Eesti Raamat, 1973
Tõlkinud Inger Tamm

SÄÄSE TERVITUS

Mu neemetare polnud veel sedavõrd valmis, et sinna talveks jääda. Lõunapoolse inimese töö ei edene põhjapakases, kui külma peletajaks üksnes lõke või leest õhkava avatule soojus. Sellepärast olin lume maha sadades lõunasse sõitnud, aga juba varakevadel tõttasin tagasi.

Kui oli jäänud sõita kolmkümmend kilomeetrit, väljusin autost, tulvil ootusärevust. Siin ta oli — tuttav teeharu, mis Jäämere äärde viivalt peateelt kirdesse põikas, järvele, kus mu neem suveöödel nii rahulikult magab nagu hommikuunne suikunud järvekaur saunakalda tüünes vees.

Pika talve olin lõunas olnud, kus palmid sinitaevasse sirutuvad ja leekpuu suured punased õied tormi järel maad katavad. Ent mõtted viibisid neemel, süda igatses sinna.

Või oli mu igatsus liialdatud, olin ehk jälle oma tavalise reisikihu, rahutuse ohver ning mind ootas pettumus?

Teed jätkates tundsin sama mis kunagi varemalt. Siiamaani oli kodumaa loodus olnud kevadisem, maa peaaegu lumevaba, ja päike oli suutnud juba sedagi, et mändidest levis meeldivat vaigulõhna, suve lubadust.

Siin oli aga kõik teisiti.. Metsas, kus tundrakaskede seas üksikuid pedajaid kasvas, oli iga kilomeetriga üha rohkem lund, kuni kõik ääretusse valevusse uppus. Päikesepaistest hoolimata hõõgas näkku vahedat hingust, mis kandus siia järve vastaskaldal kõrguvate tundrute lumelt ja jäält.   .

Nii põhjas kui läänes, soode ning seljandike taga ääristas taevaranda lumiste tundrute katkematu kaar.

Tundsin pettumust. Miks olin jätnud päikeseküllase liivaranna, mida lõunamere lainehari silis? Miks polnud mul mahti peatuda Lõuna-Soomeski, kus ülased salus valendasid nagu tähesilmad taevas? Mis tõi, mind siia, sidus selle karmkülma maa külge?

Kummatigi oli mingi tundmatu jõud mu siia kandnud. Siia, ehitasin endale pesa, põhjalasse, kus igapäevast leiba tuli hankida põhjapõdrakasvatajate kombel külmast tundrust.

Külla jõudes jätkasin teed põhja suunas. Nüüd nägin oma tundrut, jää ja lume peidus järve ning neeme ja oma poolvalmis majakest.

Astusin naabri poole sisse ja mind võeti vastu nagu sugulast. See polnud küll veresugulus, aga ehk veelgi sügavam, sest hanged ja jää, Lapi kõnnud ning tundrud, kogu siinne ürgloodus ühendas meid.

Naaber tuli mind saatma, käes kogukas võti. Kitsast talvist rada mööda, mille äärtel kevadpäike oli lume juba madalamaks vajutanud, kõndisime ettevaatlikult üle lahejää. Nii jõudsime lühimat teed mu neemele, mille läänenõlvale olid talvetuisud mehekõrguse hange keerutanud, ja olimegi tare trepi ees.

Kui väike tundus mu tare nonde majade kõrval, kus olin talveööd mööda saatnud!

Tegime leesse tule. Algul ei tahtnud korsten küll tõmmata, sest talvekülm istus lõõrides. Aga männileek oli võidukas, soojendas koldekive ja meidki.

Panime kohvi tulele ja riputasime voodiriided sooja. Need polnudki rõsked, sest Lapi külm ei sisalda niiskust.

Naabri väike tüdruk tõi leiba, samavanune poiss teisest talust kala. Selline on siinne komme. Kui naaber tuleb pikalt reisilt, tuuakse talle suupoolist, öeldakse «tere tulemast».

Kui üksi jäin, vaatasin, kas hiired pole mu eluasemes pahandust teinud. Kõik oli laitmatult säilinud. Mürgist, mida olin kapi ja sängi alla pannud, olid alles ainult mõned terad. Siin kaugel põhjas, kus külm ei lase rottidel ega koiliblikatel sigineda, on hiired inimtühja elamu ainukeseks nuhtluseks.

