Eesti Raamat, 1972
Tõlkinud Henrik Sepamaa

BENGT BERG JA TEMA LINDUDERAAMATUD

Maailma loodusekirjanikest kuulub üks esikohti Rootsi ornitoloogile ja fotokunstnikule Bengt Magnus Kristofer Bergile (sünd. 9. jaanuaril 1885. surn. 31. juulil 1967). Bengt Bergi, kes oli akadeemilise haridusega looduseuurija ja pärast ülikooli lõpetamist töötas 4 aastat zooloogiamuuseumi kaastöölisena (hiljem mitme ülikooli audoktor), siiski teadlasetee ei rahuldanud ja ta asus leiba teenima vabakutselise kirjanikuna.

Juba enne Esimest maailmasõda ilmusid Bengt Bergi sulest sellised Rootsis tunnustust võitnud ja võõrkeeltesse tõlgitud ilukirjanduslikud teosed nagu «Geneetsaret» (1912) ja «Mere alanemine» (1914), millele hiljem lisandusid mitmed teised. Kõik need äratavad tähelepanu meisterlike loodusekirjelduste poolest.

Eriti produktiivne oli Bengt Bergi kirjanduslik tegevus 30-ndate ja 50-ndate eluaastate vahel, millal ilmusid peaaegu kõik tema looduseraamatud, arvult 15. Kõik need on illustreeritud oma aja kohta silmapaistvale fotodega autori enda fotografeerimis- ja filmimisreisidelt. Neile kvaliteedilt võrdseid fotoürikuid lindudest pole ajavahemikus 1915—1930 õnnestunud luua mitte kellelgi. Pole ime, et Bengt Bergi linduderaamatud äratasid nii oma sisu kui ka kujunduse poolest tähelepanu kogu maailmas ja paljud neist tõlgiti saksa, inglise, soome, vene jt. keeltesse. Ülistavad arvustused 1920-ndate aastale ajakirjanduses tõstavad esile Bengt Bergi meisterlikku kirjeldamisoskust, isikupärast stiili, suurepärast loodusetunnetus, toredal fotodokumentatsiooni ja seda looduse kaitsmisele kutsuvat sugestiivsust, mida tema raamatutest õhkub.

Vanemas eas vähenes Bengt Bergi kirjanduslik produktiivsus tunduvalt. Harvenesid ka kauged rännakud ja looduse fotografeerimine. 1930-ndatel aastatel kohtame teda temale kuuluvas Bokenäsi mõisas (Odkra lähedal Lõuna-Rootsis) agarasti katsetamas hirvede, hanede ja kanada lagle aklimatiseerimisega. Huvi selliste tööde vastu püsis Bengt Bergis kõrge eani ja veel 80-aastasena võttis ta (sageli poleemiliselt) sõna jahinduse ja looduskaitse küsimustes.

Bengl Bergi esikteoseks looduse ja lindude alal on 1912. aastal ilmunud «Täkern», milles ta kirjeldab oma kodukoha lähedal asuva kuulsa linnujärve loodust ja selle toredamaid suliselanikke kühmnokk-luiki. Selle raamatu, milles juba igal sammul avaldub tulevase meistri talent, kirjutas Bengt Berg 25-aastase noormehena.

Järgnes teos «Stora Karlsö» (1915), milles antakse Gotlandi saare lähedal paikneva haruldase kaljusaare looduse ja lindude kirjeldus. Loodusmonumentidena merest kõrguvad kaljurahnud, tuulest sasitud puud, murdlainetes kohisev rannik ja selle erakordse elupaiga linnud — massiivsed merikajakad, sihvakad hõbekajakad, kaljujärsakul askeldavad allgid, tirgud ja krüüslid, merega lahutamatult seotud hahad ja kõige metsikumal kaljuseinal pesitsev rabapistrik on selle raamatu kangelased.

Edasi viisid Bengt Bergi rännakud Olandi saare ümbruse elupaikadesse, mille haruldastest suliselanikest ta kirjutas kaks raamatut: «Pikknokad ja väikekajakad» (1916) ja «Metshaned ja röövtiirud» (1919). Kuigi nende raamatute peamisteks tegelasteks on pealkirjas märgitud linnuliigid (pikknokk — see on mustsaba-vigle), on käsitlemist leidnud ka teised soo ja rannikulinnud. Nii need kui ka teised Bengt Bergi raamatud on ilmunud mitmes trükis: mida laiemail tuttavaks sai autori nimi, seda elavamaks muutus nõudmine tema raamatute järele. Kodumaa kõrval saavutas Bengt Berg väga suure populaarsuse Saksamaal, kus kõik tema peamised teosed on korduvalt ilmunud.

Autori noorusaastatest pärineb ka südamliku soojusega kirjutatud raamat «Minu sõber roostepugu-tüll» (1917), mis viib meid Lapimaa tundrutele Põhjala karge looduse rüppe. Siin pesitseb meeldiv kurvitsaline roostepugu-tüll, kes on nii julge, et laseb pesal haududes inimest ennast silitada. Kõik see on dokumenteeritud rohkete fotodega.

Esimese maailmasõja lõppedes ja reisivõimaluste avardudes hakkasid Bengt Bergi ahvatlema «kauged rannad». Tutvunud alguses sookurgede eluga Põhja-Rootsis, hakkas ta huvi tundma ka nende rännete ja talvituskohtade vastu. Teoks sai reis Kesk-Aafrikasse, mille tulemusena ilmus üks tema parimaid raamatuid «Sookurgedega Aafrikasse» (1922). Toredad on sookurgede elu kirjeldused Lapimaa soostunud metsatundrul, haaravad nende rände üksikasjad, imeteldavad nende tuhandepäised parved Valge-Niiluse ja Sudaani soodes. Sookurgedega seltsib siin veel teisigi suuri karklinnulisi.

Ülemlauluks looduse ja haruldaste lindude kaitsele kujunes Bengt Bergi 1923. aastal ilmunud teos «Viimased kotkad», mis teadusliku täpsuse ja suure emotsionaalsusega käsitleb Rootsi meri kotkaste kurba saatust.

