Eesti Raamat, 1970
Rudolf Kulpa

EESSÕNA

Kanaka! Kui kaunilt see kõlab. Selle sõna on kujundanud Lõunamere saarte tõmmunahaliste asukate huuled ja nad tähistavad sellega iseendid. Kanaka ehk tangata tähendab inimest. Kuid eurooplased moonutasid selle sõna. Nad muutsid selle «kanakiks» ja andsid sõnale niiviisi halvustava kõrvalmaigu — selle moonutatud sõnaga nimetasid nad värvilisi, inimesi, kes nende arvates olid alaväärtuslikud. Nii oli see aastat viiskümmend tagasi, kuid isegi praegu ei ole selline käsitus veel täiesti kadunud. Kui ühe tõmmunahalise rahva kultuuri üle kaldutakse otsustama üksikute spetsiifiliste tunnuste põhjal ega arvestata kogu rahvuskultuuri kui tervikut, siis ei õpita seda rahvast tundma ega mõistma.

Käesolev raamat tahab «kanakis» näha kanakat, see on inimest, ja tema mõistmiseks kaasa aidata. Raamat on kirjutatud materjali põhjal, mis ma kogusin nende rahvaste kultuuri aastakümneid kestnud uurimisel, ja teadusliku töö kogemuste alusel, mis ma etnograafiamuuseumi töötajana omandasin. Ma ei kavatsenud koostada teaduslikku käsiraamatut, mis Okeaania rahvaste kohta käivat kogu faktilist materjali hõlmab. Ma tahtsin ainult anda kujutluse nende väga erinevate rahvaste kultuuri mitmekesisusest ja näidata, et iga kultuur, olgu see nii algeline kui tahes, omandab sajanditepikkuste kogemuste mõjul oma levikupiirkonnas kõige otstarbekama kuju, mis loob inimesele vajalikud elutingimused. Kuid arvestatud on ka neid tohutu suuri muutusi, mis kolonisatsiooniga seoses on toimunud pärismaistes kultuurides ja Lõunamere saarte inimestes enestes.

Kuna käesolev raamat ei ole määratud teadlastele, vaid eeskätt kõigile nendele, kes võõraste rahvaste vastu elavat huvi tunnevad, siis püüdsin ma oma esituslaadis võimalikult üldarusaadavates jääda ja nende rahvaste elu näitlike joonistuste ning fotodega illustreerida. Muidugi tuli mul vahetevahel ka mõningaid teaduslikke probleeme puudutada, et nende najal näidata, millistele raskustele tihtipeale etnograafiline uurimine põrkab ja kui tähtis on võõraste rahvaste ning nende kultuuride tundmine kogu inimkonna ajaloo paremini mõistmiseks. Sest need Lõunamere saarte elanikud on samasugused inimesed nagu meie, ka neil on sügavaid tundeid ja elavat mõistust, mis lubab neil mitte «kanakkidena», vaid meiega samaväärsete inimestena oma panuse anda inimkonna kultuuri.

Dr. Hans Damm

LÕUNAMERI, VAIKNE OOKEAN, LÕUNAMERE SAARTE ELANIKUD – ENAM KUI PARADOKS

Oli möödunud juba hulk päevi. Vasco Nez Balboa, üks paljudest seiklejaist, kes Kolumbuse kangelasteost ahvatletuna sõitis tundmatusse Uude Maailma, kus saavutas igasuguste intriigide abil võimu ja rikkuse, see mees oli jätnud selja taha malaariatiined mangroovisood Careta linna lähedal, Atlandi rannikul Kesk-Ameerikas. Mööda vaevu märgatavaid radasid ja alalises võitluses indiaani kassiikedega jõudis ta oma meestega üle Kordiljeeride. Mis sundis neid sellesse kahtlasesse avantüüri laskuma? — Kuidas see nüüd oligi, mida üks indiaanivürst neile ütles, enne kui nad teele asusid? «Te jõuate Tubanama kuninga riiki ja leiate seal oma kangesti ihaldatud kulda külluses. Aga siis näete te mäeaheliku harjalt teist merd, kus sõidavad niisugused laevad nagu teie omad!» Balboa kaaslastele võis neid sõnu kuuldes kullauim pähe lüüa, nagu seda nii tihti oli juba juhtunud, aga teda ennast jättis see külmaks. Tema tähelepanu köitsid sõnad, mida keegi tähele ei pannud: teine meri? Ja seal sõidavad laevad? Veel mingisugune uus meri?! Mis peitus nende sõnade taga? See saladus tuli selgitada.

