Saareke, 1993

SISUKORD

Saateks 9

Eelkäijaist ja allikaist 11

Sissejuhatus 17

Eesti ja Soome kaubasuhete ajaloost. Eesti Vabariigi alkoholipoliitika 18

1. Soome keeluseadus ja salapiiritusevedu 26

Poliitiline taust 26

Keeluseaduse sünd ja tagajärjed 28

Salapiirituseveo algus ja areng (1920-ndad aastad) 32

Salapiiritusevedu 1930-ndail aastail. «Piiritusesõda» jätkub 40

Piiritusemüügifirmad Eestis 43

Kas «viru vesi» või Saksa piiritus? 46

Salapiirituse hind 49

Piiritusevedu võõra lipu all ja muul viisil 52

Ohtlik amet 54

Viinistu seurad 61

Piiritusekuningad 63

Salapiirituseveo geograafia 68

2. Võitlus salapiirituse vastu. Salapiirituseveo tagajärjed 76

Salapiiritusevedu kui rahvusvaheline probleem 76

Soome merepiirivalve 82

Kuritegu ja karistus. Korruptsioon 84

Vastastikused kultuurimõjud 91

Kokkuvõte 93

Lisad 96

Viited 108

Kasutatud allikad ja kirjandus 114

Isikuregister 121

Koharegister 124

*

Mis on olnud, see saab olema,
ja mis on tehtud, seda tehakse veel —
ei ole midagi uut päikese all!

(Vana Testament, Koguja 1,9)

SAATEKS

«Meie koduranda uhtuv meri on iidsetest aegadest saadik õpetanud randlasi ennast armastama ja austama. Ta kutsus, meelitas, toitis ning kattis randlast, kuid tõi ka vahest südamevalu ja õudu nii mõnelegi. Ühtlasi õpetas meri rannarahvast riskima. Iga kalur, väljudes kodurannast merele, kalapüügile või mõnele teisele retkele, riskis. Inimene kohaneb kiiresti igasugu olukorraga, samuti jäi kaluril endastmõistetavaks ja igapäevaseks enda ning püüniste ohtupanek. Nii kujunes randlastel omadus, et ohtu ei peetud millekski. Randlast ilma riskita ei saa ette kujutadagi. Nii anti need omadused edasi põlvest põlve. Arvata võib, et juba iidsest ajast peale oli põhjaranniku rahval kokkupuuteid naaberrahva soomlastega, ning oli ka kindlasti mingisugune kaubavahetus olemas…»

Nii alustas oma mälestusi elukutseline piiritusevedaja Ludvig Anteplon ehk Andikäspri Ludvi, Viinistu mees, kes oli sündinud 1909. aastal Andikäspri talus. Ta kulutas suure osa oma elust riskantsele salapiirituseveole. Ludvig Anteplon, nagu paljud tema saatusekaaslased, sõitis erinevatel, suurtel ja väikestel paatidel, vahetades peremehi ja lippegi ja kandes vahel ka karistust. Aastaid tagasi olin külas oma headel tuttavatel Kodurandadel Viinistu külas. Viima Kodurand, endine Viinistu kooli juhataja, andis mulle tema mälestusi lugeda, mida oli kolm küllalt paksu kaustikut. Istusin samas õunapuu alla ja lugesin ühe hingetõmbega need läbi. Jäin mõttesse… Kui kanged olid ikka need eesti ja soome meremehed, kalurid ja rannatalupojad, kes ei kartnud ei tuult ega tormi, ei piirivalvesuurtükke ega piirivalvelennukitki. Teenistuse ja igapäevase leiva pärast riskisid nad sageli eluga, olgugi et suur kasu läks mõnikord kellegi teise tasku.

Huvi selle teema vastu oli mul tekkinud tegelikult juba lapsepõlves, kui kuulasin oma isa Nikolai Pullati pajatusi kohalikest piiritusevedajaist ja nende sekeldustest «kuldnokkade» ehk piirivalvuritega. Minu isa oli sündinud Viru rannas ja töötas mehaanikuna Käsmu kuulsate kaptenite Oskar Tiedemanni ja Joost Paadimeistri laevadel, olles enne teeninud aega piirivalves. Võimaluste avanedes võtsin käsile tõsisema uurimistöö Eesli ja Soome arhiivides.

Seadsin endale sihi kirjutada 1920—1930-ndate aastate Eesti— Soome vahelise salapiirituseveo ajalugu. Neid aastaid Soomes on nimetatud ka «piirituseajaks», pirtuaika. Soome jaoks välisuurijana ei pidanud ma otstarbekaks ja kõlbeliseks süveneda keeluseaduse tagajärjel Soome ühiskonnas tekkinud kohati lausa dramaatilistesse sõlmedesse. Täielikult neid vältida polnud siiski võimalik. Oma käsitluses püüdsin olla objektiivne mõlema maa suhtes. Kui suutsin luua piisavalt ülevaatliku ja vähegi haarava pildi sellest värvikast ajalooleheküljest, siis olen rahul. Ühtlasi soovin lugejale öelda, et minu eesmärgiks polnud sugugi ühe või teise konterbandisti «avastamine» ja tagantjärele kompromiteerimine, ent samal ajal pidagem meeles: anonüümset ajalugu pole olemas, ei olnud ka mitte «Läänemere katku» aegu. Kokkuvõttes peaks see kirjatöö katma ühe seni põhjalikumalt uurimata ala Eesti ja Soome ajalookaardil või isegi laiemas kontekstis, sest salapiiritusevedu haaras, nagu tagapool näeme, vähem või rohkem enamikku Läänemeremaid.

Tänan kõiki neid eesti, soome, poola, taani ja saksa kolleege, kes mulle selle teema uurimisel toeks ja abiks olid, eriti Heino Gustavsoni, Oke Jokist, Jorma Kallenautiot, Aino Voolmat, Ilmar Talvel, Seija ja Päiviõ Tommilat ning David Pappi. Eraldi tänan riigiettevõtet «Liviko» ja Soome Alkoholiuurimise fondi.