Aafrika lindudega tutvustab meid ka «Abu Markub» (1924), mille nimikangelane on Kesk-Aafrika läbipääsmatutes soometsades elutsev neegrile püha lind kingnokk — hiiglasuure kingataolise nokaga toonekurgedele lähedane karklinnuline. Filmikaameraga elevantide ja hiigelkurgede keskel veedetud mitu kuud rikastasid populaarteaduslikku filmi harukordsete ja seni tabamatute kaadritega. Meisterlik tekst annab edasi autori unustamatuid elamusi Musta mandri pärisrahvaste keskel.

Orientaalses miljöös toimub teise raamatu «Lendavad draakonid» (1929) sündmustik, mis kirjeldab tallekotkaste elu Himaalajas. Ühtlasi on see raamat peaaegu kokkuvõte Bengt Bergi senisest kirjaniku- ja loodusefotograafi teest. Ligi 45-aastane autor oleks siin otsekui oma senised huvid ammendanud ja tema elus algab uus, paikne ajajärk.

Järgneva perioodi üks huvitavamaid raamatuid on «Minu katsed metshanedega» (1937). Uurimisobjektideks on hallhaned ja kanada lagled, kelle aklimatiseerimisega Bengt Berg juba 1926. aastal oma mõisas algust tegi. Vähe sellest, et need katsed andsid materjali Kalmarsundi-äärsete alade asustamiseks mainitud liikidega — olulised on ka küllalt põhjalikud etoloogilised vaatlused samade liikide juures. Toredate fotodega varustatud raamat on rohkem teadusliku suunitlusega kui eelmised. Ükski hanede ja laglede uurija ei pääse selle väärtusliku teatmeallika kasutamisest mõõda.

Neil aastakümnetel jätkus (ja jätkub praeguseni) Bengt Bergi teoste kordustrükkide väljaandmine. Uusi raamatuid temalt enam ei Ilmu, küll aga artikleid ja ülevaateid ajakirjanduses. Üks tema viimaseid teoseid, milles käsitletakse meri- ja kaljukotkast Rootsis ja Norras, on 1960. aastal ilmunud «Kotkad», mis kujutab endast varem ilmunud kotkaraamatute töötlust.

Kõike kokku võttes on Bengt Bergi näol tegemist väga produktiivse ja isikupärase loodusekirjanikuga, kelle teoste lugemine ja fotokunsti imetlemine pakub suurt esteetilist naudingut. Žanr, mida Bengt Berg oma teoste valdavamas osas viljeleb, pole ei teadus ega populaarteadus, vaid sõna otseses mõttes ilukirjandus loodusest. Tema raamatute peategelasteks on linnud, nende tegevuse taustaks vaba loodus. Bengt Bergi igas teoses kõlab kirglik üleskutse looduse kaitsmisele, seejuures nii loomulikult ja veenvalt, et haarab iga lugejat. Tema teosed on kirjutatud täiskasvanud lugejaile, tema seiklused pole fantaasia, vaid tõelisus, mida võib läbi elada igaüks, kellel on kannatlikkust ja huvi tallata Bengt Bergi radu.

Meil on Bengt Bergist ja tema teostest siiamaani vähe kirjutatud. Kirjaniku 50-nda sünnipäeva puhul ilmus ajakirjas «Loodusevaatleja» (1935, nr. 3, lk. 76—79) sellekohane artikkel «Ikarose teedel». Aastal 1937 anti «Looduse kuldraamatu» 67. köitena välja lastele määratud lühendatud tõlge «Kurgedega Aafrikasse». Aastal 1968 avaldas ajakiri «Eesti Loodus» katkendeid tema raamatust «Viimased kotkad».

Käesolev «Viimaste kotkaste» väljaanne on selle raamatu esimene täielik eestikeelne tõlge, millele on lisatud valitud peatükke 1960. aasta töötlusest «Kotkad» ja mis tohiks meie lugejaile seetõttu suurt huvi pakkuda. Tegemist on Bengt Bergi ühe parima ja loetavaima teosega, milles avaldub autori sügav mure Rootsi viimaste merikotkaste saatuse pärast. Raamatus toodud näited ja seisukohad on üldkehtivad kogu Läänemere ümbruse kohta ja aktuaalsed ka tänapäeval. Merikotkas on looduse mälestusmärk, kes vajab kõikjal täielikku kaitset.

Raamatu kirjutamisest on nüüd möödunud poolsada aastat. Rootsi kotkad on endiselt ohus, sest inimese otsese mõjuga kaasneb suurel määral keemiliste taimekaitsevahendite (eriti elavhõbeühendite) hukutav mõju. Viimastega on kõige enam saastatud kalatoiduliste lindude (see- hulgas ka merikotka) organism, mis põhjustab suure osa isendite või kotkamunade sigimatuse. Uuemate uurimiste järgi (Björn Helander, «Havsörnen i Sverige», Stockholm 1970), mis tuginevad pesapaikade inventeerimisele aastail 1964—1969, pesitseb Rootsis praegu umbes 50 paari merikotkaid (Bengt Berg hindas nende arvukust 1923. a. tugevasti alla), kuid nende tervislik seisund halveneb aasta-aastalt. Merikotka arvukuse vähenemise peamiseks põhjuseks peetakse pestitsiidide süvenevat kasutamist põllumajanduses, mis saastab elukeskkonda ja lindude organismi. Merikotka säilitamiseks Läänemere ümbruses, on tungivalt vaja rahvusvahelisi koostööd.

Tänapäeval ilmub Bengt Bergi teoste taolisi looduse- ja linduderaamatuid igal aastal suurel hulgal. Loodust pildistavate fotograafide käsutuses on moodne teleoptika ja värviline film. Muidugi mõista saadakse sel viisil veel palju paremaid looduseürikuid, kui Bengt Bergil poolsada ja rohkem aastat tagasi õnnestus saada. Ent looduse ja linnuelu kirjelduste alal on Bengt Berg ületamata meistriks jäänud. Paljud tema epigoonid on vanameistri stiili ja kirjeldamismaneeri suuremate või väiksemate tulemustega jäljendada püüdnud, kuid enamasti siiski ainult fotode kommenteerimiseni jõudnud. Bengt Berg on ja jääb emotsionaalse loodusekirjelduse klassikuks, kelle teoste sära ei tuhmu aastakümnete möödudes. Niisama hiilgavaks täheks jääb ta ka looduskaitse ajaloos.

