Raamatust “Porkuni preili. Esseid eesti kirjandusest”
Välis-Eesti&EMP
Stokholm 1978

Kas vajame kirjandust?

Mitte üksi meie oma pagulaskirjanduse situatsiooni hinnates, vaid ka suured kultuurirahvad sõeluvad kirjanduse- ja raamatulugemiseprobleeme pessimistlike mõtetega. Rootslased, sakslased, ameeriklased ja teised korraldavad küsimuse kohta laiaulatuslikke uurimusi. Paljud raamatulugemise põlgajad kuulutavad kirjanduse surnuks – tehnika areng olevat inimkonnale andnud uued võimalused kultuuri levitamiseks, kirjandust pole enam vaja. Kui kirjanik veel tahab eksisteerida ja oma igapäevast leiba teenida, peab ta sule ja kirjutusmasina maha jätma ja asuma tööle filmikaameraga, televisiooni tohutute vajaduste teenistusse minema.
Paljudes tulevikuutoopiates ei anta raamatule enam suurt tähtsust. Inglane George Orwell ennustas juba paarikümne aasta eest, et tulevikukirjandus – ja juba aastal 1984 – võib ilmuda ainult partei range kontrolli all, et romaane fabritseeritakse elektrooniliste masinatega, kuna autor kui inimene poleks usaldatav nii tähtsa ülesande tarvis, kirjandus praeguses mõttes kaob. Rootsiemigrantidest põlvnev ameerika autor Ray Bradbury on oma tulevikunägemustes veelgi radikaalsem ning arvab, et lähematel aegadel seatakse ametisse eriline kultuuripolitsei, kelle ülesandeks on põletada kõik raamatud. Mõte ei tundu päris võimatuna, kui meenutame oma kogemusi viimase sõja ajalt: Tartu ülikooliraamatukogu keldris töötas eriline osakond, kus raamatuid kirvestega tükkideks raiuti ja koorem koorma järel Toomimäelt alla saadeti.
Kirjanike fantaasiarikaste visioonide kõrval on vahel ka teadlased arvanud trükisõna olevat oma aja üle elanud. Üks sellise voolu juhte oli kanada professor Marshall McLuhan, kes 1960-ndate aastate keskel oma uurimustes ja esseedes väitis, et Gutenbergi 500-aastane kultuuriepohh on peatselt lõpule jõudmas, raamatuajastu päevad on loetud.
Teisalt näeme taas, et raamatul leidub meie päevil siiski veel ustavaid sõpru – loetakse rongil, laeval, bussis; kodus ei raatsi mõni kirglik lugeja põnevat raamatut käest panna isegi söögilaua taga.
Pessimistlikke mõtteid kirjanduse kohta on langetatud Eestiski juba kaua tagasi. Friedebert Tuglas kirjutas kord poole sajandi eest oma Kirjanduslikus päevaraamatus järgmised iseloomulikud read:

Meie kirjandus on ajast seemendamala. See on lilleaed, lõbu¬maja, surnuaed ja kaubakoda. Millest la elab, mida ta näeb, mida ta kuuleb? Endiselt teeb ta anekdooti, elutargutab, laulab naisest inglina ja lõbutüdrukuna, katsetab vormi kallal, futuristleb ja käib ringi karkudega.
F. Tuglas, Kirjanduslik päevaraamat 1910-1921. Tallinn 1921, lk. 108.

Nende sõnade tagapõhjaks oli raske periood meie ajaloos. Esimese maailmasõja varemeil algas oma riigi ja kultuuri rajamine. Tuglase päevik nende ridadega trükiti aastal 1921. Varsti järgnenud Teine maailmasõda põhjustas rahvaste kultuurielus uue katastroofi. Nüüd, 30 aastat pärast sõja lõppu, on maksvusele pääsenud uued tegurid, mis on kirjanduse ilme kogu maailmas hoopis muutnud. Meiegi oma kodumaise ja välismaise kirjandusega oleme neist paratamatult puudutatud. Igal pool kõneldakse kirjanduse kriisist, vähemalt väärtkirjanduse kriisist.
Kergesti ilmneb, et ka meie kirjanduselus erinevus endise ja praeguse vahel on suur, eriti kui mõtleme publiku suhtumist kirjandusse. Meie kirjavara on kujunenud muude läänemaadega võrreldes erilises olukorras – võõra surve all, 18. sajandi algusest peale Vene impeeriumis, ”rahvaste vanglas”. Kõik vaba mõte ja iseseisev kultuurielu oli keelatud, ainult ilukirjandus oli sulaperioodidel teataval määral lubatud. Sellest kujunes ka endastmõistetav traditsioon, et kirjandus pidi oma õlgadele võtma ühtlasi muude kultuuriinstitutsioonide ülesanded. Olukord pole meil praegugi palju teisiti.
Seda tõsiasja oskas meie ühiskond ka hinnata – ilukirjandusele omistati suurt tähtsust. Lugemisoskuse üldistumisega muutus kirjanduse tootmine ja tarbimine laialdaseks. Industrialismi sissemurruga ja urbaniseerumise algusega meie maal möödunud sajandi lõpul (vabrikud, raudteed, inimeste siirdumine linnadesse) tekkis ka laiematel hulkadel võimalusi kultuurielust teataval määral osa saada. Kirjandus muutus igamehe varaks – algul ajalehe jutunurkade vahendusel, siis odavate rahvaraamatute näol. Paar juhuslikku näidet tolleaegsest ajakirjandusest, toimetaja Karl August Hermanni juhtkirjadest Postimehes a. 1886 osutavad iseloomulikult tolleaegsete kultuurijuhtide suhtumist kirjandusse:

Mis on üks rahwas ilma kirjanduseta? Ei mitte midagi. Mis on kool ilma kirjanduseta? Ei jälle midagi. — Kõik vaimutoit ja mõtlemine tuleb kirjandusest. — Wiletsaks ning armetuks neljajalgiste sarnaseks peetakse õigusega seda inimest, kes mingisugust raamatut ega ajalehte ei loe.
Postim. 8. veebr. 1886, nr. 7, lk. 1.

Üksnes kirjanduse läbi on meil võimalik näidata, et meil ka oma jagu võimu on — See õnnistus, mis raamatutest välja oowab, saab peagi kaunist wilja kandma, ja meie rahvast saab haritute ja lugupeetavate rahvaste liiki loetama.
Postim. 15. veebr. 1886, nr. 8, lk. 1.

Selline suhtumine kirjandusse valitses meil ka vabariigi- perioodil, see tuli 30 aasta eest meiega kaasa pagulusse. Teame, et nõudmine omakeelse kirjanduse järele oli suur kohe, kui leiti töökohad ja saadi esimesed sissetulekud. Paarkümmend aastat tagasi oli pagulaskirjanduse hiilgeaeg, raamatuid ilmus rohkesti veel kümmekond aastat tagasi. Viimastel aegadel on levik teatavasti märksa vähenenud. Endised raamatusõbrad langevad välja, uute pealetulek noorte hulgast on olnud vähene. Viimase asjaolu põhjusi püüame määratleda allpool.

Veelgi enam võiksime Tuglase sõnadega ütelda, et kirjandus kõnnib “karkudel” kodu-Eestis. Seal on eluõigus teatavasti ainult niisugusel ilukirjandusel, mis on riigivõimu seisukohalt kasulik, mida on sobiv rakendada venestuse- ja parteivankri ette, s. o. kommunistliku propagandaga läbiimmutatud kirjandus ja ajaviitekirjandus.

