jõudis imperialismi ajal erilise «õitsenguni».

Kuid imperialism ja kolonialism pole igavesed. Tänapäeval on «Must manner» ärganud ja näitab, et koloniaal- peremeeste aeg on läbi. Üha tugevnev vabadusvõitlus on haaranud Aafrika põhjast kuni lõunasse. Iseseisvuse kättevõitmine rohkem kui veerandsajas riigis, lakkamatu vabadussõda Alžeerias, pärismaalaste streigiliikumine ja väljaastumised Lõuna- Aafrika Liidus — kõik need on uued tähised Aafrika rahvaste uuel, nüüd juba nende endi poolt määrataval arenemisteel.

Aafrika rahvad on ärganud, nende parimate esindajate rahu ning vabadust nõudvad hääled on liitunud kogu maailma progressiivsete inimeste häältega, nad esinevad võrdsetena võrdsete hulgas. Üha enam võidavad nende seas poolehoidjaid marksismi vääramatud ideed. Suures osas Aafrika maades on juba olemas oma marksistlikud parteid, kes seisavad progressiivse liikumise eesotsas.

Kuigi raamatu kirjutamise ajast on toimunud nii palju muutusi, pole teos kaotanud oma tähtsust ka tänapäeval. Eesti lugejale peaks ta pakkuma eriti palju uut ning huvitavat, kuna käesolev tõlge on esimeseks eestikeelseks väljaandeks Livingstone‘i teostest üldse.

Käesoleva tõlke aluseks on võetud David Livingstone’i 1857. aastal Londonis väljaantud teos «Missionary Travels and Researches in South Airica». Et aga originaalis esineb mitmeid kordusi ja autor on pööranud rohkesti tähelepanu oma misjonäritegevusele ning mitmetele teistele tänapäeval oma tähtsuse kaotanud kõrvalistele sündmustele ning juhuslikele inimestele, on eestikeelses väljaandes tehtud kärpeid. Kärpimisel on juhindutud üldiselt D. Livingstone’i teose venekeelsest väljaandest.

Taime- ja loomanimede ladinakeelsed vasted on antud käesolevas raamatus suuremalt osalt niisugusel kujul, nagu neid kasutas D. Livingstone, mistõttu nad mõnel juhul ei vasta täpselt tänapäeval tarvitusel olevatele. Täpsustamine või parandamine ei osutunud aga alati võimalikuks, kuna autori kirjeldused ei võimalda liike küllalt täpselt määrata.

Tõlkija

SISUKORD

Eessõna                 5

Esimene peatükk

Bakveinide maa. — Keele õppimine. — Pärismaalaste arusaamad komeetidest. — Lõvi kallaletung. — Betšuaani suguharude nimetused. — Setšele. — Tema esivanemad. — Tema abielu ja valitsemine. — Kotla. — Maa ostmine Tšonuanes. — Suhted inimestega. — Kestev põud. — Hopo-jaht  17

Teine peatükk

Buurid. — Kuidas nad kohtlevad pärismaalasi. — Pärismaalaste laste orjusse viimine. — Maja ehitamine ja majapidamine Aafrikas. — Rohutirtsud. — Söödavad konnad. — Sõnnikumardikas. — Reis põhja. — Ettevalmistused. — Kalahari kõrb. —: Taimestik. — Arbuusid. — Elanikud. — Bušmanid. — Nende rändav eluviis. — Välimus. — Bakalaharid. — Nende armastus maaharimise ja koduloomade vastu. — Arg iseloom. — Vee hankimise viis. — Naised-veeimejad. — Kõrb          29