Prof. dr. Eerik Kumari

*

Taevavõlvilt vaadatuna näeb maailm hoopis teisiti välja kui kõigi nende olendite teada, kes roomavad all maa peal. Tähtedelt vaadatuna ei ole maakera enam midagi muud kui ainult täht. Kotkastele on taevalaotus ääretu meri, milles nad sõuavad, ning vesi ja maa üheskoos seal all üksnes suur ümmargune saar, mille ühe ranna üle tõusevad pilved ja tuulest aetuna kaovad üle teise ranna.

Pilvede riigis tõuseb päike varemalt ja läheb hiljem looja. Sinna avarustesse, inimeste silmist ära kerkib oma lauluga lõoke, sinna kargetesse kodadesse lendavad pääsukesed, seal rändavad ööd ja päevad läbi rändlinnud oma põhjata radadel, ja nähtamatuil teedel, mida ainult tema üksi tunneb, uitab kotkas oma mõõtmatus riigis.

Kui päev koitis, kui rändlind hakkas tiibu sirutama ja esimene kajakas häält tegi, tuli ta lennates mere poolt. Ranniku kohal sööstab hommikune tuul läbi pilvetelgi mulgu üles ja kannab teda. Tema tiivad on pingul nagu tumedad purjed, nende pikad suled on vajunud kaardu tema keharaskuse all. Nüüd liigutab ta neid raskete löökidega. Nüüd tüürib ta pilve poole ja kaob sinna. Nüüd rebestab ta taas pilve-eesriide ja liugleb ühegi liigutuseta vastutuult — «see kotkas ise, kes seal pilves hõljub» — nagu purjekas piidevinti ülal valgete pilvkallaste vahelise salme sinas.

Sügaval all asub tuhande saare rannik, skääride lõunast põhja kulgev piiririba mere poolsõõri ja Rootsi maismaa poolsõõri vahel, kus järvede heledate silmade ümber on tumedad metsad ja orgude rüpes hallide mägede vahel nurmede rohelised vööndid. Seal all ärkavad ümbruskonna taludes parajasti inimesed, ja silmad päevavalgusega veel harjumata, liiguvad aeglaselt oma hämarate elamute vahel.

Kui paljukesed neist, keda ta näeb, teda küll märkavad? Enamik neist ei teagi, et see on tema, viimne kotkas, kes seal ülal rohkem kui ühe inimea kestel aastast aastasse ringi rändab. Kuid saartelt ja skääridelt seal all, ranniku maakamaralt ja lainetavalt merepinnalt vaatavad tuhanded silmad sinna üles ja jälgivad hirmuga tema üksildast lendu.

Kotkas on väljas!

Meriski, keda keegi teine peale rabapistriku kätte ei saa, jääb oma kivil liikumatult seisma, pea viltu ja tark punane silm taeva all lendava võimsa vaenlase tiibade küljes kinni. Siis tõstab ta hoiatuseks nii kriiskavat kisa, et tiirud lõpetavad oma tüli, vesirotid tormavad ülepeakaela mättaaukudesse ja must krüüsel väljub oma pesast ranna veerkivide vahel ning vaatab kohkunult ühest pilust, et teada saada, mis nüüd lahti on.

Kotkas tuleb!

Emahahk, kes haub oma kalleid mune, kaitseks mitte midagi muud kui mõned tähnilised suled, surub end sügavamale oma adrust asemel ega julge üles vaadata, kartusest, et tema läikiv silm reedab ta sellele, kes ei tunne halastust.

Terava pilguga isahani, kes peab valvet skääri harjal, kus emahani rohus oma mudilasi karjatab, silmab kotkast enne kõiki teisi ja peibutab tasase häälega oma pere lõhestikesse kibuvitste ja kikkaputkede võsastikku peitu.

Emapart, kes alles äsja prääksus penikeelte tihnikus, kaob oma pesakonnaga vaikselt kõrkjatesse. Oma kaljurünkal hommikusest uinakust äratatud emahüljes sööstab kaljulavalt alla ja ajab oma poja vette.

Kotkas on meie pea kohal!

Isegi rebane, kes hommikul hilja öiselt püügilt tulles üle mäe kõmbib, ei tunne end turvalisena, vaid lipsab oma uru käiku, ja talumehe lambad, nii juhmid kui nad ongi, määgivad laiul oma talledele, et need jalamaid tuleksid.

Üksnes merikajakad, need kaks vana, seisavad kahekesi vapralt oma pesa juures seal üksikul kaljul, valmis ründama, kui ta peaks julgema läheneda.

Kõiki läbib hirmuvärin teda nähes. Kõik on sellest huvitatud, kuhu ta on teel ja mis tal on mõttes. Kõik nad teavad, et ta võib neile ja nende kaitsetuile poegadele sealt ülalt iga hetk kallale tungida, kui tahab.

Põder metsas, kes tunneb ainult üht vaenlast, ei tee kotkast väljagi. Ükski väikelind võsas või puus, kelle elu ta kunagi ei ohusta, ei karda teda. Ja inimesed — enamik neist — ei mõista lindude hoiatavaid hüüdeid, et kotkas tuleb. Kõik nad on kuulnud tema nime ning keisrite ja vabariikide vappidelt on neil meeles tema pilt. Paljud on teda ka ise näinud, kui ta vareste kisast reedetuna kõrgel üle maa röövsaagiga oma üksildase saare poole lendas. Hulk inimesi on tema elu kallale kippunud. Ainult vähesed teavad temast midagi tõele vastavat või tunnevad ta ära, kui ta seal ülal hoopis teises maailmas tiirutab. Kuid tema rahuliku, kaugele nägeva pilgu eest ei pääse miski, mis on silmaringist silmaringini, liigub ja toimub seal all ümaral saarel, mida inimesed kutsuvad maaks.

Eemal kaugel tõuseb inimeste linnast suitsuvine. Kahvatute siugude taoliselt looklevad nende teed läbi maa. Rannikul valendavad nende kobaras elamud heledate laikudena metsade roheluses. Mere saartel asetsevad nende majad üksikult hajali nagu punased kivimürakad. Seal all liiguvad laevad purjede nagu valgete tiibade varal edasi, teised jälle jätavad tuldud tee kohale kitsa tumeda pilve. Avamere piiril kõrgub viimasel kaljulaiul tuletorn, kus igal õhtul, kui päike maa serva taha kaob, rahutu tuli süüdatakse.

