Mis asi on Euroopa, mida ta esindab või keda ta esindab. Tänases anglofiilses maailmas on Euroopa olnud alati peategelane, vaatamata Briti Impeeriumi, kui kurjuse DNAd. On see siis Bütsantsi riigi hävitamine, ristisõjad jne… kuni II maailmsõjast Vietnami esimese sõjani jne. Ma võin lõputult rääkida Euroopast, kui kloaagist maailmamunal. Kas või Aleksei Germani film „Raske on olla jumal“ annab mulle ainest lõpmatult.
Kuid on olemas Bach – kellest algab ja lõpeb muusika. Euroopas? Kasutan sellel puhul küsimärki, kuna ma ei ole vastuses enam kindel. On see mingi teine mõõt? Näiteks kui sureme ja astume Jumala ette – kas Teda huvitab, et ma olin mingi partei liige ja esindasin mingit poliitilist suunda või siiski on hindamiseks mingid muud kriteeriumid?

Prantsuse filosoofi ja ajaloolase Rémi Brague’i essee „Euroopa, rooma tee“ (Europe, la voie romaine, ilmunud 1992, eesti keeles Tõnu Õnnepalu tõlkes 2018) on pühendatud Euroopa kultuurilise ja vaimse identiteedi mõtestamisele.

Raamatu põhiidee on see, et Euroopa ei ole unikaalne mitte oma algupäevase sisu poolest, vaid tänu oma erilisele „roomalikule“ vormile ja meetodile.

Euroopa kui „teisejärguline“ kultuur (sekundaarsus)
Brague väidab, et Euroopa identiteedi tuum pärineb tegelikult väljastpoolt Euroopat – kahelt suurelt vaalalt: Ateenast (Kreeka filosoofia) ja Jeruusalemmast (Juudi-Kristlik traditsioon).
Roomlased vallutasid Kreeka sõjaliselt, kuid allutasid end kultuuriliselt Kreeka mõjudele. Nad tunnistasid, et kuskil mujal on midagi neist kõrgemat ja paremat, ning võtsid selle üle.
Euroopa olemus ongi roomalik suutlikkus olla õpipoiss. Eurooplane mõistab, et tema kultuuri juured ja allikad on pärit mujalt, ning ta peab neid pidevalt uuesti avastama, tõlkima ja omandama.

Akvedukti ja ümberistutamise metafoor
Brague võrdleb Euroopa kultuuri akveduktiga, mis ise vett ei tooda, vaid ainult edastab ja kannab seda edasi. Euroopa on vahendaja.
Ümberistutamine: Euroopa kultuur ei kasva ühest kohast nagu puu, vaid see on pidev vana sisu ümberistutamine uude mulda.
Iga kord, kui Euroopa on kriisis, ei otsi ta lahendust tulevikust, vaid pöördub tagasi oma lätete (antiigi, kristluse) juurde, tekitades uusi „renessansse“.

Euroopa eripära võrdluses teiste tsivilisatsioonidega
Brague võrdleb Euroopat Bütsantsi ja islami maailmaga:
Bütsants omas otsest ligipääsu kreekakeelsele antiigile ja tundis seetõttu kultuurilist üleolekut. Kuna nad arvasid, et neil on kõik juba olemas, jäid nad dünaamikalt seisma.
Islami maailm tõlkis samuti sisse palju kreeka filosoofiat, kuid Brague’i sõnul kippus islam vana teksti täielikult endasse sulandama või asendama (näiteks asendas araabia keel teised keeled ja koraan muutis varasemad ilmutused “rikutuks”).
Euroopa (Lääs) aga säilitas teadlikult algallika eraldiseisvana (näiteks kristlus jättis Piiblisse alles Juudi Vanatestamendi, mitte ei visanud seda minema). Euroopa õppis sajandeid ladina ja kreeka keelt – keeli, mis polnud tema enda omad –, hoides elus distantsi iseenda ja oma lätete vahel.

Eurooplaseks olemine ei tähenda Brague’i järgi mingit kindlat vereliini või puhast algupära. Eurooplane on see, kes asub teel (sellest ka raamatu pealkiri “rooma tee”). See on kultuur, mis on ekstsentriline (selle kese asub väljaspool teda ennast) ja mis uueneb läbi selle, et õpib pidevalt teistelt.

Kas see hoiab Euroopa igavesti püsti?
Ei hoia, sest see mudel on pidevas hävimisohus.
Brague rõhutab, et “roomalik tee” ei ole automaatne ega püsiv seisund, vaid pidev pingutus.
Juurtetuse oht: Euroopa püsib püsti ainult siis, kui ta mäletab, et tema allikad (Ateena ja Jeruusalemm) asuvad väljaspool teda ennast.
Tänapäeva kriis: Brague hoiatab, et kaasaegne Euroopa on hakanud oma minevikku ja neid lätteid häbenema või unustama. Kui Euroopa otsustab, et ta on “iseenesest piisav” ega vaja enam elavat sidet antiigi ja kristlusega, lakkab see “rooma tee” toimimast. Akvedukt kuivab kokku, kui seda enam ei hooldata.

