Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1965

ESIMENE JAGU

I

Kevad oli tulnud Toskaanasse ja see oli imestuse ja rõõmu allikaks igal aastal, nii lastele, kes ainult ähmaselt mäletasid eelmist kevadet, kui ka raukadele, kes olid seda näinud juba seitsekümmend või kaheksakümmend korda. Kuigi mõnikord näis, nagu oleks Issand oma vihas puruks rebinud lepingu, mille ta oli sõlminud inimestega esimese vikerkaare all, oli pärast kõige raskemaid katsumisi jälle tulnud uus kevad vanade imedega. Aga mitte ainult naeratava päikesega ja mahedate tuultega ei tulnud kevad, vaid ka mustade äiksepilvedega, vihase kõuemürinaga ja voolava vihmaga, mis pühkis viimse vana-aasta kõntsa küngastelt, nii et need võisid ennast uue rohelusega ehtida. Nii kõues ja tormis kui ka vaikses tuules ilmutas ennast see võim, mis laskis loomispäevade ime igal aastal uuesti korduda.

Kui torm ja vihm olid möödunud, paistis päike veelgi sinisemast taevast ja linn Toskaana südames tõstis ta poole oma puhtakspestud näo, pooliti lootusrikkalt, pooliti nagu häbenedes. Ta pruunjashallid müürid said paiguti peaaegu kuldse sära, kuna kõigist kõrgemale tõusis toomkirik oma kellatorniga, esitades linna lipuvärve — valget ja musta.

Sest linn, millest juttu, oli Siena, mitte ainult üks paljudest Toskaana kaunil maal, vaid üks ja ainus kõigile, kes olid siin sündinud või hiljem selle lapseks saanud, linn, mis ühteviisi meelitas nii võõraid kui ka oma võõrsil viibivaid poegi.

Kaks meest, kes pealtnäha nagu juhuslikult olid Porta Romana juures kokku saanud ja nüüd aeglaselt mööda Via Romat linnasüdame poole jalutasid, olid pärast teretamist kohe hakanud rääkima kevadvihmast, mille tagajärjel veeojad veelgi rentslis voolasid.

“Kui oleks niisama kerge puhtaks pesta ka inimeste südamed ja kõik patud veevoogudega merre saata!” ohkas vaga vend Matteo, Püha Dominikuse ordu rändmunk, kes oli just tagasi jõudnud teekonnalt Rooma.

“Kuidas võid sa teada, et see nii ei olegi?” küsis Anselmo Luccano. Kuigi auväärne maalikunstnik oli elanud Sienas neli aastakümmet, kutsuti teda alati ta sünnipaiga nimega, millele ta oli ainult uhke. Miks ei võinud nimi Luccano kunagi ta kodulinnale niisama palju au teha kui oli teinud nimi Pisano selle alalisele võistlejale Pisale? Pilgus, mille ta heitis altkulmu oma vaimulikule sõbrale, oli ivake pilget. “Kas sa pole kunagi kuulnud pattude andeksandmisest ja sellest, et need maetakse kõige sügavama mere põhja koos kõige muu mustusega? Ei olegi rohkem kui nädal möödunud suurest lunastuse ja ülestõusmise imest, mida me igal aastal pühitseme.”

“Pühitseme liigsöömisega ja liigjoomisega,” urises vend Matteo, kelle kehakogu ja nägu millegagi ei lasknud välja paista läbikannatatud paastuaja raskusi. “Ja hakkame tegema uusi patte, plaanitsema uusi kuritegusid, enne kui ülestõusnud Lunastaja on jõudnud kolm sammu hauast eemale. Kui sa ise oleksid jumalakartlik inimene, Anselmo, siis veel võtaksin su kõnet tõsiselt. Aga nüüd tunnen sind küllalt kaua ja tean, et sa räägid sõnu, mis on ainult kellukese helin ja vase kumin.”

