Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1983

SAATEKS

Meid ja kodumaad valusalt puudutanud saatusliku tähendusega sündmused nihkuvad ajaliselt kaugemale, mälestused tuhmuvad või tunnistajad kaovad. Hiljem selgunud või avalikkusele teatavaks saanud asjaolude tõttu võimaldab ajaperspektiiv noid sündmusi selgemas valguses näha ning õieti mõista ja tõlgendada.

Stalin nõudis Jaltas Roosevelt’ilt Venele sõjakahjude arvel Baltimaid. Ta vaikis, et Molotov-Ribbentropi kokkuleppe salaklausliga Baltimaad oli talle Hitler juba müünud. See asjaolu selgus peidetud salajase Saksa riigiarhiivi materjalide avastamisel hiljem ameeriklaste poolt.

Mainitud kokkuleppe alusel sakslaste lahkumine Baltimailt võimaldas küll midagi oletada ja arvata. Aga just mida, see jäi selgusetuks tõendite puudusel.

1964 ilmunud ” Mardus kiljatas” eeskujul esitab käesolev köide täiendavalt samast ajajärgust meid huvitavaid mälestusi niipalju kui õnnestus leida või avastada tunnistajaid, kes nõustusid neid jutustama. Eesmärgiks on haarata sama ajajärku ja aineala.

Küüditamiste ohvriks langenud inimesi on tagasi jõudnud kodumaale ja sealt pääsnud välismaile. Nad on andnud usutlusi või ise kirjutanud mälestusi, mis kättesaadavad. Nii on mõni tunnistaja omi mälestusi varem jutustanud ning need avaldatud, kuid sama siis hiljem korranud. Palju oleneb jutustajast. Üks mäletab, on rohkem tähelepannud ja oskab edasi anda, teine mitte.

Vajalisi tunnistajaid sunnitööl viibinuist, kes elutingimusist sealt kogemuste ja mälestustega, ei õnnestunud leida. Kuigi neist mõni pidaski raskusile vastu ning pääses eluga, siis on vaevalt usutav, et teda välismaale lastakse. Ta on liialt kardetav tunnistaja.

Punaväest ülejooksnud ning eesti üksusis Saksa sõjaväe koosseus punaväe vastu võidelnud sõjameeste osaks vangilangemisel oli reetureina sunnitöö. Küüditamiste ohvriks langenud mehed on hukkunud sunnitööl. Andmed on saadud küüditamiste ohvriks langenud naistelt, kes meestest eraldatult mujale viidi.

MÕRV PEIPSIL

Pärast I. detsembri (1924) kommunistide mässukatse mahasurumist esitati meie piirivalvele õigustatud süüdistus: kuidas oli võimalik nii suurel hulgal kommunistidest mässutegelastel Venemaalt salaja üle piiri Eestisse valgumine, nende hulgas ka mässu üldjuht Jaan Anvelt? Pärast mässukatse mahasurumist tabati asjaosalisi, Venemaale tagasi pöördujaid, piiri ületamise katsel.

Tartu rahulepingu sõlmimise järel usuti meil, et venelased antud lubadusi peavad ning piiri puutumatust austavad. Selgus, et meie piirivalve oli nõrk. Mässukatse mõjus hoiatusena ning asuti kindlamale piirivalve ülesehitamisele. Püstitati kordonihooned, tehti piirile traataed, suurendati piirivalvurite arvu. Kommunistide kohtu alla andmisega jäi ka piiril märgatavalt vaiksemaks.

1930-ndail aastail algasid pahandused ja need muutusid eriti sagedasteks Peipsi järve jääl. Talvel järvel kalastavaid kalurite meeskondi viidi Vene piirivalve poolt relvadega ähvardades mitu korda Venemaale. Kalurite küüditamisel oli venelastel eesmärgiks saada andmeid meie piirivalve koosseisu kohta. Jäi ühtlasi mulje, et püüti julgustada randlaste hulgas tegutsevaid nende spioone.

Üle piiri Venemaale viidud kalameeste ja nende hobuste toidustamise eest mõne päeva jooksul nõuti kohutavalt suuri summasid, millest jätkunuks küll nende ülal pidamiseks aastaks, kui koguni mitte kauemaks. Lisaks tuli see tasuda Šveitsi vääringus — frankides.

Maamõõtja poolt kindlaks määratud joone järgi oli piir märgitud kuuseokstega ja piirist 500 meetrit sisemaa poole oli teine joon, samuti märgitud kuuseokstega. Nende kahe joone vahele jäävas ribas võis kalu püüda ainult piirivalvurite kohalolekul. Piirivalve juuresolekuta ei tohtinud seda piirist 500 meetri kaugusel asuvat joont ületada ega nende joontega märgitud keelatud ribasse minna.

1937. aasta jaanuari lõpul oli kalurite meeskond Peipsil kalastamas, Kalastati Rannapungerja ja Vasknarva (6 km) lähedal Remniku küla kohal jääl. Teadlikuna Vene piirivalve võtetest, oli kalurite soovil neile julgestuseks kaasa antud kaks piirivalvurit.

