Autor – Fridtjof Nansen

Eessõna kirjutanud prof. Edg. Kant

Sari – Mehed, maad ja mered

Maadeavastajate ja looduseuurijate töö ja retkede kirjeldusi

I Sari

Toimetanud: Edgar Kant, Hans Kauri, Ants Laasi

“Seiklusvaimu” tõlkinud J. Kangilaski, “Suuskadel läbi Gröönimaa” – A. Hanko.

Kärpeid teinud Edg. Kant. Korrektuuri lugenud A. Miller. Kaanelehe joonistanud K. Kollom. Halfapaber A./S. Türi paberi- ja puupapivabrikust.

Fridtjof Nansen

ühtlasi eessõna sarjale “Mehed, maad ja mered”

Emakese Maa vaheldusrikka palge tundmaõppimise ja uurimise vallas on suuri teeneid eeskätt julgeil avastajail ning reisijail. Oma saavutustega ja mõnikord isegi hukkumisega on nad ergutanud kaasaegseid või järeltulevaid põlvkondi aina uutele üritustele samadel või uudsetel aladel. Eks saanud näiteks Kolumbuse ergutust portugali avastajailt ja eks mõjustanud tema saavutused omakorda rohkeid hilisemaid meresõitjaid. Eks kutsunud Livingstone´i ja Stanley retked esile terve Aafrika uurimise veerme ja eks elustanud Nansen´i saavutised tõhusalt polaarpiirkondade uurimist, mis enne teda oli Loode- ja Kirdeväila läbistamise järel jõudnud teatavasse vahejärku.

Suured avastajad ning uurimisreisijad on näidanud imeteldavaid jõudlusi ja üllatavalt ning võimsalt avardanud inimsoo silmapiire. Nad on ühtlasi osutanud raugematut julgust, algupärast mõtlemist, iseseisvust, algatusvõimet ja sageli tarka ettenägelikkust. Levitades neid voorusi ühelt poolt kaasaegsete keskel või pärandades neid järgnevaile ajastuile, on need mehed teiselt poolt mitmeti olenenud ümbrusest, kus nad kasvasid ja millest nad ammutasid esivanemate päruseid, kogemusi ning eeldusi, mida neile pakkus kodumaa, kust nad lähtusid avastama ning uurima senitundmata maid ja võõraid meresid.

On mööndud, et Saarte Kuningriigi mereline asend ja ta elanike pikaajalised kogemused laevasõidus on toonud britlastele aukoha merede uurimise alal. On väidetud, et harjumus taluda talvekülmi ning pikki öid, sajandeid vana oskus sõita suuskadel ja muud omadused, mis võrsunud lõhangute ja tundurite maa oludest, on viinud norralased polaaruurimise ajaloos kuulsusrikastele tegudele. Kaheldamatult on neis ja teistes samalaadsetes väidetes paljugi põhjendatut ning tabavat. Siiski tuleb lisaks rõhutada veel Põhjala viikingivere rahutust ja viimase õilistunud ning ajakohastunud vaimu, toda seiklusvaimu parimas mõttes, nagu Nansen on seda iseloomustanud nii kujukalt ja hingestatult. Kas ei ole see seiklusvaim, igatsus kaugete randade ja suurte tegude järele juba vanadest aegadest peale viinud paljusid – eriti Loode- ja Põhja-Euroopa merevöötme rahvaste hulgast – mõõtma maailmameresid ja markamata mandreid?

Vaevalt saab kirjutada paremat üldist eessõna sarjale “Mehed, maad ja mered”, kui on seda Nansen´i “Seiklusvaim” – kõne, mille ta aurektorina pidas šoti St. Andrews` University üliõpilastele. See kõne haarab nii sügavalt sellesse vaimu, mis on kihutanud ja kihutab alatasa mehi avarasse ning kirevasse maailma. See kõne peegeldab kõiki neid sisetunge, mis on ärksad vaimud ja tahtelised loomud viinud uut avastama. “See on ärkav seiklusvaim, mis peitub meis igaühes. See on salapärane igatsus midagi ette võtta, elu millegi rohkemaga täita, kui igapäevane kõik kodust töökohta ja töökohast koju. See on meie igavene tung võita raskusi ja ohte, avastada peidetut ja teispool igapäevasust asuvaid alasid. See on tundmatuse hüüd, igatsus maa järele sealpool mägesid, sügaval inimhinges juurduv jumalik aje, mis sundis esimesi kütte leidma uusi jahimaid, võib-olla meie suurimate tegude ürgallikas, tiivustatud mõte, mis oma vabaduses ei tunne mingit piiri.”

Käesoleva köitega algava sarja “Mehed, maad ja mered” peamiseks ülesandeks on tuua võimalikult täielikke või olude sunnil kohati lühendatud kirjeldusi uusima aja huvitavamaist ja märgilisimaist uurimus- ning avastusretkedest nende teostajate endi sulest. Olgu seejuures köidete eesõnade näol antud olulisi iseloomustusi ka nende retkede kandjaist, uurijate ning avastajate elukäigust, ühtlasi ümbrusest ning oludest, kust nad võrsunud, ülesandeist, mis nad endile seadnud, ja tulemusist, mis nende retked on saavutanud.

Avades sarja kuulsa norra uurija ning avastaja Fridtjof Nansen´i esimese iseseisva uurimisteekonna kirjeldusega “Suuskadel läbi Gröönimaa”, rõhutagem, et selle ekspeditsiooni tekkimine Nansen´i enda sõnade järgi võlgneb tänu ainuüksi vaid norra suusatamisele. Seega tuleb meil järgnevas tegemist retkega, mis oluliselt tugineb Põhjamaade rahvapäraseimale ja tüüpilisemale spordi- ning liiklemisharule. On ju tõenäoliselt lapi päritolu suusatamisoskus alates vanadest aegadest peale Norra ja Rootsi tarvitusel olnud ka Soomes. Paljudele meenub see juba Kalevala 13. laulust, milles väga poeetiliselt kirjeldatakse Lemmiknäise suusajahti Hiiepõdrale ja ta matka Lapimaale Käüppi poole, et see talle valmistaks paari häid suuski. Ja eks kõnele sellest ka saaga norralaste esiisa Nor´i ning ta kaaslaste üle, kes olevat peatunud Soomes ja oodanud head suusateed, enne kui nad edasi sõitsid Põhjalahe äärde ja kaugemale läände.

Vähe on maid, kus loodus oleks suusatamiseks kohasem kui Põhjamaades, eriti Norras. Vaarasid ja mägesid, orgusid ja nõlvakuid on seal külluses, samuti lund. Alates varajasest lapsepõlvest kohanetakse seal suusatamisega ja mitmetes mäestikupiirkondades sunnib loodus ise nii poisse kui tüdrukuid suuski kasutama, niipea kui nad käima õpivad. Sügav ja pehme lumi ümbritseb talved läbi elamuid ning asulaid, sajab maha juba varasügisel ja sulab alles hiliskevadel. Paljudes paikades on teestik harev ja igaüks, olgu mees või naine, peab oskama suusatada, kui ta tahab pääseda talust tallu või ühest asulast teise; suuskadeta vajuks ta puusadeni lumme.

Sellistes paigastikes kasvatatakse n.ö. suuskadega kokku. Ei ole haruldane näha kolme-nelja-aastasigi lapsi suuskadel harjutamas ja veidi vanemalt tegelevad talulapsed juba pidevalt suuskadega. Suuskadel peavad nad käima koolis ja suuskadel veedavad nad koolitundide vaheajadki. Pühapäeva pärastlõunati, siis on kogu külanoorus, lapsed ja täiskasvanud, üksteisega võistlemas, kuni aga lubab päevavalgus. Ka Nansen´i lapse- ning poisipõli möödus lähikaudu säärases ümbruskonnas. Sealt omandas ta oivalise suusatamisoskuse ja haruldase vastupidavuse, mis hiljem kujunes mõõtuandvaks ta retkede teostamisel läbi grööni lume ja polaarmere pakase ning öö.

