Kultuurkoondis, 1940

Viimne romantik

Kerill-Kerkerill litsus noka tiiva alla, asetas end mõnusamalt õrrele ning katsus suikuda. Kuid und ei tulnud piiskagi — juba mitmendat ööd järgemööda. Vist vanadus oli tulnud, jõuetus ja suur meelehärm. Ajad olid kummalised, nad ei sobinud talle kuidagi. Ta ei osanud enam elada ning elu ei pakkunud talle enam suuremat lõbu.

Kõik pahed olid alanud päevast, mil sõjariistus mehed hakkasid ringi luusima. Siis vajus suur valgus siniste metsade ja niitude taha ning kõik päevad, mis tulid pärast seda, olid hallid, udused ja tühjad. Ta mäletab suuri parke, mis olid piiratud kõrgete müüride ja tihedate põõsastega. Keegi ei tohtinud astuda ta valitsuspiirkonda, kõik aeti koerte ja nuutidega vihaselt minema. Ta võis lillepeenardel rehitseda ja suikuda, keegi ei pannud seda pahaks. Vahel ilmus koguni lossi valgele trepile ta hea sõber Hallhabe ning viskas talle teri ja leiba. See oli ainuke inimlastest, keda Kerill-Kerkerill hoidis ja armastas. Mehe rinna ees olid läikivad nööbid ning krae ja käise õmblused olid kullast. Tihti uuris ta isaliku armastusega Kerill-Kerkerilli kannuseid, lõikas ning viilis nad teravaks ja saatis ta truu kannupoisina isiklikult suurtele võitlustele. Siis kondis Kerill-Kerkerill kiredes ja lärmitsedes terves mõisas ringi, noris tüli, kakles ning äratas kõigis kabuhirmu, õudust ja suurt lugupidamist enese vastu. Polnud siis võimsamat valitsejat, julgemat rüütlit kui tema, kelle tiivalöökidest värises maa ning sahisesid puud. Parki tagasi tulles jäi nii mõnigi moonaka kollanokk kukk lõhutud pugu ja veristatud lõpustega vastu taeva kuumavat laotust. Siis võttis Hallhabe ta sõbralikult vastu ning hoolitses ta haavade ja toidu eest. Klukk-klukk- kõrr! lausus Kerill-Kerkerill rõõmsalt ning rehitses mullast Hallhabemele tänutäheks mõne lihava vihmussi. Kuid Hallhabe ei osanud süüa vihmusse — see oli inimlapse suur puudus.

Kuidas olid ta kuldsed suled tookord sädelnud — punased, rohelised ja kollased — ja saba tõusnud uhkelt püsti kui loogas vikerkaar. Hari õli olnud punane kui taeva õhtused leegid, kannused teravad kui murtud klaas! Palju ilusaid sulgi oli läinud tigedate poisikeste saagiks, kuid praegugi

veel on ta ilu võrratu. Jalad on sirged kui kuused ning tiivad laiad kui pilved. Ning hääl on kenam kui ühelgi teisel loomal või inimlapsel — hommikul tema kiredes hakkab taevas leegitsema selle ilust. Inimlapsedki ärkavad kähku unest, paugutavad vaimustuses uksi ning hakkavad häälitsema oma joriseva suuga. Ärkavad kanadki, üks teise järele õrrelt alla hüpates ning tema märguandel uut päeva alates.

Olid ajad ja rõõmud! Kuid siis tulid uued jubedad päevad. Kõik ilm oli täis tuld, karjumist, mürtsumist, inimjalgade rasket müdinat. Voorid tulid ja läksid, polnud enam kellelgi peatust. Isegi Hallhabe istus voorile, tal polnud enam rinna ees läikivaid nööpe ega kuldseid Õmblusi krael, sõites kõikus ta pea kui nööri otsas ning silmad olid täis tilkuvat vett. Teed viisid ta tundmatusse kaugusse ning sealt ei tulnud ta enam iialgi tagasi.

