Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1972

Den, som kun
tar spog for spog
og alvar
kun alvorligt,
han og hun
har faktisk fattet
begge dele
darligt.
Piet Hein

Esimene jagu
MÄNG HOMMIKUHAMARIKUS
I
Laupäeva Õhtu rahu koos esimese tõelise lumesajuga langes Euroopa suurimale väikelinnale.
Lumesadu oli alanud juba varasel pärastlõunal esimeste, veel nagu kõhklevate helvetega, mis mõnda aega õhus tiirlesid, enne kui nad julgesid laskuda tänavaile ja katustele. Tiheneva hämarusega tihenes ka sadu, nii et linn lõpuks oli mähitud valgesse pimedusse, mis otse lõhnas pühapäevameeleolust.
Vähemalt tundus see nii Jens Buhlile, kui ta oma kodus, Ny Vestergade 13, akna all seisis ja välja vaatas, kus Printsi palee mustav müür järjest vähem läbipaistva valge loori varju kadus. Mitte ainult tänavalaternate valgus, vaid ka raekoja kella kumisevad löögid suutsid vaevalt läbi tungida sellest pehmest mähkmest. Isegi trammi hoiatuskella kime helin, mis ümber tänavanurga Vester Voldgadelt siia kandus, sai hoopis pehmema kõla.
Raekoja kell oli just löönud viis ja pühapäevarahu sellega ka ametlikult alanud. Värskelt küpsetatud saia lõhn, mis hoolikalt suletud ustele vaatamata ka siia kandus, osutas, et Martine oma töö selleks puhuks oli lõpetanud ja varsti lahkus, nii et Jens ennast lõpuks oma kodus täieliku peremehena võis tunda. Kohusetruu majavaim oli juba teinud oma viimse ringkäigu ja muuseas ka ahjusiibri sulgenud. Seda ülesannet ei usaldanud ta enam Jensile pärast seda, kui see oli saanud vingumürgituse, mis Õnneks lõppes küll ainult tugeva peavaluga.
Nüüd heitis Jens veel viimse pilgu alla tühjale tänavale, kus ta ei oodanudki kedagi näha, veel vähem, et keegi oleks peatunud all ukse juures, kus messingsildil seisis ainult nimi Jens Buhl, ilma mingi vihjeta ta ebaharilikule ja ikkagi veidi kahtlasele elukutsele. Sellele vaatamata oli ta aadress jõudnud küllalt tuntuks saada, eriti tänu paarile ajaleheartiklite, kus just ta kõige tühisematest probleemilahendustest oli suur number tehtud. Aga kuna juhtumisi polnud mingeid suuremaid kohalikke ega ka välispoliitilisi uudiseid, pidi millegagi ajaleheruumi täitma. Ja alles paar tundi tagasi oli ta pannud punkti ühele sellisele vähepakkuvale, aga aeganõudvale loole ning suurkaupmees Kaal-Madseni abikaasale ta kadunud armastuskirjad kätte toimetanud. (Kuigi ainus kompromiteeriv element neis kirjades oli õigekirjutus.)
Ta süütas kõrge jalaga lambi oma mugavaima tugitooli kõrval ja vedas rasked tumepunased kardinad akende ees kokku. Ja nüüd oli ta valmis mõnusaks laupäevaõhtuks. Iseenesest oli see küll üsna süütu lõbu, mis teda ootas. Tal polnud mingeid traditsiooni kaudu Õigustatud pahesid, ta ei tarvitanud kokaiini ega mänginud isegi viiulit, vaid kavatses veeta oma õhtu Spengleri “Õhtumaa allakäiguga”, mille teine köide just oli ilmunud ja mille hankimine tänu järjest metsikumale inflatsioonile Saksamaal ei tähendanud isegi erilist majanduslikku kulu. Et ta oma ajaviitelektüüriks oli valinud just ajaloo, tuli osalt sellest, et see oli üks neid väheseid alasid, millel polnud mingit sidet ta igapäevase tööga ja mida sellepärast võis võtta kui puhast lõbu.