Kui sobiv asupaik rändurile! Ei tarvitse, majakraami pärast muret tunda, naftaliini ega plekk-kaste hankida.

Peale elutoa olin kavandanud veel vahekoja ning kaks kambrit. Neist pisema sisetööd olid juba tehtud ja sealgi oli kraam puutumatult säilinud. Suurem kamber ei olnud veel valmis.

Majal oli ka kelder, kuhu viis toa põrandasse tehtud hingedega luuk. Olin jätnud keldrisse pisut toiduaineid ja mõne kartuli, prooviks, kas panipaik külma kestab. Luugi olin hoolikalt sulgenud ja katnud põdranahkadega. Olin ütlemata rõõmus, leides, et kelder on laitmatu. Kartulid ja muud toiduained polnud külmunud. Järve põhjavesi oli nii lähedal, et hoidis keldri sooja. Muud seletust ei mõistnud anda.

Tuppa levis õdusat soojust ning ma tundsin, et olen koju jõudnud. Vaikus ja aknaist vastuvaatav ääretu avarus. Pilk libises järve teisel kaldal kõrguvale tundrule. Võõrastus, mida olin tundnud kõrvalteele põigates, oli kadunud.

Ühtlasi tundsin millestki puudust, midagi oli võõrast. Ma polnud ju kella käima pannud. Sirutasin käe ja võtsin kappkella kroonkaunistuse tagant võtme, mis oli suur nagu käivitusvänt. Avasin klaasukse ja keerasin.

Viimseni mahakäinud pomm tõusis aeglaselt ning kellatudi rigises ja ragises nagu jooksvatõves eideke, heites ette, et olin ta hingematvasse talvepakasesse jätnud. Aga kui pomm juba küllalt kõrgel oli ja ma pendlile sõrmega hoogu andsin, lõpetas kell noomimise ja võttis elu sisse: tik-tak, tik-tak, pisut longates, kui pendel vasakult paremale liikus.

Kella tiksumine muudab tare veelgi hääletumaks, paneb vaikuse elama, avab rahule ukse.

Istusin palgist tehtud seinapingile ja äkki mõistsin, miks olin siia tulnud. Kogu mu olemus teadis seda, mõttesõnul seletamata.

Asusin end kodusemalt sisse seadma. Kui kohvrid olid lahti pakitud ja asjad kohale pandud, küpsetasin kala ja sõin. Tule jätkuks raiusin ka puid. Neis pisitoiminguis oli päev õhtusse kaldunud, nagu kellaosuteist märkasin. Kaugel lõunas oli sel kellaajal juba täiesti pime. Seal kukub päike pärast lühikest õhtuvärvide mängu äkki merre ning asemele laotub öö must samet. Aga siin ööd ei tulegi. On vaid hämarus, mis jälle päevavalguseks muundub, kui päike oma hetkeks pilutunud silmalaud avab ning otsekui kahetsedes vaatama ruttab, kuidas suur loodus on talve temata üle elanud.

Tõstsin leegi paistel soojenenud voodiriided kahekordsele narile ning tegin aseme valmis. Siis heitsin alumisele lavatsile. Ülemise laudpõhjale, mis oli alumisele katuseks, olin liiminud aknakleepimispaberi tükikesi, mille peale oli kritseldatud mõningaid mõtteid. Eelmisel suvel olin neid isegi geniaalseiks pidanud. Küünitasin kaela, et sõnu kokku lugeda. Muhelema ajas. Mullused mõttemõlgutused tundusid nii lapsikud.

Ärkasin sellest, et koer nügis mind ninaga. Looma käitumine reetis, et tulija pidi olema Samu. Lõunasse sõites olin koera Samu juurde jätnud. Nüüd oli ta jällenägemisrõõmust otse arust ära, sellepärast tahtiski näidata, et ei usalda isegi mu parimat sõpra, naabrit, kelle sammud kuuldusid trepilt.

Tõustes nägin, et kell oli juba üksteist. Oli öö, aga siiski niisama valge nagu lõunamaa pilvine päev.

Samu ütles, et ei tulnudki asja pärast. Tähtis ainult näha, kas ma ehk abi ei vaja. Panime koldesse männihalge ja puhusime söed põlema. Peagi oli meil kohv laual, nagu siinkandis mõnusaks kombeks.