Kotkale, kes pilvedest sinna alla vaatab, annab see kõik tunnistust inimeste maailmast, mida tema silmad iga päev peegeldavad, aga mille olemust ta eales ei suuda mõista, inimeste kummalisist elutuist esemeist ja suurtest pika toimega loomadest, keda tal on kiusatus vaadata, aga kellest tema vaist sunnib teda eemale hoiduma, ja inimese enese ligiolekust, keda ta kardab, aga kelle eest ta kuhugi ei pääse, sellepärast et ta ei tunne ühtki paika, kuhu inimene ei tule, ja sellepärast et tema elu on seotud lendamisega Rootsi ranniku kõledate saarte kohal, kus inimesed juba ammu raiusid maha igivana honga kotkapesaga, milles tema tiivad kunagi sirgusid.

Rahva keeles on saared, väinad ja salmed saanud nime oma kuju ja omaduste järgi. Kotkal on skääride ja abajate nägemine seotud silma mälestustega sündmustest tema enesega, teda ähvardanud ohust või saagist, mille ta sealt tõi. Salm, mille kohal ta praegu tiirutab, on koht, kus kosklad tavatsevad oma poegadega pikkades rodudes kalastada, kui ta tuleb vuhinal üle metsa, haaramaks ühte, kes hirmust sukeldus. Niikaua kui ta mäletab, on paljal kaljulaiul seal all elanud paar ilmatu suurt merikajakat, kelle poegi ta kunagi ei katsu napsata, sest vanad on nii julged, et tungivad talle kallale, niipea kui ta nende lähedusse ilmub. Seal nende madalate skääride juures ajavad metshaned sel ajal oma tiivasulgi, kui kirjud isahahad avamere piiril kaljurüngastele hallhüljeste juurde kogunevad. Seal madalal maasäärel, mis praegu on just tema all, see oligi, et valge jänes jooksis möödunud talvel surmahirmus, kui kotkas nagu välk selgest taevast talle kallale sööstis ja ta kaasa viis. Üle selle ranna lennates, kus see juhtus, tuleb tema silmadel kõik see meelde ja nad vahivad otsivalt selle koha poole maapinnal, kus inimese jahikoerad tol korral jänese jäljed lootusetult kaotasid ega suutnud selgust saada, kuhu ta oli jäänud. Siis peatuvad tema suurte tiibade löögid, ta tõstab nad üles, ja spiraalselt, otsekui mööda keerdtreppi laskub kotkas kõrgusest alla.

Väikesel skääril ranna ääres seisab üksik vanadusest kuivanud ja välgust kooritud mänd, mille hõre latv aga kõrgub üle kogu ümbruskonna laastatud metsa. Sinna suundub see hiiglalind nagu elav õhulaev. Kogu võra vappub, kui tema helekollased küüned kõige ülemise raagus oksa ümbert nagu ankur põhja kinni haakuvad. Viivu lakatlevad tema võimsad tiibadest purjed, et rasket õõtsuvat keret, käil vastu tuult, tasakaalu viia. Siis vajuvad nad pikkamisi kokku ja jäävad tormist piitsutatud laeva soomustekina puhkama valge sabast tüüri kohale, kuna tema kuninglik pea oma rangete, kõvera mõõga taolise noka terava konksu poole kulgevate joontega kerkib rannikutuule puhangutest nagu pleekinud galioon merest.

Kunagi olid mõlemal pool Marskäri väina niisama kõrged männid. Kuid maismaal asuva talu peremees raius õrna metsa maha. Saaretalu peremees raius oma metsa maha. Too üksik Marskäri hong püsib üksnes sellepärast, et mõlema talu omanikud põlvest põlve protsessisid, kummale skäär ja kalaveed selle taga kuuluvad. Nii jäid kalaveed kotka kalaveteks ja hõng üheks tema hongadest. Tal on neid mitu tükki hajali siin-seal skääridel ja saarte metsastel mägedel, kus nad on võinud püsima jääda sellepärast, et nende äraviimine oli inimestele liiga raske töö; pahklikud, igivanad puud raagus, kotkaküüntest saja aasta jooksul kooritud ladvaokstega, kus ta võib päeva ajal julgelt konutada, nagu ta oma kogemustest teab, sest ükski inimene ei saa sinna läheneda, ilma et ta teda eemalt kaugelt ei silmaks, ja kust tal on vaba vaade üle skääride ja mere, kust ta alati saaki luurab. Ent Marskäri hõng pakub turva ka öösel, kui ta on kanapime. Sest kalju veerud skääri ümber on nii liusakad ja libedad, et ühelgi inimesel ei ole korda läinud seal öösel maabuda, ilma et kotkas poleks teda kuulnud ja avamere piiri kaljudele võinud lennata, kuhu lainemurru kohin ja vaist, millel ei ole nime, talle isegi kõige pimedamas öös teed juhatavad. Ning skäär on rannast selleks liiga kaugel, et teda saaks tabada piksega, mida ainult inimene üksi kaasas kannab ja mis tuleb terava lajatusega, mille kaja skääride vahel kõikidele lindudele hirmu peale ajab.

Kotkale on inimese pikne ohuks, mida tema silmad arvavad varjatult peituvat igas esemes, mis on inimesega seoses. Oma pika ea kestel on ta õppinud kartma seda äkilist müristamist, mis tapab, ilma et surma oleks näha tulemas. Loendamatuid kordi on ta valgel ajal tähelepanelikult luurates seisnud ühe oma kõrge puu otsas ja näinud üht inimese väikestest aeglastest laevukestest skääride vahel üle vee tulevat. Seal ees ujusid sulil metshaned, kes sel ajal ei saa lennata ega vee alla sukelduda nagu teised mere- linnud ja seepärast tema kõige hõlpsam saak on. Ning siis välgatas inimese pikne äkitselt tekkinud valges pilves ja üks ujuvatest lindudest jäi vee peale liikumatult lamama, kuni laevuke jõudis kohale ja sõitis mööda, ning siis oli lind kadunud. Palju aastaid oli tema hirm nende juhtumite pärast nii suur, et ta mitu päeva pärast seda ei julgenud madalalt üle selle paiga lennata. Too arusaamatu oht võis mõnda kaljulõhesse peidetuna veel seal olla. Teatavatel aegadel, enamasti kevaditi, kui hahad kaugetelt meredelt koju tagasi tulid, et skäärides oma pesa korrastada, kostis inimese pikse kõmin päevast päeva kogu avamere – piirilt, mistõttu alaline ärevus sundis teda pilvedesse põgenema. Ta võis pooled päevad hõljuda seal ülal, ent nii kõrgele kui ta ka tõusis, kuulis ta maa poolt nõrgalt ikkagi seda vihatud häält. Näis, nagu oleks kogu see ümmargune saar seal all tema vastu vaenulik olnud.