Fridtjof Nansen sündis 10. oktoobril 1861. a. ta emale kuuluvas Store Fröeni väikemõisas Oslo lähikonnas. Ta isa Baldur Nansen, välimuselt väike kõhnavõitu mees, oli õigusteadlane, tegev pealinnas kohtusekretärina, kohusetruu ja usin. Ema, sündinud paruness Wedel-Jarlsberg, pärit vanast aadlisuguvõsast, suure kasvu ja toreda kehaehitusega, oli energiline ja siiras naine, vaba seltskondlikest eelarvamusist. Sellest erinevast paarist päris Fridtjof oma olemuse põhijooned: isalt kirglikult kohusetruu süvenemise üksikajadesse ja kindla eneseusalduse, emalt – tahtejõu, praktilise meele, loomistungi ja otsustamisvõime.

Kaheldamatult oli Nansen´i hilisemale kujunemiskäigule olulise tähendusega asjaolu, et ta üles kasvas maamiljöös ja seejuures haritud kodus, mis oli vaid 3-4 kilomeetri kaugusel Norra pealinna headest koolidest. Terve ja lihtne maaelu, spartalik kasvatus vanematekodus, tihe seos loodusega, kõik see arendas tugevasti poisi vaimu ja keha. Koolis hindasid õpetajad ta usinust ja teadusjanu, kaasõpilased aga rohkem ta jõudu, julgust ja algatusvõimet. Seltsiliste poolt tunnustatuna oli ta sedavõrd harjunud juhi seisukohaga, et imestus, kui keegi poistest ei tahtnud kuulata tema sõna. Nansen´i ema oli juba noorena andunud spordile, eriti suusatamisele, ja innustas varakult ses suhtes ka lapsi. Fridtjof sportis noorest saadik ja edukalt: juba 17-aastaselt oli ta Norra meister uisutamises, aasta hiljem maailmameister kiiruisutamises. Pöördudes suusatamisele, saavutas ta peatselt suure auhinna pikamaa-suusatamise alal; üldse saavutas ta 12 võitu.

Talv pakkus noortele Nansen´itele palju naudinguid, suvi aga veelgi rohkem. Varsti oli kodukoha ümbrus tuttav kõigi sealsete vaarade ja metsadega. Poisse meelitasid kaugemad ja metsikumad paigad. Selliseid kohti polnud tarviski otsida kes teab milliste mägede tagant. Norra pealinnast põhja poole laialduvad kümnete ruutkilomeetrite kaupa metsaga kattunud mäed – nn. Norrmarken -, kus pole asulaid ega suuremaid teid. Küll aga läbistab seda ala arvutult hulk teekesi, mis hargnevad, lõikuvad, silmusklevad ja sageli lõpevad tihnikuis ning soodes loomade poolt tallatud radadena. Kiirevoolulised mäestikuojad kohisevad ja vahutavad keset metsade rahu. Vaiksed selged järved peegeldavad kallaste taimpalistust ja ainult siin-seal leidub kalurite üksildasi majakesi.

Tänapäeval harrastavad paljud Oslo elanikud matkamist neis metsikuis ja asulavaeseis paikades: talviti suundub sinna suusatajate parvi ja suviti ojade ning järvede äärde sadu õngitsejaid. Tal ajal aga, millesse langes Nansen´i poisipõlv, külastati Norrmarkenit palju vähem kui tänapäeval. Siis leidus seal veel rohkesti varjulisi paiku, kus üksinduseharrastaja võis päevade viisi veeta Robinsoni elu. Norrmarkenisse sattusid noored Nansen´id 10-11 aastselt. Sealpool kandis kusagil elas nende koolisõpru ja sinna küünitas nende igatsus juba ammugi: seal ootas neid vabadus ja ehtne metslaste elu. Ei isa ega ema, ei õigel ajal magama sundijat, ei lõuna- ega õhtusöögile kutsujat.

Hilisemas poisipõlves veetis Fridtjof Norrmarkenis sageli nädalaid. Ta külastas seda paigastikku üksi või ka koos vanema venna ja teiste sõpradega. Aasta-aastalt muutusid nende ekskursioonid aina kestvamaks, nad tungisid üha kaugemale Norrmarkeni sisemikku. Ühtlasi harjutasid need matkad mägedesse ja metsadesse Fridtjofi mehiselt taluma väsimust, nälga ja loobuma mugavusist.

Elu keset loodust, igasugused matkad ja üritused ei seganud Fridtjofi õpinguis. Tõsi, reaalkoolis oli mõnikord ka arusaamatusi, õpetajad kiitsid küll endiselt ta võimeid, ent leidsid tal olevat vähem püsivust töö jaoks. Kummaline küll, aga tõeliselt pälvis Fridtjof neid etteheiteid vaid tänu oma väsimatule huvile. Alati pesitsesid tal peas ümbritsevat loodust või loomade elu puutuvad küsimused. Need seirasid ja vaevasid teda mõnikord sedavõrd, et ta ei saanud ühtlaselt pühenduda kõigile klassiõpinguile. 18-aastselt lõpetas ta reaalkooli ja pidi mõtlema tulevasele karjäärile. Lootuses pääseda merele ja võõraile maadele valis ta algul sõjakooli, et saada mereväeohvitseriks. Kirg teaduse vastu viis ta aga varsti ülikooli.

Isa soovil, kellele paadunud juristina meeldis, et poeg valmistaks end ette riigiametile, astus Fridtjof õigusteaduskonda. Seal ei suutnud ta loobuda aga armsakssaanud loodusteadustest ja hakkas õigusteaduslike õpingute kõrval kuulama loenguid ka arstiteaduskonnas. Peatselt kaldusid ta huvid sel määral zooloogia alale, et ta kõik muu jättis. 1880. a. sügisel Oslo ülikoolis alustatud stuudiumi katkestas ta aga 1882. a. kevadel. Üks tuttavaid professoreid soovitas tal sõita hülgepüüdjate laeval Põhja-Jäämerele. Vaimustatud Nansen haaras otsekohe kinni sellest meelitavast ettepanekust: 11. märtsil asus ta aurikul “Viking” oma esimesele polaarteekonnale. Millise määrava tähendusega see esimene reis oli ta hilisematele ekspeditsioonidele ja zooloogilistele ning okeanograafilistele uurimustele, sellest jutustab ta ise oma raamatus “Hüljeste ja jääkarude keskel”, mis ilmus alles mõned aastad enne ta surma.

Juunikuu lõpul jäi “Viking” Gröönimaa lõunaranniku läheduses ligi kuuks ajaks jäävangi. Sellal kui laeva meeskond tüdis igavusest, kujunes see aeg Nansen´ile huvitavaimaks osaks kogu reisu kestel. Siin jäävanglas tegi ta oma professori poolt soovitatud vaatlusi, uuris jäämere loomi ja taimi, päevapildistas ümbrust ja kirjutas märkusi. Gröönimaa rannik ahvatles vastupandamatult Nansen´it nii oma metsiku ilu kui ka küündimatusega. Ajujää taga loisid mäetipud ja jääliustikud päikese käes. Tundide kaupa vaatles noor uurija kuunarilt pikksilma abil seda uurimatut rannikut ja mõtiskles lakkamatult, kuidas küll sinna pääseda.

Vaevu kodumaale tagasi jõudnud, pakuti Nansen´ile konservaatori kohta Bergeni loodusloolisse muuseumi. Nansen võttis selle ettepaneku rõõmuga vastu ja andus teadusele niisama kirglikult, kui ta varemalt oli end heitnud seiklustesse. Muuseumi juhataja, tuntud arst ja zooloog dr. Danielssen, kujunes varsti ta isalikuks sõbraks. Mõned biograafid loevad Nansen´i teaduslikus arengus koguni määravaks, et ta väljakujunemine ei toimunud ülikooli-auditooriumides, vaid teaduslikult silmapaistva ja vaimselt kõrgelseisva isiksuse poolt juhitud uurimisinstituudis.

Hoolimata pingsast ja anduvast teaduslikust tegevusest mitme aasta jooksul, millega Fridtjof Nansen omandas hea kuulsuse asjaliku ning andeka uurijana, ei lakanud reisimiskirg teda kiusamast. “Mind kisub ja kutsub matkale iga kord, kui kuulen millestki selletaolist,” kirjutab ta tollal isale, – “minus ärkab igatsus kogeda midagi uut. Ja kuidas see teeb mind rahutuks, kui raske on mul seda alla suruda ja kui ponnistav võidelda selle tungiga. Parimaks ravimiks selliste hoogude vastu on töö; seda ravimit kasutangi ja peaaegu alati edukalt.”