Kolmas peatükk

Väljasõit Kolobengist 1. juunil 1849. — Teekaaslased. — Meie tee. — Rohuküllus. — Kõrbeallikas Serotli. — Kaevu kaevamise moodus. — Veisantiloop. — Kõrbe loomad. — Hüään. — Pealik Sekomi. — Hädaohud. — Eksinud teejuht. — Aeglane edasiliikumine. — Veenappus. — Bušmani naise vangistamine. — Soola- järved Ntšokotsas. — Miraaž. — Jõudmine Zouga jõeni. — Ngami järve avastamine 1. augustil 1849. — Järve mõõtmed. — Vee madalus. — Järve asend suure jõesüsteemi reservuaarina. — Ba- mangvaatod ja nende pealik. — Otsus pöörduda tagasi Kapimaale. — Zouga jõe kaldad. — Puud. — Elevandid. — Uus anti- loobiliik. — Zouga kalad    44

Neljas peatükk

Uus reis Kolobengi jõelt Sebituane maale. — Zouga ääres. — Tsetsekärbes. — Lapsed haigestuvad palavikku. — Kuidas Oswell elevante küttis. — Tagasitulek Kolobengi äärde. — Kolmas teeleminek Kolobengi jõelt. — Soolakud. — Bušmanid. — Meie teejuht Sobo. — Banadžoad. — Tsetsekärbes. — Hammustus, mis on saa-tuslik koduloomadele, kuid kahjutu metsloomadele ning inimestele. — Mürgi toime. — Makoloolod. — Kohtumine Sebituanega. — Tema surm. — Sambesi jõe avastamine mandri keskosas 1851. aasta juunis. — Jõe suurus. — Mambaarid. — Orjakaubandus. — Otsus saata perekond Inglismaale. — Tagasipöördumine Kaplinna 1852. a. aprillis           7             65

V ii es peatükk

Väljasõit Kaplinnast 1852. aasta juunis viimasele ja kõige pikemale reisile. — Teekaaslased. — Reis vankritel. — Aafrika füüsi- kalis-geograafiline jaotus. — Ida-, kesk- ja läänetsoon. — Kalahari kõrb. — Tema taimestik. — Meie marsruut. — Paikkonna kõrbel ine laad. — Rohu kadumine. — Loomad. — Hüpikgasellide ränne. — Loomade ettevaatlikkus. — Oranje jõgi. — Grikvad. — Pärismaalaste riietus   76

Kuues peatükk

Kuruman. — Sealne suurepärane allikas. — Ümbruskonna taimestik. — Taimemürk. — Buuride alatu kallaletung bakveini- dele. — Setšele kiri. — Kallaletungi üksikasjad. — Minu maja ning vara hävitamine Kolobengis. — Buurid vannuvad mulle kättemaksu. — Teeleminek 1852. aasta novembris. — Kohtumine mr. Macabega tema tagasiteel Ngami järve juurest. — Kuum kõrbetuul. — Atmosfääri küllastumine elektrist — Piirpääsuke- sed. — Li tuba r uba. — Kättetasumine buuridele. — Orjus. — Betšuaanide kiindumus lastesse. — Betšuaanidel on vähe haigusi. — Rutakad matused. — Tervislik kliima          84

Seitsmes peatükk

Ärasõit bakveinide maalt. — Suur must sipelgas. — Maismaa- kilpkonnad. — Metsloomade haigused. — Vanade lõvide harjumused. — Lõvide argus. — Püünisekartus. — Lõvi möire sarnaneb jaanalinnu kisaga. — Harva tungib lõvi kallale täiskasvanud loomale. — Pühvlid ja lõvid. — Hiired. — Maod. — Madu jala all. — Mürgised ja kahjutud liigid. — Bamangvaato mäed. — Veepuudus. — Jaanalind. — Rumal käitumine. — Samm. — Munad. . 95