Vanemaks saades harjus ta sellega ära, et inimese pikne kostab kõikjalt nii pidevalt, et selle eest on võimatu pääseda. Kogemused on talle õpetanud, et kärgatus on ohtlik üksnes siis, kui see kostab õige lähedalt ja inimene ise ei ole kaugemal, kui tema silm eksimatult seletab. Ta on õppinud ka seda, et kui ta tiirleb mere kohal, kus inimese pikne on olnud, võib ta leida ja kerge vaevaga kinni püüda linde, kes seal ringi ujuvad, ilma et saaksid ära lennata, sageli isegi vee alla sukelduda, nagu nad muidu tema eest pääsemiseks teevad. Seda ei ole ta avastanud mitte oma mõistusega. Ta on õppinud seda suurtelt kajakatelt, kes on temast targemad.

Ühel talvehommikul tiirles ta kõrgel skääride kohal. Ranniku abajad olid jääga kaetud, kuid teisel pool saari lainetas lahtine meri. Madalikul murduvate lainete kohal lendlesid laulvad aulid. Korraga kuulis ta inimese pikse kärgatust ja silmas veesõidukit ühe skääri juures, kust – merelinnud talvel tavaliselt tuulevarju otsivad. Ühes skääri kaljulõhes seletas tema silm kössitavat meest. Kuid tema pilk seiras neid kaht vana merikajakat, kes tuulealusel salmel ühe sukelduva linnu kohal keerutasid.

Kotkas ei julgenud lähemale lennata, kuid ei suutnud neilt ka silmi pöörata ja laskus seetõttu ühe oma kõrge puu otsa lähimal saarel. Seal kükitas ta kaua aega, jälgides, mis salmel toimub. Aeg-ajalt tuli lennates kosklaid ja sõtkaid, et harjunud kohas vette laskuda, kuid neid võttis vastu inimese pikset ümbritsev pilv. Ja suurem osa lendas kohe hirmunult minema, mõni aga kukkus vette. Üks kerkis äkki kaugel skääri taga veepinnale ja ujus abitult ringi. Mõlemad kajakad tulid otsekohe ja laskusid sinna lähedale voogudesse. Siis ajas nälg ka kotka sinna. Laiade tiivalöökidega tõusis ta lendu ja jõudis kajakate juurde just siis, kui need saagi pärast kisklema hakkasid. Ning üheainsa haardega võttis ta linnu ja lendas avamere piiri kaljurüngastele, kuna kajakad talle kisades järgnesid.

Sellest ajast peale ta teab, et kus inimene oma piksega skääridel on käinud, seal on meres ka linde, kes ei saa lennata ega sukelduda. Kui ta siis selge ilmaga, hea nähtavuse korral õhus on, võib ta kõrgel taeva all selle paiga kohale ilmuda, kust kõmakas kostis, ja seal vaikselt tiirelda, skääre oma pilguga rahulikult läbi otsides, otsekui teaks ta, et seal ülal on ta kõigile ohtudele kättesaamatu. Ent sageli tuleb ta madalalt-madalalt üle saarte metsa ja asub ühe oma kõrge puu otsa. Sinna jääb ta ootama ja jälgib silmaga, millele miski märkamata ei jää, mis seal sünnib, samuti nagu möödunud talvel tol päeval, kui valge jänes taas sinna randa ilmus.

See oli üks neid kaua meelespüsivaid sündmusi, millest kotka elu koosneb. Ta ei mäleta neid mitte nii, nagu inimesed mäletavad ja mõtlevad. Kuid nad seisavad tema silma ees nagu elavad pildid, niipea kui juhtub midagi, mis neile raami moodustab.

Öösel sadas lund. Hommik oli sombune ning saabus hilja. Marskäri hõnga otsast ei seletanud tema silm ulgumerd, ja maa pool lasus kuuskede lumest raskete okste kohal udu. Siis hakkas see kaugelt eemalt kostma. Inimese koerte haukumine. See tuli lähemale, hääbus kauguses, jäi vahel viivuks vakka, muutus äkitselt ägedaks ja tuli taas lähemale. Kotkas teadis sedamaid, mida see tähendab, ja kuulatas liikumatult, pilk kiindunud maismaa rannasse. Sest mere ja lodu vahel, kuhu haug kevadel kudema läheb, poolitab rannametsa kitsas kivine maasäär, ja seal teeb valge jänes oma haake, kui vesi on lahti ja inimese koerad teda jälitavad. Kotkas teab vaid seda, et ta tavatseb ilmuda sinna järsku, sellal kui haukumist on kuulda kaugelt, samuti nagu tookord möödunud talvelgi.

Tal polnud kiiret. Tükk aega kükitas ta liikumatult ülal metsaserval, kikikõrvu kuulatades koerte haukumist. Siis kalpsas ta äkki üheainsa hüppega üle kadakavõsa randa ja kargas vees, kus polnud lund, et oleks võinud jälgi jääda, pikkade sammudega rahnult rahnule. Ja ta oli niisuguse innuga oma kavala arvestuse teostamise juures, et ei näinud ega kuulnud midagi enese ümber, kui äkki suured tiivad nagu tormihoog vuhinal tema peale vajusid ning küüned temast nii kõvasti kinni haarasid, et karje lämbus tal kurku, ja ta maast õhku tõstsid, mere kohale, kust varesed hiljem kajakate mahajäetud kaljurünkalt leidsid tema naha veriseid tükke.