Jõudis kätte 25. september 1513. a. Jälle algas mäkketõus ja mööduti indiaanlaste poolt mahajäetud hüttidest. Äkki, käratult nagu ikka, seisis indiaanlasest teejuht Balboa kõrval. «Sealt, tollelt mäelt näed sa merd!» Ja tõesti, nii see oligi. Mäe lagedalt tipult avanes hispaanlaste hämmastunud pilkudele ääretu veeväli. Veel kord söandas üks indiaani kassüke nende edasimarssi takistada, kuid hispaanlaste tulirelvad ja indiaanlaste jälitamiseks dresseeritud hirmsad verekoerad tegid tee kiiresti vabaks. 29. septembril jõudis Balboa koos oma kahekümne kuue kaaslasega senitundmatu ookeani rannikule. Pompoosse teatraalsusega astus Bai boa vahutavatesse voogudesse ja võttis enda valdusesse selle mar del sur’i Lõunamere. Teda niiviisi nimetada oli Balboal omamoodi õigus, sest ta nägi seda merd lõunakaares. Ja ometi oli see nimetus ebasobiv, koguni väär! Juba mõne aasta pärast tehti uusi avastusi ja saabusid täiendavad teated selle Lõunamere kohta, nagu seda veel nüüdki laialdaselt nimetatakse.

Fernao de Magalhes, sünnilt portugallane, astus hispaanlaste teenistusse, sest kaasmaalased olid tema au riivanud. Tal õnnestus uues suveräänis äratada huvi oma plaani vastu, mis tekitas terve revolutsiooni meresõidus. Tolleaegsete maailmariikide Hispaania ja Portugali vahel olid tüliõunaks väga ihaldatud Vürtsisaared, praegused Molukid, mis ei lasknud neid omavahel rahus elada. Vastupidi senisele tavale tahtis Magalhaes nendele saartele jõuda läänest, mida peeti küll võimalikuks, kuid mis ei olnud veel kellegi poolt tõestatud. See oli mäng pangale, sest ei Kolumbus ega ükski teine meresõitja ei suutnud Uue Maailma, Ameerika kaksikkontinendi, tõelist ulatust kindlaks teha. Kuid riskantne üritus õnnestus.

Sõites piki Lõuna-Ameerika idarannikut, jõudis Magalhaes tõepoolest selle mandri lõunatippu. Pärast kohutavat tormi, mis oleks laevad peaaegu hävitanud, läbis ta väina, millele hiljem anti tema nimi. 28. novembril 1520 jõudis ta suurde ookeani, mida eurooplastest nägi esimesena hispaanlane Balboa, kes selle Lõunamereks oli ristinud. Magalhaes sõitis kolme kuu ja kahekümne päevaga ühtki tormi nägemata üle selle hiiglaookeani ega osanud talle tabavamat nime anda kui mar pacifico — Vaikne ookean, nagu me teda ka tänapäeval nimetame. Sedagi nimetust ei saa õnnestunuks pidada, sest tihtipeale üllatavad meresõitjaid neil laiuskraadidel tormid ja isegi hirmsad taifuunid.

Olgu kuidas on, kas Lõunameri või Vaikne ookean — mõlemad nimetused on paradoksaalsed, faktidega vastuolus. Need nimed on õigustatud ainult suurte meresõitjate autoriteedi ja nende avastuste tõttu. Sellega on seletatav, et Vaikse ookeani saarte asukaid veel nüüdki üldiselt lõunameresaarlasteks nimetatakse, kuigi oleks juba aeg ka teaduslike tulemustega sammu pidada. Mõiste «lõunameresaarlased» manab esile kujutluse oma antropoloogiliselt ilmelt, keelelt ja kultuurilt ühtsest rahvastikust, kuid sellist pole iial eksisteerinud. Maadeavastajad, kes Hispaania, Portugali, Inglise, Prantsuse, Hollandi või Vene lipu all mööda Vaikset ookeani reisisid, märkasid õige pea mitmesuguseid erinevusi nende saarte üksikute rahvastikurühmade vahel.

