Rahvaraamat nr. 3(9)
Romaan
Noor-Eesti Kirjastus Tartus, 1936

Kui tule murd muile puile,
sis tule kah katk kadajile.

Saabusid pikad, vaiksed talveõhtud. Päev oli lühike ja hämar. Harva kuldas päike lumevälju. Nädalaid ja nädalaid oli taevastinaraskeis pilvis, mis olid nagu hahad kotid täis külmanud vett. Hilja läks valgeks ja vara hämardus. Peeru valgel istus Mari ketruse taga tüdrukuga, kui sel korrapäevi ei olnud, ja peeruvalgel seadis majariistu, keerutas köisi, lõhkus peerupuid ja sidus neid mühkudesse ning valmistas mõisale puunõusid, härjaikkeid ja köidikuid vana Jüri. Sulane oli kas mõisas või väljas tööl, ja Taavet oli nüüd väga harva kodus. Kui ta ei olnud mõisa viinaköögis või vooris, kadus ta ära omal algatusel, enamikus hobusega, harva jala. Algul ei teadnud Mari sellest arvata midagi paha. Küllap mehel oli toiminguid. Siis hakkas tähele panema, et vana Jüri muutus rahutuks niipea, kui nägi Taavetit seadmas minekule. Ta püüdis Taavetit keelata koju. Ta otsis talle edasilükkamatuid töid ja püüdis leida muid takistusi kodust lahkumiseks.
Mari oli kaua kohmetu. Ta ei mõistnud Jüri olemist ega söandanud pärida. Oli siis Taavet juba kodust tüdinenud? Oli tal kuskil mujal lõbusam? Sellist asja oli noorel naisel häbi Jürile rääkida. Ta nuttis vahel salaja ja lootis, et ka see vahest möödub. Pealegi ei märganud Mari Taaveti olekus mingit muudatust. Ta oli sama hell ja õrn nii naise kui ka lapse vastu, ainult äkiliseks ja kärsituks oli ta läinud. Aga mehed võisid head olla ju mitmele naisele korraga.
Korra laupäeva-õhtul, kui sulane tüdrukuga läksid kõrtsi tantsima ja Mari Jüriga kahekesi tares peeruvalgel istusid, võttis Mari südame rindu ja küsis tasa:
— .Jüri, ae! Kuhu Taavet käib?”
— ,,Ära paremb küsü! Kae teda paremb
kotun oita.”
— ,,Kus ma tean teda kodus hoida, kui ma ei teagi, mis teda kodust välja viib?” osatas
Mari.
Jüri tõusis pahaselt üles ja seadis peergu. Siis jäi järsku välja kuulatama. Kõik oli vaikne, isegi koer ei haugatanud.
— ,,Miks sa mulle siis ei või öelda, kus Taavet käib? Ma olen ju tema naine. Mis ta ka iganes teeks, mina peaksin seda ikkagi teadma,’* ütles Mari murelikult.
Jüri seisis endisel kohal, nagu ootaks ta midagi. Mingi seletamatu hirm pigistas järsku Mari südant, ja ta jäi ka kuulatama, kuigi ei teadnud, mis ohtu sealt oli oodata. Jüri võpatas, kohendas tuld, murdis peerul söe otsast ja kobis jälle oma töö juurde. Laps karjatas läbi une, siis oli jälle kõik vait. Mingi putukas hakkas tiksuma seinapraos. Mari istus voki juures, käed rüpes ja vahtis peerutulle. Kõige iseäralikumad mõtted tormasid läbi erutatud aju. Käis tema mees kurjal teel? Käis ta vargil, röövimas? Aga ta ei toonud iialgi midagi võõrast koju. Raha ei toonud ta isegi, kui linnas käis, kuigi palju, ennem vähem kui teised ütlesid saanud olevat oma kraamist. Ja väikesi asjakesi ostis ta ka harva, siis jäi jälle raha kraami eest ära. Ta heitis vargsi pilgu Jürile. Vanamees oli küüru vajunud nagu nägematu koorma all. Ta sõrmed värisesid naaskliga rihmale auku torgates. Oli ta siis juba nii vana? — või oli see erutus, kes teab seda? Suu oli kõvasti suletud ja laup murelikult pilves. Muri väljas hakkas järsku valjusti haukuma, nagu liiguks võõras lähedal. Vanamees hüppas püsti nagu oleks teda keegi nõelanud.
— ,Jüri, jää aga istuma. Lähen vaatan, kes käib väljas,“ ütles Mari, võttis poolkasuka õlgadele ja astus välja õue. Ilm oli selge. Kuu paistis otse tare kohal, koer oli jälle kuuti roninud — ta hingas raskelt. Nähtavasti haugatas ta kassi. Kogu ümbrus oli elutu ja vaikne. Maanteelt ei kostnud mingit häält, ainult harva praksatas mõni oks maja taga heinamaal. Järsku kostis soo poolt pikka oigavat ulgumist. Samal hetkel hüppas Muri kuudist välja, hakkas ulguvalt, vihaselt haukuma, köie otsas rebima ja hüppama.
— ,,Hundid,” mõtles Mari ja tundis väikest nõrkust. Ta tõmbas poolkasuka kõvemini pihtade ümber ja astus Muri juurde.
— ,,Tasa, tasa. Muri. Hundid on kaugel Suurel sool,” vaigistas ta ja püüdis koera silitada. Muri jäi vaiksemaks, õrises ainult tasa ja värises kogu kehast. Kauge hundamine kadus sama järsku, nagu oli alanud. Muri ronis tagasi kuuti. Mari kuulatas veel, kõhkles vähe ja astus tarre.
— ,,Kea sääl vällan käüp?” küsis Jüri kärsitult.
— ,,Hundid uluvad Suurel sool. Peaks
ometi Taavet varsti tulema.”
— „Ei tema tule enne ommenet, kui siski
viil tulep!” urises vana Jüri.
Mari tõstis voki nurka, võttis leivad ahjust, kandis nad külma kambrisse riiulile, tõi toidu lauale, lusikad varnast ja kutsus vana sööma. Nad sõid vaikides. Jüri ei kuulatanud enam, vaid näis väsinud või mõttes. Mari mõlgutas ka oma mõtteid enda ette. Peale sööki koristas Mari laua ja seadis asemed korda. Siis astus ta kiige juurde. Laps oli seljali, jalad paljad ja suuke pool-avatud. Kuigi ahi oli täna köetud, oli tare vilu, seepärast kattis Mari lapse vana kasukaga ja pani käekese hälli veerelt kasuka ääre alla. Ta ajas end püsti. Selg oli veel valus eilsest käsikiviga jahvatamisest ja õlas pistis. Vana Jüri istus ikka veel mõttes laua juures. Nüüd rõivastus Mari vanasse poolkasukasse, sest loomad tahtsid veel talitada. Ta käis mitu korda lauda ja paha juures, tõstis loomadele õlgi, lammastele heinu ja seale hobusesõnnikut segatud linaluudeleemega. Ka koerale viis ta natuke laket. Viimaks pesi ta käed ja hakkas end lahti rõivastama.
— ,,Sa pias iks püüdma Taavetit inämb kodu man oita,“ ütles järsku Jüri pool etteheitvalt, pool mõttes.
— ,,Kui ma teaks, kus ta käib, võib-olla ma ehk teaks siis ka, kuidas teda kodumail hoida,” vastas Mari pahaselt. Ta tundis, et vanamehe saladuslikkus hakkab teda vihastama ja ärritama. Mida varjas vanamees? Kõige järele oli näha, et vana teadis, kuhu Taavet käib. See teadmine koormas ja vaevas teda ja ometi ei jaganud ta oma muret Mariga. Vanamees tõstis pää ja vaatas tuhmil pilgul Marile.
— ,,Tuu om kui juuskja tõbi maarahva veren. Egä põlv piab tada läbi põdema,” urises ta järsku ja ajas end raskelt püsti. — ,,Seni ei ole täst küll muud nättu kui ätta ja viletsüst.”
Mari istus poolriietatult voodiserval. — ,,Mis haigusest sa jampsid?’ küsis ta segaselt.
— ,,Noh, et sinu esä saie kah tolle läbi otsa. Ja oli ommeti ütskõrd üts tark miis,” ohkas Jüri.
— “Taavet käib mõisa vastu,” karjatas Mari ja hüppas üles.
— ,,Tassa, tassa,” vaigistas vanamees. ,,Paremb om, kui sa tost asjast kõvaste ei kõnele; kuuljit om egäl puul. Ommi tiinjitki ei saa usku.”
Mari vajus tagasi voodile. Oli imelik ebamäärane ja segane tunne. Ühelt poolt oli suur kergendus, et Taavet ei olnud ei kuritegija ega käinud külas mõne tüdruku juures. Kuid teiselt poolt oli avastus nii hirmus, nii pahaendeline, et ähvardas matta hinge. Mida võib taluinimene mõisa vastu? Ja mälestusse kerkis jälle isa laudsil, hirmuäratav ja võõras. Ta oli surnuks pekstud, sest et oli julgenud nõuda kirikus kuulutatud seadust. Ta oli julgenud kaevata kohtule, et mõisa teoorjust suurendab, kuna kirikus oli ette loetud, et seda enam ei tohi teha. Ta käis tihti linnas, ta oli tark mees, nagu äsja nimetas Jürigi, — kuid ka tema peksti õigusenõudmise eest surnuks. Oli siis maarahval muud õigust kui saksa tahtmine?
