Eesti Raamat, 1978
Tõlkinud Ralf Toming

«Kooliekskursioon võib olla imetore, aga kui hiljem tuleb sellest kirjand kirjutada, muutub see veel tagantjärele vastumeelseks. Nüüd nõuab isa, et ma ise kirjeldaksin, kuidas ma Sise-Aafrikast loomi Frankfurdi loomaaeda tõin… Nõnda alustas minu poeg Michael minu raamatu «Lend šimpanside maale» viimast peatükki, milles ta jutustab, kuidas ma olin sunnitud jätma ta kuueteistkümneaastasena koos ühe mustanahalise boy ja paljude Frankfurdi loomaaia jaoks määratud loomadega üksi Aafrika Eleivandiluuranniku sisemaale võõrast keelt kõnelevate inimeste hulka ning kuidas ta need loomad siis väikesel Prantsuse kaubalaeval õnnelikult Hamburgi tõi.

Nüüd on Michael käesoleva raamatu kaasautor, nagu me tema viimaseil elupäevil kokku leppisime. Ta ei saanud küll selle jaoks ühtki lauset kirjutada, kuid tänapäeval on teatavasti just anonüümsed «asekirjanikud» väga sageli need, kes tuntud inimeste elamustele või tegudele raamatu kuju annavad. Oluline on see, et käesoleva raamatu sisu tegi Michael kaasa ja tal oli selles isegi suurem osa. Seetõttu seisavad meie mõlema nimed täie õigusega tiitellehel.

Me soovime palavast südamest, et see raamat aitaks päästa ja kaitsta seda, mille heaks me oleme tööd teinud.

Ja mina soovin kõikidele isadele, et neil oleks poeg, kes on nende seltsimees ja sõber ning kellega nad vastastikku teineteist mõistavad. Isegi kui see kestab kas või ainult, mõned vähesed aastad.

Bernhard Grzimek

SINNALEND

Siin ma nüüd olen, nelikümmend kaheksa aastat vana, istun 1957. aasta 11. detsembri sombusel hommikul meie ühemootorilises lennukis ja lendan 200 meetri kõrgusel piki Reini lõunasse, Šveitsi poole. Kollased propellerilabad joonistavad kumera tuuleklaasi taga hallrohelisele maastikule läbipaistva tuhmi ringi. Vasakul libiseb meist 200-kilomeetrise tunnikiirusega mööda Mägimaantee. Mitte õitesse uppuv nagu varasemate rõõmsate kevadiste sõitude ajal, vaid tühi, külm ja nukker. .

Lennuki üks juhis on minu ja teine mu kõrval istuva poja Michaeli põlvede vahel. Minu käe kerge surve õõnsa metall- kangi mustaks ‘värvitud ümmargusele otsale kallutab paremat tiivaotsa alloleva detsembrimaastiku poole ja lähendab meid Reinile. Piki jõge lennates ei saa meie lennuk teelt eksida ja meil on aega mõtisklusteks.

Ma olen veidi rõhutud meeleolus. Meil seisab ees 10000 kilomeetri pikkune lend üle Vahemere, kõrbe, Egiptuse ja Kesk-Aafrika teisele poole- ekvaatorit. Frankfurdi ja New Yorgi vaheline lennuliin on samal ajal ainult ligikaudu 7000 kilomeetrit pikk.

Ma ei ole enam noor mees, eriti hulljulge ei ole ma kunagi olnud ja peale ratsutamise pole ma ka mingit sporti teinud. Mitte iialgi ei oleks ma arvanud, et kunagi tuleb mul väi- kese lennuki piloodina Victoria järve äärde lennata.

Kuid ma abiellusin kahekümne ühe aastaselt ja mu pojad on nüüd juba suured. Michael, kes oma nahkkuues minust vasakul istub, on kakskümmend kolm aastat vana. Ta ei ole ainuüksi mu poeg, vaid ka mu ainus- tõeline sõber.

Juba väikese poisina aitas ta mul huntide ja koertega katseid teha.  Varsti sai temast parem loomade fotografeerija kui mina ja seejärel läks ta üle filmimisele. Kui ta oli seitseteist aastat vana, nimetati. tema dokumentaalfilme juba «väärtuslikeks». Siis võttis ta enesele pähe teha minu raamatust «Metsloomade jaoks ei ole kohta» värviline film.

Raamatuid, ka bestsellereid loevad ainult kümned tuhanded, võib-olla sajad tuhanded inimesed. Meie aga tahtsime miljonitele eurooplastele ja ameeriklastele selgeks teha, et lõvisid ja elevante, ninasarvikuid ja kaelkirjakuid — loomi, keda igaüks imetleb — jääb üha vähemaks ning nende viimseid pelgupaiku, rahvusparke, vähendatakse pidevalt. Miljonite inimesteni on võimalik jõuda ainult filmi, televisiooni ja pildiajakirjade vahendusel.