Endistele nurmedele tekkisid uued elamud, võõrad inimlapsed käisid ja talitasid lärmates. Koerad olid lastud vallale ning neid oli määratu palju. Laastati parke, saeti metsa, vanad müürid kanti laiali. Siis tuli vana Kubjas, võttis ta tiibadest ning viskas oma lauta sõnnikukuhjale.

Muutusid ajad, elu läks jubedaks. Iga nurga taga varitsesid poisikesed ning nende peost lendasid kivid ja kaikad. Kuhugi ei tohtinud enam minna, igal pool seisid tihedad okastraadid, aiad ning inimlapsed. Oli raske end toita ning hoolitseda suure pere eest.

Jah, seda peret, mõtles Kerill-Kerkerill kurvalt. Seegi oli muutunud ja kohanenud oludele. Polnud enam kõrgeid ideaale, mõtisklusi igavesti haljendavaist nurmedest, püüdmisi vabusse metsadesse. Ei unistatud enam lennust kaugustesse, lõunamaa päikse soojusest. Nüüd valitses vaid omakasupüüd, ahnus, praktilisus, kommete ja moraali lõtvus. Sada siblivat jalga tormas õhinal mõne mardika järele, tallates üksteist jalge alla ning tõstes meeletut kisa. Polnud enam endisi kindlaid traditsioone, valju distsipliini, kõik oli läinud segamini nagu pärast suurt tormi. Isegi inimlapse kirvega kuuri ilmudes mindi surma ükskõikselt, apaatselt, nagu poleks elul vähematki väärtust. Pää pakult langedes ei pekstud enam agooniliselt tiibadega, otsekui igatsedes viimset võimast lendu, vaid sirutati kohe punased jalad vastu taevast — lõpp ning muud midagi!

Ei kõnnitud enam üksmeelses karjas aia äärt mööda lepistikku, praegu siblis igaüks omapääd, ahne nokk kui terav naaskel saaki varitsemas. Terve elu keskkohas seisis pugu, selle täitmiseks kulusid päevad igaveses rühkimises ja askeldustes. Igast laudast ja kuurist kostis vaid näljane kaagutamine. Isegi mune ei laotud enam korralikult pesasse, et siin emaliku õrnusega tillukesi poegi haududa, vaid pilluti hooletult ja juhuslikult kartuli- vagudesse, laastude vahele, lepistiku samblasse. Poegade munast koorudes jäeti nad saatuse hooleks — rahe peksta, vareste nokitseda, inimlaste tallata — ei keegi hoolinud enam nendest.

Elu möödus kitsas ning sumbunud laudas, ning häda sellele, kes julges seda arvustada või laita, siis algas äge kaagutamine ning suled lendlesid kui lumi. Oldi koguni uhked lauda kõrge lae üle, seinte tiheduse peale, mis varjas valgust ning tuuli, tunti hääd meelt lehmade lähedusest ning lammaste seltsist. Vähem kui nurin loeti avalikuks mässuks.

Noored kollanokad kukejõmpsikad, tiivad alles alasti roosad, händ alles sulgedeta ning harki kui luud, kannused veel pehmed kui vesine savi, hari alles pisike ja valge, luusisid tähtsalt ringi kui välja-

teeninud kindralid. Ning kanad, selle asemel et uhkelt ja põlgusega pöörata hännad nende poole, jooksid kui meeletud neile lustlikult vastu, nokkadel meelitused, õhinad ning kõlvatud himud. Mõne noore kukenolgi hoovi ilmudes, kes oli tulnud mõnest pimedast, vaesest ja viletsast popsniku laudast, sulgedel sõnniku lehk, jalgadel maanteede pori, nokal totrus ja edevus, piirasid kanad selle õhinal ümber, jättes tema, vana rüütli ja vaimu- aadliku, üksinda keset hoovi. See oli ennekuulmatu kasvatamatus.