23. juuni 1991

SISSEJUHATUS

Tavaliselt on nii, et kui midagi ühiskonnas ära keelatakse, siis ikka kujuneb kiht inimesi, kes vihuti asub seda keeldu kohe rikkuma. Salakaubavedu ehk konterbant (salakuljetus ehk jobbaus, joppaus soome k.; Schmuggel ehk Schleichhandel saksa k.; smuggling inglise k.; contrebande ehk smoglage prantsuse k.) on ebaseaduslik väliskaubandus. Ta esineb seal, kus vaba kaubavahetus riikide vahel on piiratud või keelatud, kus teatud kauba pakkumine ja nõudmine ei ole tasakaalus, kus hinnapoliitikas esineb hälbeid. Alati ja igal pool, kus tuleb ette kauba sisse-, läbi- või väljaveo piiranguid, levib riikidevahelisel piiril konterbant. Maailmaajaloos on laiemalt tuntud oopiumikonterbant Hiinas, laialdane nn. bootlegger‘ite  alkoholi-salakaubavedu ja müük Ameerika Ühendriikides. Oluline on see, et salakauba kaal oleks suhteliselt väike ja hind võimalikult kõrge. Tähtsamad salakauba liigid on olnud raha, narkootikumid, väärismetall ja -kivid, medikamendid, keemilised preparaadid, kellad, kuullaagrid, peenmehhaanikatooted, kohv, tee, tubakatooted, parfüüm ja alkohol. Omaette peatüki salakaubaveo ajaloos on moodustanud inimeste konterbant (on siinseal levinud veel tänapäevalgi), mis tekib juhul, kui välja- või sisseränne on keelatud. Salakaubavedu esineb ka siis, kui mingil kaubal on eri maades suur hinnavahe, näiteks kohvil, tubakatooteil ja alkoholil. Salakaubaveo peamised ajendid on mingi kauba vähesus, majandusliku kasu saamise soov ning põnevus ja seiklushimu.

Ajapikku kujunevad kindlad salakaubaveoteed üle mägede, mõõda jõgesid, soid ja metsi. Salakaupa veetakse üle merede ja lahtede, kasutatakse ka õhuteed. Areneb välja salakaubaveo organisatsioon ja korraldus. Suurkonterbandiga tegelevad banded, suured inimrühmad, väikekonterbanti harrastavad üksikisikud. Tähtsamad salakaubaveo juhid omandavad kangelase oreooli. Kesk-Euroopas nimetati neid läinud sajandil mõnikord isegi Robin Hoodideks. 1754. aastal tõi Savoiast Prantsusmaale suurtes kogustes tubakat legendaarne Mandrin. Veneetsias levis müüt kuulsast konterbandistist Maltempost ja Ülem-Austrias Ratzigerist.

Salakaubaveo tulemusena formeerub importkaupade must turg. Kui mustal turul on hind madalam kui riiklikus kaubanduses, siis leiab aset turu lõhenemine.

Erinevalt kasutatakse salakaubaveost saadavaid tulusid. Kui Läänemeremaades, ka Eestis ja Soomes konterbandiga tegelnud isikud investeerisid oma kasumi peamiselt laevadesse ja kiirpaatidesse, kinnisvarasse ja tööstusse ning kaubandusse, siis Ameerika Ühendriikide konterbandistid paigutasid salapiirituseveost saadud tulu ka narkootikumide hankimisse ja müüki, mängupõrgutesse ja pordumajadesse. Ebaseaduslikust tegevusest saadud raha võimaldas osta ära kohaliku võimu esindajaid. Korruptsioon Eesti ja Soome politseis sai alguse just Soome keeluseaduse aegu. Ameerika Ühendriikide tasemel maffia ei tekkinud siin üksnes seetõttu, et raha liikus tunduvalt vähem.

Eri maade salakaubaveo ajaloost on ilmnenud, et konterbandistide suure armee tõttu lähevad riigile kaduma tuhanded töökäed tööstuses, põllumajanduses, merenduses-kalanduses ja teeninduses.

Ükski riik pole suutnud sõda salakaubavedajatega võita. Konterbandile on õnnestunud piir panna vaid siis, kui riik on ise rahuldanud oma alamate vajaduse teatud defitsiitse kauba järele või on täielikult sulgenud piirid. (3) Sama võib öelda ka Eesti ja Soome vahelise salapiirituseveo kohta.

Lõpetaksime selle põgusa sissejuhatuse ainesse väikese looga, mis leidis aset küll keeluseaduse aegu, kuid niisama hästi võiks sobida ka tänapäeva.

Soome ehitusmeister Kylä-Tuomola oli sõitmas Pariisi ehitusnäitusele. Kolleeg ehitusmeister Lamminen küsis temalt: „Kas sa võtad ka naise Prantsusmaale kaasa?“ Kylä-Tuomola vastas: „Kas sa võtad viina kaasa, kui lähed Eestisse?“

EESTI JA SOOME KAUBASUHETE AJALOOST.

EESTI VABARIIGI ALKOHOLIPOLIITIKA

Suhted Soome lahe lõuna- ja põhjaranniku elanike vahel ulatuvad kaugesse minevikku. Juba aastal 1320 liikus Soome lõunarannikul Padise kloostri munki, kes olid hankinud maavaldusi Uusimaa lääni lääneosas, eeskätt Kirkkonummi ja Inkoo alal. Nad olid saanud neile aladele patronaažiõiguse. Läinud sajandil rajas rahvusliku liikumise tõusulaine silla ka kahe sugulasrahva tihedamateks kultuurikontaktideks.

Juba keskajal kujunes välja vahetuskaubandus, kliiring ehk sõbrakaubandus. K. Vilkuna järgi oli eestlaste-soomlaste sõbrakaubandus (sepralaitos) alanud 13. sajandil, kui Soome lahe põhjaranniku kesk- ja idapoolne osa sai püsiasustuse. Kalastus oli lahe saarterikkal põhjakaldal palju tulukam. Seepärast käisid minevikus ka eestlased seal silku püüdmas. Eestis, nagu teada, edenes aga maaviljelus paremini. Seega oli põhja- ja lõunaranniku tootmisalade vahel selge erinevus. Aastail 1842—1853 saabus Soomest Eesti randa kokku 1479 kaluripaati kaupa vahetama. Eriti palju käis Eestis Lääne-Uusimaa talupoegi. Tenholast ja Inkoost veeti Tallinna halge, samuti ka Kemiöst. Silku toodi eelkõige Korppoost ja Kumlingest. Tähtsad püügikohad asusid ka Föglö ja Nauvo saarestikus. «Soomlastele viidud rukkeid, kartuleid, kapsaid, kaalikaid ja humalaid. Soomlasilt vastu saadud silku, sigureid, naelu, tuletikke, soola,» mäletab L. Viimre Kadrina kihelkonnast.