Et vene kukk eesti kirjanduspõllul siblides palju kahju tegi juba 95 aastat tagasi, sellest om Meelejahutaja kaastöölisel õnnestunud avaldada mõistujutt aastal 1880. Ta jutustab:

Kord leidsin ühes avalikus aias mehe, kes puu all istudes kärmesti kirjutas. Sealsamas aias käis ka üks kukk jalutamas, keda kehamoe ja karva poolest venelaseks võis pidada. Puu all istujast mehest mööda minnes jäi kukk pisut seisatama, waatas teravalt mehe otsa, saputas tiibu, pigistas silmad kinni – nagu kuked ikka teewad – ja karjus kõigest jõuust: durak, durak! – Säherdust laimu kuuldes arwasin kohe, et siin head lugu ei tule. Ja nõnda ka oli: Mees wiskas kirjutusnõuud käest, kargas maast ülesse ja hakkas siunates kukke taga ajama. (Mees sai lõpuks kuke kätte, aga) — Kisa läks nii suureks, et politsei tülitajaid tuli lahutama. Lase kukk lahti ja tule kaasa!
Meelejahutaja 1880, lk. 151 j.

Nagu teame, tsaari kirjanduskuked 95 aasta eest olid üsna süütud linnud hilisemate punaste kukkedega võrreldes. Tuglas ütleks kahtlemata nüüdki: Eestis kõnnib kirjandus karkudel!
Kui silmitseme läänemaise kirjanduse olusid neis riikides, kus produtseeritakse väliseesti praegust kirjandust, siis pole asi ka siin kiiduväärne. Kõikjal toimub väärtkirjanduse tagasiminek võrreldes oludega paari aastakümne eest. Mitmetes riikides on laiaulatuslikke uurimisi toimetatud põhjuste selgitamiseks ja vigade võimalikuks kohendamiseks. Ka Rootsis töötas mitme aasta kestel uurimiskomisjon, n. n. litteraturutredning, kirjandusala väljapaistvate eriteadlastega eesotsas. See riiklik komisjon on oma tööst avaldanud sadadesse lehekülgedesse ulatuvaid aruandeid. Ka eraviisil on teadlased kirjanduse situatsiooni mitmekülgselt uurinud. Samuti on saksa, prantsuse ja ameerika kirjandusteadlased ja sotsioloogid küsimusega palju tegelnud. Ühiskonnaelus toimuvad suured muutumised, on kõikjal konstateeritud, need viivad kaasa kogu kultuurielu, ka kirjanduse. Meiegi kirjandus oleneb paratamatult samadest asjaoludest.
Praegune ühiskond on massiühiskond – inimesi on igal pool palju: linnad on inimesi täis, majad on üürnikke täis, hotellid ööbijaid täis, rongid reisijaid täis, haiglad haigeid täis, suvituskohad suvitajaid täis. Mis veel mõne aja eest polnud mingi probleem, on tänapäeval kurb tõsiasi – pole võimalik leida vaba kohta.

Siis peaks ju ka kirjanduse järele olema tohutu nõudmine? Mõtleme näiteks Rootsi raamatuturgu, mis meile on lähedane ja tuttav. Peaks olema tavaline, et kui uue raamatu trükk kirjastusest välja lastakse, on soovijad murruna ümber, ei jätku kõikidele.
Paraku ei ole nii. Inimesi on palju, aga raamatud jäävad lattu seisma, ostjaid on vähe. Teatud liik kirjandust läheb siiski veel üsna hästi – kioskikirjandus, õhukeste vihikutena ja ohtrasti piltidega varustatud kirjandus, mida müüakse kioskides ja mis sisaldab kõditavaid põnevusjutte: igal kümnendal leheküljel laip ja niisama tihedasti suguakte.

Millest see ootamatus, et rahvahulgad kirjandust üldse ei loe, või kui loevad, siis kõige viletsamat surrogaati?

Siingi ilmneb massiühiskonna üks iseloomustavaid jooni – mass on apaatne vaimsete väärtuste suhtes, sel puudub huvi, tahe, iseseisvus. Massi tarvis on teatavasti konstrueeritud massimeediumid, kõige tõhusam neist meie ajal on televisioon. Paljud istuvad kogu oma vaba aja televisioonikasti taga. See tehnika-ime muudab rahvad ühiseks massiks, miljonid vaatavad ja kuulavad samaaegselt oma vaimseid ja poliitilisi juhte. Raamat on aga individuaalne – sündinud kirjaniku vaikses tööruumis, see eeldab, et lugejagi seda naudib ja uuesti läbi elab vaikuses oma lugemis- laua taga. Ta eeldab head lugemisoskust, ka teataval määral üldharidust, et oleks võimalik esitatavaid probleeme jälgida. Televisiooni sellevastu võib nautida ka analfabeet, programmide vaimne nivoo on seatud nii, et ka kõige tuimemad võiksid neist jagu saada.

Suurte rahvahulkade ilmudes ajaloo näitelavale algas ühiskonna ja kultuurielu massistumine. Rahvaarvu markantset kiiret suurenemist võib lugeda umbkaudu aastast 1800. Kui enne seda aastaarvu Euroopa rahvastikku oli alla 200 miljoni (täpsemini 178 milj.), siis uue sajandi möödudes – üksainus sajand edasi – see arv oli tõusnud enam kui kahekordseks – aastal 1914 see oli juba 460 milj. Praegu kasvab maailma rahvastik tohutu kiirusega, meie praegune rahvaarv maakeral arvatakse kahekordistuvat lähema 30 aasta jooksul.
Meie ajal inimesed kogunevad teatavasti linnadesse. Aastal 1850 oli maailmas neli miljonilinna (elanikke miljon või enam), 50 aastat hiljem (aastal 1900) oli miljonilinnu juba 19, aastal 1960 oli miljonilinnade arv 141.
Massi lisandumisega käib kaasas nivoolangus kultuurielus. Kirjanduse kohta konstateeris juba äsja mainitud piiriaastal 1850 saksa filosoof Schopenhauer, et mass mõjustab kirjanduse kvaliteeti negatiivselt:

Kuhu iial pöördud, kohtad pööblit, selle arv on leegion, see täidab kõik ja roojastab kõik, nagu kärbsed suvisel ajal. Sellepärast ka tohutul määral halbu raamatuid, seda kirjanduse lopsakalt vohavat umbrohtu, mis võtab toidu nisult ja lämmatab selle. See varastab lugejaskonna aja, raha ja tähelepanu, mis peaks kuuluma väärtuslikele raamatutele ja nende õilsatele eesmärkidele. Väärtuseta raamatud on kirjutatud ainult raha teenimiseks ja kirjutajale meriitide soetamiseks. Nad pole ainult kasutud, nad on otse kahjulikud.
A. Schopenhauer, Parerga und Paralipomena. 2. Tsit.: Harry Järv, Klassisk horisont. Stockholm 1970, lk. 108.