Kaheksas peatükk

Hapu kohupiim. — Ntšokotsa. — Metsloomad kannatavad janu käes. — Ntvetve. — Movanapuud. — Nende ebatavaline elujõulisus. — Mopaneepuu. — Busmanid. — Ilus maastik Unku ümbruses. — Mohonono-põõsastik. — Raske teerajamine. — Meie rühm jääb palavikku. — Härgade põgenemine. — Kuidas bakveinid’neid kätte saavad. — Viinamarjad. — Minu teekaaslase haigestumine. — Bušmanid. — Kuidas nad hävitavad lõvisid. — Mürgid. — Üksik kõrgendik. — Maaliline org. — Saabumine Sanšu- rehi jõele. — Üleujutatud preeriad. — Ekspeditsioon pontoonil. — Tšobi jõgi. — Saabumine Moremi külla. — Makoloolode hämmastus meie ootamatu saabumise puhul. — Tšobi ületamine teel Lin- jantisse.              110

Üheksas peatükk

Vastuvõtt Linjantis. — Sekeletu saab õe asemel pealikuks. — Mpepe vandenõu. — Orjakaupmehed mambaarid. — Nende ootamatu põgenemine. — Sekeletu pääseb üle noatera. — Mpepe hukkamine. — õigusemõistmine. — Kohtuasjade arutamine. — Surnud pealiku naiste jagamine. — Makoloolo naised. — Nad töötavad väga vähe. — Pärisorine töö. — Naiste ehted, riietus ja jook. — Kingitused Sekeletule    124

Kümnes peatükk

Palavik. — Selle sümptoomid. — Pärismaalastest arstide ravivahendid. — Sekeletu ja tema rahva külalislahkus. — Üks nende väidetest polügaamia kasuks. — Nad tegelevad ulatuslikult põlluharimisega. — Makalaakad ehk alistatud suguharud. — Sebituane poliitika nende suhtes. — Nende kiindumus temasse. — Põllusaadused. — Põllutööriistad. — Andam. — Sõjaline demonstratsioon. — Letšulatebe provokatsioon. — Makoloolode otsus teda karistada. — Betšuaanid. — Selle sõna tähendus. — Lõuna-Aafrika elanike suure hõimkonna kolm haru ……….. 133

Üheteistkümnes peatükk

Linjantist Sešekesse. — Tasane maa. — Termiidipesad. — Metsikud datlipalmid. — Kuidas meie protsessioon teel välja nägi. — Pealiku kaardivägi. — Nad proovivad ratsutada härgade seljas. — Suured karjad uusi antiloope, letšeesid ja nakonge. — Kuidas pärismaalased neid kütivad. — Vastuvõtt külades. — Õlle ja piima pakkumine. — Söömine käega. — Kollektiivsus söömisel. — Suhkruroog. — Sekeletu uudne moodus iseloomu määramiseks. — Makoloolode onnide puhtus. — Onnide konstruktsioon ja välimus. — Asemed. — Ülesõit Liambjest. — Maa selle osa laad. — Lõuna pool tundmatu väike antiloop tianjaane. — Jaht jalgsi. — Veisantiloop…………….. 142

Kaheteistkümnes peatükk

Kanuude hankimine ja sõit mööda Liambje jõge üles. — Ilusad saared. — Talvine maastik. — Banjeetide tööarmastus ja osavus. — Kärestikud. —- Gonje kosk. — Pärimus. — Iga-aastased üleujutused. — Suure Barotse oru viljakus. — Kahe vandenõulase hukkamine. — Orjakaupmeeste tarakindlus. — Kokkukantud muld- kehale ehitatud pealinn Naliele. — Suur kütt Santuru. — Barot- sede moodus jäädvustada tähelepanuväärseid sündmusi. — Parem suhtumine’ naistesse. — Aiad. — Kalad, puuviljad, jahiloomad. — Teekond barotsede maa piirini. — Sekeletu annab mulle sõudjad ja heeroldi. — Jõgi ja selle ümbrus. — Jõehobukütid. — Tervislikku paika ei leidu. — Otsus sõita Loandasse. — Pühvlid, veis- . anti loobid ja lõvid Libontast ülalpool. — Kaks Sansibari araablast. — Saabumine Ma-Sekeletu linna. — Rahva rõõm pealiku esmakordse saabumise puhul nende juurde. — Tagasipöördumine Sešekesse ………………… 150

