AUTORITELT

Käesolev raamat on valminud kollekliivse tööna Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi arheoloogia ja etnograafia sektoris. Raamatu koostamise algatajaks oli akadeemik H. Moora, kes ise pidi olema ka peamisi autoreid. Enneaegne surm ei lubanud tal seda kavatsust lõpule viia. Põhiautoreiks jäid need tema õpilased, kes olid varem määratud H. Moora kaasautoriteks vastavate osade kirjutamisel. Nendegi hulgast röövis surm veel A. Kustini, kes pidi kirjutama Saaremaa rauaaja osa. H. Moora eluajal arutati mitmel korral raamatu koostamise põhimõtteid ja ülesehitust, osaliselt ka illustratsioonide valikut. H. Moora jõudis ise kirjutada ainult sissejuhatava, historiograafilise osa esialgse teksti, mis põhiliselt jäigi vastava peatüki aluseks. Siiski tehti selles mõningaid muudatusi. Peamiselt puudutavad need H. Moora kui uurija ja teadusliku töö organiseerija tegevust, mis tema enda esituses oli jäänud teenimatult liiga tagaplaanile, samuti on peatükki täiendatud uuemate andmetega.

Muude osade autoreiks on L. Jaanits (kiviaeg), V. Lõugas (pronksi- ja varane rauaaeg), S. Laul (vanem rauaaeg) ja E. Tõnisson (keskmine ja noorem rauaaeg). Teose valmimise käigus arutasid autorid korduvalt käsikirja üksikuid osi ja kooskõlastasid oma seisukohti. Teksti redigeerimine ja sisuline ühtlustamine oli L. Jaanitsa ja E. Tõnissoni hooleks. Koostatud käsikirja arutati arheoloogia ja etnograafia sektori ja fondide sektori ühisel koosolekul, misjärel selles tehti veel rida täiendusi ja täpsustusi.

Seega on raamatu valmimisele kaasa aidanud mõlema nimetatud sektori töötajate kollektiiv. Käsitluses on arvestatud kõigi eesti arheoloogide välitööde tulemusi põhiliselt kuni 1975. aastani. Algusest peale jälgis käsikirja koostamist suure tähelepanuga ajaloodoktor M. Schmiedehelm, kellelt autorid said palju kasulikke nõuandeid. Käsikirjaga tutvumisel esitas väärtuslikke täiendusettepanekuid Eesti NSV Teaduste Akadeemia korrespondentliige A. Vassar. Eriti kirjalikest allikatest tulenevate järelduste osas tegi mitmeid olulisi märkusi ajaloodoktor E. Tarvel. Jooniste valmistamisele pühendasid rohkesti hoolt kunstnikud V. Pilter ja L. Kalvo. Ülesvõtted esemetest tegid fotograafid R. Kärner, B. Murd ja J. Valvet; kinnismuististe ülesvõtted on pärit peamiselt arheoloogia sektori fotokogust.

Autorid avaldavad sügavat tänu kõigile, kes käesoleva raamatu koostamisest osa võtsid ja selle valmimisele kaasa aitasid.

EESSÕNA

Esiajalugu moodustab teatavasti inimühiskonna ajaloo vanima osa, mille kohta pole olemas või on alles väga vähe kirjalikke allikaid. Seetõttu on esiajaloo põhiliseks allikmaterjaliks arheoloogilised muistised, mille uurimisega tegeleb arheoloogia ehk muinasteadus. Eesti esiaeg algas maa esmasest asustamisest jääajajärgsel ajal ja lõppes 13. sajandi algul, millal (alates Liivimaa kroonikast) hakkasid ilmuma siinseid olusid ja ajaloosündmusi suhteliselt üksikasjalikumalt valgustavad kirjalikud allikad. Praegu teadaolevate andmete kohaselt hõlmab Eesti esiajalugu ligemale üheksa aastatuhande pikkuse ajavahemiku.

Esiajaloo uurimise tulemused sõltuvad väga suurel määral kasutada olevate allikale hulgast ja nende tõlgendamisest. Võrreldes 1930-ndate aastatega, millal Eesti esiajaloo ülevaadetena ilmusid H. Moora «Die Vorzeit Estlands» (1932) ja «Eesti ajalugu» I (1935), on arheoloogiline aines kasvanud enam kui kolmekordseks. Tunduvalt on edasi arenenud ka selle materjali tõlgendamine. Tänu ajaloolise materialismi metodoloogia rakendamisele ja marksistliku ajalooteaduse poolt põhjendatud üldiste ajalooliste seaduspärasuste tundmisele näeme nüüd muistse ühiskonna olemust ja arengut mitmeti uues valguses.

Marksistlikelt alustelt lähtuv Eesti esiajaloo üldkäsitlus, mis samuti H. Moora kirjutatuna sisaldub kolmeköitelise «Eesti NSV ajaloo» (1955, vene keeles 1961) esimestes peatükkides, pidi tuginema veel peamiselt vanale, nõukogude-eelsel ajal kogutud ainesele. Vahepeal on meie kasutuses olev materjal mitte üksnes tublisti kasvanud, vaid suur osa sellest on jõutud ka läbi tõotada ja lühemates või pikemates uurimustes üldistada. Arheoloogiline uurimistöö on intensiivistunud samuti naaberaladel. Kõike seda on käesolevas ülevaates püütud arvestada.

Võrreldes varasemate üldkäsitlustega on käesolevas töös asetatud suurem rõhk kõige iseloomulikuma arheoloogilise ainese analüüsile. On ju muistsed asulad, linnused, kalmistud, peitleiud ja nende mitmekesine leiumaterjal esiajaloo otsesteks allikateks, millele peavad tuginema järeldused ja neist tulenevad üldistused. Arvestades raamatu mahtu, ei saa algallikate käsitlus muidugi olla ammendav — see peab paratamatult jääma eriuurimuste ülesandeks. Iseäranis on püütud arheoloogilise materjali esitamist piirata neil juhtudel, kus see on juba avaldatud tööde kaudu lugejaile kättesaadav. Nii on suhteliselt kokkusurutult käsitletud üht meie esiajaloo paremini uuritud perioodi — vanemat rauaaega. Seevastu on üksikasjalikumalt analüüsitud näiteks venekirveste kultuuri ja varase metalliaja muistiseid, milledele varasemates üldkäsitlustes oli pööratud vähem tähelepanu. Tänu just viimastel aastakümnetel kogutud materjalidele on võrdlemisi põhjaliku käsitluse osaliseks saanud samuti keskmine rauaaeg.

Autorid seadsid eesmärgiks jälgida esiajalugu kui pidevat, terviklikku arenguprotsessi. Viimane on teatavasti kulgenud väga aeglaselt, kuid seejuures ometi järk-järgult kiirenedes, igal esiajaloo perioodil toimunud areng on lähtunud eelmisel perioodil kujunenud eeldustest ja saanud omakorda eelduseks järgnevatele edusammudele. Loomulikult ei valgusta arheloogiline materjal võrdselt muistse ühiskonna elu kõiki tahke. Kõige otsesemalt väljendub selles ehk materiaalse kultuuri areng, kuigi palju jääb puidu ja muude orgaaniliste ainete vähese säilivuse tõttu siingi üksnes oletuste hooleks. Muististe levik, ehkki meil sellestki ei ole kaugeltki täielikku ülevaadet, pakub olulisi andmeid vastava perioodi asustuse laadi ja leviku kohta. Asustuse laadist ja leiumaterjalist, mille hulgas paljudes asulates ja linnustes küllaltki suure osa moodustavad loomaluud, saab omakorda teha usutavaid järeldusi majanduse iseloomu ja arengutaseme kohta, kusjuures tuleb muidugi veel arvestada vastava aja looduslikke olusid.