Illegaalne kaubandus oli rannas alati olnud ja mingid seadused polnud suutnud seda täielikult tõkestada. Tavaõiguse järgi peeti igasugust merest saadavat tulu õigeks asjaks. Salakaubaveo põhjustasid tollipiirangud. «Vanasti toodi kõik tarbeasjad Soomest, mida peeti paremaks kui omi… Pää salakaubaained olid siis sool ja piiritus…,» teadis Leida Rebane Kuusalust. Salajane soolavedu Soomest oli levinud eriti pärast Krimmi sõda, kui soola hind tõusis. Soolaga salakaubitsemine kestis 1873. aastani, mil korrastati Eesti soolatoll. Soola veeti siia peaaegu kõigist rannaäärsetest Soome linnadest. Siit aga saatnud mõisad salaja piiritust Soome. Juba 1850. aastal veeti sinna 1/3 Eesti piiritusetoodangust, mõnikord läinud terved voorid. Esimese maailmasõja ajal veeti Soomest Eestisse salakaubana peamiselt tuletikke.

Eesti ja Soome vahel polnud läinud sajandil mingeid tollilepinguid. Küll aga sõlmiti 1835., 1858. ja 1897. a. kaubanduslepingud Soome ja Venemaa vahel, mis andsid ühtlasi kaubandusõiguse Eesti väikestele sadamatele, kus oli arendatud traditsioonilist talupojakaubandust. Sisuliselt oli see tollita välja- ja sisseveo õigus.

Eesti Vabariigi algaastail, alates 1918, kestis salakaubavedu

Tabel 1

SALAKAUBA TABAMISE JUHUD EESTIS AASTAIL 1919—1922

Kauba liik             1919     1920     1921     1922

Paberossid, tubakas        35           27           21          

Riided    12           5             4             4

Pudukaup           11           11                          

Tikud     5             3             2             __

Piiritus  1             3             16           6

Puskar  9             6                            

edasi ja ilmselt isegi laienes, sest Vabadussõda põhjustas kaupade puuduse. Väliskaubandus oli korraldamata. Neil aastail olid peamisteks Eestisse sisseveetavateks salakaupadeks tubakas ja tubakasaadused, riided, pudukaubad ja tikud. Aastail 1900—1914 ja taas alates 1918. aastast kehtis Eestis riigi viinamonopol.

1920. aastate algul taandusid Eesti ja Soome illegaalses kaubavahetuses teised artiklid tahaplaanile ning tõusis järsult esile piiritus. Kui palju piiritust Eestist ja hiljem Poolast, Saksamaalt, Lätist, Leedust ja Tšehhoslovakkiast keeluseaduse aegu Soome smugeldati, on raske täpselt kindlaks määrata. Püüame sellele küsimusele edaspidi meie kasutuses olevate allikate valgusel siiski vastata.

EESTI JA SOOME KAUBANDUSSUHTED 20.—30. AASTAIL. Nagu teada, olid nii Eesti kui Soome kahe maailmasõja vahel eelkõige põllumajanduslikud maad, mis avaldus nii ühiskondlikus tööjaotuses kui ka toodangu struktuuris. Ca 2/3 rahvastikust oli seotud põllumajandusliku tootmisega. Alles 1930-ndate aastate lõpul hakkas selle osatähtsus kogutoodangus vähenema. 1920. aastal elas Soomes 3,15 milj, ja 1940. aasta lõpul 3,7 milj, inimest. Eestis oli 1920.aastal 1,05 milj., aga 1. jaanuaril 1939 1,134 milj, inimest. (17) Linnarahvastiku osatähtsus Soome rahvastikus oli 1920. aastal 16,1% ja 1940. aastal 26,8%, Eestis 1922. aastal 28.4% ja 1939. aastal 33,7%. (18)

Transpordiolud paranesid mõlemal maal. Soomes pikenesid raudteeliinid 4000 kilomeetrilt 1920. aastal 5900 kilomeetrile 1939. aastal. Eestis oli 1919. aastal riigiraudtee peateede pikkus 793,9 km ja 1935. aastal juba 1446,6 km. 1938/1939. aastal veeti Eestis reisijatest raudteel 67,2%, autobussidega 32,1% ja laevadel 0,7%. Ka Soomes kasvas sõidu- ja veoautode ning samuti busside arv. Arenes laevaliiklus nii sisevetel kui merel. Seega muutus nii Eestis kui Soomes ühiskond neil aastail palju mobiilsemaks. Pea igast maakolkast oli võimalik sõita, kuigi mitte nii mugavalt kui tänapäeval, suhteliselt kiiresti kõigisse linnalistesse keskustesse. Loomulikult kergendas see ka salapiiritusevedu.

Enne, kui asuda illegaalse alkoholikaubanduse käsitlemisele, peatugem veel Eesti ja Soome vahelisel legaalsel kaubandusel, mis looks aluse esimese paremaks mõistmiseks. Kuulub ju salapiiritusevedu nii või teisiti väliskaubanduse suurde süsteemi, moodustades rahaliselt kohati küllaltki olulise osa kaubanduse üldmahust.

Pärast 1917. aastat vähenes järsult nii Eesti kui Soome väliskaubandus Venemaaga. Kahe maailmasõja vahel oli mõlema riigi tähtsaim ekspordimaa Inglismaa ja impordimaa Saksamaa. Esimese maailmasõja ja iseseisvumise tulemusena tekkis Eesti tööstuses ja kaubanduses sootuks uus konjunktuur. Väliskaubanduse bilanss oli selgelt passiivne 1923. aastal, muidu vahelduv. Passiivse bilansi tekkimist põhjustas osa eraettevõtjate krediteerimine, mille abil osteti enamasti välismaalt kaupu. Väliskaubanduskäibe kasv ületas tunduvalt nii tööstus- kui põllumajandustoodangu kasvu, mis tähendas välissidemete osatähtsuse suurenemist Eesti majanduse struktuuris ja arengus. Mis puutub valmistoodangu legaalsesse eksporti, siis tuleb rõhutada selle struktuuri suurt ebaühtlust, kaupade nomenklatuur oli lai.

Majanduslikke suhteid välisriikidega korraldati Eestis kuni 1931. aastani kaubanduslepingute ja tollipoliitikaga. Eesti tollindust reguleeris põhiliselt «Tolliseadustik», mis kehtestati Riigikogu poolt 7. märtsil 1923. Aja jooksul tehti selles mõningaid muudatusi.

