Autor: Seo Daeseok

Korea keelest tõlkinud Jinseok Seo

*

Sissejuhatus

Tänapäeva maailmas, kus etnilised piirid ähmastuvad ja huvi teiste kultuuride vastu kasvab, pole vist tarvis põhjendust, miks on vaja eestikeelset raamatut Korea vanadest pärimustest. Teame, et muinasjutud ja müüdid aitavad paremini mõista teiste rahvaste uskumussüsteemi, elufilosoofiat ning on ühtlasi võtmeks kaasaegse maailma mõistmisel. Müütides kirjeldatu tõepärasust on võimatu tõestada ning seal toimuvad sündmused näivad kuuluvat fantaasiamaailma, kuid ometigi on kõik rahvad müüte kogunud, säilitanud ning pärandanud neid järgmistele sugupõlvedele. Mütoloogia sai oluliseks uurimisvaldkonnaks tänu paljudele suurtele teadlastele, nagu Claude Levis-Strauss, Vladimir Propp, Mircea Eliade, kes tõendasid müütide tähendust ja väärtust. Kuigi müüdid võivad tunduda lapsikud ja ebaloogilised, on neis hinnalist teavet rahvaste mõtteviisi ja nende kauge mineviku kohta.

Loomulikult pole müüt oma väärtust kaotanud ka 21. sajandil, mil tehnoloogia areneb iga päevaga ning üha suurem tähtsus on virtuaalses maailmas toimuval. Näiteks Hollywoodi filmides, mis uhkeldavad üha võimsamate filmitrikkide, üha parema heli ja visuaalse pildiga, taasluuakse sedasama müütilist fantaasiamaailma. Ühtlasi leidub ikka ja jälle neid inimesi, kes soovivad tuua oma ellu vaheldust ja otsivad nii müütidest kui klassikalisest kirjandusest muinasmaailma saladusi. Müüt ja müütiline mõtlemine on ning jääb inimkonna lahutamatuks osaks.

Eurooplastel, kes on tuttavad peamiselt Kreeka, Rooma ja Egiptuse müütidega, ei ole nii lihtne mõista müüte teisest kultuuriruumist. Korea müüt, mille ajalugu võib mõõta 5000 aastaga, erineb suuresti eesti lugejale tuttavatest Euroopa müütidest, kus kangelased ja jumalad elavad teises, inimestest eraldi asuvas maailmas. Korea müütilised kangelased on meiesugused tavalised surelikud, kelle pole üleloomulikke võimeid nagu Zeusil või Heraklesel. Müütides toimuvad sündmused on kuupäevaliselt dateeritud nagu ajaloolised sündmused ning nad leiavad aset Korea poolsaarel, kus korealased praegugi elavad, aga mitte väljamõeldud maailmas. Nende müütide süžeed on sedavõrd lihtsad ja lühikesed, et klassikalise, Euroopas tuntud rahvajuttude liigituse põhjal saaks neid pidada muinasjuttudeks või legendideks.

Korea müüdid on paljuski seotud ajalooga. Tähtsamad kangelased sünnivad üleloomulikul viisil, aga müütides kirjeldatakse veel seda, kuidas nendest jumalikest tegelastest saavad kuningad või valitsejad – ning kuidas nad elavad kooskõlas inimeste maailmaga. Soome mütoloogia suure uurija Lauri Honko sõnul tuleb uurida, mismoodi kasutatakse müüte ühiskonnas, ja seda mitte standardiseeritud süsteemi järgi, vaid võttes arvesse piirkondlikke iseärasusi. Müüte uurides on oluline võrrelda emajärjekorras ühiskonnarühmas jumaliku korra kehtestamist käsitlevate maailma loomise müütide ja kosmogooniliste müütide üesehitust. Müütide kategooriseerimine sisu järgi on võimalik ainult mingi kindla perioodi kohta ja samas kultuuriareaalis. Sellist liigitamist ei saa kasutada folkloori puhul, mis on loodud ühiskonna erinevate liikmete poolt pika aja jooksul. Žanri iseloomustamisel pole kõige olulisem müütide vorm, vaid see, kuidas inimesed neist aru saavad. Müütide mõistmiseks pole oluline mitte stereotüüp, vaid vaatepunkt – see, kuidas rahvas neisse suhtub. Korealaste arusaama kohaselt on müüt lugu kas rahva esiisa sünnist või jumalate saabumisest maale ja ajaloo algaegadest. Müüdid aitavad mõista Korea rahva elufilosoofia ja mõttemaailma omapära, seetõttu omavad need lood laiemat tähendust kui muinasjutud või legendid. Korea müüte aitab paremini mõista tutvumine Korea geograafilise asendi, ajaloo, kultuuri ja usundiga.