Rahvastikuarvu kiire kasvu kõrval on ühiskonna-ja kultuurielu muutumise teiseks tähtsaks põhjuseks tehnika kiire areng. Oleme ise tunnistajateks, et just meie ajal on tehnika võimalikuks teinud palju niisugust, mis alles hiljuti kuulus muinasjuttudemaailma – astronautika, kuu külastamised jne. Aga ka nii tavaline tööharu kui põllundus, millega enamik inimkonnast kümne tuhande aasta jooksul on endale ihutoidust saanud ja millega veel meie isad ja isaisad viiskümmend aastat tagasi töötasid hommikust õhtuni, on meie silmade all tundmatuseni muutunud. Nüüd on põllumajanduses rakendatud ainult kümmekond protsenti rahvastikust, kui mõtleme läänemaisi kultuuririike. Ameerika Ühendriikides töötab põllumajanduses ainult 6 % rahvastikust, ja nende tööst elatub 200 miljonit ameeriklast, lisaks 160 miljonit inimest väljaspool nende mandrit, sest ameerika vilja veetakse teatavasti ka välja. Et töötehnikat aegade jooksul alati on püütud parandada, on endastmõistetav, aga areng oli väga aeglane. Kuid just meie sajandil tulid tohutult võimsad põllutöömasinad, sajad hobusejõud mootoreis. Inimjõudu vajatakse ainult murdosa endisega võrreldes. Nii on meie kaasajal valdav enamik rahvastikust vabanenud põllutööst, 10 000-aastane tähtis tööharu on peagu lõppenud.
Transpordi alal on tehnika kiire areng põhjustanud peadpööritavaid murranguid. Aastatuhandete kestel oli kaubavedude puhul pikkade kauguste taha tähtsaimaks abiliseks kaamel, karavan liikus 12 km tunnis. Samm edasi transporditehnika alal oli vanker, hobusõiduk; tunnikiirus tõusis kahekordseks. Turismi ajaloos tähendab revolutsiooni aasta 1784, kui Inglismaal võeti tarvitusele postitõllad. Jällegi rühkis Inglismaa ees, kui a. 1825 tuli tarvitusele auruvedur, tunnikiirus suurenes. Aga meie sajandil on areng toimunud peadpööritavas tempos – tulid autod, siis lennukid. Nüüd sõidab isegi harilik vabrikutööline-turist oma suvepuhkusele Vahemere-maile tublisti tuhande-kilomeetrilise tunnikiirusega, ja seda teevad miljonid turistid igal suvel.

Suuri imesid on tehnika võimalikuks teinud informatsiooni-levitamise alal – häält ja pilte silmapilkselt suurte kauguste taha saata, jällegi just meie kaasajal: aastat 40-50 tagasi muutus raadio igamehele kättesaadavaks, paarikümne aasta eest alustas televisioon oma võidukäiku. Meiegi istume igaüks oma tv-aparaadi taga mitu tundi päevas.

Tehnika on vabastanud inimese endisest raskest töökoormast, suur osa füüsilisest tööst on jäänud masinate teha. Aga ometi pole kõik see tulnud inimkonnale ainuüksi õnnistuseks: inimene ise on muutunud tehnika orjaks. Mida suured mõtlejad ette nägid juba kaua tagasi, on tõeks saanud – inimene on muutunud robotiks, rattakeseks tehnika suures masinavärgis. Tehnika areneb ja muutub iga päevaga, aga inimene on sama, mis ta oli aastatuhandete eest – ta on osake loodusest oma looduslike vajadustega ja võimalustega. Masinate ja tehnika maailmas inimene kui indiviid kaotab pidevalt oma inimlikke omadusi, ilma et ta ise seda märkaks. Ta ei soovigi nii väga olla inimene, vaid nõustub meelsasti olema rattake masinavärgis. Enamiku päevast, s. o. oma ärkveloleku ajast, veedab ta vabrikus masinate keskel. Töö lõppedes käib ta toitu ostmas, tungleb linnatänavail sõidukite keskel väävlisuitsus, magab ööd linna masinamüras. Suvituskohas, kus ta vabrikutöölisena, insenerina või ka tööstuse juhina veedab paar-kolm nädalat oma vaba aega. nn. puhkust, võib näha uskumatul pilti: suvitaja ei taha pikemaks ajaks lahkuda autost. Ta käib korra meres või järves suplemas, kuid istub suurema osa päevast oma armsas autos ja kihutab mööda maanteid või linnatänavaid.

Õhtud, mis tööline on vabrikust vaba, veedab ta intiimses kontaktis tehnika ühe viimase suursaavutusega – televisiooniaparaadi ees. Paljudel kulub selleks kogu vaba aeg. Kasti ees istub kogu perekond imeväärse kannatusega – vanad ja lapsed tundide kaupa, et jälgida ka kõige banaalsemaid ja vaimuvaesemaid programme. Nii teevad miljonid ja miljonid kogu maailmas, sulades kokku ühiseks rahvamassiks, mõteldes samu miljonite mõtteid, tundes samu miljonite tundeid, üles kruvides oma tundeelu seksi ja röövimistega, olles lugematute tapmisstseenide pealtnägijaks. Et see miljonitesse ulatuv tv-mass nõuab eeskätt niisugust programmi, mis erutab ta ürgseid loomalikke instinkte, on kõikidele teada. Iga tv-saatja juures on rakendatud tuhandeid spetsialiste publiku soovide uurijatena ja saadete koostajatena, nemad teavad täpselt, mida enamik nõuab ja mis riigivõimu seisukohalt on soovitav.

Jällegi näeme tuntud tõsiasja: tehnika on loonud võrratu ime – programmi on võimalik saata sadade kilomeetrite taha igaühele koju kätte, aga inimene on sama, mis ta oli aastatuhandete eest.

Teeme väikese ekskursi ajas 2000 aastat tagasi. Peagu igaüks meist on käinud Roomas, kus on säilinud mälestusmärke ka rahvamasside ajaviitepaikadest, mis olid tarvitusel kahe aastatuhande eest. Keset linna seisab tohutu ehitus Colosseum. Neid 2000-aastasi müürisid vaatleb iga turist, imetleb nende võimsust ja vastupidavust ajahambale.

Ehitus sai nime Colosseum keskajal oma tohutu suuruse pärast, varem kutsuti seda lihtsalt Flaviuse amfiteatriks. See valmis keiser Flaviuse valitsusajal a. 80 p. Kr., ehitamine võttis 5 aastat. Kui määratut tööd ja suuri tööhulki see nõudis, lasevad varemed tänapäevalgi aimata. Colosseum on neljakordne ovaalne sammasehitus, mis mahutas kuni 45 000 pealtvaatajat, seega suure osa Rooma elanikkonnast. Ehitustehnika pidi olema kõrgel järjel. Amfiteatri vaimukalt konstrueeritud koridoride- ja treppidesüsteem võimaldas 45 000-pealise publiku kiiret sisselaskmist ja samuti teatri hõlpsat tühjendamist. Aristokraadid istusid alumisel korral areeni ümber, lihtkodanikud üleval, naised olid surutud neljandale korrale ja nad pidid kaasa tooma oma pingi, kui soovisid istuda. Allkorral olid veel loozhid vestaneitsidele, linna-ja riigijuhtkonnale ning muidugi keisrile, kes oli tavaliselt etenduste korraldaja. Keisril ei tarvitsenud tulles ega lahkudes rüselda määratu publiku ning pööbli hulgas, tema tarvis oli ehitatud maa-alune tunnel, mis ühendas selle tähtsa kogunemispaiga otse Palatiumiga.

Programmid olid koostatud publiku enamiku soovide kohaselt, nagu tänapäevalgi programmid koostatakse. Rahva närve pingutasid kõige enam ning vastasid soovidele – võitlused elu ja surma peale. Neid oli kaks pealiiki – inimetendused ehk gladiaatorite mängud (ludi gladiatorii) ja loomaetendused (venationes). Laipade väljakandmine toimus selleks ehitatud laia koridori mööda, mis viis laibauksele (porta libitinaria). Kandmist oli palju, nii inim- kui loomalaipu jäi areenile ohtrasti. Juba avaetendustel aastal 80, mis kestsid sada päeva, tapeti üheainsa päeva jooksul 5 000 metselajat.