Riiklik kinematograafiaamet, kes tollal finantseeris mängufilme, oli nõus enda kanda võtma ainult pooled meie filmi tegemisega seotud kulud. Kui me Aafrikast tagasi tulime, saime kohkudes teada, et Walt Disney, suur kunstnik ja väga rikas mees, oli samal ajal vändanud Aafrika loomadest filmi «Rohtla saladused», mispidi meie omaga üheaegselt kinodesse jõudma. Esimeses Müncheni filmilaenutuskontoris, kus osa meie Aafrikas tehtud võtteid läbi vaadati, anti meile äraütlev vastus. Lõpuks oli Michael sunnitud alla kirjutama vekslitele, mille koguväärtus ületas 100000 marka, sest vastasel korral ei oleks ta saanud lasta filmi monteerida, värviliselt kopeerida, heliga varustada ja lõplikult valmis teha.

Filmispetsialistid heitsid meile ette, et me näitame Aafrika metsloomi liiga rahumeelsetena. Teisi Aafrika-filme vaadates olid nad harjunud sellega, et iga paari silmapilgu järel mõni kiskja oma saagi tapab, hiigelmaod inimesi kägistavad ja vihaselt ründavad elevandid viimsel hetkel maha lastakse. Meie kui zooloogid saime aga loomi näidata ainult nii, nagu nad tõeliselt elavad, mitte nii, nagu neid vaatajate närvide kõditamiseks tavaliselt näidatakse. Nõnda siis saatsime oma filmi mureliku südamega Berliini festivalile. Filmi «Metsloomade jaoks ei ole kohta» näidati festivali viimasel päeval ühes Kurfürstendammi kinos. Me olime ajakirjanikud tolle päeva hommikuks Berliini loomaaeda einele kutsunud, kuid täpselt kell kümme hakkas sadama niisugust paduvihma, et keegi ei söandanud jalgsi läbi loomaaia restoranipaviljoni joosta. Me jäime üksi hiiglasuurte võileiva kuhjade juurde istuma.

Kui me mõlemad kino tagumises reas istudes oma filmi esilinastusele kaasa elasime, tundsime end nagu koolipoisid kevadel kooli aulas, kus tehakse teatavaks, kes pääseb edasi ja kes jääb istuma. Kui kolm kaelkirjakut nagu siluetid punase õhtutaeva taustal üle ekraani läksid, hakkasid vaatajad keset filmi plaksutama. Michael pani käe mu põlvele. Pärast filmi- lõppu seisis ta prožektorite valguses laval, seljas must ülikond; ta ei teadnud õieti, kuidas kummardada ja mida hakata peale nende hiiglasuurte sirelikimpudega, mis talle sülle suruti.

Nagu uimastatult läksime mööda Kurfürstendammi paar maja eemal asuvasse peosaali, kus toimus auhindade jaga- mine. Saal oli juba pooltühi. Ajakirjanikud heitsid meile nördinult ette, et nad olid meid tund aega tagajärjetult otsinud. Meie film oli saanud ühe «Kuldse Karu» selle eest, et vaatajad olid talle andnud kõige rohkem hääli, teise «Kuldse Karu» asjatundjate rahvusvaheliselt žüriilt ja lisaks veel ka riikliku filmiauhinna.

Niimoodi läks kõik hästi. «Metsloomade jaoks ei ole kohta» jooksis ühes ja samas Müncheni kinos kaksteist nädalat ning teda näidati kuuekümne kolmel maal, sealhulgas Ida-Euroopa riikides, Hiinas ja Jaapanis. Lõuna-Aafrikas tahtis tsensuur teda lühendada, kuid ajalehed protesteerisid ja siseminister otsustas, et ühtki meetrit ei ole tarvis välja lõigata.

Meil oli aga tunne, et miljonid inimesed, kes seda filmi vaatasid, tahtsid kinopiletite eest makstud rahaga abistada Aafrika metsloomi, keda me mõlemad armastame ja keda hakkab armastama igaüks, kes neid lähemalt tundma õpib. Me olime oma filmis protesteerinud selle vastu, et Tanganjika Briti administratsioon kavatses kolmandiku võrra vähendada Serengeti rahvusparki, ühte Aafrika viimastest loomarikastest paikkondadest. Nõnda siis pakkus Michael meie osa filmi tulust Briti valitsusele, et selle summa eest ostetaks maad kaitseala suurendamiseks. Tanganjika rahvusparkide direktor kolonel Peter Molloy külastas meid Frankfurdis ja tegi ettepaneku, et see raha kulutataks palju tähtsamaks otstarbeks.