Hoopis nõrgemat valgust heidab arheoloogiline materjal aga ühiskondlikele suhetele. Seetõttu võib nende üle kuni kirjalike allikate ilmumiseni otsustada ainult üsna üldistes joontes ning kaudseid andmeid abiks võttes. Ja kuigi arheoloogilises materjalis leidub rohkesti andmeid muistsete uskumuste kohta (esivanematekultusega seotud kalmistud on meie arvukaimaks muististeliigiks), ootab see rikkalik aines, samuti kultusekivid ja keraamikal ning metallesemetel esinevad ornamendid, usundiloo seisukohalt alles põhjalikku läbitöötamist. Seetõttu on raamatus esitatud iseloomulikke jooni ainult muistsete uskumuste arengu kahest põhietapist — küttijatele ja kalastajatele ning maaviljelejatele-karjakasvatajatele omastest uskumustest enne ristiusu sissetungi.

Veel kajastub arheoloogilises materjalis ulatuslik küsimustering, mis puudutab Eesti ala rahvastiku kultuurisuhteid ja etnilise koostise kujunemist. Selle puhul tuleb materjali tõlgitsemisse suhtuda suure ettevaatusega ja püüda võimaluse piirides eristada, millal on tegemist lihtsa vahetuse või kaubitsemisega, millal uute oskuste või tõekspidamiste levimisega, millal aga uute elanike juurdetulekuga. Sageli on mitmed taolised nähtused omavahel seotud. Tõhusat abi arheoloogiale annavad neis küsimustes keeleteadus ja antropoloogia.

Kõiki neid muistse ühiskonna arengu tahke on raamatus püütud valgustada perioodist perioodi, nii kuidas olemasolev materjal seda on võimaldanud. Seejuures võivad autorid nentida, et mitmed esiajaloo järgud, mida eesti nõukogude arheoloogia algaastail tunti alles vähe ja mille uurimine seati siis esmaseks ülesandeks, on vahepealse uurimistöö tulemusel omandanud juba märksa selgemaid kontuure. Nii näiteks on täienenud meie ettekujutus üleminekust keskmiselt nooremale kiviajale, süvenenud arusaamine sellest, kuidas rauaaja algperioodil kujunesid eeldused meie omapärase maaviljelusliku kultuuri tekkimiseks, suurenenud teadmised varem mõistatuslikust keskmisest rauaajast.

Muidugi ei tähenda see veel kaugeltki, et omaksime nüüd kõigist esiajaloo perioodidest ja Eesti territooriumi kõigist osadest piisavalt materjali. Sugugi mitte. Arheoloogilise materjali kogumine nõuab väga palju aega ja tööd. Selles leidub veel rohkesti lünki. Näiteks tunneme alles väga puudulikult vanemat pronksiaega. Enamiku perioodide kohta on meil suhteliselt rohkem materjali ainult mõnest maaosast või on see materjal ühekülgne. Isegi vanemat rauaaega tunneme endiselt üksnes kivikalmete kaudu, sest asulad on ikka veel uurimata. Seetõttu jäävad veel paljud Eesti esiajaloo olulised küsimused vastuseta. Loomulikult kajastub see ka käesoleva raamatu osades, kus vastavaid küsimusi käsitletakse. Sellest hoolimata on praegu siiski teatav ettekujutus mitte üksnes iga perioodi iseloomulikest joontest, vaid enamiku perioodide puhul võib juba jälgida ka mõnesuguseid erinevusi Eesti eri piirkondade arengus. Neidki on võimalust mööda raamatus käsitletud.

Oluline küsimus on esiajaloo periodiseerimine. Arheoloogilise periodiseeringuna kasutatakse tavaliselt esiaja jaotust kivi-, pronksi- ja rauaajaks, mis omakorda jagunevad väiksemateks alljaotusteks. Sellise periodiseeringu aluseks on eelkõige ainelise kultuuri arenemine, mis väljendub otseselt, kuigi mitte täielikult, arheoloogilises materjalis. Mõistagi on ainelise kultuuri areng vahetus seoses tootmise arenemisega ja pakub seega periodiseerimiseks küllaltki sobiva aluse. Siiski ei kajastu kõnesolevas periodiseeringus ühiskonna sotsiaalmajanduslik arengutase tervikuna. Näiteks mitmetel Lähis-Ida maadel oli juba pronksiajal kujunenud orjanduslik klassiühiskond ja riik, seal tunti kirja ja esiaeg oli tegelikult lõppenud, ent Põhja- Euroopas, sealhulgas Eestis, valitses vastaval perioodil alles ürgkogukondlik kord. Erinevusi mitmesuguste geograafiliste piirkondade rahvastiku ühiskondlik-majanduslikus arengutasemes võib täheldada muudelgi esiajaloo perioodidel. Seega jääb kõnesolev nn. kolmeperioodisüsteem paratamatult suhteliseks ja seejuures mõnevõrra tinglikuks. Seda kasutades tuleb igale perioodile ja selle alljaotusele kohalikust allikmaterjalist lähtudes anda konkreetne sisu.

Kuid ka otseselt ühiskondlik-majandusliku korra arengul rajaneva esiajaloo periodiseeringu rakendamisel esineb märkimisväärseid raskusi. Need on tingitud arheoloogiliste allikate iseloomust, millele eespool tähelepanu juhiti, ja muidugi ka esiajaloo üldisest uurimisseisust. Valdava osa esiajast valitses Eestis ürgkogukondlik kord. Meil on teada ürgkogukondliku korra arenemise kõige üldisemad seaduspärasused, mille tundmisele pani aluse F. Engels oma klassikalises teoses «Perekonna, eraomanduse ja riigi tekkimine» (1884).

Järgnev ligi sajandipikkune arheoloogiline ja etnograafiline uurimistöö on F. Engelsi üldistusi kinnitanud ja täpsustanud. Ühtlasi on pärastiste uurimistega kogutud rikkalik aines näidanud, et üldiste seaduspärasuste piires on ürgkogukondliku korra arengu konkreetsed vormid ja eriti kiirus olnud erinev ja sõltunud paljudest teguritest. See kehtib ka ürgkogukondliku korra lagunemise ja klassiühiskonna algete tekkimise kohta. Seetõttu tuleb esiaja ühiskondlik-majandusliku korra arengu konkreetset kulgu selgitada esmajoones kohaliku arheoloogilise ainese põhjal. Nagu aga eespool öeldud, on iseäranis ühiskondlike vahekordade arengut arheoloogilisest ainesest raske välja lugeda. Sellekohased järeldused jäävad paratamatult üldisemaks, abstraktsemaks, enamasti ka hüpoteetilisemaks kui ainelise kultuuri ja tootmise arengu kohta tehtavad järeldused, ja nendenigi jõudmiseks tuleb viimaseid kasutada. Nii näiteks võime Eestis sugukondliku korra arengut käsitledes opereerida ainult rohkem või vähem tõenäoliste oletustega, millele periodiseeringu rajamine tundub küsitavana.

