Eesti Riiklik Kirjastus, 1961
Tõlkinud Jüri Selirand

SISSEJUHATUS

MILLEST ON JUTTU

Annan lugejale nõu mitte alustada raamatu lugemist esimestest lehekülgedest. Teen seda seepärast, et tean, kui vähe tähendab autori veenvaim kinnitus, et ta käsitleb erakordselt huvitavat materjali; seda eriti siis, kui raamatu tiitel tõotab romaani arheoloogiast, muinasteadusest, mis kuulub kõige kuivemate ja igavamate teaduste hulka, nagu igaüks on veendunud.

Soovitan alustada 83. leheküljelt ja kõigepealt läbi lugeda peatükk Egiptusest — „Püramiidide raamat”. Loodan, et ka kõige umbusklikum lugeja suhtub meie teemasse seejärel heatahtlikumalt ja otsustab heita kõrvale teatud eelarvamused. Sellise sissejuhatuse järel palun igatahes lugejat tema enda huvides 15. lehekülje juurde tagasi pöörduda. Ka kõige erutavamate sündmuste paremaks mõistmiseks on nimelt vaja plaanipärast sissejuhatust.

Meie raamat on kirjutatud ilma teaduslike ambitsioonideta. Kindlat teadusharu püüti siin teha ainult sellelaadse käsitluse aineks, et uurijate ja õpetlaste töö muutuks nähtavaks eelkõige tema sisemises pinges, tema dramaatilistes seostes, tema inimlikes suhetes. Selle juures sai vältida kõrvalekaldumisi täpselt niisama vähe kui isiklikke kaalutlusi ja aktuaalseid vastandusi. Nii tekkis raamat, mida teadlane võib õigusega nimetada «ebateaduslikuks”.

Kõik, mida võin öelda enda õigustamiseks, on see, et just niisugune oligi minu kavatsus. Leidsin nimelt, et arheoloogia — rikas teadus, milles ühendusid seiklused ja tööarmastus, romantilised avastused ja vaimne enesesalgamine, teadus,- mis ei ole piiratud ei selle ega teise ajastu, ei selle ega teise maa raamidega — oli maetud erialasesse kirjandusse. Kui kõrge ka oligi nende publikatsioonide teaduslik väärtus, ei olnud nad samal ajal sugugi „lugemiseks” kirjutatud. Jaa, on hämmastav, et seni oli tehtud üldse mitte rohkem kui kolm või neli katset jutustada luureretkest minevikku kui erutavast seiklusest; hämmastav seepärast, et tegelikult leidub vaevalt erutavamat seiklust, kui arvestada seda, et iga seiklus on alati vaimu ja teo segu.

Hoolimata igale puhtale teaduslikule kirjeldusele vaenulikust meetodist, mis juhtis siin minu sulge, olen ülimal määral võlglane puhtale arheoloogiateadusele. Kuidas võikski see olla teisiti? Minu raamat on kiidulaul selle teaduse saavutustele, tema teravmeelsusele, tema väsimatusele ja eelkõige uurijaile endile, kes enamasti ainult ehtsast tagasihoidlikkusest vaikisid sellest, mis — kuna see järeleaimamist väärib — avaldamist vajas. Lähtudes sellest kohustusest tuleneb ka minu katse vältida vääraid rühmitamisi ja rõhutamisi. „ Romaan arheoloogiast kannab romaani nime seetõttu, et ta jutustab eelkõige romantilistest, kuid tegelikkusele mitte vasturääkivatest sündmustest ja elukäikudest.

Kuid see on „ faktoloogiline romaan” ja antud juhul selle sõna kõige rangemas tähenduses: kõik see, millest siin jutustatakse, ei põhine lihtsalt ainult faktidel, mis on ilustatud autori fantaasiaga, vaid on koostatud faktilistest andmetest, millele autori fantaasia ei lisanud juurde pisimatki ilustust, kuivõrd seda ilustust ei pärandanud samuti ajalugu.