Nii alustasid nad kohe pärast kokkusaamist vana vaidlust, mis samuti kordus igal aastal, peaaegu samal ajal. Mõnikord oli see olnud hoopis ägedam, aga aastatega oli see muutunud rohkem nagu kombetäitmiseks. Sellest võis näha, et nad olid vanad sõbrad, olid olnud seda juba oma noormehepõlves, kui Matteo oli kandnud teisi riideid ja teist nimegi. Siis oli tema olnud see, kes käis laiemat teed ja oli naernud oma tõsimeelse sõbra Anselmo manitsustele. Seda aega ei tuletanud kumbki enam meele, vähemalt mitte sõnades. Ja nii juhuslik kui näiski nende tänane kokkusattumine, oli vana kunstnik viimase kahe nädala jooksul iga päev läinud sama teed Porta Romana juure — et vaadata kevade lähenemist, nagu ta ise oleks ütelnud. Kuigi kevad niisama hästi oleks võinud tulla Porta San Marco kaudu, mille läheduses ta elas.

“Mis ma räägin — et kõik läheb, nagu ennegi on läinud! Hullemaks, järjest hullemaks muutub maailm,” kurtis dominikaanlane. ”Me läheme vastu uuele paganuseajale. Roomas loetakse paganlikke kirjamehi rohkem kui apostlite või kirikuisade sõnu. Ja kunstnikud on hakanud prohvetite ja pühakute asemel maalima vanu ebajumalaid. Isegi nende ammu ümbertõugatud kujud on mitmel pool jälle püsti seatud. Aga mis muud me võimegi oodata, kui Rooma on nagu vaenelaps, kelle isa on vangis võõral maal.”

“Roomlaste isa näib ennast oma vangipõlves väga hästi tundvat,” vastas Anselmo kiusakalt. Ta tihedaisse kortsudesse tõmbunud pilusilmad sädelesid lausa poisikeslikult. ”Ma ei imesta sugugi selle üle, sest nagu olen kuulnud, on Avignon «jahvas talle palju paremaiks lasteks kui roomlased kunagi on olnud. Tead ise väga hästi, kui häbematult nad käitusid vanasti, nii et Püha Peetruse järglane seal vaevalt oma nina näidata julges, kartes et hästisihitud kivi selle viltu viib. Muidugi, pildil võib kunstnik sellise vea kergesti ära parandada, aga ma ei tea, kuidas liha ülestõusmise puhul…”

“Ära teota Jumalat!” ütles vend Matteo karmilt.

“Sul on õigus, tegin pattu!” tunnistas Anselmo. “Aga mul ongi alati nii vähe pihtida, et hakkab piinlik … Tahtsin ainult ütelda, et mis puutub neisse vanadesse ebajumalaisse, siis kunstniku silmaga vaadates ..

“Kunstniku silmanägemise on kurat juba ammugi moonutanud,” jutlustas dominikaanlane ja togis ägedalt kepiga tänavakive. “Kui hoolega vaadata, on kõik nende apostlid ja pühakud, jah, isegi inglid ja Püha Jumalaema patuse silmaga nähtud ja patuse käega maalitud. Seal on hoopis rohkem keha ja näo kui surematu hinge ilu. Kes saab uskuda märtrite kannatusi, kui neid maalitakse jõumeeste lihastega? Ja hoopis hull lugu on inglitega, kellele on antud naise nägu, kui on ometi tegemist sõjameestega, kes kannavad tulist mõõka.”

Vaidlus jätkus kogu tee ja Anselmo Luccano unustas muidugi Palazzo Pubblico juures kodu poole pöörata, saates Matteod sealt edasi dominikaanlaste kloostri poole. Süvenenud oma sõnelusse panid nad vaevalt tähele, mis ümberringi sündis. Ja alles siis, kui nad jõudsid Via Diace- tole, kus dominikaanlaste kloostrikirik nagu vägev kindlus Fontebranda oru kohal nende silmade ette kerkis, seisatas vend Matteo.

“Kuri ja patune Siena!” ohkas ta. “Kõige hukkaläinum Toskaana linnade hulgas … Ma ei saa midagi parata, et mulle alati pisarad silma tulevad, kui ma teda jälle näen.”

“Mulle näib, et pisarad tulevad alati, kui jõuad Camolliasse, kõige patusemasse linnaosasse,” pilkas Anselmo. “Täie õigusega on dominikaanlased selle oma eluasemeks valinud, sest siin on nende abi kõige rohkem vaja.”

”Ma tean, et sa seda tõsiselt ei mõtle — nii nagu muudki,” vastas munk, keda hingeliigutus oli leebemaks teinud. “Kurja juurt tuleb otsida mujalt kui nende ausate käsitööliste hulgast, kes siin elavad. Aga mis sa viimati ütlesid süütust rõõmust, siis mõtled sa küll süütuse all rumalust või lausa pimedust, sest igaüks kes maailma kurjust näeb ..

