Autor: Balthasar Russow

Alamsaksa keelest tõlkinud Dagmar ja Hermann Stock

Autori pühendus või eessõna

Auväärsetele, lugupeetavatele, kõrgesti õpetatud härradele, kiiduväärse keiserliku vaba riigilinna Breemeni linnapeadele ja raevanematele.

minu heasoovlikkudele härradele.

Kõige enne armu ja rahu Jumalalt, Isalt Kristuse meie ainsa Õnnistegija ja vahemehe kaudu! (1. Tim. 2,5)

Auväärsed, lugupeetavad, kõrgesti õpetatud ja targameelsed väga heasoovlikud härrad.

Mitte üksnes Jumala püha Sõna, vaid ka kindel äranägemine tõestavad, et vagad, head ja truud ülemad Jumala kõigekõrgem arm on, mis inimsoole maa peal võib osaks saada; ja see linn või see maa, mis seesuguse kingitusega õnnistatud on, võib sellest julgesti Jumala armu ja heldust näha ja tunda. Sest seesuguse ülemuse poolt saab alamatele palju head osaks, nimelt ristiusu, kirikute, koolide edendamine, vaeste ülalpidamine, hea valitsus, rahu, igapäevane toit, vagade kaitse ja kurjade karistus ning aus kord ja kombelisus. Kus headel ja truudel valitsejatel need voorused on üldtarvitusel, seal tavatseb ka Kõikvõimas Jumal igasugu asjaliku ja igavese õnnistusega alati rikkalikult ligi olla. Aga see maa või see linn, kus neid andeid ei ole, seal võib vastupidist järge ja Jumala ärapöördumist selgesti näha ja tunda.