Nagu teame, rahvamassid on alati nõudnud igapäevase leiva kõrvale ka tsirkust (panem et circensem). Meie esiisade leivamured pole järelpõlvedele maha jätnud nii võimsaid mälestusmärke ega varemeid kui nende tsirkused. Alles nüüd, 2000 aastat hiljem, on mootorsõidukite tekitatud maa-vibratsioonid ja gaasidega küllastatud õhk hakanud neid võimsaid mälestusmärke lõplikult hävitama. Omal ajal oli neid 300-400.

Et leivakõrvase-küsimuses, s. o. ajaviites, langesid kokku niihästi masside kui ka valitsejate huvid, sellepärast on masside ajaviite eest alati kuninglikult hoolt kantud. Kes võis rahvahulkadele pakkuda meelepärast ajaviidet, sellele kuulus nende poolehoid. Pööbli poolehoiu saavutamiseks tehti kõik võimalik. Valitsejad ja valitseja-positsiooni taotlejad püüdsid alati üksteist üle trumbata rahvale lõbustuste pakkumises. Gladiaatorite mängud toimusid keisri otsesel juhtimisel. Mitmed keisrid on koguni ise gladiaatoritena areenile läinud. Keiser Nero võitles publiku ees lõukoeraga ja – võitis! Populaarsus suurenes asjakohaselt. Muidugi tarvitas Nero pettust ja trikki, mis oli publikule teadmata – ta võitles taltsutatud lõviga.

Kuidas on olukord tänapäeval? Colosseum ja paljud muud osaliselt säilinud amfiteatrid seisavad varemetes, neid pole vaja üles ehitada ega uusi rajada. Tehnika võimaldab gladiaatorite mänge nende tänapäevasel kujul näidata mitte 45 OOO-pealisele publikule, vaid miljonitele vaatajatele samaaegselt. Ja mängud viiakse igale perekonnale koju toanurka. Colosseum seisab soojas toas, sobivasti vähendatud kujul, aga küllaldane, et perekond võib selle ümber koguneda ja etendusi nautida. Pole kuhugi minekut, pole ustel tuhandete keskel rüselemist, pole vihma- ega lumesadu ülevalt peale langemas. Laibad kantakse välja, ilma et meil tarvitseks tunda ebamugavaid lõhnu. Ja meil on kogu aeg mõnus kindlusetunne, et ka keiser istub oma loozhis ja jälgib iga stseeni, iga repliiki heakskiitva peanoogutusega. Eriti kehtib see diktatuuririikide tv-programmide suhtes, kus valve ei katke sekundikski. Mõnigi kord astub keiser ka isiklikult areenile ja võitleb lõukoeraga ning võidab. Meie lugupidamine tõuseb. Enne võitluste algust hüüavad gladiaatorid oma viimse tervituse: Elagu keiser, surmaminejad tervitavad sind! (Ave caesar, morituri te salutant!)

Kõik toimub muidugi moderniseeritud kujul, me oleme ju moodsa aja inimesed. Aga meie loomus on põhiliselt sama, mis Colosseumi publikul 2000 aasta eest.

Lubasime endile selle kõrvalepõike, et illustreerida inimese vajadusi ajaviite järele, mis pole oluliselt muutunud aastatuhandete kestel. Ka kirjandus allub sellele põhireeglile. Kuivõrd massiühiskond üldse kirjandust vajab, nõutakse esijoones ajaviitekirjandust, kioskikirjandust. Elu reaalsetes võimalustes piiratud lugeja otsib kirjanduses kompensatsiooni oma põnevuse-ja pingevajadustele (seiklust, meeleolu), teinekord taas lõtvumisvajadustele pärast pingsat päevatööd (meelelahutust, vaheldust). Kirjandus peab pakkuma aseainet elu puudujääkidele õnne, seksuaalsete vajaduste, inimlikuma ühiskonna suhtes. Need vajadused pole võltsid ega kritiseerimisväärsed, need on õigustatud ja loomulikud. Küll tuleb aga ebaloomulikuks ja võltsiks pidada olukorda tänapäeva kirjandusturul, kus kirjastaja profiidihuvide tõttu pakutakse esijoones väheväärtuslikku ajaviidet.
Samal määral negatiivne nähtus on poliitilise surve tõttu turustatav ajaviitekirjandus. Kui igaüks teab, et Ameerika on ajaviitekirjanduse ja massikultuuri kodumaa, pole sugugi niisama üldiselt tunnustatud, et sama olukord kehtib sotsialismiriikides, kuigi neis on kirjandusturu tase pigemini tunduvalt madalam. Seda pole kerge märgata, kuna massikultuur esineb neis riikides propaganda ja pedagoogika ülesandeis enam kui otseselt ajaviitena. Seda toodetakse massi tarvis valitseva klassi poolt, see kirjandus ja kunst ei väljenda üksikute kirjanike ega kunstnike tõekspidamisi ega ka mitte massi tõekspidamisi. See pigemini ekspluateerib (kurnab) kui rahuldab masside kulluuritarbeid, siin poliitilistel põhjustel, kuna kapitalistlike riikide ajaviitekirjandust toodetakse majanduslikel põhjustel. Ühekülgse arengu nõiaring avaldub saatuse irooniana: sama kiidetud ja jumaldatud tegur – muinasjutulist tõelisuseks muutev tehnika, mis on välja kasvanud vabast teadusest ja paljude generatsioonide kõige valgustatumate peade tööpingutustest, mis on vabastanud inimese raskest füüsilisest tööst, andnud talle palju vaba aega, majandusliku heaolu, elumugavused, hariduse, sama võimas tegur on libisenud oma looja, homo sapientise kätest ja sattunud inimliku julmuse teenistusse: aidanud võimule raudse haardega diktatuurid, aitab neid oma positsiooni kõvendada kaasinimeste orjastamise, kurnamise ja tortuuri näol, uute maa-alade vallutamise varal, aitab vanade kultuuririikide ühiskonnasüsteemi õõnestada ja need alistada barbaaridele. Sõja- ja tapamasinad, indiviidi kontrollimis- ja alistamisaparaat, propaganda, agitatsiooni ja vale levitamisseadmed on arendatud täiuslikkuseni tänu tehnika hiilgavatele saavutustele.

Sellevastu kirjandus, nimelt survest ja manipuleerimisest vaba kirjandus kui inimvaimu õilsamaid avaldusvorme, vaimseid väärtusi ja inimväärset ühiskonda eeldav ning hindav eluavaldus, esindab paratamatult opositsiooni võimutäiuse, tehnika ja majanduse ühekülgse eelistamise suhtes.
Kuhu viib praegune areng, kui sel takistamatult lubatakse jätkuda? küsivad mõtlejad ja viimastel aastakümnetel tekkinud uue teaduse, futuroloogia esindajad. Vaimsete väärtuste ja moraali hülgamine? Kuhu viib olukord, et inimene on kaotanud kontrolli iseenda loodud masinate üle, ümbruse saastumise üle, loodusvarasid hoolimatult hävitava röövmajanduse, ühiskondliku eetika laostumise üle?