Kunstnik pani oma käe munga käsivarrele ja ütles vaikselt, aga tungivalt: “Vaata!”

Nad olid jõudnud sinna, kus Via dei Tintori, värvalite tänav, järsust kallakust alla viib. Nii nagu enamikku selle linnaosa tänavaid võis seda ära tunda juba selle erilise kirbe lõhna tõttu. Seisatama sunnitud Matteo vaatas, aga ta ei näinud midagi erilist — ainult salkkond lapsi, kes mäekallakust üles jooksis, omavahel vadistades ja hõigates. Hõiked olid mõteldud vanemate rahustamiseks, kes alati on vastu, ükskõik mis lapsed ette võtavad.

“Ära karda, ema!” hüüdis hele tütarlapsehääl. “Kui me ise ei karda, ei juhtu meile midagi.”

“Stefano! Stefano!” kõlas kaugemalt tugev, kare naisehääl. “Mine kaasa ja vaata, et nad liiga kaugele ei lähe!”

Näis nagu oleks kunstnik ette aimanud, et lastel oli midagi erilist ees. Selle asemel, et ühe hooga üles San Antonio tänavale joosta, jäid nad seisma ja hakkasid ennast rongkäiguks korraldama. Kolm üsna väikest tütarlast, lillepärjad peas, asusid kõige ette. Läbisegi ja vaevalt viisi kinni pidades alustasid nad laulu:

Kevad on tulnud!
Taeva all lõoke,
mu väikene õde,
jutustas mulle
ja kutsus mind välja
endaga võidu laulma.

“Mis oligi vaja tõestada!” ütles Anselmo, kuna ta satüürinägu oli üksainus suur naeratus. ”See, mida sa nimetad pimeduseks, pole midagi muud kui süütu lapsemeel. Aga kui me kõik rõõmud kohe patuks kuulutame, juhimegi need sellega patuteele. Vaata neid kolme graatsiat — kas oskad kujutella süütumat rõõmu isegi paradiisi aias? Ometi on neil paganlikud eeskujud ja paganlikud nimed: Eufrosyne, Thaleia, Aglaia… Kolm graatsiat — päikesejumala pärjatud kaaslased..

Vend Matteo lõi lootusetult käega. Aga ta oli siiski nii õiglane, et ta ei lasknud sõbra jumalavallatul kõnel mõjutada oma suhtumist lastesse. Tõtt ütelda oli ka ta ise suur lastesõber ja ta valjule, raskele näole ilmus midagi naeratusetaolist, kui lapsed neid märgates äkki arglikult kõhklema lõid ja vaikisid.

“Eufrosyne! Thaleia! Aglaia!” hõikas Anselmo. “Tulge aga julgesti! Auväärne isa Matteo ei hammusta teid. Ta tuleb Roomast ja on pikast teekonnast väsinud, muidu võtaks ta isegi teie rongkäigust osa. Tulge ja rääkige, mis pidu te peate! Kas on keiser linnas või pühitsete kõige noorema Salimbene tütre pulmi?”

Aga lapsed ei tulnud lähemale. Mõned suuremad poisid ja tüdrukud, keda ilmsesti vanemate poolt oli väiksemate kaitseks kaasa saadetud ja kes sellepärast juba olid pooltusased, püüdsid neid isegi tagasi sundida. Vana kunstniku julgustavad sõnad näisid neid veelgi rohkem segadusse viivat. Õigupoolest ei olnudki see dominikaanlane, keda nad võõrastasid — iga päev vägeva kloostri varjus elades olid nad selle kujuga harjunud. See oli Anselmo ise, kellest nad eemale hoidsid. Tuntud oli temagi, aga oma imelike juttude ja võõraste sõnade pärast veidi iseäralikuks peetud. Oli teada, et ta võis igaühe näo täpselt üles joonistada, ja kes teab, mis õnnetus sellest võis tulla. Ta võis koguni su näo mõnele kirikuseinale kinnitada, ja siis olid sa alati mitte ainult rahva, vaid ka kõigi kirikupühakute silma all.