Kas Euroopa kultuur on autori järgi parem?
Ei, see ei ole sisuliselt parem, vaid metodoloogiliselt erinev (madalam ja avatum).

Brague ei ehita üles kultuurihegemooniat ega väida, et eurooplased on targemad või arenenumad. Tema lähenemine on hoopis vastupidine:
“Rooma tee” on alandlikkuse tee: Rooma kultuur oli Kreeka omast vaimselt “madalam” ja roomlased teadsid seda. Euroopa tugevus on ajalooliselt olnud oskus tunnistada oma küündimatust ja valmisolek teistelt õppida.
Kultuuri sisu ei ole parem: Brague ei ütle, et Euroopa väärtused on teiste tsivilisatsioonide omadest üle. Euroopa eripära on lihtsalt see, et ta on struktureeritud nagu kest või vahend. See on suutlikkus kanda edasi kultuuripärandit ilma seda hävitamata või täielikult enda sisse sulatamata.

Brague’i jaoks on Euroopa kultuur nagu keel, mida peab pidevalt rääkima ja õppima, et see välja ei sureks. See ei ole kindlus, mis seisab iseenesest püsti, ega ka teistest parem rass või tsivilisatsioon. See on unikaalne kultuuriline tehnika – oskus olla teisejärguline ja sellest õppida. Kui see oskus kaob, laguneb ka Euroopa identiteet.

Rémi Brague toob raamatus oma teeside tõestuseks väga konkreetseid ajaloolisi, keelelisi ja kultuurilisi näiteid. Ta kasutab neid selleks, et näidata, kuidas eurooplased on alati eelistanud hoida distantsi enda ja oma kultuuri lätete vahel.

Keeleline näide: ladina keel vs emakeeled
Kõige tugevam ajalooline näide on ladina keele staatus Euroopas sajandite jooksul.
Euroopa rahvad (prantslased, sakslased, inglased jne) ei rääkinud kodus ladina keelt. Ometi oli ladina keel sajandeid Euroopa kultuuri-, teadus- ja kirikukeel.
Brague’i mõte: Eurooplased pidid kultuurseks saamiseks alati õppima võõrast keelt. Nad ei pühitsenud oma kohalikku keelt rääkimisvõimetuks, vaid tunnistasid, et tarkus asub väljaspool nende mulli – tekstides, mis on kirjutatud vanas ja võõras keeles.

Religioosne näide: Vanatestamendi säilitamine
Brague võrdleb, kuidas eri kultuurid suhtuvad oma usulistesse eelkäijatesse.

Kristlus (Euroopa): Kristlus ei visanud judaismi pühi tekste minema ega kuulutanud neid kehtetuks. Kristlik Piibel koosneb kahest osast: Vanast ja Uuest Testamendist. Juutide pühakiri säilitati algsel kujul, kuigi seda tõlgendati uues valguses. Euroopa jättis oma vaimse “eellase” alles.

Islam (Võrdluseks): Islam seevastu lähenes asjale teisiti. Koraan vaatleb varasemaid prohveteid (Moosest, Jeesust) küll islami eelkäijatena, kuid väidab, et juutide ja kristlaste pühakirjad on aja jooksul rikutud. Seetõttu asendab Koraan varasemad tekstid täielikult. Algallikat eraldi alles ei hoita.

Filosoofia näide: kreeka tekstide tõlkimine
Brague toob näite sellest, kuidas Euroopa taastas kriisiaegadel kontakti antiigiga läbi tõlkimise.
Kui Rooma riik langes, kadus Lääne-Euroopast suures osas kreekakeelse filosoofia (Aristoteles, Platon) tundmine.
Kui Euroopa hakkas 12.–13. sajandil uuesti õitsema (skolastika ajastu, ülikoolide teke), ei hakatud filosoofiat nullist välja mõtlema. Eurooplased otsisid üles vanad kreekakeelsed ja araabiakeelsed tõlked ning hakkasid neid ladina keelde ümber panema. Nad asusid uuesti õpipoisi rolli.

Renessansi-fenomen
Brague märgib, et Euroopa on ainus tsivilisatsioon, mille ajalugu koosneb korduvatest renessanssidest (taassündidest).
Karolingide renessanss (9. sajand), 12. sajandi renessanss ja suur Itaalia renessanss (15. sajand).
Iga kord, kui Euroopa ühiskond jooksis ummikusse või kriisi, ei leiutatud uut utoopilist tulevikku, vaid pöörduti tagasi ajalukku: “Me peame uuesti lugema vanu kreeklasi ja roomlasi, sest nemad teadsid paremini.” See ongi Brague’i järgi “rooma tee” praktikas.