Sel ööl ei saanud Mari und silma. Ta võitles poolt ja vastu — kas lasta mehel edasi käia algatud teed või takistada teda. Võita ei olnud ju mingit lootust. Võidelda ainult kättemaksuks ei olnud mõtet, sest kahjukannatajaks olid ikkagi maainimesed. Ja Mari otsustas Taavetit iga hinna eest ära pöörda selt teelt.
Hommikul ärgates libises Mari pilk oma kõrvale voodile. Taavetit ei olnud. Ta ei olnud öösi koju tulnud. Rõhutult algas Mari oma toiminguid. Tüdrukut-sulast olid väsinud ja unised eilsest tantsust ja liikusid laisalt tares. Jüri aga konutas vaikides oma´voodi serval, nagu ei tahaks ta veel tõusta, nagu oleks tõusmine raske paratamatus, nagu teoorjus, mida tuleb teha poolvägisi. Nad ei rääkinud Mariga enam eilsest, kuid nüüd mõistsid nad teine test.
Pääle lõunat toodi mõisast sõna, et nõutakse homme hommikul vara kaht hobusemeest, saadetagu ka korratüdruk pesule. Mari püüdis teha lahket nägu ja vesta juttu, süda aga ahastas ja närvitses. Mis saab, kui Taavet ei tule koju homme hommikuks? Jüri ei jõua mõisa minna. Ärataks ka kahtlust, miks peremees ise ei tule, kui kutsutakse ja väetima isa saadab enda eest. Olgu kas surivoodil, kui mõisast tuli käsk, pidi kohal olema. Võidi ju koju tagasi saata, kui oli ilmne, et tõbi raske, aga koju ei tohtinud keegi jääda. Mari ergud olid nii pinevil, et ta toetus laudas seina najale ja puhkes nutma. Ta nuttis siin tüki aega vaikselt ja ahastavalt. Viimaks tundis ta tuima kergendust. Ta ei oodanud enam reejalaste kriuksumist ega Muri rõõmsaid haugatusi. Ta tundis mingit rasket, sünget paratamatust ja alistus. Varem või hiljem, nii pidi see lõppema. Oli kord Taavet astunud sellele teele, siis ei olnud pääsu. Ainult aeg-ajalt surus ta käe südamele, nagu oleks sinna asetatud valutav tuline kera, mis õhetab ja põletab.
Taavet tuli öösi koju. Mari tahtis talle süüa tuua, talle midagi meelepärast teha.
— ,,Ära muretse midagi, ma otsi esi leiva ja taari.”
— ,,Hää, et sa tulid. Sul tuleb hommiku vara mõisa minna.”
— ,,Noh, mis tuli sis noil sääl takkan, et korraga katte miist nõudva?”, küsis Taavet
pahaselt.
— ,,Ei tea, aidamees ei öelnud midagi. Kästi ainult mõlemil hobustega tulla.”
Taavet ajas enese sirgu:
— ,,Põrguhaud om ta mõis. Ta ei saa ealeski täüs.”
— ..Mine magama,” palus Mari, „ma lähentalitan hobuse.”
Kuid Taavet tõrjus ta pehmelt voodisse tagasi.
— ,,Ma tule silmapilk tagasi. Obene om tallitedu, enne kaaru pia täile veidi andma, muidu ta ei jõvva mõisa tüün vasta panda.”
Ta tuli ka tõesti varsti tagasi ja jäi magama kui surnu. Mari keerles aga hommikuni tema kõrval voodis. Ta oli õnnelik, et Taavet õigel ajal koju tuli, aga ühtlasi pahane, et mees oli nii väsinud, et ei saanud temaga rääkida, teda hoiatada ja paluda oma üritust kõrvale heita.
Taavet sulasega jäid mõisa mitmeks nädalaks. Viinavoor oli saadetud Pihkva. Mari tundis suurt kergendust. Voori aegu ei võinud midagi juhtuda. Vanamees aga urises ühel õhtul, kui nad kahekesi hilja voodisse ronisid:
— ,,Pane nüüt oolega tähele, kui ta kodu tulep. Nüüt nakse pääle. Na kõnelase sääl voorin kõik kokku.”
Mari jäi mõttesse.
— ,,Ega nad ometi otsekohe voorist tulles midagi ette ei võta.”
— ,,Ei, toda ma ei usu. Na om väsünü ja ega naid sis sääl voorin kes tiid kui pall’u ei ole, et saassi midä tetä vai õkva korraga ette võtta. Na kõnelase sääl kokku, mis egaüts piäp tegema, kui kodu saase.”
— ,,Aga siis ei tohi ju Taavet oma osa tegemata jätta, mis ta teistele on lubanud.”
— ,,Temä võip tõisi manu vastsest minna ja asja viil ümbre kõnelda.”
— ,,Oh,” ohkas Mari lootusetult.” Ei mina looda Taavetist, et ta otsustatud asja ümber püüaks teha.”
— ,,Kes tiid, agu tege kah, kui sina täile kõnelet,” vastas Jüri vaikselt ja kobis voodisse.
Mari aga jäi voodi servale istuma. Ta pea oli kuum, ta püüdis leida põhjendusi, veenvaid mõtteid, mida Taavetile öelda, kui ta tuleb koju.
Teisel hommikul vara Mari rakendas Vana Liisa ree ette ja sõitis Luulikule. Ta võttis väikese Jaani ka kaasa. Vanale jäi loomade talitaminegi raskeks. Lapsega oleks tal olnud päris vaev.
— „Ära jää pimmehe!” ütles vanamees
ukselävel. „Tiiät jo, suu pääl om soe.”
Luuliku eit ei olnud sugugi üllatatud. Tal oli nagu kõik valmis külalise vastuvõtuks. Mari tahtis varakult hakata minema koju, seepärast tuli ta ka kohe asja juurde.
— ,,Mari, tule õige meile mõneks nädalaks. Tulin sulle järele. Tee kähku riidesse, muidu jääme öö pääle.”
— ,.Kallis lats, sa piat jääma joba üüses taha. Suun om tinava üts imäsusi kate pojaga. Tä om väega vihane ja om päise päiv aigu inemisi ja obesit kisknu. Ei me lää vasta õdangut koheki.”
— ,,Aga Jüri ootab. Ta on mures minu ja lapse pärast.”
— ,,Küll ta joba mõist, et ma sinnu es või üüd vasta tiile laske. Tu iist saat ommen varajusi kodu.”
Mari pidi tunnistama, et Luuliku eidel on õigus. Ta seadis lapse korvi istuma ja hakkas kohe talitama. Luuliku eit pani tare ahju küdema ja lükkas ukse pärani lahti, lapse korviga tõstis ta voodisse.
— ,,Noh, mis teil sis oodetas, et minule perra tullit?”
Mari ei osanud järsku vastata.
— ,,Ma arvassi joba, et Taavetiga midagi johtunu oli’, kui näie sinnu tulevat.”
— ,,Ei, esialgu on kõik nagu . .. korras,” kogeles Mari.
— ,,Mis asi sis nakse korrast ära minema?” küsis Luuliku eit.
Mari ei osanud millestki alata ja liikus rahutult istmel. Viimaks ütles tasa:
— ,,Mul on hirm Taaveti pärast. Sa pead meile appi tulema.”
— ,,Tohoh, kõnela ometi selgüsi. Mis tu Taavet sis kurja om tennü? Kas ta joose? Vai käüp külan ümbre ajaman?”
— Ei, ei!” hädaldas Mari ja vaatas hirmunult välja. ,,On siin kedagi võõrast lähedal?”
— ,,Ei, siin ei ole kedägi. Minu man oli’ Põlde latske. Täi läts igäväs ja läts ära sõsare manu. Tulep vist töisel nädalil tagasi.”
— ,.Taavetit ei ole viimasel ajal palju kodus. Öösel läheb, öösel tuleb. Vana Jüri ütleb, et ta käib mõisa vastu.”
Luuliku eit ajas enda järsku sirgeks. Ta pea ja rind olid tihedas suitsus, oli kui raidkuju kaugel udus liikumatu ja elutu. Mari kussutas väikest Jaani.
— ,,Sellepärast ma tulingi sinu järele. Taavet kuulab sind. Tule ja aita meid.”
— ,,Ei usu, et mina tan asjan avitada saa.”
Mari kohmetas veel enam. Ta istus viivu abituna ja ehmununa. Talle oli keeldumine üllatus. Siis hakkas ta nutma. Nii istusid nad tüki aega. Luuliku Mari istus vaikselt, kuna Kruusamäe Mari nuttis ahastavaid, abituid pisaraid.
— ,Jää vakka, sa virgutat latse üles.”
— ,,Ah, mis laps! Kui on kadu mehel, on ka kadu perekonnal.”
Luuliku Mari tõusis üles ja läks välja. Ta pani paha ja lehma lauda uste ette pikad ridvad toeks ja tõi koera esikusse. Ahi oli ära küdenud. Ta seadis katla kapsastega süte sisse ja tõmbas ukse kinni ning pani pööra ette.
Mari läks lapse juurde voodisse ega tulnud õhtusöögikski voodist välja.
— „Süü iks süü. Ega’s sis kelleki elu tan maa pääl kullane ei ole. Agu lät viil kõik äste.“
— ,,Mis sääl hästi minna on? On. ennemgi neid sõdasid nähtud. Neil kasakad ja kohtumehed, meil alasti õigus ja paljad käed.”