“Noh, Eufrosyne, sina!” näitas Anselmo näpuga ühele tüdrukuist, kes oli tulnud kõige lähemale. See oli seitsme või kaheksa aastane, kõhn ja kahvatu jumega, mille tõttu ta tumedad silmad näisid veelgi suuremad kitsas näos. Puhas helesinine kleit laskis aimata, et ta pidi olema värvali tütar, kellele midagi ei maksnud ka kulunud ürpi korraks värvipatta heita. “Räägi sina, sest ma tean, et sa oskad ka täiskasvanutega rääkida!”

Tütarlaps jäi tõsiseks, sellele vaatamata, et ta kaaslased teda müksasid ja naeru kihistasid. Ta astus nüüd paar sammu lähemale, võib-olla selleks, et kaaslaste vahelesegamisest pääseda, ütles julgelt ja selgelt:

“Me pühitseme Püha Neitsi aedamineku päeva.”

Vend Matteo kergitas oma tihedaid kulmusid, aga ei ütelnud midagi. See oli endiselt kunstnik, kes kõnelust jätkas.

“Püha Neitsi aedamineku päev? Sellest kuulen esimest korda. Mis juhtus siis sel tähtsal päeval?”

“Ei midagi muud, kui et Püha Neitsi läks esimest korda kevadel oma aeda ja nägi, et kõik õied olid puhkenud. Ja see tegi ta väga rõõmsaks, sest ta nägi nüüd, et Jumal oli inimeste vastu hea.”

“Kelle käest sa seda oled kuulnud?” ei saanud dominikaanlane küsimata jätta. Küsimuse toon oli karmim kui ta isegi oleks soovinud.

Aga tütarlaps ei kohkunud. Ta jäi ainult pingutatult mõttesse, nagu püüaks ta seda meele tuletada. Siis raputas ta aeglaselt pead.

”Ma ei mäleta enam. Aga see pidi ju nii olema. Puud ja lilled õitsevad ju igal kevadel uuesti.”

Anselmo Luccano muigas kahjurõõmsalt. “Kas sa siis seda ei teadnud?” küsis ta oma kaaslaselt. “Seda teab ju iga laps.”

Nüüd olid ka teised julgust kogunud ja tulid lähemale. Üks suurem tütarlaps sammus isegi julgelt kõigist mööda ja seletas täiskasvanu üleolekuga:

“Selle on Katarina ise välja mõtelnud. Ta mõtleb alati igasuguseid asju välja. Ja teised, rumalad, muudkui usuvad.”

“Katarina?” küsis kunstnik teeseldud umbusuga. “Kas su nimi on Katarina? Ma arvasin kogu aeg, et su nimi on Eufrosyne.”

“Katarina Benincasa,” ütles nüüd väiksem tüdruk kiiresti nagu päheõpitud sõnu. “Ma olen värvalmeister Jacopo Benincasa tütar. Mu ema nimi on Lapa.”

“Aga Eufrosyne on palju ilusam nimi — ja see sobib sulle palju paremini.”

Lapse enesekindlus näis kaduvat. Ta hakkas jalgadel tammuma ja nagu abi otsides ringi vaatama, ega teadnud enam, kuhu käsi panna. Sellest veidrast vanamehest ei võinud kunagi teada, kas ta rääkis tõtt või ainult narris. Aga ta kaaslased lõid äkki kihama, nagu oleks nende hulka visatud peotäis peenraha.

“Frosina! Frosina!” hüüdsid nad kooris. “Nüüdsest peale on su nimi Frosina!”

Sel äkki puhkenud vaimustusel oli oma põhjus. Peaaegu iga teine või kolmas Siena tütarlaps kandis nime Katarina. Püha Katarina Aleksandriast oli armastatud pühak, kes eriti möödunud katku ajal oli osutunud võimsamaks kui kõik teised. Selleski väikses salgas oli neid nii palju, et raske oli neid üksteisest eraldada. Oli küll Suur-Katarina ja Väike-Katarina, Lombak-Katarina ja Vaene-Katarina, oli isegi Katarina kolme tädiga, aga Katarina Benincasa jaoks ei olnud seni mingit õiget nime, mis ainult temale kuulus. Sest millegipärast ei tahtnud lapsed meeleldi perekonnanimesid appi võtta. Ja isa elukutse ei andnud mingit tuge, sest peaaegu kõik olid nad värvalite lapsed.