Mikroskoopilised uurimused, millele Nansen innukalt pühendus Bergeni muuseumis, katkestas 1885. a. suvel õppereis Itaaliasse ja töötamine Napoli zooloogiajaamas Vahemere loomastiku alal. Kodumaale tagasi jõudnud, üritas ta tolle kuulsa jaama eeskujul samalaadilise asutise loomist Norras. Mõne aja pärast teostuski see plaan Oslos, kus avati bioloogiajaam, milles hakati eriliselt uurima Põhjamere rikkalikku faunat.

Gröönimaa ületamise mõte tekkis Nansen´il võib-olla juba “Viking´i” pardal, kindel plaan aga 1883. a. sügisel, kui ta kuulis rootsi uurija A. E. Nordenskiöld´i ekspeditsioonist ja sellega kaasas olevate laplaste tungimisest Gröönimaa lumelagendikele. Plaani teostamise lükkas ta aga aasta-aastalt edasi, kuna ta ei tahtnud tekitada oma vanale isale meelehärmi ega rahutusi, mis oleksid olnud loomulikud seoses poja kardetava retkega.

Selleks et õigesti mõista Nansen´i Gröönimaa-retke ja sellele järgneva “Fram´i” – ekspeditsiooni tähendust, peab neid vaatlema seoses teiste polaaruurimistega. Nansen´ile eelnenud ajastul, XIX sajandi kolmandal veerandil, mida Arktise-uurimise ajaloos nimetatakse Franklin´i ja Franklin´i-otsijate ajastuks, uuriti suure agarusega arktilise Ameerika saarestikku ja tehti viimne suur maadeavastus Euroopa-Jäämeres Franz Josephi maa avastamise näol (Austria-Ungari ekspeditsioon Weyprecht´i ja Payeri juhtimisel 1872-74). Ka oli Nordenskiöld´il esimesena õnnestunud Kirdeväila läbimine (1878/79). Ühtlasi oli tekkinud teatav reaktsioon Weyprecht´i ettepanekust peale (1875), mis soovitas laeva- ja kelguekspeditsioonide asemel luua Arktikasse kindlad vaatlusjaamad. See ettepanek viis teatavasti esimese rahvusvahelise polaaraastani (1882/83). Nansen´i debüüt aktiivse polaaruurimise alal langes seega ajajärku, mida iseloomustas ühelt poolt kõikumine äärmuste vahel, teiselt poolt aga juba eespool mainitud asjaolu, et sajandeid kestnud otsing Loode- ja Kirdeväila läbistamise järel oli jõudnud teatavasse lõppjärku.

Plaan läbistada Gröönimaa suuskadel joonistus aastate kestel aina selgemini Nansen´i kujutelmades. Ta avaldas norra ajakirjas “Naturen” kirjutise, milles kirjeldas paljusid katsetusi tungida Gröönimaa südamikku ja arendas iseoma projekti; viimase üle oli ta kõnelnud ka mitmete rootsi ning norra professoritega. Enamik neist suhtus tema plaanidesse eitavalt. Isegi kuulus uurimisreisija ja Kirdeväila edukas vallutaja Nordenskiöld, kes oli julgenud kahel korral (1870 ja 1883) tungida Gröönimaa mannerjääle ja kelle poole Nansen pöördus mitmesuguste praktiliste näpunäidete saamiseks, avaldas tugevat kahtlust tema plaani teostatavuse kohta. Vähem asjatundlikud leidsid selle olevat aga lihtsalt naeruväärse. Bergeni ühes pilkelehes ilmus koguni järgmise sisuga “kuulutus”: “Käesoleva aasta juunikuus annab konservaator Nansen tähelepandava etenduse: suusasõit Gröönimaa mannerjääl. Publikule on kohad varutud jääliustikkude pragudes. Tagasisõidu-piletid võtta on ülearune.”

Nansen´i seiklusvaim ja teaduslik huvi tungles aga lakkamatult Gröönimaa südamiku uurimisele. Seda ergutas omakorda Nordenskiöldi seisukoht, avaldatud tema töö “Den andra Dicksonska expeditionen till Grönland” (Stokholm 1885) eessõnas: “Gröönimaa tõelise iseloomu avastamisel on nii suur ja põhiline tähendus teadusele, et järgnevaile polaarekspeditsioonidele ei seada tähtsamat ülesannet, kui looduslike olude uurimine selle maa sisemuses.” Nordenskiöld, nagu paljud teised uurijadki, ei uskunud, et kogu Grööni sisemaa oleks tõepoolest jääga kaetud; tema arvates ümbritses jää tõenäoliselt vanikuna vaid Gröönimaa servakõrgustikke.

Gröönimaa läbimisel tuli Nansen´i plaani kohaselt asuda idarannikult ja mitte läänest, nagu seda uurijad olid katsetanud enne teda. Läänerannikul oli eskimote asulaid ja mõned taani ning ameerika kolooniad, ka oli see rannik võrdlemisi läbi uuritud. Idarannik oli seevastu raskesti ligipääsetav ja asustamata. Nansen arutles endamisi järgmiselt: kui ekspeditsioon lähtub läänerannikult, siis tekib tal ettenähtamatute raskuste puhul kiusatus tagasi tulla asustatud lääneranniku “Egiptuse lihapottide” juurde; lähtub ta aga kõrveliselt idarannikult, siis ta kas hukkub või pingutab lääneranniku asulateni.

See plaan üllatas kõiki oma isepära ja julgusega. Nansen´i põhimõtteks oli, nagu hiljem “Fram`i”-ekspeditsioonilgi, purustada enda taga kõik sillad ja sundida end ülimate jõudlusteni. Ta soovis teekonna lõpus näha asustatud läänerannikut, et seal ulualust leida, kui ta oma suusatajatega väsinult kohale jõuab. Pääsemine seisnes vaid ülesande lahendamises. Katse leida Norras retke jaoks tarvilik rahasumma (5000 krooni) ei õnnestunud, kuid see anti ta käsutusse taani suurkaupmehe Gamél´i poolt. Iseloomulikuna Nansen´i teotsemislaadile mainitagu ka seda, et ta neli päeva enne oma ärasõitu Gröönimaale, 28. aprillil 1888, kaitses Oslo ülikoolis väitekirja kesknärvikava üle.

Maandumine Ida-Gröönimaal kujunes väga raskeks. Neljakümnepäevane suusaretk, mis kulges veidi lõuna pool polaarjoont, üle 560 kilomeetri pikk, küündis kuni 2700 meetri merekõrguseni ja oli äärmiselt pingutav. Ometi õnnestus julge ettevõte: Nansen oli esimene, kes läbis Gröönimaa.

Pärast Nansen´it on Gröönimaa läbistatud mitu korda ka kaugemal põhja pool. Veerand sajandit hiljem tegi seda šveitslane De Quervain (1912) läänest itta, taanlane Koch ja saksa meteoroloog Wegener (1913) idast läände. Taanlane Rasmussen matkas 1912.a. isegi kaks korda läbi Põhja-Gröönimaa, algul läänest itta ja hiljem jällegi tagasi läände. Need vaprad uurijad on katnud pikemaid teekondi ja ületanud vast suuremaidki raskusi kui Nansen. Siiski seisab Nansen´i saavutus esikohal, kuna ta julgelt purustas hirmuvõlu, mis nagu läbipaistmatu linik oli lasunud tolle jääkõrve kohal. Eks ole ka Kolumbuse ja Lindbergh´i saavutised hiljem teiste poolt korduvalt ületatud, ometi pole see närtsitanud esmaste saavutiste loorbereid.

Nansen´i ekspeditsiooni teaduslikest tulemustest on käesolevas ühenduses põhjust esitada vaid tähtsamaid, eriti ka neid, milledele ta ise on omistanud suurimat tähendust. Kõigepealt tegi see retk vääramatult kindlaks, et mannerjää laialdub kokkukuuluva kattena üle kogu Gröönimaa, rannikust rannikuni. Ühtlasi hävis lõplikult oletus, mida paljud olid jaganud, et keset Gröönimaa lumevälju leidub lumevabu ning rohelisi oaase. Sisemaal võis pigemini oletada vaid mõningate üksikute kaljutippude esinemist, kuigi midagi säärast ei täheldatud. Viimsed nunatakid, mida ekspeditsioon idaranniku lähedal märkas, asusid mitte kaugemal kui 52 km mannerjää servast ja neid võis väga hästi lugeda rannikukaljudeks.