Maril ei tulnud und. Ta lamas voodis pärani silmi ja mõtles. Ta otsis abinõu, kuidas Luuliku Mari mõjutada kaasa tulema. Miks ta ei tahtnud Taavetit päästa? Ta oli ju tema ristiema ja ta hoidis Taavetit. Siis kuulis ta järsku väljas jooksmist. Ta jäi kuulatama. Tuul vingus ja ulus, puud praksusid ja kahisesid, nagu veetaks neid oksad allapidi lund mööda, ja selgesti kuuldus jäisel heinamaal edasitagasi jooksmist, nagu oleks kari välja lastud. Siis kargas keegi seina najale just tema voodi kohal. Mari tuli voodist välja ja läks pajaaugu juurde vaatama. Ta tõmbas paklatopi pajaaugu eest ära. Väljas oli hämar lumeõhetus. Taevas oli paksus pilves, ilm pooludune, ning sula. Hahas valguses liikusid vilkad, tumedad kogud ümber hoonete. Need võisid olla suured koerad. Muri kiunus imeliselt esikus ja loomad laudas inisesid erutatult. Vana Liisa tampis aga laudas ja norskas kuidagi lohistavalt, karedalt. Mari vaatas ehmunult lapse suunas. Ei, laps oli toas ja magas rahulikult. Ka Luuliku Mari hingas vaikselt. Mari tahtis esimeses ärevuses teda äratada, siis aga mõtles, et ega temagi vist saa midagi teha. Ta katsus ust, see oli kõvasti kinni. Muri värises ja ronis tuppa, hoides end tema jalge vahel. Ja hirmuga mõtles Mari homsele. Ta tõi pingi pajaaugu juurde ja jäi välja vahtima. Tuul ulus endiselt, kuna kuu vahete-vahel välja tuli kiiresti liikuvate pilvesagarate vahelt. Kuuvalgel nähtus nagu liiguks üle heinamaa loendamatu hulk hunte hoonete suunas. Nad heitsid pikki hahku varje valgele väljale ja jooksid pool-sörkides, ninad maas, nagu midagi otsides või nuusutades. Lauda lähedal hakkas suur, näljane, katkutud karvadega hunt äkki ulguma. See oli nii lähedal ja nii õudne, et Mari kogu kehast hakkas värisema ja hirmunult taandus pajaaugu juurest. Luuliku Mari tõusis aeglaselt voodist, vaatas korraks pajaaugust välja, võttis siis seinalt vibupüssi, küürutas uuesti pajaaugu kohale ja laskis vibu lahti. Lauda juures tõusis selle järele hirmus õrin ja larin. Mari kartis, et nad vana Liisa kätte said, ja vaatas jälle hirmunult välja. Hundid olid üksteise küljes kinni hallis puntras, nad rabelesid ja kiskusid üksteist, purelesid ja larisesid vihaselt.
— ,,Mine magama. Egas tervet üüd ei massa süte peräst üleval vahti,” ütles Luuliku Mari ja toppis pajaaugu paklatopiga kinni.
Mari ronis voodisse ja lamas pool-unes, kõrvus huntide vihane õrin ja tuule kaeblik vingumine.
Hommikul oli ilm ilus. Tuul oli vaikinud ja Luuliku Mari talitas juba lauda juures.
Kui vanaiet tuppa tuli, ütles Mari mõtlikult:
— ,,Mari, sa võiks hoopis meile kolida, mis elu sul on siin metsas?”
— ,,Egas sis mõisa sütest armulikumb ei ole. Näet, kui ma esi ette kae, sis ei tii soe mulle ättä, aga mõisa ei jätä kellekile ellu manu.”
— „Noh, tule siiski mõneks nädalaks.”
— ,,Mul jo tan lehm ja tsiapõrss.”
— ,,Sa võiksid Kareda Kaie seniks talitama kutsuda. Ta oli sul ju suvel ka kodu hoidmas, kui meil olid.“
— ,,Et võis noh küll/4 venitas vanaeit. ,,Enne kasvu ei ole tast mingastki.”
— ,,Miks ei ole kasu?” vaidles Mari õhinal. ,,Sa näed ise. Sul hakkab kahju Taavetistki, kui sa ei hooli vana-Jürist, minust ega lapsest.”
— ,,Mis ma’s ei ooli?“ ütles Luuliku Mari mõtlikult. Ta istus lävele ja vahtis metsa.
— ,,Ma ütli joba, et minu tulekust ei ole miskit kasvu. Näet, Taavet om joba nigu piru olekuga. Kui ta hindäle asja päha võtt, sis võtt ta timä kah verre. Sis ei avita ütski rohi. Mai pel´l´ äsi joba, et ta juuma püürdse. Egas sis otsa ega arru ei oles ollu. Oles vände kraavin lõpetanu. Mina arva, et sa pias kõik tegema, mis mõistat, et asja salajüsi oita. Muud nõvvu ei tia ma sulle üttegi anda.”
— ,,Tule siiski kaasa,” palus Mari. ,,Võib olla leiad sa kodus nõu, ehk mõtleme ühes koos midagi välja. Nii lootusetu on tühjalt´koju sõita.”
— ,,Noh õigus pääle, kui sa õkva tahat. Ma joose, käi Kareda Kaie puul ära. Säe kõik minekus korda ja tii tsiale süük kah valmis paaris päevas.”
Jüri oli haigestunud, vist murest ja ootusest. Ta kartis lapse ja Mari pärast. Talv oli harukordselt pikk ja hunte oli sool palju. Lehmad, lambad olid söömata ja siga oli kivi paha veere alt ära ajanud ja välja läinud. Kui Mari lapsega ja Luuliku eidega tarre astus, tundis vanamees ennast kohe paremini. Ta ronis voodist ja tahtis minna välja korraldama. Mari sundis teda tagasi voodisse.
— ,,Küll ma juba majas kõik korda sean. Ajage teie parem juttu.”
— ,,Kudas tu poiss sul sis nakse särtside mõttidega ümbre käüma?” küsis Luuliku Mari vanamehelt.
— ,,Vai mina tiiä. Kotun ei ole noist asjust muud juttu ollu, kui et me kotust kah tahetavat mõisa külge aada ja et kerkon olevat kerikherr lugenu kroonu säädusest ette, et talumehi käest maid ära võtta ei tohi, et teoorjus jääse ära ja rahva pääle pandas enneki kroonu mass.”
— ,,Tu oles jo väegede ää, kui nii tetäs. Enne ei taha nigu usku toda. Kerkon om pallˇuki loetu. Näet, kui Mari esä ära pessti, sis lüki kah õpetaja kerkun, et maa ja varandus jääse maarahva omas, et mõis ei tohi rahvast pessä ja kui ta hakkas nõudma suurembat teoorjust kui raamatuhe om kirjutedu, sis võip ärrä pääle kohtuhe kaevata. Ja mis sis õlle? Kõik, kea julessiva kohtuhe kaevata, pessti kas sandis vai surnus. Ja eläja aeti nigu enneki mõisa, kui na enne ärräle olliva miilt müüda.”
— „Nii ta om. Sakste voli om me maal suur. Ea nimä küsü õigusest ega säädusest.”
— ,,Kunas Taavet nakas vällän käüma.”
— „Ei tiiä karvapäält ütelda, aga pääle viimast reht iks vist oli.”
— ,,Kon tä sis käüp?”
— „Vai mina tiiä? Vet ta käüp liinan ja muide valdu meeste man järgi periman ja nõwu pidaman.”
— „Om tä sulle midagi kõnelnu, mes na tettä tahtva.”
— ,,Ei mina ole midagi kuuiu. Mulle ta ei ole noist asjast hengänügi.”
— ,,Kon ta sis prõlla piäs olema?”
— ,,Na om sulasega Pihkvan viinavoorin.”
Mari tuli ka tuppa ja jutt võttis teise pöörde.
Luuliku Mari teadis rääkida, et Hundi noorperenaine põdelik olevat, et Kadastiku Elts minevat oma sulasele mehele ja nad tahtvat asuda Pimmelaande.
— ,,Jah, kui nuur olessi, lääs kah ära mõtsa,” ütles vana Jüri ja sülitas.
— ,,Ega mõisa külle all ellu ei ole, tu om õige. Henge pitsitäse sisest vällä.”
— ,,Mis sis muuperäst,” jätkas Jüri, „tu Taavet särtsit mõttid naksegi haudma kui iks tolle rasse orjuse perast. Arvat, et mehel ää om kaija, kui noorik väikse latsega nii orjama piäp, et täst muud järgi ei ole kui luu ja nahk. Oma tervist ei pane niku täheleki.”
— ,,Jajah, Mari om küll otsa lõpnu ja näostki kõhnas ja valges jäänu,” kinnitas Luuliku eit.
— ,,Küll ma lähen jälle punaseks ja paksuks, kui muret ei ole.”
Järgmisel hommikul tuli Taavet koju. Ta oli väsinud ja roidunud, ei suutnud õieti hobustki talitada. Mõlemad sulasega läksid pärast söömist kohe voodisse.
Vana Jüri koperdas tallis. Mari talitas maja ümber ja Luuliku eit õiendas lapsega. Majas valitses aga ärev ootus, lähenes nagu mingi lahendus, millest olenes nii palju perekonnale.
Peale lõunat läks sulane hobusega tagasi mõisa, kuna Taavet korraldas tares hobuseriistu.
— ,.Taavet, kus sa käid nii tihti viimasel ajal?’* küsis Mari koristades sööginõusid.
Taavet hakkas naerma.