Pärast seda kui keskaegsete kartograafide õige ähmane kujutlus terra australis incognita’st «tundmatust lõunamaast», muutus täpseks teadmiseks kindla kontuuriga uuest suurest kontinendist, millele 1830. aastal anti nimeks Austraalia, jagas prantslane Dumont d‘Urville, üks XIX sajandi kõige väljapaistvamaid maadeavastajaid, 1832. aastal kõik Lõunamere saared teaduslikust seisukohast Mikroneesiaks, Polüneesiaks ja Melaneesiaks. Need mõisted on ka praegu Vaikse ookeani saarte elanike etnograafia ja kultuuriajaloo uurimise aluseks. Tänapäeval jagame Lõunamere rahvad järgmistesse rühmadesse:

austraallased — tõmmunahalised pärismaalased (erinevalt valgetest kolonistidest, kes endid rahvusena samuti austraallasteks nimetavad);

mikroneeslased — elanikud Mikroneesia saarestikus, mis asub Uus-Gineast põhja pool, Palau ja Yapi saare vahel läänes ning Marshalli ja Gilberti saarte vahel idas;

polüneeslased elavad idapoolse Lõunamere laialipillatud saarterühmadel, mis hõlmavad hiiglasuure ala alates Fidži saartest  läänes kuni Lihavõttesaareni idas, Havai saarestikust põhjas kuni Uus-Meremaa kaksiksaareni lõunas;

melaneeslased elavad kõigil nendel Lõunamere suurtel saartel ja saarterühmadel, mis asuvad Uus-Ginea lähedal, nagu Uus-Britannia, Uus-Iirimaa, Saalomoni saared, Uus- Hebriidid ja Uus-Kaledoonia saar. Suuremate rühmadena asustavad melaneeslased ka Uus-Ginea põhja- ja kagu- rannikut ning selle saare laialdasi rannapiirkond! kuni Possessioni neemeni Paapua lahe ääres.

Kuid mis inimesed elavad Uus-Ginea sisemaal, Gröönimaa kõrval suuruselt teisel saarel maailmas? Saar ise meenutab oma kujult mingisugust ürgaegset hiiglalindu. Koloniaalse vallutuse käigus ja etnograafide, geograafide ning misjonäride teaduslike uurimiste tagajärjel õpiti järk-järgult üha enam tundma ka selle saare sisepiirkondi. Suuremastaabilistel kaartidel võib muidugi veel praegugi saare sisemuses rohkesti «valgeid laike» näha, kuid nad moodustavad siiski ainult tühise murdosa selle saare pindalast.

Kõikidest rannikuosadest sisemaale teostatud ekspeditsioonid ja mitmed risti-põiki läbireisid (tänapäeval on need lennukiga hoopis kiiremini ja mugavamalt läbiviidavad kui kunagi aeglaselt liikuvate kandjate karavanidega) on tunduvalt laiendanud meie teadmisi selle saare rahvastiku koosseisu kohta. Seejuures selgus, et rahvastiku põhimass saare siseosas erines täiesti nii antropoloogiliselt kui ka keelelt ja kultuurilt melaneeslaste hõimudest rannikul. Juba hulk aastakümneid enne eurooplaste saabumist olid malai meresõitjad Uus-Ginea sisemaa hõimudega kaubavahetuses ja röövisid üksikutest küladest elanikke orjadeks. Malailased nimetasid neid mustanahalisi inimesi nende käharate juuste pärast paapuateks ja hiljem hakati nii nimetama kogu Uus-Ginea sisemaa elanikke. Teaduslik uurimine tegi varsti kindlaks, et «paapuad» võis olla ainult kogumõiste rahvastikuelemendi jaoks, kes täielikult melaneeslastest erines.

Paapuad ei ole ainukesed sisemaaelanikud, kuigi nad moodustavad nende põhimassi. Sisemaal, Uus-Ginea keskel asetseb mäeahelik, mis moodustab otsekui selle linnu- kujulise saare selgroo, ja selle nõlvadel elavad suuremate või vähemate rühmadena väiksekasvulised inimesed, nõndanimetatud pügmeed. Hollandi antropoloogide järgi on nad väga vana pärisrahva jäänused, kes tõenäoliselt on suguluses samasuguste väiksekasvuliste rahvakillukestega Lõuna-Aasias.