Korrapärasusest, kuidas mannerjää pind kummub ühest rannikust teiseni, annab ülevaatliku pildi professor Mohn´i joonistatud Gröönimaa profiil, mis on lisandatud käesolevale köitele kõrvuti ekspeditsiooni maršruudiga. Näitlikkuse mõttes on kõrgused mainitud läbilõikes pikkuse suhtes kahekümnekordistatud. Kõrgeim punkt, milleni küündis Nansen´i ekspeditsioon, tõuseb 2718 m kõrgusele meretasemest. Nagu näha profiiljoonisest, tõuseb jääpind mõlemalt rannikult järsult, eriti idarannikul, sellal kui ta sisemaal on võrdlemisi lame. Üldjoones evib jääpind kilbi kuju, mis ei ole küll täiesti korrapärane, sest pind on nõrgalt lainjas, harjad kulgevad põhjalõuna suunas ja kõrgeim hari ei asu keset maad, vaid jookseb rohkem idarannikule lähemal. Sellega täiendati oluliselt andmeid Gröönimaa mannerjää pinna kummumise kohta, mida varemalt väiksemal ulatusel oli kogutud kapten Jensen´i, Nordenskiöld´i, Peary ja Maigaard´i poolt.

Peale mannerjää pinnakuju iseärasuste pälvib tähelepanu veel ta lainjas iseloom. Nansen väitis, et see lainjus ei olene jää all oleva maapinna kujust, vaid pigemini on tekkeliselt seoses tuulte tegevusega. Ühtlasi rõhutas ta, et otsustades lõhestatud kaljurannikute järgi, mis tugevasti meenutavad Norra läänerannikut, peaks Gröönimaa pinnamood, kui eemaldada jääkate, sarnanema Norramaa reljeefiga. Teiste sõnadega, Gröönimaa aluskalju pinnamood peaks osutama kõrgeid mägesid ja sügavaid orge, mis aga kõik on mattunud mannerjää katte alla.

Mannerjää tekkelugu kujutles Nansen järgmiselt: Ajajärgul, millal temperatuur langes, võib-olla ühteaegu sademete tõusuga, suurenesid aasta-aastalt mäestiku kõrgemais osades lumemassid, mis ei jõudnud suviti sulada. Lumi kogunes ja kujunes liustikkudeks. Kuidas toimub lume selline kuhjumine, seda võib tähitleda Norra kõrgmäestikus. Tuul pühib kogu kuiva ning kerge lume mägedelt orgudesse. Mäed on peagu paljad, kuna orud aegamööda täituvad. Sedamööda, kuidas lume kuhjumine suureneb kõrgemais mäestikuorgudes võrreldes suvise kahanemisega sulamise teel, kasvavad lumehulgad orgudes aina kõrgemaks. Ent niikaua kui lumi orgudes on madalam mäetippudest, jätkab tuul oma tasandavat tegevust. Aegamööda täituvad aga orud täielikult ja liustikkude pind tõuseb üle tippude. Kuna kõige kõrgemate mäestikupartiide liustikud saadavad rändliustikke madalamale ja kuna temperatuur on veelgi alanenud, siis olelevad nüüd kõik eeldused sama protsesse kordumiseks ka kõrgeimate tippude piirkonnas. Nii kattub kogu maa lumega, mida tuul reeglipäraselt tasandab, mis tõuseb lõppeks ka üle kõrgeimate tippude ja kõik pidevasse lumemerre uputab.

Mõistetavasti ei saa oletada, et tekkiv lumimeri oleks kõikjal samakõrgune. On loomulik, et seal, kus sademed on suurimad nende jõudude suhtes, mis takistavad lume kasvu, et seal moodustub ka tüsedaim lume- ning jääkiht. Näib olevat kergesti oletatav, et jääkiht muutub just rannikute suunas kõige tüsedamaks, peaks ju siin merelt tulev niiske õhk sadestama kõige rohkem niiskust. Ometi tekitas Gröönimaa reeglipäraselt sisemaa suunas kummuv lumikate põhjendatud kahtluse, kas ei mõjusta mannerjää vormi mõni teine lihtsama matemaatilise loomuga tegur. Sellise tegurina tõstis Nansen esile rõhu. Ei tule unustada, et jääkate on plastiline mass, mis liigub külgede poole. Kohtadel, kus vastupanu liikumisele on suurim, peaksid jäämassid kuhjuma kõrgeimale. Vastupanu, millele satub jääliikumine, peaks olema loomulikult suurim kusagil maa keskmises osas. Ühtlasi peaks selle koha asend teataval määral olenema ka aluskalju suurimaist ebatasasusist. Lähtudes sellest punktist, kahaneb vastupanu külgede poole, mille tõttu tuleb eeldada enam-vähem reeglipäraselt kummuva jääkilbi olemasolu. Viimase faktilise esinemise kinnistaski Nansen´i retk.

Nansen´i suusasõit üle jääaegse maastiku ja andmete toomine mannerjää kohta oli väga tähtis Euroopa ja Ameerika laialdastel aladel valitsenud jääajastute selgitamiseks. Paljusid üllatas näiteks tõsiasi, et Nansen´i ekspeditsioon avastas mannerjääl haruldaselt vähe jäälõhesid. Idarannikul leidus neid vaid kuni 15 km kauguseni rannikust ja lääneranniku poolmel avastati esimene jäälõhestik alles 40-45 km-i kaugusel mannerjää servast. Kogu sisemaal ei leitud neist aga jälgegi. Samuti ei leidunud mannerjääl ka ojasid. Mõningate uurijate arvates võis see sõltuda hilisest aastaajast. Nansen´i veendumust mööda ei olnud aga augustikuu keskpaik, millal ta oma ekspeditsiooniga viibis idarannikul, veel kuigi hiline aastaaeg lume sulamise mõttes. Retkkond pidanuks vähemalt sattuma ojade sängidele. Neid ei avastatud sisemaal aga kordagi. Seetõttu väitis Nansen, et erandatud väikesed rannikulähedased alad, ei esine tollani tuntud mannerjääl ojasid ühelgi aastaajal.

Mannerjää pinna iseloomust Grööni sisemaal annab Nansen kujuka pildi peatükis “Meie muudame oma maršruuti Godthaabi. Mõningaid märkmeid kliimast ja lumeoludest.” Nagu sellest nähtub, koosneb mannerjää pind kuivast lumest, millele päike on suutnud moodustada vaid õhukesi jääkoorikuid. Sellisest kuivast lumest koosneb Gröönimaa sisemuses asuva jääkõrve kogu pind. Millises sügavuses lumi surve tõttu moondub jääks, seda ei saanud Nansen´i retk kindlaks teha.

Nordenskiöld´i poolt mainitud krüokoniiti ehk jäätolmu ei märganud Nansen´i retkkond idarannikul või selle läheduses peagu üldse. Küll aga leiti seda läänerannikul mitmes paigas kuni 30 km-i kauguseni jääservast. Samuti ei tähitletud mannerjääl moreenmuda ega rändkive. Moreeni ja kive nähti alles läänerannikul väikeste vete juures ja vaid mõne küünra kaugusel jää äärmisest servast. See oli täielikus kooskõlas Grööni mannerjääl varemalt tehtud vaatlustega, teravas vastuolus aga paljude geoloogide väidetega endiste jääperioodide liustikkude suhtes. Need geoloogid ja geomorfoloogid olid nimelt olnud veendumusel, et suured liustikud kandsid kruusa ja kive n. ü. oma turjal, – vaade, mida Nansen nimetab täiesti absurdeks ja mis ei vaja vääramiseks muud, kui viibet Gröönimaa mannerjääle. Väide, mis eeldab Gröönimaa sedavõrd pikaajalist jääuuristuse mõju all viibimist, et jää ei sisalda enam vähegi märgilist erraatilist materjali, oli Nansen´i arvates samuti täiesti väärtusetu. Sellelaadilistele väidetele vastanduvad igatahes mitmed kaalukad tõsiasjad; nimelt uhutakse Gröönimaa jäälõhanguisse pidevalt rändpangaseid ja alatasa väljub suuri hulgi moreenmuda liustikualustest ojadest. Väidete kohaselt, mis oletavad jäämassis esinevat tugevat ülesliikumist, peaks kõik see toimuma liustike pinnal.