Kolmeteistkümnes peatükk

Ettevalmistused reisiks. — Pitšo. — Kahekümne seitsme mehe määramine minu saatjaiks teekonnal läände. — Makoloolode palav soov seada sisse kaubavahetus rannikuga. — Palaviku tagajärjed. — Makoloolode küsimus. — Reisipäeviku kaotsiminek. — Reisiva rustus. — Väljasõit Linjantist 11. novembril 1853. aastal ja paatidesse istumine Tšobi jõel. — Jõehobujaht. — Tsobi kaldad. — Puud. — Jõe käänulisus. — Mparia saar Tšobi ning Liambje ühinemiskohal. — Sõit mööda Liambjed üles. — Maka- taaka ema ignoreerib makoloolo vanema võimu Sešekes. — Varaste karistamine. — Noorkuu austamine. — Edasisõit jõge mööda üles. — Vili, mis sisaldab strühniini. — Teised puuviljad. — Kärestikud. — Linnud. — Kalad. — Jõehobud ja nende pojad. . 165

Neljateistkümnes peatükk

Maa muutub veelgi kaunimaks. — Päeva veetmine. — Gonje kosk ja inimesed. — Makoloolode röövretk. — Elanikkonna viisakus ja heldus. — Vihmad. — Mesilasenäpid ning muud linnud. — Mageveekäsnad. — Vool. — Libontas saab mees surma lõvihammustusest. — ööpeatuse korraldamine reisi ajal. — Toiduvalmistamine ja pesemine. — Liha rohkus. — Mitmesugused linnuliigid. — Veelinnud. — Egiptuse haned. — Krokodillid. — Üks minu inimesi pääseb vaevu surmast. — Ebausk krokodilli suhtes. — Suured metsloomad. — Püssi-arstim. — Pühapäev. — Laululinnud. — Metsikud puuviljad. — Rohelised tuvid. — Kalaparved. — Jõehobud           180

Viieteistkümnes peatükk

Saatkond barotsede pealiku Masiko juurde. — Liambje kõlb- . tikkus laevasõiduks. — Mida see paikkond võib pakkuda. — Liba. — Lilled ja mesilased. — Pühvli jaht. — Uurimispõld botaanikule. — Noored krokodillid, nende metsikus. — Balondade umbusklikkus. — Pärismaalane kahe naisega. — Kütid. — Saadikud naispealik Manenko juurest. — Mambaari kaupmehed. — Seakondo ja tema inimesed. — Viilitud hambad. — Ihaldatakse võid. — Vestlus Njamoanaga, teise naispealikuga. — Õukonna etikett. — Juuksed ja vill. — Siin on ebausku rohkem. — Manenko saabumine, tema välimus ja tema mees. — Tervitusviis. — Jalgade ilustused. — Saatkond Masiko juurest. — Rostbiif. — Manenko on riiakas eit. — Ta sunnib meid ootama. — Ebaõnnestunud sebra jaht 195

Kuueteistkümnes peatükk

Njamoana kink. — Amuletid. — Manenko vastupidavus. — Puuslik. — Balondade relvad. — Vihm. — Nälg. — Pihttarad. — Tihedad metsad. — Kunstlikud mesipuud. — Seened. — Külade elanikud laenavad meile oma onnide katused. — Nõidumine ja ebajumalad. — Manenko tujud. — öine häire. — Saadikud ja kingitus Š.ntelt. — Kuidas me tavaliselt lähenesime külale. — Mereelanik. — Sisseminek Sinte linna. — Kahe segaverelise orja- kaupmehe kohtamine. — Ürgneegrid balondad. — Pidulik vastuvõtt Sinte juures. — Tema kotla. — Esitlemistseremoonia. — Oraatorid. — Naised. — Muusikandid ja mänguriistad. — Ebameeldiv nõudmine. — Vestlus Šintega. — Kingime talle härja. — Pinnase viljakus. — Manenko uus onn. — Jutuajamine Sintega. — Balondad peavad täpselt kinni etiketi nõudeist. — Laste müümine. — Laste röövimine. — Sinte pakub mulle orja. — Projektsiooni- latern. — Sunnitud peatus. — Sambanza pöördub tagasi joobnuna. — Sinte viimane ja suurim sõprusetõend      211

