Eesti Raamat, 1969
Tõlkinud A. Alberg

TEEL

SIGARETTIDEST, KEEKSIDEST JA VAHVLITEST

Meie lauakese ääres istusid ukraina insener, kes pani lauakesele karbi «Belomor-kanalit», Londoni arst, kes selle kõrvale paki «Viceroy» sigarette asetas, ja kaks prantsuse advokaati, kellest üks kraamis välja sigarid tomatpunases pakendis, samal ajal kui teine keeksi näkkis ning oma karbi pruuni lauakese hoolde usaldas. Mõjutatuna oma kaasreisijate enesekindlusest ja tunde ajel, et nad võiksid arvata, nagu poleks minul lennukis reisijatest ainukesena mitte midagi lauakesele panna, koogitsesin ma taskust oma «Dubeci»-karbi ja toosi tuletikke ning asetasin mõlemad sellele. Punaselt hõõguv kiri klaasruudu taga tegi meile selgeks, et suitsetamine on stardi eel ja ajal keelatud. Niisiis nõjatusin õdusalt pehmesse tugitooli, kõõritasin vargsi stardirajale ja tegin näo, nagu ei huvitaks mind otsemaid järgnev start mitte kübetki. Samuti teesklesin, nagu lendaksin iga päev reaktiivlennukiga tööle.

Mootorid hakkasid undama. Hõbedane lind värahtas. Nõksatus. Stardiraja ääres vajus rohi längu. Ja siis sööstis ta minema, pühkis vihase mürina saatel lauakeselt meie rahvusvahelise tubakatoodete näituse, karistas meie võltsust. Hõlpsasti oli ta meid paljastanud.

Viie tuhande meetri kõrgusel, kui ta pisut rahulikumaks oli muutunud, kui mootorite müra oli vaibunud mahedaks lauluks, sukeldusime kõik lauakese alla. Mina õngitsesin «Viceroy»-sigarette, prantslane «Dubeci», londonlane nokitses vaibalt keeksi kokku, teine prantslane oli peaaegu tugitooli alla kadunud, otsis sigareid ja välgumihklit.

Olime demaskeeritud. Nüüd käitusime nii, nagu me varem polnud käituda suvatsenud: normaalsete inimestena, vigurdamata, võõbata; korraga algas keskustelu…

Seda kõike olin ma läbi elanud oma mullusel Aasia- matkal. Praegu, minu teisel lennul, ei pane keegi midagi lauakesele. Liiati istub mu kõrval isand, kes algusest peale on väga jutukas ja mind moskvalaseks peab. Kui tal mõni venekeelne sõna puudu jääb, siis täidab ta lünga lauses ingliskeelsega. Tal on kaasas magnetofon ning ta tahab Kesk-Aasias lindistada ja koguda vanu laule. Pool tundi piiname end «vene-inglise surimuri» vestlusega. Äkki puudub mul sõna, mida ma ei oska öelda ei ühes ega teises keeles. Õhinas libiseb see mul saksa keeli üle huulte. «Inglane», «prantslane» või «šveitslane» — kust mina tean, kes ta on — pahvatab naerma: «Te räägite saksa keelt kah?»

Viinlane!

Tagantjärele olen puuduvale sõnale tänulik.

Pikkamisi voogab meie all mööda Siberi lõpmatus. Viisteist kilomeetrit minutis, sada viiskümmend kilomeetrit kümne minutiga, kolm tuhat kilomeetrit kahesaja minutiga. Ikka jääb see Siberiks.

Ei saa lennata üle selle maa, mõtlemata tagasi ajale, millal see sõna välja süljati vahutavi sui, mil valetavate kätega maaliti plankudele ja majade frontoonidele: LÕPLIK VÕIT VÕI SIBER. See pähetaotud lause ajas surma sajad tuhanded Siberit nägemata.

Ajuti kiirgavad pimedast ööst loendamatud tuled. Linnasilmad pilguvad üles meie poole säravate pärlitena, näivad küsida tahtvat: kas te tunnete meid? Ufaa, Tšeljabinsk, Sverdlovsk, Omsk, Novosibirsk… Siberi hiiglased meenutavad tulikirjas tikitud vaipu.