Teistes Euroopa riikides kehtisid minimaal- ja maksimaaltollitariifid, kusjuures esimesi rakendati nende maade suhtes, kus oli sarnane tolliseadus ja kuhu sooviti oma kaupa müüa. Eestis kehtestati minimaal- ja maksimaaltollitariif alles 1928. aastal, kuna varem polnud see otstarbekas, sest kaubalepinguid oli vähe ja need sisaldasid enamsoodustusi niikuinii. Endine tariif jäi kehtima minimaaltariifina ja maksimaaltariif tuletati sellest 50%-lise kõrgendusega. Uus minimaal- ja maksimaaltariif kinnitati 1931. aastal. Väliskaubandust juhtis Eestis peamiselt Majandusministeerium, kes reguleeris ka tolliasjandust. 1. oktoobril 1938 alustas ministeeriumi juures tööd kaubanduskomitee, kes hakkas ühtlasi väljastama litsentse ja reguleerima valuutaküsimusi.

Varem eksporditi Eestist Soome peamiselt siin jahvatatud Vene vilja. Iseseisvumise järel Eesti ja Soome vaheline kaubandus laienes. Esimene kaubandusleping sõlmiti 29. oktoobril 1921, mis määratles kogu legaalse kaubanduse struktuuri ja kulu kahe naabri vahel: sisse- ja väljaveo, nomenklatuuri, soodustused jms. Tollivabalt toodi Eestisse silku, koduloomi, hobuseid, puitu, rohuseemet, tänavasillutuskive, tselluloosi, ehituskive. Vice versa viidi tollivabalt Soome hobuseid, veiseid, seemneid, kartuleid, sigurit, õunu, küttepuid, kipsi, kaminakive, kaalium- ja naatriumsulfaati. Piiratud tollimaksu alla kuulusid sellised Soome kaubad nagu nahk, klaasi- ja keemiatooted, rauakaubad, lõng, masinad, aparaadid, köied ja paberitooted. Eesti kaupadest võis soodustatud tolliga Soome viia masinaid, sealhulgas elektrimasinaid, ja lupja. Eesti kalakonservide, seebi ja lõhnaõlide eest tuli maksta vaid kuni 25% ettenähtud tollist.

1920-ndate aastate algul veeti Eestist Soome peamiselt lina, vilja, kartuleid, juurvilja, elusloomi ja loomaliha, mis moodustasid 3/4 ekspordist. Aastail 1927—1929 langes Eesti väljaveos põllumajandustoodete osatähtsus ning tõusis tsemendi ja telliste osakaal.

1931. a. 11. aprilli uue kaubandus- ja laevanduslepinguga, mis sõlmiti Tallinnas ja astus jõusse alles 21. septembril 1934, muutus vastastikune tollipoliitika teatud määral rangemaks.

Eesti põllumajandustoodetel (kartul, kartulijahu, puuvili, või) tõsteti tolli. Ka Eesti pool viis sisse teatud piirangud senise tollivaba Soome impordi suhtes.

1930.    aastate lõpul veeti Eestist välja peamiselt seemnevilja, näiteks rukkisordi «Sangaste» seemet, mis levis hästi Lõuna-Soomes. Eksporditi ka n.-ö. traditsioonilist kaupa nagu lina, liha, kartulid, õunad, hobused.

Soome ekspordis tõusis paberi ja papi osatähtsus. Kasvas ka masinate, metalli, lõhkeaine, klaasi- ja kummitoodete väljaveo maht.

Soome—Eesti kaubanduse bilanss oli Soomele, v. a. kriisiaastad, negatiivne. Poola Tallinna saadik W. Przesmycki teatab 12. veebruaril 1936 oma Välisministeeriumile Soome Tallinna saadiku memorandumist, kus nõuti 1934. aasta 5. juuli Soome—Eesti kaubalepingu revideerimist, sest Eesti eksport Soome moodustas 6 557 000 Ekr. ja Soome eksport Eestisse vaid 2 664 700 Ekr. Soome nõudis oma ekspordi suurendamist Eestisse 75% võrra. Lisaks sellele põhjustas salapiiritusevedu Soome valuuta voolamist Eeslisse.

Vaadeldaval perioodil jätkus ikka veel sõbrakaubandus. Suursaare elanik Volmari Porkka on kirjeldanud ühte Eesti-reisi elavalt: «Kui jaanipäev ukse ees ja kalad kudenud, hakatakse end Eesti-sõitudele sättima. Kähku puhastatakse ja tõrvatakse paadid — seal nad siis uhkeldavad, oodates helkival merepinnal. Kui ettevalmistused ühel pool, passid peos ja nädalane toiduports valmis pandud, tõstetakse silgutünnid paatidesse ning mehed-naised võtavad oma kohad sisse. Nooremad ja vanemad jäetakse tavaliselt koju. Et igal perel pole oma paali, sõidab Eesti «sõpru» tervitama vahel mitme pere rahvas üheskoos. Ülelahesõidul siis on näha, kelle paat kõige väledam. Kes esimesena päral, see on õige mees. Kõige rohkem kiputakse Toolsesse, kus juba igiaegadest olnud Soome saarlaste ja eestlaste kaubavahetuskoht. (Suursaarelt tuldi aga ka Kundasse ja Narva kanti. — Autori märkus.) Kui siis Eesti rannarahvalt saadi kaugemalgi teada, et sadamasse on jõudnud «saartemehed» silgulaariga, algas suur eestlaste tulv randa kaupa tegema.» Soomlased andsid kala sageli võlgu, saades sügisel eestlastelt vilja ja kartuleid vastu. Ilmselt lõi selline usaldusvahekord randlaste vahel ka aluse sellele, et keeluseaduse aegu andsid soomlased eestlastest konterbandistidele suuri summasid võlgu, saades hiljem raha katteks Saksa või Poola piiritust vastavalt tehtud kaubale. 1932. aastal lubas Eesti toll tuua Soome saarlastel Eestist isiku kohta tollita 150 kg jahu või rukist ja 400 kg kartuleid. Nagu hiljem näeme, tegelesid lavansaarlased ja suursaarlased innukalt ka salapiirituseveoga. Suursaarel vedasid salapiiritust peamiselt Kiiski küla elanikud. Suurküla elanikud ei pidanud seda tegevust õigeks. Ja tollgi asus lähedal. Tütarsaartelt toodi Eesti randa peamiselt soolasilku, 1937. aastal näiteks 178 754 kg. Sealt toodi ka merepõhjast korjatud ümaraid tänavasillutuskive. Tütarsaared olevat olnud veel selle poolest kuulsad, et saare rahvas ei olevat tegelnud salapiirituseveoga. Saarel elas ca 500 inimest ja kõik nad olnud keeluseaduse poolt. Ent on ka teistsuguseid andmeid: et kogu saare rahvas tegelnud salapiirituseveoga ja et ainult kahe inimese suhtes polnud asi selge, need olnud kirikuõpetaja ja nimismees. Tütarsaarlastel puudusid ka kallid kiirpaadid, kuna raha oli vähe. Mehed tõid salapiiritust vaid oma tarbeks.