Märgid on kurjaennustavad: miljöösaastumine ohustab meie tervist ja teeb elu talumatuks, õhk ja vesi on rüvetatud, ümbrus kärarikas, toit mürgine ja maitseta, kuritegevus, uimastusained ja alkohol levivad tohutu kiirusega. Inimest on asunud juhtima ja kontrollima tohutu hulk nimetuid ühiskonnamasinaid: riigiaparaat, kaubanduslikud ettevõtted, ametiühingud, mis kõik mitte ainult ei suru kõrvale inimese individuaalseid huvisid ja soove, vaid palju enam – need püüavad hävitada ta individuaalsuse, muuta ta peagu elutuks ühiskonnasüsteemi rattakeseks. Produktiivne töö tundub inimesele tülikana ja mõttetuna, partei neelab kõik töötulemused. Religiooni asemele on astunud materialistlik maailmavaade, mis püüab veenda elumõtet nägema majanduslikus heaolus, rahas, ülejäägi kasvamises.

Juba pool sajandit tagasi kõneldi läänemaailma hävingust, tänapäeva mõtlejad ja futuroloogid on samuti pessimistlikud: kui areng pidurdamatult jätkub praeguses suunas, on lõpptulemuseks globaalne enesemõrv.

Nõiaring tuleks murda – praegune arengusuund peatada, juhtida tehnika inimväärse ühiskonna ning inimsõbraliku miljöö loomisele. Seniste väärtuste asemele tuleb seada elukvaliteet, taastada vaimsete väärtuste hindamine. Inimkonna üleelamise retseptiks seab ameerika riigiteadlane Ferkiss “ekoloogilise humanismi”, mis oleks vastand praegusele arengut tagasikiskuvale ning inimest hukutavale tehnokraatiale. Kõik senised ideoloogiad on vananenud ega kõlba ühiskonnaelu aluseks. Tehnika saavutuste toimel on tekkinud inimkonna elus tundmatu ning ennekogemata situatsioon, sellel puuduvad kõik ajaloolised paralleelid. Teaduslikud eeldused, millel tuginevad vanad poliitilised õpetused ja ideoloogiad, on praeguses olukorras aegunud. Looduse vallutamise ja röövmajanduse asemele tuleb juhtmõtteks seada koostöö. Inimene kui indiviid, vaimsed väärtused ja moraal tulevad seada aukohale. Kirjandusel oleks täita tähtis osa inimväärsema ühiskonna ehitamisel ja katastroofi vältimisel.

***

Lugejaskonna nõudmine ning selle “raiskuläinud maitse”, mida juba Kreutzwald omal ajal karmilt sõitles, on muidugi võimas tegur, mille toel meie ajaviitekirjandus alati on vohanud. Aga selle kõrval on samas suunas kaasa mõjunud teine ning ajuti veelgi tugevam jõud, kuid mida ainult harva on võidud varjamatult ning õige nimega nimetada – tsensor, riigivõim. Mõlemad tegurid on olnud samasuunalised: nad on tõrjunud kõrvale tõsisema, asjaliku ning kunstiväärtusliku loomingu, mis ei või areneda kitsastes kättenäidatud piirides, nad on soodustanud ajaviitekirjandust.

Kõikjal kohtame populaarset rahva-ajaviidet, mis igal pool ja igal ajal lokkab, meiegi kirjanduses juba varakult, see on kerge naljajutt. Mis oli meie möödunud sajandi jutukirjandus muud, kui valdavas enamuses naljajutt! Rahvavalgustajad tuli pakutav õpetuse-iva peita lõbusa ajaviitejutu magusa koore sisse, et seda rahvale suupäraseks muuta. Isa Jannsen kirjutas oma Postimeest familjaarses naljatoonis. Inimesi tuli lugema õpetada ja lugema meelitada, seda saavutati naljajutuga. Kui industrialismi sissetungiga ning ajalehtede teenel nõudmine jutukirjanduse järele kasvas, varustasid lehed end “jututubade”, “õhtuste kõnede” ja “lõbulisadega”, mõnedel oli ilukirjanduslik “saba” suurem kui pealeht ise. Kõigis neis oli kerge naljajutt kõrges hinnas. “Süütuid naljandeid — armastas tolleaegne lehelugeja, tolleaegne leheväljaandja ja tolleaegne tsensor”, ütleb Eduard Vilde, olude põhjalik tundja ning meie sajandilõpu prominentseim naljajutu esindaja. Neist kolmest – lugeja, kirjastaja, tsensor – olenes tolleaegne kirjanik ja tema looming, viimane sellest kolmikust sidus ta käed kõige tugevamini.
Tegurid, mis kujundasid meie algava jutukirjanduse põhilaadi ning mis saja aasta eest vormisid noore Vilde “kolistamise kõrred” lehtede “lõbulisades”, eksisteerivad põhiolemuselt ka tänapäeval. Vilde on tolleaegset kirjanduslikku miljööd tabavalt iseloomustanud:

Nalja, võimalikult ohtralt nalja oli (vaja) lehte torgata! Igatahes ei tohtinud suuremad pühad naljata jääda: jõuluks, lihavõtteks, nelipühiks, jaanipäevaks pidi lehes vastavale pühale pihta õmmeldud naljajutt sees olema! See oli muidugi toimetuse ilukirjandusliku liikme hankida.

See oli lihtne, ent mitte nii kerge autorile ega tänulik. Nalja sool on pilge. Aga see sool polnud vabalt tarvitada. Naljakirjaniku ainevald oli äärmiselt piiratud. Sest tsarism pidas pühaks ja puutumatuks iga olevust ja iga asutust, mis teda kardetud Ahhcroni vastu otse või kaude vähegi võis toetada, ning just kõnesoleval ajajärgul ametles Eestis tsensor, kes valvas verise pliiatsiga selle pühadus- ja puutumatusseaduse täpselt täitmist.

Poliitilisel ja sotsiaalsel pilkel oli tol olukorral muidugi tsensorikriips juba enne kirjutamist peal. Pilgata, ironiseerida, karikeerida jäi see, mis oli maksvale korrale ja selle palgatud või vabatahtlikele tugedele kuidagi vaenulik või ebasoovilik. Kelle süda seda ei tihanud, see võis pilgata, mis üle jäi: riiakal ämma, tõlpi külamatsi, kerglast rättseppa, häbelikku kosilast, vanapoissi ja vanapiigal. Seda siis tehtigi. Tegid teised, tegin mina. See vahest ei vabanda, kuid seletab.
Samas, lk. 255 j

Vene impeeriumis töötav kirjanik sai niisiis oma kõige rangemad juhtnöörid riigivõimult, just nagu tänapäevalgi sotsialistliku realismi kirjutaja saab juhtnöörid parteikongresside ja poliitilise juhtkonna instruktsioonide näol. Et vähimgi komistamine tsensuurimääruste vastu võis tuua ajalehe sulgemise, väljaandja või kirjaniku vangistuse või Siberi-teekonna, selle kohta ei puudu teated. Kirjaniku opositsioon riigivõimu suhtes polnud mõeldav. Aga sama endine naljajuttude autor kirjutab Kopenhaagenis aastal 1913, kui ta on tsaarivalitsuse otsesest võimupiirkonnast väljas ja hüljanud ajaviitejuttude tootmise, et kirjanduse väärtus seisneb esijoones opositsioonivaimus, mitte alatises kaasaminekus ja roomamises:

Luuletaja kui “nägija”, kui lahtiharutaja ja seletaja seisab ju enamasti ikka opositsioonis, kui ta mitte madal roomaja või argpükslik oportunist ei ole. Suurte romantikute ja klassikute, veel enam aga suurte realistide ja naturalistide teosed on ühel või teisel viisil ikka rebellilised, see just teeb nende vaimlise peaväärtuse välja.