Brague’i sõnum tänapäevale on see, et me ei pea kopeerima ajaloolisi detaile, vaid üle võtma ja elus hoidma seda sama toimimismeetodit (hoiakut).

Kultuurilise alandlikkuse ja õpipoisi rolli säilitamine
Tänapäeva Lääne ühiskond kipub arvama, et me oleme ajaloo tipppunkt, kõige targemad ja meil pole minevikult midagi õppida. Brague kutsub üles sellest arrogantsist loobuma. Me peame säilitama oskuse olla taas “õpipoisid” – lugema vanu tekste ja mõistma, et meie väärtused ei tekkinud tühjale kohale.

Distantsi hoidmine iseendaga (enesekriitika)
Euroopalik traditsioon tähendab oskust vaadata ennast kõrvalt ja ennast kritiseerida. Kuna eurooplase juured asuvad väljaspool teda ennast (Ateenas ja Jeruusalemmas), on tal alati olemas väline mõõdupuu, millega oma praegust käitumist võrrelda. Kui see side kaob, kaob ka võime enesekriitikaks ja ühiskond muutub pimedaks oma vigu nägema.

Kultuuri edasikandmine (mitte tarbimine)
Brague hoiatab “kultuurilise nartsisismi” eest, kus me ainult tarbime hetke meelelahutust. “Rooma tee” eeldab, et me võtame pärandi vastu, pingutame selle mõistmiseks (isegi kui see on raske ja võõras) ja anname selle järgmisele põlvkonnale edasi – täpselt nagu akvedukt kannab vett.

Brague ei ütle, et me peaksime hakkama uuesti ladina keeles rääkima või elama nagu keskajal. Ta ütleb, et me peame üle võtma pingutuse kultuuri elus hoida, mitte eeldama, et see säilib iseenesest.

Rémi Brague’i järgi peame me olema Ateena (Kreeka mõtte) ja Jeruusalemma (Juudi-Kristliku traditsiooni) õpipoisid. Kuna me oleme eurooplastena struktuurilt “roomlased”, tähendab see, et meie vaimsed juured ja eeskujud asuvad meist endist väljaspool.

Brague toob selle kohta raamatus väga selge ja kuulsa ajaloolise näite: Rooma ja Kreeka suhte.

Konkreetne näide: roomlane on õpipoiss kreeklasele
Brague viitab Rooma poeedile Horatiusele ja tema kuulsale lausele: „Captive Greece took captive her rude conqueror“ („Vangistatud Kreeka vangistas oma metsiku vallutaja“).
Mis juhtus: Rooma vallutas Kreeka sõjaliselt ja poliitiliselt. Roomlased olid tugevamad sõdurid, paremad ehitajad ja seaduste loojad. Kuid vaimselt – filosoofias, kunstis ja teaduses – tunnistasid roomlased Kreeka täielikku üleolekut.
Kuidas nad käitusid: Selle asemel, et Kreeka kultuur hävitada või väita, et nende endi oma on parem, panid roomlased end õpipoisi rolli. Nad hakkasid kreeka keelt õppima, tõlkisid kreeka tekste, kopeerisid nende skulptuure ja palkasid kreeklasi oma laste õpetajateks.

Kuidas see näide puudutab meid täna?
Brague ütleb, et me peame tänapäeval käituma täpselt samamoodi nagu antiikaja roomlased kreeklastega:
Me peame õppima mineviku hiiglastelt: Meie ülesanne on võtta kätte Platon, Aristoteles, Augustinus või Piibli tekstid ja tunnistada: „Nemad mõtlesid sügavamalt kui meie praegu, me peame neilt õppima“.
Kultuur on laenatud, mitte kaasasündinud: Brague’i järgi ei sünni keegi eurooplaseks. Eurooplaseks saadakse läbi hariduse ja pingutuse, asudes uuesti õpipoisi rolli ja omandades seda pärandit, mis on meile ajalooliselt edasi antud.

Brague’i järgi me võtsimegi aluseks meist endist vaimselt sügavama kultuuri ja see tegigi meist „Euroopa“

Vastus küsimusele, kes on täna meile Ateena, ei ole Brague’i filosoofias mõni uus füüsiline riik (näiteks USA või Aasia). Tänapäeva eurooplase jaoks on „Ateena ja Jeruusalemm“ endiselt meie enda klassikaline minevik.