Seitsmeteistkümnes peatükk

Lahkumine Sinte linnast. — Maniokiaiad. — Mürgise liigi toiduks kasutamise viis. — Maniokk kui pärismaalaste peatoidus. — Balondade täpsus tavadest kinnipidamisel. — Nende ebajumalad ja ebausk. — Balondade riietus. — Külad teisel pool Lonadže jõge. — Kazembe. — öised vihmad. — Üleujutatud tasandikud. — Balondade kiindumus oma emadesse. — öö saarel. — Rohi tasandikel. — Jõgede lätted. — Onnide katuste laenamine. — Peatus. — Selle maa viljakus, kus voolab Lokaluedže. — Kõikesööja kala. — Pärismaalaste kalapüügimeetodid. — Mozinkva meeldiv kodu ja perekond. — Suurveega jõgede selge vesi. — Käskjalg Katema juurest. — Kvendende küla, tema heasüdamlikkus. — Kohtumine inimestega Matiamvo linnast. — Matiamvo iseloom ja käitumine. — Esitlemine Katema õukonnas, tema kingitus, avar mõistus, välimus. — Jutuajamine järgmisel päeval. — Kari. — Külm põhjatuul. — Kanaari linnud ja muud laululinnud. — Ämblikud, nende pesad ja võrgud. — Dilolo järv. — Targad sipelgad. . . . 229

Kaheksateistkümnes peatükk

Veelahe lõuna- ja põhjapoolsete jõgede vahel. — Sügav org. — Rohmakas sild. — Allikad orunõlvadel. — Kabindže küla. — Nõudmine püssirohu ning inglise kalinguri järele. — Kassai jõgi. — Toidunappus. — Metsloomade puudumine. — Katende põhjendamatu nõudmine. — Solvang. — Sillamaksu nõudja. — Ahned teejuhid. — Üleujutatud orud. — Ujumine Nuana Lokes. — Minu meeste kiire appitulek. — Makoloolode märkused viljakate ülesharimata orgude kohta. — Erinevus aafriklaste naha- värvuses. — Saabumine tšibokvede külla. — Pealiku jultunud nõudmine. — Meie laagri ümberpiiramine. — Ettekääne. — Nende nõudmised. — Lahingu puhkemise oht. — Selle ärahoidmine. — Marsruudi muutmine. — Suvi. — Palavik. — Mesipuud ja mee- kuulutaja. — Puude instinkt. — Ronitaimed. — Astelde puudumine metsas. — Mahajäetud aedades leiduvad taimed. — Halvad teejuhid. — Vaenlaste poolt sisse piiratud. — Aina pahandused. — Kinni peetud lõnga Panza poolt. — Tema küla. — Häda bangaala kaupmeestega. — Minu inimeste tujulangus. — Nende otsus ja ettevaatusabinõud               247

Üheksateistkümnes peatükk

Ettemakstud teejuhid. — Puukoorest kanuud. — Teejuhid jätavad meid maha. — Ekslikud arvamused Kuanza kohta. — Aiad ja külad. — Kuango org. — Bambus. — Toiduks kasutatavad valged tõugud. — Bašindžeede jultumus. — Pealik Sansave. — Pärismaalaste vaenulikkus. — õnnelik möödumine külast. — Kuango 