“Nüüd oled hakanud isegi lapsi kiusama ja neile paganlikke nimesid andma!” tõreles dominikaanlane.

“Kuidas nii — paganlikke nimesid? Kas sa oled hoopis unustanud Püha Eufrosyne? Minule on ta isegi rohkem kui teised, sest ma olen juhtumisi tema päeval sündinud.”

Lapsed olid vahepeal julgust kogunud ja jooksid nüüd vadinal mõlemast vanamehest mööda, neist enam palju hoolimata. Ainult tütarlaps Katarina — või Frosina, nagu teda nüüd hüüti — pöördus äkki tagasi, jooksis munga juure ja suudles kiiresti ta kuuehõlma. Dominikaanlane võpatus, nagu oleks see puudutus talle vastumeelne. Aga sellest ei märganud laps midagi — ta jooksis juba teiste järele, kes teda kannatamatult hüüdsid: “Frosina! Frosina! Tule rutemini! Sa pead käima kõige ees!”

Mõlemad mehed jätkasid aeglast käiku Püha Antoniuse kiriku suunas ja pöördusid siis dominikaanlaste kloostri poole. Aga nende vaidlus oli vaibunud, kummalgi näis olevat tegemist oma mõtetega. Kunstnik raputas mitu korda pead ja ei saanud lõpuks jätta oma mõtteid sõnades väljendamata.

“Püha Neitsi aedaminek… Vaata, mis lapsele võib pähe tulla! Kahju ainult, et seda legendi vist küll kunagi ei kanoniseerita ja sellepärast ei saa ma seda kuhugi kirikuseinale maalida. Aga see oleks hea mõte. Näen seda juba oma vaimusilma ees. Ja väike Frosina ise kui Jumalaema ..

“Mõtle sellele, et ta on ainult laps!”

“Muidugi laps. Nii ma seda kujutlengi. See pidi sündima siis, kui Püha Neitsi oli alles laps, sest ainult laps võib tulla mõttele, et niisugune igapäevane asi nagu õite puhkemine on Jumala headuse tunnistuseks. On imelik, et me nii harva mõtleme sellele, et ka Püha Ema oli kord ainult laps, kes ei mõtelnud nii palju inimeste pattudele kui Jumala headusele. Piiblis seisab …”

”Sa ei peaks lugema piiblit, vaid palveraamatut, sest mitte kõik, mis piiblis seisab, ei ole meile seletamata selge,” ütles vend Matteo. ”Ja üldse ei sobi niisuguste asjadega naljatada. Kes võib teada, mis plaanid on Jumalal ühe või teise inimeselapsega. Võib-olla maalidki teda kunagi, aga hoopis teisiti kui nüüd kavatsed.”

”Ma ei saa aru, mis on sul selle lapse vastu. Ta näib olevat healoomuline ja vaga südamega, vahest ainult liiga terane ja tark oma aastate kohta. Ja kui ta selle loo on ise välja mõtelnud, ei ole see sellepärast vähem ilus. Teised temaealised mõtlevad välja ainult riukaid ja koerustükke.”

Dominikaanlane tõmbas mantli koomale, nagu oleks tal külm. Ka tema raputas nüüd mõtlikult pead.

“Ma ei tea — mul oli korraga nii imelik tunne, kui ta mind puudutas. Kas sa panid tähele ta silmi? Need ei olnud lapse silmad. Paistis, nagu oleks ta näinud midagi — ma ei tea mida. Igatahes midagi, mida lapsed tavaliselt ei näe. Ja kuigi ta oli üks nooremaid, näis see olevat tema, kes teisi juhtis ja viis, kuhu tahtis. Kas panid tähele, kui nõutud nad korraga olid, kui ta neist maha jäi? Ma ei oska ütelda miks, aga mul on hirm selle lapse pärast.”

“Targad lapsed surevad noorelt — olen seda varem kuulnud,” nõustus kunstnik. “Sellest oleks kahju. Meile on praegu iga last vaja — kuidas muidu võiksime katku haavad parandada ja tühjaks jäänud majad jälle täita.”

“Et oleks jälle inimesi uute sõdade jaoks ..

Kunstnik heitis mungale kiire, uuriva pilgu. See kõndis pea norus ja raskete sammudega, mis võis tulla ka sellest, et ta oli pikast teekonnast väsinud.