Kotka arusaamise järgi on ta selle jänese püüdnud mitu korda, sest küllap see on ikka ja alati sama valge jänes, kes ilmub nähtavale kord siin rannas, kord vilksamisi saarte võsametsas, kord kunagi hilistalvel kaugel skääridel, kui meri on jääs ja metsad lund täis tuisanud, torm aga skääride lõhestikes rohukamara puhtaks pühkinud. Siis võib ühel hommikul õhukesel lumevaibal näha pikka rodu väikesi üle jää skääride poole minevaid jälgi, kaks ümmargust täppi ridamisi ning nende järel kaks pikka põigiti ühel joonel, ja siis teab kotkas, et seda valget pikakoivalist looma võib leida sealt, kus jäljed koonduvad nõgude ümber, mille lopsaka rohu sisse vaerad suviti nii hästi oskavad end oma munadega ära peita.

Siis on tulnud ette, et kotka silm tundidepikkuse otsimise järel ülalt kõrgelt äkki avastas valge kasuka paari kivi vahel, millelt kaitsev lumi keskpäevase päikese paistel jänese ümbert ära oli sulanud. Ja siis jäi üksildasel skääril lumele verine laik. Kuid ainult harva on nii hea õnn. Enamasti on tal asjatult tulnud pool päeva skääri kohalt skääri kohale tiirelda, kui lumel jäljed olid. Valgevatimeest ei olnud kusagil näha. Ja võib-olla alles järgmisel päeval, kui kotkas veel ühe talveöö oli nälginud ja koidu ajal luurates metsa kohalt tuli, nägi ta vilksatamas valget jänest, kes oma öiselt retkelt torpari lume all olevale rukkiorasele tulles metsaservast parajasti sisse lipsas. Ja kui kotkal, kes kangekaelselt oma rannikule jääb, olgugi et meri on isegi kaugel kaldamadalike taga kinni külmunud ja viimanegi skääride lind juba ammu lõuna poole lennanud, on talv ning näljaaeg, on see ikka üks ja seesama valge jänes.

Kevadel, kui vesi on lahti, ja sügisesel ajal ei ole valget jänest enne lume tulekut kunagi näha. Siis on saarte metsades üks teine jänes. Kuid see on pruun nagu hagu ning hall nagu kivid ega kõlba kotkal süüa, kui meri on madalikel täis kalu ning skääride ümber merelinde ja nende naiivseid poegi. Sel ajal võivad Marskäri kuuskedes elavad varesed kogu päikesepaistelise hommiku kestel näha kotkast konutamas honga ladvas, kõht angerjatest ja hahapoegadest täis, flegmaatiliselt puhastades oma sulepantserit, kissitades nagu praegugi poolsuletud silma vastu päikest. Nad lendlevad kartlikult tema ümber, nad kraaksuvad vihaselt, nad hiilivad paksude okste varjus tema all talle nii lähedale, kui iganes julgevad, et vahtida teda nii palju kui süda kutsub, et teda õrritada, et sõimata seda, kes lendab kõrgemalt, kui nemad on suutelised, kes on neist tugevam, neist vägevam, kes on nii uhke, et ei pööra nende poole peadki, kes ei ole nii räpakashall, nii arg, nii ahne, nii lobasuine ja uudishimulik kui kogu nende suguselts.

Kuid kotkas ei pane neid tähelegi. Lodult taamal maismaal tõusis nüüdsama lendu paar sinikaelparti, hirmunult häälitsedes — prääk, prääk!

Kotkas kallutab oma raske keha kähku ettepoole ja ajab kaela luurava peaga õieli. Siis korraga sirutab ta oma tiivad välja, need võtavad tuult, ja enne kui hiiliv mees, püss käes, on jõudnud ranna puude vahele, on ohustatud lind juba kaugel salme kohal, kust inimese pikne teda kätte ei saa.

Nüüd rühib ta merikajakate üksildase kaljulaiu poole.

Mõlemad vanad hoiatavad teineteist ja lendavad talle üheskoos vastu. Nagu allatuult purjetav laev läheneb ta madalalt, lastes end tuulest kanda. Nende suurte mustade tiibadega näib õige raske lennata olevat, kuid ta liigub siiski nii kiiresti, et kajakad ei ole veel üles tema juurde jõudnud, kui ta juba nende kohal on, ja nad peavad tükk maad pärituult lendama, enne kui jõuavad kõrgemale tõusta. Meelehärmist karjuvad nad — ag, ag — ja hüüavad sinna vahele hoiatavalt poegadele seal all — kjäkk, kjäkk, kjäkk! Mustad tiivad kokku tõmmatud, sööstavad nad talle kallale, misjuures nende trotslik valge rind riivab tema selga. Siis teeb ta selle liigutuse, mida oskavad ainult tema ja ronk. Äkilise pöördega ülespoole viskub ta selili ja üks tema tiibadest pühib kajaka nagu tuulest viidud sule minema. Enne kui kumbki neist on valmis talle uuesti kallale sööstma, on tema tumedad purjed pärituules taas pingul ja kannavad ta avamere piirile.

Seal all seisab kõige viimase skääri kaljulaval alles hiljuti saabunud emahahk koos isahahaga, kes talle esimest korda kosja on tulnud. Temake on veel nii noor ning tumedate sulgedega. Isahahk on saanud oma valge rüü alles möödunud talvel. Temake on leppinud kõige kaugema, täiesti palja skääriga, kus pesitseb ainult paar tiiru, ja on peitnud kaks muna ühte kaljulõhesse. Homme muneb ta veel ühe, ja pärast seda saab isahahk teda iga päev näha üksnes siis, kui ta on lühikest aega merel, et karpide järele sukelduda. Isahahk on nii tugev ja oma valge vöö tõttu laiuti üle süsimusta rinna nii nägus. Nii uhkelt kõnnib la emahaha ümber — aah, aah! Ja võlutult taarutab emahahk lamedal kaljulaval tema ees ning loksub rahulolevalt — og-og-og!

Äkki tõstab kajakas eemal naaberskääril kisa. Tema kaasa vastab kriiskavalt — kotkas tuleb —, ja nende päevade murest selle elu pärast, mida ta endas kannab, unustab emahahk oma kosilase ja lipsab vaikselt vette. Isahahk aga, kes oma tuhinas midagi ei kuulnud, jääb kaljulavale püsti, uhkelt astudes ja teda tagasi kutsudes, kuni kajakate kisa tuulega lähemale kandub ja kotkas korraga nende pea kohal on.

Siis ta teab, et põgenemine on tema ainus pääs, nii kiire põgenemine, kui tiivad vähegi võtavad, ja nii kaugele, et need julmad silmad teda enam ei näe. Kes sukeldub, see on hõlpsasti kadunud, kui kotkas tuleb.

