Eesti Raamat, 1969
Tõlkinud Ants Viires

EBAUSK JA TEADUS

KUMMALISED SAVIPOTID

Aasta 1573 paistis silma ägedate ja pikaajaliste vihmavalingutega, mis äratasid jumalakartlikes inimestes hirmu uue ülemaailmse veeuputuse ees. Johann Tauchwitz, Monslabi pastor Altenburgis, käis oma töötoas rahutult edasi-tagasi. Raskete sammudega ruttas ta ümber suure, raamatutega kaetud laua. Noor Elias Zeller oli aknaorva taandunud. Kogemused olid talle õpetanud, et nüüd oleks iga edasine sõna liigne.

Vaikides vaatas ta oma vanemat sõpra. Selle alati tervisest punetav priske nägu oli veel punasemaks läinud. Vana kirikla põrandalauad naksusid igal sammul tema keha raskuse all. Seejuures polnud ta sugugi paks. Kes teda ei tundnud, ei oleks teda kunagi pidanud alandlikuks jumalasulaseks, vaid pigem jõukaks, iseteadvaks talupojaks.

Johann Tauchwitz oli nii talupoeg kui pastor. Ta pidas oma kirikumõisat ise ega leppinud rendi kasseerimisega nagu tema kolleegid. Töö valmistas talle lihtsalt lõbu. Ometi oli ta hea hingekarjane, võib-olla just sellepärast, et ta oli hea talupoeg. Ta tundis oma karja muresid, need olid ju ta enda mured, ja neid polnud sel vihmasel aastal tõesti mitte vähe.

Ometi ei käinud ta praegu ringi mitte sellepärast. Küllap ka see aasta üle elatakse! Oma koguduseliikmete uputusehirmu oli ta ühe käeliigutusega minema pühkinud. Selleks oleks hoopis teistsuguseid veehulkasid vaja. Muret valmistasid talle kaks laual asuvat savipotti, mis see noormees, Trebeni pastori poeg, kaasa oli toonud.

Pleisse jõe suurvesi oli need urnid koos teistega välja uhtunud. Üks oli asunud üsna maapinna lähedal, umbes seal, kus must põllumuld aluspõhjaks üle läheb, teine aga neli tolli sügavamal. Pottide asukohast ja välimusest luges see Elias terve pika loo välja.

«Sügavamal asunud nõu,» oli ta öelnud, «peab olema palju aastaid vanem kui ülemine. Oma kujult, kaunistustelt, materjalilt ja ka sisult erineb ta sellest tunduvalt. Ülemine urn on täis känkrasse põlenud tuhka, mille sees on põlenud ja söestunud luid ning puusöe jäänuseid; sügavamal olnud potis oli ainult mulda. Järelikult,» jätkas Elias pärast hingetõmbamist, «on ülemise järgu inimesed oma surnuid põletanud, mida alumised, vanemad, ei teinud.»

Küllap tal oli õigus ja Tauchwitzil polnud sellele midagi vastu väita. Elias aga polnud veel kaugeltki lõpetanud. «Me ei tea muud, kui et meie savinõud juba ammust ajast potikedral valmistatakse ja põletamisel vaabaga kaetakse. Need vanad nõud siin on vabalt käega vormitud ja kohmakad. Kui me oma savinõude juures paljude aastasadade vältel mingit edasiarenemist ei saa kindlaks teha, kui palju aastatuhandeid pidi siis küll mööduma, enne kui inimene esimese poti vormis, ja kui palju edasi sealt praeguse täiuseni?»

Elias tegi jälle pausi ja vaatas pastorile otsa, kuid selle näost polnud võimalik midagi välja lugeda. Ta jätkas: «Ülemise nõu kõrval lamas see hästilihvitud kivi sissepuuritud auguga, milles varem pidi olema vars. Aga seda tulekivi siin on samuti inimene töödelnud. Kuigi seda on ainult jämedalt tahutud, reedab lai tera, et seda samuti kirvena kasutati. See oli alumise poti juures. Kui palju aastatuhandeid pidi mööduma, enne kui inimene esimese tööriista valmistas, ja kui palju, enne kui ta kive lihvima ja puurima õppis?» Seda ütles Elias aeglaselt ja tasa, otsekui kardaks ta neid mõtteid väljendada.