Alates XVI sajandist hakkas saarte pärisrahvaste hulk pidevalt kahanema ja kohati isegi hirmuäratavalt kiiresti. Alles kõige viimasel ajal õnnestus seda protsessi mitmesuguste abinõudega tõkestada, kuid üksikute saarte rahvaste väljasuremist ei saanud siiski enam peatada (morioorid Chathami saarel, pärismaalased Lihavõttesaarel). Euroopa koloniaalajastul ilmusid Lõunamere saartele mitte ainult mitmesugustest rahvustest eurooplased, vaid ka eksootiliste rahvaste esindajad, kes asusid sinna elama kas kaupmeestena (hiinlased) või töölistena eurooplaste istandustes (indialased, malailased). Nii erinevate inimrasside kooselu tingis segavereliste, mestiitside näol uue rahvastikuelemendi tekkimise. Vastavad arvud annavad selle protsessi käigust selge pildi (vt. lisa raamatu lõpus).

Kuid arvud annavad ainult kahvatu kujutluse sellest pöördest, mis toimus eurooplaste kolonisatsiooni tagajärjel kogu pärismaalaste kultuuris. Kõigil nendel saartel, kus pärismaalased moodustavad vähemiku, on nende rahvaste vana traditsiooniline kultuur üha enam ja enam kadumas. Kuid isegi neil saartel, kus eurooplased ei ole arvuliselt veel ülekaalus, käib pärismaalaste algupärase kultuuri lagunemisprotsess ja koloniaalvõimud oma administratiivsete korraldustega aitavad seda koguni kiirendada. Seepärast, kui me tahame mõista seda uut, mis hakkas möödunud sajandi keskpaiku Lõunamere saartel arenema, tuleb meil nende pärismaalaste kultuuride tundmaõppimisega rutata.

AUSTRAALLASED

KIVIRIISTAD KUI AJALOODOKUMEMDID

Austraalia kui kõige väiksem kontinent ei pakkunud esimestele valgetele asukatele mitte midagi ahvatlevat, kuigi mõni sajand hiljem tõmbas ta oma rikkalike maapõuevaradega paljusid eurooplasi nagu magnet ligi. Ent loomuliku looduskaitsealana, kus olid säilinud muinasaegsed, mujal juba ammu väljasurnud looma- ja taimevormide elusad esindajad, äratas ta kohe rohkem kui ükski teine mander enda vastu huvi. Teistest mandrimassiividest juba juura ajastul toimunud eraldumise tõttu säilisid siin taimed ja loomad, kes mujal olid välja surnud juba aastatuhandeid tagasi ja esinesid ainult fossiilidena. Sellistest taime- ja loomaliikidest nimetame ainult omapäraseid rõhtpuid ja puukujulisi osje, munevaid imetajaid nagu sipelgasiil ja nokkloom, samuti kukkurloomi nagu känguru, vombat ja teised. Sama võib väita ka Austraalia pärismaalaste kohta, kes nii oma antropoloogilises üldilmes kui ka kultuurivormis on mitmeid arhailisi jooni säilitanud.