— ,,Kas sina sis es tiiä, et ma viinavoorin olli?”
— ,,Ah, mis sa ajad musta härja juttu. Et sa viimased nädalad olid viinavooris, küllap seda juba teadsin. Aga enne seda käisid sa väga sagedasti kodust ära ja mitte mõisa käsul. Sa jätsid sel talvel mõisa töö veidi ripakilegi, nii et meil suvel tööpäevadega jääb kitsaks.”
Taaveti nägu läks pilve.
— „Ei ole naiste asi perida, mis miis tege!” ütles ta karmilt. Mari ei oodanud sellist vastust. Ta talitas vaikselt. Vana Jüri ja Luuliku eite ei olnud toas. Mari kaalus, kas veel kord alustada juttu või mitte, kuid süda oli nii haige ja kärsitu, et ta ei suutnud vaikida.
— ,,Rahvas räägib, et sa käid mõisa vastu,” ütles ta tasa.
Taavet ajas enda sirgu, kuna sinine soon otsal tursus, mis tema juures ikka oli äkilise viha tunnuseks.
— ,,Mis me tollest kõneleme? Ma tahaksin teada, kas neil juttudel on põhja all?”
— ..Märne rahvas toda juttu sis aas?”
— „Kas vände sinu Hundi Ants ei ole nakanu salakullejas?”
— .Jäta, Taavet! Hundi Antsu ei ole ma näinud sügisest saati, kui ta viimati Jaanile tõi titekosti. Miks sa mulle otsekohe ei vasta? Olen ma sulle siis nii võõras — või kardad sa mind ka?”
— ,,Mis sis sinust pelläta om? Aga ta ei ole naiste asi,” vastas Taavet rahunenult.
— Aga sa ei räägi ka Jüriga asja läbi. Isa võiks ju sulle nõuks ja toeks olla.”
— .Jäta oma usutamine. Jüri om vana ja temäst ei ole säratsen asjan anämb miskit kasvu
ega tuke.” Ja Taavet tõusis laua tagant ning läks õue.
Mari käed vajusid alla. Paistis, et neil kolmekesi Taavetile selles asjas vaevalt on võimu. Taavet ei pea neid mõttevahetuse väärilisekski. Ühes asjas oli siiski selgus käes. Taavet ei salanud, et ta kavatseb midagi mõisa vastu. Mari otsustas Luuliku eidele jutustada oma ebaõnnestunud katsest.
Luuliku eit kuulas vaikselt Mari jutustust.
— ,,Seda ma arvassi. Ei Taavet lase omal konti nii kergüsi käest ärä võtta.”
— „Mis me siis nüüd peaksime tegema?” küsis Mari murelikult.
— ,,Ets näeme edespidi.”
— ,,Egas sa ometi ei mõtle, et me tal teha laseme nagu ta tahab?” küsis Mari ärritatult.
— ..Kulla lats, mõtle esi, mis om meil sis viil tetä. Egas sa vägüsi ei saa teda sundi oma käümisi maha jätma. Oles paremb kui me alustusen ei keelas ja näütas, et me vastu oleme. Oles tuuki ää, kui ta me iist oma teku ei varjas. Sis tiias kah, ku uil asi om ja võip-olla võis kah ohtlikul silmapilgul vahele astu.”
— ,,Oh,” ohkas Mari. ,,Sa siis ei kavatse temaga rääkida ja teda hoiatada.”
— ,,Ei,” ütles Luuliku eit kindlalt. ,,Sa näet jo esi, et tast kõnelemisest prõlla miskit kassu ei ole. Asi om nättavasti joba kaugele lännu.”
Jüri astus ka tarre.
— ,,Noh, ma kõneli kah Taavetiga. Ta sai õkva vihatses. Et mis usutamine ta om. Et nüüt ei või kah viinavoorist enämb rahulikult kodu tulla ja puhata. Et jätku teda rahule ja kaegu me paremb ommi õiendusi.”
— ,,Noh, mis ma ütli,” ütles Luuliku eit vaikselt Marile. .Jätame ta paremb rahule ja kaeme, mis aig toose.”

Samal õhtul tulid Tõlliste Jaak ja Kadastiku sulane Madis Kruusamäele.
Tõlliste Jaak oli kõhn, kuiv mees, ühest silmast pime ja kortsus näoga. Ta võis olla aasta viiekümne ümber, nähtus aga märksa vanemana. Talle oli vana parun kepiotsaga torganud silma, kui ta alles poisikesena mõisapõllul käis kündmas, sellepärast et
vagu ei olevat sirge. Ja väljajoosnud silmaga oli parun teda sundinud edasi kündma. Poiss oli aga valust põllule maha heitnud ja karjunud nii, et parun viimaks sõimates ära läinud. Sellest ajast oli rõõmsast Jaagust saanud arg, inimesi pelgav ja salakaval poiss, kes teiste peale kaevates ja urgitsedes oli endale välja kaubelnud Tõlliste koha.
Kadastiku Madis oli pikk, sirge noormees. Ta oli lahke loomuga ja selge mõistusega. Kuna Jaan nagu hiilis tuppa, üks külg ees, astus Madis rõõmsalt üle läve ja hüüdis perenaisele:
— .Jummal imme! Ets kae, kas sis väike Jaan lask perenaisel nii noppeste joosta?”
— ,,Oh, väike Jaan on juba suur poiss. Näed, istub hällis ja ajab juttu.”
— „Tere kah minu puult. Ega Taavet tämba mõisahe es lää?” küsis Jaak venitavalt.
— Ei Taavet om tan saman kodu man,’* vastas Jüri kahtlustavalt ja istus laua juurde. ,,Võtke kah istet. Küllap tä tulep varsti.”
Samal silmapilgul astuski Taavet tarre.
— ,,Noh, mis muial puul kah kuulus?” päris Madis. ,,Kas olite kah Vorbuse mestega kuun? Käveva tan me rahvit usutaman.”
— ,,Es ole noist keäki voorin. Pihkva puul oli’ kõik vakka. Hellü nigu olliva kuulu, enne kerkon es ole sääl puul viil saaduse lugemist ollu,” vastas Taavet.
— ,,Kuidas sinu sulane om?”
— ,,Mis ta om? Et tema pelgas kah nigu tõiseki. Opmannile ette kõnelema ta nüüt küll ei lää. Toda ma temast ei usu.”
— ,,Kae, Jaak esi lät edimäne opmani manu,” sähvas vana Jüri voodi pähitsist vahele.
Ta oli istme andnud võõrastele ja toetus ise voodi pähitsilauale.
— ,,Kõss! Ära nüüt säräst juttu aa. Ei minust seda pelläta ole,” seletas Jaak erutatult.
Madis hakkas naerma.
— ,,Kea sinnu tiid? Sul om jo alati pall’u asju opmanniga. Enne tan ei ole, midä ette kõnelda. Asi om jo avalik. Ma esi mõtli minna tuleval pühapäeval õpetaja ärrä manu. Ma õkva küsü, kudas ne asja ja sääduse om.”
— ,,Noh, sul üits tii ja mitu asja,” torkas Luuliku eit vahele.
— ,,Ets na vana naise tiiässe iks kõge enne ja kõge parembihe, mis asja nuurtel poistel kerku manu on,” naeris Madis vast.
— ,,Mine küsü jah,” aitas Jaak. „Lääs esiki, enne ihu om nii vallus tast linasugimisest, et tahas nigu veitsi praavu.”
— ,,Ütle paremb, et pelgad,” õrritas jälle Jüri ja sülitas.
Madis tõusis üles.
— ,.Jaak nakame enne minema. Pimedas lät ja ommen om jälle tüüpäiv.
Jaak ajas enda püsti ja hõõrus ristluid.
— ,.Nakame päälegi. Kas sul, Taavet, sis muud midä ütelda es oleki?” küsis ta luuravalt.
— ,,Midä mul sis enämb ütelda võise olla?” vastas Taavet ükskõikselt.
Kui mehed Taavetiga tarest välja läksid, sülitas Jüri vihaselt põrandale ja urises:
— ,,Sis säratse mädanu sivvuga aetas asju. Ta Taavet om pisti pimme.”
— ,,Ei Taavet ole pimme üttegi,” vastas Luuliku eit. ,,Sa näit küll, kuis Jaak nõuse, enne Taavet es tii tiidväski.”
— ,,Sa arvad siis, et Taavetil on enam asjaga tegemist, kui ta räägib,” küsis Mari rahutult.
— ,,Võip-olla, et jah, võip-olla, et kah mitte,” vastas Luuliku eit mõtlikult ja läks jälle lapse juurde.

Võõraid käis nüüd Kruusamäel tihti. Päriti ühte-teist Taavetilt, enamasti keerles aga jutt teoorjuse kaotamise ja kroonumaksude ümber. Samuti kadus Taavet aeg-ajalt ära, kas päevaks või paariks. Ükskord oli ta ära isegi kolm ja pool nädalat.
Luuliku Mari läks varsti oma metsanurka tagasi. Mari palvetele, et ta asuks päriselt Kruusamälele, vastas ta ainult pääraputamisega.
— ,,Sa näed ju, kui tarvis meile sind on,” palus Mari. ,,Sa oled ainuke inimene siin, kes Taavetit mõistab ja sina oskaks ka õigel ajal ära hoida õnnetuse.’
— ,,Mis tulema piap, tu tule. Ei avita me väike vägi, ega oia ohtu me tilluke tarkus.’
