Mind on ikka huvitanud küsimus, et kust see inimene ikka pärit on ja kuidas ta siia maamunale ikka sai. No kes see siis oma juuri taga ei ajaks, kasvõi natukene. Kuna ma ei ole nõus sellega, et olen ahvi järeltulija (ma ei seedi ahve silmaotsaski) ja Jumala olemasolusse uskumast segab lapsepõlv ja noorus Nõukogude Eestis, siis minu jaoks on valik tulnukate katseklaasi eksitus või sabotaaž või mida iganes (hiigelinimesed, Atlantis ja Lemuuria tulid hiljem, evolutsiooni käigus) – tõestust ühelegi toodud teooriale pole nagunii kuskilt võtta. Kõik puha kaudsed tõendid – tõlgenda kuidas tahad. Sellest tulenevalt loen raamatuid nii ajaloo alternatiivsetest teooriatest kui ulmekaid. Suures plaanis olen ma raamatute osas muidugi omnivoor.

Tuligi siis ühel päeval mõte, et mis ma siin ikka tilulilutan, et loeks jälle midagi tõsist, aga ilukirjanduse alal. Mida tõsisemat oskad sa veel valida kui Nobeli preemia laureaadid. Meelde tuli Doris Lessing (Nobeli kirjandusauhind 2007). Eriti veel sellepärast, et olen lugenud tema Loomingu Raamatukogu sarjas 2012 ilmunud „Vanaemad“ ning selle ülesehitus, kirjasule jooksvus ja puänt olid väga paeluvad. Leidsin raamaturiiulist Varraku poolt kirjastatud „Shikasta“ ja oh, üllatust … ei mingit realistlikku teost, puha ulmekas (!) või nagu Lessing ise seda nimetab „kosmosekirjandus“: „On see alles nähtus, see ulmekirjandus, kosmosekirjandus, mis paiskus plahvatuslikult eikusagilt, muidugi ootamatult, nagu juhtub alati, kui inimteadvust sunnitakse avarduma, seekord tähtede poole, galaktiliselt, ning kes teab, mis järgmiseks juhtub.“ (tsiteeritud Doris Lessingut raamatu „Shikasta“ osast „mõned märkused“). Niisamuti paiskus minu lugemisvarasse ka Doris Lessingu „Shikasta“.

„… ning kes teab, mis järgmiseks juhtub“ – ega ei teadnud tõesti! Loen ja loen, loen ja loen ning süžee tundub kuidagi väga tuttav. Aga muidugi, kõik see, mida loen, olen ju lugenud ka ajaloo alternatiivsetest teooriatest pajatavatest raamatutest ning vaatan õhtuti History-channel’i saatest „Iidsed tulnukad“, kus paljut Lessingu poolt ulmeromaanis kirjeldatust serveeritakse mulle kui peaaegu et 100-protsendiliselt juhtunut. Me oleme kosmosest!

Vahe vaid selles, et üks on ulmekas ja teine tõsine (või peaaegu tõsine) ajaloo käsitlus.
Veelgi hullem – „Iidsed tulnukad“ jookseb telkust aastal 2013. Lessing kirjutas „Shikasta“ aastal 1979 (!!!). Tsiteerides „klassikuid“: „Tule taevas appi!“

Nii palju siis progressist ajaloo selles valdkonnas. Võrdlusena tulid koheselt silme ette teleseriaali „Star Trek“ algaastatel vändatud osad, kus omavahel suheldi juhtmevabade hiigelsuurte puust mobiiltelefonidega ning tänapäeval reaalsuseks saanud mobiiltelefonid. Aga see on siiski asja tehniline pool, innovatiivsus ja tehniline lahendus. „Shikasta“ ja alternatiivteooria on aga asja vaimne pool, tõendite kogumine ja analüüs = uued teooriad, mis peaks olema siiski nagu rohkem edasi arenenud. Aga ei miskit.

Kindlasti teate ütlust, et kui taksojuhid räägivad aktsiate ostmisest, siis käib varsti pauk ja mull lendab õhku. Seega tuleb aktsiad kiirelt maha müüa. Ei tea kas ulmekirjanduse ja ajaloo vahel kehtib sama – kui telekast näidatakse juba 1979. aastal kirjutatud ulmekaid (peaaegu et) tõe pähe, et siis tuleb alternatiivteooriad kiirelt unustada ning hakata ruttu lugema hoopis „mainstream“-ajalugu. Seda seniks, kuni alternatiivajaloolased oma mentaalsest talveunest taas ärkavad.

Ah jah, lõpetuseks veel infoks, et Lessing kirjutas oma „Shikasta“ sarjaks – kokku on viis raamatut. Väga tahaks, et Varrak ka ülejäänud neli ära tõlgiks.

Vaata meie ulmekirjandust siit: https://www.vanajahea.ee/tootekategooria/ulmekirjandus/sci-fi/