Korraga sõitnud kaks Vene piirivalvurit reega üle märgitud piirijoone, keerutanud ringi ümber noota tõmbavate kalurite ja käskinud neil hakata liikuma Oudova suunas, Venemaa poole. Käsu kinnitamiseks tulistanud nad paugu õhku. Meie piirivalvurid avanud tule, surmates mõlemad ründajad. Teine piirivalvur sõitnud kohe randa asjast ülemusele teatama. Järgmisel päeval oli koos mõlemapoolne segakomisjon. Venepoolse komisjoni juht lausunud, et see tegu nõuab kättemaksu. Ähvarduse teostamine ei lasknudki end kaua oodata.

Paari nädala pärast, veebruarikuu esimestel päevadel, teatanud kalurid, et soovivad kalastama minna piirijoone lähedale ja palunud piirivalve juuresolekut. Püügile läinud kolm meeskonda — kaks Kallastelt ja üks Ninakülast.

Kaasa sõitnud Nina kordoni ülem veltveebel Pungas ja valvur kapral Kaio. Hobusemeheks olnud kohalik vene rahvusest randlane. Piirivalve pidi kontrollima, et kalurid ei ületaks piirijoont, kuid olema ühtlasi ka kalurite kaitseks.

Õhtupoolikul, juba koduteel, 3 km kaugusel piirijoonest sisemaa poole, kuuldud järsku Vene piirivalve mootorsaani mürinat. Kalurid kiirustanud sõitu. Umbes 5 km piirijoonest sisemaa poole jõudnud Vene mootorsaan meeskondadele järele, avanud kalurite meeskondade järel sõitvaile piirivalvurile kuulipilduja tule. Meie piirivalvurid tulnud reelt maha ja asunud jääl kaitseasendisse. Nad ei suutnudki tuld avada ning langesid kuulipilduja tules. Pärast leiti kohalt vene padrunkesti ja jääl olid kuulimärgid. Meie piirivalvuril olid inglise püssid.

Pungase ja Kaio surnukehad tõstetud reele ja hobusemeest sunnitud piiri poole tagasi sõitma. Teiselpool piiri keerutatud jälgede tegemiseks, siis sõidetud tagasi üle piiri. Eesti poolel oli tulistatud mõlema meie piirivalvuri püssist, asetatud surnukehad jääle, püssid kõhu alla. Samas lastud ka hobusemees ja hobune maha.

Tagasi jõudnud kalurid teatasid muidugi juhtunust. Piirivalve ning jaoskonnaülem said asjast kohe teada. Aga järgneval südaöötunnil teatatud venelaste poolt meie siseministeeriumile, et meie piirivalvurid on piiri ületamisel maha lastud.

Venelastel oli muidugi tarvis aega võita, et kas pühiks tuul mootorsaani jäljed jäält või kaotaks need lumesadu. Kulus tervelt kaks päeva, kuni Vene piirivalvega ühendus saadi ning segakomisjon võis juurdlust alustada. Aga kohe tõrkunud NSV Liidu komisjoni esimees põhjendusega, miks meie poolt kuulus komisjoni koosseisu Mustvee politseikomissar (Ennok) ja nõudnud tema tagasiastumist. Meiepoolne vastus kinnitanud aga, et tegemist on mõrvaga, mis kuulub politsei pädevusse.

NSV Liidu komisjon ei olevat arvestanud ühtegi meiepoolset väidet ega ka kalameeste tunnistusi. Segakomisjoni tegevus vältas kolm päeva, kokku möödus viis päeva, kuni surnukehad maale tuua saadi.

Teenisin Mehikoorma Saarepera kordoniülemana ja mind määrati sealt kadunud Pungase asemele Nina kordoni ülemaks.

Piirivalvurite veltveebel Pungase ja kapral Kaio tapmise vastukajaks oli piirivalvele mootorsaani ostmiseks üleriiklikult organiseeritud korjandus, millest laekus 250 tuhat krooni. Riigi Sadamatehasest telliti kaks mootorsaani. Üks neist valmis ning jõudis Nina kordonisse kohale 1938—1939 talvel. Ehitusplaan polnud just õnnestunud, sest kerge lennukimootori jaoks oli saan raske.

1938. aastal paigutati Peipsi järvele piiri pöördepunkti jääle ajutine piirivalve kordonihoone — jalastele ehitatud barakk, milles asusid alaliselt kordoniülem ja kolm valvurit, et kalurid tõesti ei ületaks piirijoont, nagu venelased neid süüdistasid. Kordoniülemal oli tugeva jõuline mootorratas jääl sõitmiseks ja ühendust peeti raadioga. Vahetus toimus nädala möödumisel.

Piirijoone kuuseokstega märkimiseks Peipsi jääl oli 1938. aastal kokku lepitud, et Piirisaarest üles, kuni piirijoone pöördepunktini, umbes 40 km ulatuses, märgime meie.