Ometi olen veendunud, et eriteadlane, kelle kätesse see raamat satub, avastab raamatus vigu. Nii paistis mulle näiteks alguses raskesti ületatava takistusena nimede kirjutamine. Rohkem kui kord tuli mul valida ühe ja sama nime tosina erineva variandi vahel. Vastavalt raamatu iseloomule otsustasin lõpuks enamtarvitatava kirjutamisviisi kasuks, püüdmata jälgida teaduslikku printsiipi, mis oleks viinud kohati täielikule arusaamatusele. Selle otsuse tegemine tundus mulle kergemana, kui leidsin suure saksa ajaloolase Ed. Meyeri märkuse, kes seisis oma „Vanaaja ajaloos” sama küsimuse ees ja ütles lõpuks: „… Ma ei näinud ühtki teist väljapääsu, kui toimida täiesti printsiibitult”, kuigi ta rääkis spetsialistidele, ühe lihtsa ettekande autorile peaks olema lubatud talitada otsuse kohaselt, mille on teinud nii silmapaistev ajaloolane.

Kindlasti on aga peale selle läbi libisenud puhtfaktilisi vigu. Ma ei usu, et seda saab vältida, kui püütakse esmakordselt kokku suruda ühte ülevaatesse nii tohutut materjali, mis hõlmab mitte vähem kui nelja erialast teadust. Selles suhtes olen paranduste eest tänulik igale kompetentsele lugejale.

Kuid ma ei tunne end võlglasena mitte ainult teaduse suhtes, vaid ka teatava kirjandusliigi, täpsemalt öeldes, selle kirjanduse looja suhtes, millele selle raamatuga lisatakse tagasihoidlik töö. See on minu teada ameerika arst Paul de Kruif, kes esimesena tegi katse esitada ühe väga spetsiaalse teaduse arengulugu nii, et seda võidaks lugeda niisama haarava erutusega, mida meie sajandil kutsub esile veel ainult kriminaalromaan. 1927. aastal avastas de Kruif, et bakterioloogia areng, kui seda vaadelda ja järjestada õigesti, sisaldab romaanipäraseid elemente. Edasi avastas ta, et ka kõige keerukamaid teaduslikke probleeme võib esitada ülimalt lihtsal ja arusaadaval viisil, kui neid kirjeldada tööprotsessina, see tähendab, kui lugejat juhitakse täpselt sedasama teed mööda, mille valis teadlane ise, alates inspiratsiooni silmapilgust kuni lõplike tulemusteni. Samuti avastas de Kruif, et kõrvalteed, ristteed ja ummiktänavad, millistele ahvatles teadlase tema inimlik küündimatus, tema aju tõrksus, segavad juhused ja takistavad mõjud väljastpoolt, on täis dünaamikat ja dramaatilisust, mis võivad tekitada ebatavalist põnevust. Nii tekkis tema raamat „mikroobiküttidest” ja juba see pealkiri, mis muutis kaine nimetuse „bakterioloogid” üldinimlikuks kategooriaks, sisaldas selle teisenduse läbi uue kirjandusliku kategooria, faktoloogilise romaani programmi.

Alates Paul de Kruifi esimesest katsest on vaevalt teaduse valdkonda, kus üks või teine autor, või mitmed üheaegselt, ei oleks rakendanud seda uut kirjanduslikku meetodit, üldiselt on reeglipärane, et see toimus enamasti kirjanike poolt, kes teaduslikus mõttes olid diletandid. Veel eesseisva kriitika põhialus näib mulle olevat järgmine: millistes suhetes seisab nende raamatuis teadus kirjandusega; kui palju on ülekaalus „fakt” või kui palju „romaan”. Mulle paistab, et parimad raamatud kuuluvad sellesse kategooriasse, mis saavutavad oma romaanipärase elemendi ainult faktide endi „järjestusest” ja annavad järelikult esikoha faktidele. Püüdsin kirjutada oma raamatut mainitud kategooria vaimus ja loodan, et tõin sellega kasu neile lugejaile, kes tahaksid olla kindlad faktides ja kasutada seda raamatut hoolimata tema romaanipärasest laadist teatmeraamatuna. Nad võivad seda teha.

Tegin seda viimistlustöö käigus eriti seepärast, et mul on siin käsitletud ainevaldkonnas eelkäija, kes kuulub teise kategooriasse. See on Anne Terry White oma raamatuga „Lost Worlds”, mis sattus mu kätte siis, kui olin peaaegu lõpetanud oma «Jumalad, hauakambrid, õpetlased”. Tahaksin väljendada oma ameeriklannast kolleegile lugupidamist tema töö eest, pean aga siiski õigemaks printsiipi, et „romaan” tuleb allutada „faktidele”. Seepärast otsustasin ka erinevalt proua White’ist abistada alati selgete ja laitmatute viidetega kõiki neid, kes soovivad ka edaspidi huvituda möödunud aegade teadusest. Nii ei kartnud ma katkestada jutustuse kulgu daatumite ja ülevaadetega ning lisasin raamatule viited kirjandusele, kaardid, ajatabelid ja registri.