Ajaviitekirjandus ei puuduta aktuaalseid päevaprobleeme, ei arvusta ülekohtust riigivõimu ega ühiskondlikke puudusi. Kui ta ka otseselt ei kiida riigijuhtide tarku ja ettenägelikke korraldusi, on ta ometi tsensori ja riigivõimu silmis kõigiti tervitatav ja soodustamisväärne kirjandusliik – ta pakub mõistlikku ajaviidet ja unustust, lämmatab opositsioonimõtteid.

Olgugi et Prantsuse revolutsiooni ajal välja kuulutati Inimõiguste deklaratsioon, millega mõtte-, sõna- ja trükivabadus tunnistati tähtsaimateks inimõigusteks ja mis ka läänemaailmas sellest peale tegelikult on kehtinud, jäi olukord Vene impeeriumis endiseks. Riigivõim lämmatas brutaalselt iga vaba mõtte, sõnaja trükirea, kui see tundus talle ohtlikuna, just nagu nii oli talitatud keskajal või veelgi kaugemas minevikus. Kirjaniku ülesanne oli ülistada tsaari ja kehtivat ühiskonnakorda otsekui vanas Roomas, “kus üksikud türannid kirjanikke ja kunstnikke nagu ilusaid naisigi oma kojas hoidsid lõbustuseks ja silmakirjalikuks tõenduseks olevatele ja tulevatele põlvedele oma haridusest ja kultuuriarmastusest. — Türann laskis end kiita ja ülistada ning selle eest maksis ta enamasti rikkalikult.

Kirjanduse kvantitatiivne virgumine, ennenägematu suur nõudmine lugemisvara järele, olenes muidugi lugejaskonnast ja kohalikest oludest. Ka mujal oli kogetud sama.
Mis meil toimus möödunud sajandi lõpul – laiade lugejahulkade koondumine kirjanduse ümber ja määratu nõudmine ajaviitelektüüri järele – polnud midagi ainulaadset. Nii oli vanades kultuuririikides – valgustusaja järelkajana -juhtunud sadakond aastat varemini. Kui laiad rahvahulgad, keda seni oli hoitud orjuses ja vaimupimeduses, jõudsid sotsiaalselt ja majanduslikult paremale järjele ja sellega kaasas käis lugemisoskuse üldistumine, pääses kõikjal vallale tohutu nõudmine ajaviitekirjanduse järele. Saksas toimus see 18. sajandi teisel poolel. Kui aastail 1750— 1760 ilmus 73 romaanipublikatsiooni, s. o. 7 romaani aastas, oli uudisromaanide hulk järgmisel aastakümnel juba 189, veel aastakümme edasi – 413, kuni sajandi viimasel kümnendil ilmunud ajaviiteromaanide arv oli 1623; see tähendaks, et kümme aastat pidevalt iga kahe päeva tagant ilmus uus ajaviiteromaan (kui oletame, et nende publitseerimissagedus oli jagatud ühtlaselt).

Umbes sama oli olukord inglastel, kui neil näit. a. 1740 -1815 ilmus 1375 ajaleheromaani, või prantslastel, kui neil möödunud sajandi algul ilmus üle saja romaani aastas (a. 1819 näit. 226 hirmuromaani, 1822. aastal 160 romaani 447 köites). Kõike seda tuleb hinnata positiivse nähtusena – uus lugejaskond tegi esimesi samme raamatutemaailmas, see oli ajutine huvisuund üleminekul paremale lektüürile. Me ei tohi ka omi värskeid romaanilugejaid möödunud sajandil süüdistada nende halva valiku ja “raiskuläinud maitse” pärast, küll aga oleks raske õigustada tänapäevalugeja suurt poolehoidu ajaviitekirjandusele, niisamuti kui me ei või uusanalfabetismi pidada positiivseks nähtuseks.

***

Meie ajal peame paraku konstateerima tõsiasja, et kõikjal kultuurimaades kirjanduspublik taganeb endisest heast sõbrast raamatust – noorem generatsioon muutub kord- korralt apaatsemaks kirjanduse nagu ka muude kultuuriväärtuste suhtes. Rootsis konstateeriti uurimuse põhjal a. 1973, et siinsete gümnaasiumiõpilaste huvi kirjanduse vastu on äärmiselt madal, madalaim maailmas. Belgia kõrval käsitletakse Rootsi koolides ka teataval määral kirjanduse ajalugu ning aktuaalsuse kaotanud kirjandustooteid. See köidab õpilaskonna huvi veelgi vähem: ainult 6 % õpilastest ütleb endal olevat kirjanduslikke huvisid, 90 % tahab televisiooni ja filmi. Rootsi gümnaasiumiklassides keskmiselt ühes kolme hulgast ei loetud peagu kogu õppeaasta jooksul ainsatki luuletust. Niisamuti oli proosakirjandusega: 30 % õpilastest ei lugenud õppeaasta jooksul ainsatki lehekülge proosakirjandust. Huvipuuduse kõrval on apaatsuse põhjuseks ka asjaolu, et tänapäeva kooliklass on nii rahutu, et oleks mõttetu kirjandust lugeda või loetud teksti arutleda. Selles olukorras ei või muidugi loota, et noored kooli lõpetades kaasa saaksid harjumuse raamatuid lugeda. Ka lugemisoskus on noorsoo hulgas tugevasti vähenenud, pikema teksti lugemine tekitab juba selle tõttu raskusi. Tuhat õpilast aastas lõpetab algkooli analfabeetidena. Nn. arengumaade rahvastik pole kirjanduse hindamisele jõudnud veel “vana analfabetismi” tõttu, elanikkonna hulgast pole suudetud välja juurida “vana” kirjaoskamatust.

Ameeriklaste “kultuurilisest barbaarsusest” on kõneldud juba kaua tagasi. Raamatulugejate protsent elanikkonna hulgas oli silmatorkavalt madal (25 %) juba paarkümmend aastat tagasi (veebruaris 1950) korraldatud uurimuse alusel. Inglismaal, Norras, Kanadas ja Austraalias oli olukord sama uurimuse põhjal parem (Inglismaal leidus raamatulugejaid 50 % elanikkonnast).

Sotsioloogilisi uurimusi raamatulugemise kohta on sooritatud ka Skandinaavias, kuid sotsioloogia suhteliselt noore teadusena ei või veel esitada küllaldasi ega täiesti usaldatavaid ülevaateid. Tulemused olenevad suurelt osalt ka meetodist – kuidas esitatavad küsimused on defineeritud, kuidas neid esitatakse ja kui suurt inimhulka küsitletakse. Rootsi uurimiskomisjon (bokutredning) jõudis sensatsioonilistele tulemustele, et siin olevat kindlaid raamatulugejaid tervelt 63 % elanikkonnast, lisaks juhuslikke 8 % ja mittelugejaid 29 %. Taanlased sellevastu näivad olevat oma tulemustega tegelikule olukorrale lähemal, kui nad hindavad oma kirjanduselugejaid 26 %-le rahvastikust. Nad tarvitasid küsitlusel lihtsat ning konkreetset küsimust: “Kas teil on parajasti mõne raamatu lugemine pooleli?” Nii saadigi 26 % positiivseid vastuseid. Rootslased aga pidasid raamatulugejateks neid, kes ütlesid aasta jooksul olevat lugenud mingit raamatut. Nähtavasti on olukord siingi sama kui ameeriklastel, kui nad kõnelevad “puuduvast kolmveerandist” ja “kaotatud 75-st” (the missing three quarters, the lost seventyfive): 25-30 % üle 15-aastastest inimestest loeb raamatuid enam-vähem järjekindlalt, aga vähemalt 30 % ei loe neid iialgi. Uurimistulemused näitavad ka, et linnaelanikud loevad enam kui maaelanikud ning et lugemisfrekvents suureneb kõrgema hariduse puhul niisamuti oleneb lugemine tugevasti sotsiaalgrupist.