Viinlane, kes on end lõpuks väsinuks rääkinud, magab lauakese ääres. Heitnud välja põgusa pilgu, näen ööloori, tumedat ja tuunjat. Vaadates tagasi lääne poole, märkan ma loojunud päikese viimset sügavpunast kuma ning idas üllatab mind õrn koiduhahetus, hõbesinine ja ahtake. Me lendame õhtu ja hommiku vahel. Kahvatu kuu heidab kiiri läikivatele kandepindadele. Pardal on kesköö.

Vahekäigus jälgin üht ukraina ema, kes, vahvlipakk käes, meelitab oma tütrekeselt välja esimesi samme. Laps tatsab tugitooli juurest tugitooli juurde. Need on nagu jaamad. Kahega tuleb ta kergesti toime, kuid ema nõuab kolme. Kahe ja poole puhul tasutakse sammukesed vahvliga. Seejärel peetakse pausi; krõbistatakse, pudendatakse, naerdakse — ja võetakse uuesti hoogu. «Kui vana ma olin, kui käima hakkasin?» küsib tüdruk kunagi hiljem. Ja siis jutustatakse seda lugu; lisatakse juurde: «Üheksa tuhande meetri kõrgusel, Tu-s.» See sünnib kaheteistkümne või viieteistkümne aasta pärast. Kaheteistkümne või viieteistkümne aasta pärast pannakse imeks, et see oli ainult üheksa tuhande meetri kõrgusel.

Me lendame Irkutski suunas. Seda Baikali järve ja Mongoolia piiri lähedast Kesk-Siberi suurimat linna nimetavad piloodid pesuköögiks. Irkutskis võimutsevad enamasti udu või vihm või ka mõlemad, ja kui neil kahel pole mahti, kuna neil tuleb end ebasoovitavaks teha mujal, siis astub nende asemele raevutsev torm, paiskub mürinal alla Sajaani mägedest. Ent vahel naeratab Irkutskiski päike.

Ma kirjutan oma päevikusse: «Zittaust Rostocki kulub niisama palju aega kui Berliinist Ulan-Batori: kümme tundi.» Need kümme tundi on suhtelised; Irkutski udu tühistab lennukite sõiduplaanid.

Vaatan üle kandepindade: päikesepunane hommik meie ees on täies jõus. Kahekümne minuti pärast peaksime maanduma Irkutskis. Ja kui päikesel jätkuks naeratust selle linna jaoks, oleksin ma enne lõunat Ulan-Batoris.

Reaktiivlennuk muudab kurssi, kaldub hüvakule. Päikese verev tulisõõr veereb üle kandepindade. Me kaotame kõrgust; kõrvad valutavad. Päike oleks nagu taevast ära rebitud. Koos temaga haihtub lootus päikesepaistelisele Irkutskile. Pilved vilksavad mööda; vinetis, udu, tibutav vihm. Lennukis hämardub. Laevalgustus süttib. Aknad on kaotanud oma mõtte.

IRKUTSKI LOOD, ENT MITTE TEATRIS

Kell on seitse; Berliinis on kesköö. Tund aega hiljem seisan ma lennujaama hallis, kus ootajad silmitsevad reproduktorit, otsekui võiks sealt iga hetk daam isiklikult väljuda, ja mitte üksnes tema hääl: «Ohutuse tagamiseks lennuliiklus katkestatakse.»

Juuakse kuuma ja kole magusat piimakohvi, süüakse jääga jahutatud kaaviari, kuulatakse külmutuskappide uste kinniklõpsutamist ja espressode visinat ning unustatakse veidikeseks, et ollakse Siberis.

Ka aasta eest viibisin ma selles linnas.

