Autor: Vajragupta

Meelerahu teejuht.

Autorist.

Vajragupta (kodanikunimega Richard Staunton) sündis 1968. aastal ja kasvas üles Londonis Bromley linnaosas. Ta õppis psühholoogiat ja sotsioloogiat Astoni ülikoolis ning budismiga puutus esimest korda kokku 1990. aastal Birminghamis. Ta pühitseti WBO (Lääne Budistliku Vennaskonna) liikmeks 1994. aastal ja talle anti nimi Vajragupta, mis tähendab “salajane (või peidetud) teemandilaadnde tõde”. Ta juhatas Birminghami budismikeskust aastail 1997-2005, praegu õpetab budismi ja mediteerimist kursustel ning harjutuslaagrites kogu Kesk-Inglismaal.

Vajragupta armastab metsikut loodust, aiandust, luulet ja visuaalseid kunste.

Eessõna.

Puutusin budismiga esimest korda kokku kahekümnendates eluaastates noore mehena. Parasjagu ülikooli lõpetamas, polnud mul vähimatki aimu, mida eluga peale hakata. Tulevikuväljavaated hirmutasid mind, olin segaduses, ebakindel ning elu tundus eesmärgitu. Psühholoogiaõpingud polnud aidanud mul tundma õppida iseennast ega seda, kuidas oleks kõige parem elada.

Hakkasin osa võtma budistlikest meditatsiooniseanssidest. Neil varastel aastatel polnud mul küll erilist meditatsioonikogemust, kuid miski sundis mind jätkama. See, millest budistid rääkisid, oli minu jaoks tähenduslik, nende käsitlus tundus olevat pragmaatiline. Mulle näis, et nad üritasid tõsiselt ning siiralt elada endile seatud väärtuste järgi. Nad ei olnud pelgalt heade kavatsustega inimesed, vaid püüdsid neile ideaalidele ning ma ei tundnud endal mingisugust survet ega kohustust neid järgida. Ma tajusin, et olin koju jõudmas.

Budism köitis mind üha enam, kuni ühel päeval jõudsin äratundmisele, et just see ongi see, mida elus teostada tahan. Mõistsin, et minust oli saanud budist, taipasin, et niisugune arusaam elust ja selle võimalustest oli minu jaoks kõige tähenduslikum. Viimaks budistliku vennaskonna liikmeks vastu võetuna hakkasin õpetama meditatsiooni ja pidama budismiloenguid samas keskuses, mille lävepakust olin aastate eest esimest kordas söandanud üle astuda – tol ajal poleks ma sellest unistadagi osanud.

Õpetan ikka veel samas budismikeskuses ning olen aja jooksul näinud hulgaliselt inimesi sellest uksest sisenemas, et avastada enda jaoks budismi õpetusi ja harjutusi. Paljud nende lugudest ja põhjustest, mis viisid soovini budismi lähemalt uurida, erinevad minu omast. Siiski leidub ka sarnasusi ja ühed ning samad küsimused ja probleemid kerkivad ikka ja jälle esile.

Olen püüdnud selles raamatus kirjeldada, milline võiks olla budistliku elu põhiolemus ehk eetos. Loodan, et olen piisavalt rõhutanud selle elutee võimalikkust igaühe jaoks, olenemata taustast ja kogemustest. Minu eesmärk on muuta need õpetused nii kättesaadavaks ja mõistetavaks kui võimalik ning pakkuda teile teejuhti ja abivahendeid vaimseks eluks.

Iga peatükk kirjeldab mõnd põhiideed ning uurib selle teostamise võimalusi igapäevaelus. Olen püüdnud läheneda võimalikult konkreetselt, tuues rohkesti näiteid nende ideede elluviimise kohta ja kirjeldanud neid katsetusi saatnud naljakaid juhtumisi. Järelproovimiseks olen lisanud ka harjutusi ja mõtisklusi. Nende eesmärk on aidata mõista, kuidas teie ise saaksite asjaomast ideed või meetodit rakendada. Loodetavasti õhutan teid kõne all oleva teema valguses analüüsima teie oma elu.

Selle raamatu koostamisel olen püüdnud ennetada probleeme, millega inimesed puutuvad kokku budismiõpetuse algetapis ning järk-järgult süvitsi minnes. Esimene peatükk käsitleb küsimusi, mis võivad äratada budismi vastu esialgset huvi, küsimusi, mis ajendavad meid vaimset teed otsima.

Järgmised kolm peatükki keskenduvad praktilistele võtetele, mida budism pakub endele küsimustele vastuse leidmiseks ning sellega kaasneva isikliku arengu ja kasvu toetamiseks.

Siinkohal kerkib sageli üks oluline küsimus: kas meie niigi kiires ja toimetusrohkes elus on selliste abivahendite kasutamine enese muutmiseks tõesti võimalik. Viies, kuues ja seitsmes peatükkk käsitlevad vaimsete harjutustega tegelemist igapäevapraktikas ning toetavad selle väljakujunemist ja säilitamist.

Võib-olla olete märganud budistide rituaalseid toiminguid, neid laulmas või kummardamas altari ees ja imestanud selle üle, sest kuuldavasti ei tunnista budism jumalat. Kaheksas peatükk käsitleb müüte ja rituaale budistlikust vaatenurgast.

Järgmised kolm peatükki vaatlevad budistliku elu sügavamat tasandit: tarkuse arendamist, tõeluse mõistmist. Näeme, et budistlik elu on pidev mõtisklus oma kogemuste ja maailma üle. Jällegi on siin rõhk mõtiskluse praktilistel külgedel. Samuti vaatleme, kuidas tarkus ilmneb osavõtlikkusena – soovina leevendada kannatusi maailmas.

Teine suur küsimus paljudele budismist huvitatuile on õpetus surmast ja taassünnist. Mida need tähendavad? Kas budismiga tegelemiseks peab neisse uskuma? Seda teemat lahkab kaheteistkümnes peatükk.

Viimane suur peatükk võtab kokku läbitud teemad ning näitab kuhu sellel teel jätkamine viia võib, selgitades virgumise ideaali tähendust.

Raamat pakub üldist ülevaadet budistliku eluviisi kohta, seetõttu hõlmab selle üsna väike maht laiaulatuslikku teemade ringi. Mis tahes selles raamatus kirjeldatud valdkonda võib käsitleda märksa põhjalikumalt ning nendega tegelemine on palju komplekssem ja nüansirikkam. Siin raamatus olen tutvustanud põhiprintsiipe, andnud peamisi juhiseid abivahendite või praktiliste meetodite kasutamiseks ning loodetavasti lisanud veidi budismiga tegelemise hõngu – huvi äratamiseks ja alustamiseks ehk piisavalt. Raamatu lõpust leiate soovitusi lugemiseks, juhuks kui see äratab teis põhjalikumat huvi.

See raamat on kirjutatud peamiselt neile, kes pole budismi ja budismi meeleharjutustega, näiteks meditatsiooniga, varem kokku puutunud või on selles valdkonnas alles algajad. Siiski võivad raamatu mõned osad, eriti keskmised ja viimased peatükid, huvi pakkuda ka kogenumatele budismiga tegelejatele.

Kirjastus: Pilgrim, 2008

Vaata mõtteloo raamatuid meie poes – http://vanajahea.ee – Mõttelugu/Usundid