Millal inimene Austraalia mandrile ilmus, selle küsimuse suhtes valitsevad ikka veel suured lahkarvamused, sest arheoloogilised uurimised algasid siin alles viimastel aastakümnetel ja seepärast pole ka nii rikkalikku faktilist materjali, nagu on Euroopa arheoloogial. Warrnambooli lähedal Victoria osariigis leiti 1890. a. väga sügavalt inimese jala ja istmiku jäljenditega liivakiviplaat.  See leid ei lahendanud küsimust, kas Austraalia oli juba tertsiaar- ajastul inimeste poolt asustatud, nagu omal ajal oletati. Kuid viimastel aastatel leitud fossiilsed inimkoljud lubavad arvata, et inimesed elasid Austraalias juba mitmed aastatuhanded tagasi. Need koljud leiti Talgais, Darling Downsi kiltmaal (Lõuna-Queensland), Cohunas Murray jõe lähedal ja Keiloris, mitte kaugel Melbourne’ist. Nad avastati kihtides, mis ajaliselt vastasid Ngandongi inimese koljudele (Jaava saarel), ja pole kahtlust, et nad kuulusid tänapäeva Homo sapiens’i tüüpi inimestele. Göttingeni antropoloog Heberer arvab, et noid protoaustraallasi, nagu neid üldiselt tavatsetakse nimetada, ei saa pidada Austraalias iseseisvalt tekkinud inimsoo eri haruks; vaid nad on. tulnud Aasia mingist vanast sapiens-ürginimeste levikutsentrumist indoaustraalia maaühenduse kaudu Austraaliasse. See Hebereri oletus toetub Jaava saarel tehtud esiajaloolistele antropoloogilistele leidudele, mis sisaldavad Solo ja Wadjaki inimese jäänuseid. Mõlemad on tüübilt austraallastele lähemal kui neandertallasele.

Leitud koljude arheoloogilise vanuse määramisel lähevad üksikute uurijate arvamused lahku. Kuid kõige tagasihoidlikumate arvestuste järgi asustasid austraallased kontinendi vähemalt kuus tuhat aastat tagasi.

Ka etnograafilised leiud kinnitavad oletust, et austraallased rändasid oma praegustesse asupaikadesse tol ajal, mil Aasia ja Austraalia vahel oli veel maismaaühendus. Austraallastele oli meresõit täiesti tundmatu. Ka nende pärimustes ei leidu midagi, mis räägiks meresõiduriistade kasutamisest varasematel aegadel. Tõsi küll, üksikud rannaäärsed hõimud kasutasid veesõidukeid, kuid need olid kõige algelisemad kaluripaadid, millel keegi ei riskinud avamerele minna. Stabiilsemad paadid ilmusid aust- raallastel hoopis hiljem malailaste mõjul. Kuna pleistot- seeni ajastul Torresi väina tekkimise tagajärjel maismaaühendus Austraalia ja Uus-Ginea vahel katkes, siis võisid inimesed, kellele meresõit oli tundmatu, Austraalia kontinendile ainult enne seda perioodi sattuda.

Et koos nimetatud koljuleidudega ei tulnud mingeid kiviriistu päevavalgele ja kihid, kust nad välja kaevati, ei ole geoloogiliselt küllaldase täpsusega dateeritavad, siis osutus nende eelajalooliste leidude absoluutse vanuse määramine raskeks. Moodsate meetoditega arheoloogilised kaevamised algasid Austraalias võrdlemisi hiljaaegu. Igatahes ei luba senised leiud veel mingit kindlat dateerimist, eriti just rikkalikud maapealsed leiud, millele on satutud kõikjal üle kogu kontinendi.

Aga kuna protoaustraallaste Aasia-päritolu tuleb paleontoloogide arvates pidada kaheldamatuks, siis on Austraalia kiviriistade klassifitseerimine Lõuna-Aasia analoogiliste, kuid täpsemalt dateeritavate leidudega võrdlemise alusel võimalik.

Eriti tähtsad on leiud Kängurusaarelt (Adelaide’ist edelas), kus juba esimeste eurooplaste maabumise ajal (1802) austraallasi enam ei olnud, ja samuti leiud Tartanga saarelt, Murray jõe suudmes. Siin leiti kiviriistu (kõõvitsaid, kaabikuid, pihukirveid), mis on valmistatud kivituumikutest ja ainult ühelt küljelt teravdatud, täpselt samasuguseid, nagu need esinevad Kagu-Aasia esiajaloolistes kultuurides (Tong- king, Malaka, Sumatra). Kõik need erinevad leiud kuuluvad Viini etnograafi Fürer- Haimendorfi järgi kogu Kagu-Aasias levinud esiajaloolisesse kultuuri, mille kõige lõunapoolsemaks haruks on Austraalia.