Kuidas raamatulugemine inimest mõjustab? Mil määral ja mis suunas? Mis üldse juhtub lugejaga? Küsimuskompleksile on raske adekvaatset vastust anda, mõned uurijad väidavad, et vastamine olevat koguni võimatu – probleem on lahendamata, puuduvad küllaldased uurimused, praegused oletused ja järeldused on nõrgalt põhjendatud. Teisalt on aga ilmne, et tegelikus elus valitseb hoopis teine käsitus: raamatu mõju on suur niihästi positiivses kui ka negatiivses mõttes, sellele tuleb anda õige suund, kahtlemist pole. Raamatuturu dirigeerimisele on sajandite kestel pühendatud suurt tähelepanu, kontrollaparaadile on ohverdatud hiiglaslikke summasid, seda tehakse mõnel pool praegugi drastilise rangusega. Eriti silmatorkav on raamatuturu ja lugejate lektüüri järelevalve diktatuuririikides.

Kirjanduse tsensuur ulatub aastatuhandeid tagasi minevikku, diktaatorite ja türannide suhtes kriitilisi autoreid on taga kiusatud, maalt välja saadetud ja surmatud niisama kauges minevikus kui meil on teateid kirjanduse olemasolust. Tänapäevalgi pole olukord diktatuuririikides teisiti: “sotsialismiriikidesse” ei lasta sisse ainsatki raamatut tsenseerimata, oma raamatuproduktsioon seisab range kontrolli all. Sõnakuulmatuid autoreid leidub alati hulganisti orjalaagrites ja vaimuhaiglates. Tohutu valveaparaat peetakse käigus ja sellega seotud kulud kantakse muidugi eeldusel, et vabalt kirjutatud ning opositsiooniline raamat võib kõigutada riigisüsteemi aluseid ning et valitseja või valitseva partei seisukohalt selline tõhus kontroll on vajalik. Polegi ilmselt liialdus, kui paguluses viibiv vene kirjanik, nobelilaureaat Solzhenitsõn väidab oma tv-kõnedes, et kui tema teos Gulagsaarestik vabalt lubataks Venesse sisse viia ja igal soovijal häirimatult ning karistamatult läbi lugeda, siis variseks kommunistlik süsteem Venemaal kokku.

Umbes nii on diktatuuririigid alati kujutlenud süsteemile kriitiliselt suhtuvate raamatute mõju: mäletame endi kaasajastki suurejoonelisi raamatupõletamisi Hitleri Saksamaal koos autorite hävitamisega koonduslaagrites (kui nad ei jõudnud välismaale põgeneda), oleme kuulnud kirjanike küüditamistest Siberisse või paigutamistest vaimuhaiglatesse kommunistlikul Venemaal. Kõike seda on tehtud veendumuses, et raamat mõjustab inimese meeli ja käitumist. Kunagi pole kõikvõimsas riigiaparaadis üles kerkinud mõtet, et raamatulugemise efekt inimese mõttemaailmale ja käitumisele on vähe uuritud probleem, kindlaid järeldusi pole võimalik teha.
Niisama vähe on katoliku kirik kahe aastatuhande jooksul kahelnud pidamast keelatud raamatute nimestikku (index librorum prohibitorum) või lakanud seda hiiglaslikku loendit aasta-aastalt täiendamast uute tiitlitega. Selles nimestikus võime vähem tuntute hulgas leida sõnakunsti suurimaid meistreid, nagu Balzac, Dumas sen. ja jun., Flaubert, France, Heine, Hugo, La Fontaine, Lenau, Lessing, Maeterlinck, Rousseau, Stendahl, Voltaire, Zola ja lugematud teised, enamikul keelu all kõik teosed.
Aga just keelud ja loendid, tsensuur, autodafeed ja kirvestega tükeldamised kinnitavad omalt poolt, et raamat on võimas ning võitlev kultuuritegur, see pole muutunud ülearuseks. Kui ka lai mass temast apaatselt mööda läheb, kui mõni generatsioon temale põlastades selja pöörab, leidub teisi autori kaasajal või tulevaste generatsioonide hulgas, kes olgu trükivärske või ka vana tolmunud köite aukartuses avavad ja sellest jõudu ammutavad argielu raskustes ja rõõmu tunnevad puhkesilmapilkudel.

***

Massiühiskonna kirjandus, kuivõrd seda vajatakse, oleneb niisiis eelkõige tehnika arengust, inimese ajaviite- ja meelelahutuse-vajadusest, aga ka riigivõimu kesksest juhtimisest. Lisaks kirjandus on aga ka müügikaup, mis on jällegi oluline tegur selle üldilme kujunemisel, seda turustatakse põhiliselt samal viisil kui iga muud kaupa. Kultuuri resp. kirjanduse turustamine ei erine oluliselt jalanõude, käekellade, televisiooniaparaatide või muude tarbekaupade müügist. Ka nende puhul ei ole ostjal esimeseks kriteeriumiks kvaliteet, vaid palju enam vajadus, mood, hind, aga suurelt osalt ka kaupmehe osavus pakkumisel. Kaval kaupmees müüb osava reklaami ja mitmesuguste ärivõtete varal odavat kaupa tubli vahekasuga, isegi ostjale aktuaalsel silmapilgul hoopis tarbetut kaupa, ta suudab ostjat seejuures veenda, et see on teinud kasuliku kauba.

Äriprintsiip dikteerib teatavasti, et müüdav kaup peab olema tasuv. Seda peab olema ka kirjandus, kahjudega ei võida ju sedagi müüa, kuigi ehk idealistid nii sooviksid. Siin peitubki tähtis tegur, mis omalt poolt kirjanduse laadi suunab. Kirjanduslooming muutub produktsiooniks, massiproduktiks: produtseeritakse seda laadi kirjandust, mille järele on nõudmist, s. t. kirjandusloomingust saab ajaviitetööstus, kuna massid nõuavad ajaviitekirjandust. Moodsad kirjastused ongi igal pool muutunud suurelt osalt romaanivabrikuteks, sest romaani järele on veel nõudmist, vajatakse kerget ajaviiteromaani. Selles otsib meie aja inimene meelelahutust ja pagu tõelisusest. Kergesisuline romaan peab lugejale kätte näitama ka riigivõimule meelepärase vaatevinkli.
Kirjandusproduktsiooni tehnika ja majanduslik planeerimine peab sammu kõige muu kaubatoodangu omaga. Siingi paneb end maksma kontsentratsiooni- ja monopoliprintsiip – väikesed kirjastused on mõistetud väljasuremisele, autori omakirjastus võib toimuda ainult juurdemaksu varal. Ratsionaliseerimine toimub eelkõige sortimendi alal – kõik väheminev nagu luule ja esseistika jäetakse kõrvale, romaanid lastakse turule seeriate ning taskuraamatutena. Toodangu esimene ning möödapääsmatu faas, käsikirja valmistamine, toimetatakse tavaliselt kirjastusele lähedalseisva ringi piirides, et selle aegavõtva töö eest makstavad summad ei hajuks võõrastesse kätesse.