Selle hea ja truu ülemuse ja valitsuse kingitusega oli ka Liivimaa provints kristliku valitsuse algul Jumala poolt õnnistatud. Kui nimelt Kõikvõimas Jumal Liivimaa paganatest endale tahtis koguda ja valida kristlikku kogudust, siis äratas ta kiiduväärsest Breemeni kogukonnast armuliselt truusid piiskoppe, valitsejaid ja võitlusvõimelisi kangelasi. Need olid Liivimaa esimesed isandad ja valitsejad ja viisid suure usinuse, vaeva ja tööga paganliku rahva Jumala tundmisele ja ristiusuni. Väga särasid ja paistsid neil aegadel Liivimaal heade ja truude piiskoppide ja valitsejate kõik voorused ning tolajal oli algul kõik hästi ja üksnes Jumala au ja vaeste mõistmatute hingeõnnistuse ja headkäekäigu paele juhitud. Esimesed head ja truud piiskopid ühes esimeste truude Saksa Ordu meistritega nimelt olid Liivimaal raskema ja keerulisema töö korda saatnud ja järglasele suuri maid, tugevaid losse ja linnuseid muretsenud. Ka olid nad vaeseid mõistmatuid paganaid mõningal määral Jumala tundmiseni viinud lootes, et järglased nende eeskuju järele nagu on kohane truudele piiskoppidele ja valitsejatele, samuti üksnes Jumala au ja vaeste mõistmatute, Jumala tundmises veel mitte täielikult õpetatud liivimaalaste hingeõnnistust ja heaolu edasi peaksid silmas ja edendaksid. Ent nüüd ilmnes siin suur puudulikkus. Sest mõningad järeltulevad piiskopid Riias ja Tartus ning veel teised piiskopid Liivimaal, samuti mõningad Saksa Ordu meistrid unustasid oma eelkäiate hea eeskuju ja oma Jumalalt saadud ameti kergemeelselt ära. Nad alustasid enda vahel tarbetuid sisemisi sõdasid säärasel viisil, et mõningad piiskopid mõlematest piiskopkondadest, nimelt Riiast ja Tartust neil aegadel uskumatuid venelasi ja leedulasi Saksa Ordu vastu Liivimaal appi kutsusid ja jalule ajasid. Ning seesugune sisemine tüli ja sõda piiskoppide ja Ordu vahel leidis aset tihti mitte mõnel muul põhjusel kui üksi ajaliku au, kõrgema võimu ja hiilguse pärast. Sest kuna piiskoppide seisus siin maal oli vanem ja orduhärrad ja meistrid, alguses piiskoppide poolt maale kutsutud, nüüd üle vanemate pea olid tõusnud ning kõrgema võimu ja au nende üle oma kätte olid saanud, siis oli nende vahel alatine kadedus, pahasoovlikkus ja salajane vimm. Selle tõttu sattusid nad nii mõnigi kord omavahel sõjajalale Liivimaa maadele suureks ja silmnähtavaks kahjuks ja hukatuseks. Siis jäi Jumala au ja kirikute ja koolide eest hoolitsemine tagaplaanile ning jäeti lihtsameelseid ja mõistmatuid Liivimaa talupoegi Jumala tundmise õpetuses hooletusse, millega Jumala viha mitte vähe ei äratanud. See olukord püsis peaaegu Liivimaa valitsemise aja keskelt kuni võimsa härra Wolter von Plettenbergini, missuguse meistri ajal Liivimaa valitsuse lõpp lähenes. See kiiduväärne meister nimelt oli suure õnne ja võiduga moskoviidist jagu saanud ja seesinast lahingus Pihkva juures võitnud ning seega pikaaegse rahu saanud. Samuti alustati ka püha Evangeeliumi puhast, õndsakstegevat õpetust tema valitsuse ajal Liivimaal. Saatan aga külvas selle pika rahu ja vaikuse ajal Jumala Sõna puhta seemne sekka igasugust umbrohtu, nagu lihalikku julgust, küllust, kõrkust, toredusiha, prassimist ning palju teisi patte ja ebavoorusi, niihästi valitsejate kui ka alamate sekka, ja Liivimaa ohjeldamatus ja omavoli võtsid valitsejate, aadlikkude ja kodanikkude seas ohtrasti maad. Valitsejad, samuti harilikud aadlikud ei tahtnud oma riietes ja ehetes piiri pidada. Juba lihtsad käskijad, nagu komtuurid ja foogtid tavatsesid kullast ehete, trumpetite ja kallite riietega kuningate ja vürstide kombel otse vastu sündsust ning kommet toretseda ja praalida. Paide foogt Hinz von Tülen kandis kullast ketti, mis oli 21 naela ungari kulda raske, ning Tallinna komtuur laskis igal pool kolm trumpetipuhujat suurustuseks enda ees käia, mida ometi paljudest kõrgeaulistest hertsogidest ja maavürstidest mitte iga kord ei nähta. Säärast ja muud sellesarnast toredusiha suurustlemist tahtsid samuti paljud teised võimukandjad, toomhärrad, aadel ja kõik, kes vaestel talupoegadel kaela pael olid, järele ahvida. Seepärast vaene talumees ei võinud kosuda, vaid pidi kannatama ja kandma mitmet laadi omavoli, vaesust ja vägivalda suurema hulga poolt ja ülemus pani aina silmad kinni. Kirikutest ja koolidest aga ei hoolitud suurt. Sest paljud kirikud mõnes paigas sisemaal, kus kihelkond neli või viis penikoormat pikk ja lai on ning kuhu kuulusid üheksa või kaheksa aadlimõisa ühes kõikide nende talupoegade ja priitalunikkudega, seisid tühjadena ja täiesti lagunutena mitte üksi nüüdsel hädaohtlikkude sõjakäikude, vaid ka heal ajal, kus mingist sõjast ega õnnetusest midagi ei teatud. Ning kogu maal, mida võib võrrelda võimsa kuningriigiga, ei olnud ühtki head ülikooli või head kooli, vaid üksnes pealinnades alamat laadi erakoolid. Ning kui mõnda puhku mitte kaua enna maa hukkumist maapäevadel hea kooli asutamist ükskõikselt arutati, siis pole ikkagi midagi teoks saanud. Sest enamus Liivimaa seisustest oli alati selle vastu ja kartis, et selle teostamisega koormataks ja kahjustataks nende piiskopkondi, abkondi, toomkondi, googtkondi ja mõisu. Seepärast jäi see hea ettevõte alati pooleli ja igasugu kirikukord, vabad kunstid, ajaloo õppimine ja kõik kõrged voorused kahanesid väga ning logelus, kiimalus ja teised suured patud ja lihaorjused kasvasid seevastu jälle enam. Samuti ei ole üheski valitsuskonnas tervel maal ühtki superintendenti määratud, kes oleks maal võinud õpetajate järele valvata. Seepärast võis iga õpetaja vaba, hea vennas olla ning jutlustas oma tahtmist ja äranägemist mööda kord mõningate nädalate takka. Superintentide mõjuvõim ja järelevaatus linnades aga ei ulatunud kaugemale ringmüüridest. Koolide puudusel jäid ka paljud kirikud maal ilma pastoriteta. Kust pidi neid ka võetama, kuna kogu maal ei olnud ülikooli ega head kooli? Ja nii mõnelgi vaesel mehel, kes oleks oma lapsele head tahtnud, ei olnud varandust, et ta oleks seesinast suutnud väljaspoole maad kooli saata. Ja kui sisemaal kuskil kiriku peale pastor oli määratud, siis oli see tavaliselt väljast tulnud mees, kes ei tundnud Liivimaa mittesaksa keelt. Iga arukas inimene võib ise taibata, mis kasu sellest vaesel Liivimaa rahval võis olla. Seepärast püsis igal pool enamuses väärjumalateenistus ning tuhande talumehe seas leiti vaevalt üks, kes õigesti Issameiet tundis, veel vähem katekismuse viit peatükki. Ka hooliti Liivimaal pühapäevast ja teistest pühadest kõikide poolt, kõrgest või madalast seisusest, tänapäevani nii vähe, et see kogu ristirahva seas ei saanud mitte üheski paigas vähemas lugupidamises olla. Sedasinast päeva tarvitati jalutamiseks, saajadeks, varrudeks, maikrahvi valimiseks, võõrustuseks, logeluseks, prassimiseks ja igasuguseks iharuseks. Ülemus aga pigistas silmad kinni, just nagu oleks see päev ainuüksi sääraseks kergemeelseks lõbuks Jumala poolt määratud ja seatud. Seepärast siis, et piiskopid, orduhärrad, aadlikud ja kõik valitsejad Jumala, kirikud ja koolid, Jumala pühapäeva ja Jumalast määratud ameti sootuks unustasid, pidi Kõikvõimas Jumal ärkama ja niihästi valitsejaid ja aadlit kui ka alamaid, kõiki teistele eeskujuks ja hoiatuseks karistama. Sellest leidubki pühas Jumala Kirjas palju näiteid, et Kõikvõimsal Jumalal ep olnud mitte ühtegi inimese, veel vähem suurte kuningriikide, vürstkondade, maade ja linnade hävimisest ja hukkumisest rõõmu või headmeelt. Ning kui Jumal tahtis mõnda maad või linna patu ja süütegude pärast nuhelda, siis ei ole ta selsinatsel nuhtlusel hoiatamata äkki lasknud tulla, vaid pärast seda, kui ta kaua oli pahategusid kannatanud ja oma truude teenrite läbi inimesi patukahetsusele manitsenud, ei jätnud tema neid õige tõelise patukahetsuse ja pöördumise puudusel ja korduva truu manitsuse järele lõpuks õiglaselt karistamata. Sellega tahtis ta oma Jumalikku viha patu ja süüteo pärast kõikidele teistele hoiatuseks avaldada ja näidata. Nii isalikult tegi seda truu Jumal ka Liivimaal: kinkis ta ju sellele maale mitte üksnes igasugu ihutarvidust üpris küllaldalselt, vaid õnnistas seda ka rikkalikult püha Evangeeliumi õndsust toova, puhta, nimelt prohvetlikkudele ja apostlikkudele kirjadele ja Augsburgi usutunnistusele toetuva õpetusega, avaldades sellega küllaltki oma Jumalikku armunõu Liivimaa valitsejatele ja alamatele. Ent suurem hulk tarvitas kurjasti neid armulisi Jumala heategusid ja oli tänamatu ja sõnakuulmatu Jumala vastu. Nad lõid hoopis tuulde ja panid eimiskiks Jumala pikameelelist kannatlikkust ja truud hoiatust; seda nimelt kuulutati neile mitte ainult tema Sõna truude teenrite, vaid ka tulise, 1556. aasta paastuajal kaua nende peade kohal hõljuva sabaga tähe läbi taevast. Kuna nad aga end päevastpäeva ikka enam rüvetasid suuremate ja kurjemate pattude ja himudeorjusega, nii et ka kõige suuremaid ja hirmsamaid pattusid ja häbitöid paljudest otse auks ja vooruseks peeti, siis pidi Jumalik õiglane karistus neid viimaks nõnda tabama, et nad kahjuks kõikide moskoviitide ja tatarlaste pilkeks ja naeruks said. See on kogu maailmale küllaltki teada ning kõik arukad ja mõistlikud inimesed, kes tunnevad muistseid Liivimaa kroonikate lugusid, peavad tunnistama, et vana Liivimaa valitsuse, aadli ja peaaegu kõigi linnade ja losside pahupidi pööramine ep olnud mitte moskoviidi, vaid Kõigevägevama Jumala tegu, kes moskoviidi nagu karistusvitsaks Liivimaa kallale saatis. Seepärast võivadki liivimaalased püha prohveti Taavetiga Lausuda: “Issand, Sina oled õiglane ja Sinu kohus on õige” (Psalm 119, värss 137); item: “See on mulle hea, et sa mind karistad, et ma õpiksin tundma sinu õiget kohut” (Psalm 119, värss 71). Ja kui Kõigevägevam Jumal iseäralisest armust ei oleks nuhelnud Liivimaad, siis oleksid Hesekieli 16. kirjeldatud Soodoma patud, võrreldes praegusaja Liivimaa teiste pattudega, olnud liialtki tühised.