Kui mitmekesine oli Austraalia hõimude esiajalooline kultuur, seda näitavad uuemad arheoloogilised kaevamised ühe kaljueendi all Devon Downsis Murray jõe ääres. Ühel sellisel kaevamisel kuni viie meetri sügavuseni avastasid uurijad üksteist kultuurkihti! Kõige alumises kihis leiti «juhtvormina» lehekujulised, ühelt küljelt teravdatud 16 kuni 35 millimeetrit pikad kivist teravikud, mis sarnanesid alles mõned’ aastakümned tagasi kasutatud varrega varustatud nn. «pirridega», kõõvitsatega. Nooremates kihtides leiti nende asemel pisut väiksemaid poolümaraid kivikõõvitsaid, mis nn. «tuladena» olid kuni viimase ajani tarvitusel. Selline kihtide mitmekesisus peegeldab väga dramaatilisi sündmusi, mis esiajaloolisel ajal enne eurooplaste tulekut selles piirkonnas aset leidsid. Vanema niinimetatud «pirrikultuuri» asendas ja tõrjus välja «tula»-tööriistade kultuur. Analoogiliste kiviriistade puudumine Lõuna- Aasias teeb esialgu nende tähtsate leidude täpsema dateerimise võimatuks.

Sama kehtib ka arvukate maapealsete leidude suhtes. Selliste hulka kuuluvad nn. veerkivikirved Uus-Lõuna- Walesist. Need on ovaalsed, veest siledaks uhutud kivid, mis esinevad kuivanud jõesängides. Säärased veerkivid olid inimesele teretulnud, sest neid tarvitses ainult ühelt küljelt teravdada ja tööriist oli valmis. Arvatakse, et sellist tööriista, mis samal kujul esineb nn. Bacsoni kultuuris Kagu-Aasias, kasutati pihukirvena just nii, nagu see oli viisiks muistses Euroopas mesoliitikumi lõpul ja neoliitikumi algul.

Hoopis rohkem levinud olid veerkivikirved, mis olid küll rohmakalt välja tahutud, kuid see-eest mõlemalt poolt lihvitud lõiketeraga. Need kiviriistad kuuluvad koloniseerimiseelsesse aega, sest neid esineb tihti jäätmehunnikutes, mis pärinevad varaajaloolisest perioodist. Sama tüüpi kivikirveid leiti Bacsoni massiivi nooremates kihtides Kirde-Tongkingis (Vietnam). Spetsialistide arvates kuuluvad need III aastatuhande teise poolde e. m. a. Kui eeldada, et muistse Austraalia ja muistse Vietnami vormid on omavahel seoses, siis oleks austraallaste kultuuri tekkeaeg sellega dateeritud. Üksikud hõimud kasutasid sääraseid kivikirveid veel isegi koloniaalajal — need olid kõige lihtsamal viisil puuoksast aasa abil varretatud.

Puuoksast painutatud aasa kinnitamiseks leiti nn. soon- kirve näol ideaalne lahendus, sest kirvepärasse tehtud soon ei lasknud aasal maha libiseda ja hoidis tööriista kõvasti kinni. Kuid selliseid kivikirveid kasutati ainult mõnes paigas Ida-, Lõuna- ja Kesk-Austraalias. Seda tüüpi kivikirved ei ole Austraaliale omased. Nende vasteid on leitud kaevamistel Malaka poolsaare läänerannikul.

On märkimisväärne, et Austraalia varajase neoliitikumi leidude hulgas esineb ka teisi lihtsaid terariistu, mille tera pole lihvitud, vaid ainult kergelt tahutud, kuid siiski tunduvalt paremini kui paleoliitikumi terariistadel. Nii leiti varaajaloolistes jäätmehunnikutes jõemunakatest valmistatud väga väikseid noakesi, mis praegustele pärismaalastele on tundmatud. Koloniaalajastul kasutati lihvitud teraga ja aasvarrega kivikirveste kõrval ka kolmnurkse läbilõikega väga pika tahutud teraga kivinuge, mille pidemeosa oli puuvaiguga kokku määritud.

Tähelepanuvääriva tehnilise meisterlikkusega valmistasid Loode-Austraalia hõimud loorberilehekujulisi odaotsi. Kui pärismaalastele kergesti töödeldava materjalina muutus kättesaadavaks eurooplaste pudeliklaas, mida nad leidsid rikkalikult valgete kolonisaatorite viskipudelite näol, valmistasid nad klaasist odaotsi, mis oma viimistluse poolest ei jää Euroopa Solutr-ajastu inimese kivi- teravikkudest mitte sugugi maha.