Lõpuks väljendan oma tänu kõigile neile, kes mind abistasid. Saksa professorid dr. Eugen von Mercklin, dr. Carl Rathjens ja dr. Franz Termer olid nii lahked, et kontrollisid käsikirja igaüks vastavalt oma erialale. Professor dr. Kurt Erdmann, professor dr. dr. Hartmut Schmökel ja Schliemanni-uurija dr. Ernst Meyer tegid hiljem mõningad tähtsad parandused. Kõik nad jagasid mulle väärtuslikke näpunäiteid, toetasid mind igati, eelkõige kirjanduse hankimisel (mille eest pean tänama peale teiste veel professor dr. Walter Hagemanni Münsterist), ja juhtisid mu tähelepanu mõnele veale, mida võisin veel kõrvaldada. Tänan neid kõiki mitte ainult nende abi eest, vaid eelkõige selle mõistmise eest, mida nad eriteadlastena ilmutasid raamatu vastu, mis nii täielikult langeb välja kõigi spetsiaalteaduste raamidest. Ka ei tahaks unustada tänamast Edda Rönckendorffi ja Erwin Dunckerit selle eest, et nad vabastasid mind osaliselt sageli üpris raskest tõlketööst.

November 1949
C.W.C.

*

1. RAIDKUJUDE RAAMAT

„Mis ime siin juhtub? Palusime puhtaid
allikaid sinult, maa — ja mis saadab sinu
süli meile üles? On’s elu ka sügavikes?
Elab laava all peidus veel uus sugu? Pöördub
kadunu tagasi? Kreeklased, roomlased, oo
tulge! oo vaadake, vana Pompeii on jälle
olemas, uuesti kerkib Heraklese linn!”
SCHILLER

1.PEATUKK

EELMÄNG KLASSIKALISEL PINNAL

1738. aastal lahkus Saksi vürsti August III tütar Maria Amalia Christine Dresdeni õukonnast ja abiellus mõlema Sitsiilia kuninga Karl Bourboniga. Elav, kunsti armastav kuninganna tuiskas läbi Naapoli aedade ja paleede avarate ruumide ning avastas kujusid ja maale, mis olid Vesuuvi viimase purske eel osalt juhuslikult leitud, osalt kindral d’Elboeufi initsiatiivil päevavalgele toodud.

Võlutuna nende ilust käis Maria oma kuninglikule abikaasale peale, et viimane laseks talle otsida uusi eksemplare. Kuna Vesuuv pärast suurpurset 1737. aasta mais — mäekülg oli avanenud ja osa mäetipust oli lennanud õhku — juba poolteist aastat rahulikult Naapoli sinise taeva all seisis, andis kuningas tema palvetele järele.

Ei olnud midagi lihtsamat, kui jätkata uurimist sealt, kus d’Elboeuf oli lõpetanud. Kuningas pidas nõu oma pioneerivägede ülema kavaljeero Rocco Gioacchino de Alcubierrega. Hispaanlane toimetas kohale töölised, tööriistad ja lõhkeaine. Raskused olid märkimisväärsed. Tuli jagu saada viieteistkümne meetri paksusest kivikõvast eruptsioonimassist. ühest juba d’Elboeufi poolt avastatud šahtist lähtudes rajati käike ja puuriti lõhkamisauke. Ja siis jõudis kätte silmapilk, kus kirkatera vastu metalli põrkas, mis selle löögi all kellana kõmises. Esimeseks leiuks olid kolm katkendit enam kui elusuurusest pronksist hobusest.

Nüüd tehti targimat, mida teha võidi, ja mida õigupoolest oleks pidanud tegema juba esimesest silmapilgust peale: toodi kohale asjatundja. Humanist, kuningliku raamatukogu juhataja markeese don Marcello Venuti võttis edasised leiud oma hoole alla. Järgnesid kolm marmorist raidkuju — toogadesse riietatud roomlased, maalitud sambad ja pronksist hobusekeha. Kuninglik paar tuli ülevaatusele. Markeese laskus köie otsas alla käikudesse ja avastas mingi trepi. Selle vorm võimaldas tal teha ehituse kohta järelduse, mille õigsus tõestati 11. detsembril 1738. aastal. Nimelt leiti siis raidkiri, millest nähtus, et keegi Rufus oli ehitanud omal kulul teatri „Theatrum Herculanense”.