Meie „Ateena“ on meie enda ajalooline pärand
Brague väidab, et kaasaegne eurooplane on muutunud barbaarseks omaenda kultuuri suhtes.
Meie oleme täna Rooma: Meie oleme tehnoloogiliselt võimsad, meil on arenenud õigussüsteemid, meil on raha ja sõjaline jõud (nagu muistsel Roomal).
Ateena on see, mis meid vaimselt toidab: Meie „Ateena“ on antiik-kreeka filosoofia, loogika ja teadus. Meie „Jeruusalemm“ on piibellik moraal ja sisekaemus.
Probleem: Me oleme sellest pärandist kaugenenud. Brague’i sõnul on tänapäeva eurooplase ülesanne vaadata omaenda ajalukku ja tunnistada, et sealsed mõtlejad olid meist vaimselt ja eksistentsiaalselt sügavamad.

Kuidas me suhestume teiste kultuuridega?
Kui küsida, kas mõni teine elav tsivilisatsioon võiks täna olla Euroopale uueks „Ateenaks“, millest õppida, siis Brague’i loogika ütleb: jah, kui me säilitame roomaliku hoiaku.

Tõeline eurooplane ei kapseldu, vaid suudab vaadata näiteks hindu, hiina või islami kultuuri ja öelda: „Seal on midagi sügavat, mida meil ei ole. Me peame seda uurima ja sellest õppima“.

Kuid me saame teisi kultuure mõista ja austada vaid siis, kui me esmalt mõistame omaenda lätteid. Kui me unustame oma pärandi, ei muutu me mitte teiste kultuuride õpipoisteks, vaid lihtsalt tühjadeks tarbijateks.

Tänapäeva maailmas ei ole „Ateena“ geograafiline punkt, vaid kõik see, mis on meist vaimselt ja kultuuriliselt üle ning nõuab pingutust, et seda mõista. Kõige lähem ja kriitilisem „Ateena“ on eurooplasele tema enda unustatud klassikaline haridus – võime lugeda Platonit või Augustinust ja mitte arvata, et me oleme neist nutitelefonide ajastul automaatselt targemad.

Brague ei taha, et me läheksime ajas tagasi, vaid ta tahab, et me tooksime Ateena tagasi olevikku. Filosoofias nimetatakse seda “taasavastamiseks”, mitte tagasipöördumiseks.

Tema diagnoos tänapäevale on aga on see: me oleme käitunud nii, nagu meie jaoks ei olekski enam Ateenat. Brague näeb siin suurt ohtu ja selgitab:

Miks meil täna “pole enam Ateenat”?
Me oleme loonud ühiskonna, mis usub pidevasse progressi. Me mõtleme, et kuna meil on arenenum tehnoloogia, parem meditsiin ja uuemad seadused, siis me oleme automaatselt vaimselt targemad kui inimesed 2000 aastat tagasi.
Sellega oleme me Brague’i järgi kaotanud “Ateena” – ehk idee sellest, et kuskil on meist vaimselt sügavam mõõdupuu.
Me oleme hakanud imetlema ainult iseennast ja oma kaasaegseid saavutusi. Brague nimetab seda kultuuriliseks nartsissismiks.

Lahendus ei ole tagasiminek, vaid “akvedukti” parandamine
Brague on realist – ta teab, et me ei saa hakata uuesti elama nagu muistses Kreekas või Roomas. Tema sõnum on, et “Ateena” ei ole ajalooperiood, vaid elav allikas.
Me ei pea minema minevikku, vaid me peame tegema seda, mida Euroopa on alati teinud, kui ta on kriisis olnud:
Võtma vanad tekstid ja ideed uuesti ette.
Mõtestama need lahti tänapäeva keeles ja kontekstis.
Kasutama neid oma praeguste vigade parandamiseks.

See ongi Brague’i raamatu peamine hoiatus: kui me otsustame, et meil pole enam “Ateenat” (ehk meil pole vaimselt mitte kellegi käest õppida), siis kuivab Euroopa kultuuriline akvedukt lõplikult kokku. Me jääme küll tehnoloogiliselt võimsaks (nagu hilis-Rooma keisririik), kuid kaotame oma vaimse sisu ja elujõu.

Kui maailm on oma arengus seisatanud ja meie kõrval ei ole enam ühtegi reaalset, elavat „Ateenat“ – ühtegi välist tsivilisatsiooni, mis pakuks vaimset äratust –, siis muutub mineviku uuesti avastamine eluküsimuseks.

Progressi-müüdi kokkuvarisemine ja aja uuenemine
Me oleme harjunud mõtlema ajast kui sirgjoonest, kus tulevik on alati parem ja targem kui minevik. Kui areng seisatub, variseb see illusioon kokku.
Mida see muudab: Me lakkame vaatamast minevikku kui midagi “iganenut”.
Uus avastus: Ateena tekstid (Platon, Aristoteles, tragöödiad) ei ole enam “ajalugu”, vaid neist saavad meie kaasaegsed. Kui me saame aru, et me ei liigu enam kuhugi edasi, muutub minevik rikkalikuks sahvriks. Me avastame, et vanad kreeklased kirjeldasid täpselt meie praegust seisu: ühiskonna väsimust, demokraatia mandumist demagoogiaks ja vaimset tühjust.