Edela- ja Kagu-Austraalias oli olukord enne koloniaalaega hoopis teine: seal kaeti puuodade teravikud paksu vaigukihiga, millesse torgati väikesed kivikillukesed. Niisuguste kivikillukeste sagedased leiud lasevad oletada, et nende kasutamine oli varemalt väga laialt levinud. Seega pole siin sugugi tegemist ainult kohalikkude erinevustega, mis iseloomustavad nende Austraalia kultuuride varaajalugu. Pigem tuleb eeldada, nagu seda kinnitavad kiviriistade leiud, et väga kauges minevikus rändasid mitmesugused austraallaste etnilised rühmad koos oma kultuuriliste iseärasustega sellele kontinendile väljastpoolt sisse.

Seevastu ei näe me samasugust ajaloolist kihistumist nii selgel kujul austraallaste antropoloogilises üldpildis, kuigi ka siin on teatavad erinevused olemas. Austraallased on üldiselt keskmist kasvu. Mehed on keskmiselt 167 kuni 168 sentimeetrit pikad, naised on pisut väiksemad. Seevastu ida- ja põhjapoolsetes hõimudes on meeste pikkuseks 170 kuni 175 sentimeetrit. Austraallaste iseloomulikeks tunnusteks on pikad sihvakad jäsemed ja silmatorkav kõhnus, kuid põhjas, kus elutingimused on soodsamad, ei ole pärismaalased nii kõhetud nagu lõunas.

Austraallase pea on tavaliselt piklik ja tihedate mustade, laineliste, mõnikord kergesti käharduvate juustega kaetud. Seega erinevad need juuksed Aafrika neegrite juustest täielikult. Juba ainult see tõsiasi kinnitab, et Austraalia avastamise päevil tekkinud nimetuse «Austraalia neegrid» kasutamine ei ole mitte millegagi õigustatud. Austraallase nägu iseloomustavad sügaval asetsevad silmad, nende kohal laiad mõhakad kulmud ja tugevasti lamendunud nina. Lõunapoolsetel hõimudel on need tunnused hoopis silmatorkavamad kui põhjapoolsetel. Austraallaste nahk on värvuselt šokolaadpruun, kuid esineb ka pruuni heledamaid ja tumedamaid varjundeid.

Kui varemalt antropoloogid arvasid austraallasi teatava sarnasuse alusel eurooplastega (näit, juuksed) «kaukaasia rassi», siis tänapäeval peavad antropoloogid austraallasi ainult inimkonna niinimetatud suure negroidse rassi (ehk sellega mõistelt identse «musta rassi») «vahevormiks». Bioloogiliselt on austraallaste kõige lähemateks sugulasteks todad ja mundad — draviidi tõmmunahalised suguharud Lõuna-India Malabari rannikul. Seega on austraallaste side Lõuna-Aasia   rahvastega ilmne ka bioloogiliselt.

Üksikute kultuurirühmade erinevus, mis ilmneb juba varaajaloolistes leidudes, avaldub eriti selgesti Austraalia keelte võrdlemisel. Neid erinevusi käsitlevad paater Wilhelm Schmidti uurimused, kes oli juhtiva saksakeelse etnograafilise ajakirja «Anthropos» asutaja. W. Schmidti suurimaks teeneks on see, et ta võttis esimesena enda peale suurt julgust ja piiritut vaeva nõudva töö — Austraalia hõimude sõnavara võrdleva läbitöötamise. Seejuures leidis W. Schmidt, et Põhja- ja Lõuna-Austraalia keeled erinevad väga oluliselt ja nimelt: Lõuna-Austraalia keeltes kasutatakse genitiivi postpositsioonis, Põhja-Austraalia keeltes aga mitte. Esimesed ütlevad näiteks — maja isa (oma), teised aga — isa maja. Nende keelerühmade leviku- piir kulgeb W. Schmidti järgi järgmiselt: alates Austraalia lääneranniku punktist Roebucki lahest pisut lõuna pool ja sealt itta kuni mandri tsentrini, siis edasi lõunasse kuni punktini, mis asub Eyre‘i järvest loode pool, ja sellest edasi üles kirdesse ning mööda 16. lõunalaiust idarannikuni.