jõgi. — Pealiku soeng. — Cypriano õigeaegne abi. — Tema külalislahkus. — Segavereliste lugemis- ja kirjutamisoskus. — Röövlijõugu hukkumine tules. — Saabumine Kassandžesse. — Hea õhtusöök. — Kapten Nevesi lahkus. — Eelarvamuse puudumine naha- värvuse suhtes. — Kassandže ümbrus. — Sekeletu elevandiluu müümine. — Makoloolode hämmastus kõrge hinna üle. — Kasala mägi. — Tala Mungongo küla. — Basongode viisakus. — Urgneeg- rid. — Nisupõld. — Kandjad. — ööbimispaigad. — Troopikapalavik. — Ambakasse saabumine. — Tampan, tema hammustus. — Mägismaa elustav mõju. — Golungo Alto piirkond. — Viljarikkus. — Merelähedasema maa lagedus. — Sääsed. — Makoloolode kartused. — Hea vastuvõtt Loandas mr. Gabrieli juures  

Kahekümnes peatükk

Visa haigus. — Makoloolode tõsine meeleolu. — Nad külastavad sõjalaevu. — Ohvitseride ja madruste viisakus. — Sao Paulo de Loanda linn. — Sadam. — Kingitused Sekeletule. — Ettevalmistused teeleminekuks. — Ärasõit Loandast 20. septembril 1854. — Maa selle osa geoloogia. — Naised ketravad puuvilla. — Päris-maalasist kangakudujad. — Turuplatsid. — Kasengomaa, sealsed kohvi istandused. — Lõuna-Ameerika puud. — Rauasulatustehase varemed. — Pärismaalasist maagikaevurid. — Lukalla kaldad. — Onnid sildadega. — Tubakas. — Massangano linn. — Suurepärane piirkond puuvilla kasvatamiseks. — Fort ja selle vanaaegsed suurtükid. — Kisama suguharu. — Eriliik kodulinde. — Kohviistandused. — Tagasipöördumine Golungo Altosse. — Makoloolode rahulolu. — Troopikapalavik.     

Kahekümne esimene peatükk

Pärismaalaste ühiskonna jagunemine. — Varaste karistamine. — Toddi, selle hukatuslikud tagajärjed. — «Vabamüürlased». — Pulmad ja matused. — Päikesevarjutus. — Vedelikku eritavad putukad. — Katsed nendega. — Külaskäik Pungo Andon- gosse. — Sealsed suurepärased karjamaad, teraviljad, puuviljad jne. — Fort ja sambakujulised kaljud. — Orja hind. — Pääsemine krokodilli käest. — Muistsed matusepaigad. — Hoolimatu suhtumine maaharimisse Angoolas. — Maniokk kui peamine toode. .

Kahekümne teine peatükk

Lahkumine Pungo Andongost. — Portugallaste võimupiir- kõnd. — Punased sipelgad, nende vihane kallaletung, kasulikkus, rohkus. — Laskumine Tala Mungongolt. — Viljapuud Kassandže orus. — Söödav limune. — Linnud. — Kaupmeeste rühmad elevandiluuga. — Kaunid hommikused stseenid. — Üleminek Kuango jõest. — Bašindžeede moed. — Aeglane edasiliikumine. — Naisorjad. — Käitumine orjadega. — Kongo ehk Zaire lisajõed. — Ülesõit Loadžimast. — Inimeste välimus, soengud            

Kahekümne kolmas peatükk

Pöördume lõunasse. — Elanike omapärased jooned. — Loomade puudumine. — Ürgmetsad. — Maa pinnaehitus. — Matused 

Kabangos. — Pärismaalastelt saadud andmed Kassai ja Kuango kohta. — Londa veejuhe. — Kuidas balondad aega veedavad. — Ebaaus teejuht. — Talv Sise-Aafrikas. — Kevad Kolobengis. — Termiidid. — Loembve org. — Valge inimesega hirmutatakse lapsi. — Tüli. — Suur nõudmine sitsriide järele. — Kavava inimesed vajavad riideid. — Matused. — Ebameeldiv lahkumine. — Kavava katsub takistada meie üleminekut Kassai jõest. — Sõjakavalus        

