Autor: Thomas Cerny

Saksa keelest tõlkinud Jüri Selirand

“Raamat langobardidest? Suurepärane idee!” Ajaloohulluna ja ajstute näitlikustajate rühma liikmena otsin õigupoolest alati ajajärke, mida pole veel piisavalt kujutatud kirjanduses või esitletud piisava atraktiivsusega. Muidugi kütkestavad viikingid, kõrg- ja hiliskeskaeg, kuid ma tahtsin siiski leida midagi veel ebatavalisemat. Niisiis miks mitte rahvasterändamise aeg ja varakeskaeg, mis lummasid mind juba lapsepõlves – üks haaravamaid ja huvitavamaid ajajärke, milles mind juba ammusest ajast on eriti võlunud langobardid. Loomulikult on langobard seegi, keda ma meie rühmas “kehastan”. Küllap pole seepärast üllatav, et mul ei olnudki eriti raske kirjutada raamatut sellest germaani hõimust.

Rudyard Kipling on kord öelnud niisuguse mõtte, et selliseid ajaloosündmusi, millest vestetakse lugusid, ei unustata.

Ajaloo kirjanduslikuks käsituseks pakub langobardide teema lausa ideaalseid võimalusi. Ollakse ju silmitsi tohutu hulga langobardide varaajast kõnelevate saagadega ja selle rahva rännakutest vestvate anekdootlike lugudega kuni sündmusteni nende kuningriigis Itaalias.

Kujundamaks tervikut võimalikult elavalt otsustasin (võib-olla innustatuna meie rühma püüdest “sukelduda” ajaloolisse sündmusesse) lasta langobardide lugu kirjeldada nende ajakaaslastel. Ja nii astuvad lugejad 6. sajandi langobardi hertsogi halli ning kuulavad salaja pealt rändlauliku pajatusi (1. peatükk), saavad 7. sajandi agara kirjadekirjutaja aderssaatideks (2. peatükk) ja osalevad Beneventumis seltskondlikul õhtusöögil, kus elavalt arutletakse langobardi ajaloo lõpu üle.

Et teatavasti keegi pole siin ilmas üksi, ja muidugi ei elanud ka langobardid muust maailmast isoleeritult, laskub ka käesolev raamat kohati üsnagi üksikasjalikult aregutesse ja sündmustesse, mis leidsid aset paralleelselt langobardide ajaga, viimastega aga enam või vähem vahetult kokku puutudes. Seejuures tuleb tegemist hunnide esiletõusmise ja rahvasterändamise algusega, frankide algmetega, Itaalia ajalooga enne langobardide sissetungi ja ülevaatega paavstide varaajaloost, kellele kui langobardide vihaseimatele vastastele saab enesestmõistetavalt osaks meie eriline tähelepanu.

Vaevalt leidub selles tekstis täpseid kuupäevi, et mitte lugejas esile kutsuda ajalooõpetuse (ja arvukate ajalooliste daatumite päheõppimise) vana koolikummitust. See-eest on raamatu lisas ära toodud põhjalik ajatabel. Samast leiate ka tekstis mainitud paikade nimistu (ja koos vanade, tekstis kasutatud nimedega ka nende tänapäevased vasted).

….

Järelsõna.

Langobardide ajalooga on kergem alustada, kui leida sobivat ajamomenti seda lõpetamiseks! Küll asuvad selle germaani hõimu algmed kohutavas ebaajaloolises udus, küll on võimatu teha kindlaks tema esimest ülesastumist täpselt määratava daatumiga, aga sellegipärast ilmus ta ükskord ajaloo valgusesse, formeerus, alustas oma rännakuid, andis endale nime, hertsogid, kuningad ja astus kontakti teiste rahvastega, kuigi enamiku meie sellekohaste teadmiste eest võlgneme tänu peaasjalikult legendaarsele ja osalt äärmiselt värvirõõmsalt kaunistatud langobardi pärimusele, mille õnnekombel pani kaheksandal sajandil huvitatud järeltulijate jaoks pärgamendile ajalookirjutaja Paulus Diaconus.