Enne kui ta lugema asus, vahetas ta saapad soojade lambanahast voodriga tuhvlite vastu, sest põrand oli alumisel korral asuva laoruumi tõttu alati külm. Tõmbas siis tooli ja lambi ahjule lähemale — ja kahetses jälle kord, et tal polnud lahtist kaminat, mis oleks loonud eriti hubase meeleolu. Istuda avatud ahjuukse ees, nagu ta varem oli tavatsenud, põrkas nüüd Martine kindla veto vastu. Nii jäi ainsaks lõbuks lasta pilk mõnikord puhata hollandi kahhelkivide tuuleveskitel.
Lumi tänaval oli juba küllalt paks, et sumbutada hobuste kabjaplagin ja õiendamine raske tooliga oli takistanud teda ka uksekella helinat kuulmast. Sellepärast tuli Martine energiline koputus uksele nii äkki, et ta võpatudes püsti hüppas. Vastust ootamata lükkas teenija ukse lahti ja teatas lakooniliselt:
“Üks härra!”
Oli võtnud omajagu aega Martinele selgeks teha, et ta peremehel ei olnud kindlaid kõnetunde ja iga klient tuli sisse lasta vaatamata kellaajale. Aga nüüd pidas ta sellest nagu jonni pärast eriti rangelt kinni, ega pidanud üldse vajalikuks küsida, kas ta on valmis külalist vastu võtma.
Seekord oleks see ka vaevalt midagi tähendanud, sest enne kui Jens jõudis midagi vastata, oli külaline Martine kõrvale tõrjunud ja uksest sisse tunginud. Ta ei pannud tähele sedagi, et teenija ta mantlit ja kübarat ootas, vaid pöördus kohe Jensi poole vaevaltmärgatava kummardusega ja ütles saksa keeles:
“Vabandage, et ma tülitan teid nii ebasobival ajal. Aga ma tahaksin otsekohe rääkida härra Buhliga. Asi on väga kiire.”
Jens viivitas meelega mõne sekundi, et katsuda oma külalist kuhugi lahtrisse paigutada. Kahtlemata härrasmees, kes oli harjunud teisi üleolevalt kohtlema. Umbes kolmekümne ja neljakümne vahel, mustavereline, kitsa, terava näoga, pöetud vurrudega, mis olid näinud paremaid päevi, sest ta käsi tõusis instinktiivselt nende juure, aga tõmbus kohe tagasi. Ilmsesti ohvitser, mida võis märgata juba sellest, et ta kõnelema hakates kannad kergelt kokku lõi. Aga kannaklõpsutus oli liiga tagasihoidlik selleks, et ta oleks olnud preislane. Võimalikult lõuna-sakslane, tõenäoliselt austerlane. Jensi saksa keele oskus ei olnud nii suur, et ta oleks võinud midagi otsustada külalise hääldamise põhjal. Ta ei oleks võinud isegi öelda, kas see oli ta külalise emakeel.
“Palun!” ütles ta. “Kui teil midagi selle vastu ei ole, võime rääkida siinsamas. Vabandage, et ma olen juba koduselt riides, aga kellaaeg ..
“Ma saan aru. Tulen tõepoolest ebasobival ajal. Kas ma sain õieti aru, et mul on au rääkida härra Buhliga isiklikult?”
Jens vastas vaikiva, veidi jäiga kummardusega. Kuigi see polnud esimene kord, et mõni klient teda eradetektiiv Buhli sekretäriks pidas, oli ta alati sellest puudutatud.
Külaline ulatas nimekaardi, mille nurka kaunistas viieleheline kroon. Kui sellest veel ei oleks jätkunud ta seisuse määramiseks, selgitas seda tekst: “Krahv Moritz von Tolnai.”
“Palun, istuge, härra krahv!”
Külaline istus veidi kõheldes madalasse tugitooli ja tal oli ilmsesti raskusi oma pikkade jalgadega, kuni ta tuli päästvale mõttele ühe jala teise põlvele tõsta. Instinktiivne käeliigutus osutas, et ta ilmsesti polnud veel päriselt harjunud sellega, et ta mõõka ei kandnud.
”Te räägite saksa keelt, härra Buhl?”