Seega oli avastatud hukkunud linn. Kus oli teater, seal pidi olema ka asula. D’Elboeuf oli omal ajal aimamatult — tal olid valida suured tardunud laavanõlvad — otsemat teed näitelava keskele sattunud! Lava oli täis raidkujusid. Mitte kusagil mujal, vaid just siin võis leida nii palju skulptuure sõna-sõnalt üksteise peal, sest võimsalt pealeveerev laavavool oli teatri rikkalikult raidkujudega ehitud tagaseina lavale paisanud, kus see oli kõmisedes kokku varisenud ja oma kiviste kehadega seitsmeteistkümneks aastasajaks puhkama heitnud.

Raidkiri nimetas linna nime: Herculaneum.

Laava, vedelas olekus väljavoolav kivim, mineraalide segu, tardub klaasiks ja uueks kivimiks. Sellise katte all lebas kahekümne meetri sügavuses Herculaneum.

Lapillid seevastu, väikesed vulkaanilised kivikesed, mis koos rasvase tuhaga vulkaanist välja paiskuvad, sajavad alla, ladestuvad lahtisemalt ja neid on võimalik eemaldada lihtsate tööriistadega. Selliste lapillide all lebas Pompeii, kaugeltki mitte nii sügaval kui laava alla maetud sõsarlinn.

Nagu sageli juhtub nii ajaloos kui ka inimese elus, on algus ikka raske ja pikimat teed peetakse lühimaks. Sellest ajast kui d’Elboeuf oli kaevama hakanud, möödus kolmkümmend viis aastat, enne kui esimene labidatäis pani aluse Pompeii väljakaevamisele.

Ikka veel kaevamistega seotud kavaljeero Alcubierre ei olnud enam rahul oma leidudega. Karl Bourbon oli endale küll muuseumi sisustanud, missugust teist maailmas ei leidunud, kuid ometi leppisid kuningas ja insener kokku kaevamiste teise kohta üleviimise suhtes. Sel korral ei tahtnud nad aga pimesi maa sisemusse tungida, vaid otsustasid alustada seal, kuhu osutasid õpetlased ja ütlesid: siin lebab Pompeii, mis antiiksete allikate järgi mattus samal päeval kui Heraklese linn!

Mis nüüd juhtus, sarnaneb mänguga, mida lapsed nimetavad „Kuum ja külm”, kuid kaasmängijaga, kes pole aus, kes selle asemel, et hüüda „kuum“, kui käsi juba läheneb otsitavale, karjub „külm“. Eksitaja osa olid siin võtnud endale ahnus, kannatamatus ja kättemaksuiha.

Kaevamised algasid 1. aprillil 1748. aastal. Juba 6. aprillil leiti esimene suur imeilus seinamaaling. 19. aprillil satuti esimesele surnule. Väljasirutatult lebas maas luustik; kätest, mis näisid veel haaravat, olid maha veerenud kuld- ja hõbemündid. Kuid selle asemel et edasi kaevata, süstematiseerida leitut ja teha järeldusi, et saavutada aja kokkuhoidu edasiste tööde juures, aeti kaevatud augud kinni, aimamata, et satuti Pompeii keskele. Uued kaevandid rajati teistes kohtades.

Võis see teisiti olla? Kuningapaari ajendajaks oli üksnes haritud võhikute (kusjuures just kuninga haridus ei ulatunud eriti kaugele) vaimustus. Alcubierre ajendiks oli tehnilise probleemi lahendamine (Winckelmann ütles hiljem vihaselt, et Alcubierre tegeles muististega täpselt niisama palju „kui kuu vähkidega”). Kõigis teistes osavõtjates ei olnud midagi peale varjatud mõtte kiiresti rikastuda, kui kord jälle kuld ja hõbe kirka all peaks kõlisema (kahekümne neljast inimesest, kes 6. aprillist alates kaevasid, olid kaksteist sunnitöölised ja ülejäänutele tasuti töö eest halvasti).