Olin ühinenud reisiseltskonnaga, kes — juhituna inglise ja prantsuse keelt kõneleva siberlase poolt — oma soovi kohaselt läbematult kirikust kirikusse ruttas, muuseumist muuseumi kihutas ning iga paari sammu järel imestas, et Nõukogude riik restaureeris kirikuid, pintseldas uuesti üle katuseid ja kuldas torniteravikke. Säärased olid need inimesed. Mul ei ole midagi vanade kirikute ja hästihooldatud muuseumide vastu, kuid ma ei pinguta jõudu, et ühtevalu lasta endale kõrva tuupida päheõpitud lugu. Loomulikult ei ole see ainult siin nõnda. Keegi oli sest seltskonnast jalga lasknud: pikka kasvu ameeriklane, vana hallijuukseline ajalehemees, kes oli mul meeles lennust saati. Siberi kohal oli ta midagi «ülalt alla» filminud, ehkki see on keelatud. Stjuardess oli viisakalt tema tähelepanu veel kord sellele keelule juhtinud. Seega võinuks lugu lõpetatud olla. Mees aga väntas jultunult edasi. Seepeale film kõrvaldati ja hoiti päikese käes, mis seda omamoodi «ilmutas». Too isand oli niisiis reisiseltskonnast pagenud. Ja kui ma teda väljas kohtasin, torkas mulle silma, kuidas ta kiltse-kaltse kogus. Ta filmis tatise ninaga lapsi, laabakile vajunud tarasid, logisevaid puuputkasid, sopilisi kõrvaltänavaid, viltuste mütsilätsidega vanamehi, lühidalt: kõike seda, mida ta oleks võinud leida kodus või igal teisel maal. Ta sõgedast agarusest nähtus küllalt veenvalt, et ta ei taotlenud oma ameeriklastest lugejatele näidata, mismoodi Irkutsk tsaariajal välja nägi. Nii olime mõlemad reisiseltskonnast lahkunud erinevatel põhjustel. Tema kahmitses ahnelt vana, et esitada seda nüüdisaja pähe, mina otsisin uut, et kogeda, mil viisil vanast jagu saadakse.

Nüüd, teistkordselt linnas viibides, astun alla kesklinna pääsemiseks bussi. Buss sõidab tuledega, sõidab aeglaselt. Tänavalaternad põlevad. Kollane valgus ujub paksus udus. Siin-seal vilksatavad läbi piimja auru ebamäärased kogud. Kaks koolijütsi vahetavad mu ees kirjamärke. Noormees mu kõrval pigistab kaenlasse heliplaati. Punaselt etiketilt taban ma sõna «Samba». Sellele maale on määratu suureks õnneks, et moodsaimad Euroopa šlaagrid siia niisuguse kiirusega pärale ei jõua nagu näiteks lennukid; tohutu kauguse tõttu leierdab osa juba teel endale otsa peale. Üldiselt näib inimestel siin olevat kriitilist meelt; seejärel jutustab nooruk mulle, et ta olla oma magnetofoniga lindistanud ühe saksa šlaagri, diksiländi, mida ta tõlkida tahtvat. Selles lauldavat mõningaid sõnu, mida ta ei olevat ei koolis õppinud ega ka sõnaraamatutest leidnud. Need peavad olema keerukad sõnad; siis toob ta lagedale mingi sedeli. Muretsen salamahti, kas ma neid talle vene keelde ümber panna oskan. Naeratades ulatab ta mulle paberi. Sellel seisab kaheksa korda: tsip-tsip-tsip- tsip-tsip-tsip-tsip-tsip. Häbelikult ja nõutuna seletan talle, et seda ei saa tõlkida.

Irkutsk on kolmesaja-aastane linn, mida nooreks tehakse. Sõnakeses «tehakse» ei peitu ükspäinis tellised ja tsement. Peaaegu neljasaja tuhande elanikuga linna pole võimalik vana riidehilbu kombel ümber pöörata, et seda uueks nimetada. Siin ei ole mitte midagi parandada, mitte midagi paigata, mitte midagi kokku kleepida ega krohvida, siin tuli alustada otsast peale. Mitte midagi ei tohi lammutada enne, kui uus on ehitatud. Järelikult tuleb esmalt ehitada; kuna neljasada tuhat inimest ei saa vahepeal puhkusele saata, peavad nad osalt veel vanades elamutes, Siberi puumajades elama. Ja just need inimesed neist elamuist ehitasid endale oma ülikooli, oma koolid, oma instituudid, oma tehased, oma sadama, oma teatrid ja — oma uued majad, mis juba määratu merena uduse taeva poole kõrguvad. Maju ei ole veel küllalt; kõikjal kraabivad bagerid välja minevikku, mineviku lösakil hurtsikute kohal viibutavad kraanad oma teraskätega terveid majafassaade.

Keset linna elava liiklusega paigas, kus trammid, autobussid, mootorrattad ja jalgrattad üle väljaku sõites tuututavad või kella ülistavad ning peale selle veel vanaaegsed troikad mööda veerevad, seisab marmorist soklil Lenin, kujutatuna meile kõigile tuntud kõnelejapoosis. Ta näib siin osutavat uuele linnale.