Oleks õige, kui ei satuks unustusse säärased kohutavad näited Jumala õigest kohtust ja säärased haruldased ja imelised lood, mis vanade Liivimaa valitsejate, aadli ja paljude linnade, losside ning linnuste muutumisel ja hävimisel on juhtunud. Samuti tuleks ka meeles pidada kõrgeaulikkude kristlikkude kuningate ja võimukandjate suuri hädasid ja raskusi: võtsid nad ju sassi aetud Liivimaa provintsi kristlikust armastusest taas enda kaitse alla ja püüdsid teda välja kiskuda moskoviidi lõugade vahelt ja jälle õigele järjele seda, oma eneste pärismaid kaalule pannes. Kõik see peaks Liivimaa järeltulevate põlvede heaks ja ka teistele hoiatava näitena kirja pandama. Seepärast otsustasin mina oma lihtsameelsuses mitte üksi need kurvad lood, mis meie ajal toimusid Liivimaal, quaeque ipse miserrima vidi (missuguseid ülihaledaid asju oma silmaga nägin), üheks kroonikaks lühidalt kokku võtta ja trükki anda, vaid samuti muistsed sündmused kristliku valitsuse algusest peale, kuivõrd ma need vanadest ustavatest kroonikatest ja raamatutest teada sain. Seesuguse kroonika tahtsin ma teile auväärsetele ja targameelsetele härradele pühendada järgmistel põhjustel:

Auväärne Breemeni linn nimelt on tõesti paljude Liivimaa linnade ja losside ema ja oli peaaegu kogu Liivimaale vaderiks ning aitas peale Jumala selle maa omaenda laste läbi paganlusest ristiusku ja viis selle kõige enne jubedast väärjumala teenimise pimedusest Jumala tundmise õndsust toovasse valgusesse. Sest vanadest Liivimaa ja paljudest teistest kroonikatest on näha selgesti ja vastuvaidlematult, et Breemeni kaupmehed esimestena purjetasid suure ohuga Liivimaa provintsi randa ja seejärel ühe õpetatud preestri, nimelt Meinerti läbi tõid peale Jumala esimestena sinna ristiusku. Seesinane Meinert määrati siis pärast esimeseks piiskopiks Liivimaal. Pärast Meinerti oli Bartold, bleemenlane, teine Liivimaa piiskop; see rajas ja asutas esimesena Riia linna. Pärast Bartoldi oli Abrecht, jällegi Breemenist, kolmas Liivimaa piiskop: see oli kõigi järgnevate Liivimaa piiskoppide krooniks ning selle virkust, vaeva ja tööd ei saagi küllaldaselt kirjeldada. Ka asutas tema Liivimaal kätte võidetud aladel kõik teised piiskopkonnad ja jagas need oma Breemenist pärit kaasmaalastele. Need olid tol ajal ühes piiskop Albrechtiga Liivimaa valitsejad ja isandad ning asutasid ja ehitasid suure usinusega Riia, Tartu ja Kokenhuseni linnad ja Lihula ning veel palju teisi losse ja linnuseid, kirikuid ja kloostreid oma piiskopkondades ja võtsid maa oma vere hinnaga ja pöörasid selle ristiusku.

Kuna aga paganlikud maad Liivimaal hoopis suured ja võimsad olid ja nimetatud piiskop Albrecht oma kaaslastega liiga nõrk oli, siis määras paavst tema toetuseks rüütliordu, kes pidi piiskoppe aitama maid edasi võita ja kaitsta.

Ent kui äsjatekkinud Rüütliordu Liivimaa rahvastele ja teistele ümbruses asuvatele vaenlastele vastupanuks liiga nõrk oli, siis reisis piiskop Albrecht Saksamaale abi saama ning tõi oma tungiva üleskutsumise ja kiidetava aukartuse tõttu, mida ta äratas, maale ühe Alam-Saksimaa auliku hertsogi, samuti Albrechti nimelise, ühes teiste krahvide ja paljude saksa rahvast aadlikkudega. Need kõik tulid kui palverändajad teed, vett – ja maadmööda, suures ohus Liivimaale ja andsid piiskoppidele ja Ordule suurt rüütlellikku abi. Kuna nüüd breemenlased Liivimaal esimesed piiskopid ja valitsejad olid ja nende käes ülem valitsemise võim siin maal oli, siis on kahtlematult kindel, et nad tol ajal ka Liivimaale palju noori mehi, kodanikke ja kodanikulapsi Breemenist või selle ümbruskonna rahva seast, oma kaasmaalastena ja sugulastena kaasa on toonud. Nendest mõned astusid Saksa Ordusse ja mõned teenisid sõjameestena mittekristlaste vastu. Seal algul olid, nagu teatavad vanad kroonikad, mitte üksnes aadlikud Liivimaal Saksa Ordu väärilised, vaid ka kodanikud linnadest, iseäranis Breemenist ja Lüübekist, ja need tegid Liivimaal mitte vähem head kui aadlikud, vaid otse ka kõige paremat. Ja kuna Breemenist pärit ratsasõjamehed tublid olid, siis edutati neid kõigepealt kui omamaa mehi piiskoppide poolt ja anti neile suured läänid kätte; sellest tekkisid paljud Liivimaa aadlikud. Sest neidsinatseid tuleb õiglaselt aadlikeks pidada, kes oma mehelikkude tegudega kaasa aitasid, et see vägev paganatemaa ära võideti, ristikoguduse külge liideti ja pühale Rooma riigile alla heideti. Ja veel tänapäeval on siin maal auväärne vana aadlisuguvõsa olemas, nimetatud von Bremen, teie auväärsete, targameelsete härrade kiidetava linna järgi, igaveseks tunnistuseks ja mälestuseks, et need muistsest ajast on Breemenist võrsunud, etc.