Aga just see vaikselt öeldud lause ajas pastori õhetama. «Kui palju aastaid, küsid sa, ja tahad ise pastori poeg olla? Seda võin ma sulle täpselt öelda!» Ta lõi lahti suure piibli, nii et mõned paberilehed ta laualt lendu läksid. «Siin, loe ise: kümme põlvkonda Aadamast veeuputuseni, kaksteist uputusest Jaakobini, kelle poeg Joosep teatavasti vaarao kõrgeks ametnikuks oli. Kus leidub siin ruumi neile paljudele aastatuhandetele, mida sa neile pottidele ja kirvestele omistada tahad?»

Elias võttis arvud kokku. Uputuseni sai ta 1656 aastat ja sealt Jaakobini 482 aastat. Niisugusele autoriteedile ei usaldanud ta enam midagi vastu seada, mistõttu ta esimesel sobival hetkel hüvasti jättis.

Õhtul kirjutas pastor Tauchwitz oma «Collectaneasse»: «13. augustil tõusid ümberkaudu jõed, iseäranis Elbe, Saale ja Mulde, ägeda kestva vihma tõttu igal pool sel määral üle kallaste, et ükski inimene selletaolist oodata ei osanud. Siinsamas Altenburgis on suur tiik nii vett täis ajanud, et see üle tammi kuni Tiigiväravani ulatus. Tiigi keskosas kiskus vesi tammi puruks, leotas ära palju vilja küünides, viis Päästja värava eest purde minema ja lõhkus sealsamas ära ühe maja. Samuti tõi Pleisse Trebeni külas palju Urnas, quae procul dubio fuerunt sepulcra ethnico- rum, de quibus mihi multum narravit Dominus Elias Cellarius junior.»

Krabinal jooksis suur kuresulg, millega Tauchwitz kirjutas, üle paberi; peenikeste hanesulgedega ei tulnud tema talumehekäsi toime. Ikka jälle kasutas ta oma aastakümneid kohusetruult peetud kroonikas seda saksa ja ladina segakeelt. Elas ju tema rinnas kaks hinge, millest üks kuulus humanistliku hariduse saanud jumalasulasele, teine praktilisele maamehele. Sissekande lõpuosas tahtis ta öelda: «Trebeni külas uhtis Pleisse välja palju urne, mis kahtlemata pärinevad paganate matustest ja millest noor Elias Zeller mulle palju jutustas.»

Tauchwitz raputas märjale kirjale liiva. Ta luges kirjutatu veel kord läbi ja vangutas pead. Kuidas võis küll Elias niisugustele eksimõtetele sattuda? Kõik oli ju selge ja lihtne: jumal paigutas esimesed inimesed Eedeni aeda, piibli täpsete andmetega kindlalt määratud kohta. Sellest paradiislikust paikkonnast aeti nad sõnakuulmatuse tõttu välja. Kui kaua pidi kuluma aega, enne kui nende järglased olid küllalt arvukad, et kogu maad asustada? Kaugele Eedeni aia lähemast ümbrusest ei võinud nad niipea jõuda. Trebeni kanti tulid nad kindlasti alles kaua pärast veeupu-tust. Potid ei ole nii vanad, nagu Elias arvab.

Urnid seisid seal, kubu külaline nad oli. jätnud, loojuva päikese punases kiirguses. Kui pastor neid nõnda nägi, tundis ta ebamugavust. Ta kutsus teenijatüdruku ja käskis need keldrisse viia. «Kui noorhärra Zeller tuleb, las ta viib need potid jälle ära!» Siis lõi ta kroonika kinni ja piibli lahti. See oli alus, millele ta ehitas. Ta ei tahtnud end mõne nooruki väljamõeldiste poolt kõigutada lasta. Kui üks urn asus sügavamal kui teine, siis oli ta lihtsalt sügavamale maetud. Üks kirvetegija oli olnud osavam kui teine, see oli kõik.