Üllatavaid tulemusi saavutas Nansen´i retk ka meteoroloogia alal. Professor Mohn´i arvutuste järgi langes üksikuil öil (12.-14. sept.) temperatuur tõenäoliselt kuni – 45* C ja päevade keskmine temperatuur oli ekspeditsiooni Kesk-Gröönimaal viibides (11.-16. sept.) – 30* C kuni – 34* C. See tähendas vähemalt 20* vähem, kui seda võis oletada üldiselt tunnustatud seaduse järgi temperatuuri langemise üle suureneva kõrgusega ja lähtudes rannikute keskmisest temperatuurist. Taandatuna meretasemele oli see temperatuur kaheldamatult madalaim, mida tolle ajani septembrikuu jaoks oli maakeral üldse registritud. Sellekohaselt osutus Gröönimaa südamikuala üheks külmimaks kohaks kogu maakeral. Ühtlasi selgus, et päeva ja öö temperatuuri vahe on õige suur, eriti selge ilmaga.

Ka õhuniiskuse ja sademete suhtes avastas ekspeditsioon olud, mida keegi vaevu oleks teadnud oodata. Õhuniiskuse määr mannerjää valdava osa kohal osutus üllatavalt kõrgeks, kõikudes enamasti 90-100% vahel. Ainult lääneranniku lähikonnas registriti alla 79%, kuid tol korral oli kindlasti tegemist föönitaolise langtuulega. Nagu kõigest sellest näha, osutus suhteline niiskus väga kõrgeks, kuna madalate temperatuuride tõttu õhu iseline niiskus oli väike. Olenema peab see asjaolust, et mannerjääle saabuvad tuuled merelt ja õhk, mille nad kaasa toovad, järk-järgult üha jaheneb. Seetõttu on ka sademed sagedased. 40 päeva kestnud jäärännaku jooksul registris ekspeditisoon 4 vihmapäeva, 1 rahepäeva ja 11 lumepäeva. Sisemaal sadas lumi enamasti peenlume või jäänõelade näol, mis langesid peagu päeviti pooleldi läbipaistmatust õhust ja soodustasid päikese ümber peagu alatiste päikesetarade ning kõrvaltarade tekkimist.

Võrreldes pidevaid sademeid ja juba mainitud asjaolu, et lume hulk ei saa väheneda pealispinna toimuva sulamise läbi, peaks selles järelduma: 1) kas kasvab Gröönimaa mannerjää alaliselt või 2) kui ei, siis peavad olelema mingisugused teised tegurid, mis takistavad jäämasside kasvu. Varemalt toimetatud vaatlused ja mõõtmised ei andnud aga mingit pidet esimese järelduse õigekspidamiseks. Mis pidi siis mõjuma, et jäähulk ei kasva? Pinna aurumine peaks ülalkirjeldatud meteoroloogiliste tingimuste tõttu olema väike ega suudaks kuigi märgatavalt vähendada lume hulka. Ka ei saa tuul tulla arvesse mõõtuandva tegurina. Järelikult pole mannerjää pealispinnal midagi, mis oleks võimeline takistama lumemasside kõrgenemist.

Tahes-tahtmata tuli põhjusi hakata otsima sügavusest. Sellise süvategurina viipas Nansen jällegi rõhule. Ei tohi nimelt unustada, et lumi ja jää – viimane tekkides esimese rõhu läbi – on poolvedel mass, mis ei saavuta piiritut tüsedust, sest rõhk mõjub külgede suunas ja kujundab seal rändliustikud, mis olenevalt masside tüsedusest on suuremad ja väiksemad. Rõhk sunnib sel moel Gröönimaa mannerjää alalisele liikumisele rannikute poole, kus ta laskub võimsate rändliustikena fjordidesse ja saadab jäämägesid kaugemale merre. Teatavas võrdluspildis vastaksid rändliustikud seega vihmakliimaga maade jõgedele, kuna nad vahendavad sisemaa sademehulkade äravalgumist. Vahe seisab vaid selles, et siin see äravool toimub kindlal, teisal aga vedelal kujul.

Paljudel on võib-olla raksevõitu luua endale kujutelma, et jää ja lumi on niivõrd liikuvad. Kujutledes aga Gröönimaad kaetuna pigi, märja savi või tarretise tüseda kihiga, tohiks igaühele selguda, et see kiht peab varem või hiljem merre nihkuma. Sellest võib järeldada, et vastava sademete hulga juures mannerjää ei saa ületada teatavat kõrguspiiri, vaid peab juurdekasvu rõhu tõttu mere poole teele saatma.

Ons aga Grööni mannerjää selline ülim kõrgseis juba saavutatud? Nansen avaldas ses suhtes kahtlust. Veel enne sellise seisundi saabumist asus tema arvates tegevusse uus tegur ja takistas mannerjää edasist kõrgenemist. Selleks teguriks on nimelt sulamine, mille jää aluspinnal oluliselt esile kutsub maa sisemine soojus. Lähtudes keskmisest geotermilisest gradiendist ja eeldusest, et mannerjää pealispinna keksmine temperatuur on -20* kuni -30*, tuleb näiteks järeldada, et 700 kuni 1000 meetri sügavusel esineb 0* temperatuur. Mööndes Gröönimaal ka erinevat maasoojuse astet võib siiski oletada, et teatavas sügavuses temperatuur on 0*. Meenutama peab ka seda, et rõhu läbi jää sulamispunkt võib langeda veidi madalamale.

Sügavuses, kus temperatuur on 0* või pigemini tõusnud jää sulamispunktini, on seega olemas kõik eeldused jäämasside sulamiseks. Sulamine jää aluspinnal peab loomulikult toimuma juba ainuüks maasoojuse tõttu. Jäämasside hõõrumise läbi määratu surve all peab eelmisele lisanduma veel teinegi soojuse- ning sulamiseallikas. Lühidalt kokkuvõttes väitis Nansen, et lume- ning jäämassid saavad tõusta vaid teatava kõrguseni, sest aluspinnal toimuv sulamine korvab pealispinnale langevad sademed. Lisaks rõhutas ta, et sügavuses esinev jääalune sulamine peab Gröönimaal olema olulisema tähendusega kui jäämasside liikumine.

Nansen´i toimetatud vaatluste ja tema poolt avaldatud seisukohtade läbi toodi rohkesti elevust ja palju uusi kaalutlusi jääaegsete pinnamoodustiste, nagu voorte (drumlins), vallseljaktute (aser) ja mõhnade (kames) tekkeviisi seletustesse. Esijoones kummutasid Nansen´i tähelepanekud ja väited endised seletuskatsed, mis olid varemalt loodud vallseljakute suhtes (ooside teke jää peal asuvate ojade läbi või jäätunneleis). Kuna äsjamainitud jääaegsed pinnamoodustised esinevad rohkearvuliselt ka Eestis, siis pakuvad Nansen´i seisukohad, mis hiljem on leidnud täiendusi ja edasiarendusi, ka kodumaa pinnavormidest huvitatuile palju mõtlemapanevat ning ergutavat.

Retk suuskadel läbi Gröönimaa tõi kaasa ka rikkalikke kogemusi polaaralale uurimisreisude otstarbekohase varustuse, toidustuse, riietuse, liiklusvahendite jm. suhtes. Sunnitud talvitamise Lääne-Gröönimaal Godthaabis kasutas Nansen edukalt eskimote elu uurimiseks. Sellekohased tähelepanekud avaldas ta 1891. aastal ilmunud raamatus “Eskimote elu” üle. Viimane sisaldab muide täis püha viha ja õiglustunnet kirjutatud arvustuse tsivilisatsiooni ja misjonitöö kahjuliku mõju kohta eskimotele.

Gröönimaa-ekspeditsiooni hiilgav teostamine soodustas Nansen´i maailmakuulsust; see retk tõestas, et ta endas ühendas ebaharilikku ettevõtlikkust ja teaduslikku meelt. Silmapaistva sportlasena sooritas ta ühtlasi kõrgeväärtusliku teadusliku teo.