Sääraselt arvesse  võttes neid suuri heategusid, mis osaks said auväärsetelt breemenlastelt Liivimaale, ja samuti suurt sõprust, abi ja armulist tahtmist, mis teilt auväärsetelt targameelsetelt härradelt Liivimaa provintsile ja iseäranis Tallinna linnale, minu kodulinnale ja isamaale, nende pikaealise raske rõhumise ajal mitmel puhul kristlikust armastusest üles on näidanud, tahtsin mina nagu kord ja kohus selle lihtsa ja puhtsüdamliku teiel auväärsetele targmeelsetele härradele pühendada ning teie kiidetava linna ja kogukonna auks trükki anda, kõige hoolega ja alandlikult paludes, et teie auväärsed targameelsed härrad võtaksite kõige lahkusega selle minult vastu ja sellest headmeelt tunneksite. Nõndasamuti olen mina alati valmis Kõigevägevama Jumala poole pöörates paluma teie auväärsetele targameelsetele härradele õnnelikku valitsemist ja igakülgset heakäekäiku.

Antud Tallinnas, aastal 1577.

Teie auväärsete targameelsete härrad

teenistusvalmis

Balthasar Russow

Õpetaja Tallinnas.

*

Tõlkija järelmärkus

Balthasar Rüssowi “Chronika der Provintz Lyffland” ilmus esmakordselt Rostockis Augustin Ferberi trükikojas aastal 1578. See Balti ajalugu Liivimaa anastamisest 1185 kuni 1577. aastani käsitlev teos lubades juba oma tiitlilehel, et see olevat “kasulik ja meelduv lugeda”. Arvatavasti ei olnud see tühi lubadus, sest kroonika müüdi ilmselt kiiresti läbi: Juba sama aasta sügisel (1578) ilmus samas trükikojas Rostockis teine trükk veidi muudetud tiitlilehega “Nye Lyfflendische Chronica vam anfanck des Christendoems in Lyfflandt beth op disses Jar Christi 1578”. Vist lootis kirjastaja teatud võttega sama kiiret läbimüüki, sest selle väljaande tiitlilehel seisis: “Thom andernmal gedrücket vnde mit etlicken Historien vormeret” (Teist korda trükitud ja mõnede lugudega suurendatud). Neid kahte väljaannet võrreldes selgub aga, et hoolimata kahest  lisatud lausest on tegelikult tekst muutmata. Selle asemel puudub teises trükis järgneva osa ilmutamise lubadus, millega esimene trükk lõppes.

See lubadus ei jäänud aga siiski täitmata. Ja meiegi võime selle eest tänulikud olla, sest alles kroonika kolmandas trükis jõudis autor suure Liivimaa sõja rahusõlmimiseni aastal 1583. Raamat ilmus 4. osa lisaga aastal 1584, seekord mujal: Trükitud Bartis (Pommeris) vürstlikus trükikojas Andreas Seitneri poolt. Alles see väljaanne on tõeliselt laiendatud, mitte ainult mainitud lisa poolest aastatest 1577-1583; samuti on esimene trükk osalt kärbitud, vist selleks, et viimase ajastu sündmusi laiemini kirjeldada.

Kolmas trükk on veel huvitav selle poolest, et see on pühendatud Tallinna linnaraele (pühendus on 4-nda osa sissejuhatuseks pandud), kuna esimene (ja teine)trükk oli pühendatud Breemeni hansalinna pürjermeistrile ja raehärradele. Sellest võib ehk järeldada, et sõjaajal ei olnud Rüssowil Tallinna linnaraelt suurt toetust raamatu ilmutamiseks loota, kuna pärast rahu sõlmimist Rootsi ja Venemaa vahel ka Tallinna rael tekis võimalus ja huvi selle ajastu kroonika turule viimiseks. Oli ju viimases osa peapunkt Tallinna heroiline kaitsmine ka mehise linnarae poolt.