Sellal kui ma alla Angara äärde suundun, jõe äärde, mis oma vee Baikalist ammutab, rebeneb taevast kattev pilvevaip mõnes kohas ning paljastab siniseid laike. Peatun raudvärava juures, mille taga peab minu arvates asuma jõe kaldani ulatuv park. Pappsilt kuulutab, et park on sel päeval suletud. Kuigi on juuni, teevad põõsad ja puud näo, nagu peituks nende juurtes veel jäine märts. Valge habemega vanamees pillub teele kollast liiva. Mind nähes paneb ta kühvli puutüve najale, nihutab oma mütsi otse ja tuleb minu juurde. Vanamees meenutab mulle Gorki «puusepp Ossipit», kes oma hõbedase habeme tõttu Püha Nikolausega sarnanes. Sõnalausumata avab ta raudvärava. Pärast seda kui olen teda tervitanud, pärast seda kui olen teda tänanud selle eest, et tohin sildikesest hoolimata parki minna, tähendab ta: «Ma ju pean lahti tegema. Kuidas võisite te Berliinis teada, et Irkutskis on park reedeti suletud?»

Mu jalge all krigiseb värske kruus. Põõsastelt ja puudelt nõrgub udu vett. Vahetevahel toob päike nähtavale sätendava märja põõsa, kuid vaid sekundeiks; otsekohe sikutavad udumassid taas oma loori suure kollase ketta ette. Ma möödun sinisest tantsupaviljonist; ühe rohumaalapi serval seisab väike rohuniitja, nagu neid kogu maailma parkides kasutatakse. Tuhmilt läigivad tema pinnal udupisarad. Ta näib nutuse ilmega. Seal sa nüüd juba oled, mõtlen ma, ja juunikuu rohi uinub alles musta mulla all, nagu pelgaks see sinu vahedaid nuge.

Hall jõgi on lai ja võimas. Rusikatena küünivad veest esile sambad, kandes üht päratu suurtest sildadest, millest käratult üle liuglevad autokolonnid, niisama käratult nagu selle all langetatud korstnatega mustad kaubaaurikud liiguvad. Kiiresti edasi tormavatel voogudel on nii-öelda puhkus pärast päevatööd; mõned meetrid ülalpool paiskusid nad turbiinidesse, panid need käima ja tõid seega sadade tuhandete korteritesse kirgast sooja valgust. Nüüd tuleb neil veel üksnes vaid laevu, paate, purjekaid ning ekskursiooniaurikuid kanda. Viimaseil aastail on siia tekkinud üks suuremaid jõujaamu. Udu hoiab seda varjul, ent ilma udutagi võib tema tõelist suurust üksnes aimata. Siin leidis aset «Irkutski lugu», millele me hiljem oma teatrites kaasa elasime, siia Angarasse uppus Sergei ja kindlasti elab suures linnas kusagil ka Vai ja oma kaksikutega.

Kuid on olemas veel teisigi «Irkutski lugusid». Ühe jutustab mulle valge habemega vanamees, kui ta mind väravast välja laseb. 1959. aastal olevat siia saabunud keegi noormees Kiievist, müürsepp, kes olevat kaubavagunis tohutu vahemaa läbinud. Esialgu tahetud «distsiplineerimatu sell», nagu vanamees ütles, tagasi saata, ent tal olnud varuks põhjendus, mis vastutavatel isikutel naeratuse näole meelitanud: ta olla suure hüdroelektrijaama ehitamise Kuibõševis maha maganud ja nüüd, siin Angara ääres, tahtvat ta lõpuks niisuguse hiiu sünnile kaasa aidata, õnnetuseks olevat noor müürsepp ettevaatamatuse tõttu sõrme kaotanud. Ja olevat leidunud inimesi, kes sõnasid: näed sa, oleksid sa Kiievisse jäänud, siis… Jah, nõnda oli see olnud. Noor tormakas sell olla öelnud: mis on üks sõrm niisuguse tehase eest, mis tuhandeid käsi korvab. «Poiss oli tulipea!» arvab vanamees. Ja kui ma juba teisel pool väravat seisan: «Tsaariajal saadeti inimesi siia maapakku, tänapäeval sõidavad nad salaja kaubarongidel Siberisse, et mitte juhust mööda lasta.»

Jälle lennujaama jõudnud, lähen ma oma tuppa ja avan akna. Lennuväli on vajunud unehõlma. Laialilaotatud tiibadega konutavad lennukid udus nagu hallid varesed.

Öösel sajab linnas vihma. Järgmise päeva lõunaks kihutab torm vihma minema ja puhub paksu udu orgu tagasi.