Avastati amfiteatri vaatajateruum. Kuna ei leitud raidkujusid, kulda ega ehteid, hakati kaevama teises kohas! Püsivus oleks viinud sihile. Heraklese värava ümbruses satuti villale, mille kohta — keegi ei tea enam, kuidas tekkis selline arvamus — kinnitati täiesti õigustamatult, et see olevat Cicero maja. Sellised täielikult õhust võetud kinnitused pidid arheoloogia ajaloos veel sageli mängima osa, mis tihti oli viljakas. Selle villa seinad olid kaetud imeilusate freskodega, mis lõigati välja ja kopeeriti. Villa ise aeti seejärel kinni! Lõpuks jäeti nelja aasta jooksul Civita (varasem Pompeii) ümbrus täielikult unustusse, pöörduti jälle rikkalikumate kaevandite juurde Herculaneumis. Seal avastati igatahes üks tookordsetest huvitavamatest antiikaaretest: villa raamatukoguga, mida oli kasutanud filosoof Filodemos ja mis tänapäeval kannab Villa dei Papiri nime.

1754. aastal leiti lõpuks Pompeii lõunaserval jällegi üksikute haudade ja antiikse müüri jäänuseid. Alates sellest päevast on mõlemas linnas kaevatud väikeste vaheaegadega kuni tänapäevani. Ja ime ime järel tuli päevavalgele.

Ainult siis, kui me tunneme neid linnu tabanud katastroofi laadi, võime mõista, millist mõju avaldas nende avastamine eelklassitsismi sajandile.

79. aasta augustikuu keskel olid ilmnenud esimesed tundemärgid Vesuuvi eelseisvast purskest, nagu seda enne oli juhtunud juba sageli. 24. kuupäeva hommikutundidel sai aga selgeks, et on tulemas enneolematu katastroof.

Kohutava kõuemürinaga lõhestus mäetipp. Piiniakujuline suitsusammas kerkis kõrgusesse. Kõmina ning sähvivate välkude saatel langes praginal alla kivi- ja tuhavihm, kattes kinni päikese. Linnud kukkusid surnutena õhust, inimesed põgenesid karjudes eemale, loomad pugesid peitu. Seejuures tormasid läbi tänavate veeojad, millest ei teatud, kas nad tulid taevast või maapõuest.

Mõlemad linnad hukkusid päikesepaistelise päeva varajastel tundidel. Nende lõpp saabus kahesugusel viisil. Herculaneumi peale veeres mudalaviin — tuha, vihma ja laava segu, tungis tänavaile, tõusis, kasvas, kattis katused, voolas akendesse ja ustesse, täitis linna, nagu vesi täidab käsna, ja kattis selle kinni koos kõigega, kes polnud end päästnud kiire põgenemisega.

Teisiti oli lugu Pompeiiga. Siin ei olnud mudauputust, mille eest oli ilmselt ainult üks pääsetee — põgenemine. Siin algas kõik peene tuhavihmaga, mida võis maha raputada; siis langesid lapillid, edasi aga juba mitmekilogrammised pimsskivitükid. Ohu suurus muutus alles pikkamööda nähtavaks. Siis aga oli liiga hilja. Väävli- aurud vajusid alla, roomasid majade liitekohtadesse ja pragudesse, koondusid pilvedena rätikute alla, millega üha raskemini ja raskemini hingavad inimesed oma nägu katsid. Kui inimesed välja tormasid, et võita vabadust ja õhku, langes neile pähe nii tihe lapillisadu, et nad heitunult tagasi põrkasid. Vaevalt olid nad uuesti majja jõudnud, kui katus sisse langes ja nad enda alla mattis. Üksikud säästsid endid lühikest aega, kükitades hirmunult trepipiilarite ja võlvkäikude all. Poole tunni jooksul roomasid väävliaurud sisse ja ka nemad lämbusid.

Neljakümne kaheksa tunni pärast paistis jälle päike. Pompeii ja Herculaneum olid siis lakanud olemast. Kaheksateistkümne-kilomeetrise raadiusega maa-ala oli laastatud, nurmed kinni kaetud. Tuhaosakesed olid lennanud Aafrika, Süüria ja Egiptuseni. Vesuuvist kerkis veel ainult peenike suitsusammas. Ja taas sinas taevas.

Võib kujutleda, milline erakordselt tähtis sündmus see oli teadusele, mis tegeleb mineviku tundmaõppimisega.

Möödus peaaegu tuhat seitsesada aastat.