Tundub, et Rüssow ise võttis 3. trüki eksemplaride levitamise kätte ja isegi teatud eduga nagu täitsa kaupmees. Sest eelmisel sajandil Tallinna linnaarhiivis leitud nimistust selgub, et autor müüs oma teost subskriptsiooni teel ja sai veel protsentigi, kui ostja täie summa maksmisega venitas.

Asjaolu, et Balthasar Rüssow oma kroonikas nii selgesti välja astub ja ründab eriti Liivimaa aadlikke nende ülbe käitumise ja vaenlase ees pugemise pärast, ei võinud muidugi jääda tagajärjeta. Nende sõnajuhid hakkasid kõvasti vastu. Kuid nende sõimukirjutised ei leidnud esialgu trükkimist vaid säilisid, osaliselt, ainult kirjalikult. Alles eelmisel sajandil ilmusid nad ajaloolistes brošüürides.

Kolme neist teame. Esimene oli endine Riia peapiiskopi nõunik, lipuhärra Heinrich von Tienhausen Behrsonist, teine aadlik Elert Kruse (kes siirdus ühes parun Johann Taubega Liivi sõja ajal Ivan Julma teenistusse, pettus hiljem ja jooksis siis üle poolakate poolele) ja kolmas rootsi kuninglik admiral ja Koluvere lossipealik Tönnes Maydell. Viimane ründas Rüssowit a. 1558 kirjutatud häbematus kirjas, mis on säilinud vaid katkendeis. Seal ta sõimab kronisti “rumalaks taluhärjaks” (unvernünftiger Bauernochse) ja ütleb Rüssowil olevat talupoegliku, mürgise meelelaadi. Elert Kruse sulest pärineb “Wahrhaftiger Gegenbericht” (tõepärane vastuseletus) kroonikale, kus ta Rüssowile m.s. ette heidab, et Rüssow olevat sündinud “von undeutschen und estnischen Bauern” (mittesaksa ja eesti talupoegadest). Sarnaselt väidab ka Tiesenhausen, nimetades eesti talupoegi Rüssowi kaasmaalasteks, sugulasteks ja veresõpradeks.

Sellest kõigest nähtub, et raamat võeti vastu elava vaidluse ja vastuvaidlusega. Pole aga ka ime, et Liivimaa raske ajaloo tõttu see haruldane teos peaaegu viimse eksemplarini haihtus. Juba 17. sajandil kurtis kroonik Christian Kelch, et teiste Liivimaa ajaloolaste teoste kõrval ka Rüssowi kroonika eksemplarid “siinsetest kohtades nii vähesteks on jäänud, et tänapäeval ainult suure vaevaga üht neist kätte saab.” Muuseas kasutas Kelch, osalt sõnasõnalt, Rüssowi kroonikat omaenda Liivimaa kroonika vanimas osas virgasti ära (niisama nagu Rüssow seda tegi, kasutades vanema ajaloo jaoks allikaid, mida ta eest leidis nagu Ordu kroonika). 18. sajandil aga maksis, nagu dr. Oelrichsi Barti trükikoja üle 1756. a. Stettinis ja 1764.a. Bürzowis ilmunud monograafias seisab, üks ainus Rüssowi kroonika (“parim ja ulatuslikem, aga ka haruldasim”) eksemplar juba “3 kuni 4 tukatit”.

Esimene harrastaja-uurija uuemal ajal, kes meie autorit ja tema teose tähtsust ära tundis ja laiemale ringkonnale esile tõi, oli Miitavi gymnasii illustris ajaloo professor ja sealse evangeelse-reformeeritud kogudeuse pastor Karl Wilhelm Cruse. Tema sulest pärineb a. 1816 Miitavis ilmunud juhukiri “Balthasar Rüssow, meelde tuletatud”.

Kahjuks ei tea aga ka Cruse palju ütelda Rüssowi eluloo ja isiku kohta, sest Rüssow vaikib oma kroonikas, mis ometi nii paljusid juhtumeid ja lugusid jutustab, omaeenda elu üksikasju sootuks maha, üteldes vaid seda, et ta olevat “ein einheimischer unde mitvorwanter der stadt Reval” (sündinud Tallinnas ja selle kogukonna liige). Võib aga ehk ütelda, et Cruse oli üks ergutajaid, kes uuesti juhtis täelepanu Rüssowi kroonika ja selle kirjutaja peale. Sest 19. sajandi teisel poolel alustati, eriti Tallinnas, uue huviga Rüssowi uurimist.

Nii kirjutasid C. Russwurm “Nachrichten über Balthasar Rüssow” (Beiträge zur Geschichte Lief-, Esth- und Kurlands II, 1880, lk 431-60); Th. Schiemann “Neues über Balthasar Rüssow” (Nordische Rundschau V, 1880, lk. 30-40); Fr. Amelung “Balthasar Rüssow” (Revaler Zeitung 1882, nr. 226-28 ja 236); meie sajandil O. Freymuth “Zur Biographie Balthasar Rüssows” (ilmunud ka eriraamatuna Tartus 1922); J. Ruus “Balthasar Rüssow” (E. Kirj. 1921).