Kord pühapäeva hommikul sõitsime, piirivalve meeskond ja kolm hobusemeest, okstekoormatega Nina külast tööle. Kordoni ülemana juhatasin ja jälgisin töötamist piirijoonel, teine meeskond oli tegevuses 500 m sisemaa pool asuval joonel. Oli varajane udune hommik. Järsku kuuldus lennukimootoriga mootorsaani lähenemist. Saan kihutas märgitud piirijoonelt läbi. 500 m eemale teisele joonele, kus piirivalvuri juhatusel töötas kaks randlast, külameest. Saanist astunud välja nahkkuues Vene piirivalve ohvitser ning alustanud kõnelust küsimusega, kuidas töö edeneb. Meie piirivalvur vastanud, et ülemus on eespool piirijoone märkimisel ja palunud temaga rääkida.

Kordoniülemana kahtlustasin mõrvakatset. Liikusin tagasi koorma juurde, kus presentkatte all oli kaasas kuulipilduja, kuigi ka endal püstol ja granaat igaks juhuks taskus oli. Pungase all teeninud piirivalvur hakkas hirmunult paluma, et ma ei tulistaks. Mootorsaan kihutas tagasi ja peatus umbes 100 meetrit piirijoonest, Vene poolel. Ohvitser kõndis jala piirile, alustades kõnelust küsides, kuidas töö edeneb.

Jutlemine oli nüüd sõbralik, kuid varem piirijoonest ülesõitmine näitas selgelt hoolimatust ja demonstreeris üleolekut.

Ajal, kui baasideleping juba sõlmitud, sain ühel septembrikuu hommikul järsku käsu kiires korras minna Kolkja kordoniülema kohuseid üle võtma. Seal oli kaua aega teeninud Vabadussõja-aegne veltveebel Jaan Kokk. Põhjendusena teatati, et sama päeva hommikul kell 10 maandub Kolkja küla kohal Peipsi järvelt NSV Liidu punaväe polgu poolt teostatav dessant.

Veltveebel Jaan Kokk oli Vabariigi algusest ja piirijoone algusest saadik seal teeninud ning tal oli aja jooksul tekkinud vastolusid kohalike kaluritega. Igal aastal registreeriti kalurid ning anti neile vastavad tunnistused, luba kaardi näol. Kui piirivalvur läks järvele kalapüüdjaid kontrollima, pidid nad nõudmise peale kaardi ette näitama. Aga mõnele neist ei saanud kaarti anda ja sellepärast oli veltveebel Kokale tekkinud vaenlasi. Kardeti, et dessandi maandumise puhul püüavad nood olukorda kasutades kuidagi kätte maksa. Just tema kaitseks kõrvaldati ta sellepärast kohalt.

Sõitsin mootorrattal kohale ja paigutasin piirivalvurid majadesse rünnaku vastu, mis selles olukorras kohaliku rahva poolt tekkida võis.

Järve ääres ootas ees autol saabunud jaoskonnaülem, kolonel Juhan Labidas. Rannalt oli pukkidele asetatud paarist lauast umbes 50 meetri kaugusele ulatuv kitsas purre. Kolonel läks purdele dessandi juhti vastu võtma. Purde otsa juurde sõitis parema väljanägemisega paat, millest väljus dessandi juht, punaväe komandör, keda meie kolonelist jaoskonnaülem tervitas.

Umbes 30-nelt viimase võimaluseni täiskiilutud paadilt hüppasid relvastatud punaväelased vette ja tormasid hurraahüüete saatel kaldale. Kohal, kus paadid pidid rannast kaugemal peatuma, ulatus vesi punaväelastele kaelani.

Seisin autojuhiga veejoone lähedal ja nähes hurraahüüete saatel veest maaletormavaid punaväelasi, polnud enesetunne kuigi hea. Meid keegi ei puutunud; nad tormasid kuivalt kaldaliivalt edasi, 10 meetrit eemale maanteele.

Paadid nägid armetud välja. Tühjaks jäänult pöördusid need järvele tagasi, uut voori tooma.

Kordoniülem veltveebel Jaan Kokk oli kokkuhoidliku mehena raha kogunud ja lähedale talu ostnud. Juba pensioniikka jõudnud, lasti erru ja ta asus elama oma tallu. Juunipäevil 1940 aga lasti ta oma kodus venelaste poolt maha.

“PIIM NÄLGIVATELE EESTI LASTELE!”

1936. aastal algas Nõukogude Liidu poolt lähenemine Eestile kaubanduslike sidemete tihendamise ja lepete sõlmimise näol. Esimeseks tehinguks sel alal oli Eestist puhast tõugu, kariloomade — noorte lüpsilehmade ostmine Venemaale. Vallas määratud kohta tõid talumehed loomad kokku. Meie ametiisiku saatel ilmus vene asjatundja agronoom või zootehnik, kes loomad üle vaatas ja oma soovi kohaselt sobivad välja valis. Raudteel korraldati transport Venemaale ja maksti raha. Talumehed said loomade eest võrldemisi head hinda ning olid rahul.

Järgmiseks tehinguks oli piima ostmine Leningradi jaoks. Virumaa piimatööstused – meiereid – kogusid piima ning toimetasid Rakvere ja Narva vahel asuvasse lähemasse jaama, kus piimanõud vagunisse laaditi. Narvas haagiti piimavagun (või -vagunid) Venemaale suunduvale rongile. Samaselt toodi tühjad piimanõud rongil tagasi.