Asi oli selles, et Serengeti savannis arvati elavat üle miljoni suure looma, kes aga tohutute karjadena peaaegu pidevalt ringi rändasid. Kord võis näha ühte gnuud teise kõrval nii kaugele, kui pilk ulatus, kord jäi sama koht mitmeks kuuks loomadest täiesti tühjaks. Oli tehtud palju oletusi selle kohta, kust need loomad tulid ja kuhu nad läksid. Nende teooriate alusel oli juba kavandatud ka rahvuspargi uued, väiksemad piirid. Kuid mitte keegi ei olnud seni nende loomahulkade rännet jälginud. Vihmakuudel ei saa isegi maastikuautoga sõita sealsetel vähestel «teedel», rääkimata üleujutatud tasandikest, mägedest ja kuristikest. Valitsusel ei jätku selliste uurimistööde jaoks raha — missuguse riigi valitsusel on kunagi lõvide, kaelkirjakute, sebrade ja gnuude jaoks raha jätkunud?

Me lesisime tookord oma katusepalkonil, jalad üles rinnatisele tõstetud, ja pidasime aru, kuidas seda probleemi lähendada.

«Me peame lendamise ära õppima,» kuulutas Michael äkki.

Ma olin jahmunud, kuid sain aru, et tal. on õigus. Täpselt samuti oli ta mind rohkem kui kümme aastat tagasi pannud autot juhtima. Meil tuli oma naistega mitu nädalat lahinguid lüüa, siis seisin ma ühel pühapäevahommikul Egelsbachi spordilennuväljal, mis asus Frankfurdist kahekümne kilomeetri kaugusel. See ei paistnud hoopiski lennuvälja moodi. Seal ei olnud muud kui ainult mitte just väga tasane roheline aas ja selle ümber puudus isegi tara. Aasa serval seisis pisitilluke võõrastemaja, kus lagi oli täis rippuvaid lipse. Sellel, kes on esimese üksiklennu sooritanud, lõigatakse tingimata lips eest.

Ma arvasin, et kõigepealt tuleb mingisugune teoreetiline «kuiv treening», aga enne kui ma arugi sain, istusin juba väikeses «Piper Cupis» lennuõpetaja ees ning tõusin üle kõrgepingeliini ja raudteetammi laugelt õhku. Niisugune peenikestest varbadest ja lõuendist meisterdatud «Piper Cup» jätab mulje, nagu oleks ta ostetud Woolworthi kaubamajast. Temas on aga rõõmustavalt vähe kange, numbrilaudu ja instrumente ning seetõttu ei anna ta eriti palju võimalusi midagi valesti teha.

Lendamine ise on kerge nagu lapsemäng, seda ei ole õigupoolest üldse vaja õppida. Raske on ainult startimine ja veelgi raskem maandumine. Mul kulus peaaegu kaks korda rohkem tunde kui Michaelil, enne kui ma riikliku komisjoni esindaja juuresolekul lõpuks olin suuteline sooritama kõik ettenähtud harjutused ja seisatud mootoriga maanduma täpselt sellesse kohta, mille ta mulle maapinnal kätte näitas.

Ja siis esimene üksiklend eemale kodusest lennuväljast, kus metsasalud, kirikukatus ja selle kõrval olev väike küla on nii hästi tuttavad! Mul on hirm, et ma ei leia enam tagasiteed — ma olen nagu varblane, kes esimest korda pesast välja lendab. Külad paistavad kõik nii üksteise sarnased ja maanteed samuti. Ma klammerdun suure autotee külge, mida on alati võimalik uuesti üles leida. Maandumisel Koblenzis Moseli-äärsel kõrgplatool tabab mu väikelennukit tuulepuhang ja äkki seisan ma tagurpidi maandumisrajal. Paar päeva hiljem tuleb mul pooleks tunniks jääda 3000 meetri kõrgusse. Seal on tarvis silmad lahti hoida, et mitte jääda jalgu reisilennukitele, mis maanduvad suurel Frankfurdi lennuväljal. Siin on Frankfurt ning sealsamas lähedal juba Mainz ja Wiesbaden — kui tihedalt koos elavad siin inimesed. Minu selja taga istmel olev plombeeritud aparaat registreerib täpselt, kas ma laskun ettenähtust madalamale või tõusen kõrgemale.

Ei, «Piper Cupiga»ei ole hoopiski mitte raske lennata. Raske on ainult selle juurde kuuluv teooria.