Erirõhk pani endine Tallinna linnaarhiivi juhataja Paul Johansen Balthasar Rüssowi eluoludele oma Eesti Teaduslikus Seltsis Stockholmis 1964 peetud ettekandes “Kronist Balthasar Rüssowit päritolu ja miljöö” (Tulimuld nr. 4, lk. 252-60, Lund 1964). Seal loeme m.s.:

“Nüüd aga kronisti päritolu küsimus. Kes õieti oli Balthasar Rüssow? Kõik senised katsed jõuda selgusele tema päritolu suhtes on äpardunud sest imelikul kombel vaikivad allikad täielikult selles küsimuses. Ainult Rüssowi vastased näikse hästi teadvat, kust ta pärines, nad ei anna aga lähemaid üksikasju.”

Üksikasjalikult on niisiis Rüssowist ja ta elust vähe teada. Ta on sündinud arvatavasti enne 1536 nähtavasti Tallinnas, õppis Tallinna linnakoolis ja siis isa Simon Rüssowi abil 1559-1562 Stettini vürstlikus pedagoogiumis. Seal õppis Rüssow ladina ja kreeka ja võib-olla ka heebrea keelt ning nende kõrval eriti praktilist teoloogiat. Sealt põgenes ta rahapuuduse tõttu salaja ära, jättes tasumata võlguoleva õppemaksu, mille tasumist isa Simon oli kirjalikult tõotanud: Rektor mag. Matthäus Wolff kaebas (see dokument on säilinud) selle asja pärast Tallinna raele. Sõjaolude ja valuuta langemise pärast ei olnud isal võimalust pojale edasi raha saata. – Stettingist siirdus Rüssow siis lühikeseks ajaks Wittenbergi, kuhu ta jõudis jaanuaris 1562. Sealt läks ta varsti Breemenisse.  Seal kuulis ta isa surmast ja pöördus samal aastal tagasi kodumaale. Juba varsti, 12. märtsil 1563, ordineeriti Balthasar Rüssow Tallinna pastoriks. Esialgu töötas ta abiõpetajana Pühavaimu eesti linnakoguduse juures. Pärast sealse peaõpetaja Jakob Schinkeli surma sai Balthasar Rüssow 1566 Pühavaimu pastoriks. Selleks ta jäi kuni oma surmani 24. novembril 1600. Ta oli niisiis tervenisti 37 aastat selles ametis.

Peale selle teame vaid, et ta oli ka vaestekooli pidaja. Ta andis ka mõnele neist poistest oma lauas sööki, niiviisi endale veidi raha teenides. Hilisematel aastatel, kus linn raskete olude tõttu vähendas õpetajate ja ka vaimulike palka, leiame Rüssowi allkirja nii mõnigi kord palvekirjades raele. Seal ilmneb tema nimi ikka teiste seas esimesena. Nii nimetati teda lõpuks senioriks. Aga kõrgemale te ei jõudnud.

Paul Johanseni arvab, et Balthasar Rüssow pärinevat eesti soost. Ja ta on ka vihjanud mõnele asjaolule, mis teeb seda tõenäoliseks.

Meenub mõnegivõrra rootsi reformaatori ja riigisekretäri Olaus Petri “Svensk krönika”. Kuigi vaevalt on usutav, et Rüssow on seda lugenud. Hävitas ju Gustav Wasa, vihasena mõne arvustava koha üle, selle teose peaaegu viimseni ära. Üldiselt aga ehk võib oletada, et nii Petri kui ka Rüssow said erutust oma kroonika kirjutamiseks-koostamiseks lõpuks saksa humanismis jüngrilt ja Lutheri kaastööliselt Philipp Melanchtonilt, kes rõhutas ajaloo uurimise tähtsust. Rüssowi stuudiumi ajal seisis Melanchthoni kui “Saksamaa kasvataja” täht üsna kõrgel.

Mainitud eelmise sajandi harrastus: ajalugu, tõi ka kroonika uustrüki ja nimelt a. 1848 Riias (Kogus “Scriptorum rerum Livonicarum” II ja eriraamatuna ibid., 1857). Sellega on teos algkeeles kokku 4 korda ilmunud.

Esimest tõlget kõrgsaksa keelde mainib Friebe oma raamatus “Handbuch der Geschihte Lief-, Ehst- und Kurlands” (Sisseju. lk. 16), kus ta oma allikaid loetleb: “Sellest kroonikast oman mina käsikirjaga tõlget kõrgsaksa keelde, mis aga siiski näib olevat tehtud eelmisel (s.o. 17) sajandil.”