Kõik läks hästi kuni ühes Tallinna ajalehes ilmus kirjutis, et Venemaalt tagasi saadetud tühjade nõudega piimavagunil leidunud kriidiga kirjutatud pealkiri:

“Piim nälgivatele eesti lastele!”

Mu isa teenis konstaablina. Talle tehti korraldus toimetada juurdlus. Juurdlus selgitas järgmist: raudteelased näinud Venemaalt tagasi saadetud tühjade nõudega piimavagunil kriidiga kirjutatud pealkirja: “Piim nälgivatele eesti lastele!” järjest juba mitu, mitu korda. Asjast teatatud ajalehe kirjasaatjale, kes pealkirjaga vaguni Kabala jaamas pildistanud ja asjast lehele kirjutanud. Kirjutis ilmus ning asi näis igati korras; põhjustas palju nalja ja naeru.

Pealkiri oli nähtavasti mõeldud eestlaste jaoks Ingerimaal, kust rong läbi sõitis, aga enne Eesti piiri ületamist alati hoolikalt ära kustutatud. Seda tehtud propaganda eesmärgil, millest kuuldusi läbi nõrisenud ka meie raudteelastele. Nüüd aga oli jäetud kustutamata. Kuna asi kordus, oli põhjust kahtlustada, et seda tehti meelega, provokatsioonina.

Korras polnud asi venelaste meelest, kes nägid ajalehe teates halvustamist ja solvamist või koguni hullemat ning nõudsid süüdlase karistamist.

Et asja mitte lasta suureks puhuda, jäi lõpuks süüdlaseks juurdlust toimetanud konstaabel — mu isa — kui ainus asjasse segatud riigiametnik. Isale tehti ametlik vormiline noomitus. Venelaste au ja propaganda oli päästetud.

Asi ei lõppenud veel sellega. Kommunistide võimu ajal arreteeriti isa 15. aprillil 1941, kahtlustatuna inglaste salaluure agendina. Ta peeti Tallinnas ‘‘Patareis” kinni ja viidi koos teiste arreteeritutega Venemaale ning kadus. Sonda jaamas leitud raudteelt arreteeritute nimedega kiri, nende hulgas ka mu isa nimi. Tapa-Narva raudteel on Rakverest järgmine jaam Kabala, selle järel Sonda. Vangid, kes vagunites edasisõitu ootasid, said nähtavasti oma nimekirja välja visata.

EESTILE KRIITILISIL SAATUSHETKEIL MOSKVAS

Nagu teada, muutus 1939 septembris välispoliitiline olukord meile väga ebasoodsaks. Augusti lõpupoolel ja septembri alguses oli aset leidnud kaks välispoliitilist sündmust, milliste esilekerkimist meie juhtkond oli alati kannud. 23. augustil otsustasid NSV Liit ja Saksamaa maha matta senised vaenuvahekorrad ning ulatasid teineteisele käe, sõlmides omavahel non-agressiooni ja konsultatsiooni pakti. Veidi rohkem kui nädal aega hiljem, 1. septembril 1939 ründasid Saksa sõjajõud Poolat. NSV Liidu ja Saksamaa lähenemine paiskas täiesti segamini senise jõudude tasakaalu Ida-Euroopas ning asetas hädaohtu meie sõjalise julgeoleku.

Selle sündmusega seoses kerkis meil kartus, et NSV Liit sai Saksamaalt nõusoleku oma võimupiirkonna laiendamiseks Baltimaade arvel, mida ta ei suutnud varasemail läbirääkimistel inglastelt ja prantslastelt välja pressida. Saksa-Poola sõda, millega 17. sept, ühines ka NSV Liit, rünnates Poolat seljatagant, viis Poola, kellega sidusid meid lugevad sõprussidemed ja ühised välispoliitilised huvid, kolme nädala jooksul täielikule kokkuvarisemisele. See kutsus esile üldise sõjalise konflikti Euroopas. Kaitsevägede ülemjuhataja kindral Juhan Laidoner, oli oma ettekannetes ja kõnelusil vanemate ohvitseridega korduvalt tähelepanu sellele juhtinud, kui hädaohtlikuks ta sõda meile pidas.

— “Meie, eesti ohvitserid,” tähendas ta ühel omal kõnelusel, “oleme valinud elukutse, mis on täis vastuoksusi. Pühendame oma parimad eluaastad sellele, et valmistada end ette sõjaks. Nõuame riigilt ja rahvalt pidevalt suuri ohvreid, et pidada ülal sõjaks vajalikke kaitsejõudusid, varustada neid ajakohaste relvade ja tagavaradega, kuid kardame ning vihkame sõda. Mitte sellepärast, et oleksime argpüksid, vaid vägagi teadlikud selles, kuidas Eesti iseseisvus erakorralistes oludes sõjas sündis. Sõda võib meilt selle iseseisvuse ka riisuda.” Selline hädaohtlik olukord oligi käes.