Teised inimesed, teiste teadmistega, teiste kommetega, kuid ometi seotud tuha alla maetutega selle veresideme läbi, mis seob kogu inimkonda, pistsid labidad mulda ja tõid päevavalgele selle, mis nii kaua oli puhanud mullapõues. See oli võrreldav surnust ülesäratamise imega.

Oma teadusesse kiindunud ja seetõttu igast pieteedist vaba uurija võib hinnata sellist liiki katastroofi kui eriti õnnelikku. „Ma ei tea peaaegu midagi huvitavamat…“ ütleb Goethe väga labaselt Pompeii kohta. Ja tegelikult on raske kujutleda sellisest tuhasajust paremat võimalust, et säilitada — ei, tabavam on ütelda ..konserveerida” — uuriva järelilma jaoks linna kogu igapäevases elutegevuses. Siin ei surnud vana linn loomulikku närbumissurma. Siin puudutati elavaid linnu äkki võlukepiga ning aja, olemise ja hääbumise seadus kaotas oma kehtivuse.

Kuni esimese väljakaevamise aastani ei teatud midagi peale fakti: kaks linna olid maetud tuha alla. Nüüd aga hakati pikkamööda andmeid saama dramaatilisest sündmusest ja antiikautorite teated elustusid. Õpiti tundma katastroofi koledust, tema äkilisust, mis oli katkestanud päevakäigu nii järsku, et ei jõutud võtta põrsast praeahjust, samuti jäi ahju küpsetatav leib.

Millisest loost kõnelevad kahe veel orjaahelaid kandva luustiku jäänused, kes olid aheldatud, kui ümberringi valitses häving? Milliseid piinu pidi enne surma kannatama koer, kes leiti samuti aheldatuna ühe toa lae alt? Ta oli tõusnud üha kõrgemale ja kõrgemale koos läbi akende ja uste voolava lapillirähaga, kuni lagi looma peatas, kuni ta viimast korda haugatas ja siis lämbus.

*

SISUKORD

Eessõna                 5

SISSEJUHATUS

Millest on juttu  9

I. RAIDKUJUDE RAAMAT

1. Eelmäng klassikalisel pinnal      15

Esimene šaht minevikku. Herculaneumi avastamine. Pompeii. Osavõtjad omaenda matustest. «Palju ilusamad kui Raffaeli tööd». Lessing kingib mõned aastad.

2. Winckelmann ehk ühe teaduse sünd    22

Kingsepa poeg. «Kirjad». Eessõna 2677 leheküljel. Problemaatiline tindipott. Kibestunud paater. Winckelmanni eksimused.

Niisugune ei olnud antiikaeg! Winckelmanni tapmine.

3. Ajaloo jäljeotsijad         28

Kust me saame teateid? Surnud sõdalane. Kogumiskirg. Colosseum kivimurruna. Mõistatuslik luustik. Kivistised «kodukäsitööna». Casanova vend tüssab Winckelmanni. Habemega Psühhe. Hera tarkus. Kuidas suri Feidias?

4. Muinasjutt vaesest poisist, kes leidis aarde        37

Röövrüütel Henning, hüüdnimega Bradenkirl. Seitsmeaastane kipub Troojasse. Joobnu deklameerib Homerost. Keeltegeenius.

Kullakaupmees. Schliemann usub Homerosesse. Bunarbashi või Hissarlik? Schliemann leiab Trooja. Üheksa kihti. «Priamose aarded». Lord Elgin teeb halva äri.

5. Agamemnoni mask                                     52

«Agamemnon» Aishülosest Sartre’ini. Lõvivärav. Küpsetusahi või varakamber? Sofia Schliemann aitab kaevata. Surnute näod. Juveelid ja kuld. Maskid. Brasiilia keisri jootraha. Kuld, kuld, kuld.

6. Schliemann ja teadus                  60

Winckelmann ja Schliemann. Teadus ja reklaam. Räägib Schopenhauer. Suured diletandid. Schliemanni vead. Kes ostab kogud? Aukodanikud Bismarck, Moltke ja Schliemann.

7. Mükeene, Tirüns ja mõistatuste saar    66

«Kuldsed» linnad. Heraklese sünnikoht. Tirünsi müürid. Mükeene jaanalinnumuna. Kummalised sõnnipildid. 1612 oliivipuud. Schliemann sureb. Evans otsib vana kirja.

8. Ariadne lõng    71

Kreeta, Minose riik. Evans leiab labürindi. 75 000 liitrit Õli.