Tehnoloogilisest „Roomast“ vaimse „Ateenani“
Meie praegune maailm on üliarenenud tehnoloogiliselt – meil on tehisintellekt, tohutud andmemahud ja globaalsed võrgustikud. Kuid see on puhas “Rooma” – see on infrastruktuur, masinavärk ja logistika. See on akvedukt ilma veeta.
Kokkukuivanud maailma paradoks: Meil on vahendid, et edastada mis tahes infot sekundi murdosa jooksul, aga meil pole enam midagi sisukat öelda.
Ateena avastamine tähendab suuna muutust: Me lõpetame küsimise “Kuidas teha asju kiiremini ja efektiivsemalt?” (Rooma küsimus) ja hakkame uuesti küsima “Miks me seda teeme ja mis on hea elu?” (Ateena küsimus). Ateena uuesti avastamine tähendab nende samade masinate täitmist vana, järeleproovitud ja sügava sisuga.

Ekstsentrilisuse (väljaspoolsustunde) päästmine
Brague’i suurim hirm on see, et Euroopa ja Lääs muutuvad autarkseks – ehk iseendale piisavaks. Kui me usume, et meie sees on juba kõik olemas ja me oleme täiuslikud, algab kultuuriline mõrv ja mandumine.
Kui meie kõrval ei ole elavat võõrast kultuuri, kes meid tagant sunniks, peab selleks “võõraks” saama meie enda minevik.
Vanad tekstid peavad meid šokeerima. Me peame neid lugema mitte mugavustundega, vaid mõistes, kui radikaalselt erinevalt nemad maailma nägid. See loob distantsi iseendaga. Me mõistame, et meie praegune “seisatunud” eluviis ei ole ainuvõimalik ega paratamatu.

Kui maailm on seiskunud, ei saa me enam oodata, et areng meid päästaks. Sellises olukorras hakkab Brague’i akvedukt tööle justkui tagurpidi: vesi ei voola mitte meilt tulevikku, vaid me pumpame vett sügavalt kaevust (minevikust) üles, et oleviku kuivanud maad kasta.
Mineviku Ateena uuesti avastamine seiskunud maailmas ei ole seega nostalgiline hobi, vaid vastupanduvõitlus barbaarsusele. See on ainus viis hoida elus inimmõtte sügavust, kui ümbritsev maailm muutub lamedaks ja üheplaaniliseks.

Euroopa intellektuaalid (Schopenhauer, Goethe, romantikud) vaimustusid ja ammutasid tohutult inspiratsiooni Vedadest ja upanišadidest, nähes seal lääne ratsionalismile vajalikku sügavust ja vastukaalu.
Miks siis Rémi Brague ei paku tänapäeva Euroopa päästerõngaks hinduismi või muid idamaiseid kultuure, vaid nõuab ikkagi tagasipöördumist Ateena ja Jeruusalemma juurde?

Euroopa vundament on juba valatud
Brague ei väida, et hinduism või teised traditsioonid poleks piisavalt sügavad. Küsimus on kultuurilises geneetikas.
Euroopa ei ole tühi leht, kuhu saab suvaliselt uue vundamendi ehitada. Meie keelestruktuurid, õigussüsteem, teaduslik mõtlemine ja ühiskondlik moraal on sajandite jooksul välja kasvanud Kreeka loogikast ja piibellikust traditsioonist.
Hinduismiga saab eurooplane suhestuda vaid kui huvitava välise külalisega.
Ateena ja Jeruusalemmaga suhestub ta aga kui omaenda vanematega, kelle ta on hüljanud. Brague’i järgi ei saa inimene oma identiteedikriisi lahendada teise pere muresid või tarkusi omaks võttes; ta peab esmalt ära klaarima suhte omaenda juurtega.

“Rooma tee” eeldab tõlkimist, mitte sulandumist
Brague märgib, et kui me võtame üle midagi täiesti võõrast ilma omaenda lätteid tundmata, tulemuseks ei ole sügavus, vaid pindmine eklektika (vaimne turism).
Selleks, et 18.–19. sajandi mõtlejad (nagu Schopenhauer) saaksid Vedadest üldse midagi sügavat rääkida, pidid nad esmalt olema läbi seedinud Platoni ja Kanti. Nad kasutasid Kreeka filosoofia tööriistu, et India tarkust läänele arusaadavaks teha.
Kui tänapäeva eurooplane, kes ei tea midagi Platonist ega Piiblist, pöördub hinduismi poole, ei leia ta sealt sügavust. Ta leiab sealt pop-vaimsuse, jooga ja eksootika, sest tal puuduvad vaimsed “tööriistad” (Ateena koolitus), et võõra kultuuri tegelikku sügavust hoomata.