*

Lühidalt Korea ajaloost

1285. aastal avaldatud kroonikas “Samgukjusa” (Kolme riigi annaalid) ning teistes Hiina ja Korea dokumentides on kirjutatud seda, et Korea ajalugu algas umbes 2333 eKr. Korealaste esivanemaks peetakse Danguni. Käesoleva raamatu esimeseks müüdiks ongi lugu Danguni sünnist ja tegevusest ning tegemist on ühtlasi kõige tüüpilisema rahva esiisast jutustava tekstiga. “Samgukjusa” kirjeldab, kuidas Taeva jumala poeg (Huanung) tuli maale koos teiste jumalatega ja ehitas jumala linna, mida hakkas laitmatult valitsema. Huanungi juurde tulid nõu küsima tiiger ja karu, kes soovisid saada inimesteks. Huanung andis neile küüslauku ja koirohtu ning käskis neil koopas elades saja päeva jooksul valgusest hoiduda. Tiigril polnud piisavalt kannatlikkust ja ta põgenes koopast, karu seevastu kannatas lõpuni. Temast sai naine Ungnjo. Huanung muutis end meheks, abiellus Ungnjoga, kes sünnitas talle poja, Danguni. Dangun rajas esimese kuningriigi, Džosoni – piirkonna Korea poolsaarel, mis kuulub praegu Hiinale. Kuna 14. sajandil rajati samanimelise dünastia kuningriik, hakati varasemat nimetama Godžosoniks (ehk Vanaks Džosoniks). Danguni lugu on sisult müüdiline, mitte ajalooline, ometigi on Vana Džosoni asutamisaasta üles tähendatud mitte ainult Korea, vaid ka tema naaberriigi Hiina ajaloolistes ürikutes. Seetõttu on väga tõenäoline, et sel ajalooperioodil rajatigi esimene riik. Kuigi korealased ei usu, et nad on karu ja jumala järeltulijad, võib müüdi sisu analüüsides järeldada, et tegemist oli kahe hõimu, karu asustava ja võõrsilt tulnud hõimu omavahelise ühinemisega. Tõenäoliselt soovis selle liiduga ühineda ka tiigrit kummardav hõim, aga neil see ei õnnestunud. Kuna tiiger ja karu olid vanas Koreas olnud jumalikud loomad, siis on selline tõlgendus väga tõenäoline. Informatsiooni Godžosoni kohta on väga vähe säilinud – teatakse ainult rajajat ja asutamise aastat. Leidub teisigi Godžosoni ajalooga seotud oletusi. Teised kroonikad annavad teada, et Dangun ei olnud ühe valitseja nimi, vaid sõna, mis tähistas Godžosoni valitsejat, seega on selle müüdi tegelane tõenäoliselt kõigi iidsete valitsejate koondportree.

Godžoson hävines lõplikult naaberhõimude rünnakutes aastal 108 eKr. Praegu tegelevad paljud teadlased tõsise uurimistööga, et luua müütidesse peidetud Godžosonist ülevaatlikumat ajaloolist  pilti. Pärast Godžosoni hävimist tekkisid uued riigid, mis võtsid üle Danguni valitsemise põhimõtted ja need said omakorda aluseks riigivalitsemisele keskaegses Koreas.