Johann Tauchwitz hakkas arvutama. Nagu Eliaski, sai ta veeuputuseni 1656 aastat. Sealt kuni Jaakobi Egiptusse minekuni möödus 482 aastat. 430 aastat olid tema järglased Egiptuses. 480 aastat pärast Egiptusest väljarändamist hakkas Saalomon templit ehitama, 36 aastat hiljem ta suri. Aadamast kuni Saalomoni surmani oli möödunud 3084 aastat, see oli selge, lihtne arvestus. Ajaraamatute ja kuningate raamatute andmetega ei olnud enam nii hõlpus toime tulla. Pastor sai 393 aastat kokku, siis läks asi talle liiga aegaviitvaks. 70 aastat kestis Paabeli vangipõlv, mis lõppes kuningas Kürose käsul, ja sellega oli jõutud ajalooliselt kindlale pinnale. Kreeka pärimuse kohaselt elas see valitseja 6. sajandi keskel enne Kristuse sündi.

Tauchwitz oli tasakaalu jälle tagasi saanud. Rahuldatult pani ta piibli kinni. «Ma pean kord isaga rääkima,» otsustas ta, «tal tuleks Ellast niisuguste ohtlike mõtete eest hoiatada.» Siis järgis ta oma naise kutset, kes teda kolmandat korda ja nüüd juba õige pahaselt sööma hüüdis.

Üksteist aastat hiljem, aastal 1584, lisab Monstabi pastor oma kroonikasse leheküljel 351a veel ühe leiuteate:

«Tänavusel aastal, kui M. Michael Sõnn, Conrector scholae Aldenburgensis, suure jõeoru kaldal Unterpauritzi ja Wolfenhöltzleini vahel asuva mäe tahtis raadata lasta ja sinna viinapuid kasvama panna, leiti in cacumine (mäetipul) mitte palju sügavamal kahest labidatäiest kaks potti täis tuhka ja süsi ja ühes neist tuha seest tükike mingit metalli, mis paistab peaaegu kui kellapronks ja näeb välja nagu tõruke. See tõruke on veel M. Langio juures näha ja ta arvab, et see on pärit mõnest paganlikust matusest.»

Aastal 1596 peab Tauchwitz jälle urnileidudega tegelema. Oma suurelt osalt ladina keeles kirja pandud sissekandes teatab ta, et tema aias Johannese värava ees on välja kaevatud üsna palju urne, täidetud mulla, tuha ja sütega. «Ja need potid olid väga kõvad ja teistmoodi kui praegused.» Jälle iseloomustab ta leidu kui paganlikku matust. Tema arusaamises ei muutu kuni kõige viimase sissekandeni aastal 1603 midagi. Tema töölised leidsid sel aastal «kummaliste savipottide kildusid, Fabian Heidrich aga suure metshärja sarve». Kivi-, pronksi- ja rauaaeg olid eri leidudega Monstabi pastori palge ette jõudnud. Ta ei hakanud nende tähenduse üle mõtteid mõlgutama. Mida piiblis ei olnud, sel polnud tähtsust. Millest ei vestnud ükski kroonika ega rahvajutt, see võis pärineda ainult paganlikust ajast, ja sellega ei teinud hea kristlane tegemist.

LOHEHAMBAD JA HIIUKONDID

Aastal 1571 teatas Määrimaa piiskop Blahoslav määratu suurest luude leiukohast Predmosti kalju all. Ta omistas luustiku jäänused hiidudele. Seal oli vägevaid sarvi ja hambaid, suuri kui lapse pea. Vanast ajast saadik oli koha nimeks rahvasuus «Hiiukodu».

Paksude kihtidena asusid luud laialdasel maa-alal lössi all. Neid veeti sealt suurel hulgal ära, jahvatati peeneks ja viidi väetisena põldudele. Tuhalaigud, mis osutasid laagrituledele, ja tööriistadeks tahutud tulekivid jäid tähele panemata. Mõte, et inimene oleks võinud nende hiiglastega koos elada, oli liiga julge. Alles 19. sajandi teisel poolel, kui kontides oli ära tuntud mitmesaja mammuti jäänused, algas teaduslik uurimine. Vahepeal aga oli Prerov—Lipniki raudtee ehitamisel muldkeha täiteks veel mitmeid vagunitäisi ära veetud.