Ekstsentrilisuse paradoks
Brague’i filosoofia tuum on see, et Euroopa on “ekstsentriline” – tema kese on väljaspool teda ennast. Ateena ja Jeruusalemm ongi Euroopa jaoks algselt võõrad kultuurid, mille roomlased ja hiljem Euroopa rahvad sisse rändasid ja omaks võtsid.
Kui me asendame Ateena hinduismiga, siis me lihtsalt hüppame ühest “väljaspoolsusest” teise, lahendamata põhiprobleemi: meie võimetust hoida elus pikaajalist kultuurilist sidet pärandiga.

Hinduism on rikkus, aga Ateena on kohustus
Brague ei keelaks eurooplasel Vedade poole pöörduda. Vastupidi, tõeline “roomlane” uurib kõike, mis on sügav. Kuid Brague’i hoiatus on järgmine: me ei saa põgeneda omaenda kultuurilise vastutuse eest teiste tsivilisatsioonide rüppe. Me ei saa päästa Euroopat sellega, et hakkame teesklema olemast keegi teine. Me peame õppima uuesti rääkima seda vaimset keelt, mis meid üldse tsivilisatsioonina lõi.

Tema argument: meie tehnoloogiline võimsus on muutunud nii suureks, et see on meie kultuurilise sisu seest tühjaks söönud, ja katsed seda tühjust täita millegi täiesti võõraga (nagu hinduism) võivad Euroopa kultuurilise struktuuri lõplikult purustada.

Tehnoloogia tegi meist “barbarid”
Tehnoloogiline progress on loonud illusiooni, et me oleme iseseisvad ja kõikvõimsad. Me ei vaja enam Jumalat (Jeruusalemma) ega sügavat elufilosoofiat (Ateenat), sest meil on äpid, algoritmid ja teaduslikud lahendused igale praktilisele murele.
Brague’i silmis on tänapäeva eurooplane nagu rikas hernehirmutis: väljastpoolt tehnoloogiliselt viimasepeal ja relvastatud, seestpoolt aga kultuuriliselt tühi ja harimatu. Me oleme kaotanud oskuse mõelda olemise sügavate küsimuste üle.

Miks hinduismile üleminek kõik lõhuks?
Kui ühiskond tunneb vaimset tühjust, tekib kiusatus importida lahendus kuskilt kaugelt – näiteks Idamaadest.
Süsteemi hulgimüük: Kultuur ei ole nagu supermarket, kust saab riiulilt võtta ilusa detaili (näiteks hinduismi karma või reinkarnatsiooni idee) ja selle lihtsalt Euroopa külge pookida. Hinduism on terviklik maailmavaade, mis põhineb India kastisüsteemil, tsüklilisel ajatunnetusel ja hoopis teistsugusel ühiskonnakorraldusel.
Lammutav mõju: Kui me hakkame oma vundamenti (mis on ehitatud kreeka loogikale, isikuvabadusele ja kristlikule lineaarsele ajale) asendama idamaise vundamendiga, ei saa me tulemuseks “paremat Euroopat”. Tulemuseks on see, et vana maja variseb kokku, aga uut me ei oska ehitada, sest me pole selles kultuuris sündinud. Me lõhume selle, mis meil on, suutmata võõrast reaalselt omaks võtta.

“Tagasiminek” kui ainus turvaline uuenemine
Seetõttu pakub Brague välja tee, mis näib esmapilgul “tagasivõtmisena”, kuid on tegelikult tervendamine.
Ta ei taha, et me lõhuksime oma tehnoloogilist “Rooma” (tehnoloogiat, seadusi, riiki) – ta tahab, et me täidaksime selle masina uuesti sisu ja veega. Ja kuna see masin ehitati algselt Ateena ja Jeruusalemma jooniste järgi, saab seda parandada ja käivitada ainult nende samade allikate abil.
Me peame uuesti avastama omaenda klassika, sest see on meie kultuuriline kood. See on ainus viis taastada vaimne sügavus ilma, et me kaotaksime oma identiteeti ja laguneksime laiali.

Rémi Brague käsitleb raamatus otseselt seda, kuidas „roomalik“ Euroopa suhestub teiste elavate (Aasia) ja hääbunud või ajalooliste (Pärsia, Egiptus jne) kultuuridega. Küsimus võõrandumise kohta tabab aga Brague’i filosoofia kõige suuremat paradoksi: tema järgi me ei võõrandu maailmast, vaid omaenda minevikku minemine on ainus viis, kuidas me üldse suudame teisi kultuure mõista ilma neid hävitamata.