Jõudnud tagasi kodumaale (1889), asus Nansen konservaatori kohale Oslo ülikooli zootoomiainstituudis. Samal aastal abiellus ta lauluõpetaja Eva Sars´iga. Viimane oli mehele väsimatuks kaaslaseks talvistel suusamatkadel Norra mägedes ja suvistel paadisõitudel piki lõhangulisi rannikuid. Mõlemad võõristasid linnaelu; peatselt ehitasid nad Oslo lähikonnas fjordiäärse maaelamu, mille ristisid Lääne-Gröönimaa külalislahke asula järgi Godthaabiks. Abielludes seati tingimuseks, et kumbki ei tohi kitsendada teineteise tegevust. Naine jätkas laulutundide andmist. “Mina aga – ütles Nansen – lähen põhjanabale!”

Unistus retkest põhjapoolusele oli Nansen´il tekkinud juba “Viking´i” pardal, ta esimesel tutvumisel arktiliste jäädega. See unelm võttis aina kindlamat kuju Gröönimaa-ekspeditsiooni jooksul. Seal arendas Nansen oma plaani üksikasju koos Sverdrup´iga ja veenis viimast sedavõrd, et see lubas temaga kaasa sõita uuele retkele.

83*24` oli kõige põhjapoolsemaks punktiks, milleni oli küündinud inimjalg, kui 1890. a. algul Nansen esitas Norra Geograafia-seltsile oma uue ekspeditsiooni plaani. See oli võrratult julge ja ulatuslikum eelmisest, sellega taheti võita polaarmeri. Tehes ülevaadet endistest polaarretkedest, viipas Nansen nende ühistele puudustele: kõik nad olid püüdnud tungida läbi jää, mis on võimatu isegi moodsaimate masinate abil; kõik nad olid püüdnud tungida läbi jää; kõik nad olid võidelnud loodusjõududega, selle asemel et neid kasutada. Loodusjõud, mida Nansen kavatses rakendada oma ekspeditsiooni teenistusse, oli merehoovus. Nansen´i veendumust mööda oleles polaarmeres mingi alaline ning võrdlemisi tugev hoovus, mis Beeringi väina ja Ida-Siberi saarte kohalt suundus pooluse poole, sealt edasi kaldus lõunasse või edelasse, läbis Svalbardi (=Teravmägede) ning Gröönimaa vahelise mere ja pöördus Davisoni väina. Sellisele veendumusele olid teda viinud järgmised faktid: Ameerika ajalehekuninga Gordon Bennett´i poolt polaarmere uurimiseks ja põhjanaba avastamiseks varustatud aurik “Jeannette” sattus Wrangeli maa lähedale jäävangi, liikus sealt koos jääga loodesse ja hukkus (1881) Uus-Siberi saartest põhja pool. Kolm aastat hiljem leiti “Jeannette`i” üksikuid rususid ujuvailt jääpankadelt Gröönimaa lõunaranniku läheduses. Gröönimaa rannalt oli leitud ka üks viskeriist, mis tõenäoliselt pärines Alaska eskimotelt. Pealegi tõi meri sageli Gröönimaa rannikule puitu, mis kaheldamatult kuulus Siberi puuliikidele.

Veelgi üksikasjalikumalt viimistletud ekspeditsioonikavaga esines Nansen Briti Geograafia-seltsi koosolekul. Kuigi teaduslikult tunnustatud nii Rootsis, Inglismaal kui ka Saksamaal, leidis vaevu kolmekümneaastase noore teadlase projekt Londoniski tugevat vastuseisu ja teravat arvustust. Vana admiral McClintock arvas, et kuigi eksisteerib too polaarhoovus, mille olemasolu Nansen väitis, ei aitavat see palju, – jääsurve purustavat tingimata ekspeditsioonilaeva. Üks teine admiral eitas üldse polaarhoovuse olemasolu, kolmas leidis jällegi, et on äärmiselt hädaohtlik lähtuda Uus-Siberi saartelt. Väideti, et on võimatu ehitada nii tugevat laeva, mis oleks võimeline taluma jääsurvet. Arvati, et meeskond ei suuda elada 2-3 aasta kestel painajalikku jääkõrbe ja hukkuvat külma, haiguste ning muude ettenähtamatute hädade tõttu. Eriti vaieldi vastu Nansen´i kavatsusele usalduda tundmatu hoovuse kätte ja mitte hoolitseda taganemistee eest.

“Siin leitakse” – ütles Nansen vaidluste lõppsõnas, – “et iga arktiline ekspeditsioon peab endale kindlustama usaldusväärse taganemistee; mina aga asun täiesti vastupidisel seisukohal. Gröönimaa-retk tõestas, et edu on võimalik saavutada ka ilma taganemistee eest hoolitsemata. Tollal põletasime kõik laevad endi taga, läbisime aga siiski Gröönimaa. Loodan, et õnn ei jäta meid maha käesolevalgi korral, kuigi me purustame endi taga kõik sillad.”

Kuninga ettepanekul määras storting Nansen´ile 200 000 krooni ekspeditsiooni kuludeks; eraisikud kogusid ülejäänud tarviliku summa, kõik kokku 447 340 krooni. Retke tegelikud eeltööd võisid alata. Nansen laskis ehitada erilise laeva, ümmarakõhulise ja külgedelt sileda, et ründav jää ei leiaks tuge survele, vaid tungiks laeva alla ja kergitaks selle üles. Varustis valiti äärmise hoolsusega, samuti meeskond. Kuigi sooviavaldusi kaasaminekuks oli rohkesti, võttis Nansen ühes vaid 12 meest, eelistades kaasmaalasi. Need olid kõik julged ja kogenud merimehi eesotsas Otto Sverdrup´iga, endise laevakapteni ja Nansen´i Gröönimaa-ekspeditsiooni kaaslasega.

24. juunil 1893 läks ekspeditsioonilaev, millele proua Nansen oli nimeks andnud “Fram” (“Edasi”), Oslo sadamast teele. Oli pilvine ja vihmane hommik. Kahvatult ja erutatult seisis Nansen laevasillal. “Fram” möödus tollest neemest, mille asus Nansen´ite elamu. “Läbi kiikri nägin valendavat kogu, kes vaevu-vaevu eraldus kaljust kuuskede all,” kirjutab Nansen: “See oli raskeim hetk kogu minu teekonnal.”

Liikudes piki Euroopa ja Aasia rannikut itta kuni Uus-Siberi saarteni, pöördus “Fram” põhja poole ja külmus – nagu ette kavatsetud – jäässe kinni. Vastutuulte mõjul tehti sageli vähikäiku, siis jälle edasi, uuesti tagasi. Aasta möödudes oldi vaevu 150 km-i kaugusel kinnikülmumise kohast. Hoolimata ohtudest, pettumustest ja kahtlustest, kuidas küll üritus võiks õnnestuda sellise aeglase edasinihkumise juures, kujunes laeval meeskonna keskel suurepärane ühismeelsus. Lohutust pakkus hästiehitatud laeva kindlus, millele ei saanud saatuslikuks isegi tugevaim ja hädaohtlikemgi jääsurve. Kõik see kinnitas meeskonna usaldust retke juhisse ja elustas uued lootused.

“Fram´i” kulust selgus pärast teatava aja möödumist aga perspektiiv, et hoovus ei suundu üle pooluse, vaid möödub sellest võrdlemisi kaugel lõuna pool. Nähes seda, üritas Nansen 1895. a. keset polaarmerd koos oma kaaslase leitnant Johanseniga haruldaselt julge kelguretke. Nad lahkusid laevalt, et küündida kelkudega võimalikult kaugele põhja poole. Kuigi mõlemad tegid tohutuid pingutusi, jõudsid nad vaid kuni 86*4´ põhjalaiuseni ja pidid 450 km-t poolusest eemal tagasi pöörduma. Koer suri koera järel, kehv oli toit ja raske rännak üle ebatasase jää. Suvisel ajal tekkivad veepraod jääpankade vahel takistasid sageli edasipääsu ja jääkarude näol varitsesid rändureid alatised hädaohud. Oli võimatu leida teed tagasi laeva juurde, mis vahepeal oli hoovusest aetuna edasi liikunud. Viimati ometi jõudsid üksildased rändurid maisale, talvitasid seal oma kätega ehitatud kivionnis, varustasid end karulihaga ja kütteaine saamiseks morskade rasvaga.