“Katsun toime tulla. Kuigi mul pole olnud eriti palju praktikat.”
“Te loete saksa keelt?” Külalise teravad silmad olid leidnud raamatu laual ja selle pealkirja lugenud. “Kahjuks olen viibinud teie maal ainult lühikest aega ja pole veel jõudnud teie kaunist keelt ära õppida.”
“Mu emakeele kauniduse suhtes valitseb väga suur arvamuste lahkuminek,” ütles Jens vabandava naeratusega. Ta istus ise teise tugitooli ja katsus oma tuhvlites jalgu lambi valguseringist väljapoole nihutada. Külalise pilk jälgis iga ta vähimatki liigutust.
“Te olete noorem kui ma arvasin, härra Buhl.”
“Kui mu täpne vanus teid huvitab, võin öelda, et olen kakskümmend üheksa aastat vana. Seega juba ammugi täisealine.”
“Palun, ärge võtke seda solvamisena. Mis ma teist olen kuulnud ja lugenud, laskis oletada, et teil on juba pikem praktika selja taga. Teie nimi ja kuulsus on mulle küllaldaseks tagatiseks, nii et ma täie usaldusega võin teie poole pöörduda.”
“See kuulsus võib olla teenimatu. Igatahes pole see mind kaitsnud nii mõnegi ebaõnnestumise eest.”
”Te olete tagasihoidlik. Teie elukutse juures on see tõepoolest haruldane.”
“Sugugi mitte. Ainult raamatutes on detektiivid eksimatud … Aga ma mõistsin, et teil oli kiire ..
”Vabandage, tulen otsekohe asja juure. Aga see nõuab teatavat ettevalmistust. Ma kardan, et teil muidu on raske mõista olukorra tõsidust. Me tuleme, võiks öelda, erinevaist maailmadest.” Krahv piilus jällegi Spengleri poole. “Aga ma näen oma rõõmuks, et tunnete huvi ka ajaloo vastu.”
“Ainult ajaviiteks.”
“Siiski — see on mulle julgustuseks. Sest probleem, mille lahendamiseks ma teie abi vajan, on ka eeskätt ajalooline.”
Kuigi Jens oli püüdnud ennast süstemaatiliselt harjutada, et ta tunded ja mõtted otsekohe ei peegelduks ta näos — omadus, mis oli väga oluline ta elukutse juures — oli ta enamasti alati ebaõnnestunud. Aga ta lootis siiski, et ta üllatus ja isegi pettumus seekord liiga selgesti ei väljenduks ta ilmes.
Asjatu lootus! Ta liigagi nooruslik nägu oli nagu lahtine raamat, mida isegi üks krahv ja ratsaväe ohvitser oskas lugeda.
“Võib-olla tohin siiski rääkida, milles küsimus seisab. Oleks kahju, kui ma selle teekonna asjatult ette võtsin, pealegi sellise ilmaga. Kui ma ütlesin, et see probleem on ajalooline, on see ainult väiksem ja vähem oluline osa. Tegelikult on see siiski puhtakujuline kriminaalprobleem. Kes on mõrvar? Või õigemini, kas üks teatud isik on süüdi mõrvas või mitte. Ainult et see mõrv toimus ligi kakssada viiskümmend aastat tagasi.”
Jens Buhl kuulas tähelepanelikult, isegi uudishimulikult. Aga sellele vaatamata kippusid ta mõtted samal ajal tegelema millegi muuga — kõneleja endaga. Ta kõneles liiga hästi. Liiga hästi selleks, et olla lihtsalt üks eruohvitser, pealegi aadlik. Kas oli ta oma jutu ette valmistanud, või oli ta harjunud kõnelema? Mitte just nagu kaubareisija, aga — jah, nii see oli — nagu diplomaat.
“Kakssada viiskümmend aastat,” ütles Jens. “Ometi ütlesite, et sellega on kiire …
Krahv naeratas endaga rahulolevalt, et oli suutnud äratada kuulaja uudishimu.