Aga kus on langobardide ajaloo lõpp? Mis ajast peale pole enam “langobarde”? Suveräänne Langobardide kuningriik kaob ajaloo ekraanilt Karl Suure eduka Itaalia-sõjaretkega aastal 774, niivõrd on siin antud kaalukas tsensuur, võib-olla sobiv moment lõpupunkti panemiseks. Kuid frankide võit ei muutnud vallutatud maakohtade elanike identiteeti. Karl, kes pärast 774. aastal lisas oma tiitlite hulgale uhkelt tähistuse rex Langobardorum, polnud oma vastaseid sugugi hävitanud, vaid ainult rikastanud euroopalikku Frangi riiki uue rahvaga, mis sellel täiesti erilisel juhtumil oli paljude langobardi aadlike kaastegevusel toimunud osalt isegi vabatahtlikult. Niisiis oli langobarde olemas veel ka pärast seda ajaloolist pöördepunkti.

Kuidas oli siiski asi üldiselt selle rahva identiteediga?

Kas polnud mitte toimunud algsete vallutajate kokkusulamine nende poolt valitsetud rooma põlisrahvastikuga? Kas polnud mitte tegemist kultuurilise vahetusega, mis tõstatab jällegi vältimatu küsimuse, kes kellelt rohkem üle võttis? Arvestades tõsiasja, et langobardid kasutasid algusest peale ära Itaalia olemasoleva infrastruktuuri, hiljem omaenda keele hooletusse jätsid ja end vähemalt dokumentides ladina keeles väljendasid, lisaks sellele võõrustajamaa paljud tavad ja kombed üle võtsid ja mitte just viimases järjekorras (nii märgib Paulus Diaconus) ka oma traditsonaalsest germaanilikust välimusest ja oma rõivastusest loobusid, tekib kahtlus, et kultuuriline mõjustamine kulges kaugeleulatuvalt ühes suunas.

Lühidalt öeldes – enamik neist kohandus. Kuuenda sajandi äsja sisserännanud, äsja üle mägede komberdanud langobardil oleks arvatavasti olnud suuri probleeme identifitseerimaks end samasugusena näiteks kaheksandal sajandil Mediolanumis elava hõimukaaslasega.

Järelikult: kelle vallutas, alistas või integreeris Karl Suur tegelikult, kas langobardid, roomlased, roomlaslikud langobardid? Ei või ju lootust kaotades otsustada tollaste aegade jaoks täiesti sobimatu mõiste “itaallased” kasuks.

Langobardide lõunapoolseimad hertsogkonnad eriti Beneventum (kuna Spoletium kiiresti toetus paavstlusele), kujutavad endast langobardide ajaloo lõpu suhtes omaette probleemi, sest Beneventumiga, mida frangid ei alistanud – vaatamata paavsti julgustustele ja üleskutsetele, vaid mis ainult äärmiselt lõtva sõltumatusse sattus (millest ta enda peagi taas vabastas) -, püsis tegelikult suveräänne Langobardi riik edasi.

Selle pealinna nimetamist “Pavia kaksikuks” (niisiis langobardide kuningalinnaks) võiks hinnata vaid ilmse poliitilise tähisena. Kus aga lõpeb siin langobardi ajaloo lõng?

Üheksandal sajandil lõid lahku Capua ja Salerno vürstiriigid ja üheteistkümnendal sajandil liideti kõik need piirkonnad riikidesse, mida lõid Lõuna-Itaalias (ja Sitsiilias) normannid.

Millal läks seal kaduma langobardi identiteet?

Juba väga vara, kaua enne põhjapoolse kuningriigi lõppu, oli alanud lõunalangobardide helleniseerumisprotsess (Karl Suur püüdis ju teatavasti Beneventumis kehtestatud seadust, mis pidi selle “laiduväärse” arengu peatama). Kultuuriline lähenemine Bütsantsile laabus lõunas kindlasti veel kiiremini ja selgemalt kui põhjas, kuigi jäädi bütsantslaste poliitiliseks vastaseks. Nii nagu riigi põhjaosas esinesid 570. aasta pannoonia-langobardi vallutaja ja kakssada aastat hiljem elanud Beneventumi elaniku vahel tohutud erinevused välimuses, mentaliteedis ja kultuurilistes nõudlustes.