Kõike seda arvestades on käesolevas töös jäädud allikmaterjaliga vahetumalt seotud arheoloogilise periodiseeringu juurde. Pärast lühikest Eesti arheoloogia ajaloole pühendatud sissejuhatavat peatükki käsitletakse eri peatükkides keskmist ja nooremat kiviaega, pronksiaega ning nelja rauaaja perioodi. Kolm vanemat perioodi kui ajaliselt pikemad on peatükisiseselt jaotatud veel varasemaks ja hilisemaks järguks.

Iga peatükk jaguneb omakorda alaosadeks. Kõigepealt tutvustatakse lugejat kultuuri arenguga mõnevõrra laiemalt ja iseloomustatakse üldiselt vastava perioodi arheoloogilist ainest, hilisemate perioodide puhul ka vanimaid kirjalikke allikaid. Seejärel antakse ülevaade põhjalikumalt uuritud ja iseloomulikumatest kinnismuististest, siis esemelisest materjalist. Kokkuvõtlikus osas käsitletakse asustuse laadi ja levikut, majandust, ühiskondlikke vahekordi ja kultuurisuhteid. Püütakse jälgida ka etnilisi protsesse, mis lõpptulemusena viisid eesti rahva kujunemisele.

Iga peatüki lõpus on valik erialast kirjandust, millega lugeja võib täiendavalt tutvuda.

1

Arheoloogia ajaloost Eestis

Nagu mitmetel teistel maadel, on ka Eestis alates 18. sajandi lõpupoolest täheldatav huvi kasv muististe vastu. See huvi avaldus alguses üksikute harrastajate kogumistegevuses, mitmesuguste vanade esemete, müntide, piltide ja dokumentide või nende koopiate korjamises ja säilitamises, üks esimesi selliste materjalide kogujaid ja ühtlasi nende publitseerija oli pastor August Wilhelm Hupel (1737—1819) Põltsamaal. Juba 1780. aastaks oli Hupelil väike esemetekogu, mis moodustus Laiuse kihelkonnast Ripuka kivikalmest saadud leidudest. Oma väljaandesarjades «Topographische Nachrichten» (1774—1782) ja «Nordische Miscellaneen» (1781— 1798) avaldas ta muu hulgas andmeid nii üksikuist muinasleidudest kui ka mõnedest kinnismuististest. Mõned muistsete linnuste plaanid saatis temale tuntud kartograaf krahv Ludwig August Mellin (1754—1835).

Teise suurema ajalooliste materjalide ja muinasesemete kogujana tuleb nimetada Võnnu kirikuõpetajat Eduard Philipp Körberit (1770—1850).

Alates 19. sajandi teisest kolmandikust koondus muististe kogumine ja uurimine teaduslikesse seltsidesse. Neist tuleb eriti mainida 1838. aastal Tartus asutatud Õpetatud Eesti Seltsi ja 1842. aastal asutatud Eestimaa Kirjanduse ühingut Tallinnas, milledele järgnesid möödunud sajandi teisel poolel ja käesoleva algul seltsid Narvas, Kuressaares, Viljandis, Pärnus ja Paides. Kõigil neil seltsidel tekkisid muuseumid, kuhu muude esemete hulgas koguti ka esiajaloolisi leide. Enamik seltse hakkas välja andma ka aastaraamatuid, milles muu kõrval avaldati teateid muististest ja arheoloogiliste kaevamiste kirjeldusi.

Õpetatud Eesti Seltsi muuseumi ja arhiivi üheks alusvaraks said Ed. Ph. Körberi kogud. Seltsi asutajad Fr. R. Kreutzwald, anatoomiaprofessor A. F. v. Hueck, kirikuõpetaja J. S. F. Boubrig jt. toimetasid juba ka mõnede kalmete kaevamisi, kusjuures saadud leiud andsid mõningal määral lisa seltsi arheoloogilisele kogule. Seltsi muististekogu jäi ometi veel pikemaks ajaks üsna väikeseks ja et selle ülalpidamine üksnes nappide liikmemaksude varal ei olnud kindlustatud, asutas liivi kalmeleidude uurijana tuntud Saksamaalt pärinev ajalooprofessor Friedrich Kruse (1790—1866) Tartusse 1843. aastal veel teise muuseumi, Isamaaliste Muististe Keskmuuseumi. See muuseum loodi Tartu ülikooli juurde ja Kruse lootis, et see saab areneda aineliselt kindlamal alusel. Pärast Fr. Kruse erruminekut anti see väike muuseum siiski Õpetatud Eesti Seltsile üle, ent jäeti endiselt ülikooli omanduseks. 1871. aastal avaldati seltsi toimetiste sarjas ühendatud muuseumi kogude konservaatori Hermann Eduard Hartmanni (1817—1881) koostatud illustreeritud kataloog, mis oli esimeseks sellelaadiliseks väljaandeks Eestis.

Kuni 1860-ndate aastateni käsitleti esiajaloolisi muistiseid mitte niivõrd ajalooallikana kui nende kogujate romantilise huvi objektina. Arheoloogia kui teadus oli tol ajal mujalgi alles kujunemas. Fr. Kruse tööd, sealhulgas 1842. aastal Tartus ilmunud esimene pikem Baltimaade arheoloogia üldkäsitlus («Necrolivonica oder Alterthümer Liv-, Esth- und Curlands bis zur Einführung der christlichen Religion …»), samuti 1846. aastal Moskvas avaldatud «Eesti hõimu ürgajalugu» («Urgeschichte des estnischen Volksstammes..»), ei põhinenud mitte niivõrd tema poolt kogutud vähesel arheoloogilisel ainesel, vaid kujutasid endast üsna segast ja kriitikavaest mitmesugustele kaugetelegi ajaloolistele teatmeile ja rahvapärimustele tuginevaid kirjutisi.

Esimeseks arheoloogilise materjali põhjal kirjutatud tõsiteaduslikuks tööks võib pidada Tartu Ülikooli mineraloogiaprofessori Constantin Grewingki 1865. aastal ilmunud raamatut Balti provintside kiviaja kohta («Das Steinalter der Ostseeprovinzen»).

Mineraloogina ja geoloogina oli C. Grewingk (1819—1887) huvitatud eeskätt esiaja vanimast perioodist, kiviajast. Ta loendas ja kirjeldas täpselt kõik Baltimailt teadaolevad kiviriistad, märkis ära ka nende leiutingimused ja püüdis selle kõige alusel selgitada kohaliku algse elanikkonna elu- ja elatusviisi. Tema järeldused jäid siiski oluliselt ainult oletusteks. Ta hilisematest töödest on eriti mainitavad kaks uurimust Kunda kiviaja asulakohast ja leidudest.

Grewingk hakkas uurima ka Baltimaade metalliaegade muistiseid ja püüdis anda sellekohases üldistavas töös («Zur Archäologie des Baltikum und Russlands», I, II 1874, 1877) ning hiljem seletustes Baltimaade esimesele arheoloogiliste muististe levikukaardile (1884) ülevaate kogu esiaja kultuurist. Ta eristas kiviaega, selle noorema järguga rööbiti kestnud pronksiaega ja kahte rauaaja järku. Viimastest esimese arvas ta hõlmavat meie ajaarvamist 1. kuni 6. sajandini, teise — 9. kuni 12. sajandini. Vahepealset aega (7.-8. sajandit) pidas ta üleminekujärguks. Grewingki arvates kestis kiviaja algeline kultuur veel kaua pärast raua tarvituseletulekutki, selle omistas ta «ugri» ja «leedu-slaavi» hõimudele, arenenuma metallikultuuri muistised aga 1.—6. sajandini Baltimail kohaliku algrahvastiku seas elanud germaani, gooti asunikele.