“Ma tulen varsti selle põhjuse juure, aga ma pean alustama päris algusest, nagu ütlesin. See ei ole sugugi mingi teaduslik huvi või lihtsalt uudishimu, mis sunnib mind teie poole pöörduma. Ka mina ei tunne erilist huvi ajaloo vastu. Kuigi ma olen lugenud raamatut, millega te ütlesite oma aega viitvat. Muide, see on teos, mil on palju pakkuda ka sellele, kes ei ole ajaloolane, sest see selgitab meie oma praegust situatsiooni paremini kui keegi teine… Aga asja juure tagasi tulles võin juba praegu öelda, et see on puhtisiklik huvi, mis mind sunnib selle vana probleemiga tegelema. Veel enam — selle küsimuse lahendus on, võiks öelda, elu ja surma küsimus.”
Krahv Tolnai tegi siinkohal väikse pausi, et suurendada oma viimaste sõnade mõju. Jens kasutas seda küsimuseks:
“Kas see mõrv, kakssada viiskümmend aastat tagasi, toimus siin, Kopenhaagenis?”
“Ei, see toimus Viinis. Ah jaa, ma mõistan — te arvate, et olen tulnud siia, et sellele lahendust otsida. Ei, mu siinviibimisel ei ole midagi tegemist probleemi endaga. Ainult et see mu siinviibimise ajal on saanud uue aktuaalsuse. Ja kui te arvate, et seda oleks kergem lahendada niiöelda kuriteo kohal, siis olen vastupidisel arvamisel. Niikuinii ei saa me enam ühtki tunnistajat üle kuulata ega mõrva paika lähemalt uurida. Jääb ainult see, mis selle kohta on kirja pandud — ja seda on hea hulk.”
“See on mulle täiesti uus ala,” ütles Jens. “Ma ei saa sellepärast midagi lubada. Aga ma olen meeleldi valmis kuulama, milles teie probleem seisab.”
“Tean, et oleksin pidanud sellega alustama, aga tahtsin enne tutvustada selle üldist iseloomu. Lugu ise on järgmine: aastal 1683 mõrvati paruniproua Amalie Ochs von Windegg. Mõrvarit ei tabatud kunagi. Aga kahtlus mõrvas langes mu esiisale kardinal Tolnaile ja selle kahtluse vari on lasunud meie perekonnal läbi aastasadade.”
Jens Buhl ei olnud enda teada ühtki näolihast liigutanud, aga külaline oli siiski arvanud seal nägevat naeratuse varju. Ta hääl tõusis äkki ja selles kõlas märgatav pahameel.
”Ah teid, protestante! Te olete nii oma eelarvamuste küüsis, et te ei võta vaevaks faktidega tutvuda ega isegi mitte loogiliselt mõelda. Teie arvates saavad ühel katoliku vaimulikul olla ainult sohilapsed. Ometi võivad neil olla täiesti seaduslikud järglased. Väga paljud neist on olnud abielus ja alles lesepõlves andnud mungatõotuse. Nii oli lugu ka mu esiisaga.”
“Teie pahameel on praegusel korral küll põhjendamatu,” ütles Jens. “Kuigi teil võib Õigus olla, et me harva mõtleme sellele võimalusele. Aga kui mu näoilme reetis väikse üllatuse, siis oli sellel hoopis teine põhjus.”
“Ja kas tohin küsida, mis teid siin nii üllatas?”
“Ainult üks pisiasi, aga siiski huvitav kokkusattumine. Pean ütlema, et teie nimi, härra krahv, tundus mulle kuidagi tuttav. Ja nüüd tuli mulle äkki meele, kus ma olin seda kohanud. Mõni aeg tagasi leidsin antikvariaadist ühe raamatu, mis äratas mu huvi ainult autori nime tõttu. See oli kellegi Christian Buhli päevik, kes teenis keiser Leopoldi väes ja muuseas võttis osa võitlusest türklaste vastu prints Eugeni juhtimisel. Raamatus esines ka kardinal Tolnai nimi.”
“Aga siis tunnete juba kogu lugu ..
“Kahjuks mitte. Mu nimekaim mainib seda ainult paar korda rohkem möödaminnes. Muidu oleks see mulle ka selgemini meele jäänud.”