Kultuurilise assimileerumise põhjal pole tihti lihtne identifitseerida langobardi kunsti selgeid tunnistusi. Pärast suhteliselt viljatut perioodi, mis järgnes Alboini vallutuse tõttu, kuid enamikel juhtudel võib parimal juhul rääkida segastiilist. Tellimus võis ju üldiselt tulla langobardide kuningalt, kuid tavaliselt pole võimalik öelda, kes töö lõpuks teostas, rooma või langobardi ehitusmeistrid, kunstnikud ja käsitöölised. Tekstis mainitud niinimetatud Pemmo altar Cividalest (joon. 10) on ses osas veel suhteliselt tänuväärne objekt, kuna selle ornamentika ja kujutised mõjuvad veel väga langobardlikult, kuigi motiivid on lähedased bütsantsi eeskujudele. Veel selgemini tuleb see nähtumus ilmsiks näiteks Püha Maarja stukkreljeefi juures Valles (Cividale) kaheksandast sajandist (joon 11). Pärinevatena küll langobardi-ajast, mõjuvad kujutatud figuurid oma õukonnarõivastuses täiesti bütsantslikena. Järgmiseks näiteks on freskod Püha Maarja Foris Portasest Põhja-Itaalia linnas Castelseprios, kus tegutsesid langobardide ajal teatavasti arvukad bütsantsi päritolu kunstnikud. Teosed, mis esitavad peatuspaiku Maarja ja Jeesuse elus, sealhulgas põgenemist Egiptusessse (joon. 12), loodi täielikult idarooma stiilis – kas bütsantsi kunstnike või nende poolt väljaõpetatud langobardide poolt, peab jääma lahtiseks. Kas on seepärast mõtet tähistada tegelikult langobardlikena freskosid (ja võrreldavaid töid), kuna nende loomispiirkond asus juhuslikult Langobardi riigi territooriumil?

Mõistatuslikuks on vaatlejale ka Izola Rizza aardeleiu hõbevaagna põhjamedaljon (ajast 600. aasta paiku). Tellija ja teostaja on ka sel juhtumil tundmatu.

Kujutisel on näha soomustatud ratsanikku, kes pistab odaga surnuks jalasõdalast sel ajal, kui üks teine juba surnuna maas lamab. Vastupidi kahetsusväärsetele jalaväelastele, kes üsna selgesti on ära tuntavad langobardidena, on odaga ratsaniku klassifitseerimine oluliselt raskem. Lähimana näib tõlgendus, et tegemist on bütsantslasega ja et vaagen on sellekohaselt bütsantsi (tellimus-) töö. Ometi on täpselt sama võimalik, et siin on kujutatud hästi varustatud langobardi ratsanikku. seda tõlgendust lubavad hobusejõhvidest tutiga kaunistatud lamellkiiver ja -soomusrüü. Mõlemaid kasutasid nii bütsantslased kui ka avaarid ja langobardid. Sama kehtib ka pika torkeoda kohta, mida ratsanik käsitseb. Mõeldagu näiteks loole lipukandjast Amalongist, kes ühe vastase oda otsa torkas ja õhku tõstis.

Põhilised teadmised neist langobardide relvastusesemetest, samuti ka ehetest ja tarbeasjadest ammutame nende kalmetest (joon. 13), nii ajast enne nende saabumist Itaaliasse kui ka osalt pärast seda, sest hauapanustekomma valitses kuni täieliku katoliiklustamiseni. Surnutele anti reisile sealmaailma sobival juhul kaasa erakordselt väärtuslikud esemed: naistele tihti kunstipärased juuksenõelad, kaelakeed, kinnised ja sõled, meestele tavaliselt relvad, näiteks ihaldusväärsed mõõgad (mida ei võinud endale lubada muidugi iga sõdalane), saxid (väikesed, üheteralised mõõgad või võitlusnoad), puidust ümarkilbid (millest kestsid üle aegade kilbikupal ja raudnaastud) ja odad (millest on säilinud otsikud). Leiti ka vööpandlaid ja – naaste, mille teostus võimaldab teha järeldusi moest ja seega valmistamise ajajärgust.

Hauapanuste kaasabil, teotatuna harva esinevatest piltkujutistest ja vihjetest kirjalikes allikates, on võimalik enam-vähem rekonstrueerida vähemalt varajaste langobardide ja langobardinnade välimus (joon. 8-10). Sellega seoses on igatahes väga kahju, et pole säilinud freskod, mida kuninganna Theodolinde (vastavalt Paulus Diaconusele) laskis valmistada oma palees Monzas ja mis öeldavasti kujutasid stseene langobardide ajaloost.