Järgmisel kevadel Nansen ja Johansen tungisid suurte ponnistustega edasi. Nende retke viimne osa toimus viletsuses ja ülimais raskusis. Saared, kuhu nad viimaks jõudsid, pidid olema Franz Josephi maa. Päästis neid kohtamine inglase Jackson´i ekspeditsiooniga.

26. juulil 1896. a. Jackson äratas Nansen´i rõõmsa teatega: lähenes “Windward”. See laev tõi ekspeditsioonile toiduvarustust, sütt ja põhjapõtru, kelle abil Jackson kavatses sooritada retke saarestiku südamikku. Ühtlasi saabusid värsked teated Euroopast. Ahnelt kuulasid neid nii inglased kui ka norralased: “Fram” polnud veel saabunud.

“Windward´iga” sõitis tagasi neli briti retkkonna liiget, nendega koos ka Nansen ja Johansen. 12. augustil paistis eemalt tume rannikuriba, see oli Norramaa. “Ma seisin nagu kivistunult,” jutustab Nansen: “ma ei suutnud silmi ära pöörata sellelt maaribalt ja mu süda värises hirmust: millised teated ootavad mind seal? Teisel hommikul jõudsime rannikuvette. See, mis paistis, oli tühi ning paljas rannik, vaevu meelitavam kui too udusse vajuv polaarmaa, mille olime maha jätnud; kuid see siin oli Norramaa!”

Mõte “Fram´i” saatusest varjutas Nansen´i rõõmu. Mis siis, kui tema ekspeditsioonilaevaga on juhtunud õnnetus? Ent 20. augustil ärgates anti talle üle telegramm: fridtjof nansenile stop taena fram saabus heas olukorras stop laeval koeik korras stop soeidan tromsoesse stop tervitus kodumaal stop otto sverdrup. “Fram” saabunud! Viimaks ometi tundis Nansen õnnelikku rahu, millist ta polnud varem tundnud. Hoovus oli ajanud “Fram´i” põhja poole Svaldbardi (=Teravmägesid) ja Sverdrup tõi laeva õnnelikult kodumaale tagasi. See oli olnud mälestusväärne retk: kolm talvitumist ja mitte ühtki surnut! Tehti kindlaks, et Euroopa-Aasia ja põhjanaba vahel pole mingit mainimisväärset suuremat maisa-ala, et polaarmeri on õige sügav, evib voolusi ja tõusu ning mõõna. Palju andmeid ja selgust toodi ka kauge põhja looma- ja taimeelu kohta, magnetismi ja põhjavalguse üle, lisaks teatmeid ilmastiku- ja jääoludest.

Kogu “Fram´i” kojusõit piki Norra rannikut oli pidevaks pidusõiduks. Rõõm, mis vallandus julge mehe naasmisel, paisus tõeliseks juubeldamiseks. Kõikjal tervitati Nansen´it ja ta kaaslasi vaimustatult: kahurite aupaugud, lipud, lilled, hõisked. “Näis, et meie vana ema – Norramaa – on uhke meie üle, võtab meid oma sooja ja tugevasse embusse, tänab meid selle eest, mida me sooritasime. Kuid mida siis olime teinud? Täitsime vaid kohust, teostasime ülesande, mille olime võtnud enda kanda. Mitte ema ei pidanud meid tänama, vaid meie teda, et ta lubas meid sõita oma lipu all.” Nii suhtus Nansen ise temale korraldatud austusavaldustesse.

“Fram´i” -ekspeditsiooni rahvuslik tähendus Norrale oli erakordne. Pidulikul vastuvõtul, mis Nansen´i tagasitulekul korraldati Oslos, ütles retke juht ise: “Tundsin, et “Fram´i” pardal tõime kaasa Norra õnne ühe osa.” Nansen´i enda menu oli samuti erakordne, temale korraldatud vastuvõtt oli hiilgav ja ületas kõik, mis kunagi oli mõnele norralasele osutatud. Oslo uppus lippudesse, vappidesse, võiduväravaisse ja lillevanikuisse. Storting oli määranud Nansen´i ja ta kaaslaste vastuvõtu kuludeks 32 000 krooni. Rootsi ja Norra kuningas võttis isiklikult osa sel puhul korraldatud rahvuspeost.

“Õhtul hilja seisin lõhangu ääres,” kirjutab Nansen tolle päeva muljeist, – “peopäeva kära oli vaibunud. Tumedad kuused seisid liikumatult. Kaljudel hõõgusid ja suitsesid tuleasemeil viimsed söed. Meri laksus tasa minu jalgade ees ja sosistas: Nüüd oled sa kodus. Väsinud hing puhkas sügisõhtu rahulikus vaikuses. Tahtmatult meenus too vihmane juulikuu hommik, millal ma viimati olin sel rannikul. Üle kolme aasta oli möödunud; olime võidelnud, külvanud, ja nüüd oli saabunud lõikusaeg. Midagi nuttis ning nuuksus minus rõõmust ja tänust. Jää ja pikad ööd kõigi nende kannatustega näisid mulle vaid kauge unenäona, nägemusena teisest maailmast, – unenäona, mis ilmus ja kadus. Ent kui vaene oleks küll elu, kui temas poleks selliseid unenägusid!”…

Fridtjof Nansen oli suur polaaruurijana, kuid ta oli veel suurem teadlasena,  – otsustas hiljem ta üle kaasmaalane H. U. Sverdrup. Nansen´i suurus peitubki selles, et ta hoolimata maailmakuulsusest ei põlanud vaikset, tõsist tööd laboratooriumis ja kirjutuslaua taga. 1897. a. sai Nansen zooloogia-professuuri Oslo ülikoolis, algul vabastusloaga loenguist, et töötleda ekspeditsioonil kogutud materjali. Selle töö juures zooloogist kujunes mereuurija. “Fram´i” -ekspeditsiooni teaduslikud tulemused avaldati kuues köites (1900-1905) pealkirja all “The Norwegian North Polar-Expedition 1893-1896. Scientific Results.” Ülim kiitus, mis sellele sai osaks, oli inglise tunnustus. Kuigi ta retke plaan Londonis oli varemalt leidnud teravat arvustust, loeti nüüd Nansen´i ekspeditsiooni tulemusi võrdseks Challenger´i-ekspeditsiooni saavutistega teiste ookeanide uurimise kohta.

Käesoleva sajandi lävepakust peale algas Nansen´i ja teiste meeste plaanikas uurimistöö Põhja-Atlandi ja Põhjamere alal. Nansen ei üritanud küll enam suuri ekspeditsioone, kuid teostas rohke arvu väiksema ulatusega uurimisreise, kasutades selleks eriti ehitatud aurikut “Michael Sars” või oma jahtlaeva “Veslemöy”. “Veslemöy” retked ulatusid mõnikord siiski võrdlemisi kaugele. 1912. a. suvel näiteks Svalbardi põhjarannikuni.

Ka okeanograafina osutas Nansen teravat vaatlusoskust ja haruldast kombinatsioonivõimet, millega ta saavutas keskse positsiooni meredeuurimise alal. Ta tunnetas esimesena maakera pöörlemise tähendust merevee liikumise siirutamisel merepinnalt sügavaimasse kihtidesse. Tema poolt ergutatud V. W. Ekman´i tööd tõid täieliku pöörde vaadetesse veeliikumise põhjuste ja struktuuri üle meredes. Nansen tunnetas ka maakera sisemikust merepõhjale edasiantavate soojusehulkade tähendust ja nende mõju süvavee soojenemisele Arktise piirkonnas. Temas õnnelikult ühendatud uurija ja praktiku iseloomujooned viisid muide ka vaatlusmeetodite viimistlemiseni ja usaldusväärsete registrimisinstrumentide loomisele.

Erakordselt viljakas oli Nansen teadusliku kirjamehena. Ta kirjutas nii tihedalt teaduslikke uurimusi kui ka häid populaarteaduslikke kirjeldusi. Viimastest olgu eriti esile tõstetud “Suuskadel läbi Gröönimaa” ning “Öös ja jääs”, mis on ilmunud tõlgetena kõigis kultuurkeeltes ja vaimustavad tänapäevani kes teab kui paljusid poisisüdameid. Head teosed ses mõttes on ka “Spitzbergen” ja “Siber kui tulevikumaa”, mis põhjenevad Nansen´i reisudel Svalbardi (1912) ning laevasõidul läbi Kara mere ja maisareisul läbi Siberi (1913). Kuivõrd ta suutis süveneda ka ajaloolistesse küsimustesse, sellest annab tunnistust suur kaheköiteline teos “Udukogu” (1911), milles ta käsitleb põhjapoolsete maade ja merede asustamis- ning uurimislugu.