“Aga siiski — milline saatuse mäng! Et ka keegi teie suguvõsast, võib-olla isegi teie kauge esivanem, on kui mitte asjasse segatud, siis ikkagi selle kaasaegne, võib-olla isegi üks oluline tunnistaja.”
Jens Buhl raputas pead nukralt naeratades, nagu paluks ta vabandust.
“See oleks tõepoolest liiga haruldane kokkusattumine. Ei, nii see siiski ei ole. Christian Buhlil ei olnud minu andmeil üldse lapsi. Ja mis puutub ta suguvõsasse, siis suri selle vana auväärse aadlisoo viimne meessoost võsu juba 1814. aastal. Minu esivanemad on lihtsad Jyllandi talupojad ja alles mu isal õnnestus jõuda nii kaugele, et temast sai kirikuõpetaja. Nagu näete, olen ma seda asja põhjalikult uurinud, sest mul jätkus tõesti alguses edevust uskuda, et võiks olla tegemist sama suguvõsaga.”
Näis, nagu oleks külaline äkki pettunud, et detektiiv, kelle poole ta oli pöördunud, ei olnud aadlik nagu temagi. Ta algatas isegi püstitõusmist, aga kuna see istme madaluse tõttu oli veidi tülikas, laskus ta tagasi ja katsus oma reaktsiooni vabandada.
“Nojah, see ei ole muidugi teie süü. Ja on käesoleval juhul täiesti kõrvaline. Nagu ütlesite — see oleks olnud liiga paljude asjaolude imetaoline kokkusattumine. Aga te mõistate vahest mu üllatust. Mul polnud aimugi, et leidus veel keegi, pealegi taanlane, kes on kirjutanud midagi selle Õnnetu skandaali kohta. See on muidugi arusaadav, sest ma ei tunne ju teie keelt. Arvasin, et olin kokku kraapinud kõik, mis selle kohta on kirjutatud.”
“Sel juhul on teil ju kõik andmed olemas. Ja nagu te isegi ütlesite — neile pole nüüd enam võimalik lisa hankida.”
“Ma tean,” ütles krahv süngelt. “Ma ei nõua võimatut. Mu soov on ainult, et te tutvuksite nende materjalidega ja avaldaksite oma arvamise. Kui te leiate, et saladus jääb lahendamata, pole midagi parata. Siis ei lahenda seda keegi. Kui ma pöördun teie poole, siis ainult sellepärast, et te minu teada vähemalt kaks korda olete lahendanud samasuguse probleemi — leidsite lahenduse olemasoleva materjali põhjal, millest keegi teine ei osanud midagi välja lugeda.”
“Olukord oli veidi erinev — need olid värsked andmed. Aga kiusatus on siiski liiga suur selleks, et teie ettepanek kohe tagasi lükata, kuigi see oleks kõige mõistlikum. Teil on õigus, härra krahv, ma olen veel liiga noor ja sellepärast valmis oma jõudu proovima. Materjalid, millest rääkisite — need ei ole teil praegu kaasas?”
”Ei. Ja mis veel halvem — need on mu kodus, maal, kuhu mul praegu pole juurepääsu. Te teate ju, mis on sündinud mu isamaaga — see on tükkideks rebitud ja kiskjate vahel ära jagatud. Aga ma ei usu, et asi oleks sellepärast täiesti lootusetu. Enamik materjale — peaaegu kõik, on trükist ilmunud. Ja ma olen koostanud nende kohta peaaegu täieliku nimestiku.”
Ta võttis taskust kaks tihedalt täiskirjutatud paberilehte ja ulatas Jensile.
“Ma ei tea, kui palju neist leidub Kopenhaageni kuninglikus raamatukogus. Aga ülejäänud leiduvad kindlasti Viinis ja Budapestis.”
“See võtab kindlasti aega, kui peab need sealt välja tellima.”
“Ma tean. Sellepärast ütlesin, et sellega on kiire.”