Umbes samal ajal, mil Tauchwitz Tüüringis ja Blahoslav Moraavias oma ülestähendusi tegid, ei tundnud karjused ennast Karpaatide orgudes kuigi julgelt. Nad kaebasid, et neil läheb jäljetult kaduma lambaid ja kitsi. Süüdi pidid olema lohed, need koletised, kes olid tekkinud veeuputusejärgsest roiskumisest. Kunagi ei õnnestunud mõnd röövlit teolt tabada. Karjased teadsid ainult koopaid, kus nad varem olid elanud. Tunnusmärgiks olid kondid ja hambad.

Lohehambad ja hiiukondid olid tol ajal otsitud ravivahenditeks. Oli ainult õiglane, kui karjased hea tasu eest apteeke varustasid ja surnud lohed nõnda seda kahju hüvitasid, mis nad oma elu ajal korda olid saatnud.

Äri «ükssarvikuga» oli veelgi parem. Alates 16. sajandist oli terve tulv õpetatud meeste kirjutisi selle legendaarse looma relva universaalseks ravivahendiks muutnud. Kõrvuti õpetlaste kirjeldustega tekkis linnades ükssarvikuapteeke nagu seeni pärast vihma. Eriti mürkide vastu pidi peeneksjahvatatud sarv sissevõetuna väga tõhus olema. Sarvest nikerdatud karikas muutis kõik mürgid mõjutuks. See pidi tingimata olema «tõeline», maa seest leitud sarv, värvuselt kollane ja selgesti tuntava küdoonialõhnaga; vürstisoost isikud ja teised võimukandjad, kes oma alamate armastusele kuigi kindlad ei olnud, kaalusid niisuguse elupäästja kullaga üles. Pole siis imestada, et nõudmine oli suurem kui pakkumine.

Seepärast ei saa Quedlinburgi raeapteekrile pahaks panna, kui ta läheduses Seweckeni mägedes asuvast kipsimurrust leitud sarve ehtsaks tunnistas, kuigi see alkeemilisel proovil negatiivselt reageeris. Kas ta pettis? See oli tõesti ainult üks sarv, mille kipsimurdja Giebel talle 1663. a. koos samaaegselt leitud pealuuga ette näitas.

Aasta hiljem oli Quedlinburgi kammerhärral Johannes Mayeril ükssarviku kirjeldus valmis. Ta võis esitada isegi luustiku, mis oli kokku sobitatud fossiilse ninasarviku kontidest. Tol ajal ta seda igatahes ei võinud teada ja see selgus alles kaua pärast tema surma, 122 aastat hiljem, kui J. A. E. Goeze imeloomale oma kirjutisega «Quedlinburgi juurest leitud oletatavast ükssarvikust» otsa peale tegi. Kes võiski mingit kahtlust hellitada, kui niisugused kuulsad õpetlased nagu Magdeburgi bürgermeister Otto Guericke olid looma olemasolu teravmeelselt tõestanud?

Seweckeni mäed elasid üle tormijooksu nagu mõni uusaja kullaväli. Hulgakaupa rändas sinna inimesi, vankritäite viisi veeti sealt konte, naelakaupa müüdi neid kalli raha eest. Franki Juura elanikud polnud sugugi vähem ettevõtlikud. Nad kaevasid seal mõnedest koobastest välja mammutikihvu ja mammutiluid ning varustasid ümberkaudu paljude miilide taha apteeke ja erakliente ihaldatud Ebore fossilis´ega, maa seest leitud elevandiluuga.

Sada aastat hiljem elas väikeses Uttenreuthi külas Erlangeni lähedal vaimulik, kes vaatas maailma ja piiblit kriitilisema pilguga kui Monstabi pastor ja Määrimaa piiskop. Mitte et ta oleks endale lubanud piiblis kahelda, kuigi see talle mõnikord kindlasti mitte kerge polnud. Ometi ei andnud piibel tema mõtlevale vaimule mitte alati ammendavat vastust. «Inimese kui inimese kohus on,» arvas ta, «jumalat tema loomistöö kaudu tundma õppida; sel aga, kes looja imesid teistele peab teatavaks tegema, tuleb püüda kõigepealt endal nende kohta teadmisi omandada.»