Grewingki loodud «gooti teooriat» kaitsesid baltisaksa arheoloogid veel aastakümnete kestel pärast selle looja surma. Kõnesolev teooria vastas hästi baltisaksa ajalookirjutuse üldisele tendentsile nn. apologeetilise suuna ajal, kus germaanlasi püüti näidata põliste kultuurikandjatena Baltimail. Nüüd on peaaegu kõik Grewingki seisukohad juba täiesti vananenud, ent omal ajal olid tema tööd samal teaduslikul tasemel esiajaloolises arheoloogias esirinnas sammuvate skandinaavia uurijate töödega ja neid arvestasid nii taanlane J. J. A. Worsaae, norralane I. Undset kui ka rootslane 0. Montelius.

1880-ndate aastate lõpust kuni ligemale Esimese maailmasõjani kuulus juhtiv koht Baltimaade arheoloogia alal Tartu Ülikooli ajalooprofessorile Richard Hausmannile (1842—1918). Tema kui ajaloolase huvid olid suunatud peamiselt hilisemaile perioodidele, kiviaja uurimisele osutas ta vähe tähelepanu.

Hausmanni ajajärku langes suursündmus Baltimaade arheoloogia alal — X ülevenemaaline arheoloogiakongress, mis 1896. aastal peeti Riias. Kongressiks korraldati Hausmanni juhatusel suur näitus, millele Baltimaade muuseumidest koguti kõik vähegi tähelepandavad muinasleiud. Hausmann koostas näitusele üksikasjalise ja hästi illustreeritud kataloogi («Katalog der Ausstellung zum X. archäologischen Kongress in Riga 1896»), mille pikemas sissejuhatuses ta iseloomustas Baltimaade esiajaloolisi muistiseid. Uus ja põhjalik oli iseäranis I aastatuhande lõpu ja II aastatuhande alguse materjali käsitlus, mida C. Grewingk oli ainult möödaminnes puudutanud. Toetudes läti keele ja rahvakultuuri uurija A. Bielensteini uurimusele muistsete etniliste piiride kohta, jagas Hausmann ainese Baltimaade rahvaste asumisalade järgi ja selgitas välja nende piirkondade muistiseile omased erijooned.

Riia kongress äratas ka vene teadlaste huvi Baltimaade arheoloogia vastu, millega seni olid tegelnud peamiselt kohalikud saksa soost uurijad. Moskva ajaloolane ja arheoloog Sergei Bogojavlenski (1871—1947) toimetas kongressi eel kaevamisi Saare-, Pärnu-, Viru- ja Tartumaal ning avaldas tulemused lühidalt kongressi töödes.

Kongressi ettevalmistamise käigus avaldas 1894. aastal vene etnograaf Nikolai Haruzin (1865—1900) ülevaate Baltimaade arheoloogiast. Nagu autor isegi ütleb, oli see kohalike uurijate ainestel kirjutatud kompilatsioon, kuid seejuures ometi üsna kriitiline baltisaksa teadlaste seniste vaadete suhtes. Toetudes Tartu ülikooli vene keele ja kirjanduse professori Pavel Viskovatovi (1842—1905) varem avaldatud arvamisele, pidas Haruzin Eestis ja Põhja-Lätis levinud kivikalmete kuuluvust gootidele põhjendamatuks ja omistas need mälestusmärgid kohalikele hõimudele. Ta väitis, et kuivõrd Baltimaad geograafiliselt kuuluvad Ida-Euroopasse, peaks ka nende muistset kultuuripärandit käsitlema eelkõige seoses idapoolsete naaberkultuuridega; sellest ei tuleks mitte otsida üksnes läänepoolsete suhete jälgi, nagu tegid seda kohalikud saksa arheoloogid. Haruzini arvamus jäi aga tähele panemata eeskätt seepärast, et idapoolse naabruskonna muistiseid tunti sel ajal veel väga vähe.

Varsti pärast Riia kongressi loobus R. Hausmann õppetööst ülikoolis ja pühendus arheoloogiale. Järgnevail aastail toimetas ta mitmel pool Eesti ja Läti alal kaevamisi ja avaldas nende tulemuste põhjal terve rea lühiuurimusi. 1908. aastal esitas ta Riias peetud baltisaksa ajaloolastepäeval ülevaate pärast Riia kongressi saavutatud uurimistulemustest (ilmunud raamatus «Arbeiten des Ersten Baltischen Historikertages zu Riga 1908»).

Oma uurimistöös ja kõnesolevas ettekandes pööras R. Hausmann erilist tähelepanu I aastatuhande esimese poole kivikalmetele. Nende kalmete etnilise kuuluvuse üle otsustamisel oli ta kriitilisem kui Grewingk. Ta arvas küll, et nende leiuaineses on tunda germaani mõju, ent jättis kalmete etnilise kuuluvuse lahtiseks. 1910. aastal ilmus teoses «Baltische Landeskunde» temalt lühem populaarne ülevaade Baltimaade arheoloogiast, millest V. Grünthal hiljem avaldas eestikeelse kokkuvõtte («Eesti Kirjan-

dus», 1912). R. Hausmann oli samuti nagu C. Grewingk oma arheoloogiliste töödega tuntud kaugel üle Baltimaade piiride. Ta valiti Moskva Arheoloogiaseltsi tegevliikmeks ja mitmete kodumaa ning välismaade teaduslike seltside kirjavahetaja- või auliikmeks.

Saksa ja vene uurijate kõrval tuleb esile tõsta esimest eesti asjaarmastaja-arheoloogi, Abja vallakooliõpetajat Jaan Jungi (1835—1900). Puht-teaduslikuks uurimistööks puudusid Jungil vajalikud teadmised ja ainelised võimalused. See-eest tegi ta ära väga suure töö muististe otsimisel ja registreerimisel, milleks rahvale võõrad saksa teadlased polnud võimelised. Saanud äratust Soome arheoloogia rajajalt J. R. Aspelinilt, kes 1880. aastal Baltimail uurimisreisil käis, ja seejärel ergutust ka õpetatud Eesti Seltsilt ning Vene Arheoloogiaseltsilt, asus ta inventeerima muistseid mälestusmärke. Algul tegi ta seda oma kodukoha lähikonnas, ent laiendas siis oma tegevust J. Hurda eeskujul loodud korrespondentide võrgu abil kogu Eesti maa-alale.

Süstematiseerinud saadud andmed, avaldas Jung Viljandi- ja Pärnumaa muistiseid hõlmava osa 1898. aastal oma kulul trükis pealkirja all «Muinasaja teadus Eestlaste maalt. II. Kohalised muinasaja kirjeldused Liivimaalt, Pernu ja Viljandi maakonnast.» Sellega rööbiti oli valminud töö esimene osa, milles J. Jung esimesena esitas eestikeelse ülevaate Eesti muinasajast. See ilmus trükist 1899. aastal. Põhja-Eesti muistiseid käsitlev kolmas osa ilmus alles 1910. aastal, juba pärast autori surma. Ülejäänud osad on säilinud käsikirjas. Jungi töö kordaminek sai võimalikuks ainult tänu suurele huvile, mis rahva seas valitses oma kauge mineviku mälestusmärkide vastu. J. Jungi töö sai põhjaks hilisemale muististe inventeerimisele ja asustuse ajaloo uurimisele ning etendas märkimisväärset osa ka muististe kaitse kehtestamisel.