Ajad olid teised, hoopis teised. Ei hoolitud enam suursugusest kudrutamisest, häist kommetest, ilust ja sugukonna puhtusest. Tänapäeva kangelaseks oli räuskav jõnglane. Pidid olema järsk, ropp, viisakuseta. Ei nõutud enam ilusaid sõnu, sädelevat vaimukust, keni žeste, kõrget lendu — seda ei soovinud enam keegi. Hää kasvatus oli saanud paheks, mida pilgati kui mõnd puudust. Isegi partide ja hanedega seltsiti ning koera tutvusest peeti suurt lugu. Vastikule inimpojale joosti järele — võib-olla pudeneb tema kätest mõni söödav tera!

Elati otsekui tänapäevale, nagu võiks iga silmapilk kustuda suur loitev valgus, aset andes igavesele süngele ööle. Igas laudas, igas katusealuses kires nüüd mõni jõnglane jõhkra kraaksuva häälega ning, mis kõige imelikum, kanad allusid sellele häälele! Isegi nood kanad, kes olid kasvanud ja elanud temaga suurtes parkides ja haljendavad nurmedel. Vanasti pidid armastuse tekkides lööma tiivaripsu kui keerlev tuulispask, kana jooksis kui tuul sinu eest, häbelik, värisev, Õrn, peites siis peatudes noka liiva nagu teri otsides. Pidid koondama kõik oma võluvuse, oskuse ning isa-isadelt päritud tarkused. Praegu aga tuleb kollanokk kaagutades õue, tõstab ühe jala, tõstab teise jala, ajab laisalt ühe tiiva laiali — ning see ongi moodne armastus! Kenast toimingust on saanud jõhker narrus, kasvatamata jõnglaste ajaviide, milles ei otsita enam kõrgemaid sihte ega sügavamat mõtet. Nii käivad praegused kangelased ringi, sarnanedes inimlaste ja teiste libedanahalistega.

Ah seda peret ja moraali lõtvust! Nüüd magavad nad õrrel, pääd tiibade all, aga hommiku koites on nad saagi jooksus, igaüks oma sõnnikukuhjal rehitsemas.

Leidmata troosti elu halluses, unistas Kerill-Kerkerill suurest ja kaugest lennust tundmatuile maadele. Kui tormist kistud laast tõuseb ta õhku, üle metsade, järvede, väljade! Ühes luikedega rändab ta lõunasse. Jäävad maha need madalad kuurid, porised künkad, sissesõidetud maanteed. Jääb maha kanade rumal kari, ning see uus põlv, mille püüetest ta ei oska ega tahagi lugu pidada. Kui valge pilv tiirleb ta õhus, tiibade kandes teda ikka kaugemale, ikka kõrgemale. Ta arvas tundvat noid kaugeid maid, kus kasvasid kuldsed terad, sirgus lõhnav rohi, paistis igavene valgus. Tollest olid põlvest põlve laulnud ta isad ja isade isad, laulusse sulgedes kõik oma igatsused, püüded ja ahastused. Sääl polnud tigedaid inimlapsi, koeri, murdjaid tuhkruid. Sääl olid madalad veed, kollased nisuväljad, ning pimestav valgus ei kustunud iialgi.

Kuid ta oli üksik, ei keegi soovinud lennata kaasa. Ka-ka-kaa! kaagutasid kanad mõnitavalt, kui ta rääkis oma suurest kavatsusest. Ah neid kõndijaid tiibadega, neid linnu moonutusi, kes olid end rasva söönud, jõudmata enam tõsta pugugi! Nad olid maa küljes kinni kui külmanud kivid ning see paistis neile koguni loomulik. Nad elasid inimlaste armust, lasid end piinata ja tappa ning see oligi nende arvates elu kõrge eesmärk ja siht.