Sündmused hakkasid kiiresti arenema Poola allveelaeva ”Orzeli” põgenemisega Tallinna sadamast 17/18. septembri ööl. Olukord muutus päev-päevalt pinevamaks. Meie kätte sattus andmeid, milliste kohaselt NSV Liidu luureagentidele nende peremeeste poolt seletati, et neil ei maksvat enam midagi karta, sest “Kartuli Vabariigi” päevad olevat varsti loetud.

Selles äärmiselt kriitilises olukorras sai meie saatkond Moskvas 23. septembril Tallinnast Välisministeeriumilt telegrammi teatega, et välisminister Karl Selter saabub koos abikaasaga 24. septembri hommikul Moskvasse meie esindajana alla kirjutama äsja valminud majanduslepingule. Teade tuli saatkonnale täieliku üllatusena, sest mainitud lepingule pidi alla kirjutama Välisministeeriumi Kaubanduse Osakonna direktor Georg Mere, kes neid läbirääkimisi meie esindajana oli pidanud ning omas vajalikud volitused.

Selteri vastuvõtt 24. septembri hommikul Moskva jaamas toimus tavalise rahvusvahelise kombe kohaselt. Selter näis rahulikuna ja hääs tujus olevat. Ta muutus aga väga tõsiseks ja mõtlikuks pärast seda, kui saadik August Rei oli andnud talle saatkonnas ülevaate olukorrast nagu see Moskvast vaadatuna näis.

Olin saatkonnas Eesti sõjaväeline esindaja — atašee. Kuna osa andmeid oli saadik Rei minult saanud, palus välisminister Selter pärast saadiku ettekande kuulamist ka minu käest andmeid. Esitasin suuliselt lühikese ülevaate paaril viimasel päeval tehtud tähelepanekuist minu kasutada olnud materjalide põhjal. Nood näitasid, et Moskva käitumine meie suhtes kandis närvisõja iseloomu, mispärast pidime olema valmis väga halbadeks üllatusteks.

Kokkusaamine Selleri ja Molotovi vahel, mille juures viibis ka Rei, toimus sama päeva õhtul Kremlis. Teised saatkonna liikmed olid palutud Moskva Suurde Teatrisse etendusele. Meiega kaasas olnud NSV Liidu esindajad käitusid etendusel viisakalt, kuid kuidagi võõrastavalt ebakindlalt. Jäi mulje nagu ei teaks nad õieti, kuidas meid kohelda — kas sõpradena või vaenlastena. Öösel kella 11 ajal teatrist saatkonda tagasi jõudes valitses seal selline ängistav ja rusuv õhkkond nagu olnuks sumu majas.

Sellerilt kuulsime, et neid tabanudki Kremlis ebameeldiv üllatus, nagu saatkonnas kardetud. Talle oli alla kirjutamiseks esitatud mitte äsja valminud majandusleping, vaid Vastastikuse Abistamise ja Sõjaliste Baaside Pakt, millega Moskva tahab meilt saada õigust paigutada oma mereväebaasid Tallinna ja Paldiskisse, maabaasid saartele ja rannikule ning garnisonid nende kaitseks meie mandrile kohtadesse, kuhu NSV Liit neid tarvilikuks peab. Seega taotleti voli kogu meie territooriumi okupeerimiseks.

Seller oli vastanud, et selline ettepanek tuleb meile täiesti ootamatult ning temal puuduvad volitused sääraste läbirääkimiste pidamiseks ja vastavale lepingule alla kirjutamiseks. Kui ta aga seda teekski, siis sel dokumendil poleks nii Eesti kui ka välismaailma silmis rohkem väärtust kui paberil, millele on midagi kirjutatud. Selle peale oli Molotov rõhutanud, et küsimus peab saama kiirelt lahendatud, sellepärast polevat aega raisata läbirääkimistele ja muile formaalsustele. Samas oli ta andnud mõista, et kui Moskva soovid ei leia kiiret täitmist, siis leiab NSV Liit ise tee ja viisi, kuidas küsimust kiirelt lahendada. Selter oli jäänud oma seisukohale siiski kindlaks ja Molotov nõustunud sellega, et Selter sõidab järgmisel päeval, 25. septembri hommikul tagasi Tallinna ning toob kaasa vastavad volitused.

Selter näitas meile talle allakirjutamiseks esitatud teksti. Too oli kirjutatud masinal halva kvaliteediga paberilehekesele, mis näis olevat välja rebitud mingist vihikust. Tekst oli väga lühike ja lubas end tõlgitseda nii, et sellega oleks võidud okupeerida terve meie territoorium. Sõnastus oli lohakas ja tekstis esines kirjavigu. Oli ilmne, et selle dokumendi koostamist ja masinal kirjutamist teha ei võetud tõsiselt ega viitsitud.

Selter sõitis 25. septembril tagasi Tallinna ja päev hiljem järgnes temale Rei. Pärast mitmekülgseid nõupidamisi ja läbirääkimisi Tallinnas, otsustati Moskva ettepanek vastu võtta ja läbirääkimiste alustamiseks saata Moskvasse delegatsioon koosseisus: esimees välisminister Karl Selter, liikmed prof. Jüri Uluots, prof. Ants Piip ja saadik August Rei.

