Eile sain siis lõppude lõpuks kätte selle minu poolt väga-väga oodatud raamatu: „Physics of the Future. How Science will shape human destiny and our daily lives by the year 2100“ (Doubleday 2011). Autor: Dr Michio Kaku. Professor of theoretical phisics City University of New York.

Loomulikult, hakkasin õhtul seda koheselt lugema. Nagu ka enne ostmist, nii lugesin ka nüüd 20 lehekülge sissejuhatust läbi ühe hingetõmbega ning ei suutnud kuidagi ära oodata, millal saan hakata lugema raamatu põhiosa. Sissejuhatus on paljulubav – umbes 300 teadlast laotavad järgnevate lehekülgede vältel mu ette oma parimad ja innovaatilisemad ideed kõigist teaduse valdkondadest; kirjeldused sellest, kuidas inimesed ei uskunud eelmiste sajandite teadlaste nägemusi tulevasest maailmast ja ulmekirjanike loodu ei olnud ammugi võimalik. Kõik see lubas, et sellel sajandil saan mina selle raamatu abil kõigest ja kohe teada.

Ja nii sööstsin ma esimesse peatükki: „Future of the Computer: Mind over Matter“. Loen ja loen, jõuan juba 25 lehekülge läbi lugeda ning tunnen, kuidas vaikselt hiilivad pähe küsimused: kallis autor, millest sa kirjutad? Kus on lubatud vou-effekt? Kuhu jäävad mulle lubatud üllatus ja uskumatus a la „no seda ei saa nüüd küll kunagi olema“? Kõik see, millest sa kirjutad on mulle ju ammu-ammu teada! Ja mitte üksnes teada, vaid ma juba ootan seda kõike! Ma ei saa üksnes aru, miks seda meie kaubandusvõrgust veel saada ei ole! No näiteks uued ja täiuslikud 3-D televiisorid. Ma olen juba otsustanud, et ühe 3-D teleka ostan oma telerialusele ilmtingimata! Ma juba istun rahakoti otsas, ootan ainult, millal saan teleka ilma prillideta. Mind ei huvita lisaprillide ninale kinnitamine, aitab ühtedestki. Ka mingeid läätsesid ma endale silma ei topi, sest need on lihtsalt ebamugavad!

Või, miks on minu teleka- ja tehnikakapp tagant vaadates ikka nagu mustmadude salakoobas: kõikvõimalikke juhtmeid on mustmiljon, sest iga tehnika uus ime ehk siis suurte laste järjekordne mänguasi nõuab hulgaliselt uute juhtmete ostmist ja paigaldamist, et sellest mänguasjast maksimum heli- ja pildikvaliteet välja meelitada. Nende vidinate enda seadistamisest ma parem üldse ei räägigi! Kas tõesti on 21. sajandil nii keeruline mingi karbikese väljamõtlemine, mis nad kõik ilma selle juhtmepuntrata omavahel seoks!?

Kus me tänapäeval oma paljukiidetud tehnikasaavutustega siis tegelikult oleme?! Ning tulevikku ennustav raamat räägib mulle millest!? Läätsedest monitoride asemel, monitori projitseerimisest ükskõik millisele lamedale pinnale, painduvatest ekraanidest, virtuaalsetest mängutubadest, hologrammidest!? Ma tean ju seda kõike juba!

Selle peale hakkasin tegelikult mõtlema, et millal ma viimati vaatasin ulmekat, mis mind tõesti uskumatusest pead vangutama pani. Siis, kui vaatasin 60-ndate „Star Treki“ seeriaid. Nimelt ei taha ma siiani mõelda teleportatsioonist! Issand, aga kui see masin mind kohalejõudes ei panegi korralikult kokku tagasi? Mis siis saab! Tänast Windowsi vaadates ma küll sellesse reisumasinasse astuda ei julgeks. Vähe sellest, et ta võib lihtsalt lambist ämbrisse astuda, ta võib minu reisi ajal täiesti iseseisvalt otsustada, et hakkab end hoopis update´ma. Kui ta juba täna teeb seda kolm korda nädalas (ja tihti edutult, nii et tuled need update´d hoopis ära peita, sest Winfowsi help-lehelt ei leia keegi nagunii midagi üles), mis siis tulevikus veel toimuma hakkab!?