EESTI VABARIIGI ALKOHOLIPOLIITIKA. Vaadeldava teema seisukohalt on oluline peatuda ka Eesti riigi alkoholipoliitikal.

Sõja tõttu kehtestati Eestis viinamüügil tšekisüsteem. Asutava Kogu poolt vastuvõetud seadusega lubati Eestis alkoholi müüki 1920. aastast peale. Eestis tarvitati keskmiselt aastas, kui kõikides jookides sisalduv alkohol puhtaks piirituseks ümber arvutada, 3 000 000 l piiritust, mis ühe inimese kohta tegi ca 3 l. Alkohoolsete jookide eest anti aastas välja ümmarguselt 20 milj. krooni, seega 20 krooni hingelt. Avaliku korra ja rahu rikkumise pärast peeti aastas kinni 12 000 inimest. Viin põhjustas korruptsiooni majandus- ja ühiskondlikus elus. Viinast saadud raha läks küll riigi ja omavalitsusasutuste kassasse, kuid teisest küljest suurenesid kulutused korrakaitsele. 1. jaanuaril 1926 lasti müügile vabaviin. Seda põhjustasid spekulatsioon tšekkide ja viinaga ning puskariajamine maal. Ühtlasi tõsteti joogipiirituse ja viina hinda ca 11%. Eesmärgiks oli pidurdada viinavõtmist ja saada suuremat finantskasu. Viina tarbimine kasvas 1926. a. 12% ja tulud sellest 25%. 1928. a. reguleeriti taas viina hinda tõusu suunas keskmiselt 17%. Tulemuseks saavutati viinatarbimise langus 1% võrra, tulud tõusid aga 13%. Järgmisel aastal lisati viinahinnale nn. omavalitsusmaks, mis koos tariifimuudatustega tõstis viina poehinda ligi 8%. Siitpeale hakkas viina tarbimine langema, mis kestis 1933. aastani. Kuna viina hind oli liiga kõrge, siis selle ost vähenes ja aeti rohkem puskarit. Kui 1933. a. alandati viina hinda keskmiselt 11%, siis hakati taas viina rohkem ostma, tõusid ka tulud. 1934. a. kasvas müük 20% ja järgmisel aastal veel 14%. Viinamüügi tulud jõudsid soovitud tasemele — 12 milj. kroonini aastas.

Vabariigi algul loodeti suurt tulu piirituse väljaveost. 1928. aastal müüdi Eesti piiritust 32 563478 kraadi 15201 587 krooni väärtuses, 1929. aastal tunduvalt vähem: 29 383 811 kraadi 14 289 930 krooni eest ja 1930. aastal olid vastavad arvud 26031963 ja 12 454 625. Piiritusemüügist saadav tulu moodustas Eesti Vabariigi eelarvest ca 15%. 1. aprillist kuni 22. detsembrini 1932 veeti Eestist legaalselt piiritust Soome 2 262 006,9 liitril 468 572,05 Eesti krooni eest. Kuid Eesti piiritus ei suutnud hinna poolest võistelda Saksa ja Ungari piiritusega. Seepärast müüdi 30-ndate aastateni eksporditav piiritus hoopis salakaubavedajaile (85% müüdavast piiritusest — R. P.), kes seda smugeldasid edasi Soome, Rootsi ja koguni tagasi Eestisse (!). Selle nähtuse ulatusest räägib seegi, et 1923. aastal konfiskeeriti seda Eestis 410 711 liitrit (ehk 81,3% Soomes samal aastal konfiskeeritud salapiirituse mahust).

Jätkus ka piirituse müük Venemaale. 1922. aastal müüdi piiril 200 000 l piiritust, mis toimetati edasi Pihkvasse ja Peterburi. 1923. a. loobus Eesti Rahaministeerium otsesidemeist konterbandistidega, kes tegutsesid Venemaa piiril. Tegelikult salavedu jätkus. Valitsus müüs nüüd kontsessiooni miljoni liitri piirituse müügiks eraisikule G. Linquistile, kes pidi kindlustama, et märjuke ei voolaks Eestisse tagasi. Piiritust müüdi G. Linquistile 70 marka liiter. Osa sellest piiritusest tuli ikkagi Eestisse. J. Valge andmeil realiseeriti Venemaale aastail 1921 —1924 mitu head rongitäit piiritust just piiril asuvate kaubapunktide kaudu. Tema arvates moodustas see kogus pisut vähem kui poole kogu Eesti piirituseekspordist.

Enne ilmasõda, 1913—1914 töötas Eestis 283 piiritusevabrikut. Piirituse valmistamiseks kasutati peamiselt kartulit. Tähtsaim alkoholi töötlev ettevõte oli Tallinna Piiritusevabrikantide Ühisuse «Rosen ja Ko» piiritusevabrik Tallinnas Merepuistee 15 (praegu 6), asutatud 1876. Vabrik tegeles peamiselt toorpiirituse puhastamisega. Heino Gustavsoni andmeil oli Roseni vabrikul 1921. aastal koostöö 57 piiritusevabrikuga Eestis, Kartuliühingute Liidul aga 73 piiritusevabrikuga. 1921.. aastal oli Eestis üldse 177 toorpiiritusevabrikut ja aasta hiljem juba 199.

Likööri- ja napsivabrikuid oli 1924. aastal 7. Välisturule saadeti peamiselt «Rootsi punšši» ja «Kummelit». Tallinnas oli koguni eraldi «Rootsi punši» vabrik «Calorica» (asut. 1921). Olgu märgitud, et punšši tarvitasid eelkõige Soome rootslased vastlate aegu hernesupi juurde.

Eestisse veeti salapiiritust sisse umbes 2—2,5 milj, kraadi, s. o. 250 000—313 000 liitrit aastas. Arvestades riigi kasu joogipiirituse iga kraadi pealt umbes 40 senti, oli riigi kahju salakaubaveo tõttu ca 800 000—1 000 000 krooni aastas. Ent kasumit saadi ka ekspordiks müüdud piirituselt, mis Eestisse tagasi valgus. Loomulikult oleks salapiirituse müüki piiranud riigipiirituse hinna alandamine, mis oleks tähendanud aga kasumi vähenemist.

Pärast Soome keeluseaduse kaotamist 1932, samuti Saksamaa sõjaks ettevalmistumisega paranesid ka Eesti heakvaliteedilise piirituse turuvõimalused. Aastail 1938—1940 läks juba 50% piiritusetoodangust raja taha.

Ametlikule statistikale tuginedes võib tuua arvulise ülevaate Eesti piiritusemüügist aastail 1921—1939 (liitrites).