Kasutades oma lingvistlikes uurimustes hõimude klassi- fitseerimist «kultuuripiirkondade» järgi, jõudis Wilhelm Schmidt järeldusele, et Lõuna-Austraalia keeled jagunevad mitmesse rühma, millede hulgas niinimetatud Victoria keeled on kõige vanemad. W. Schmidti teooria järgi toimus kõigi nende keelte sissetung Austraaliasse Torresi väina saarte ja Yorgi poolsaare kõige põhjapoolsema tipu kaudu. Hiljem tungis Kesk-Austraaliasse uus keelerühm, mis tõrjus Lõuna-Austraalia keeled nende praegustesse piiridesse, kus toimus mõlema keelerühma segunemine ja tekkis uus keelerühm.

Põhja-Austraalia keeltes ei leidnud W. Schmidt mingit seesmist sugulust. Tema poolt loodud keelte klassifikatsioon, mis lähtus sõnalõpust (kas konsonant või vokaal), vaadati hilisemate uurijate poolt uuesti läbi, kuid Schmidti Austraalia keelte klassifikatsioon ajalooliste kihistuste järgi jäi püsima.  Vahepeal uuris Austraalia keelte põhjalik tundja, Austraalia teadlane Capell olemasoleva keelematerjali veelgi hoolikamalt ja tagajärjekamalt läbi. Ta jagab Austraalia keeled territoriaalsetesse rühmadesse: Põhja-Kimberley, Kagu-Austraalia, Kesk-Austraalia, Põhja- ja Kesk-Queenslandi ning Uus-Lõuna-Walesi keskosa rühma. Kõiki neid keelerühmi peab Capell ainult teatava «üheainsa tüübi variatsioonideks». Kuid isegi Capell ei ole suutnud määrata, millisesse maailma keelte perekonda Austraalia keeled kuuluvad. Ühes oma teoses ta vihjab, et tänapäeval ei saa enam pidada päris absurdseks hüpoteesi, et austraallased ja nende kultuur pärinevad Indiast. Sellest võib järeldada, et ta eeldab Austraalia keelte ja mõnede India keelte sugulust.

Kuigi antropoloogilistele andmetele toetuvat austraallaste ajaloo periodiseerimist veel ei ole, kuigi ka lingvistid pole oma viimast sõna öelnud ja kirjalikud ürikud puuduvad, on Austraalia asustamise ajalooline protsess siiski igati jälgitav esiajalooliste leidude põhjal, samuti tolle materiaalse ja vaimse kultuuripärandi alusel, mis XIX sajandi lõpul oli veel olemas. Kuidas siis elati nende laiuskraadide all?

SISUKORD

EESSÕNA                                                            

LÕUNAMERI, VAIKNE OOKEAN, LÕUNAMERE SAARTE ELANIKUD — ENAM KUI PARADOKS               

AUSTRAALLASED Kiviriistad kui ajaloodokumendid            

Võitlus igapäevase leiva eest                       

Teel uude laagripaika                                     

Käsitööoskused

Abiellumistavad                                                               

Kultuuriheerosed, tootemesivanemad ja vaimulapsed     

Maagiline inimene          

Ajaloo peeglis   

PAAPUAD

«Nueva Guinea» ja selle asukad

Talupojad soo- ja mägismail        

Majad vaiadel ja puude otsas     

Käsitöömeistrid kivist tööriistadega          

Mis maksab üks naine?

Maavärinarahvas, välgujumal ja salaliidud                             

Õhtumaa saadikud

MELANEESLASED

Põgus ajalooline tagasivaade      

Balanssiirpaadiga kaubareisile    

Teokarbid ja koerahambad kui kõlisevad mündid                

Esimesed käsitöölised    

Kilpkonnapüügil               

Eludraamad       

Privileegid ja kastid         

Deemonid ja surnute vaimud     

Uus aeg               

POLÜNEESLASED JA MIKRONEESLASED .

Vaidlus Kon-Tiki ümber                                                 

Lõunamere viikingid       

Kogukond                                                           

Jumalad ja preestrid                                                                                       

Hüpe tsivilisatsiooni