Delegatsioon saabus Moskvasse lennukil Riia kaudu 27. septembri hommikul. Selter paistis talle 24. septembril Moskvas osaks saanud üllatusest vahepeal täiesti ülesaanuna ning käitus asjalikult, tasakaalukalt ja rahulikult. Professor Uluots näis haigena ja kannatas nähtavasti ka tugeva vaimse depressiooni all. Mulle jättis ta sellise haige ja murtud inimese mulje kogu läbirääkimiste kestel. Professor Piip käitus algul nagu inimene, kes on sattunud ootamatult temale täiesti võõrasse olukorda ja on asetatud probleemide ette, milliste lahendamiseks tunneb ta endal olevat vähe eeldusi. Kogu tema esinemine oli sellepärast kuidagi ebakindel, kunstlik ja ilma kindla isikupärase jooneta. Veidi kindlamaks ja asjalikumaks muutus ta läbirääkimiste lõpul. Mis puutub Reisse, siis oli tema väliselt täiesti rahulik, kuid mõned väiksed tundemärgid, nagu pidev väikeste kõrvaliste pisiasjadega askeldamine, hajameelsed vastused küsimustele jne. lubasid siiski oletada, et ta rahulikkus oli vaid näiline.

Ettevalmistaval nõupidamisel saatkonnas, millest võtsin osa sõjaväelise esindajana, määrati kindlaks meiepoolne taktika läbirääkimistel. Sellekohaselt pidi delegatsioon:

1)            deklareerima, et Vabariigi Valitsus on otsustanud vastu võtta Moskva ettepaneku Vastatikkuse Abistamise Pakti sõlmimiseks;

2)            katsuma iga võimalikku argumenti kasutades tõrjuda tagasi Moskva nõudmised baaside loovutamiseks meie mandril, eriti aga pealinnas Tallinnas. Nõustuda baasidega ainult Läänemere saartel (Saaremaal ja Hiiumaal).

3)            katsuma kärpida baasidesse paigutatavate Vene vägede arvu nii väikeseks kui vähegi võimalik (igal juhul mitte rohkem kui 10—15000 meest).

4)            läbirääkimistel esinema mitte passiivsete ”ei-meestena”, vaid hoida algatus ettepanekute tegemisel ja formuleerimisel enda käes. Igale meie poolt vastuvõtmatuks tunnistatud venelaste nõudmisele tuleb sellepärast esitada kohe konkreetne ja täpselt formuleeritud vastuettepanek.

Läbirääkimised algasid Kremlis 27. septembri õhtul ja kestsid väikeste vaheaegadega kuni 28. septembri hilisööni. Meie poolt võtsid osa Tallinnast saabunud esindajad ja saadik Rei. Vene poolt oli algul Molotov üksi, kuid hiljem ühines temaga ka Stalin. Esimesel kokkusaamisel oli Molotov kindlalt jäänud esialgsete nõudmiste juurde ega olevat tahtnud kuuldagi mingisugustest järeleandmistest. Olukord muutunud meile vähe soodsamaks kui Molotoviga seltsinud Stalin, kes oli peremehena võimeline nõudmisi omal äranägemisel muutma ning tegema mõningaid järelandmisi.

Kuidas meie delegatsioon Kremlis läbirääkimiste ajal esines, pole mul täpselt teada. Nõupidamisel saatkonnas jäi mulle mulje, et kandvaiks jõududeks olid Selter ja Rei. Teised delegatsiooni liikmed polnud võimelised palju kaasa aitama. Selteri rahulikkus ja asjalikkus mõjusid imponeerivalt. Ta oli inimene, kes metsas viibides oskas näha mitte ainult üksikuid puid, vaid ka metsa tervikuna. Kuulates rahulikult ära pikad ja sageli väga laialivalguvad sõnavõtud delegatsiooni liikmete poolt, lõpetas ta alati mõttevahetuse lühikese, asja tuuma haarava ja hästi formuleeritud kokkuvõttega.

Suureks abiks venelastele esitatavate vastuettepanekute väljatöötamisel ja formuleerimisel oli Rei, kes endises Peterburi Ülikoolis juriidilise hariduse saanud isikuna tundis väga põhjalikult vene keelt ning suutis redigeerida iga lauset nii, et seda oli võimatu valesti tõlgendada. Leping, mis kannab nimetust “Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu ja Eesti Vabariigi Vaheline Vastatikune Abistamise Pakt”, valmis lõplikul kujul ööl 28/29. septembril ja kirjutati alla Tallinna aja järgi kell 1 öösel. Sellel üksikasjaliselt peatuda pole mõtet.