Ma istun kella-, kaheksast hommikul kella kuueni õhtul Darmstadti ringkonnavalitsuse suures saalis, nii parem- kui ka vasakpoolsest naabrist kolm meetrit eemal, et ma ei saaks maha kirjutada, ja annan eksamit. Neli nädalat varem ei teadnud ma veel üldse, et Saksamaal on Wieheni mäestik, nüüd võin ma peast öelda, et Tšehhi metsa kõrgeim tipp kannab Arberi nime ja on 1457 meetrit kõrge. Mul tuleb suurel nimedeta maakaardil iga linna, jõe, kanali ja mäestiku juurde kirjutada, mis on tema nimi. Ma tean isegi seda, et Pregeli lisajõed on Angerapp ja Inster, sest sosistatakse, et üks eksamikomisjoni liige on pärit Ida-Preisimaalt. Ma oskari joonlauda ja sirklit kasutades millimeetripaberil välja arvutada, millal ma — teoreetiliselt — Frankfurdist Hamburgi jõuan, kui vastu puhub 63-kraadise nurga all kirdetuul, ja kui palju mul selleks bensiini kulub. Ma tean, kes peab kellele teed andma, kui õhupall, purilennuk, mootor- lennuk ja tsepeliin kokku satuvad, ma oskan täpselt seletada, mis on deklinatsioon, teekonnajoon ja kursikolmnurk, deviatsioon ja inklinatsioon, kui pikk on meremiil ja kui suur kiirus on sõlm, ma olen suuteline mootori ja karburaatori läbilõiget peast tahvlile joonistama, oskan variomeetri ja tahhomeetri, kiirusmõõturi ja silindritermomeetri näite lugeda ning iga sorti pilvede nimesid öelda, tunnen kõiki lennuväljasignaale, olen tuttav ilmakaardiga, tean, mis toimub soojafrondil ja külmafrondil, mida tähendab «ideaal- tsüklon», millal tekib föön ning mis on stardimass, telik, pöördetüür ja eestiib.

Ma tean tuhandeid asju ja sooritan eksami hiilgavalt, samal ajal kui see jääb sooritamata ‘kahel kogenud piloodil, kes tahavad ainult oma juhiluba uuendada ja oskavad kahtlemata palju paremini lennata kui mina. Ma õppisin usinasti, sest ütlesin endale: kui sa läbi kukud, siis kirjutatakse sellest ajalehes ja on nii palju inimesi, kellele see kuninglikku rõõmu teeb.

Siis saan ma lõpuks kätte pruunikaskollase lenduritunnistuse, hakkan seda kandma kirjataskus, olen diplomeeritud piloot — ja ükski inimene ei pane seda tähele, mitte keegi ei päri selle järele.

Ja ometi mõjustab lendamine inimese eraelu niisuguseid külgi, mida arvatagi ei oskaks. Näiteks olen ma täiesti võõrdunud joomast hommikul rohkem kui ainult tassikese kohvi. Niisuguses väikeses lennukis ei ole nimelt mingit erisisseseadet — ei meeste ega naiste jaoks. Ükskord Binger Lochi kohal pidasin ma meeleheitele viidult tõsist hädamaandumis- plaani; seejuures ei ole hädamaandumine väljaspool lennuvälja Lääne-Saksamaal sugugi lihtne asi. Ka sel juhul, kui õnnelikult ristikheinapõllule laskutakse, tuleb kõigepealt lähimasse külla joosta, Braunschweigi lennundusametisse helistada, politsei ära oodata ja ametlik stardiluba saada, enne kui lõpuks on võimalik õhkutõusukatset teha. Lihtsam on siis juba hommikukohvist loobuda.

Ma seisan Egelsbachi lennuvälja murul, minu kõrval on meie vana lennuõpetaja, kes startivate ja maanduvate kollaste väikelennukite täpseid lennuaegu üles märgib. Ma sõitsin siia sellepärast, et üks asi teeb mulle juba mitu nädalat muret.

«Palun öelge päris ausalt, härra Repple, kas te laseksite Michaeli nii ruttu Aafrikasse lennata, kui ta oleks teie poeg?»

Tõsi küll, ma ise õppisin lendama, sest ma ei saaks kodus öösiti magada, kui ma kujutleksin Michaeli üksi kõrbe kohal lendamas. Ja veidike võib-olla ka sellepärast, et isadele ei meeldi, kui pojad neid üle trumpavad. Reisi me edasi lükata ei saa, sest meid Serengetis ootav töö tuleb ära teha otsekohe, parem täna kui homme, enne kui seal langetatakse lõplikud otsused. Aafrikas pole meil võimalik lennukit osta ega üürida — meil peab olema lennuk, mis on suuteline meie soovi järgi väga aeglaselt lendama ja ilma lennuväljata kõikjale maanduma. Kas meil poleks õigem niisugune lennuk aurikuga kohale viia?

«Siis tuleks teil lendamist harjutada inimtühjal metsikul maal, kus pole mingit abi loota. Ei, Michael on üks minu paremaid õpilasi, tal on lendamine veres. Teeb ju üks välja, kas te jätkate harjutuslende kodumaal või harjutate üle Vahemeremaade lennates.»

Lennust me nüüd enam mööda ei pääse. Lõppude lõpuks on teised väiksemategi eesmärkide nimel rohkem riskinud. Enne metsiku maa uurimise seiklust tuleb meil veel läbi teha sportlik seiklus. Seiklus, mis tegelikult ahvatleb ja kõditab närve.