Proovinud siit-sealt jutulõnga alustada, poetas Samu, et kevad on ukse ees ja põtrade asjus tuleks täna-homme tundrutaguses külas ära käia. Hang kannab ka kenasti! Taipasin, et Samu tuli õigupoolest küsima, kas ma ei tahaks kaasa sõita.

Teel siia ning ka aknast järve ja tundrut vaadeldes olin märganud, et kevad oli lume ja jää kallal juba veidi jõudu proovinud. Siis aga olid tulnud öökülmad, koos nendega hangetee.

Samu teadis, et ma tunnen siinseid olusid — lumeteed ei ole kauaks, üleöö on ta läinud/ pruugib kevadel vaid tõsisemalt lagedale astuda. Teadsin, et minuski pesitseb põhjalase iidne soov — kevadise reetee ootus. Siis võib siingi pilkase talvepimeduse ja pakase ahelad maha raputada.

Kui lumi kannab põtra ja rege, kulgeb sõit lennureisistki ladusamalt. Lennuk on õhu vang, hangel aga sõidutab põder sind läbi metsade ja maade, nagu laulusalm ütleb.

Samu teadis, et minagi mõistan: pole tark homseni viivitada. Sõita tuleb öösel, kui on külmem. Päeval võib päike juba nii soojalt paista, et lumi hakkab sisse vajuma. Samu ütluses, et ta asub teele homme, peitus salamõte: «Sa oled pikalt reisilt tulnud ja kindlasti väsinud. Aga sa ju igatsed oma kõnnu-Lapit näha. Teab kui kauaks lumeteed… Egas ma muidu.»

Otseküsimine oli Samule võõras, üksnes mõistu võis aru saada, et ta tuli minu poole, andmaks mulle võimalust kaasa sõita.

«On sul ka minu jaoks põder rakkes?» küsisin.

«Ega ei,» ütles Samu ja lisas ebaledes: «Ei teadnud, et tahad täna tulla.»

«Aga Tuoma käest saab?»

«Küll.» 

«Rääkisid talle?»

«Tuomas käis õhtul meil. Tal täna kütusevedu, muidu oleks ka tema sind vaatama tulnud.»

«Aga põdra sa ju küsisid ja see on Tuoma õuel juba sõiduvalmis, eks?»

«Sai küsitud küll. Mõtlesin, et kui sa ehk siiski… Aga kust sina seda …?»

«Sa ju teadsid, ma poleks naljalt andestanud, kui oleksid üksi läinud. Niipalju te mind ometi tunnete, vähemalt Tuomas… Mine too Tuoma poolt see põder ära, sean end kähku sõiduvalmis. Tule siis põtradega siia, mu kasukas ju, tead küll…»

Kui Lapimaale tulin, olin naaberkihelkonnast ostnud toreda hundinahkse kasuka — apteekri-kadunukese oma —, sest olin siin paaril ametimehel säherdust seljas näinud. See suure kraega pikk-kasukas osutus aga vägagi ebamugavaks. Ostes arvasin, et niisugusega tuleb toime ka tundrusõitudel. Aga ühegi põdrakasvataja seljas pole ma ei enne ega pärast hundi- või koeranahkset pikk-kasukat näinud. Sest põdraregi ei ole hobusaan, kuhu sõitja poeb raskes reisikasukas soojade lambanahkade alla ja kutsar võtab ohjad. Põdrakasvataja kasukaks on kerge põdra nahast pesk, sest sõitja peab juba liikuvasse rekke peale hüppama ning ise osavalt ja paindlikult poolmetsikut looma juhtima. Seepärast kirusin oma äpardunud ostu ikka ja jälle, kui sõit ees seisis, ometi oli korraliku lapi kasuka hankimine aastast teise lükkunud.

Samu teeskles ikka veel vastupuiklemist. Püüdis altki vedada, et näe, öö oli külm, hommik on ehk veel külmem ja päevaks ei tulegi sooja päikest. Mina aga ei taganenud ning palusin, et ta koera sõidu ajaks enda poole viiks.

Talveriided seisid mul tagakambris. Ma polnud selle valmistegemisega kiirustanud. Ajutiselt kasutasin ruumi aidana. Tõin sealt kõik sõiduks vajaliku. Flanellpesu ja paksud villased sokid panin leesooja. Koolutasin pehmeks nudukad — põdranahksed, kõvera ninaga lapi jalatsid —, aga esialgu ei pannud neid veel jalga. Nii olingi sõiduks valmis, kui Samu põtradega kaldajääle jõudis.