R. Hausmanni tabas 1913. aastal halvatus, mis lõpetas tema teadlase- töö. Eestimaa Kirjanduse Ühingu juures Tallinnas olid küll alustanud arheoloogilist uurimistööd ajalooõpetaja Artur Spreckelsen (1863—1939) ja arst Adolf Friedenthal (1874—1941), kuid nad tegid seda kõrvalharrastusena oma ametitöö kõrval ja piirdusid seejuures ainult Eestimaa kubermanguga. Hausmanni väljalangemisega tekkis seepärast töös seisak. Saksa seltsid eesotsas Balti Provintside Ajaloo- ja Muinasuurimise Seltsiga Riias kavatsesid luua kohalike rüütelkondade toetusel nn. provintsiaalarheoloogi ametikoha. Asjal oli ka oma poliitiline külg. Kuivõrd tsaarivalitsus oli hakanud tühistama baltisaksa aadli seisuslikke eesõigusi, püüdis sakslus enesekaitseks näidata, et germaani element on Baltimail olnud ammustest aegadest peamine kultuurikandja. Arheoloogiline materjal, nagu seda tõlgendati siis, paistis seda väidet tõestavat.

Provintsiaalarheoloogiks kavatseti seada Berliini Riiklike Muuseumide teaduslik töötaja Max Ebert (1879—1929). Ebert tuligi Baltimaile, käis läbi kohalikud muuseumid ja kirjutas neis korjatud ainese põhjal orienteeriva ülevaate kohalikest muinasaja mälestusmärkidest («Die Baltischen Provin- zen Kurland, Livland, Estland». — «Praehistorische Zeitschrift», 1913). Eberti toimetusel valmis ka koguteos «Baltische Studien zur Archäologie und Geschichte» (1914). Teos oli pühendatud XV ülevenemaalisele arheoloogiakongressile, mis pidi kokku tulema Pihkvas 1914. aastal, jäi aga Esimese maailmasõja pärast pidamata. Selles kogumikus ilmusid muu hulgas viimased uurimused R. Hausmannilt, mõned artiklid Eberiilt eneselt ja Baltimaade arheoloogia bibliograafia kuni 1913. aastani.

Arheoloogilise eriharidusega teadlasena ületas M. Ebert oma eelkäijaid materjali läbitöötamise metoodikalt. Ta oli esimene, kes Baltimaade arheoloogias järjekindlalt rakendas 19. sajandi lõpupoole evolutsiooniteooria mõjul tekkinud tüpoloogilist meetodit.

Maailmasõja puhkemisel pandi seisma kõigi saksa seltside tegevus, millega põhiliselt lõppes ka nende töö arheoloogia alal. Parast sõda jätkasid oma tegevus: vaid õpetatud Eesti Selis Tartus, Eestimaa Kirjanduse Ühing Tallinnas ja Muinasuurijate Selts Pärnus. Tallinnas tegutsesid edasi ka A. Friedenthal ja A. Spreckelsen, kes kaevasid peamiselt Põhja-Eesti kivi- kalmeid.

Pärast Esimest maailmasõda jätkus arheoloogiline töö suuresti muutunud olukorras. 1920. aastal asutati kodanlikus Eestis Tartu ülikooli arheoloogia õppetool, millele kutsuti väljapaistev soome teadlane Aarne Michael Tallgren (1885—1945). Kolme aasta jooksul, mil Tallgren oli Tartus professoriks, pani ta Eestis aluse kaasaegsele teaduslikule uurimistööle arheoloogia alal. Ta asutas ülikooli juurde arheoloogia kabineti (mis hiljem nimetati instituudiks) ja muuseumi, kuhu koondati Õpetatud Eesti Seltsi, Eesti Rahva Muuseumi ja mõnede teiste muuseumide arheoloogilised kogud ja vastavad raamatu ning käsikirjade kogud, rajades nii ühtlasi aluse Eestis uusaegsele muuseumikorraldusele. Arheoloogia kabinet ja muuseum kujunesid omal alal vabariigis keskseks uurimisasutiseks. Õpetatud Eesti Selts säilitas oma tähtsuse uurimistulemuste publitseerijana. Arheoloogia alaseid kirjutisi ilmus ka Eesti Rahva Muuseumi aastaraamatuis.

Silmapaistva pedagoogina võitis Tallgren endale terve rea õpilasi. Üliõpilaste abil alustas ta kinnismuististe registreerimist ja kirjeldamist, mis tema kava kohaselt 1927. aastal lõpule viidi. Tallgreni algatusel kehtestati Eestis 1925. aastal muististe kaitse seadus. Ta tutvus kõigi vabariigis leiduvate muuseumikogudega ja toimetas rea arheoloogilisi kaevamisi. Kogutud ainese põhjal kirjutas Tallgren mitu lühemat uurimust ja kaheosalise üldistava töö «Zur Archäologie Eestis» I, II (1922, 1925), mis üksikasjades on senigi kasutatav. Oma meetodilt on see tüpoloogiline töö, milles pearõhk on asetatud muististe kronoloogia ja kultuuriühenduste väljaselgitamisele. Esimesena eristas Tallgren omaette perioodina keskmise rauaja (5.—8. sajandi). Ida-Euroopa ainese hea tundjana arvestas ta ka idapoolseid kultuurisuhteid.

Järgneval kahel aastal (1923—1925) oli Tartu ülikooli arheoloogiaprofessoriks rootsi teadlane Birger Nerman (1888—1971). Nerman uuris eriti Rootsi ja Baltimaade vahelisi kultuurisuhteid, mille kohta avaldas hiljem töö «Die Verbindungen zwischen Skandinavien und dem Ostbaltikum in der jüngeren Eisenzeit» (1929). Kuigi töö on normannistliku kallakuga, esitatakse selles rohkesti varem vähetuntud materjali. Pärast B. Nermani lahkumist Tartust jätkasid arheoloogilist uurimistööd juba Tallgreni ja Nermani õpilased.

Juhtivaks eesti arheoloogiks kujunes Harri Moora (1900—1968), kes esiti ülikooli stipendiaadina ja õppeülesandetäitjana, alates 1930. aastast aga arheoloogiaprofessorina korraldas tegelikku uurimistööd.

H. Moora enda põhiliseks uurimisalaks olid I aastatuhande ja II aastatuhande alguse muistised. Tema kõige ulatuslikumaks tööks oli kaheosaline kapitaalne uurimus Läti vanemast rauaajast «Die Eisenzeit in Lettland bis etwa 500 n. Chr.» I, II (1929, 1938). Et Läti ala paikneb Baltimaade keskosas, kus ristusid paljud erisuunalised nähtused, võimaldas selle aines sisuliselt käsitleda kõigi Baltimaade probleemistikku.

Jälgides erisuguste muististe levikut Baltimail ja nende topograafial, suutis autor kõnesolevas töös esimesena veenvalt tõestada, et maaviljelus oli juba meie ajaarvamise alguseks saanud kohaliku rahvastiku peamiseks elatusalaks. Töö tulemused andsid ühtlasi lõpliku kinnituse seisukohale, et hiljemalt ajaarvamise vahetuse paiku olid Baltimaade põhjaosa elanikeks eestlaste ja liivlaste esivanemad, lõunaosa elanikeks aga balti ehk läti- leedu hõimud. Oma rohketes lühiuurimustes analüüsis H. Moora mitmesuguste muistiseliikide ja esemevormide arengut, avaldas rea Eesti ja Läti kalmete kaevamistulemusi ja peitleidude materjali. Eraldi mainitagu Tartu tekkimist käsitlevat artiklit («A propos de la fondation de Tartu», 1935), milles H. Moora seostas uudselt muistse asustuse levikut omaaegsete looduslike oludega.