Ja nüüd istume oma ilusas uues lennukis ning suristame piki Reini üles. Meiega on kaasas ainult meie bush- baby — galaago. Ma ootan ikka veel silda, mis autoteede atlase järgi varsti tulema peaks, äkki aga on meie all hiiglasuur nelinurkne hoone, mille katusel on kiri «Geigy». See on meie farmaatsiatööstuse firmade Šveitsi konkurent Baselis. Üks selle tohutu nõiaköögi kaasomanik on ülikooliprofessor, arstiteadlane, zooloog ja Aafrika-uurija; alles hiljuti, kui me temaga Aafrikas kohtusime, jutustas ta mulle, kuidas ta iga päev laseb mitusada surnud tsetsekärbest lahti lõigata ning nende sooled, maod ja muud elundid ilusasti ükshaaval välja võtta.

Siit edasi Genfi lennata ei ole mingi kunst. Nimelt lasksime oma lennuki varustada raadiokompassiga. Nüüd vaatan ma käsiraamatust järele, missugustel lainepikkustel töötavad Genfi lennujaama raadiomajakas ja teel olevad juht- majakad. Michael keerab lainepikkuse õigeks ja osuti läheb numbrilaua kohal liikvele. Kui me juhime lennukit nii, et tema nina on suunatud nähtamatule raadiomajakate, siis seisab osuti täpselt nullil. Majakast ülelendamise ajal teeb osuti numbrilaual tiiru. Nii läheb see nagu unes. Tõsi küll, Sise-Aafrikas ei ole raadiomajakaid, ja kui lähima lennujaama raadiolained meieni ei küüni, ei ole kogu raadiokompassist enam midagi kasu. Kuid veel ei ole me Aafrikas, vaid Šveitsis, ja meil on oma lennukiga hoopis teised mured.

Muide tuleb mul teda alles esitleda. Ta näeb välja ligikaudu nagu viimase sõja aegne Fieseleri «Storch», kuid on suurem, üleni metallist ja moodsam. Temas mahub lendama neli, isegi kuus inimest. Tavaline kiirus, millega ta läbi õhu suriseb, on 220 kilomeetrit tunnis. Kui aga tagatiivad alla lasta, on võimalik tema kiirust vähendada 50 kilomeetrini tunnis — hea oskuse korral. Seetõttu võime temaga maanduda kas või kartulipõllule. Tal on küll üksainus mootor, aga kui see peaks kunagi seisma jääma, siis laseme tagatiivad alla ja laugleme nagu purilennukiga maapinnale.

See lennuk on tõeliselt lollikindel, nagu me oma naistele ikka ja jälle selgeks tegime. Tal on pikad jalad, et rohu sisse või konarlikule pinnale maandumisel propellerilabad otsekohe kõveraks ei painduks. Meie istume poolest saadik tema kõrgel asetseva tiiva all, meid ümbritseb pleksiklaas. Mõnikord tundub mulle, nagu istuksin ma toolil vabas õhus, sest külgaken ulatub madalale: oma põlve kõrval näen ma kaheksasaja meetri sügavuses väikesi talumaju.

Meie lennuki nimi on D-ENTE. Kõigi Saksa Föderatiivse Vabariigi tsiviillennukite eraldusmärk on D, millele kriipsu järel lisatakse neli tähte. Need tähed võisime enesele ise välja valida. Et me soovisime midagi loomariigist, siis võtsime sõna Ente. Alles hiljem torkas mulle pähe, et niisama hästi oleks sobinud ka Esel, sest see sõna algab samuti E-tähega ja temas on neli tähte.

Püstloodsele sabakiilule on eeskirjade kohaselt maalitud Saksa Föderatiivse Vabariigi lipuvärvid —must, punane ja kuldne. Peale selle on kogu lennuk sebrataoliselt musta- ja valgetriibuliseks värvitud. Serengetis, kus musttuhanded sebrad ringi jooksevad, ei võõrasta loomad teda siis võibolla nii väga. Eelkõige aga on see väike sõiduriist niimoodi. kergemini leitav, kui meil avarii juhtub ja meid kusagil’ Aafrikas otsima hakatakse.

Genfis igatahes on veidi piinlik niisuguse «lendava sebraga» soliidsel rahvusvahelisel lennuväljal maanduda, õnneks ei ole meil veel seljas troopikarõivaid, muidu näeksime päris pentsikud välja. Pealegi seisab lennujaama ruleerimisradadel kümme suurt reisilennukit ja ooteruumid kubisevad sadadest reisijatest, õigupoolest oleksid need rasked kastid pidanud maanduma Milaanos, kuid üle Itaalia liigub suur külmafront ja Po madalikul möllavad tormid. Seetõttu suunatakse kõik lennukid Genfi.