Umbes 70. aastaks eKr oli kujunenud mitu jõukat riiki, mis omakorda ühendasid enda külge väiksemaid hõime. Džumongi rajatud Gogurjo hõlmas Korea poolsaare põhjaosa ning praegust Mandžuuriat, valitseja Pak Hjokkose rajatud Silla Korea poolsaare kaguosa ja Bäkdže-nimeline riik edelaosa.

Silla ja Bäkdže regiooni on valitsenud Gaja konföderatsioon, mis tekkis kuue väiksema hõimu ühinemisel. Raamatus leidub Kim Suro müüt, mis kirjeldab kuue hõimu ühinemist. Gaja riik, mida hinnatakse väga kõrge kultuuritaseme tõttu, ühendati hiljem Sillaga. Selle raamatu esimene osa koosneb müütidest, mis pärinevad perioodist, mil need vanad riigid kujunesid. Vanas Koreas toimus territooriumi laiendamise nimel nende kolme riigi vahel pidevalt sõdu, kuid 7. sajandil ühendas Silla kõik kolm piirkonda (v.a. Gogurjo põhjaosa) ning lõppes kolme dünastia valitsusaeg. Sillal õnnestus see ühinemine tänu Hiina Tangi dünastiale, mistõttu Silla kinkis Vana Korea põhjaosa (mis kuulus Gogurjosse) Tangi dünastiale. Hiljem rajati sellesse piirkonda veel uus riik, Balhä. Ühendatud Silla hõlmas Korea poolsaare lõunaosa, Balhä aga poolsaare põhjaosa ja Mandžuuriat. Seda perioodi nimetatakse Põhja ja Lõuna perioodiks. Silla kuningriigi pealinnaks oli alguses Gjongdžu, kus siiamaani säilitatakse palju Silla ajalooga seonduvat kultuuripärandit. Balhä rajasid Gogurjost välja rännanud inimesed koos kohalike hõimudega, seega kandis Balhä edasi neid traditsioone, mis pärinesid Gogurjost. Sillast pärit aristokraat Uang Gon ühendas 918. aastal Silla Balhäga ja asutas sel moel Gorjo, Gorjo perioodil arenes kiiresti kaubandus ja idamaised kaubad jõudsid Araabia kaudu Euroopani. Sel ajal kuulsid ka eurooplased araablastelt, kellega toimus kaubavahetus, esimest korda Gorjo nime. Läänes hakati Gorjot nimetama Koreaks.

Praegune Korea on Gorjo kuningriigilt palju üle võtnud. Gorjo oli väga kuulus portselani valmistamise poolest ning nende tooteid peeti samaväärseks Hiina ja Jaapani kaupadega. Selle ajalooperioodil ilmusid maailmakroonikad “Samgukjusa” ja “Samguksagi”, mis said hindamatuteks ajaloolisteks dokumentideks ja pärandasid vanad müüdid edasi järgmisele põlvkonnale. Veel olulisem leiutis, mis andis suure panuse maailma kultuuripärandisse, oli maailma esimene rauast trükipress. Juba Gorjo perioodil hakati raamatu publitseerimiseks kasutama puu- ja rauatrükipresse. Siiamaani on säilinud vanim raamat “Buldžodžikdžišimtšejotšol” ehk lühidalt “Džikdži”, mis on välja antud 1377. aastal Tšongdžu linnas ja mis trükiti rauatrükis. See raamat kuulutas budismi ideid ja õpetusi. Originaali säilitatakse Prantsusmaal ja see on registreeritud UNESCO maailmapärandi nimekirjas. Niisiis on teos trükitud varem kui esimene raamat Euroopas, Gutenbergi piibel aastal 1455. On ajaloolisi tekste, mis annavad teada, et Koreas trükiti raamatuid juba enne “Džikdžit”, aga kahjuks on kõik need hävinenud. Kõige vanem siiani säilinud rauatrüki press pärineb XII sajandist. Rauatrüki leiutamine ei andnud kahjuks oma panust trükikunsti arengusse, kuna neid kasutati vaid budistlike tekstide avaldamiseks. Korea keele tähestikku hangõl´i ei  olnud veel leiutatud ja kasutusel olid ainult Hiina hieroglüüfid, mis olid lihtinimestele arusaamatud. Kuna suurem osa rahvast ei osanud lugeda ega kirjutada, avaldati raamatuid vähesel määral. Pärast sõjaväelist riigipööret (1170) valitsesid riiki umbes 60 aastat sõjaväelased, millele järgnes mongolit rünnak.