Aga kõik järgmised filmid! „Star Wars´i“ suurim „ime“ oli printsess Leia hologramm!!! No jätke järele! See on lihtsalt mannetu! Kiibistatud inimesed? Oleks korravalvurite voli, kiibistaks nad meid juba täna ja kiiremas korras! Kõik oleksid kontrolli all: nii 5% seaduserikkujaid, kui ka ülejäänud 95% korralikke inimesi, kellele selle viie protsendi ohjeldamiseks väljamõeldud seadused võrdsuse-põhimõttest lähtuvalt samuti kaela lajatatakse. Ei ole vaja enam üldse kohe mõtelmisega tegeleda. Paradiis.

Nii et, kus on siis tehnikaimed ja innovatiivsus, kui neid ei ole enam isegi mitte kinos ja raamatutes, arvutimängudest rääkimata (viimaste peale tahaks üldse vaid minestada)?

Kui nüüd rahulikult järele mõelda, siis on see vast ainult küsimuse üks pool. Teine pool: miks miski mind enam ei üllata? Kuidas ma siis nüüd nii ära rikneda jõudsin? Esimeste süüdlastena kargavad pähe infoajastu ja globaliseerumine. Kes siis tahaks olla mahajääjate hulgas? Ma pean kõigest kõike teadma ja kohe! Selleks on mul nüüd sotsiaalvõrgustikud – twitter, facebook ja mis iganes, sealjuures ka kollakate Internetiportaalide „teadusuuringute viimased saavutused“. Oleme kõik kõigiga seotud ja sõbrad. Arvutis ei küsi üldjuhul keegi kelleltki, oled sa valge, must või punane; homo, hetero või zoofiil. Kõik on õnnelikud … kuni astuvad koduuksest välja ja saavad pasunasse selle eest, et on pruunid või homod. Huvitav, kumb tulevikus ikkagi võidab – globaliseerumine või natsionalism? (mõtlen ikka rahvuslust) Aga see selleks, räägime ikka tehnikaimedest ja vou-effektist edasi.

Teine raamat, mida hetkel loen on Graham Hancocki „Allilm. Jääaja uppunud kuningriigid“. See raamat on siis kadunud tsivilisatsioonidest, jääajast, ja inimkonna eelajaloost. Ja kui ma mõtlen nüüd sellele, mis tundeid ja emotsioone tekitab minus see raamat, siis pean tunnistama, et ta tekitab minus just selle pingsalt igatesetud vou-effekti. Lugedes, mida võis endaga kaasa tuua jääaja lõpus jää sulamine, mägedes jäätammide purunemine ja sulanud vete vabanemine, nende meeletul kiirusel mägedest alla voolamine haarates kaasa kõik teele jääva, vetemassiivide kõrgustest kukkumine, maapinna kerkimisest tekkinud vulkaanipursete jada, maa vappumine, merevee tõus üleöö, rannaäärsete ehitiste, tervete linnade merre uppumine jne. Seda ei suuda lihtsalt uskuda! Tähendab, ma usun, et see kõik nii oligi, aga kujutada seda endale silmeette ning ennast selle keskele! Fantaasiast jääb vajaka. Ja mida ma siin siis tegelikult kirjeldasin? Loodust, lihtsalt loodust! Uskumatu! Ei mingit vaimuvaest innovatsiooni, ei mingeid inimkonna poolt väljamõeldud nikerdisi nimega tehnikaime ja tuleviku saavutused. Vot!

Aga mis on siis selle pika jutu kokkuvõte? Esiteks muidugi see, et Michio Kaku raamatust olen lugenud vaid esimesed 50 lehekülge. Kokku on neid seal aga 388. Nii et kõik on alles ees ja ma ei arva mingil juhul, et see raamat jama oleks. Vara veel. Eriti kui arvestada, et esimesed 50 lehekülge juba põhjustasid selle kahelehelise kirjatüki!

Teiseks, paradoks. Mida iganes inimene välja ei mõtleks, loodus on ikka üle. Kas see on hea või halb? Ma ei tea. Tõenäoliselt oleme infoühiskonna poolt lihtsalt rikutud või pigem ära hellitatud.

Ja kui see meeletult kiire arvutitehnoloogia areng ükskord peatub (kõik saab ju ükskord otsa), mis siis saab?! Mis on see järgmine, mille seljas sõita ja mida piitsutada? Ja miks ma sellest midagi veel ei tea!!!?

Tegeleda infoajastul teadusega on vast ikka üks väga-väga tänamatu töö küll … 🙂
Vaata Universumi teemalisi raamatuid meie poes: https://www.vanajahea.ee/tootekategooria/kasiraamatud/universum/