Nice’is olevat vihmapilved maapinnast saja kahekümne meetri kõrgusel ja nähtavus alla kahe kilomeetri. Marseille laseb meile koguni öelda, et sealt ei tohi me isegi mööda lennata. Niisiis tuleb meil veel üheks ööks vihmasesse Genfi jääda.

Ülejärgmisel hommikul ripuvad hallid pilved ümberringi mäenõlvade keskpaigas. Ainult lõuna pool ei ulatu nad ühes sügavas orus maapinnani. Seal on auk, millest me läbi lipsame. Et mäenõlvadel kasvav mets tuleb meile ebamugavalt lähedale ja meil on hirm nõlvakutuulte ees, teeme katset veidi kõrgemale tõusta, kuid satume otsekohe pilvedesse ega näe piimvalges udus mitte midagi. Seetõttu juhime oma «Pardi» kähku jälle allapoole ja võtame lõpuks, kui ilm selgemaks muutub, üle 1200 meetri kõrguste mägede suuna, Lyonile. Tund piki Rhone’i alla ja me maandume Marseille’s, kus paistab jahe päike.

BERNHARD GRZIMEKI LOOMINGULINE TEE

Saksa FV tänapäevast kõige populaarsemat ja väga produktiivset loomade elu kirjeldajat ja filmijat, paljude raadio- ja televisioonisaadete autorit professor dr. Bernhard Grzimekit nimetatakse sageli meie aja Brehmiks. Nii nagu A. E. Brehm möödunud sajandil, on Grzimek viimastel aastakümnetel palju reisinud ja oma vaatlused ning muljed kirja pannud arvukates raamatutes, mille krooniks on tema toimetatud 13-köiteline «Loomade elu».

Kuid professor Grzimek ei ole ainuüksi popularisaator, kellel puudub oma teaduslik looming. Tunnustatud mammaloloog (imetajate eriteadlane), suure rahvusvahelise autoriteediga looduskaitsetegelane ja Ida-Aafrika rahvusparkide endine kuraator — sellisena on ta tuntud kogu maailmas. Maini-äärse Frankfurdi zoopargi kauaaegse direktorina oli Grzimek ligi kolm aastakümmet tihedas kokkupuutes rahvaga ja see kontakt koos loomupärase talendiga teadmisi levitada tegigi temast tänapäeva ühe tunnustatuma loodusekirjaniku.

Bernhard Grzimek sündis 24. aprillil 1909 Sileesias. Õppis Leipzigi ja Berliini ülikoolis veterinaariat ja zooloogiat ning isa varajase surma tõttu teenis endale kooliraha linnukasvatuslikes ja põllumajanduslikes ettevõtetes. Õpinguaastatel rändas palju Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Berliini ülikoolis omandas 1932. aastal dr. med. vet. kraadi.

Pärast stuudiumi lõpetamist siirdus Grzimek praktilisele tööle. Tema esimeseks tööpõlluks kujunes kodulindude haiguste vastu võitlemine ja linnumunade säilitamise uue tehnoloogia väljatöötamine. Kolmekümnendatest aastatest pärinevad tema kirjutatud kaks käsiraamatut — «Munaderaamat» ja «Linnuhaiguste käsiraamat», mis on ilmunud mitmes trükis ja tõlgitud võõrkeeltesse.

Sõjaeelsetel aastatel ja sõja ajal hakkas Grzimekit järjest enam huvitama loomade (inimahvid, hunt, tiiger, hobune) käitumine. Sellel erialal on ta avaldanud mitu artiklit teadusliku ajakirja «Zeitschrift für Tierpsychologie» veergudel. Ka kogu oma edaspidise teadusliku tegevuse vältel on Grzimek palju tähelepanu pühendanud etoloogia probleemidele.

Kevadel 1945 võttis Grzimek üle Maini-äärse Frankfurdi zoopargi juhtimise ja oli selle direktor kuni 1974. a. aprillini. Sõjast purustatud, varemetes loomaaia ülesehitamine nõudis palju energiat, kuid tulemuseks oli moodne, Euroopa üks parem zoopark, mida nüüd igal aastal külastab 2 miljonit (enne sõda 310 000) inimest. Loomaaia arendamisega seoses võttis ta ette pikki uurimis- ja kogumisreise Aafrikasse, Austraaliasse, Uus-Gineasse, Kanadasse, Jaapanisse ja Nõukogude Liitu.

See Grzimek, kellena maailma avalikkus tunneb teda tänapäeval — populaarteaduslike raamatute ja filmide autor, köitev televisiooni vestleja, rahvusvahelise nimega looduskaitse tegelane ja muidugi ka zooparkide spetsialist —, on välja kujunenud viimase 25 aasta jooksul. Vaevalt on Euroopas praegu kedagi teist zooloogi, kes laiadele hulkadele oleks paremini tuntud kui Bernhard Grzimek. Seda võlgneb ta tänu eelkõige erilisele andele teaduslikke tulemusi esitada üldarusaadavas vormis, mis köidab mitte ainult loodusesõpru, vaid ka neid, kes looduse vastu erilist huvi ei tunne.