«Kas jalaheinu tõid?» küsisin, kui Samu sisse astus..

«Kuidas muidu,» muheles Samu ja tõstis nuduka põran- dalt. Istus lee ette järile ja hakkas süvenenult heinu jalatseisse toppima. See toiming nõuab lausa kaasasündinud oskust, milles lapi naisedki oma meeste, tundru põliste ränduriteni ei küüni. Samu oli selle töö peale meister, ja kui ma nudukad jalga tõmbasin ning nende madalad sääred eredavärviliste paeltega ümber jala nöörisin, tundus, kui oleksin pehmesse sooja urvalinnupessa astunud.

Öeldakse, et kevadel muutub põhjapõder laisaks. Ent vaevalt seda laiskuseks nimetada saab. Vintsutava talve järel on põdrad kõhnad ja väsinud, veoloomad kurnatud. Minema sööstavad tormilt nagu tuulispask, ent peagi aeglustub galopp traaviks või koguni käimiseks. Looduse poolt antud talvekasukas osutub kevadtalvel liiga soojaks ja võtab looma varsti lõõtsutama, sest nagu koeralgi puuduvad põdral higinäärmed. Ühtelugu tuleb neid traavile ergutada, nii et sõitjal sundimisest kuumgi hakkab. Aga kevadtalvel kulub kasukas marjaks ära öisel sõidul üle järve, eriti kui on tugev tuul vastu.

Põdrad on harjunud jooksma sügavasse ja pehmesse lumme sõidetud talveteel. Nüüd, kus meil tuli jäljetul lumel üle järve sõita, lõid nad puhuti kõhklema, kas suund on õige. Kord põikasid vasakule, kord paremale, siis võtsid vaistlikult õige suuna. Üle järve viiva talvetee kohal pööras minu põder äkki hüvakule ja kihutas nelja edasi. Peagi aga märkas ta, et ees sõitev Samu põder eemaldub teises suunas. Kus nüüd hakkas põdral kiire! Ta tegi järsu pöörde vasakule ja lendas nagu tuul.

Kalda lähedal oli päike juba lund sulatanud ja see oli klaassiledaks jäätunud. Siin lisasid põdrad kiirust, liuglesid üle jääpeegli, jalad laiali, vedasid siis saanid äkktõmbega hangetuisanud kaldajärsakust üles ja jäid seisma.

Me ei sundinud neid sõidule, andsime aega lõõtsutada ja vett lasta.

«Suvila pole sul ühtigi laita,» sõnas Samu, heites pilgu üle järve tagasi.

«Ära ütle suvila,» pahandasin. Selle sõna vastu tunnen lepitamatut vaenu, võiks öelda — «suvilaviha». Kui päratu palju on Soomes mahajäetud, hooldamata suvemaju looduse ilu rikkumas. Pahatihti juhtub, et neile ei leitagi ostjat, kui omanik sureb või käega lööb, kuna «unelmate loss» vastu ootusi sadade tülinatega kostitab.

Harva on mahajäetuse põhjuseks kõrge hind või asjaolu, et ostja ei näe koha ilu ehitaja silmadega. Niisugune suvehäärber lihtsalt ei vasta maainimese vajadustele. Ehitamisel pole silmas peetud argipäeva kodu, vaid jõudeaja veetmise mõnusid.

«See on popsihütt, mis esialgu veel teie adramaasse kuulub, alles maajagamisel saab minust peremees,» jätkasin. «Aga tagakamber on mõnus. Talvel võta kätte ja hakka või paate meisterdama. Ainult akent tuleks suuremaks teha, et paat lahedasti välja mahuks.»

«Ja hakkadki paate ehitama?» naeris Samu ja pakkus suitsu. «Või lõunamered tegid sust kohe paadimeistri! Aga kaugele sa nendega siin meie koskedes sõuad?»