“Mulle näib, et sa oled seekord oma kodulinna vastu veelgi tigedam kui harilikult. Kas sul on selleks erilist põhjust?”

“Võib-olla näen minagi asju, mida teised ei näe. Ainult need ei ole nii ilusad kui Püha Neitsi aedaminek. Need ei näita isegi seda, et Jumal inimesi armastab, sest kuidas võib ta seda teha, kui inimene on selline nagu ta on. Uued kuriteod, uued kannatused — midagi ei muutu. Isegi see viimane raske katsumine, millega Issand püüdis inimesi äratada, ei ole midagi aidanud. Ei, ma ei ole eriti tige Siena vastu, ka mitte teiste Toskaana linnade vastu. Mida võikski oodata ilmalikelt isandailt ja nende alamailt? See, mida ma olen näinud Püha Isa patrimooniumis, on veel palju hullem. Need, kes peaksid teistele valgust näitama, kustutavad ise viimsedki tuled. Võib-olla oli see, mis üheksa aasta eest juhtus, tõepoolest viimne hoiatus ja nüüd läheneb tõeline lõpp.”

“Ometi tuleb kevad igal aastal ja lapsed rõõmustavad. Ja leiavad koguni, et Jumal on hea.”

“Sinult ei pärita aru teiste pattude pärast. Hea oleks, kui jõuaksid omadegi eest vastutada.”

“Keegi ei jõua. Aga minu Jumal on armuline.”

“Ma ei tea, kuidas ma suudan su juttu taluda!” ohkas vend Matteo, aga nähtavasti suutis ta, sest isegi kloostri juure jõudes ei lahkunud nad üksteisest, vaid seisid veel tükk aega rääkides, ja et nad polnud üksmeeles, võis juba kaugelt näha nende ägedatest käeliigutustest.

Nad ei näinud ammugi enam rongkäiku mängivaid lapsi ega seda, kuidas need oma kujuteldud aeda jõudsid. See aed oleks vaevalt vastanud Anselmo Luccano vaimusilma ees hõljunud pildile. Siin, Porta Camollia lähedal varisesid majad ja väiksed aiad nende vahel olid ammugi umbrohtu kasvanud. Need, kes siin kunagi olid elanud, nii peremehed kui ka teenijad, olid üheksa aasta eest katkusurnuaiale kantud. Hiljem oli siin mõneski kohas tuli oma hävitustööd teinud, sest tühjad majad said ööasemeks koduta hulkureile. Ainult umbrohi, mis oli niisama visa hingega kui patune inimene, lokkas rõõmsalt. Aga siiski õitsesid siin ohakate ja nõgeste vahel ka lopsakad punased moonid ja arglikud kannikesed. Ja viljapuud metsistunud aedades õitsesid hoolitseva inimkäe puudumisele vaatamata.

Varemete ja umbrohu vahel otsisid lapsed teed kõige suuremasse aeda. Mis nad siin nägid, polnud neile kellelegi üllatuseks, see oli neile ammu tuntud mänguplats ja nende silmis oli see niisama ilus kui mõne suurnikupalee aed. Kui nad siiski äkki ehmunult tagasi põrkasid, siis oli selle põhjuseks kolm hulgust, kes siin oma lõunauinakut olid teinud ja nüüd ärgates peaaegu nende jalgade ees ennast istukile ajasid.

“Frosina! Frosina! Lähme koju!”

Hiljuti Frosinaks nimetatud tütarlaps jäi ka nüüd julgelt seisma ja pööras hirmutajaile selja, nagu poleks neid olemaski.

“Aga me peame enne Püha Neitsi palvet lugema. Ja siis…”

“Tule ära, Katarina!” ütles nüüd üks suurem poiss peaaegu paluvalt. Lähme ära koju! Aitab küll tänaseks. Ja ema ütles ka…”

“Ära karda, Stefano! Ema teab küll, kus me oleme. Me ei tohi ilma palvetamata tagasi minna, Jumalaema saab kurvaks.”

Ja siin nõgeste ja kuivanud ohakate vahel langes ta põlvili, nii et ainult pea välja paistis. Väiksemad lapsed talitasid ta eeskuju järgi, suuremad tõmbusid ettevaatlikult tagasi, aga ei raatsinud siiski hoopis lahkuda. See võis olla ka kohusetunne, mis neid siia jääma sundis, sama kohusetunne, mis sundis jääma Stefanot, et oma väikest õde kaitsta.