1956. aastal valmis Bernhard Grzimekil ja tema pojal Michaelil täismetraažiline film ürgmetsast ja selle loomadest «Metsloomade jaoks ei ole kohta», mis sai suure menu osaliseks ja mida hinnati eriauhindadega. See film on kirglik üleskutse kaitsta Aafrika metsikut loodust, eriti selle väljasuremisohus olevaid suurimetajaid. Filmi näitamisest saadud summad ohverdasid Grzimekid Aafrika loomastiku kaitsmise organiseerimiseks. Filmiga koos kirjutatud samanimeline raamat on tõlgitud paljudesse keeltesse.

Nii isal kui ka pojal oli amatöörlenduri luba, mis neil võimaldas kergetelt lennukitelt jälgida suurte imetajate elu Aafrika savannides ja kõrbetes. Osalt Briti administratsioonilt (kes tol ajal haldas Serengeti rahvusparki) saadud toetusel uurisid nad aastail 1957 ja 1958 lennukilt Serengeti suurimetajaid ja nende sesoonilisi rändeid. Ühel sellisel lennul 10. jaanuaril 1959 põrkas Michaeli lennuk kokku kaeluskotkaga ja noor lootustandev looduseuurija hukkus. Rahvuspargi administratsioon asutas Michael Grzimek! nimelise mälestusfondi ja loomade uurimise instituudi, tema hauale asetati aga tahvel pealiskirjaga «Kõik, mis tal oli, isegi oma elu, andis ta Aafrika metsloomade kaitseks».

Samaaegselt uurimistööga väntasid Grzimekid Serengeti rahvuspargi loodusest ja loomadest suure värvifilmi. See film sai maailmakuulsaks kui üks parimaid loodusfilme, teda on näidatud paljudes riikides (ka Nõukogude Liidus) ja hinnatud 1960. aastal Ameerika Ühendriikide kõrgeima filmiauhinnaga «Oscar». Raamat «Serengeti ei tohi surra» (sama nimi on ka filmil) aga on tõlgitud rohkem kui 25 keelde ja välja antud tiraažis, mis ületab miljon eksemplari. .

1960. aastal sai Bernhard Grzimek Giesseni ülikooli professoriks ja Berliini ülikool andis talle audoktori tiitli. Austusavaldused, mis talle osaks on saanud (Wilhelm Bölsche nimeline medal teaduse populariseerimise eest, New Yorgi Zooloogiaseltsi medal looduskaitseliste teenete eest jt.), tõendavad Bernhard Grzimeki suuri teeneid mitte ainult saksa, vaid ka rahvusvahelises teaduses.

Eri rubriigi moodustavad Grzimeki reisikirjeldused ja populaarteaduslikud raamatud loomade elust, mida ta viimase 25 aasta vältel igal aastal (paljud kordustrükis) on avaldanud. Praeguseks on neid tiitleid juba üle 15 ja enamik neist on tõlgitud ka võõrkeeltesse. Nimetame neid: «Meie küünistega vennad», «Meie, loomad, ei ole ju hoopiski niisugused», «Lend šimpanside maale». «Hunt Dschingis», «Ahvid majas», «Elevantide kool», «Loomade maja mägedes», «Thulo Frankfurdist», «20 looma ja üks inimene», «Metsloomade jaoks ei ole kohta», «Serengeti ei tohi surra» (vene k. 1968). «Ka ninasarvikud kuuluvad kõikidele inimestele» (vene k. 1965), «Metsloom, valge inimene», «Neljajalgsed austraallased» (vene k. 1971) jt. Kui selle väga omanäolise ja üldsust hariva kirjandusliku loomingu esimesel aastakümnel olid tulipunktis tähelepanekud loomade elust vangistuses, mida autor kui elukutseline zoopargi-töötaja rikkalikult oli talletanud, siis alates 1960. aastast nihkub rõhk järjest enam kaugetele reisidele ja võõraste maade loomade vaatlustele. Kõik need raamatud on illustreeritud rohkete fotodega.

Tähtis koht on Grzimekil Aafrika loomastiku kaitse organiseerimisel. Teatavasti on Aafrika maailma kõige rikkalikum suurimetajate manner, kus enne iseseisvate rahvusriikide tekkimist lokkas salaküttimine (mis kahjuks jätkub veel praegugi). Lisaks sellele anti jõukatele Euroopa ja Ameerika jahituristidele ohtralt litsentse kohalike suurimetajate massiliseks mahanottimiseks. Jahiretked Aafrikasse on aastakümnete jooksul kujunenud lausa moehaiguseks.