“Aga kui te selle vastu juba nii kaua olete huvi tundnud ja materjale kogunud …”
“Miks see vana küsimus nüüd nii äkki pakiliseks muutus? See on täiesti õigustatud küsimus. Aga seda on mul kõige raskem selgitada. Ma ei loodagi, et te sellest täielikult aru saate — selleks on meie maailmad põhjalikult erinevad. Kõige meelsamini vaikiksin sellest hoopis. Igal juhul pean esitama ühe absoluutse tingimuse — et see, millest ma nüüd räägin, jääb ainult meie vahele.”
“See on täiesti loomulik. Selles mõttes olen nagu arst või vaimulik.”
”Ka siis, kui see, mis teile usaldatakse, ei ole kooskõlas teie maa seadustega?”
”See on juba raskem küsimus. Muidugi ei saa ma kaasa aidata milleski, mis on otse kuritegelik. Aga ma ei mõista, mis võiks käesoleval juhul olla seadusevastane.”
“Ütlesin, kui see on vastolus teie maa seadustega. See ei tarvitse sellepärast olla kuritegelik. Nii näiteks on teil kahevõitlus seadusega keelatud. Aga kas te nimetate seda kuritegevuseks?”
“Kahevõitlus? Ma arvasin, et see on igal maal keelatud.”
“Ametlikult jah. Aga tegelikkuses on siiski suur vahe. Või vähemalt oli… Aga nüüd olen ma juba nii kaugele jõudnud, et on parem lõpuni rääkida. Ma ei toonud seda näidet just juhuslikult. Küsimus seisab kahevõitluses. Olgu see seadusega keelatud või mitte — meie ringkonnas ja minu kodumaal, nii nagu enamikus Euroopa maades, on üks kirjutamata seadus, mis seisab kõrgemal ametlikest seaduseparagrahvidest. Kahevõitlus on midagi, millest ükski aumees ei tohi kõrvale põigelda, olgugi see vastolus ametliku seadusega.”
“Olen sellest kuulnud,” ütles Jens. “Ja ma püüan sellest aru saada, kuigi mul on raske seda täielikult mõista.”
“Kas ma võin sellest järeldada, et te otsekohe ei anna politseile edasi, millest ma nüüd räägin?”
”Ma ei usu, et sel oleks palju mõtet, kui ma sellest politseile teataksin. Takistada ei saa nad seda ikkagi. Kui te just ei avalda täpse aja ja koha — mida ma aga ei usu.”
”Ei, seda ma ei tee. Ei saagi teha, sest see pole veel kindlaks määratud ja ei olene üldse minust. Aga te aimate nüüd vahest, milles asi seisab. See vana häbistav kahtlus on saanud jälle aktuaalseks. Ja kui see sulle otse näkku heidetakse, ei saa seda solvamist lihtsalt alla neelata. Paljugi on muutunud pärast seda õnnetut sõda,
paljugi olen pidanud kaotama. Aga veel on alles mu perekonna au ja mu kohus on seda kaitsta. Võin siiski lisada niipalju, et see pole mina, kes on esitanud väljakutse. Vaevalt on aga sellel mingit olulist tähendust.”
‘”Teie loaga, härra krahv, võtaksin selle lühidalt kokku, peamiselt selleks, et näha, kas ma teist olen õieti aru saanud. Keegi väidab, et teie esiisa, kardinal Tolnai, on süüdi ühe daami surmas ..
“Otse välja öeldud — et ta ise oli mõrvar.”
“Millele te loomulikult vastasite, et see on vale?”
“Ütlesin, et ta valetab. Siin on väike, aga väga oluline vahe.”
“Mispeale nimetatud — ei, nimetamata härra kutsus teid kahevõitlusele?”
“Nii see on.”
”Ütleme nüüd, et mul õnnestub kindlasks teha, et teie esiisa oli süütu. Mis sünnib siis?”
“Kui see on tõestatud, on mu vastane nõus oma väljakutse tagasi võtma.”
“Aga kas te pole kunagi arvestanud vastupidist võimalust? Kui tulemused näitavad, et ta tõepoolest oli süüdi…”
“Sel juhul olen valmis vabandama ja ..
”Ja kahevõitlus jääb ära ka sel juhul?”
Krahv Tolnai noogutas jäigalt, millest võis näha, et talle see võimalus oli vähem meelepärane, aga et ta alistus saatusele.