Kui olime paberossid põlema saanud, seadsime end mugavasti sõidusuunas istuma, põtru aga veel minekule ei sundinud. Jutustasin lõunamerest: kuidas torm meritähti ja meduuse kaldale pillutab, tüünel veeväljal magavate suurte merikilpkonnade parvedest, delfiinide mängust …

Ei mäletagi, mida kõike talle lõunamaast pajatasin. Sellest hetkest on mällu talletunud üksnes Lapi ürgla, mida oma silme ees nägin. Lühikese öö punane ehakuma langes lumele lillaka varjuna. Tundrakaskede valged, veidralt väänulised tüved hõõgusid punakaina, taustaks okste- džungli tume sinine. Osa idataeva kristallpuhtast, põhjatust värvitusest katsid kinni siin-seal kasvavate mändide mustad ladvad, osa massiivselt kõrguva tundru pastell- kerge siluett. Missugune põhjatu, avarus laius ees ja taga, põhjas ja lõunas, kui mõnus oli karget mägiõhku sisse hingata nüüd, kui olin pool aastat siit ära olnud.

Alles siis, kui ma Samule rääkisin, kuidas pargivahid lõunas kõnniteile varisenud rusikasuurusi leekpuuõisi hommikuti palmiluudadega kokku pühivad, Samu hääl otsekui äratas mind lummusest ja ma taipasin, et räägin lõunamaast, kuigi ise mõtlen ainult Lapi kõnnust, mida nägin enda ees uskumatus värvide lõõsas.

Takkajärele mõistan, et püüdsin otsekui oma truudusetust õigustada, rääkides põhjalale lõunamaa võludest. Et kõnd ega Samu ei peaks mu kauast äraolekut mu enda, vaid pigem lõunamaa süüks. Olin olnud vaid kadunud poeg, kes oli nüüd kodutee leidnud.

«Seal siis polegi kevadet,» tegi Samu järelduse.

Alguses ma ei taibanud, mida Samu ütles, kuulsin ainult ta häält, mis äratas mu ree ette tukkuma jäänud põdragi.

«Ei ole kevadet?» kordasin.

«Muidugi ei ole,» kinnitas Samu. «Seal on ju õisi aasta läbi, kui ühed lehed maha langevad, kasvavad uued kohe asemele. Mis kevadet seal olla, saab!»

«Võiks ehk edasi sõita,» arvas ta viivu pärast.

On hobuseid, kes ei oska joosta nii, et nad ratsaniku põlvi puude vastu ei tao. Ka mõned põdrad ei oska saani tundrakaskedest eemal hoida ja sõitja saab tublisti mükse. Samu sõitis oma põdraga ees, minu põder sörkis täpselt jälgi mööda järele. Kui Samu põder puudest kena kaarega möödus, tegi seda ka minu oma ega tõmmanud rege vastu puud, nagu paljudel taga sõitvatel põtradel kombeks.

Nii võisin muretult rees istuda ning segamatult kõnnumaad vaadelda. Esimest korda nägin ja tajusin, kui otsatult värvirikas on kõnnumaa polaarala kevadel, hangetee ajal.

Lumikate oli ühtlane, mets hõre. Põdrad jooksid virgait, sest lähenesime nende suvisele söödatundrule. Kui see aga meist üha kaugemale lõunasse jäi, taipasid põdrad, et sinna neid ei viida, ja aeglustasid sammu. Jõudsime järve juurde, kuhu tundrunõlvalt oli rohkesti vett valgunud, nii et lumi oli sulanud ja klaasjaks jäätunud. Hüvakätt kõrgus tundur, vasakul järsk vaar. Tuli sõita üle järve, kuigi kartsime, kas põdrad siin oma jalgu ei murra. Vastaskaldale jõudnud, lasksime neil hinge tõmmata, ise aga heitsime pilgu tagasi, läbisime silmadega veel kord äsjase raske tee. Tundrukuppel, kuhu kevadpäike oli juba musti laike sulatanud, peegeldus järvejääl purpursena, madalamad nõlvad olid omandanud tumesinise varjundi. Päikesetõus andis loodusele uued värvid, pani kaame jää ning surnuvalge lume hõõguma.

Nüüd mõistsin, mida Samu oli mõelnud, öeldes, et lõunamaal pole kevadet. Päike tõuseb ja loojub seal nii kiiresti, looduse värvikangas on nagu valmina maha laotatud. Inimmeel ei jõua seal värvide vaheldumist tajuda ega tõusev päike esile manada põhjala unustamatut värvidemängu. Mõistsin, miks inimesed seal ilu ja õiekülluse keskel ohkavad:

«Cada dia lo mismo — iga päev ikka samasugune.» Ei olnud seal siinset vabadust, hangeteel lendu.