— ,,Aga püüdma peaks ometi.”
— ,,Mida sa püvvät, kui sain om iin, vastas Mari. Tulep mõtelda kah ajole, mis om tuleman. Agu teil Taavetiga lät viil minu mõtsa nukka ja soe suud marjas tarvis.”
— ,,Võib-olla, et sul õigus on,” ohkas Mari.
,,Kes teab veel kõike seda häda, mis ootab meid ees.”
Seekord viis sulane Luuliku eide koju.
Kuigi rääkimisi ja ärevust oli palju, möödus talv ilma eriliste vahejuhtumisteta ning algasid kõikjal kibedad kevadised künni- ja külvipäevad. Õhk läks soojemaks ja kergemaks ja meeleolu Kruusamäel hakkas paranema. Vana Jüri oli virgem ja ergum. Ta käis isegi kündmas ja aitas hoolega kõigis koduseis töis.
Hundi Ants tuli ka üle hulga aja Kruusamäe rahvast vaatama. Südames tundis ta ainult huvi väikese Jaani vastu. Imelikult omasena tundus talle see laps. Ta mängis temaga tares avatud poolukse ees tükk aega, võttis teda põlvele, kiigutas, upatas, rääkis lapsekeeli üksikuid sõnu ette ja ulatas lapsele asju kätte, mille järele see välja sirutas käekesi. Mari ei lasknud end külalisel eksitada. Ainult tarest mööda joostes mõtles ta kahjatsevalt, et oleks ikka pidanud Taavetilt nõusoleku saama, et Ants oleks saanud Jaanile vaderiks. Mis vader see Tõlliste Jaak siis õieti oli. Häbi ja teotus — muud mitte midagi.
Vana Jüri selle eest aga asus tarre, toppis oma piipu ja tegi juttu. Oli nagu veidi ebamugav, et mullune võlg veel tasumata. Ants rahustas teda kohe. Ei, ta ei tulnud võla pärast. Kellel siis nüüd kevadel olekski võimalik tasuda võlga. Hea, kui oma jõuga läbi saab.
— ,,Jah, es ta ole. Paremb, kui keväja vitsaraagki elajil närida oles kui üsä täüs ainu sügise,” vastas Jüri. Silmapilgu vaikinud, küsis ta:
— ,,Noh, kas sina kah kuulit, et teoorjus sügise ära jäävat ja maarahvas kroonu alla viias.”
Ants pani lapse põrandale laotatud karvasele lambanahale, tõstis talle mõned asjad lähemale, istus siis ise laua juurde pingile.
— ,,Ei mina ole sellest midagi kindlat kuulnud. Harjuke käis enne Jõulu meil, see kõneles midagi uuest seadusest, aga ta ei teadnud isegi midagi õiget.”
— ,,Noh, meil om mehe kõik kahan. Jummal tiid, mis saase. Ei mina tast asjast küll ääd ei looda.”
— „Ei mina usu ka, et hunt jätab murdmist ja saks rahva seljas sõitmist,” osatas Ants.
— ,,Küll na paruni mõtlese jälle kriuka vällˇa, kudas säädust tühjas tetä. Vai meesugune mõist vai saase näide õigide ülembide
manu.”
— „Ega ometi Taavet enda asjasse ei ole seganud,” küsis järsku Ants imeliku pingutusega. Vana Jüri oleks kuulnud nagu värinat Antsu hääles. Talle meenus, et Ants Marit tahtis juba enne Taavetit. Ta võttis sellepärast aega mõtlemiseks ja vastamiseks. Ta puhastas tüki aega piipu ja ütles siis aeglaselt:
— ,,Mis nüüd Taavet? .Ei, temä ei tii tegemist säratside asjuga. Temä miil om enämb pidu ja tralli pääle.”
Ants naeratas nagu kergendatult.
— ,,Ei ole ammu enam kuulnud Taaveti karutükkidest pidudel. Küllap noorik oskas mehele päitsed pähe panna.”
,,Ega noorku üle midä ütelda ei ole. Om tüükas ja tark naene. Annas jummal egale ütele säratse.”
Ants muigas jälle. Talle meenus, et just vana Jüri oli kaua Mari-Taaveti abiellumise vastu.
— ,,Noh, te eläte sääl Hundil kui kotin, ei tiiä midägi, mis maailman tetäs.”
— ,,Küll saame meiegi teada, kui teie rahvas teopäevist priiks saab.”
— ,,Kui me mehe nakse säädust nõudma, kas te kah sis üten lääde.”
Ants jäi mõttesse.
— ,,Kas pelgät vai?” küsis Jüri ootavalt.
— ,,Mis sääl nüüd peläta,” vastas Ants, ,,aga meie ei saa ju ühes minna, ega Hundil ei ole ju teoorjust. Ja maksud? Noh, nende pärast ei maksa end siduda teistega.”
Jüri sülitas pikas kaares.
— ,.Seda ma arvassi. Kea sis mõistlik miis naede tuisupäieka nakse hendä köitma.”
— ,,Ei, noh,” jätkas Ants. ,,Külas on teine asi. Võib-olla oleks mina siin esimene mees väljas, aga Hundil on teine olukord.”
Ja Ants tegi minekut. Hobuseküna oli ta kaeru täis raputanud nagu oma hobuse söödaks, kuid ära sõites jättis ta kaerad kotti ajamata. Vana Jüri kobistas nad hiljem kokku, küll nad kevadisel ajal ära kuluvad marja eest.

Oli nädal enne jaanipäeva. Heinaaeg oli käes, kuid vihma sadas pea vahetpidamatult. Heina nagu oligi sirgunud, kuid vett oli nii palju igal pool heinamaadel, et sõida paadiga. Isegi põldudel tekkisid veeloigud. Mõisa ajas teomehed ja vaimutüdrukud vette niitma ja laskis neil niidetud heina kanda kuivale. Meeste ja tüdrukute jalad olid katki ja haudunud. Hein sõtkuti porri või ujus vee peal, ja vihm ei lasknud sedagi natukest, mis oli kantud kaldale, kuidagi kuivatada. Mis töö see oli? Oli sõna otsemas mõttes sõelaga vee kandmine. Mehed nurisesid ja tüdrukud pilasid. Kõige ägedam oli Kadastiku Madis.
— ,,Kuradi mõis. Ta ei tii tiidväski, et om kuulutedu vastne säädus. Ta nigu narr’ inemisi. Pane inimesi tühü, kui sul om tüüd anda, ja kui ei ole, sis lase na kodu, na säes oma olemistki. Aga särast ullutamist ei ole viil nättu.”
Põdra Jüri hakkas valju häälega naerma.
— ,,Noh, ets ta mõis näge viimast päivä. Ütskõrd iks lõõg täüs saase.”
— „Viimne päiv mõisale om viil oi kui kavven!” osatas Ala Juhan.
— ,,Mehe .jätame talle suu pääl õlle pruulmise õige saisma ja lääme ära kodu,’* soovitas Vanatare Märt. Lähenes kubjas. Mehed jäid vait ja vaatasid küsivalt üksteise otsa.
— ..Oodame viil veitsi,” ütles Taavet aeglaselt, kes nüüd tihti töötas mõisas. ,,Ei massa väikese jõvvuga päälki nakata. Kaeme, mis töiste mõisu mehe teeva. Agu tule parajamb aig.”
Madis sai pahaseks.
— ,,Om sinul veli jänesse süda sisen. Ei oles sinust mehest toda võinu arvata.”
Taavet naeris.
— ,,Es me näe, kumb kõvembide kaksap, kui aig tule, kas sina vai mina!”
— ,,Mehe, rutemb tühü, mes te tan aegutade ja aigu viidäte ning lorijuttu aade,” kurjustas kubjas ja lõi kepiga Lepiku Liisut, kes maha oli kummardunud, et jalarätti seada.
— ,,Noh, sinu kotus oles küll saiban,” urises Madis, viskas vikati selga ja läks üle soonurga niitjate ritta.
Kui mehed olid kõik lõpetanud ja ära läksid, peatas opman Tõlliste Kusta, vana Jaagu noorema poja:
— ,,Poiss, ae! Mis na teomehe tan arutiva.”
— ,,Niisama maailma asjust,” vastas poiss ükskõikselt.
— ,,Kas sa ei tiiä, et esä sul käske tähele panda ja mulle kõik ära kõnelda, mis teo man sõglutas.”
— ,,Noh, kes toda tühja lörri sis jõud kõik meelen pittä ja ära kõnelda,” vastas Kusta.
— ,,Kuule, poiss, sa vigurdat,” urises kubjas. ,,Kure Miiligi ütel, et jutt oli’ ollu jälle vastsest säädusest.”
— ,,Kui Kure Miili sulle joba kõik ära kõndi, midä sa sis minnu usutat?”
Kubjas sai vihaseks.
— ,,Kuradi poisinäru! Ma lüü sul silmä pääst välla kui su esälgi. Vai tema nakse minnu viil õpetama. Nigu sa ei tiiä, et Kure Miili ei ole tävve aruga, kea sis särtse jutust midä kätte saase.”
— ,,Noh. mina ütle sulle, et mehe lõõpseva niisama. Es ole es juttu vastsest säädusest, ei sinust ega mõisa tüüst.” Ja Kusta viskas ka vikati õlale ja läks teiste juurde.
— ,,Midä ta kubjas sinust tahtse?” küsis Madis ja vaatas kaaluvalt Kustat.
— ,,Midä ta tahtse?” vastas Kusta vihaselt.