Minoilise kultuuri areng. Kreeta naiste moed. Veel kord sõnni- pildid. Ohvrid Minotaurosele. Teseuse mustad purjed.

II. PÜRAMIIDIDE RAAMAT

9. Kaotus muutub võiduks             83

Napoleon ja tema «õpetatud tsivilistid». «Nelikümmend sajandit vaatavad teie peale alla». Denon joonistab. Vana-Egiptuse avastamine. Niilus. Hieroglüüfide mõistatus.

10. Champollion Ja kolmekeelne kivi           95

Veel üks keeltegeenius. Tema kummaline sündimine. Seitsme-teistkümneaastane akadeemik. Tundmatu sõdur leiab Rosette‘i kivi. Champollion Pariisis. Kapten Scott lõunanabal. Kas hieroglüüfid on juba dešifreeritud?

11. Riigireetur dešifreerib hieroglüüfid       106

Kaheteistkümneaastane avaldab oma arvamust poliitikas. Napoleoni «sada päeva». Champollion pagendatakse. Dešifreerimiskatsed. Horapolloni vastu. Kuningate nimed. Ptolemaios ja Kleopatra. Hieroglüüfide olemus. Champollion Dendera portikuse all.

12. «Nelikümmend sajandit vaatavad teie peale alla!»       122

Neli suurt nime. «Itaalia hiiglane». Müürilõhkuja hauakambrite vastu! Lepsius süstematiseerib ajalugu. Manetoni «memuaarid». Egiptuse ajaloo arenemine. Mariette leiab pühad sõnnid. Rikas isand Ti.

13. Petrie Ja Amenemheti hauakamber    140

Petrie kaevab kogu elu. Alasti mees püramiidis. «Heopsi horisont». Hauasambad vere ja pisarate hinnaga. «Kaa». Silvio Gesell ja seaduselaegas. Arvude müstika. Petrie kaevab vees. Hauaröövlite jälgedel.

14. Röövlid Kuningate orus               157

Uks ameeriklane ostab antiikesemeid. Oru ajalugu on tema rüüstamise ajalugu. Kaasaegne kohtuprotsess kolme tuhande aasta eest. Kolm korda maetud Ramses III. Kuningate ühishauad.

15. Muumiad                      167

Pococke ja Bruce Kuningate orus. Hauakambrid elektrivalgustusega. Must äri muististega. Röövlite-dünastia. Brugsch-Bey leiab 40 surnud kuningat. Kuidas mumifitseeriti? Fellahid saadavad oma valitsejaid.

16. Howard Carter leiab Tutanhamoni                      180

Arheoloogiliste avastuste kõrgpunkt. Carnarvoni autoõnnetus. Carter üllatab hauaröövleid. Esimene kiviaste. Pitseeritud uks. Jälle röövlite jälgedel. Pilk eesruumi. «Imelised asjad!» Väärisesemed kõrvalruumis.

17. Kuldne müür                    194

Väljakaevamiste organiseerimine. Rais Ahmed Gurgari kiri.

700 eset eesruumis. Kuldne kirst. Veel suuremad aarded. Carter laidab vanu egiptlasi.. Tutanhamoni kuldne sarkofaag. Kes oli see kuningas? Muumia vabastatakse mähistest. 12300 turisti. Müüt «vaarao needusest».

III. TORNIDE RAAMAT

18. Piiblis on kirjutatud
Kohus. Prantsuse putukakoguja. Toimetaja ja arheoloog. Ei midagi peale paari künka.

19. Botta leiab Niinive    
Mesopotaamia. Imelaps. Diplomaatia ja teadus. Kaevamine Kujundžiki juures. Esimene assüüria palee Korsabadi juures. Sabotaaž. Ebaõnnestunud transport. Maailm muutub tähelepanelikuks.

20. Kiilkirja dešifreerimine           
Abiõpetaja veab kihla. Niebuhri reisid. Persepolis. Kultuur kultuuri kohal. Georg Friedrich Grotefend. Geniaalne idee. «Suur kuningas, kuningate kuningas…». Vanaisa, isa ja poeg.

21. Erakordne eksperiment         
Seitsmeteistkümneaastane toimetaja. Behistuni raidkiri. «Kuningas Darajavauš annab teada». Töö viiekümne meetri kõrgusel. Kiilkirja teine dešifreerimine. Tagasilöögid. Sõnastik savil. Neli õpetlast jõuavad samale tulemusele.