Tuleb ühtlasi märkida H. Moora koostatud populaarteaduslikku ülevaadet muistsete eestlaste kultuurist (1926), milles ta arheoloogilise ainese kõrval kasutas rohkesti kirjalike allikate andmeid. H. Moora kirjutas ka tervikliku üldkäsitluse Eesti arheoloogiast «Die Vorzeit Estlands» (1932), mis on tänini viimaseks ulatuslikumaks võõrkeeles avaldatud kokkuvõtteks Eesti esiajaloo kohta. «Eesti ajaloo» I köites (1935) antud ülevaates tegi ta katse siduda arheoloogilist ainest keele andmetega, saavutades mitmeid märkimisväärseid tulemusi. Nii arheoloogia kui ka keeleteaduse üldine seisukord, eriti lahkuminekud nende kronoloogias, ei võimaldanud siiski mitte alati nende teaduste andmete kindlamat ühendamist.

Marta Schmiedehelmi (1896) uurimistööd on pühendatud meie ajaarvamisele eelnenud aastatuhande ja I aastatuhande, eeskätt selle esimese poole muististele. Ta käsitles aga ka mõningaid II aastatuhande algusesse kuuluvaid leide. M. Schmiedehelmi arvukaist lühiuurimustest olgu eriti mainitud Kirimäe põletusmatust (1924) ja Jäbara kivikirstkalmet (1926), samuti Tartu ja Kambja peitleide (1929, 1934) käsitlevad artiklid. Need aitasid oluliselt täpsustada vastavate muististe kronoloogiat ja neis kajastuvaid kultuurisuhteid. Tema tööd hõlmasid ka Läti ja muistsete preisi hõimude ala arheoloogiat.

Kiviaja, eriti keskmise kiviaja ehk mesoliitikumi muistiseid uuris Richard Indreko (1900—1961). Häid tagajärgi andsid eriti tema kaevamised Kunda Lammasmäel. Sealt, Pärnu jõest ja mujalt saadud leiumaterjali alusel kirjutas ta oma peateose «Die mittlere Steinzeit in Estland» (1948). Nimetatud töö on seni põhiliseks uurimuseks Eesti keskmise kiviaja kohta, kuigi autor selles Kunda kultuuri lätteid ekslikult otsis läänepoolsest Euroopast — vaade, millest ta hiljem ise loobus. R. Indreko kaevas esimesena sel ajal äärmiselt vähe uuritud varasest metalliajast pärinevat kindlustatud asulat Asvas Saaremaal ja andis sellest saadud leiuainesele üldiselt õige hinnangu lühiuurimuses «Asva linnus-asula» (1939). 1930-ndate aastate lõpul alustas ta mitme noorema kiviaja ehk neoliitikumi asula uurimist.

Moora õpilastest saavutas silmapaistvamaid tulemusi Artur Vassar (1911—1977). Kaevanud Põhja-Eesti varase metalliaja kangurkalmeid, käsitles ta lühiuurimuses «Drei Steinkistengräber aus Nordestland» (1938) põhjalikult nende ehitust ja kasinat leiumaterjali. Oma suuremas käsikirjaliseks jäänud töös «Nurmsi kivikalme Eestis ja tarandkalmete areng» läks tal korda tõestada tarandkalmete arengulist seost varasemale kivikirstkalmetega, seega aga ka kultuuri arenemise pidevust ajaarvamise vahetuse paiku.

Välitöödeks eraldatavate summade nappuse tõttu olid eesti arheoloogid toimetanud kaevamisi peamiselt kalmistutel. Alles 1930-ndate aastate teisel poolel suurendati kaevamissummasid seoses kodanliku ladviku taotlusega kasutada arheoloogiliste uurimiste tulemusi kodanlik-natsionalistliku ideoloogia levitamiseks. Arheoloogidel avanes nüüd viimaks võimalus linnuste süstemaatilise uurimise alustamiseks. Peedul, Kuusalus, Irus, Asvas, Lõhaveres ja Varbolas korraldatud kaevamised, millest võttis osa kogu arheoloogide kaader, andsid juurde hulga uut väärtuslikku materjali, mis aitas hoopis mitmekülgsemalt kui varem valgustada esiajaloo erinevaid järke. Linnuste uurimise esialgsed tulemused avaldati koguteoses «Muistse Eesti linnused» (1939), mille sissejuhatavas kirjutises andis H. Moora Eesti linnuste esimese sisulise klassifikatsiooni.

Üldiselt astus arheoloogia kodanlikus Eestis oma arenemises pika sammu edasi. Oli saadud ülevaade kinnismuististest ja nende levikust, alustatud linnuste süstemaatilist uurimist, kogutud ja teaduslikult läbi töötatud suur hulk leiuainest. Arheoloogia seadis üheks ülesandeks asustuse leviku jälgimise esiajaloo eri järkudel seoses samaaegse loodusliku keskkonnaga, et sellest teha järeldusi vastavate perioodide majanduse laadi kohta. Sugenes koostöö mitmete teiste teadusaladega (geoloogia, paleozooloogia ja -botaanika, antropoloogia, keeleteadus). Uurimused hõlmasid mõningal määral ka Baltimaade lõunaosi.

Oma teaduslikult tasemelt vastas uurimistöö suurtes joontes esiajaloolise arheoloogia rahvusvahelisele seisukorrale. Kuid kõige selle juures kandis arheoloogia kodanlikus Eestis ometi põhiliselt tüpoloogilise esemeuurimise iseloomu, muistiseid käsitleti omaette, lahus peamistest ajalugu edasiviivatest jõududest, tootlike jõudude ja ühiskonna arenemisest. Tõsi küll, eesti arheoloogid pidasid oma uurimistöö eesmärgiks mitte ainult ainelise kultuuri, vaid ka majanduse arengu selgitamist. Kuid lähtudes ebateaduslikust idealistlikust maailmavaatest ei mõistnud ega hinnanud nad õigesti tootlike jõudude arenemise põhjapanevat osa kultuuri ning ühiskonna ajaloos. Rahva arengu peamiseks liikumapanevaks jõuks peeti väljastpoolt, eriti läänest saadud mõjustusi. Ühiskondlike suhete küsimust tõeliselt ei tõstatatudki. Mõnede perioodide, nagu neoliitikumi ja vanema pronksiaja ning isegi noorema rauaaja muistiseid ei jõutud üldse põhjalikumalt uurida.

Nõukogude korra taaskehtestamine Eestis 1940. aastal tähendas põhjalikku murrangut ka arheoloogia alal. Uurimistöö aluseks sai ajaloolise materialismi metodoloogia. Arheoloogia sai seega ühtlasi laiemas mõttes ajalooteaduseks. Muistiseid käsitleti nüüd mitte ainult esiaja materiaalse kultuuri, vaid selle ajastu kogu ajaloo allikatena. Sotsialistlik riik rajas teaduse edendamiseks tarviliku uue baasi. 1946. aastal asutati Eesti NSV Teaduste Akadeemia.