Inimlapsed võtsid neid kätele ja hindasid neid nende rasva kaalu järele. Veidi hoovist eemale sattudes jooksid nad kabuhirmus orjalikult inimlaste juurde tagasi, otsekui väetid lapsed ema tiiva alla pugedes. Nad kartsid tundmatuid kaugusi, metsa pimedaid tihnikuid, voolavaid vesi, väljade ääretusi. Nad olid harjunud pimedate kuuride, sumbunud lautade, kitsaste hoovidega, nad olid unustanud esiisade lennu. Nad ei soovinudki lahkuda mudasest maast, isegi õrrele-lend sünnitas neile vaeva ja pahameelt. Nad olid loodud vaid kirvele, vaid kirvele, et siis, verest tühjaks nõrgunult, aurata ahne inimlapse laual!

Kerill-Kerkerill tundis joobumuse ilu. Vana Hallhabe oli teda tihti söötnud mürgitatud teradega. Nad olid mõrudad, kuid maitsesid nii hästi. Ta oleks ikka tahtnud süüa neid teri, langedes otsekui unde. Neid neelates muutus terve maailm kollase valguse tiirlemiseks. Ärkasid kummalised ihad ning seni tundmata soovid. Tiivad meelitasid Õhku, kuid nad ei kannud. Ükski asi ei püsinud enam paigal, kõik ruttas, keerles, võttis muutlikke kujusid. Ta tahtis äkki laulda, kuid hääl oli sedavõrd võõras, et ta ehmus selle kõlast.

Hallhabeme mürgitatud terad mõjusid nii kummaliselt. Oli kirjeldamatu halb ning jube, kuid ometi oli see Õnnis tundmus. Nagu mingisuguses unes kerkisid esile nägemuste muutlikud kangad. Ta ise otsekui jagunes kaheks, üks lendas kõrgel, kõrgel, teine aga vaatles kõhklevalt lendu ning ei uskunud selle tõelikkusse. Üks tiirles ühes luikedega lõunasse, teine aga ei püsinud kuidagi jalul, taarus, sibeles maa küljes kinni. Kuid võis siis seda tundmust üldse sõnul seletada? Üksi Hallhabe tundis seda. Hallhabe teadis vist üldse palju kummalisi asju, kuid ta ei osanud seletada — inimlapse mõminas ja jorisemises polnud vähematki mõtet.

—Kukerekuu! karjatas ta korraga keset vaikust.

Kanad tõstsid hetkeks unised pääd, kohendasid tiibu ning pistsid siis uuesti noka sulgedesse. Kusagilt kaugelt kostis väeti vastukajana sumbunud ning kääksuv kukejõnglase kikerekii.

Hommik oli lähedal. Läbi ukse kitsaste pragude imbus hahk valgus. Hoovil haugatas koer. Pardid hakkasid aias plagistama. Lehmad mäletsesid laisalt — nendest kerkis valge aur ülespoole.

Nii oli seegi öö läinud igaveses nukrutsemises. Väljas oli tõusnud tuul, kangutades ja lõhkudes lauda seinu. Algas uus päev, korduv oma mõttetuses. Siit ja säält kostis ikka sagedamini noorte kukkede kiremine. See oli inetu nagu oleks inimlaps karjatanud.

Lohutamatu nukrus asus ta rinda. Ta otsekui aimas oma päevade peatset lõppu. Ta koguni ootas õudusega päevast päeva kirvemeest, kes haarab ta hännast, litsub pää pakule ning siis on kõigel korraga lõpp. Ta hakkas värisema sest kujutlusest. Tõusis koguni püsti ning vaatas magajate tihedat rida. Ei, mõtles ta, ära siit, ära siit kiiremalt lõunasse, kus pole surma ega kannatusi. Ära siit, enne kui Mõrtsuka punane nägu ilmub uksele!

I osa

Viimne romantik               11

Libahunt              55

Laatsarus 109

Barrabas              137

Nurjatum roim  197

Punased hobused            249

II osa

Peetrus Kuppelvaar         9

Üksindus             53

Vastu hommikut               95

Meri       167

Tema Kuninglik Kõrgus   221

III osa

Kangelane partneriga      9

Põhjaneitsi          87

Ristisõitjad          131

Taevaskoja asunik 179