Autor: Naomi Klein

Sihikule on võetud brändihiiglased.

Selle raamatu ostsin ma täiesti juhuslikult. Olin parasjagu ära toomas meie raamatupoodi ostetud raamatuid kui peremees pakkus ekspromt-ostuks raamatut „No Logo“. Mõtlesin, et „ahh, eks ma võtan ta. Nagunii on vaja oma ettevõttele logo välja mõelda. Ongi, kust eelnevalt ehk mõne tarkusetera leiab“.
Sisestades raamatut arvutisse, pidin seda (loomulikult) ka natukene lehitsema. Hakkasin siis korralikult sissejuhatusest pihta ja lugesin:

„Tavaliselt kohtab teateid logode ja toodete globaalse võrgustiku kohta euroorilises turundusretoorikas globaalse küla teemal, mis kujutab endast seda imetabast paika, kus kaugete vihmametsade hõimud agaralt sülearvuteid klõbistavad, Sitsiilia vanamemmed e-äri ajavad ning „globaalsed teismelised“, kui kasutada Levi’se veebileheküljelt laenatud väljendit, „ülemaailmse stiili kultuuri“ järgivad. Coke’ist McDonald’si ja Motorolani on kõik põiminud oma turundusstrateegia selle rahvusjärgse visiooni ümber. Kõige selgemalt ja sõnaosavamalt võtab logoga ühte seotud maakera kõiki võrdsustava kujundi kokku IBM-i kauaaegne kampaania „lahendused väikesele planeedile“.

Üsna pea osutus aga maniakaalsetest globaliseerimisrõkastustest tärganud vaimustus nõdraks, hiilgav fassaad varjas mõreasid ja lõhesid. Viimasel neljal aastal (raamat on kirjutatud 2001) on Lääne inimesed aina rohkem saanud näha üht teist globaalset küla, seda, kus majanduslikud erinevused suurenevad ja kultuurilised valikuvõimalused kahanevad.

See on küla, kus mõned multinatsionaalsed korporatsioonid, kes kaugeltki ei paku globaalsel mänguplatsil kõigile töökohti ega tehnoloogiat, on asunud maakera kõige vaesematest ja mahajäänumatest maadest välja pigistama hiigelkasumit. See on küla, kus Bill Gates pistab tasku 55 miljardit dollarit, samal ajal kui kolmandik tema töölistest on ajutised ning võistlejad on haaratud Microsofti hõlma alla või viimase ja trendikaima tarkvarapaketiga iganenuks tunnistatud. See on küla, kus meid tõepoolest seob üksteisega brändide võrgustik, ainult et selle võrgustiku teisel küljel asuvad tõelised slummid, sellised, mida ma nägin Jakarta äärelinnas. IBM väidab, et tema tehnoloogia seob maakera ühte. See ei ole vale, aga sageli kujutab tema sidumine mõnes Kolmanda maailma riigis odava tööjõu ärakasutamist meie arvutitele kiipide ja toiteseadmete valmistamiseks. Manila äärelinnas sain näiteks kokku seitsmeteistkümneaastase neiuga, kes koostab IBM-i CD-seadmeid. Ütlesin, et mind vaimustab, kuidas juba nii noored inimesed teevad nii kõrgtehnoloogilisi asju. „Me teeme arvuteid,“ vastas tema „aga me ei tea, mida nendega teha ja kuidas nad töötavad.“ Paistab, et meie planeet nüüd nii väike ka ei ole.“

Selge, et selline sissejuhatus viis mind täielikku hämmingusse. Kus on siis targad õpetused selle kohta, milline peab logo olema ja milline ta ilmtingimata olla ei tohiks. Ei midagi sellist! Tuli mul oma ülbus ja „kõiketeadmine“ kõrvale heita ja tõsiselt lugema hakata.

Raamat on täpselt sellest, millest sissejuhatuses nii mõnusa sarkasmiga kirjutatakse. Ja kui lugeja on tavaline inimene (nagu mina), kes on globaliseerumisest ja sellevastastest meeleavaldustest kuulnud vaid põgusalt teleka vahendusel, kes ei tea midagi majanduse arengust, eriti viimase kahekümne-kolmekümne aasta jooksul, kuid kes on aeg-ajalt ikka mõelnud ja tahtnud natukene rohkem teada saada, et kuidas see brändiasjandus on meile mütsi sügavalt silmile tõmmanud (ja seda kõigis eluvaldkondades) ning kuidas me oleme märkamatult sööstnud industriaalajastust infoajastusse (ja mis see kõik meile isiklikult on kaasa toonud – see on mõtlemise koht), siis see raamat on just sellisele inimesele. Veel sissejuhatusest:

„Ometi ei pajata käesolev raamat järjekordselt valitud ärimaailma Koljatite võimust, mis on sisuliselt hakanud tähistama globaalset valitsust. Pigem püüab see analüüsida ja dokumenteerida korporatsioonide võimule vastu seisvaid jõude ning näidata konkreetseid kultuurilisi ja majanduslikke tingimusi, mis on muutnud vastuseisu tekke vältimatuks. Esimeses osas võetakse vaatluse alla kultuuri ja hariduse turunduse saagiks langemine. Teine osa annab teada, kuidas liitumised, röövellikud frantsiisid, sünergia ja äritsensuur (!!!) muutsid tühiseks lubadused üüratult suurenevate kultuuriliste valikuvõimaluste kohta. Kolmanda osa teema on tööturu trendid, mis muudavad paljude töötajate sideme tööga üha nõrgemaks, sealhulgas enesele tööandjaks olemine, McTöö ja tootmise väljaviimine, samuti osalise koormusega ja ajutine töö. Nende jõudude kokkupõrkes ja vastastikuses mõjus, rünnakus kolme ühiskonna tugisamba, nimelt tööhõive, kodanikuvabaduste ja ühiskondliku ruumi vastu on jõudu kogunud raamatu viimases osas kirjeldatav korporatsioonidevastane aktivism, mis on külvanud lootustandva seemne, millest võib tärgata tõeline alternatiiv korporatsioonide võimule.“

Peale raamatu lugemist ja trükkides neid lõike raamatust siia artiklisse, saan nende hirmuäratavast sõnumist palju paremini aru ning pratamatult tekivad mõtted ja küsimused: kuid see kõik on ju juba toimunud! Ka vastuseis brandistamisele ja globaliseerumisele on sündinud! Mis edasi? Kuidas mõjutab käesolev majanduskriis edaspidiseid arenguid? Kuidas ma suudan adapteeruda uutes tingimustes? Kas ma suudan neid üldse näha ja ära tunda? Kas me ei õpeta oma lastele ikka veel ammu aegunud tööstusajastu tõdesid tööst ja -õnnest? Jne, jne, jne …

Vaata äriraamatuid meie poes https://www.vanajahea.ee/tootekategooria/kasiraamatud/ari-ja-juhtimine/