August Rei põgenemise ümber on keerutatud pagulaskonnas, eriti Rootsis, poliitilistel põhjustel väga palju tolmu. Seda on katsutud edasi anda mitmesugustes variantides ja varjundites olenevalt peaasjalikult sellest, kas kõneleja kuulub Rei sõprade või vaenlaste leeri. Harilikult teavad ta sõbrad jutustada, et see olnud väga osavalt ette valmistatud ja läbi viidud aktsioon mitmesuguste salapäraste keerdkäikudega Moskvas, sangarliku lennukite vahetusega Riias jne. jne. jne. Vastased kinnitavad aga täie rahuga, et kogu too põgenemislugu olnud vaid venelaste kaasabil lavastatud peenike trikk Rei sokutamiseks pagulaskonda lõhkuma ja killustama Rootsis.

Viimane väide on väga omapärane juba sellegi poolest, et Moskva omistab tolleaegsetele juhtidele väga suuri võimeid sündmuste käigu täpsel ettenägemisel ning sellele vastavalt tegutsemisel. Nagu teame, oli lugu nende võimete ja oskustega hoopis vastupidine.

Saksamaa ootamatu kallaletung NSV Liidule 1941. a. suvel paiskas Moskva kavad täiesti segamini ning lõi hiljem olukorra, mis võimaldas kümnetel tuhandetel eestlastel ja teistel baltimaalastel pääseda vabasse maailma. Sündmus, mida aasta varem Stalin üldse ette näha ei osanud. Järelikult pole põhjust ka uskuda, et ta oskas ette näha eesti pagulaskonna tekkimist Rootsis ja mujal ning teha selle lõhkumiseks ettevalmistusi.

August Rei Moskvast lahkumise tegelik käik oli hoopis lihtsam. Enne selle kirjeldamist olgu lühidalt mainitud eksiarvamuste vältimiseks, et ma pole kunagi kuulunud Rei poliitiliste või isiklike sõprade hulka. Pole olnud ka temaga ühel või teisel põhjusel vastuolus. Nii võin noid sündmusi käsitleda täieliku erapooletusega.

August Rei kutsuti 1940. aasta juulikuu algul Vares-Barbaruse valitsuse välisminister Nigol Andreseni poolt läbirääkimisteks ning juhtnööride saamiseks Tallinna. Sealt paari päeva pärast tagasi tulles tõi ta kaasa üllatava uudise. Talle oli uute juhtnööride andmise asemel tehtud korraldus lahkuda saadiku ametikohalt ja kohe sõita tagasi Eestisse. Põhjus: Rei ei olevat saadikuna vastuvõetav Moskvale. Saadud korraldus paistis teda väga sügavalt puudutanud olevat, mida ta ei püüdnud salata ka omavahelistel jutuajamistel saatkonnas.

Teda ei häirinud saadiku kohalt tagasikutsumise fakt. Täiesti arusaadav oli ju, et Eesti ja NSV Liidu vahekordades toimunud kardinaalsed muudatused tegid varem või hiljem vajalikuks rakendada uute suundade läbiviimiseks ka uusi isikuid. Talle tegi vaid muret see viis, kuidas viidi läbi see tagasikutsumine ja motiivid, millistega põhjendati selle sammu vajadust. Ta tundis NSV Liitu ja seal valitsevat režiimi küllalt hästi, et saada aru, kuivõrd pahaennustav oli selline avalik vaenulikkuse demonstreerimine Kremli poolt tema isiku suhtes.

Eestisse sõiduks oli Reil kaks võimalust. Võis sõita Moskva-Stokholmi otseühenduse lennukiga Riiga ja sealt kas maa- või õhuteed kaudu Tallinna. Või kasutada otseühenduse vagunit raudteel Moskva- Leningradi-Tallinna liinil. Rei valis viimase mooduse, sest soovis mitmesuguseid isiklikke esemeid saatkonnast endaga kaasa võtta. Ärasõidu päevaks määras ta 13. juuli.

12. juulil, kui vajalised lahkumisvisiidid olid tehtud, asjad jaama viidud ja sõidupiletid ostetud, saabus välisministeeriumilt Eestist teade, et 13. juuli hommikul jõuab Moskvasse majandusdelegatsioon eesotsas majandusminister Nichtinguga pidama läbirääkimisi NSV Liiduga majandussuhete korraldamise asjus. Teade asetas Rei ootamatult väga täbarasse olukroda. Kuna ärasõit Moskvast pidi teostuma alles 13. juuli õhtul, siis täitis ta tähendatud päeval veel saadiku ülesandeid. Kehtiva korra kohaselt pidanuks seepärast minema hommikul jaama delegatsioonile vastu ja saatma vastavaid isikuid ka visiitidel vastavais ametiasutusis. Too osutus aga võimatuks. Talle oli selge sõnaga öeldud, et ta isik pole Moskvale vastuvõetav. Jätaks aga jaama minemata, siis pakuks ta Moskvale soodsa võimaluse väitmiseks, nagu teinuks seda demonstratiivselt selleks, et Eestis kukutatud režiimi esindajana väljendada vaenulikku suhtumist uue korra esindajaisse.

Kaalusime saatkonnas küsimust ühest ja teisest vaatepunktist leidmata sobivat lahendust. Lõpuks tuli saatkonna nõunik Ojansoon ideele, et saadik võiks kasutada rongi asemel Moskva-Stokholmi otseühenduse lennukit, mis väljub Moskvast umbes kella 5 paiku hommikul, sellega mitu tundi varem kui saabub rong delegatsiooniga. Rei nõustus selle ettepanekuga kohe. Kerkis aga küsimus, kuidas saada nii hilja veel lennukipileteid.