Gorjo periood lõppes 1392. aastal, pärast mida tuli võimule Korea viimane dünastia Džoson. Džosoni ajal pandi alus praegusele Koreale, mille ametlikuks pealinnaks sai Soul. Praeguse Korea territoorium kujunes välja just selle dünastia valitsuse ajal (1394-1910).

Suurim Džosoni-aegne saavutus oli hangõl´i leiutamine. Selle ajani laialt kasutuses olevad Hiina hieroglüüfid ei sobinud Korea keele struktuurile, sest hieroglüüfid tähistasid erinevalt korea tähestikust mitte hääldust, vaid tähendust. Seetõttu oli Koreas kirjaoskus Euroopast, kus kasutati ladina tähestikku, tunduvalt mahajäänum. Kuningas Sedžong Suure 1443. aastal leiutatud hangõl lõi võimalused selleks, et tavalised inimesed saaksid oma emakeeles lugema ja kirjutama õppida ja rajas sobilikud tingimused suulise tekstide kirjapanemiseks. Keskaegses Koreas oli paraku tavapärane Hiina kultuuri kõrgemalt hinnata, mistõttu hangõl´i kasutasid eeskätt naised või talurahvas, samal ajal aga aristrokraadid kasutasid jätkuvalt Hiina hieroglüüfe. Hangõl tuli laialdaselt kasutusele alles 19. sajandi lõpus. Džosoni dünastia kestis kuni 1910. aastani, mil Jaapan okupeeris Korea. Teise maailmasõja lõpul, aastal 1945 sai Jaapani valitsusaeg läbi. 1950. aastal lõhenes Korea kommunistliku ja demokraatliku valitsuse pooldajate vahel, mille tulemusel Korea poolsaar jagunes kaheks, kommunistlikuks Põhja-Koreaks ja demokraatlikuks Lõuna-Koreaks ning sellega katkes riigi ühine, 5000-aastane ajalugu. Mõlemad riigid on ometigi üks rahvas, kellel on ühine kultuuripärand.

Sisukord

Sissejuhatus

Lühidalt Korea ajaloost

Korea rahvausk ja šamanism

Korea geograafia

Kokkuvõtteks

Korea müüt

Asutamismüüdid

1. Danguni müüt

2. Džumongi müüt

3. Pak Hjokkose müüt

4. Kim Suro müüt

5. Sok Talhä müüt

6. Kim Aldži müüt

7. Samsongi müüt

Šamanistlikud müüdid

1. Loomislaul

2. Laul siru jumalatele

3. Palve päiksele ja kuule

4. Sogndžo laul

5. Laul Songdžu päritolust

6. Džesoki buddhade päritolu

7. Bari printsess

8. Tšilongi jumala müüt

9. Džangdža lugu

10. Lugu külalisest

Džedžu saare müüdid

1. Müüt Igongi päritolust

2. Müüt Samgongi päritolust

3. Müüt põllujumala päritolust

4. Müüt Džosõngi saadikutest

5. Müüt vanaema Samžini päritolust

6. Müüt Soguipo pühakoha päritolust

7. Müüt Tosani pühakoja päritolust

Korea mütoloogia ülevaade

Korea müüdi žanritunnustest ja sotsiaalsest tähendusruumist

Võrdlevaid märkusi. (Ülo Valk)

*

Kirjastus Tänapäev, 2011

*

Vaata raamatut meie poes: http://vanajahea.ee – Rahvaluule, muistendid/Mütoloogia