Kolmele kaltskaabakale avaldas see nägemus ootamatut mõju. Millekski muuks kui nägemuseks ei osanud nad seda pidada. Kunagi oma elus ei olnud nad näinud lapsi selliselt käituvat ja sellepärast ei osanud nad neis väikestes inimestes lapsi ära tunda. Nad vaatasid alguses üksteise otsa nagu kinnitust otsides, et teised sedasama nägid. Ja siis hakkasid nad ettevaatlikult eemale nihkuma, nii vargsi, nagu oleksid nad kartnud kurje koeri äratada. Alles siis, kui nad olid jõudnud müüri varju ja võisid julged olla, et neid enam ei nähtud, andsid nad jalgadele valu. Ka kõige kurjema linnavahi eest poleks nad kiiremini põgenenud, vaevalt ka suurema hirmuga.

Katarina-Frosina luges aga segamatult oma palvet. See palve oli niisama vähe kanooniline kui ta legend Jumalaema aedaminekust. Enamasti luges ta puhtas toskaana murdes, ainult üksikute ladinakeelsete sõnadega, mis talle meele olid jäänud, neidki enamasti lapsekeelseks väänates. Veelgi vähem oskasid ta mängukaaslased talle õieti vastata — ainult “aamen” tuli kindlalt ja kiirelt, sest sellega oli see töö tehtud.

Kui nad jälle püsti tõusid, polnud enam jälgegi hulgustest, kes neid enne olid ehmatanud.

“Näete nüüd!” ütles Katarina naeratades, nagu räägiks ta endast palju väiksemate lastega. “Asjata kartsite.”

“Aga me nägime ometi oma silmaga kolme kurja meest,” vaidlesid mitmed vastu.

“Püha Neitsi ajas nad minema. Ta aitab alati, kui me ainult palume.”

Aga sellele vaatamata oli nüüd kõigil kojuminekuga kiire, sest päike oli juba madalasse vajunud, õhtu lähedal ja varjud pikad. Ainult Katarina kõndis aegamööda ja nagu oma mõtteis kõigest eemal viibides. Nii jäi ta varsti teistest maha, aga nüüd, kui mäng oli lõppenud, ei pannud keegi seda enam tähele. Oma lillepärja oli ta juba palve alguses peast võtnud ja see jäi sinna umbrohu hulka närtsima. Ometi tundus talle, nagu oleks tal veelgi pärg juustel, sest ta katsus seda mitu korda kohendada. Seejuures vaatas ta ringi nii imestunud näoga, nagu ei tunneks ta enam tänavaid, mida mööda ta iga päev oli harjunud jooksma. Ja viimaks jäi ta hoopis seisma, näol tõeline hämmastus, nagu näeks ta midagi enneolematut ja uskumatut.

Ta oli jõudnud üheni neist risttänavaist, mis viisid alla Piatta orgu. Majade vahelt avanes siin vaade dominikaanlaste kloostrikirikule, mis helkis kuldkollases õhtupäikeses, kuna org oli juba varjus. Rohekalt hõõguvas taevas sõitsid kerged pilved hoogsas kevadtuules,. kogu aeg oma kuju muutes nagu kummaline valge ratsavägi. Kirikuaknad oma tumedate kaartega paistsid nagu silmad hiiglasuures rangeilmelises näos. Aga õhtuvalguse virvenduses võis mõnikord näida, nagu oleks see nägu ootamatult naeratanud.

See naeratus peegeldus omakorda tütarlapse näos, muutes selle ümaramaks ja veelgi lapselikumaks. Ja ometi võis

see vaevalt olla kaunis vaatepilt, mis teda meelitas ja vaimustas, sest ta seisis kinnisilmi. Käed nagu palveks rinnal kokku põimitud seisis ta nii tükk aega liikumatult. Üks või teine mööduja heitis talle imestava pilgu, aga jätkas siis oma tavalist teed. Keegi neist ei aimanud midagi sellest, mis siin nende silmade all sündis. Ainult üks väike tütarlaps, kes seisis ja ootas kedagi, kes alt orust pidi tulema — võib-olla oma ema, kes oli läinud Fontebranda allikast vett tooma.