Aga ka romaani lugejaid, nagu juba mainitud, pole enam eriti palju. Kui laiemad rahvahulgad midagi lugemiseks kätte võtavad, siis – kioskikirjandust. Ja paljud ei loe üldse midagi, piirduvad televisiooniga. “On hea, et igaühel on väärtuslik kunst käeulatuses”, ütleb tuntud marksistlik skri-bent Marcuse, “võidakse vajutada tv-aparaadi nupule või minna välja kõrtsi”.

Kahe aastakümne eest (1954), s. o. meie pagulaskirjanduse parimal õitseajal, korraldas Eesti Kirjanike Kooperatiiv ankeedi varal uurimuse oma lugejaskonna kooseisust ja vajadustest, analüüsiti 1231 ankeeti. Praegune uurimine näitaks arvatavasti tunduvalt pessimistlikumat olukorda.

Tol ajal oli eesti raamatulugeja keskmine vanus 41 aastat, enamik lugejaist 30-40 aasta vahel. Mehed lugesid enam kui naised (58 % mehi), valdav osa lugejaist oli kesk- või ülikooliharidusega, ainult 13 % algkooliharidusega.

Nagu äsja rõhutasime, kirjandus on sunnitud seadma end lugejaskonna soovide järele, kui ta soovib olla kasutoov kaubaartikkel. Huvitav fakt, et meil ligi 60 % lugejaskonnast oli mehi, on arvatavasti jätnud jälgi meie romaanikirjandusse. Võiks oletada, et meie menukamate bestsellerite kangelane oli mees. Lähem uurimine eeldusel, et kirjastused annaksid uurijale kasutada raamatute läbimüügiarvud, võiks seda oletust kinnitada. Analoogiliseks võrdluseks võiks nimetada, et ameerika raamatuturul on bestsellerite kirjutajad hoolega kaalunud mitmeid sisulisi ja kompositsioonilisi asjaolusid, mis mõjustavad läbimüüki. Seal koosnes kõnesoleval ajal, paarkümmend aastat tagasi lugejaskonna enamik naistest. Sellest olenevalt pidi romaani peategelane olema naine, kellega lugeja võis end identifitseerida ja kes teda huvitas. Edasi pidi romaan sisult olema ajalooline ja lisaks parajal määral käsitlema usuprobleeme. Kui need põhinõuded olid arvesse võetud, võis romaan muutuda bestselleriks, hästimüüdavaks teoseks.

Edasi näitas eesti raamaturu uurimine 20 aasta eest, et juba tol ajal oli suund ilmne, mis aeg-ajalt on süvenenud – kirjanduse otstarve oli esijoones meelelahutus ja ajaviide, nagu teistelgi rahvastel – 90 % lugejaist pidas kõige armsamaks zhanriks romaani. Luulet soovis 32 %, essee esimesele kohale seadjaid oli ainult 18 %. Ajaloolised ained kirjanduses öeldi olevat kõige meeldivamad (64 % lugejaist). Seegi asjaolu ühtib olukorraga mujal; ka ameerika bestseller-romaanide lugejad soovisid sama. Kodumälestuste elustamist peeti meie kirjanduse tähtsaks ülesandeks (55 % lugejaist). Sedagi soovi on eesti romaaniautorid kahe viimase aastakümne jooksul tõsiselt arvestanud.

Saatuslik negatiivne probleem, mis praegu on hoopiski teravam, ilmnes juba tol korral: keeleoskuse halvenemine. Ainult 57 % ankeedivastajaist võis kinnitada, et neil eesti-keelset ilukirjandust lugedes ei esinenud tekstides tundmatuid eestikeelseid sõnu; 62 % lugemisealistest lastest luges aga juba siis meelsamini võõrkeelset kirjandust.

Keeleoskus on meil kahe viimase aastakümne jooksul kahetsemisväärselt halvenenud, selle kohta võime tõendeid saada igal sammul, kui kaasmaalaste keskel liigume või nende kirjutusi loeme. Laste keeleoskus on halvenenud tohutult. Seda tõsiasja arvestades peame tunnistama, et emakeelse kirjanduse lugemine on hädavajalik nii noorele kui vanale. Ka neile, kes ilukirjandusest üldse lugu ei pea, tuleks tungivalt soovitada, et nad oma keeleoskuse värskendamiseks ja säilitamiseks siiski loeksid. Loetagu missugust eesti raamatut tahes – puhast ajaviitekirjandust või kioskikirjandust meie autorid teatavasti pole üldse kirjutanud, kõik meie kirjandus oleks soovitamisväärne.

Nagu juba algul märgitud, on eesti kirjanduse ülesandeks aegade kestes alati olnud peamine osa meie kultuurielu kandmises. Sama konstateerib meie nüüdse pagulaskirjanduse ülesannetest kirjanik Evald Mänd:

Tänapäeva eesti kirjanik võtab oma ülesannet niisama tõsiselt nagu minevikus. Ta tunneb, et ta on vahetult seotud oma rahva saatusega. Tema õlgadele on laskunud eesti rahvusliku kultuuri säilitamise ränk rist. Loorberi asemel ehib ta pead ta rahva kannatuste okaskroon. Tõeline kirjanik tunneb selletõttu, et ta moodustab oma rahva südametunnistuse hääle, mis kisendab katuste peal sellest, mis ta hingekambrites sosistatakse. Ta on millegi esindaja, mis on temast endast suurem ja valdavam, ja peab sellepärast kuulutama, kuigi keegi teda ei kuule.
Evald Mänd, Kirjaniku missioon. Tulimuld 1955, lk. 3.

Esitatud mõtteid kokku võttes võime konstateerida, et meie aja inimene ja massiühiskond kasutab oma vaba aja enamasti ebakultuurseks meelelahutuseks ja ajaviiteks, kultuuritarbed on vähesed. Turunõuete ja poliitiliste olude survel pääseb domineerima kirjanduslik ajaviitetööstus. Eesti kirjandusel on aga aegade kestel lasunud peale kunstinaudingu andmise ka tähtsad rahvuslikud ülesanded rahva, kultuuri ja keele säilitajana. Need ülesanded on tal tänapäeval aktuaalsemad kui kunagi varem. Meie vajame kirjandust enam kui meie asukohamaade elanikud, vajame enam väärtkirjandust, peame enam oma kirjandust lugema ja selle arengut toetama.

Kirjandus, nagu kõik väärtuslik kunst, pole võim, ütleb Thomas Mann, see on ainult trööst, aga ta on antud inimkonna saatjaks ürgsetest aegadest peale:

Kunst, mida luuakse inimelu vaimseks ergutamiseks, ei siruta elule vastu nihilismi külma kuradirusikat. Ta on seotud headusega, ja ta põhimine olemus on headus, tarkuse kaaslane, lähedane armastusele. Kui ta inimese meelsasti naerma paneb, siis pole see kahjurõõmunaer, vaid lõbu, milles sulab viha ja rumalus, mis vabastab ja ühendab.
Üksindusest üha uuesti sündinud, on ta mõju ühendav. Ta ei tee endale illusioone oma mõjust inimsaatusele. Kurjuse vihkaja, kuid ta pole iialgi suutnud vastu seista kurjuse võidukäigule; mõistlikkusele mõeldud, pole ta iial suutnud takistada verist meeletust.
Ta pole võim, ta on ainult trööst. Ja siiski – sügavaima tõe mäng, kõige täiuslikkusele pürgiva paradigma, on ta inimkonna saatjaks antud ürgsetest aegadest peale.
Th. Mann, Der Künsller und die Gesellschaft. 1952. Tsit.z Rec- lams Literatur-Kalender 1975, lk. 88 j.