22. septembril 1771. a. asus ta teele, et kindlaks määrata neid tundmatuid loomi, kellele sarved ja hiiglakondid kord olid kuulunud. See, mis ta siit-sealt vanadest kirjatöödest välja oli lugenud ja mis suuliselt ta kõrvu oli jõudnud, ergutas teda otsingutele Regnitzi lisajõekese Wiesenti sügavale karplubjakivisse uuristatud orus. Kõrgkonjunktuur oli möödas. Esper leidis siiski «kaunis sügavaid auke, kust kasuhimu seda palju raha toovat kaupa arstiteadusele on välja tuhninud», ja ütleb täis nördimust: «Kes võiks uskuda, et ülemaailmse uputuse mälestusmärgid on haigete inimeste poolt alla kugistatud ja nahka pandud lootuses seeläbi terveks saada, vastavalt mõnede oma arukuse poolest veel haiglasemate õpetlaste eeskirjale?»

Esperiga läksid kaasa linna- ja maakonnaarst Heumann ja «looduse kolme valdkonna uurimisel suurepäraselt vilunud härra apteeker Frischmann». Bretsfeldist viis tee kolm looduseuurijat Mogasti. Siin asus koobas, millest, nagu Esper kirjutab, «ümberkaudu väga imelikke lugusid levitatakse. Ta pidavat olema täis hiiglasuuri luukeresid, tema käikudes on kullaliiva! Pikkuselt ulatuvad tema võlvistikud poolteise miilini. Lühidalt, seal kohtab lihtinimese loodusteaduse järgi kõike mõeldavat kuni vaimudeni välja».

Esperil ei läinud korda koopasse pääseda. Tema keha ümbermõõt oli selleks pisut liiga suur, nagu ta nukralt tunnistab. Ainult härra Heumannil õnnestus sisse tungida ja mõned suured kondid välja tuua. Rännak läks edasi Gailenreuthi. Siit pidavat pärit olema röövrüütel Eppele von Gailen, see uljaspea, kes Nürnbergi kodanike käest koos hobusega julge hüppega üle müüri minema lipsas, enne kui nad ta üles jõudsid puua.

«Mockase poolt tulles jõuab hirmuäratavasse orgu, ilma et enne seda oleks mingile kõrgendikule ronitud. Silm näitab, et siin esimese maailma algupärasest korraldusest mitte midagi alles pole jäänud, vaid et uputusevood, mis kõige kõrgemaise mägedest üle on käinud, ainult kaose ja koleduse järele on jätnud.»

Nõndanimetatud «Õõnsas mäes», Gailenreuthist loode pool, asus Esperi uuringute jaoks kõige tähtsam koobas. Ta tegeles sellega üle kahe aasta. 3. jaanuaril 1774 pani ta lõpp-punkti oma tööle «Üksikasjaline kirjeldus tundmatute neljajalgsete loomade äsjaavastatud zooliitidest ja neid sisaldavatest ning mitmesugustest teistest tähelepanuväärsetest koobastest Bayreuthi markkrahvkonna Obergebürgi maakonnas».

Eesmistest ruumidest leidsid uurijad ainult väheseid luujäänuseid. Ükssarvikuga kaubitsejad olid need põhjalikult tühjendanud. Mõningad grotid olid tilkekividega «haruldaselt kenasti sisustatud». Siis läks tee järsult allapoole, libedamalt kui kõige libedamat jääd mööda, «jubedasse võlvialusesse». Esper kirjutab: «Nüüd oleme tõepoolest seal, kus kõdunemine elavate olendite kallal endal isu täis on närinud ja võidutsev surm tuhandeid hingelisi maha on sirutanud. Lahtikaevatud surnuaiad ei ole luid, neid mineviku kurbi jäänuseid, kunagi nii täis… Osa luid lebab otse nähtaval, teised võib vähese vaevaga välja kaevata. Isegi kalju on tihedalt täis hambaid ja luustikujäänuseid. Võib näha paljast lubjakivitaolist kaljut, ja kuna see on marmorkõva, siis peab küll igaüks sissekasvanud luid tähelepanuväärsuseks … Miski ei sobi kokku, inimese jaoks on need osalt liiga tugevad, osalt jälle liiga väikesed ja hoopis teistsuguse kujuga. Suuremad annaksid inimese kehaehituse järgi pikkuseks 10 kuni 12 jalga, väiksemad aga vaevalt kolmandiku nimetatud mõõtmetest. Mis peitub veel jalapaksuse stalaktiidikoore taga, seda on hõlpsam oletada kui avastada.»