Igalt seljandikult avanes meile uus vaatepilt. Kihutasime üle soolagendike, läbi metsade, laskusime jõekallastelt jääle, liuglesime natuke aega vee uuristatud käänulisel teel ja tõusime jälle pervest üles. Siin-seal ehmus rabakana lendu, valge jänes kappas, põgenema, kuid jäi lagendiku teisel äärel meid uudistama. Kaks isast rebast jooksid sootasandikul emase järel. Päike ja kevad olid looduse äratanud.

Kaugelt tulles ei piisa sellest, et avad ukse ja astud üle läve. Kui oled naabreid külastanud, kaugemaidki tuttavaid vaatamas käinud — alles siis tunned, et oled koju jõudnud.

Tundrutaguses talus sai Samu pererahvaga peagi kaubale. Meile pakuti kohvi ja kehakinnitust. Seejärel sirutasime end pingile ja tegime väikese uinaku. Päev jõudis õhtule. Vahepeal joodi kohvi ja söödi, siis heitsime uuesti pingile. Pererahvas talitas Õues: naine käis lauda vahet, mees kandis oma ja meie põtradele samblikku ette. Minu lõunamaa-vested olid teretulnud vahepalaks.

Ajasime poole ööni mõnusat juttu, oodates, et ilm külmeneb, äga öökülma ei tulnud. Kuigi sõit ei kulgenud nii ladusalt kui eelmisel ööl, kandis lumi veel hästi nii põtra kui rege. Rees oli soe istuda, aga põtradel oli paks talvekasukas juba tublisti liiaks. Ületanud taas libeda järvejää, lõõtsutasid nad kogu kehast

«Teeks seal nõlvapaljakul õige lõkke üles?» ütlesin Samule. «Ega kodugi enam kaugel ole, aga oleks nii. tore jälle kord lageda taeva all kohvi juua.»

«Seda neh,» vastas Samu ja juhtis põdra paljaku suunas.

Peagi olid loomad rakkest lahti võetud ja me sidusime nad kaskede külge. Lõkketuli keerutas ninna tuttavat suitsulõhna. See tõi meelde need arvukad lõkked, mida me Samuga olime aastate jooksul tundrutel põletanud. Ning jälle maitses kohv oivaliselt, paremini kui laia maailma esinduskohvikuis.

Olin pererahvalt toidupoolist ostnud — katuseharjal kuivatatud, kevadtalve päikeses ja hangede lõõsas küpsenud põdraliha ning värsket, otse meie silme all ahjust võetud leiba. Lõikasime parajad praekäntsakad. Siis murdsime tundrakaskede küljest küllalt pikad oksad, vestsime teravaks ja pistsime lihatükid otsa. Oksa pöörates küpsetasime liha süte hõõguses. Isegi kõige osavam ja nupukam kokk ei suuda lihale seda maitset ja aroomi anda, mis tundrakaskede lõke, kui kuivatatud liha oskuslikult süte paistel hoida; nii et see ei kõrbe, vaid omas rasvas praadima hakkab ja uuesti mahlaseks muutub.

«Mäletad …?» küsis Samu tulle vahtides.

Muidugi mäletasin. Tollal, aastate eest, maitses põdraliha ehk veelgi paremini… Aga vastuse asemel küsisin omakorda:

«Samu, mäletad …?» See polnudki küsimus, sest teadsin väga hästi, et Samu mäletab. Tahtsin ainult meelde tuletada, sest kõnnulõkked pole hoopiski ajarüppe pillatud üksikud helmed. Elu liidab nad ühte mälestuste keeks, mida inimene vaikseil hardushetkil tänumeeli sõrmitseb.

Kui olime einestanud, avasime punase plekk-karbi ja toppisime piipudesse «Prince Albertit», ameerika tubakat. Seda karbikest kannan oma seljakotis alati kaasas, aga pruugin haruharva, üksnes meie ühistel retkedel. Kaua istusime sõnatult, mõeldes kumbki oma mõtteid. Söed hõõgasid soojust ja turjal oli juba hommikupäikest tunda. Põdradki olid muutunud rahulikuks ega kaapinud enam paljakuservalt samblikku. Nad olid end magama seadnud. Silmad poolsuletud, lamasid nad meie läheduses, puhkusest ja lõkkesoojast mõnu tundes.