1947. aastast sai arheoloogiliste uurimistööde keskuseks vabariigis äsjaloodud akadeemia Ajaloo Instituudi arheoloogia sektor (1958—1977 arheoloogia ja etnograafia sektor), mille juhatajaks kutsuti H. Moora. Sektori töö aluseks said Tartu Riikliku Ülikooli poolt üleantud arheoloogia kabineti ja muuseumi kogud ning vahendid. Võrreldes endisega kahekordistus teaduslike töötajate arv arheoloogia alal. Lisaks alustati sektoris uurimistööd ka etnograafia, antropoloogia ja numismaatika vallas. Hiljem (1971. aastal) loodi veel omaette arheoloogiliste fondide sektor, mille põhiliseks ülesandeks on täiustada ulatuslike arheoloogiliste kogude hooldamist ja alustada nende tervikliku süstemaatilise väljaande koostamist. Ühtlasi on uue sektori hooleks Eesti NSV-s seni puuduva alalise arheoloogilise ekspositsiooni ettevalmistamine ja kujundamine.

Arheoloogilise töö juhtimisel uutele radadele osutasid Ajaloo Instituudile suurt abi Nõukogude Liidu Teaduste Akadeemia Arheoloogia Instituut ja Etnograafia Instituut. Arheoloogia Instituut korraldas 1949. aastal Leningradis ja 1951. aastal Tartus Baltimaade arheoloogiale pühendatud konverentsi. 1955. aastal viis Arheoloogia Instituut Vilniuses koos Etnograafia Instituudiga läbi konverentsi, millel lisaks arheoloogiale arutati ka etnograafia, folkloristika ja antropoloogia küsimusi ning võimalusi nende teadusharude koostööks naaberteadustega.

Arheoloogide töö koondati Eesti ja naaberalade vanima ajaloo tähtsamate küsimuste plaanipärasele uurimisele. Kesksemate probleemidena võeti vaatluse alla vabariigi maa-ala asustamise ja selle rahvastiku etnilise koostise kujunemine, Baltimaade elanikkonna omavahelised majanduslikud ja kultuurilised suhted ning nende sidemed naaberalade rahvastikuga ja ühiskondlike vahekordade areng.

Nõukogude Eesli ajaloolaste ja arheoloogide esmaseks ülesandeks oli baltisaksa ja kodanliku perioodi uurijatest jäänud pärandi kriitiline ümberhindamine. Eesti esiajaloo uue, marksistliku üldistuse andis olemasoleva arheoloogilise materjali alusel H. Moora üheköitelise «Eesti NSV ajaloo» (1952, II tr. 1957) ja pikemalt kolmeköitelise «Eesti NSV ajaloo» (I kd. 1955) esimestes peatükkides. Samal ajal hakkasid eesti arheoloogid H. Moora üldjuhtimisel plaanipäraste kaevamiste kaudu koguma uut ainest. Võrreldes varemaga suurenes märksa arheoloogiliste kaevamiste maht. Nende korraldamisest võtsid osa ka ENSV Riiklik Ajaloomuuseum ja mitmed koduloomuuseumid. Arheoloogiliste sondeeringute ja kaevamiste eesmärgiks seati eeskätt varem vähem tähelepanu leidnud perioodide ja piirkondade muististe uurimine.

Alates 1948. aastast toimetati Lembit Jaanitsa juhtimisel süstemaatilisi kaevamisi noorema kiviaja asulatel; uute materjalide alusel valmis ulatuslikum uurimus «Поселения эпохи неолита и раннего металла в приустье р. Эмайыги (Эстонская CCP)» (1959). Kolme asulakohta Narva jõe ääres Riigikülas uuris NSVL Teaduste Akadeemia Arheoloogia Instituudi töötaja Niina Gurina. Nende tööde tulemusena saadud leiuaines ületab nii hulgalt kui ka väärtuselt kaugelt materjali, mida tähendatud perioodi kohta omati varem.

Varasemate tähelepanekute täpsustamiseks toimetati väiksema ulatusega kaevamisi Kunda Lammasmäel, hiljem aga uuriti mitmeid teisi keskmise kiviaja asulaid (L. Jaanits, Kaarel Jaanits, Henn Moora), viimastel aastatel töötati sealhulgas ka Kundast vanemal, VIII aastatuhandesse e. m. a. kuuluval leiukohal Pärnu jõe alamjooksul Pullis. Uued leiud ja tähelepanekud andsid üldise ettekujutuse kiviaja asulatest. Erisuguste leidude, iseäranis keraamikaliikide stratigraafia abil suudeti põhjendada Eesti kiviaja eri järkude suhtelist kronoloogiat. Rakendades radioaktiivse süsiniku meetodit, saadi täpsustada ka nende järkude absoluutset vanust.

Uus leiuaines võimaldab juba teatud määral täita neid ajalisi lünki, mis varem olid olemas ühelt poolt keskmise ja noorema kiviaja ja teiselt poolt viimase ning varase metalliaja vahel. See on tähtis niihästi meie vabariigi maa-ala asustamise ajaloo jälgimiseks kui ka selle muistse elanikkonna etnilise koostise kujunemise selgitamiseks. Kõnesoleva küsimuse valgustmiseks aitasid oluliselt kaasa ka mitmest matusekohast leitud luustikud, mida antropoloogiliselt uuris Karin Mark.

Jätkus 1930-ndail aastail alustatud töö hilise pronksi- ja varase rauaaja kindlustatud asulate ja kivikalmete uurimiseks (A. Vassar, M. Schmiedehelm, A. Kustin, V. Lõugas, Mati Mandel). Selle perioodi muistiseid on põhjalikumalt käsitlenud Vello Lõugas, täpsustades sealjuures oluliselt nende kronoloogiat. Muististe endi uurimise kõrval hakati pöörama erilist tähelepanu looduslikule keskkonnale, milles nad esinevad. Kuigi me tunneme pronksi- ja varase rauaaja, eriti pronksiaja algupoole muistiseid ikka alles puudulikult, võib nende uurimise tulemuste põhjal öelda, et sellelgi ajal majanduse ja kultuuri areng ei seisnud, nagu arvati kunagi varemalt. Kõige olulisem oli seejuures järkjärguline siirdumine anastava iseloomuga majanduselt viljelevale.

Vanema rauaaja, I aastatuhande esimese poole kalmeid ja nende leide oli juba varemalt uuritud põhjalikumalt kui ühegi teise perioodi muistiseid. Tänu M. Schmiedehelmi ulatuslikele kaevamistele tunti neid kõige tihedamalt Kirde-Eestist, Virumaalt. Pärast M. Schmiedehelmi põhjaliku monograafia ilmumist Kirde-Eesti muististe kohta peeti seepärast esijoones silmas vähemuuritud piirkondi.

Rea aastate jooksul läbiviidud uurimistöö tulemusena valmis Silvia Laulul käsitlus Kagu-Eesti vanema rauaaja muististest. A. Vassar, Aita Kustin (1930—1970), Tanel Moora, V. Lõugas ning Toomas ja Uile Tamla on uurinud vabariigi lääne-, kesk- ja põhjaosa mälestusmärke, vähem on neid kaevatud Ida-Eesti keskosas (Ain Lävi). Muististe levikupiirkondades ja leiumaterjalis täheldatavate territoriaalsete iseärasuste järgi osutus võimalikuks määrata eesti muistsete hõimurühmade asumisalasid. Üha enam on pööratud tähelepanu selle perioodi asustuse leviku ja looduslike olude vahekordade uurimisele ning koos sellega muistsete eesti hõimude majanduse iseloomu täpsemale väljaselgitamisele (H. Moora, T. Moora).