Kotkas nägi, kuidas emahahk merre läks, ja tema silmad teavad, et sellel on praegu raske lennata. Nagu taevast paisatud kivirahn vajub ta sealt ülalt alla, kuid isahahk on juba lendu tõusnud ja põgeneb kiirete tiibade vihisedes. Korraga silmab kolkas emahahka. See sukeldub lainemurrus, sest ta on praegu liiga raske ja nõrk, et end tiibade varal päästa.

Kotka vuhisev kogu on juba lainemurru kohal. Ent just siis teab isahahk üksnes seda, et kuhu lendab emahahk, sinna lendab ka tema pimesi järele, ja kus sukeldub emahahk, seal sukeldub alati ka tema. Ja nii sööstab ta valge vahu sisse ja sukeldub seal, kus emahahk vee alla kadus.

Pikk viiv on tal aega. Tema üle lööb kokku jahe läbipaistev vesi, milles ta on harjunud viibima, kui ta merepõhjast karpe otsib. Laiade mõladena viivad ta tugevad jalad teda sügavusse. Tema pärani avatud silmade ees vilksatavad emahaha liigutused, kui see tema ees sukeldub, ja ta võtab tiivad appi, et talle järele jõuda. Kotkast, kes alles äsja tema pea kohal oli, pole enam näha. Vetikametsad õõtsuvad. Kalu vilksab väledalt mööda.

Nüüd ta enam ei näe emahahka. See kadus ülespoole. Tiibade aerutõmbed peatuvad. Voogav katus tuleb lähemale. Emahahk peab olema ülal, võib-olla kotkast ei olegi enam seal.

Ettevaatlikult pistab isahahk oma kitsa pea ühes laineorus veest välja. Esimene asi, mida ta näeb, kui laine ta üles tõstab, on kotka tiivad. Need piitsutavad selles kohas vett, kus emahahk äsja õhku ahmimas käis. Silmapilkselt on ta jälle vee all. Nüüd kihutab ta sellise hooga nagu kala. Jällegi nägi ta emahaha tumedat kogu veepinna all vilksatamas. Ja kuigi ta tunneb seda halvavat hirmu, mis järgneb kotka nägemisele, ei saa ta teisiti, kui peab emahahka otsima, katsuma teda leida, püüdma talle järele jõuda ja olla seal, kus on tema, ükskõik kas ähvardab oht või kõik on rahulik.

Nüüd on emahahk otse tema ees. Ta hakkab talle järele jõudma. Nüüd on tema pea emahahaga ühel joonel. Ta tunneb end tugevana ja turvalisena. Sügaval läbipaistvas vees, kus ta on nagu omas kodus, ei saa teda keegi kätte. Kuid emahaha tiivad liiguvad õige aeglaselt. Isahahk kihutab temast mööda. Ta vähendab kiirust, et temast mitte liiga kaugele ette minna, samuti nagu ta ülal õhumeres lendab alati tema kõrval või taga. Emahahk ei ole nüüd kuigi tugev ja väsib ruttu. Sellel aga, kes on sukeldunud ja väsib ära, kui kolkas teda jälitab, ei ole mingit lootust.

Nüüd on nad kaugele teisele poole lainemurdu jõudnud. Meri on siin rahulikum. Päike on tõusnud ja saadab veevoogudesse mänglevaid kiiri. Läbi päikesekiirtest valgustatud vee heidavad kotka tiivad varju, pahaendelist ning sünget vetikametsa heledate latvade taustal.

Emahahk, kes tahtis parajasti veepinnale hinge tõmbama tõusta, näeb ränka vaeva, et uuesti alla pääseda. Ta püüab sügavamale jõuda, kus need halastamatud silmad ei suuda teda merepõhja taustal seletada. Ta on peaaegu lämbumas. Ta peab veepinnale tõusma, kas või paariks sekundikski. Kuid ta püüab siiski sügavamale tungida, oma elu pärast, selle elu pärast, keda — ta tunneb seda — ta endas kannab. Läbi päikesekiirte libiseb taas tema eest mööda kotka vari, millest kuidagi ei pääse.

Hirmunult pöördub ta kõrvale. Ta tõmbub kössi ja hakkab jälle sügavamale minema, et kotkast võib-olla eksiteele viia. Ta pingutab oma kahanevat jõudu viimse võimaluseni. Tema silme ees läheb kirjuks. Ta tahab vetikametsa pääseda ja parem juba seal lämbuda. Sügavamale! Sügavamale! Kuid isahahk, kes ei näinud, kuidas ta kössi tõmbus, kaotas ta vetikametsa serval silmist ja tõusis veepinnale lainete vahele vaatama, kuhu ta jäi.

Ta kiiskab nagu sätendav valgevaal, kui ta päikese käes veepinna alla ilmub, õhu hõbedane paiste valge rüü ümber, ja see hõlbus saak, mis äkki nähtavale ilmub, viib kotka, kelle silmad visalt väsinud emahahka jälgisid, eksitusse. Tiivad kokku tõmmatud, laskub see alla, ja küüned, kollased, rasked, sirutuvad selle valge keha poole, mis veest parajasti välja kerkib. Nüüd on ta käes! Küüned haaravad, kuid püüavad vaid tühja õhku. Sest haare jäi veerand sekundit hiljaks. Hahk on kadunud lainesse, mis tema üle kokku lõi.

Rasked tiivad peksavad taas vett, et õhku tõusta ja kiirust võtta. Kui see olnuks väsinud emahahk, siis oleks see tal käes. Kuid teda pole näha. On üksnes isahaha selja valge riba, mis sügaval voogude all edasi liigub ja kotka silmi köidab.

Tuul kihutab ees mere poole. Lained veerevad päikesepaistel, valges vahus ning sinised. Üksik hõbekajakas lendab ligi ja kiledalt kisades keerutab selle vaikse, kardetud jahimehe kohal.

Üle hüljeste kaljurahude kandub see kummaline jaht, viimaste paljaste rüngaste poole, millest murdlained alatasa üle uhtuvad ja kus ei ela ühtki lindu.

Üksnes läbi laineorgude voogavate akende on neil võimalik teineteist veidi näha, isahahk oma võimsa vaenlase varju, kotkas põgeneja sibavate tiibade vilksatamist.