Nõutult seisis Esper oma sõpradega muljete peadpööritava külluse, määratu ulatusega materjali ees. «Me lasksime kaevata 5 kuni 6 jala sügavuseni ega leidnud kuskil midagi muud kui luid ja nendest murenenud tolmu.» Ta hindab luude kogust rohkem kui sajale koormale. «Kas need loomade hulgad elasid ümbruskonnas? Mis veelgi imepärasem juhus on neile luustikele selle ühise matusekoha muretsenud? Kogu Frankimaa, poole Saksamaa karud ja hundid pidid küll tuhande aasta eest olema kokku leppinud, et lasevad end matta nende Gailenreuthi kaljude alla… Eales ei suuda kogu Frankimaa nii paljusid metselajaid, kes elavad teiste murdmisest, nii kohutavalt suuri olendeid toita, nagu neid ainult ühes koopas põrmus lamab.»

Vägivaldseks juhuseks, milles Esper näeb küsimuse ainust lahendust, oli algava uputuse puhul tekkinud segadus, surmahirm, mis loomi karjakaupa kokku ajas. Siis tuli veekeeris, «cataracta», ja kiskus nad sügavikku. Mõned hukkusid ükshaaval; nendelt pärinevad põldudel väljaküntud hiiglakondid. Mil moel aga kaugete maade loomadega toime tulla?

«Kas on võimatu,» kirjutab Esper, «et ninasarvikute ja elevantide jäänused, mida Saksamaal juba korduvalt on üheskoos leitud, oleksid siia jõudnud otse läbi maa?» Ta seletab seda fantastilist sündmust veehulkade tungimisega lahtirebenenud maa lõhedesse ja mujal seetõttu toimunud maapinna kerkimisega, nii nagu tõusevad esile uued saared. Lahendust aga Esper ei leia. Ka temale, kel jätkub head tahet jumala imetegudesse uskuda, jääb mõistatuseks, kuidas oli võimalik luustikke üle kahe tuhande miili edasi uhtuda, kuidas kondid, mis raskuseseaduste järgi põhja pidid vajuma, niisugustele kõrgustele on ujunud ja missugune juhus lõpuks nende jäänused ühte koopasse tõi.

Ka koobaste endi tekkimine valmistab talle peavalu. Vulkaanilise tegevuse lükkab ta järsult tagasi. «Kes on Vesuuvi laavas leidnud kivistunud ehhiniide (merisiilikuid)?» küsib ta. Oma arutlustes mainib ta pärast veeuputust roiskumisest tekkinud käärimist koos maa-aluste aurudega. Ka maavärinad peavad aitama. Peatöö aga tegi suur uputus. «Kes ei usu Moosese veeuputusse, peab paratamatult leidma mõne teise. Kõige teravmeelsemate õpetlaste hulgas nii silmapaistval kohal asuv härra professor Krüger oletab koguni mitut uputust, aga see ei või tõele vastata. Usun, et Moosese raamatus kirjeldatud uputus andis selleks küllalt palju vett, et maa pealispinda nii segi paisata, nagu see nüüd meie silmade ees on.»

Leitud luude uurimisel toimis Esper teaduslikumalt. Ta hoidub igasugustest abstraktsetest arutlustest, igasugustest religioossetest ja ebausklikest mõttekäikudest. Tunnustustvääriva süsteemipärasusega asub ta töö kallale, milleks polnud olemas mingit eeskuju. Ta toob võrdlusmaterjali teistest koobastest: elevandikonte, iiri hiiglahirve sarvetükke. Luude arvulise koostise järgi märgib ta ära «peamise looma». Ta esitab «Gailenreuthi zooliitidekoobaste peamise looma hamba järjestuse» ja jõuab järeldusele: «Ainult karude suguselts võib tõsisemalt arvesse tulla.»