Siseturul               Välisturul

1921 — 1925     4 026260            1 269460

1926—1930       3698420              157 700

1931 — 1935     3070380              1 233040

1936—1939       4 024 237            2 458181

Müük siseturul sõltus rahva ostujõust, ent ka salapiirituse impordist ja puskariajamisest.

Esimese maailmasõja järgseil aastail ei olnud piirituse tootmine Eestis eriti tasuv. Aastas alkoholist saadav tulu moodustas riigi tuludest aga ikkagi 12—22%. Näeme, et 1925. aastaks oli piirituse ekspordi maht kõvasti vähenenud, kuid näiteks 1925. aastal sai riik piiritusemonopolist puhaskasu 700 milj. marka. Sellest 80% saadi viina müügist.

Viina tarbimine oli 1920-ndail aastail 10% suurem kui enne sõda, õlle tarbimine aga langes. Viina oli vabalt saada. 1925. aastal kulus Eestis elaniku kohta viina 6 2/3 l, õlut 11,4 l (Taanis viina 2 3/4 l ja õlut 80 l). Selline oli piirituse legaalne realiseerimine Eestis.

1. SOOME KEELUSEADUS JA SALAPIIRITUSEVEDU

POLIITILINE TAUST

Nagu hiljem näeme, mõjutas Soomes 1919. aastal vastuvõetud keeluseadus Soome ning Eesti vahelisi välispoliitilisi suhteid, millele on tähelepanu juhtinud ka soome ajaloolased. (50) Seetõttu peatugemgi lühidalt naaberriikide poliitiliste suhete põhi- momentidel.

Kui 1917. aasta oktoobris toimus Petrogradis bolševistlik revolutsioon, kuulutas Soome Senat mõne aja pärast julge otsusega Soome iseseisvaks vabariigiks. Senati otsusega ühines Eduskund 6. detsembril 1917. Peatselt iseseisvus ka Eesti: 24. veebruaril 1918 avaldati «Eesti iseseisvuse manifest», millega loodi ametlikult Eesti Vabariik. Kahel sugulasrahval olid tekkinud omad suveräänsed riigid. Kui Eestile oli Soome iseseisvuse algaastail välismaa number üks, siis Eesti Soomele mitte. Aino Kallas on öelnud, et soomlastel oli eestlaste suhtes suuruskompleks ja eestlastel soomlaste suhtes omakorda alaväärsuskompleks. Välispoliitilise olukorra tegi mõlema jaoks keeruliseks nende riikide geopoliitiline asend, mille tõttu nad olid suurriikide, eelkõige Venemaa ja Saksamaa huviväljas, mis paratamatult mõjutas ka omavahelisi suhteid. Eesti—Soome ametlikes välispoliitilistes suhetes ilmnes 1920—1930-ndail aastail, et mitte alati ei ole veri veest paksem. Samal ajal püsis ja süvenes kahe rahva omavaheline sõprus ja läbikäimine.

Pärast 1917. aastat soovis Soome valitsus säilitada status quo’d Läänemere kallastel. Eestis hellitati 1918. aastast kuni 1921. aasta alguseni lootusi Eesti—Soome liidu sõlmimiseks. Kui Eesti oleks asunud Soomest kaugemal, oleks viimane ilmselt meelsasti poliitiliselt liitunud Eestiga. Eesti polkovnik Paul Lill nägi Soomes sõjalis-poliitilise lepingu sõlmimiseks palju vaeva. Ta propageeris isegi ideed, et sõjaline konflikt Venemaa ja piiririikide vahel olevat möödapääsmatu.

Soome parteid suhtusid asjasse erinevalt. Soome ja Balti riikide liidust Poola osavõtul olid huvitatud peamiselt keskerakonnad — Rahvuslik Eduerakond ja Maaliit. Parempoolsed parteid — Rootsi Rahvapartei ja Rahvuslik Keskerakond — pooldasid Rootsi—Saksa suunda ning suhtusid Balti riikidesse jahedalt. Juba 1920. aastal tegutses Soomes kolm saksa organisatsiooni: Deutscher Verein, Deutsch-Finnischer Verein ja Finniands Känipfer. Esimene oli monarhistliku sisuga. Teine loodi pärast sõda 1918. aastal saksa ohvitseridest ja soome germanofiilidest, ühtekokku oli selles organisatsioonis 500 liiget. Organisatsiooni presidendi toolil istus W. Ruin, auliikmed olid von der Goltz, Hindenburg, Ludendorff ning mitmed ülikooliõppejõud. Kolmas organisatsioon tegeles Saksa mõju tugevdamisega Soome armees. Aprillis 1923. aastal leidis aset von der Goltzi külaskäik Soome ja sama aasta suvel järgnes Saksa sõjalaevade visiit.

Soome orientatsioon Saksamaale ei meeldinud sugugi Poolale, kelle saatkond Helsingis jälgis pingsalt Saksamaa tegevust Soomes.

Balti liidu vastased Soomes olid arvamisel, et Balti riigid ei suuda häda korral Soomele märkimisväärset sõjalist toetust anda. Seoses ülestõusuga Karjalas 1922. aastal asusid parempoolsed küll ajutiselt pooldama Balti liidu ideed. Eesti valitsus astus samme Karjala ülestõusu toetamiseks nii aineliselt kui ka diplomaatiliselt, pärast seda kui ülestõusnute delegatsioon käis Eesti Helsingi saadiku O. Kallase juures abi palumas. Eesti valitsus lootis selle toetusega tõmmata Soome enda poole.

16.—17. jaanuaril 1925 toimus Helsingi konverents, mis pidi Soome poliitiliselt siduma Poola, Läti ja Eestiga. Sellise lepinguni siiski ei jõutud. Kirjutati alla vaid vahekohtuleping. Suure liidu asemel moodustus 12. septembril 1934 Eesti, Läti ja Leedu poliitiline liit.

1920-ndail aastail seisis Eesti suure Balti liidu loomise eest, kuna ta oli sellest eluliselt huvitatud. Soome välispoliitilise kompassi nõel kõikus Saksa ja NSV Liidu mõjusfääris Balti riikide ja Skandinaavia vahel, kaldudes enam viimase poole. Aastakümne lõpus üritas Soome hoida suhteid nii Saksamaa kui NSV Liiduga, lootes säilitada erapooletust. On arvatud, et väikeriikidest Taani kartis Saksat, Soome Venet, Norra ei kartnud kedagi ja Rootsi ei suutnud otsustada, keda karta.