Iga üleskobrutava laine puhul kaob lind selle alla. Seal vilksatab tema valge selg. Ta on niisama vastupidav sukeduja kui kaur. Tükk aega on ta kadunud. Ta kerkib sea] üles, kus teda kõige vähem oodata teati. Ta on veepinna lähedal. Ta peab nüüd, üles tulema. Kotkas on tema kohal, lähima laine taga nähtamatuna. Korraga lõikub läbi tuule karje. Kuid isahahka seal enam ei ole. See oli kajaka kile hääl, mis veel viimsel hetkel hoiatas. Ja taas peksavad kotka tiivad seal kohas tühja vett, kuhu saak kadus.

Tema terava pea kahvatud kroonsuled tõusevad vihaselt turri. Soolane merevesi läigib ta rinnal ja nokal. Jämedad küünised ripuvad raskelt nagu rusikad. Vastutuult õhkutõusmisel tõmbuvad tahapoole kooldus otstega tiivad pingule ja viivad luuravad silmad üle lainete mägede ja orgude edasi.

Tuul on kõvenenud. Meri käib kõrgemalt. Seetõttu et lained kasvavad ja varjavad teda, on isahaha väljavaated suurenenud. Kui ta oleks kogenenum ja kotkas noorem, oleks briis ta juba päästnud. Ent vanadusest valge peaga röövel seal ülal on kustutanud loendamatute hahkade elu, ja isahahk ei tea kotkast rohkem kui surmahirmu nende suurte tiibade all, mida enne teda on tundnud kõik hahad. Vahetevahel õnnestub tal mõne laineharja taga kotka nägemata veepinnale tulla. Ta võidab ühe sekundi, võib-olla ka kaks. Sellele, kes surma eest põgeneb, on see pikk aeg. Siis peab ta taas emahahka otsides ringi vaatama, nagu ta kogu kevade kestel iga päev alatasa on teinud. Ta näeb ainult taevast ja mässavat merd, aga sellest hoolimata ta teab, kus nende skäär peab olema ja kus ta teda viimati nägi. Just siis on kotkas tema kohal ja jälle käib võitlus selle eest, kui kaua ta seal all vastu peab. Aga kui ta järgmisel korral veepinnale tuleb ja tal üks sekund aega on, otsib ta taas silmadega oma skääri ja emahahka. Korraga valdab teda tunne, et ta on liiga kaugele sattunud ja peab tagasi pöörduma. Ta seab end ühel laineharjal vastutuult ja tõuseb lendu. Ent kotka tiib oli juba kohal ja pühkis vett.

Isahaha tugevat keha läbib talle võõras väsimustunne. Tema kuulekad mõlalabad ei jaksa teda enam küllalt sügavale ajada. Üks tiib jääb vahel seisma ja ta ei suuda seda liigutada. Vesi tema ümber muutub talumatult raskeks, surudes kõvasti tema rinnakorvi ja rõhudes tema värisevale südamele. Hirm sunnib teda üha sagedamini veepinnale tõusma, et õhku ahmida. Ta on pöördunud ümber. Nüüd tuleb ta veepinnale vastu laineid, teadmata, et niimoodi on kotkal kergem teda jälitada, liueldes laiali sirutatud tiibadega madalal vee kohal vastutuult, iga hetk valmis haarama. Ja siis on see korraga sündinud. Kui isahaha valge selg ühe laine harjal veest välja ilmub ja tema sukeldumisest väsinud silmad näevad, et meri on tagasi-lennuks vaba, ja ta nobedalt õhku tõuseb, et eemal asuva skääri poole lennata, kus peab olema emahahk, jahmatab ta järgmise laine kobrutaval harjal ja ei jõua õigel ajal vee alla, mistõttu kotkas ulatub oma küüniseid tema asjatult rabelevatest tiibadest läbi lööma.

See on äge, ebavõrdne võitlus. Kotkas annab hoope valgetesse verd täispritsitud sulgedesse ja vesi keeb tema tugevate tiivalöökide ümber. Ent vähem kui poole minuti pärast on kõik möödas ning loksuv sinakasvalgete lainetega meri selles kohas, mis äsja oli verine, jälle endiselt selge. Mere lapsed on karmi loomusega. Ükski neist ei teinud häältki. Ainult too üksik hõbekajakas tiirutab kileda kisaga ringi, kui isahahk kotka tiibade all õhku tõuseb, et oma viimsele teekonnale asuda.

Kisades lendab kohale ka kajakaid. Oma pikkade tiibade varal tuleb röövtiir seda vaatama, keda nad nii sügavalt vihkavad. Emahahk, kes ei tea, mis tema elu päästis, lipsab värisedes kaljulõhesse oma kallite munade juurde, kui ta näeb neid skääri kohale tulevat.

Kotkas aga ei pane teda tähelegi; ei teda ega visalt kisavaid kajakaid. Tema muutumatult rahulikud, aeglased tiivalöögid kannavad teda otsejoones kauge sihtkoha poole, ja tema pilk kätkeb pilti, mis tegelikult on siit kaugel, kuid mis iga aasta sel ajal, kui kõigil teistel lindudel on pojad, ühevõrra elavalt tema mällu kerkib.

Ühel üksildasel, unustatud saarel, kus inimesi veel ei ela ja kuhu inimesed harva satuvad, kus kaljumäed on liiga sakilised ning paljad ja mülgassood lõhestikes liiga sügavad, kus palgipuud on vanadusest liiga väärtusetuks muutunud, ära kuivanud ja tormist viltu aetud, enne kui kirves seda võidud, ajendatuna inimese jõledast tungist kõike suurt ja uhket tappa ning hävitada. Sest mitmed neist lendavad nii lähedalt üle, et nende tasane tiibade kohin kostab mulle kõrvu. Ja tänutundes, et nad suvatsesid tulla, ning albis usus, et olen saanud tasu oma inimeapikkuse jändamise eest kotkastega, langetan ma pea suuremas harduses kui ühegi kividest müüritud templivõlvi all.

SISUKORD

Bengt Berg ja tema linduderaamatud                         5

VIIMASED KOTKAD            9

PEATÜKKE RAAMATUST «KOTKAD»          89

Mõistatuslikud kaljukotkad           .            91

Norra kotkapüüdjad        113

Kotkaste kui külalistega 130