“Mulle näib, et te tegelikult seda kahevõitlust ei soovi. Ja see on mulle väga sümpaatne.”
“Seda ma arvasin. Sellepärast loodangi, et te teete oma parima, et seda probleemi lahendada. Aga ma pean siiski vajalikuks lähemalt selgitada, miks ma seda kahevõitlust tahan ära hoida. Teile võib kergesti jääda mulje, et ma lihtsalt kardan.”
”Oo, palun ..
“Siiski — nii see on. Ma kardan tõepoolest. Aga hoopis teisel põhjusel. Oh jaa — mõnikord võib jääda mulje, nagu oleksid tänapäeva kahevõitlused ainult komöödia. Väga sageli see ongi nii. Igasugused tüübid — kirjanikud, näitlejad ja muud, kes endale sellega reklaami teevad. Ometi võib see olla väga tõsine lugu. See võib olla elu ja surma küsimus. Ja nüüd ma tulen selle juure, mis võib teile tunduda kõige vähem usutav. Te arvate kindlasti, et see on lihtsalt ebausk. Elame ju kahekümnendal sajandil, mõistuse sajandil. Kuigi tarvitseb ainult ringi vaadata, et küsida; kus on see ülistatud mõistus?”
Jens Buhl ainult noogutas, ega seganud enam küsimustega vahele. Kui külaline oli otsustanud esitada oma loo nii ümber nurga lähenemise meetodiga, oli parem lasta tal seda teha omal viisil.
“Olen pärit Banatist, sellest Ungari osast, mis oli kõige kauemini Türgi valitsuse all,” jutustas krahv, nõjatudes nüüd juba mugavamalt tagasi tugitooli. “Selle-
pärast usume vahest rohkem saatust kui tavalised eurooplased. Kui kellelegi on määratud surra, ei pääse ta selle eest. Ja sellepärast me ei karda surma, või õigemini, me ei püüagi sellest pääseda. Aga võib ka juhtuda, et saatus ette määrab, et keegi teine sinu käe läbi surma saab… Omal ajal ei olnud ka selles midagi erilist. Aga meie oleme siiski moodsad inimesed, me mõtleme, vahest isegi rohkem kui vaja. Võiks isegi öelda, et me oleme mõistuse poolt rikutud. Ja kedagi tappa, ainult paari mõtlematult öeldud sõna pärast, selle vastu protesteerib tänapäeva inimese südametunnistus.”
“Aga seda saab ometi ära hoida,” ei saanud Jens vaikida.
“Nägin ette, et te siinkohal mind ei mõista. Te ei usu saatust, mitte sel määral kui mina. Kui see on saatuse poolt ette määratud, ei saa seda ära hoida. Ma tean seda. Olen seda varem üle elanud, koguni kaks korda. Kaks korda olen olnud sunnitud duelleerima, ja mõlemad korrad on lõppenud õnnetult. Kaks korda olen rikkunud oma karjääri. Üks kord olen valmistanud sügava kannatuse inimesele, keda tõsiselt armastasin. Nüüd, kus mul jällegi on väga palju kaalul, kus ma just olen üles ehitamas uut tulevikku, oleks see ülimal määral saatuslik, kui keegi mu käe läbi surma saab. Ja nii uskumatu kui see teile. tundubki — ma ise olen veendunud, et see sünnib, kui kahevõitlus tõepoolest teoks saab. Hoolimata mu enda püüetest võib see niimoodi lõppeda. Ainus tõeline, sajaprotsendiline võimalus seda vältida on, et kahevõitlus ära jääb. Ja ainus võimalus selleks on tõe avastamine.”
Krahv Tolnai vaikis ja korraga tundus vaikus nii täielik, et see oli ebatõeline. Ja kui Jens midagi ei öelnud, lisas krahv:
“Ma mõistan, et see kõik tundub teile uskumatu.”
Jens Buhl otsis ikka veel sobivat väljendust. Viimaks ütles ta:
“Mitte just uskumatu, küll aga — võõras. Võõras selles mõttes, et ma pole tegelikkuses sellise probleemiga kokku puutunud. Küll aga olen lugenud raamatuid… Ja minu jaoks seisabki kogu probleemi lahendamine ainult raamatute lugemises. Seegi on mulle täiesti uus… Hea küll — te ütlesite, et sellega on kiire. Kui kiire?”