Baltimaade olemasolu oli vaid õnnetule Poola riigile tähtis. See oli ka ainuke riik maailmas, kes Eestit selgelt toetas. Eesti ja Läti olid Poolale teatud kaitsevööndiks põhjas. Teised riigid, sealhulgas Soome, hoidsid Eestist rõhutatult eemale. Saksamaa ja Nõukogude diplomaatia lõid kiilu Soome—Eesti suhetesse, rõhutades pidevalt Eesti ja Soome erinevat olukorda. Suurriigid andsid diplomaatilisi kanaleid pidi Soomele mõista, et Baltikumi iseseisvus on õrn ja ajutine nähtus.

Soome oli seisukohal, et Baltimaad ja Poola jäävad eelseisvas sõjas Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel paratamatult jalgu. Selles oli Soome riigimeestel õigus, ent Soome realistlik neutraliteedipoliitika viis ühtlasi selleni, et meie põhjanaaber jäi tugeva ja suure idanaabri vastu õige pea üksi. Molotovi—Ribbentropi pakt mõjutas oluliselt ka Soome saatust.

Soome riigi välispoliitika tõrjuv hoiak Eesti suhtes peegeldus Eesti valitsuse suhtumises salapiirituseveosse soome rahvale õnnetu keeluseaduse aegu. Eesti valitsuse alkoholiideoloogias seisid moraal ja poliitika teatud määral lahus. Seepärast on mõistetav ka Eesli valitsuse vaatamine läbi sõrmede piiritusekonterbandile Soome lahel, Läänemerel ja Põhjalahel. Sellist teatud valitsusringkondade vaatenurka toetas ajuti riigi majanduslik olukord ja mõnikord ka isikliku kasu saamise huvid.

Keeluseaduseaegne salapiiritusevedu Eestist Soome igatahes teravdas kahe naaberriigi poliitilisi suhteid. Soome valitsus ja diplomaatia kasutasid oskuslikult piiritusekonterbanti avaldamaks välispoliitilist survet Eestile, tuletades Eesti valitsusele meelde selle Soomele nii traagilise nähtuse ebamoraalsust.

Soome keeluseadus ei sündinud aga üleöö.

KEELUSEADUSE SÜND JA TAGAJÄRJED

Peame teadma, et Soome oli ca 150 aastat tagasi suurim alkoholitarbija Euroopas. Soome tänapäeva alkoholipoliitika uurijate arvates on soomlaste rohke joomise üheks peapõhjuseks raske ajalugu. Energilise karskustöö ja koduviina valmistamise keelu tulemusel muutus ta aga karskeimaks maaks. 19. saj. lõpul kehtestati Soomes nn. kohalik keeluõigus: suleti kõik alkoholimüügikohad maal, linnades seati viina müügil sisse erisüsteem. Ent ometi levis alkoholism taas. Jõuti arusaamisele, et isegi maksimaalse karskustööga pole lootust kõiki inimesi alkoholi pruukimisest eemal hoida.

1905. aasta revolutsioon mõjutas ka alkoholiseadusandlust Soomes. Alkoholikeeluseaduse vastuvõtmise vajaduse tõstsid üles sotsiaaldemokraadid. Nendega ühinesid kõik Soome parteid. 31. oktoobril 1907 kiitis Eduskund esimest korda üldkeeluseaduse heaks, mis leidis ajakirjanduses positiivset vastuvõttu. «Uusi Suometar» oli arvamisel, et ühtegi Eduskunna otsust pole soome rahvas oodanud nii pingsalt ja suure südamerõõmuga kui seda. 1908. aastal hakati, valitsusringkondades arutama, kuidas jätta alkoholi tootmise ja impordi õigus ainult riigile. Senati aruteludel oli poolt- ja vastuhääli. Eduskund kinnitas oma toetust keeluseadusele veel 1909., 1911. ja 1919. aastal. Vene Ajutine Valitsus sanktsioneeris selle 29. mail 1917 ja määras jõustumise kahe aasta pärast. Sellega oli Soome astunud otsustava sammu alkoholivaba kultuuri poole. 1917. a. septembrist kehtis ajutine alkoholikeeld. Ajutise Valitsuse seaduse 2. paragrahv lubas tuua alkoholi Soome vaid meditsiiniliseks, tehniliseks ja teaduslikuks tarbeks, alkoholi valmistamine ja import oli riigi monopol.

Keeluseadus võeti Soome parlamendis vastu 1. juunil 1919. Soome valitsuse eesotsas oli tollal Kaarlo Castren. Seadus andis riigile piirituse valmistamise, säilitamise ja impordi ainuõiguse. Seadus puudutas üksnes etüülalkoholi (enam kui 2% +15 °C juures), piirangud ei käinud denatureeritud alkoholi kohta.

Soome keeluseadus oli üks maailma esimesi täielikke vägijoogi-keeluseadusi. Tema esmakordse parlamendis heakskiidu ja tegeliku jõusseastumise vahele jäi tervelt 12 aastat. 1907. aastal toimiti suure aate nimel. Pärast seda leidsid Euroopas aset aga suured sündmused: Esimene maailmasõda, Vene revolutsioon, kodusõda, nälg. Soome rahva mentaliteet muutus, tasakaalukas moraal asendus ühepäeva-elulaadiga. Rahvas tegelikult ei toetanud seda seadust enam. Veelgi rohkem, seda asuti kohe rikkuma. Alkoholi tarbimine kasvas, sagenesid kuriteod ja vägivallaaktid. Seaduse kaunis mõte ja tegelikkus olid jõudnud konflikti. 1922. aastal keeluseadusi karmistati, nähes alkoholi salaveo puhul ette rangemaid karistusi.

Keeluseaduse vastuvõtmisega jagunes Soome ühiskond kaheks — seaduse pooldajaiks ja vastasteks. Tähtsamad keeluseaduse eest võitlejad olid Väino Voionmaa, Matti Helenius-Seppälä, Vihtori Karpio ja Sigfrid Sirenius, kes tegutsesid aktiivselt nii Soomes kui välismaal. Eriline koht oli sotsiaalminister Santeri Alkiol, kelle initsiatiivil loodi 26. oktoobril 1919 Keeluseaduseliit.

1920-ndate aastate algul oli keeluseaduse vastaste rühm väike, suurenes aga seaduse ebapopulaarsuse tõusuga. Tuntuim tegelane selles rühmas oli professor Allan Serlachius.

Keeluseadus läks Soomele kalliks maksma. Rannavalve finantseerimiseks arvestati 60 milj. ja muudeks kuludeks 30 milj. Smk aastas. Soome valdadest suudeti hästi valvata siiski vaid 32%.