„Tä tahtse, et ma ärä kõnelas, mes enne temä tüü manu tulekit kõneldi. Kure Miili olevat ütelnu, et jutt ollev ollu vastsest säädusest.”
— ,,Nail om kah egal puul kõrva ja silmä,” pahandas Madis ja sülitas. ,,Ja küll na kuradi tiiävä, meda rahvas taht.”
Kusta töötas vaikselt. Tal kipitas nagu midagi südamel. Ta oleks tahtnud mehi hoiatada oma isa eest, aga samas meenus talle jälle, et küllap nad hoiavad isegi vanamehe eest kõrvale. Seda oli ju kõigest näha. Peab siis oma laps ka isa üle halba rääkima. Tal oli halb ja valus. Ta teadis, et teised teda ei usaldanud täiel määral ja ometi oleks ta tahtnud kuidagi näidata, et ta väärib seda usaldust. Kuid ise ennast ette toppima ja pakkuma minna ei kõlvanud. Ta ei võtnud seepärast ka jutust osa, kuigi kogu hingega pooldas meeste mõtteid. Taavet aga vaatles hindavalt mehi. Kodust ei tuleks nad nii kergesti välja ja iga töö juurest ei läheks nad ka nii meelsasti omavoliliselt koju. Oleks tõesti ehk pidanud täna algama asjaga? Aga kas olekski õige teha sõda? Peaks ehk enne nõudma oma õigust? Võib-olla annavad parunid järele, kui näevad, et rahval on õiged´ otsad käes. Jah, õiged otsad? Kust neid õigeid otsi kätte saada? Ta oli ära Riiaski käinud, oli Tartus rääkinud venepoodide kaupmeestega. Tenga Vidrik lubas muretseda õige seaduse. Taavet oli juba mitmel korral käinud tema pool ja kraami tasuta andnud vaeva eest. Aga või see seaduse kättesaamine on mõni kerge asi? Taavet lõi hooga vikati vee sisse peidetud puutüvve, nii et vikat raksatas.
— ,,Küll om kuradi orjus.“ vihastas ta vikatit seades, ,,lüü kas jala alt maha, midägi ei näe vii sisse.”
— ,,Noh, sa es taha jo kodo minna, sul siin liguneda paremb,” irvitas Madis.
Taavet naeris ka.
— ,,Madis, oled va ää poiss, enne väega peru. Pane oma vihale veitsi vajutust pääle.”
Madis sülitas.
— ,,Sa kõnelat kui kerkuherr, nii mõistu ja targalt. Ma tules õige puulpä õdangu sinu poole.”
— ,,Tule pääle,” vastas Taavet.
Kubjas ruttas juurde.
— ,Jälle te lõksutade. Kas sedäsi saase tüü tettüs.”
— ,,Paremb ära toda solkmist tüüs nimetägi,” ütles Põdra Jüri pahaselt. ,,Kae, ole rahul, et me vikatit salga es viska ja ära es lää. Henge tege täüs särne inemiste närimine.”
— ,,Oi, oi,” naeris Lokuta Leena. ,,Tan suun oles kõige õigemb vikat oobis otsast ära võtta ja pallˇa loega sähvi müüda vett.”
— „Pea sina, roju, lõvva,” käratas kubjas ja vahtis väljakutsuvalt ringi.
Põdra Jüri kallale ta siiski ei julgenud minna. See oli parim kütt ümbruskonnas ja´ kupjal ei olnud tahtmist teha teda oma vastu vihaseks. Seda kurjem aga oli kubjas Lokuta Leenale. Ta sähvis talle kepiga mööda haudunud sääri.
,,Seh sulle, seh sulle, vai pallˇa loega tahat sa aina niita.”
Kõik olid jäänud vait ja töötasid pilvis nägudega. Lokuta Leena pigistas huuled kokku ja niitis vaikides edasi, kuigi oleks tahtnud karjuda suure häälega, sest haudunud jalad olid õrnad ja hellad ja iga kepihoop otse kõrvetas ja ajas valu kuni kubemeni.
— „Oles pidänu täämbä asjaga alustama!” mõtles Taavet. ,,Mine tiiä, kas toda säädust saagi kätte, egas sis tuuperäst asja või jättä tegemäda.”
Laupäeva õhtul tuli Taavet väsinuna ja poolhaigena koju. Selle nädala heinategu oli keha päris ära vintsutanud. Ta sõi ja heitis kohe pikali. Mari pesi ta jalgu ja pani haigete kohtade peale veriheina ja teelehti ning sidus need kinni kuivade lappidega. Taavet oli juba uinumas, kui tuli Kadastiku Madis.
— ,,Noh, sina olet veli kange,” naeris Taavet. ,,Esi ei lääs hengeõnnistuse iistki enämb majast välka. Aga kos tema. Kotun käüdü. süüdü ja joba külän.”
Madis istus voodi juurde pingile.
— ,,Ei saa rahu tast tüü asjast. Ega sedasi saa ella. Asi piäs ommeti ütele poole selgüma.”
— ,,Küll ta selgüp sinna poole, kohe te miilgi ei tiiä mõtelda,” urises vana Jüri. ,,Om naid saaduse kuulutamisi enneki ollu, ja om kõik tühjas lännü.”
— ,,Kui esi ei tõmba, sis ei tule kah,” vastas Madis.
— ,,Nu jah, enne nu tõmbaja aetas mulla alla,” vastas Jüri. ,,Näid oma enne teid sinna lännu, lääde te kah perrä. Kah’o om enne naesist ja latsist.”
— ,,Ära aa soe urru,” pahandas Taavet.
,,Ollit vanaste iks mõistlik vanamiis, nüüt olet peris kitsekidajas lännu. Mul oli’ peräst tuline kaho õkva, et me tuu sama kõrra suust ära es lää ja säädust es nõvva,” ütles ta Madisele.
— ,,Noh, ma mõtli kah. Egas alati nii pallˇu nakkajit mehi üten tüün ei ole, kui tu kõrd,” vastas Madis.
Keegi tõmbas kiiresti poolukse valla ja pikk kogu peaaegu jooksis sisse. Hämaras tares ei nähtunud selgelt tulijat. Kogu oli pealegi seljaga valge poole ja lõõtsutas kõvasti.
— ,,Kohe sina sis lõhnutat, Tõlliste Kusta?” küsis vana Jüri nagu teisi jutu jätkamisest hoiatades.
— ,,Õkva teile,” vastas Kusta. ,,Kotun ei tiiä keäki, et Kruusamäele tulli. Vana arvas, et ma lää lao pääle magama. Kubjas oli’ meil. Kõnel, et Räpina ja Pühajärve puul olevat rahvas mässämä nakanu. Ei tegevat enämb päivi ja nõudvat enne kroonu alla.”
— ,,Kuramus!” ütles Taavet ja ajas end püsti. ,,Peris kaho, et es tiiä ennemb.”
— „Ommenes kutsutavat kõik peremehe mõisa,” jätkas Kusta.
— ,,Mes jaos?” küsis Madis.
— „Es kuule enämb. Lätsivä ärä tarre ja ma es saa kostkilt neile manu.”
— ,,Ää poiss tiidmise iist,” ütles Taavet.
“Joose nüüt enne kodu, et vanamiis teeda ei saa, et vällän kävvet. Muidu saat vastse kaska kotust,” naeris Madis.
— ..Küll ma joose.” naeris ka Kusta.
— ,.Ega tast kavven ei ole. Enne tahas teedä, kas minu jaos kah miskit tüüd om?”
— ..Küll me saadame sulle järgi, kui tarvis lät,” ütles Taavet. Ja poiss kadus joostes mööda nurmevahe peenart Tõlliste poole.
— ,,Kas te toda ussikut usute kah?” küsis vana Jüri ja sülitas. ,,Tä tull’ enne kaema, kea tan om ja tull’ teid ullutama.”
— „Sa vanamiis ei tiiä, mis sa kõnelat,” pahandas Taavet. ,,Poiss om korralik.”
— ,,Jah, ma kaie teda kah tüü man,” ütles Madis. ,,Kubjas kävve töise ümbre küll, kui kass palava pudru ümbre. Enne poiss oll´ kange. Es kõnela midägi ärä, mida kuulse.”
— ,,Nüüt ei ole enämb aigu viita,” otsustas Taavet. ,,Pias Põdra Jüri ja Vanatare Märdile kah sõna viimä.”
Madis mõtles vähe.
— ,,Kui ommenes kõik peremehe mõisa käsutedäs, sis oma na jo kõik sääl kuun. Ma enne kae mõne tublimba sulasemehe ja vabadiku kah mõisa aada.“
— ,,Noh, tule sis esi kah.”
— ,,Noh õkva kindmahe,” vastas Madis, jättis jumalaga ja lahkus.
Vana Jüri popsutas piipu ja köhatas.
— ,,Mis te sis mõisan tegema nakkade.”
— ,,Ei tiiä,” vastas Taavet rahulikult…Meil om õigus, me nõvvame umma õigust, mis muud.”
— ,,Õigus, õigus!” vihastus Jüri. ,,Soe anna all om te õigus!”
— ..Vanamiis, sinuga ei saa noist asjust kõnelda. Sa olet väega pelglik.”