Oletavasti oli juba 17. sajandi algul säärane tõlge olemas. Sest tallinlane Nicolaus Specht pidas 1626 Wittenbergis kõne, nagu Cruse kirjutab, kus Specht ka Rüssowi kroonikat mainib, ära tuues üht kohta kõrgsaksa keeles.

Kuid esimene uuema aja ja esimene trükis avaldatud saksakeelne tõlge on ilmunud Tallinnas 1845, kirjastaja J. J. Koppelsoni juures. See pärineb Eduard Pabsti sulest. See on üldiselt küll täpne ja korralik töö, mõnest andestavast veast hoolimata. Nii on näit. Pabst alamsaksa sõna “geledematen” (mis tähendab Gliedmassen/kehaliikmed) tõlgitsenud “Geleitsmaaten-eiks” (kaastajaiks või kambameesteks). Ka on ta ühel kohal lausest osa välja jätnud. Kuna algtekstis, nagu tol ajal (16. sajandil) üldnähtuseks oli, interpunktsioon jääb kaunis hooletusse – keel on enam kõne- kui kirjakeel, seadis Pabost oma lauseid omaenda ära-nägemise järgi. Sellejuures tekkisid kohati peaaegu üle terve lehekülje ulatuvad lausemonstrumid – asjaolu, mis teeb selle tõlke väga raskesti loetavaks. Pabsti tõlke eelis on, et ta võrdleb üksikasjalikult esimest (1578. aasta) ja kolmandat (1584. aasta) trükki, tuues ära märkuste seas esimese trüki laiemaid-ulatuslikumaid väljendusi, või mainib, kus A-trükk lühema teksti toob. Olgu siin kohal mainitud, et meie tõlge umbes kolmel kohal kasutas võimalust A-tekstist mõndagi ülevõtmiseks C-teksti (1584. aastast). Need vähesed kohad on siis selle raamatu tekstis klambrite vahele pandud. Veel on Pabsti seletusest vähestes kohtades, kus Rüssowi tekstis pärisnimed tundusid kahtlastena, eriti vene sõjajuhtide nimed üle võetud, nagu Pabst neid samaaegseist vene raamatutest Liivimaa sõja üle eest leidis. Arvasime, et säärane teguviis on õige. See juhtus aga vaid harva.

Mõnede kroonikas kirikupühadega märgitud kuupäevade, koha- ja isikunimede puhul on tõlkijad vajalikkuse korral lisanud seletava märkuse, mis esineb vastavas kohas sulgudes ja on sellega eraldatav krooniku algtekstist.

Pabsti tõlke järgi tekkis ja ilmus 1879 kroonika vene keeles J. V. Cešihinilt; see olevat aga “mõnevõrra ebatäpseks osutunud”, nagu “Eesti bibliograafiline leksikon” ütleb (O.F.).

Sedasama ütleb mainitud leksikon ka esimesest eesti Rüssowi kroonika tõlkest, mida on teinud K. Leetberg (ilmunud Tartus 1920-1921). – Meil oli võimalust Leetbergi tööd võrrelda ja peame tunnistama, et selle keel ei võrdu enam praeguse aja keelega. See on osalt konarlik ja kohati otse vääriti tõlgitud. Toon näiteks kõige suurema vea esile. Sõna “Ratsverwandter” (mis täh. raeliige) tõlgib Leetberg enda arvates sõnasõnalt “raesugulaseks”. Sellest tekib otse naeruväärsus. Kohati, kus tal sõna puudub, võtab ta lihtsalt saksa sõna veidi muudetud eesti omaks. Nii ilmub tal sõna “mansrihter” saksa sõna “Mannsrichteri” asemel (Tuksasm: mõõgatimukas). – Nii oli küll praeguste eesti lugejate jaoks, kel on omaenda raskete üleelamiste ja kodumaa kaotamise tõttu eriline huvi vana Liivimaa sarnase saatuse vastu, täitsa uus ja algtekstile enam võrdne tõlge vaja.

See uus tõlge on valmistatud originaali ja Eduard Pabsti kõrgsaksa tõlke järgi. Peale selle aga on käsutusse võetud ülalmainitud 1848 Riias ilmunud Rüssowi kroonika 3. -nda trüki (aastat 1584) uustrükk. Sellele lisatud lühikene alamsaksa-kõrgsaksa sõnastik võimaldas veel mõnd parandust.

Ühes läti tõlkega, mis juba varemini on ilmunud, on siis see uus tõlge Balthasar Rüssowi “Liivimaa kroonika” viies trükis ilmunud, üldiselt aga kuues tõlge.

Hermann Stock

Kirjastus: Hotger, 1993

Vaata raamatut meie poes http://vanajahea.ee – Ajalugu/Eesti