Kahekümne neljas peatükk

Tasandikud. — Raisakotkad ja muud linnud. — Üht liiki, kuid erineva värviga lilled. — Huulhein. — Kahekümne seitsmes palavikuhoog. — Jõgi, mis voolab kahes erinevas suunas. — Dilolo järv, veelahe Atlandi ja India ookeani vahel. — Kivimite paiknemine. — Sambesi ja Niiluse üleujutuste seos. — Araablaste teated piirkonna kohta, mis asub Londast ida pool. — Arvatav veelahe Sambesi ja Niiluse vahel. — Dilolo järv. .— Saabumine Katema linna, Katema külalislahkus, tema soov riietuda nagu valge mees. — Hakid. — Dilolo järve lõunasopi läbimine. — Väike kala. — Südamlik vastuvõtt Sinte juures. — Allavoolu mööda Libat. — Metsloomade karjad jõe kaldail. — Ebaõnnestunud pühvlijaht. — Konnad. — Informeerime Manenkot endi saabumisest. — Tema mees Sambanza võtab meid vastu. — «Kasendiks» nimetatav tseremoonia. — Ootamatu tasu kirurgilise operatsiooni eest. — Mambove jahimeeste kavalus. — Veekilpkonnad. — Pühvli kallaletung. — Vastuvõtt Libontas.                              

Kahekümne viies peatükk

Linkololod. — Tšitlane küla. — Mu teekaaslased leiavad, et nende naised on uuesti mehele läinud. — Rühm Masiko mehi. — Jõehobu rünnak kanuule. — Gonje. — Puude välimus talve lõpul. — Sombune ilm. — Harukordne elusolendite rohkus. — Vaablased. — Mr. Moffati poolt saadetud pakid. — Makoloolode kahtlus ja vastus matabeeledele. — Asjade saarele toomine ja hüti ehitamine. — Teade selle kohta, et R. Murchison on õigesti ära seletanud Aafrika mandri ehituse. — Saabumine Linjantisse. — Sekeletu oma mundris. — Nõupidamine uue reisi kohta. — Otsus minna allavoolu mööda Sambesi põhjakallast. — Vihmaperioodi ootamine. — Kuidas pärismaalased veedavad kõige palavama aja. — Ben Habib soovib naist võtta. — Ühe neiu valik. — Eeslid. — Pealikule sobiv toit  

Kahekümne kuues peatükk

Lahkumine Linjantist. — Äike. — Sekeletu südamlik tähelepanuavaldus. — Teist korda makoloolode poolt teele saadetud. — Kanuudes allavoolu mööda Liambjed. — Pealik Sekote kotla ja inimpealuud; tema elevandikihvadega kaunistatud haud. — Victoria joastik. — Pärismaised nimed. — Aurusambad. — Hiiglaslik kaljulõhe. — Kulunud kaljuserv. — Teistkordne joastiku külastamine. — Viljapuuaed saarel. — Lahkumine Sekeletust. — Öine matkamine. — Lekone jõgi. — Muistsed mageveejärved. — Pärismaalaste pärimused. — Suure oru veejuhe. — Kaardid. — Mojara küla — «Rõõmu kaev». — Esihammaste väljalöömine. — Selle humoristlik seletus. — Batokade madal arengutase. — Meie rühma koosseis. — Ungvesi ületamine. — Geoloogiline struktuur. — Suure linna varemed. — Puuviljade rohkus               

Kahekümne seitsmes peatükk

Madalad mäed. — Mustad sipelgad, nende kannibalism. — «Krohvija» ning tema kloroform. — Termiidid, nende kasulikkus. — Mutokuane suitsetamine, selle mõju. — Piiritsoon. — Tsi- kaadid. — Puud. — Lilled. — Kalamo jõgi. — Selle maa füüsiline kuju. — Pühvlid abistavad oma haavatud kaaslast. — Pühvlilind. — Ninasarvikulind. — Karjade juhid. — Meekuulutaja. — Valge mägi. — Mozuma jõgi. — Elevandi toit. — Termiidipesad. — Sõbralikud batokad. — Riiete põlgamine. — Tervitusviis. — Monze küla. — Maa üldilme. — Rahva sõbralik suhtumine valgesse mehesse. — Pinnase viljakus. — Bašukulompo suguharu soeng. — Taimestik. — Linnud ja vihm             