I aastatuhande keskosa ja enamikku teisest poolest hõlmav keskmine rauaaeg on vastupidiselt eelnevale ja järgnevale ajajärgule suhteliselt kasinalt esindatud kalmeleidude kaudu. Kuigi viimaseil aastail on uuritud mõningaid sel ajal kasutatud kivikalmeid (V. Lõugas, T. Moora, Mare Aun, Kaupo Deemant, M. Mandel), on kogutud aines ometi alles vähene. Seda puudust aitab olulisel määral võita materjal, mis on saadud linnuste ja asulate kaevamistel. Eriti tuleb esile tõsta Rõuge linnuse täielikku läbiuurimist H. Moora ja M. Schmiedehelmi juhatusel, mille tulemused M. Schmiedehelm avaldas trükis.

I aastatuhande keskpaiku ja teisel poolel ilmusid tänapäeva Kagu-Eestisse ja selle naabrusse põletusmatustega ümmargused ja pikad kääpad. Nende kalmete mitmeaastane uurimine võimaldas M. Schmiedehelmil näidata, et pikad kääpad on harilikult tekkinud väiksemate kuhelike liitumise teel. Samuti on oluline, et M. Schmiedehelm ja S. Laul kaevasid mitut kalmistut, kus lisaks kääbastele esineb kivikalme. On selgunud mitmed olulised ühisjooned kääbaste ja kivikalmete ehituses, matmisviisis ja leiumaterjalis. Seetõttu on saanud võimalikuks teha uudseid järeldusi pikkade ja nendega samaaegsete ümmarguste kääbaste etnilise kuuluvuse suhtes. Viimastel aastatel on Kagu-Eesti kääbaskalmistute süstemaatilist uurimist alustanud M. Aun.

Noorema rauaaja — I aastatuhande lõpu ja II aastatuhande esimeste sajandite muististest uuriti eelkõige linnuseid (H. Moora, Osvald Saadre, Viima Trummal, Evald Tõnisson, Jüri Selirand, A. Kustin, M. Aun, Henn Moora). Kaevatud on Lõhavere, Otepää, Tartu, Soontagana, Valjala, Sini- alliku, Naanu, Varbola ja teisi linnuseid. Linnuste uurimistulemusi on kokkuvõtlikult käsitlenud H. Moora. Lühema eriuurimuse Tartu linnusest kirjutas V. Trummal. Teostati arheoloogilisi kaevamisi ka Tallinna ja Tartu vanalinnas. Tallinnas juhatasid kaevamisi O. Saadre (1904—1975) ja Susanna Tarakanova, Tartus — V. Trummal. Hiljem on Tallinnas väiksemaid kaevamisi juhatanud ka nooremad arheoloogid (Jaan Tamm, K. Deemant).

Jätkus noorema rauaaja kalmete uurimine (H. Moora, A. Vassar, A. Kustin, J. Selirand, E. Tõnisson, Erna Ariste, Leo Metsar, K. Deemant). J. Selirannal valmis monograafia Mandri-Eesti kalmetest ja nende leiuinventarist («Eestlaste matmiskombed varafeodaalsete suhete tärkamise perioodil», 1974), A. Kustinil põhjalik käsikirjaline uurimus Saaremaa ja Muhu muististest. E. Tõnisson avaldas lühema uurimuse aardeleidudest. Kogu selle töö tulemused heidavad mitmeti uut valgust noorema rauaaja kultuuri-, majandus- ja ühiskondlikule ning etnilisele ajaloole. Arheoloogilised tööd ulatusid mõnevõrra ka vabariigi piiridest väljapoole. Koos Läti arheoloogidega kaevas E. Tõnisson liivi kääpaid Koiva jõe ääres ja kirjutas uurimuse liivi kalmetest ning nende leiuainesest («Die Gauja-Liven und ihre materielle Kultur», 1974).

II aastatuhande algussajandite ajaloost jutustavad mitte ainult arheoloogia andmed, vaid juba järjest rohkem ka kirjalikud allikad. Mõlematele tuginedes kirjutas H. Moora üldistavad artiklid maaviljeluse arengu, käsitöö ning kaubitsemise kohta Baltimaadel. Koostöös ajaloolase Herbert Ligiga andis H. Moora hinnangu kogu sotsiaal-majandusliku korra arengujärjele Eestis noorema rauaaja lõpul, võrreldes seda vastava tasemega teistel Baltimaade rahvastel, samuti Venes ja Skandinaaviamaadel. Ühtlasi valgustati ka põhjusi, miks arengukäik Eestis ja üldse Baltimail kulges aeglasemalt kui ida- ja läänepoolsetel naaberalade!.

Palju tähelepanu pühendati eesti rahva ja naaberrahvaste päritolu ning etnilise ajaloo selgitamisele. Neid küsimusi uurisid arheoloogid koostöös antropoloogia, lingvistika, etnograafia ja folkloristika esindajatega. Selle töö tulemused avaldati kahes kogumikus («Eesti rahva etnilisest ajaloost», 1956; «Slaavi-läänemeresoome suhete ajaloost», 1965). Etnilise ajaloo uurimisele oli suureks abiks mitme aastakümne jooksul arheoloogide poolt kogutud arvuka antropoloogilise ainese läbitöötamine, mida tegi K. Mark. Hiljem laiendas K. Mark oma uurimistöö ka teistele soome-ugri rahvastele. Selle töö tulemusena valmisid tal monograafiad soomeugrilaste ja läänemeresoomlaste etnilisest antropoloogiast.

Koostöös teiste teadusalade esindajatega uurivad arheoloogid mitte ainult etnilist ajalugu, vaid ka muid küsimusi, iseäranis esiaja majanduse arengukäiku. Eriti tuleb mainida alates 1950-ndate aastate lõpust muististe dateerimisel rakendatavat radiosüsinikumeetodit, mis on aidanud täpsustada iseäranis esiajaloo vanemate perioodide kronoloogiat. Üldse võib pidada Nõukogude Eesti arheoloogide üheks põhilisemaks taotluseks püüdu saavutada üha parem kontakt teiste teadustega, sealhulgas ka loodusteadustega, otsida üha uusi teid uurimistöö edasiseks süvendamiseks.

1970-ndail aastail alustati koostöös ENSV Kultuuriministeeriumiga uut põhjalikku kinnismuististe arvelevõtmist ja kirjeldamist. Erinevalt varasematest sellekohastest üritustest viiakse nüüd töö täielikult läbi erialase ettevalmistuse saanud arheoloogide poolt. Ulatuslike paikkondade rekognosiseerimise tulemusena on juba avastatud rohkesti muistiseid, mida seni ei tuntud, iseäranis kivikalmeid ja kultusekive. Suurelt osalt on neid arvestatud käesolevagi töö levikukaartide koostamisel. Praegu on Eesti NSV territooriumil kaitse alla võetud umbes 4000 kinnismuistist. Võimalikult täielik kõigi olemasolevate muististe tundmine on möödapääsmatu eeldus eriti asustusajaloo uurimisel. Ettekujutus erisuguste muistiseliikide levikust ja nende seosest omaaegsete loodusoludega on väga tähtis ka majanduse arengu ja paljude muude esiajaloo küsimuste selgitamisel.