«Kas mäletad…?» küsis Samu jälle, katkestades vaikuse.

Ta hakkas rääkima tollest retkest, mil olime viimaks ometi laululuikede jälile jõudnud, pärast seda, kui olime neid viis aastat üheskoos tundruretkedel asjatult otsinud. Samu meenutused peatusid Norra—Soome piiritundru nõlval veedetud varahommikustel tundidel. Tookord istusime samuti lõkke ääres ning suitsetasime sama tubakat, kolmandaks Norra laplane. Tulime mõttele tänada mu sõpra, ameeriklast, kes oli mulle pärast sõda, kui tubakast nappus, «Prince Albertit» saatnud. Seljapaunas leidus sobiv papitükk, millest meisterdasime postkaardi, ja igaüks meist kirjutas paar tervitussõna. Laplane võttis kaardi kaasa ja pani Norras posti. Too hetk vastu hommikut oli unustamatu. Kunagi varem polnud ma niisuguseid värve näinud. Kõikjal, kuhu päikesekiired ulatusid, värvus lumi karmiinpunaseks. Ainult seal, kuhu valgus veel ei küündinud tumedust võitma, säilis violetne ja sinine. Soodes ja orgudes helklesid sulaveeloikude ja jõgede lahvanduste peeglid. Missugune toonide sügavus, piirjoonte selgus!

Ent veel enam kui ärkava päeva värvikus jäi tollest hetkest mällu ülev tunne, mis näis siin läbi aastatuhandete valitsevat, kandudes minevikust tänasesse nii eht- sana, et minagi sellest osa sain. Siin pidi kahe riigi piir olema, aga kusagil ei olnud näha okastraati, tõkkepuud, kordonihoonet. Kellelgi meist kolmest polnud aimu, kust piir kulgeb.

«Kuule…» lausus Samu pärast lühikest vaikust.

Vaatasin talle küsivalt otsa.          ‘

«Enne suurt sula peaksin veel Outakkas käima,» sõnas Samu, heites uuriva pilgu ümbrusele ja päikesele, mis paistis eredalt, võimuvõtvalt. «Lumeteel näikse lõpp olevat. Öökülma ei tule. Kui nüüd, õige kiirustaks, oleks keskpäevaks Kirjakkajõel, öösel Outakkas ja ülehomme enne lõunat ehk kodumail tagasi. Ega sina ometi mõtle…»

«Mis sa minu pärast! Kodu kiviga visata.»

«Sul ju nõnda pikk reis seljataga… Aga kodus, pea meeles, lase põder tundrusse!»

Samas oligi Samu põder rakkes ja kappas metsatuka taha. Viitsin, aega seljakoti sättimise ja ree kohendamisega, tahtes põdrale mõista anda, et nüüd tuleb kaaslasest maha jääda. Seejärel tõin ta ree ette. Ent kui sõitma hakkasime, tahtis ta vägisi teise jälgi mööda minna. Ei aidanud muu, kui viskasin raske kasuka seljast ja hüppasin lumme. Pea lähedalt rihmast kinni hoides pöörasin põdra ringi ja viisin tükk maad käekõrval, mõista andmaks, et nüüdsest peale juhib teda minu käsk.

Taas rees istudes tundsin äkki, nagu sõidaksin keset südasuve. Mitte et päikesel oleks suvesoojust olnud, vaid süüdlaseks oli korraks mu põsele laskuva sääse vaevukuuldav pinin. Iseenesest nii tähtsusetu kõrvalseik. Arvan, et kui Samu oleks pininat kuulnud, poleks ta sõitu alustanud. Aga tema oli kõnnumaal meheks sirgunud, mina mitte.

SISUKORD

Sääse tervitus     5

Sula        15

Kas ilmsi või unenägu?   23

Sinine öö              30

Tiivulised sõbrad              40

Lapulised               51

Kihlused               64

Ehitajad                   72

Hõbelusikas        83

Vaar ja kass         95

Valgus                     108

Vari           115

«Kolmnurk»       128

Hopp! maailma!                141

Aasorg  157

Põhjapõdralehma sarved                                169

Hingekell                               181

Ninajälg aknaruudul                          189