Esperi kirjeldus sisaldab üle 130 fooliost suurema lehekülje, mida täiendavad koloreeritud vaselõiked. Hiiglakontide määramisega karukontideks oli ta endale seatud ülesande täitnud. Väitega, et luud kuulusid väljasurnud, ümbruskonnas tundmatutele loomadele, kellest ka rahva-pärimus midagi ei teadnud, ja et uusaegsed loomad — hobune, lammas, veis — ei olnud esindatud, olid jäänused «väga vanaks» tunnistatud.

Rohkem ei olnud tolle aja kohta võimalik nõuda. Selle tõenditele, kas ka inimene samal ajal seal oli elanud, luustiku jäänustele, savinõukildudele, lõkketulede tuhakihtidele, nõele, pühendati kahjuks liiga vähe tähelepanu. See ei ole Esperi süü. Asjaolu, et tema seletuskatse koobaste tekkimise ja nii paljude loomade kokkusattumise kohta fantastiline on, ei vähenda sugugi tema teeneid. Piibli ajaarvamise kitsas raamistik piiras pilgu ulatust. Ei olnud veel mingit esiajalooteadust. Geoloogia ja võrdlev anatoomia olid alles lapsekingades. Esper tegi seda, mis tema ajal oli võimalik, ta mattis maha hiidude, lohede ja üks-sarvikute ebausu. Sinnamaani ei uskunud ju sellesse mitte ainult «lihtinimene», nagu Esper kirjutab.

1577. a. Luzerni juures leitud mammutiluudes tundis näiteks üks professor ära mässuliste, langenud inglite kondid ja laskis need «meeltülendavaks vaatamiseks ja vaga kaastunde äratamiseks» välja panna, enne kui nad asjakohaste tseremooniatega maha maeti.

Rhne‘i ja Isere’i ühinemiskohal leiti 17. sajandi algul suuri konte. Keegi kirurgiadoktor, kes ka ajaloos kodus oli, tundis neis ära teutoonide väepealiku Teutobodi jäänused, kes leiukoha lähedal Aquae Sextiae juures aastal 102 e. m. a. roomlastelt lüüa sai ja varsti pärast seda reetmise tõttu nende kätte sattus. Anatoomiliselt haritud mees arvutas toruluude järgi Teutobodi pikkuseks 30 jalga. Ühe keskaegse kirjatöö järgi olevat püha Christophorus olnud kaksteist küünart pikk!

Kõigile niisugustele andmetele oli arvatavasti toeks kirikuisa Augustinuse teos, mis käsitleb inimeste pikka iga ja ebaharilikku suurust enne veeuputust. Augustinus suri küll juba aastal 430, kui vandaalid Hippo Regiuse linna piirasid; tema hiiglased aga elasid üle tuhande aasta edasi. Veel 1718 arvutas prantslane Henrien Aadama pikkuseks 38 1/2 meetrit ja tema naise Eeva omaks 37 meetrit, ületades niimoodi kaugelt araabia teadlaste poolt oletatud pikkuse 20 meetrit.

Gailenreuthi koopaid külastasid veel paljud uurijad. Inimese jälgede otsimine aga oli nende uurimistöös ainult kõrvalisel kohal. Oli esile kerkinud kaks autoriteeti — iseteadlik Cuvier, kes juba 26-aastasena Pariisi professoriks kutsuti, ja Göttingeni professor Blumenbach —, kelle mõjul inimese eksisteerimist koos suurte imetajatega visalt eitati. Veel 19. sajandi kuuekümnendail aastail, kolmkümmend aastat pärast Cuvier’ surma, ajal, mil kiviaja inimese joonistused ja skulptuurid tõendasid, et ta pidi olema tundnud mammutit, deklareeris Eli de Beaumont: «Ma ei usu, et inimene mammutiga ühel ajal elas. Ma jagan veel nüüdki Cuvier’ arvamust.» Kuidas kirjutas Goethe kord sarkastiliselt Hesseni sõjanõunikule Merckile? «Ma ei kahtle sugugi, et kutseline teadlane oma viis meelt maha võib salata.»