Keeluseaduse aegu levis joomine Soomes kohutavalt. Soome uurija Ehrnroothi andmeil kasvas alkoholitarbimine 300%. Jõi ka haritlaskond, jõid õigusemõistjad: politsei, nimismehed, jõid rikkad ja vaesed. Isegi paljud naised ja lapsed mürgitasid ennast piiritusega. Suurenes kuritegevus. Raha ja võim olid trogarile ehk piiritusevedajate käes. Mõned nimismehedki kartsid neid. Minister Voionmaa nurises Eduskunnas, et seadus kaitsvat trogareid, aga mitte Soome ühiskonda. Seaduse austamine lakkas. Politsei andmeil oli keeluseaduse rikkujaid 1919. aastal 5274, 1920. aastal 10561, 1921. aastal 11028, 1922. aastal 12802, 1927. aastal 27229 ja 1928. aastal 28769, kellest suur osa mõisteti ka alamkohtus süüdi, näiteks 1928. aastal 22901 konterbandisti (lisa 1). Hakati kõnelema keeluseaduse tühistamisest.

Ühel parlamendi erakorralisel istungjärgul 1932. aastal seoses uue vägijoogiseaduse ettevalmistamisega öeldi otse välja, et keeluseaduse kogemus on olnud täiesti negatiivne ning salapiiritusevedu pole olnud võimalik takistada ja piiritusekaubanduse tulu on kõik läinud kriminaalsetele elementidele, mitte riigikassasse.

Euroopas polnud ühtegi teist riiki peale Islandi, kus kehtinuks ligilähedaltki nii täielik keeluseadus.  Seetõttu tungis alkoholisalakaubandus intensiivselt Soome ühiskonda. See levis ka sügavale sisemaale. Soomes teenis alkoholimüügiga leiba 100 000 inimest.

Keeluseaduse aegu kaotas riik olulise sissetulekuallika alkoholimaksu näol. Salapiiritusevedu avaldas negatiivset mõju Soome majandusele, peamiselt valuutapoliitikale ja väliskaubandusbilansile. On arvatud, et Soomest läks Eestisse ja teistesse riikidesse 400—500 milj. marka aastas.

Juba 1923. aastal oli 96,2% politseiametnikest seisukohal, et keeluseadust austatakse vähem kui varasemaid vastavaid seadusi.

Võitlus keeluseaduse poolt ja vastu Soomes oli 1920-ndail aastail äge. Oli selge, et pärast selle tühistamist ei saanud loota salapiirituseveo kohesele lakkamisele, kuid selle vähenemist võis siiski uskuda, kas või Norra näite põhjal, kus keeluseadus tühistati 1927. aastal ja konterbant hakkas kohe vähenema: 1923. aastal konfiskeeriti puhast piiritust seal 611000 l, 1924. aastal — 243 000 l, 1925. a. — 89 000 l. 1926. a. — 119 000 l, 1927. aastal — 63 000 l ja 1928. aastal 49 000 liitrit. Järgmisel aastal olukord paranes veelgi.

1931. aasta lõpus J. E. Sunila valitsuse aegu hääletas soome rahvas keeluseaduse maha ja nõudis kõigi alkohoolsete jookide müügi vabakslaskmist. Keeluseaduse vastu oli 70,6% hääletanuist. Naistest toetas keeluseadust 33,3% ja meestest vaid 23,8%.

9. veebruaril 1932 võttis Soome parlament vastu uue vägijoogiseaduse. Rahva soov oli täitunud. Numbrikombinatsioonis 543210 sisaldub Soome ajalooline hetk: 5. aprillil 1932. a. kell 10 tegid riigi viinapoed uksed lahti kõigis Soome linnades ja Rovaniemi alevis. Keeluseadus, mis oli kehtinud kaksteist aastat, läks ajalukku ning alkoholitootmine ja -kaubandus anti OY Alkoholiliike hooleks. Alkoholiliike lasi 1933. aastal müügile «Karhuviina», mis pidi tõrjuma välja salapiirituse. Justiitsminister väitis, et soome rahvale tuli mõistus pähe. «Hull» seadus oli tühistatud.

Üldise juubelduse taustal kostis ka kainestavaid hääli. Maaliidu häälekandja «Suomenmaa» kirjutas: keeluseaduse vastased arvavad, et kui see seadus tühistati, siis pääseb Soome trogareisi ja salapiiritusest, ent see on vaevalt usutav, kui salapiiritus on riigiviinast odavam. Leht rõhutab, et konterbandi vastu on vaja võidelda ka uue alkoholiseaduse ajal. Samal seisukohal oli ka «Suomen Sosiaalidemokraatti». Koonderakonna leht «Hämeen Sanomat» kirjutas: «Teatavasti ei lakanud salakaubavedu üheaegselt legaalse piiritusekaubanduse algusega. Aga hoogu sai võitlus selle vastu, sest rahvas hakkas aina enam pooldama merepiirivalvet.» Ka «Hufvudsiadsbladet» manitses oma juhtkirjas, et valitsus peab ka tulevikus ilmselt võitlema salapiirituseveo vastu.

Näeme, et mitmete parteide lehed vaatasid tulevikku realistlikult, mõistes, et salapiiritusevedu teatud määral säilib. Kuid uuest alkoholiseadusest oli ikkagi tugevasti kasu. Ükski Soome seadusemuutus polnud vähendanud alkoholist tulenevaid kuritegusid nii kui uus vägijoogiseadus aastast 1932. Kui 1930. aastal pandi toime 80 474 sellist kuritegu, siis 1933. aastal langes see arv 16 273-le. Alkoholikuritegude osatähtsus kuritegude üldarvus moodustas 1930. aastal 59,6%, 1933. aastal vaid 23,4%. 1930-ndate aastate lõpul see näitaja langes veelgi. Kui 1919. aastal mõisteti alkoholikuritegude pärast alamkohtus süüdi 3338 inimest, s. o. 9,7% kõigist süüdimõistetuist, 1930. aastal koguni 29 464 (24,0%), siis 1938. aastal 8421 (10,9%, vt. lisa 2).

Kuna ka pärast keeluseaduse tühistamist salapiiritusevedu jätkus teatud määral, siis moodustas Soome valitsus selle vastu võitlemiseks rannikuläänidesse komandopunkte. Need loodi 1. juulil 1936. Komandopunktid allusid läänivalitsustele. Komandopunkti ülem oli tavaliselt lääni politseiinspektor. Komandopunktide personal liikus erariides. Näiteks Viiburi läänis tegutses üks abipolitseiinspektor ja 17 detektiivi.