Inturistist (Turismibüroost) järele pärides selgus, et kõik kohad olid lennukil reserveeritud ja lootusi kohtade vabanemiseks polevat mitte mingisuguseid. Viimase hädaabinõuna otsustas nõunik Ojansoon pöörduda telefoni teel Narkomindeli (Välisministeeriumi) poole ning paluda nende abi kohtade vabastamiseks. Isiklikult ma selle kõneluse juures ei viibinud ega tea sellepärast, milliseid argumente ta kasutas oma soovi põhjendamiseks. Palve leidis rahuldamist. Natukese aja pärast teatati saatkonda, et kohad on lennukil August Reile ja ta abikaasale reserveeritud ja paluti piletitele järele tulla.

Narkomindel´i vastutulelikkus muutis Rei rõhutud meeleolu märksa paremaks. Ta tegi korralduse osta lennupiletid temale ja abikaasale Stokholmini, sest ta oli vahepeal otsustanud saata abikaasa kohe Rootsi ja ise järgneda hiljem, kui Tallinnas Välisministeeriumiga vahekorrad likvideeritud ja mõned muud hädavajalikud asjaajamised korraldatud.

Moskva-Stokholmi lennukipilet koosnes kahest osast: üks osa Moskvast Riiga, teine Riiast Stokholmi.

Oma sõidust Riia kaudu informeeris Rei lahtise telegrammiga Välisministeeriumi Tallinnas, paludes korraldust auto vastu saatmiseks Riiga. Kõnelusel nõunik Ojansooniga avaldasin arvamust, et saadik toimiks õigesti, kui jätaks hoopiski Tallinnas käimata ning lendaks kohe Stokholmi. Meie olukord oli muutunud päev-päevalt halvemaks. Pidime olema valmis igasugusteks uuteks ebameeldivateks üllatusteks, meie piiride täielik sulgemine nende hulgas.

Ojansoon ei jaganud minu pessimismi ja avaldas arvamust, et Rei on välismaailmas niivõrd tuntud isiksus, keda venelased vaevalt söandavad Eestis arreteerida või takistada tema väljasõitu sealt. Ühtlasi juhtis ta mu tähelepanu ka sellele, kui väga halba olukorda Rei põgenemine võiks asetada saatkonna teised liikmed Moskvas. Kas ta sellest meie omavahelisest kõnelusest ka saadikut informeeris, pole teada.

13. juuli hommikul, minu ja teiste kohal olnud saatkonnaliikmete saatel lennujaama sõidul oli Rei võrdlemisi heas tujus, mis ei kestnud aga kuigi kaua. Nimelt selgus lennujaamas, et peale NKVD nuhkide polnud seal ühtki teist NSV Liidu esindajat teda kombekohaselt ära saatmas.

Sellega oli Moskva veel kord teravalt alla kriipsutanud oma vaenulikkust tema vastu. See demonstratiivselt vaenulik suhtumine temasse, mõjus Reile otse masendavalt ja sai minu arvates ka selleks tõukejõuks, mis sundis teda loobuma oma esialgsest Tallinna sõitmise kavast.

Asjaolu, et Rei Riias lennukilt ei lahkunud, oli venelastele muidugi suureks üllatuseks. Kuna lennuk peeti sääl kinni ligi paar tundi, sündis see tõenäoliselt vaid selleks, et anda Moskvale aega seisukoha võtmiseks, kuidas toimida. Nad pidid otsustama, kas võtta Rei Riias väevõimuga lennukilt maha ning paljastada selle sammuga kogu maailmale oma tõeline õige nägu Balti riikide suhtes, mida nad kõigest jõust püüdsid sel ajal veel varjata või lasta Reil edasi lennata. Õnneks valisid venelased viimase variandi.

Nagu eelnevast selgub, polnud Rei Moskvast lahkumisel midagi salapärast või sellist, mida ei teadnud teised saatkonnaliikmed. Täiesti juhuslikud asjaolud kujundasid olukorra, mis sundisid teda siirduma Rootsi, ilma Eestis käimata. Saadik Rei oma teeneks tuleb pidada õiget olukorra mõistmist ja julget tegutsemist.

SISUKORD

Saateks                  5

Mõrv Peipsil        7

“Piim nälgivatele Eesti lastele”     12

Eestile kriitilisil saatushetkeil Moskvas      14

President Pätsi küüditamine         24

Heategu                37

Põgenemas                         40

Küüditatuna Siberis         48

Vabatahtlikuna tules ja vees          67

Molotiv-Ribbentropi pakt              119

Abiõena sõjaväes              127

Sõjavangis Venemaal      146

Dr. Mäe märgukiri?           152

Eesti Invaliidide Õppekodu Saksamaal       175

Variseva itaalia suurusi teenimas                192

Jooks klaasikildudel         197

Sigade lõunasöögil            199

Mälestusi mainides 202