Kahekümne kaheksas peatükk

Ilus org. — Pühvel. — Mu noormehed tapavad kaks elevanti. — Jaht. — Elevandi peen maitse. — Siinsete pärismaalaste soeng. — Tervitamisviis. — Üleminek Kafuest. — Jõehobud. — Kõrgustikud ja külad. — Geoloogiline ehitus. — Tohutu palju metsloomi. — Vihmad. — Loomade rohkus Sambesil. — Jõe sogane vesi. — Saar pühvlite ja inimestega. — Kuidas pärismaalased elevante kütivad. — Naised, kes teevad oma huuled «pardinoka taoliseks». . .

Kahekümne üheksas peatükk

Loangva ja Sambesi ühinemiskoht. — Kiriku varemed. — Üleminek jõest. — Pühvel paiskab õhku ühe minu mehe. — Saame teada sõjaseisukorrast portugallaste ja pärismaalaste vahel. — Jõe kaldaastangud. — Kaunis maa. — Mpende vaenulikkus. — Nõidumine. — Lahingu ootel. — Minu meeste vahvus, nende sõnad. — Mpende kahe nõuniku külaskäik. — Nende arvamus inglastest. — Mpende otsus meile mitte kallale tungida. — Ta aitab meil jõest üle minna. — Magus kartul. — Üks minu mees jookseb ära. — Dalama (kuld). — Jahipidamise tavad. — Liivast saadav sool. — Maapinna viljakus. — Tähnikhüään. — Tuul ja vihm on nüüd vastupidisest suunast. — Kütusepuudus. — Lahkumine jõest. — Tšikova, tema geoloogiline iseloomustus. — Väike kärestik Tete juures. — Hõbedat ei leidu. — Kullapesemine               

Kolmekümnes peatükk

Elevandijaht. — Pidutsemine. — Hüääni naer. — Putukate rohkus. — Laululindude veidrad toonid. — Röövikud. — Liblikad. — Mokoronga ja elevandid. — Korveed. — Nende pesad. Tõeline vangistus. — Ebausklik lõvide austamine. — Aeglane reisimine. — Tangve jõgi. — Temperatuur. — Banjaide näovärv ja nende juuksed. — Seened. — Mokuri mugulad. — Maa ilme. — Augud. — Meid äratab rühm sõdureid. — Saabumine Tetesse  

Kolmekümne esimene peatükk

Lahke vastuvõtt komandandi poolt. — Tema heldus minu inimeste suhtes. — Tete küla. — Elanikud. — Kivisöelademed. — Kuumaveeallikas. — Maaliline ümbrus. — Pärismaalased kasvatavad nisu jms. — Komandandi heldus. — Senjoor Condidolt saadud geograafiline informatsioon. — Maavärinad. — Raud, selle kvali-teet     422

Kolmekümne teine peatükk

Lahkumine Tetest ja sõit mööda jõge alla. — Lupata kuristik. — Jõe laius. — Saared. — Sõjatrummide põrin Širambas. — Saabumine Sennasse. — Senna ümbrus. — Meie ärasõit. — Alfatsinja ning ndžefu. — Lahke vastuvõtt kolonel Nunesi majas Kilimanes. — Kilimane küla. — Ebatervislikud elamistingimused. — Saabub brikk «Frolic». — Torm. — Sekvebu rahutus. — Ärasõit Mauritiuse saarele. — Sekvebu pardal; ta läheb hulluks; tema surm. — Koju jõudmine 428

Register                436