Langobardide edeneva katoliseerimisega langeb kokku ka Itaalia peaaegu kõigis kalmetes (mida dateeritakse aega pärast aastat 600) leitud kullast lehtristide (joon. 14) nähtavale ilmumine. Need suurel arvul valmistatud, õhukesed kuldplekist välja lõigatud ja varieeruvate mustritega kaunistatud artefaktid kujutavad langobardide matmispaikades võib-olla silmapaistvaimat nähtust. Enamasti “kreeka” tegumoes (see tähendab võrdselt pikkade harudega) kujundatud ristide harude otstes on näha augud, mis osutab sellele, et need olid kunagi õmmeldud riietusesemete peale, mis aga üle sajandite ei säilinud. Ikka veel pole selgitatud, kas need näitasid nende kandjaid juba eluajal katoliiklastena või tulid kasutusele eranditult matmisel, siis võimalikult õnnistust toovate “amulettide” funktsioonis.

Langobardide kohta öeldi, et nad olevat vallutuste teel Itaalias toonud maale iseloomuliku kaksikjaotuse, see tähendab Lääne- ja Kesk-Euroopa poole suunatud põhjapoolseks ja mediterraanselt kujundatud lõunapooleks. Seejuures tuleb loomulikult mõelda, et langobardid valdasid oluliselt rohkem kui ainult Itaalia põhjaosa ja nende piirkonnad ulatusid Roomast kaugele lõuna poole, kus mõistagi tuli kanda tugevamat Bütsantsi mõju.

Langobardide läbi põhjustatud dualism pidi seadma Itaalia jägneval ajal olukorda võtmaks sisse ainulaadse asendi vahendajana läänepoolse ja idapoolse Vahemere-ruumi kultuuride vahel.

Ka teistes valdkondades oli langobardide mõju tuntav veel kaua aega pärast nende kuningriigi hävingut. Nii oli näiteks Langobardi õigus kehtiv veel kaheteistkümnendasse sajandisse välja. Oma vastandlikkuse tõttu Bütsantsiga mõjustasid langobardid Itaalia suurte alade seostumist õhtumaise-keskaegse maailmaga, võtsid aga samaaegselt sisse sillaasendi Bütsantsi kultuurivara vahendamisel maadesse Alpidest põhja pool.

Neljateistkümnendal sajandil käsitleb Boccaccio “Dekameron” kolmanda päeva teises novellis fiktiivset kuninganna Theodolinde võrgutamislugu, ja langobardi ajaloo juurde kuulub arvukalt legende ja muinasjutte, eriti Friaulis (vanas Forum Iulii hertsogkonnas), nii näiteks õnnetust hertsoginnast Romildast või dramaatilisest kahevõitlusest mässulise hertsogi Rodgaudi ja Karl Suure paladiini Rolandi vahel.

Paljudes paikades Itaalia põhjaosas on mälestus langobardidest elavaks jäänud, ka kohanimes Lombardia/Lombardei, mida veel ikka kannab Itaalia regioon, mis varem oli langobardide valitsemiskeskus. Kuid ka Friaulis sattub üha taas selle rahva jälgedele, eriti Cividale linnas, ehitusmälestiste juures, muuseumis, aga ka võluvas Longobardo kohvikus.

Tänapäevases Itaalia keeles on üle neljasaja laensõna langobardi keelest, mis jällegi on eriti silmatorkav friauli murdes. Sellele lisanduvad arvukad kohanimed, mis on tagasi viidavad langobardi teriminile farae, nagu ka mitmesugused itaalia perekonnanimed nagu Catemari, Cataldo, Greppi et cetera, millel on samuti langobardi juured.

Langobardid omavad mõneski suhtes vahendaja asendi. Nad seostavad antiigi lõpu keskaja algusega. Nad on vastutavad keskajal (taas) toimunud ja veel täna püsivast suure kultuurimaa Itaalia seotusest ülejäänud Euroopaga.

Lühikeseks hetkeks ajaloos, kaheksandal sajandil, kui Hispaanias hävis Läänegooti riik ja Frangi riiki halvas Merovingide nõrkus, enne karolingide tõusu, nägi asi välja nii, nagu tõuseksid langobardid lääne juhtivaks jõuks. Nad asusid selleks kindlasti õigel kohal.

Kuid ajalugu oli nende vastu.

Kirjastus: Olion, 2004

Vaata ajalooraamatuid Euroopast meie poes: http://vanajahea.ee – Ajalugu/Euroopa