22. Paleed Nimrodi künka all      

Henry Austen Layard. Esimene reis. «Võimas jahimees Issanda ees». Seiklus algab 60 naelaga taskus. Mäss! Kunstlik kalmistu. Nimrod tõuseb maast. Paanika turul. Seik. Tiivulised inimsõnnid Londonis. Layard kirjeldab küngast.

23. George Smith otsib nööpnõela heinakuhjast
Veel kord väljakaevamised Kujundžikis. Hiilgav Niinive. Sõda, tapmine, rüüstamine, rõhumine. Aed kaljul. Sanherib — Assüüria diktaator. Baabülon on «välja radeeritud». Assurbanipali savitahvlitest raamatukogu. Hormuzd Rassam leiab Gilgameši eepose. Smith avastab veeuputuse-legendi. Utnapištim — babüloonia Noa.

24. Kuulid Koldewey ümber        
Paat nimega «Värske Juust». Professor luuletab. «Ooperi ja tenorite maal». Röövel Veneetsiast. Tulistamised — «tõeline nuhtlus siin ümbruses».

25. Etemenanki — Paabeli torn                                  
Nebukadnetsari Baabülon. Lai müür. «Semiramise rippuvad aiad». Baabüloni torn. Purustamised. Protsessioonitänav. «Baabüloni lohe». Jeremia ennustus.

26. Tuhandeaastased kuningad ja suur veeuputus             
Meie ebausk pärineb Baabülonist. Ühe rahva eksistents «arvutatakse välja». Maailma vanim kultuur? Sargon eksisteeris! Ülevaade Mesopotaamia ajaloost. Woolley — «parfait gentilhomme». Mosaiikstandart. Kohutav avastus. Veeuputus. Kuninganimistud. Mes-anni-padda.

IV.           TREPPIDE RAAMAT

27. Montezuma II aarded                             

Cortes Mehhiko ees. Kohtumine atsteekide keisriga. Kesk- Ameerika avastamine. Cortes kukub palkonilt. Hispaanlaste «õiglane ettevõte». Aarete avastamine. Montezuma vangistamine. Cortes lööb Narväezi. 

28. Mõrvatud kultuur    
Atsteekide usund. 20 000 inimohvrit ühel päeval. Atsteekide ülestõus. „Noche triste“. Otumba lahing. Cortesi kangelastegu. Viimne keiser puuakse. Üks kultuur unustatakse.

29. Mr. Stephens ostab linna       
Napid teated Jukatanist. Stephens ja Catherwood. Kodusõda Kesk-Ameerikas. «Läikkübaraga härra». Copani varemed. Võõraste vormide maailm. Stephens ostab Copani. Waldecki reis. Kust tulid maiad? William H. Prescott.

30. Vahemäng  
Leitakse vana käsikiri. Preester indiaanlaste juures. Diego de Landa. Kultuur koduloomadeta. Tänapäeva maiad. Ainult kolm maia dokumenti!

31. Mahajäetud linnade saladus

Maudslay kogu. Maia kalender on maailma parim. Raskused sünkroniseerimisel. «Chilam Balami raamatud». «Uus riik». Salapärane väljarändamine. Ülevaade «Vana riigi» ajaloost. Imperialism sissepoole. Adrata kultuur.

32. Tee kaevu juurde                      

Thompson vaatleb Chichen Itzät. Ameerika Schliemann. Püha kaev. Thompson õpib sukelduma. Veealune arheoloogia. Kuld ja luustikud. Uusimad väljakaevamised vanas maiade riigis. Kunst ilma taimemotiivita. Maosambad. Tardunud astronoomia.

33. Trepid metsa ja laava all         

Prints Ixtlilxochitl. Kultuur, mis on vanem maiade omast. Püramiidid Mehhiko ümber. Monte Albani aarded. Tolteegid, olmeegid, sapoteegid. Maailma lõpp iga 52 aasta järel. Püramiid kaheksa tuhande aasta vanuse laava all. Quetzalcouatl.

V. RAAMATUD, MIDA EI SAA VEEL KIRJUTADA

34. Uued uurimised vanades riikides       
Toynbee kakskümmend üks tsivilisatsiooni. Kas oli olemas «musti kultuure»? Atlantis. Jarim Lim, hetiitide kuningas. Kosock lendab üle «inka teede». Professor Blegen ütleb: Schliemann eksis. Heyerdahli parvereis.

Kaardid                                                

Register