— ,,Vai ma ole pelglik?” Jüri tõusis voodist ja astus Taaveti juurde. ,,Tiiät sa kah, et me vana Kinde Mihkliga kah aiemegi toda asja, sinna om ligi 20 ajastaiga tagasi. Minu vanemba keelivä minnu kah, nigu mina prõlla sinnu. Aga kost me Mihkliga. Me ollime ne kõige targemba. Enne Mihkli es lase mul sillakohtuhe minna, et las üts alustas. Mina sõidi enne maad piti kulleman, mis muial puul arvatas ja tetäs. Noh, ja mis saie. Mihkli tapseva kuradi ära ja töise es julgu hengätäki. Kõigil olliva anna jalgu vahel. Muidu olliva suuga kange mehe.”
— „Sis oli’ tõine asi. Ta tahtsite orjust vähämbäs tetä. Kes tu jõud naid orjusi kõiki mõõta vai jagada. Ma arva, et tost asjast midägi vällä es võiki tulla, tu peräst kaotki nüüt kroonu teoorjuse oobis ärä. Tu om selge jutt. Ei ole midagi kohtuga õiendada, ega seletädä ega jagada. Säädus ütlep, et teoorjust talumehe enämb ei tii, enne massva ega aasta üts ruubli, või 75 tengä kroonule. Kae, nii om tu asi.”
Vana Jüri sügas kõrvatagust.
— ,,Poig. poig! Ei usu ma enämb toda kerkun kuulutamist ega vastset säädust. Ta võip olla, et tule ütskõrd, enne tolles ajos om me luukondi kõik joba valges pleekünü ja maamullan ära mädänü.”
Taavet keeras teise külje ja jäi varsti magama. Mari tuli ka tuppa loomade talitamiselt.
— .Jüri, ae! Sa oled nii murelik, mis on juhtunud?” küsis ta ja seadis last.
— ,,Tere õdangut kah, teie rahvas,” ütles kõleda häälega pikk kõhn mõisamees ukse päält.
— ,,Mis hiiopisõnumeid sina siis veel nii hilja tood?” küsis Mari.
— „Om te peremiis kotun?”
— ,,Kotun neh,” vastas Jüri. ,,Kohe ta sis viil pääle mõisa orjuse endä vidädä jõud?”
— ,,Noh ommen ommuku varra piävä kõik peremehe mõisahe tulema.”
— ,,Midä siis sinna?” küsis Mari.
— ,,Ei tiiä. Kästi enne viia käsk. Vai meesugutsile keäki ütles, kohe ‘jänes annaga tii vedä. .Enne ääd õdangut kah te rahvile. Om viil mõni talu käümätä.”
Mari korraldas vaikselt tares.
— ,,Ommen vist nakasse kah me puul sõdima,” ütles Jüri väsinult. Mari jäi seisma. Ta vaatas Taavetile. See magas nii kõvasti, et lootustki ei olnud teda äratada. Ja kas ta kuulakski, kui katsuks rääkida. Mari ei suutnud toitugi panna lauale. Tüdruk astus parajasti tuppa.
— ,,Epp, ole hää ja too söök lauale,” ütles ta nõrgalt. Epp lõi käed kokku.
— ,,Armas taevas, kas pernaine om haige vai mis?”
— ,,Ei ole midagi,” ütles Mari hädiselt. ,,Hoolitse enne sina meeste eest.”
Ta läks mehe voodi jalutsisse ja konutas seal. Ta ei kuulnud, kui söödi õhtust, kui laud koristati, kui pere läks magama. Ta istus seal ilma mõteteta, ilma lootuseta. Tal oli kindel tunne, et õnnetus veereb kui liivamägi tema, Taaveti, Vana Jüri ja lapse pääle. See liigub ja läheneb, aga temal vaesel ei ole ei mõistust, ei jõudu, ei sõnu, et seda ära pöörda. Nii istus ta poole ööni. Öösi enne valge valu jooksis Mari Kadastikule. Ta leidis Eltse lao päält.
— ,,Kas sina olet, Madis?” küsis Elts, kui nägi tumedat kogu heintel.
— ,,Ei, Eltseke, mina olen Kruusamäe Mari.”
— ,,To-hoh! Mis teil om johtunu?” ehmus Elts ja hüppas üles.
— ,,Ära väga ehmata.” palus Mari, kuna ta keha raputasid külmavärinad. ..Tulin sind paluma, et sa mind aitaks.”
— ,,Sa olet jo petis haige.” ütles Elts. ,.Mis sis om?”
— ,,Tead sa, et täna on mehed käsutatud mõisa ja mehed tahavad hakata vastu.”
— ,,Oh.” haigutas Elts, ,,om ammu aig.”
— ,,Aga,” kogeles Mari, ,,neid tapetakse kõiki.”
— ,,Noh, paremb om küll surm kui särne elu,” vastas Elts.
— ,,Sa siis tead?’*
— ,,Noh, muidugi. Madis kõneli õdangu. Teda ei ole käsuteduki mõisahe, enne temä lät esi.”
— „Oh Eltseke, palu Madist, et nad suure möllu sisse ei läheks,” palus Mari.
— ,,Kea tu sis suure möllu sisse piäs minema?” pahandas Elts. ,,Mari, ära muretse. Üts surm kõigil. Ja oma õiguse iist piät saisma niikõvva, kui heng ihun.”
— ,,Sa ei armasta Madist,” ütles Mari rahunenult.
— ,,Oi, Marike, me armastame ütstõist väega. Enne ta elu ei massa säädmistki, mis külän om.”
— ,,Te tahtsite ju laande minna.”
— ,,Tahime küll, enge vastne säädus tull’ vahele,” naeris Elts.
Mari ei rääkinud enam ja läks koju. Ta oli tõsisem kui tavaliselt ja vaatles mõtlikult last hällis. Mari hakkas nutma.
— ,,Ära ike. Mari. Ega keäki oma elu iist ei päse. Om ta asi mulle surmas, sis om. Sa mine sis latse ja Vana Jüriga Hundile. Ega töist kotust tan koskil ei ole, kohe mõisa iist hendä paetada võis.”
— ,,Oh, Taavet, jää koju,” palus Mari ja võttis tal ümber kaela kinni.
— ,,Ei, naine. Ärä toda nõvvaki. Kui mina kodu jää, sis om tu töiste vasta petus. Ei, toda ma tettä ei saa.” Ta tegi end õrnalt lahti, viskas leivakoti üle õla, võttis vigla ka õlale ja läks.
Vana Jüri käänles hääletult voodis ja Mari vajus madalale pingile.
Mõisas oli ärevus suur. Keegi ei teadnud õieti, mida neile taheti öelda, kuid kõik aimasid, et see on ühenduses ,,vastse saadusega”. Mehed seisid salkadena koos ja arutasid asja edasi ja tagasi. Tõlliste Jaak ja Päädiku Toode sõelusid ühelt salgalt teisele, püüdsid kuulata ja tegid oma märkusi sekka. Kuid igal pool vaikis jutt ja tekkis umbusklik ootus, kuhu nad lähenesid. Viimaks tuli opman välja. Tal oli piits käes ja müts peas.
— ,,Kui sa rahvaga kõnelat, sis viska piits ärä ja võta küpär pääst,” hüüdis Põdra Jüri käskivalt.
— ,,Sina, mõtsavaras!” vihastas opman.
Samal hetkel hüppas Tõlliste Kusta trepile ja lõi opmanil mütsi peast. See tuli nii ootamatult, et opman imestusest ära kohmetus ja ukse poole taandus. Kogu meestesalk hakkas lõbusalt naerma. Opman aga sülitas ja läks ära majja. Lävele ilmus aidamees. See oli heasoovlik vanake, keda armupärast aasta-aastalt aidamehe kohal peeti. Ta oli noore paruni korra metsas karu küüsist päästnud ja kuigi teda iga aasta jüripäevaks vallandati, aitas vanaproua eestkostmine ta aastaks jälle endisele kohale.
— ,,Noh, kelle suu ja sällˇäga sina sis tulet?”
— ,,Taho-uju seh! Olge nüüt iks mõistliku,” manitses vana Kota. ,,Midä te sis õkva oma surma otsa joosete.”
— ,,Kas toda sul kästigi ütelda,” naersid mehed.
— ,,Ei, toda ma ütli omalt puult.”
— ,,Noh, tule sis vällä tollega, mis sul üteldä kästi,” karjusid mehed ja kogunesid tihedalt ümber trepi. Vana hakkas kogelema, köhatas, aevastas ja jäi vait.
— ,,Noh, rutemb, rutemb!” karjusid mehed.
— ,,Opmani ärrä ütel, et teopäeva tuleva tetä omma viisi ja pääle tolle . . .”
— ,,Mis pääle tolle?” kostsid üksikud hüüded, kuna suurem osa nägusid oli veninud süngeks ja tõsiseks.
— ,,Noh, kroonu om pannu pääle teoorjuse viil maarahva pääle mässu, mis sügüsel mõisahe massa tuleva. Toda ollev 72 kopkat henge päält.”
Surmavaikus valitses õuel. Mehed seisid mõttes ja nagu ootasid. Paistis nagu ei oleks keegi oodanud sellist jultumust.
Siis sülitas Põdra Jüri ja ütles rahulikult.
— ,,Ta om rahva petmine. Vana Kota, saada opman vai härrä esi vällä, sinuga ei ole meil enämb midägi kõnelda.”