Nansen oli ka hea joonistaja ning maalija. Suure osa oma raamatuist on ta ise illustreerinud ja loonud vabadel tundidel suure arvu jooniseid, akvarelle ning litograafiaid. Ses suhtes on siinkohal põhjust viibata asjaolule, et ka käesolevas köites esinevad joonised on suuremalt jaolt tehtud Nansen´i enda poolt tema või visandite järgi.

Kahtlematult võib Nansen´i lugeda 19/20. sajandi suurimate uurimisreisijate ning avastajate ja tähelepandavaimate okeanograafide kilda. Ühtlasi oli ta tõelisi ja mitmekülgseid suurmehi, nagu neid igas sajandis esineb vaid üksikuid. Pilt ta isiksusest ja mitmekülgsusest oleks aga poolik, kui me kas või lühidalt ei iseloomustaks tema tegevust norra rahvuslasena, riigimehena ja rahvusvahelise poliitikuna.

Poliitikasse astus Nansen tihedas seoses oma rahvusliku ja rahvusvahelise kuulsusega. Sajandi algusaatail võitles ta innuka patrioodina ja sõna sulega iseseisva Norra riigi eest, nõueldes Norramaa eraldumist unioonist Rootsiga (1905). Julgelt kutsus ta oma rahvast teole iseseisvuse saavutamiseks, siis aga, kui vahekorrad Rootsiga muutusid keerukaks ning sõjakaks, pooldas ta mõõdukat lahendust, deklareerides: “Meie ei taha sõda ega rahutusi Skandinaavia poolsaarel!”

Läbirääkimiste abil Kopenhaagenis saavutas Nansen suurvõimude surve Rootsile. Viimane andis järele ja unioon Norraga lõpetati. Nansen oli ka see, kes pidas läbirääkimisi taani printsi Karliga Norra kuningakrooni vastuvõtmise asjus. Pole seetõttu imestada, kui Nansen´il tuli oma isamaa kuulsaima pojana ja iseseisvuse eestvõitljena minna Norra esimese saadikuna Londonisse, välispoliitiliselt tähtsaimale vahipostile (1906-1908).

Kolme aasta möödudes, kui suri ta naine, pöördus Nansen kodumaale laste ja oma teaduse juurde tagasi. Alles maailmasõda ja sellele järgnevad ümberkujunemised viisid ta uuesti rahvusvahelise poliitika areenile. Kui Põhja-Ameerika Ühendriigid astusid maailmasõtta ja toiduainete juurdevool ka Euroopa erapooletuisse riikidesse muutus üha raskemaks, saadeti Nansen Norrast erakordse saatkonna juhina Washingtoni (1917), et seal saavutaks lepingu oma maa varustamiseks toiduainetega.

Maailmasõja lõppedes läkitati Nansen 1919. a. veebruaris Pariisi läbirääkimisteks Norra astumise üle Rahvasteliitu. Maailmasõja tõttu kujunes Nansen´ist innukaimaid Rahvasteliidu pooldajaid. Ta ei olnud küll pilvedes hõljuja patsifist, seisis isegi õige kaugel Norra ennemaailmasõjaaegsest tugevast rahuliikumisest, kuid maailmasõja tagajärgede likvideerimist pidas ta võimalikuks vaid kõigi riikide koostööl.

Tegevuses Rahvasteliidus või viimase volinikuna näiteks Nansen end parimast küljest. Ta oli rahvate tõeliseks sõbraks ja aitajaks. 1920. a. juhtis ta Rahvasteliidu ülesandel ligi poole miljoni sõjavangi transportimist Venemaalt nende kodumaadesse. 1921. a. hoolitses ta pagulas-asjade ülemkomissarina ümmarguselt 1 1/2 miljoni vene pagulase eest “Nanseni-passide” väljaandmise näol riikkondsuseta isikuile. Samal aastal korraldas ta ilma Rahvasteliidu ja riigivalitsuste abita ainult eraorganisatsioonide toetusel toiduainete saatmist nälgivale Venemaale.

1922. a. järgnes 1 1/2 miljoni Väike-Aasia ja Ida-Thraakia kreeka pagulaste hooldamine ja ainulaadne kreeka-türgi rahvastiku vahetus Väike-Aasia ja Kreekamaa vahel. Leping kreeklaste vahetamise asjus üle 400 000 türgi muhameedlase vastu põhjenes osaliselt Nansen´i ettepanekul. 1923. a. toimus Bulgaaria deporteeritute tagasitoomine Thraakiasse. Samal ajal algas katse armeenlaste kurbmängu lahendamiseks. Kus kujutatakse seda paremini, kui Nansen´i raamatus “Petetud rahvas. Uurimisreis Rahvasteliidu ülemkomissarina läbi Georgia ja Armeenia”? Sadade tuhandete ja miljonite inimelude raske saatuse leevendamine nõudis Nansen´ilt määratud tööd ja ohvrimeelsust. Ta ütleb selle kohta ise: “Minu elu ühelgi hetkel pole ma nii lähedale astunud sellisele tohutule kannatuste hulgale, kui katsel seda leevendada.”

Rahvusvaheline poliitiline tegevus ei kustutanud Nanse´i põlevat indu polaaruurimise alal. Ei, ta tegi ka viimase rahvusvaheliseks. 1924. a. valiti ta rahvusvahelise ühingu “Aeronautica” presidendiks; ühingu ülesandeks seati Arktise uurimine eeskätt õhulaevade abil. 1928. a. peale teotses Nansen ajakirja “Arktis” väljaandjana. Eriti vaimustas teda aga kavatsuselolev retk õhulaeval “Graf Zeppelin”. “Fram´i” -ekspeditsioonil oli ta avastanud sügava polaarmere, “Graf Zeppelinil” lootis ta kindlaks teha, millise ulatuse evib ta nooruse unelmate meri…

Seda kavatsust teostada tal enam ei õnnestunud: suure võitleja ja teadlase matus toimus Norra rahvuspühal 17. mail 1930. aastal. Vana seikleja oli pannud rahutu matkakepi viimset korda nurka, et alustada vikatimehe vaikiva retkega uut, viimset teekonda ööle ja – kes teab – uuele koidikule vastu. Ei ole paremat testamenti, mis ta tulevastele põlvedele võis jätta, kui “Seiklusvaim” – kõne, mille ta 65-aastase küpse ning kõrgesti arenenud isiksusena pidas üliõpilastele šoti St. Andrews´ University´s.

Rutjal, juulikuus 1938.

Edg. Kant.

Sisukord:

Eessõna

Seiklusvaim

Suuskadel läbi Gröönimaa

• Sissejuhatus
• Varustis
• Norrast Islandisse
• Islandist edasi
• “Jason´i” pardal
• Ajujääs
• Ajume edasi läbi jää
• Piki rannikut põhja poole. Kohtumine eskimotega
• Eskimote laager
• Piki rannikut edasi põhja poole
• Meie viimne telgipaik idarannikul. Esimene rännak mannerjääl
• Lahkumine idarannikult
• Muudame oma teed Godthaabi. Mõningaid märkmeid kliima ja lumeolude kohta
• Rännak üle mannerjää. Torm sisemaal. Kodune elu
• Purjesõit üle mannerjää. Maa! Maa! Esimene sõõm vett
• Alla Ameralik-fjordi poole
• Merereis poolikus paadis. Saabumine Godthaabi
• Neli mahajäänut Ausmanna orus ja nende elamused
• Meie viibimine Godthaabis
• Jõulud Godthaabis
• Uuesti teele mannerjääle. Umiarsuit! Umiarsuit! (Laev! Laev!) Kodureis

Lõuna-Gröönimaa kaart

Pilditahvlite register

Kirjastus O./Ü. “Loodus”, 1938

Vaata eluraamatuid meie veebipoes Vana ja Hea raamat – https://www.vanajahea.ee/tootekategooria/elulood/teised-rahvused/