“Ma ei tea. Ma ütlesin ju, et ma ei tea päeva ega tundi. See on väljakutsuja otsustada. Esialgu olen siiski saanud ajapikendust määramata ajaks. Just selleks, et saaksin tulla võimaliku tõestusmaterjaliga. Kas see tähendab, et olete nõus selle ülesande endale võtma?”
Jens Buhl naeratas ja tundis samal ajal ebamugavalt, et ta sellisel puhul näis veelgi noorem.
“Andsin juba lubaduse, kuigi vahest kergemeelselt. Ja püüan teha oma parima. Sest ebaõnnestumine teeks ka minu teatud määral kaassüüdlaseks, kui midagi peaks juhtuma.”
Külaline oli juba püsti tõusnud ja korjas oma mantli ja kübara laualt, kuhu ta need alguses oli asetanud.
“Leiate mu praeguse aadressi kaardi tagaküljelt. See on küll ajutine, aga kui peaksin asukohta muutma, teatan sellest otsekohe. Ja nüüd ei taha ma teie aega rohkem raisata..
Viimased sõnad lohutasid Jensi üsna vähe, sest ta teadis juba, et ta ei veeda oma õhtut Spengleriga, vaid hoopis muu lugemismaterjaliga.
Ta saatis ise külalise välja, sest Martine oli juba lahkunud. Sellepärast võis ta otsekohe julgesti kööki minna, kuhu värskeltküpsetatud saia lõhn teda vastupandamatult tõmbas. Kuigi ta teadis, et need tegelikult olid määratud alles pühapäevahommikuse kohvi juure.
Ja siin, kui ta oli löönud hambad sooja, krõbeda koorikuga kuklisse, oli tal tunne, nagu oleks ta liikunud ajas kaugele tagasi, poisikesepõlve Himmerlandi kirikumõisas, kui ta oli söönud keelatud maiustusi ja lugenud keelatud raamatuid. Kahevõitlused ja kardinalid — ainult musketärid puudusid selles loos, vähemalt esialgu… Ja lugu mehest, kes vastu oma tahtmist duellil vastase surmas — ka sellest oli ta lugenud. Või oli ta seda kinos näinud? Muidugi kinos, nüüd tuli see talle selgesti meele. Film “Üliõpilane Prahast”, kus kuritahtlik teisik peategelast kahevõitlusel asendas, see oli ju puhas fantaasia. Hea vähemalt seegi, et krahv Tolnai ei väitnud, et tal oli selline teisik.
Aga kuigi kogu lugu tundus ülimal määral romantiline – kas oli see täiesti võimatu? Oli olemas midagi, mida nimetati alateadvuseks. Ja see võis mängida vembu ka kõige mõistlikumale inimesele. Võis sundida teda ütlema või tegema midagi, millest ta kogu aeg kramplikult püüdis hoiduda. See võis ka selgitada, miks näiteks kurjategija mõnigi kord tegi midagi või jättis kuritöö- kohale mingi jälje, mis sai talle saatuslikuks.
Ometi teadis ta kogu aeg, et ta praegune probleem ei olnud psühholoogiline, vaid puhttehniline. Kuidas saada kätte kõik need raamatud ja ajakirjad, mis krahv Tolnai nii suure hoolega oma korraliku, isegi pedantse ja väga vähe sõjameheliku käekirjaga oli ritta seadnud. Kahevõitlus ise ja eriti see müstiline needus, mis ta klienti jälitas, ei puutunud ju üldse temasse. Ja sellest, ta tõelisest probleemist, teadis ta praegu kõige vähem. Ega olnud tal ka mingit võimalust sellele täna õhtul rohkem läheneda, kui veel kord lugeda oma kunagise nimekaimu Christian Buhli päevikut. Kuigi ta teadis, et ta sealt vähe leiab. Vahest ainult teatava üldpildi ajast, mil isegi sõna politsei oli veel tundmatu