Vanamees tahtis astuda majja, kuid uks oli lukkus. Ta kohmetus veel enam, kobis siis ruttu trepilt alla rahva sekka ja surus end hulgast läbi peretoa poole. Keegi ei pannud teda enam tähele. Mehed olid jälle üksikutes salkades, kuid nüüd oli imelikul kombel igaühe pihku tekkinud mingi relv: kellel sõnnikuvigel, kellel nui, kellel vikat ja mõnel üksikul isegi püss. Kuid hoolimata sellest ei paistnud meeleolu kuigi sõjakas. Arutati, mis teha. Järsku jäid kõik vait. Kuuldus selgelt hobusekapjade plaginat, ja samal pilgul kihutas noorparun mõisa õue.
— ,,Mis te, kuradi päevavarga, teede mäss? Küll mina teile näütäp mäss tegema.” Ja parun haaras püssi õlalt ning laskis huupi rahva sekka. Tõlliste Jaagu vanem poeg Juhan kukkus kui niidetud maha. Siis pani ka Põdra Jüri oma püssi palge, kuid Päädiku Toode andis talle sellise hoobi selja tagant, et tal püss käest kukkus. Parun kadus järgmisel hetkel hobusega jälle maanteele. Mehed haarasid Päädiku Toode ja sidusid ta kaevulingu külge, ning kastsid teda naeru ja pilgete saatel kaevu. Vana Tõlliste Jaak karjus oma poja korjuse juures ja osa mehi ründas opmani maja. Taavet seisis Madisega kesk mõisa õue. Ta püüdis mehi korrale kutsuda.
— ,,Võtke ommeti aru päha,” karjus ta. ,,Mis opman tiid? Täile om käsk antu nii kõnelda ja tema kõnelas. Oodame ära, kui parun tagasi tulep ja siis õiendame oma rehnugi temäga.”
Keegi ei kuulanud.
— ,,Na mehe om peris ullu!” ütles Madis. ,,Kui na lahkma ja majju palutama nakse, sis om parunil ää kasakit tuvva.” Samal hetkel hiilis Kota meeste juurde ja sosistas hirmunult.
— ,,Kasaka tuleva. Näie peretare katuse alt.”
Kuid ka see ei mõjunud meestele. Keegi ei uskunud Kota juttu. Mehed olid opmani trepialuse põlema süüdanud ja paks suits tõusis mööda seina, kuna teine osa mehi akna kaudu püüdis sisse tungida.
— ,,Kusta, joose kaema, kas Kota kõnelas õigust,” ütles Taavet Tõlliste Kustale. See jooksis ka kohe maantee suunas. Ta tuli varsti tagasi higisena ja punasena ning kähises aina.
— ,Jah, tuleva jah.”
— ,,Kas kuulete, mehe, kasaka tuleva. Kusta kävve kaeman,“ hüüdis Taavet selgesti ja valjult. Üheks hetkeks valitses vaikus, nagu oleks sõnumit tarvis olnud kaaluda, siis algas paaniline jooks. Kohale jäid sirbid, vikatid, nuiad, leivakotid.
— ,,Lääme,” ütles Taavet Madisele. ,,Tan ei ole enämb midägi tetä.” Ja vaikselt sammusid nad kodu suunas.
Kuid mehed ei saanud olla kuigi kaua kodus, kui tuli uus sõnum mõisast, et peremehed tulgu uuesti mõisa. Mari võttis nüüd Taavetil ümbert kaela kinni ja ütles kindlalt:
— ,,Sina ei lähe nüüd kuhugi.”
Taavet hakkas naerma.
— ,,Käsk om käsk.”
— ,Jüri on juba valmis ja läheb. Tema on ju veel Kruusamäe peremees,” seletas Mari kindlalt. Taavet viskas käega.
— ,,Omgi agu paremb. Muidu nakse viil usutama, kea lahke opmani tarre ja kea tule alla teie.” Ja Taavet võttis vikati selga ja läks heina niitma alla oja äärde.
Vaevalt olid Jüri ja Taavet läinud, kui Põdra Jüri maja juurde hiilis.
— ,,Kas Taavetit kotun ei ole?”
— ,,Kas sa mõisa ei läinud?” küsis Mari imestunult.
— ,,Ei, mul ei massa mõisahe minna,” naeris Põdra Jüri. ,,Tahtse küssü, kas mass Luuliku Mari manu pakku minnä? Ega tä mõisale teedä ei anna, et sääl puul kandin ole.”
— ,,Võid küll,” ütles Mari närvitsedes. Jooksis siis aita, tõi leiba ja võid, mis mähitud rätikusse.
— ,,Võta tee pääle kaasa. Ma näen, sul ei ole aega olnud kodust midagi kaasagi võtta.”
— ,,Noh, minu naesel ää miil, et minust valla saase. Täi sulasega ammu kauba kuun.”
— ,,Ära räägi niisugust juttu. Aga nüüd päeva aegu ei tohi sa küll kuhugi minna.” Marile meenus küün, kus ta tagaajajate eest peidus oli olnud.
— ,,Mine siia mäe taha,” ütles ta. ,,Sääl on meie vana küün. Tänavu on juba vähekese heinu ka sees. Oota sääl õhtut. Taavet tuleb ja teadustab sulle ka, mis mõisas tehakse, muidugi kui ta ise jäetakse rahule.”
Jüri kobis köhides ja läkatades mõisa. Ta oli kiirest käigust higine ja jalad olid nõrgad.
Ta läks nagu tapale.
— ,,Küllap sääl tulep täämba verepulm,” mõtles ta. ,,Enne minu elu om eletu, las tapva pääle. Taavetil nuur naine ja lats. Agu jääse temä kate silma vahele.”
Mõisas lasti mehed kasakatest piiratud õuele opmani maja juurde. Maja oli ühte külge pidi mustaks põlenud ja trepp oli puruks pekstud. Opman kõndis vihaselt, müts peas ja piits käes, trepi ees edasi-tagasi. Natuke majast eemal lamas ikka veel Tõlliste Juhani korjus. Jüri otsis silmadega Kadastiku Märti ja läks
tema juurde.
— ,,Mis siin nakse olema?” küsis ta tasa.
— ,,Es iks jälle pessmine,” vastas Märt ükskõikselt. Ja algaski. Reast lasti kõik peremehed läbi lipu ja igaüks sai viiskümmend paari. Kuid sellega ei olnud asi veel lõpetatud. Nüüd kutsuti Päädiku Toode ja Tõlliste Jaak ette ja hakati üksikuid peremehi välja korjama, kellele määrati erinuhtlus. Kõigepäält hakati hüüdma Põdra Jüri. Opman vehkis piitsaga ja kärkis.
— ,,Sa mädanu metsavaras, tule vällä.“
— ,,Teda ei ole mõisahe tullu,“ hüüdsid viimaks mehed. Otsekohe saadeti Kure Peedu kahe kasakaga teda otsima. Siis kutsuti Vanatare Märt ja Viiratsi Vidrik välja. Mõlemad tunnistajad olid neid näinud tuld alla tegemas opmani majale, siis veel Õreda Toomas ja Silgu Mihkli, need olid ühes Põdra Jüriga sidunud Päädiku Toodet kaevu lingu külge ja teda vette kastnud ning pärast opmani maja katsunud rünnata akna kaudu. Eheda Hendrik ja Kuusalu Kusta, Suurmaa Priidu, Tiigete Tõnu, Käreda Aadam ja Laanemetsa Andres olid ka maja kallal lõhkunud. Neli meest ei olnud mõisa tulnud, neile saadeti kasakad mõisameestega järele. Kruusamäe Jüri närvitses kogu aeg. Ta ootas, kuna tema poega hüütakse, kuid nimekiri sai läbi ja Taavetit ei nimetanud keegi. Ülekuulamist mingit ei toimetatud. Jätkus Tõlliste Jaagu ja Päädiku Toode kaebamistest. Iga nime nimetamisel määras parun karistuse, kellele 300 paari, kellele 200, harva, kes pääses 150 paariga. Rahvas pidi jääma peksmise lõpuni mõisa. Vastu õhtut tuli Tõlliste Kusta hobusega surnud vennale järele. Vanamees, nähes teda tulevat, vehkis hirmunult kätega ja püüdis talle märku anda, et ta kaoks. Kuid oli hilja. Opman oli poissi silmanud.
— Ah, sääl tu tattnõna ongi, kea minu kübärä pääst maha lei,“ karjus ta. Parun tuli ka
juurde.
— ,,Kes sa olet?“ küsis ta kõrgilt.
— ,,Ta minu nooremb poig,” seletas nutuse häälega vana Tõlliste Jaak. ..Paruniärra laskseva esiki kogemada minu vanemba poja maha. jätke mulle ta’ki.”
— ,.Viiskümmend paari,” käsutas parun.
Vana Jaak kattis näo kübaraga, kui poega pekseti. Opman seisis kogu aeg juures ja käsutas, et löödaks kibedamini. Ta oleks vist vitsad lasknud soolvette kasta, kui peksmisega poleks rutatud.
Pääle peksu tuikus Kusta vankri juurde. Juhani korjuse olid mehed juba lattidega vankrile tõstnud, nüüd aitasid nad ka Kusta vankrile. Ta võttis küll ohjad pihku, kuid vajus kummuli surnu peale ja jäi nii lamama.
— ,,Jaak, vii oma poja kodu,” urises Vanatare Märt. ,,Sa olet oma palga kah kätte saanu.”
Jaak kõheles veel siia-sinna, vaatas vilksatades ühe silmaga meeste peale ja ajas siis hobuse minema. Ka külamehed lasti koju. Suurem osa teist korda peksetuid jäi aga mõisa õue kummuli lamama ja oigama.
Naised koristasid nad sealt hiljem.