Autor: Bernard Beckett

Minu jaoks on kolme sorti ilukirjandust: raamatud, millised on rida sündmusi, nagu action-filmid; raamatud, mis tekitavad sinus hulgaliselt igasugu emotsioone – naerad või nutad, elad kaasa jne; ning raamatud, milliste lugemisel tuleb aju sisse lülitada ja raamatust aru saamiseks kaasa mõelda. Kõik need liigid on head – olenevalt tujust; kus parasjagu viibin – kodus või reisil; millised sündmused mind päeval tabanud on jne.

„Loomise“ lugemist alustasin eelarvamusega, et hakkan lugema midagi, mis koosneb sündmustejadast, a la planeetidevaheline omavaheline nägelemine, hävitamine, uue loomine jne. – pealkirjaks ju Loomine. Ja nii ma seda raamatut lugesingi, kuni üks hetk avastasin, et ma ei saa enam mitte millestki aru. Põhjus lihtne – ma oleksin juba paar lehekülge varem pidanud oma aju sisse lülitama ja hakkama kaasa mõtlema, sest sündmused küll arenesid, aga läbi arutluse ja vaidluse. Arutlus käib põhimõtteliselt tehisintellekti ja inimintellekti eeliste üle ning kumb neist on ülimuslikum. Arutelu oli huvitav, sügavuti minev. See, et peategelane on 14-aastane ei tee raamatust laste- või noorsooraamatut. Lugemise jooksul ei tulnud kordagi pähegi mõelda, kuidas raamat lõppeda võiks, viimaste lehekülgede sirvimisest rääkimata. Kogu raamat oli ühtlaselt hea. Mulle meeldis, väga!

Vaata ulmekirjandust meie poes siit: https://www.vanajahea.ee/tootekategooria/ulmekirjandus/sci-fi/