Kuid ka pärast Aafrika maade iseseisvumist ei paranenud olukord palju. Litsentsid andsid uutele riikidele sissetulekut, samal ajal tegid nendesamade riikide valitsused omaenda kodanikele kitsendusi jahipidamises. Grzimek astub oma raamatutes, filmides, raadio- ja televisioonisaadetes energiliselt välja nii jahiturismi kui ka salaküttimise vastu ja propageerib selle asemel turismi Aafrika looduse iluga ja omapäraga tutvumiseks. Seejuures on suur osa täita Aafrika rahvusparkidel nende võrratute metsloomadega, keda turistid võivad uudistada otse autoaknast. Lisaks olemasolevatele tuleb Aafrikas luua uusi rahvusparke, mille ülesanne on niihästi loomade kaitse kui ka nende elu tutvustamine järjest kasvavale välismaalaste voolule. Turismist saadavad tulud tasuvad kuhjaga kogu vaeva ja kujunevad vaestele Aafrika riikidele kõige tähtsamaks sissetulekuallikaks. See tulu on palju suurem kui metsloomade küttimisest saadav sissetulek, ning Aafrika neegri- riikide poliitikud ja majandusmehed ongi nüüd juba hakanud seda arvestama.

Looduse ja metsloomade elu ja kaitse teemal on Grzimek esinenud palju kordi televisioonis. Vabatahtlikest annetustest laekunud fond ulatub üle 2 miljoni marga, mis on tervenisti rakendatud looduskaitse arendamiseks Saksa FV-s ja Aafrikas. Arvestades Grzimeki suuri teeneid Aafrika looduskaitses, nimetas Tansaania vabariigi valitsus ta rahvusparkide kuraatoriks ja riikliku looduskaitsenõukogu liikmeks.

Mõnda aega oli Grzimek Saksa Looduskaitse Liiga (Deutscher Nalurschutz- ring) president ja Maailma Metsiku Looduse Fondi (World Wildlile Fund) asepresident. Alates 1974. a. aprillist on ta pensionil.

1967. aastal hakkas Grzimeki toimetusel Saksa FV-s ilmuma 13-köiteline suurteos loomade elust «Grzimeks Tierleben», millele tegid kaastööd maailma paljude maade teadlased. See on loomade elu mahukas entsüklopeedia üle 2000 värvipildiga. Ühtlasi oli Grzimek loomade elu käsitleva populaarteadusliku kuukirja «Das Tier» peatoimetaja (kaasväljaandjaks oli kuulus eloloog prof. dr. Konrad Lorenz).

Bernhard ja Michael Grzimeki raamatu «Serengeti ei tohi surra» esitrükk ilmus septembris 1959. aastal ja see on nüüd tõlgitud paljudesse keeltesse. Ajakiri «Eesti Loodus» avaldas raamatust katkendeid 1967. aasta numbrites, mistõttu loodusehuvilisel lugejal on sisust juba teatav ettekujutus. Käesolevaga ilmub raamat tervikuna eesti keeles ja kujuneb kindlasti huvipakkuvaks lektüüriks kõigile, kes on huvitatud kaugetest maadest, nende loodusest, loomadest ja looduskaitsest.

Serengeti rahvuspargis isa ja poja Grzimeki poolt tehtud uurimistöö tulemused on avaldatud teadusliku ajakirja «Zeitschrift für Säugetierkunde» 25. köite erinumbris 1960. aastal ja pakuvad suurt erialalist huvi. Rahvuspark, asutati 1940. aastal 1 450 000 ha suurusel territooriumil savannikaitse- alana, millele 1950. aastal lisandus Ngorongoro kraatri vulkaaniline massiiv (780 000 ha).

Serengeti savanni kõige arvukamateks imetajateks osutusid gasellid (üle 194 000 isendi), gnuud (ligi 100 000 isendit) ja sebrad (üle 57 000 isendi). Oma rännakutel ületavad need loomad rahvuspargi piire, tungides aladele, kus on rohkem toitu. Seal varitsevad neid mitmesugused hädaohud. Sellepärast teevad autorid ettepaneku laiendada kaitseala piire neis suundades, kuhu loomad rändavad vihmaperioodidel. Autorid uurisid ka Serengeti savanni mitmesuguste taimeliikide toiteväärtust, mis on tähtis loomade kaitse planeerimisel.

Jääb veel lisada, et Grzimekite üleskutset võeti kuulda. Tansaania valitsus laiendas märgatavalt rahvuspargi maa-ala ja rakendas salaküttide vastu resoluutseid abinõusid.

«Serengeti ei tohi surra» ja teised professor dr. Bernhard Grzimeki teosed on oluline panus ka rahvusvahelisse looduskaitsesse. Ka need, kellel endal pole võimalik rännata autori radadel, saavad tema raamatutest teada palju uut kaugete maade loodusest.

Prof. dr. Eerik Kiunari