Suhtumine teistesse ja hääbunud kultuuridesse (Aasia, Pärsia, Egiptus)
Brague märgib, et Euroopa on ajalooliselt olnud unikaalne tsivilisatsioon just oma haiglase ja sügava huvi tõttu teiste ja kadunud kultuuride vastu.
Euroopa lõi orientalistika ja arheoloogia: Eurooplased olid need, kes läksid Egiptusesse, Pärsiasse ja Indiasse, kaevasid välja nende unustatud linnad, dešifreerisid hieroglüüfid ja kiilkirja ning tõlkisid sanskritikeelsed tekstid (Vedad). Pärsia ja muistse Lähis-Ida hääbunud kultuurid äratati ellu Euroopa ülikoolides.
Miks eurooplased seda tegid? Kuna eurooplase identiteet on struktuurilt “roomalik” ehk õpipoisi oma, on tal harjumus otsida väärtust väljastpoolt iseennast. Eurooplane ei karda võõrast kultuuri, vaid suhtub sellesse uudishimuga, sest ta on harjunud mõttega, et tarkus võib asuda mujal.

Miks oma minevikku minek ei ole maailmast võõrandumine?
Hirm, et minevikku sulgumine lõikab meid praegusest maailmast ja teistest kultuuridest ära, on loogiline. Brague aga väidab, et toimub vastupidine protsess. Kui me kaotame oma mineviku (Ateena ja Jeruusalemma), siis me võõrandume maailmast lõplikult.
Brague’i loogika on järgmine:
Ilma juurteta muutub Euroopa imperialistlikuks tarbijaks: Kui kaasaegsel eurooplasel puudub oma vaimne sügavus, ei suuda ta Aasia või Pärsia kultuuri tegelikku väärtust hoomata. Ta näeb neid vaid läbi tehnoloogia ja turismi prillide. Ta kas tarbib neid pinnapealselt (jooga, eksootiline toit) või püüab neid allutada oma tehnoloogilisele “Roomale”.
Minevik on tõlkimise kool: Ateena ja Jeruusalemm olid kunagi Euroopa jaoks täiesti võõrad, eksootilised ja kauged kultuurid. Õppides sajandite jooksul mõistma ja tõlkima omaenda lätteid, arendas Euroopa välja kultuurilise tõlkimise ja mõistmise oskuse.
See tähendab: alles siis, kui sa oled õppinud sügavalt mõistma Platonit või piibelliku maailma radikaalset erinevust, tekib sul vaimne võimekus ja tundlikkus mõista ka hinduismi, hiina mõtlejaid või muistset Pärsiat.

Minevik on aken maailma
Brague’i järgi ei ole oma mineviku uuesti avastamine tagasitõmbumine pimedasse keldrisse, vaid akna puhastamine.
Tänapäeva tehnoloogiline maailm on meid tegelikult maailmast võõrandanud – me oleme sulgunud omaenese saavutuste nartsissismi. Minnes tagasi Ateena ja Jeruusalemma juurde, õpime me uuesti vaimset alandlikkust. Ja alles see alandlikkus võimaldab meil vaadata Aasiat või hääbunud kultuure kui võrdseid partnereid, kellelt on midagi õppida, mitte kui objekte, mida koloniseerida või turismireisil pildistada.

Brague’i loogika järgi on tõesti kõik see, mis on vaimselt sügav ja inimkonda kõnetanud, ülioluline, sest see hoiab meid muutumast lamedateks tehnikatarbijateks.
Küsimus sellest, kas meie kõrval võiks üles kasvada „Ateena 2.0“, puudutab Brague’i filosoofia ja kaasaegse maailma kõige põnevamat tulevikuvisiooni. Brague’i raamatu ja laiema kultuurifilosoofia põhjalt on sellele kaks võimalikku vastust:

Jah, aga see ei sünni tühjale kohale
Brague’i teooria kohaselt ei saa „Ateena 2.0“ sündida vaakumis või tehnoloogilises arengus. Muistne Ateena ei olnud pelgalt koht, kus elati mugavalt; see oli koht, kus küsiti radikaalseid küsimusi olemise, tõe ja ilu kohta.
Kui kuskil maailmas – olgu see Aasias, Aafrikas või uuenenud Euroopas – tekib kultuuriline rühmitus või tsivilisatsioon, mis loobub puhtast tehnokraatiast ja majanduskasvu kummardamisest ning hakkab looma uut, sügavat filosoofiat ja kunsti, siis ongi see Ateena 2.0.
Euroopa roll sellises olukorras oleks meelde tuletada oma „roomalikku“ olemust: me ei peaks seda uut taassündi kadestama või hävitama, vaid asuma taas õpipoisi rolli, et sellest uuest lätteist õppida ja seda edasi kanda.
Ei, sest kaasaegne maailm neelab uued algatused alla
Paljud tänapäeva mõtlejad kardavad, et Ateena 2.0 sünd on globaalses maailmas võimatu järgmistel põhjustel:
Tehnoloogiline ühtlustamine: Meie praegune tehnoloogiline „Rooma“ (internet, sotsiaalmeedia, globaalne turg) on muutunud nii võimsaks, et see neelab iga unikaalse kultuurilise alge kohe alla ja muudab selle tooteks.
Sügavuse puudus: Uue Ateena sünd vajab aega, vaikust, isolatsiooni ja sügavat sisekaemust. Maailmas, kus kõik on pidevas infomüras ja ühenduses, on eraldiseisva ja sügava uue vaimse kultuuri teke ülimalt raskendatud. Kõik muutub kiiresti lihtsalt meelelahutuseks või “sisuks” ekraanidel.

Kust otsida Ateena 2.0?
Kui me tahame, et meie kõrval kasvaks üles Ateena 2.0, ei saa me seda oodata passiivselt nagu uut nutitelefoni mudelit. Brague vihjab, et me saame seda uut Ateenat kasvatada ainult iseendas, asudes uuesti õppima sealt, kus meie kultuur kord katkes. Ateena 2.0 ei pruugi olla uus riik kaardil, vaid see võib olla inimeste ring, kes otsustavad elada sügavamalt, lugeda klassikat ja keelduda olemast pelgalt tehnoloogilise masina mutrid.

Euroopa hävitamine ei tee maailma paremaks, vaid paiskab selle vaimsesse pimedusse ja lamedusse.

Hesse nägi Euroopa kriisi ja selle võimalikku hääbumist läbi väga erilise, talle omase prisma:
Hesse diagnoos: Euroopa hävitab end ise (Tehnika vs Vaim)
Hesse ei näinud ohtu mitte välisilmas, vaid selles, et Euroopa on hakanud oma vaimset sisu (seda sama Brague’i “Ateenat ja Jeruusalemma”) ohverdama masinatele, natsionalismile, rahale ja tehnikale.
Oma kuulsas romaanis „Klaasipärlimäng“ (Das Glasperlenspiel) kirjeldab ta meie ajastut kui „feletonistlikku ajastut“ – aega, kus kultuur on muutunud pinnapealseks mürasõjaks, meelelahutuseks ja tehnikaks, millest puudub vaimne sügavus.
Hesse hoiatas, et kui Euroopa hävitab oma vaimse tuuma (humanismi, muusika, filosoofia), jääb järele vaid mehhaniseeritud ja vägivaldne masinavärk.

Miks Euroopa häving ei too paremat maailma?
Hesse oli tuntud oma sügava armastuse poolest Idamaade (eriti India ja Hiina) kultuuri vastu (romaanid „Siddhartha“, „Hommikumaaränd“). Kuid ta ei arvanud kunagi, et lahendus on Euroopa kultuuri hävitamine ja selle asendamine Aasiaga.
Süntees, mitte hävitamine: Hesse uskus, et maailma pääsemine seisneb Ida ja Lääne vaimu ühendamises. Lääne (Euroopa) panus sellesse liitu on isiksusevabadus, kriitiline mõtlemine ja loominguline aktiivsus. Ida panus on sisekaemus, rahu ja tervikutunnetus.
Kui sa hävitad Euroopa, hävitad sa poole sellest vajalikust tasakaalust. Maailm ei muutu sellest “pühaks Idamaaks”, vaid kaotab oma vaimse mitmekesisuse. Järele jääb vaid Brague’i kirjeldatud lame, tehnokraatlik ja juurteta massiühiskond.
„Klaasipärlimäng“ kui Brague’i akvedukt Hesse moodi
Hesse lahendus Euroopa (ja maailma) hääbumisele romaanis „Klaasipärlimäng“ on hämmastavalt sarnane Rémi Brague’i ideega.
Hesse loob raamatus elitaarse, kuid pühendunud vaimse ohaasi nimega Kastalia. Kastalia ülesanne keset lagunevat ja sõdivat maailma on täpselt sama, mis Brague’i roomlastel: hoida elus, uurida, seostada ja edasi kanda inimkonna senist kultuuripärandit (nii Euroopa klassikat kui ka Hiina mudelit).
See on teadlik kapseldumise vältimine – vaimu hoidmine selleks, et kui maailm kord oma hullusest väsib, oleks allikas puhtana alles.

Euroopa hävitamine – olgu füüsiliselt või vaimselt oma juurte unustamise kaudu – ei tee maailma paremaks, sest see ei asendu automaatselt millegi sügavamaga. Hesse ja Brague nõustuvad, et Euroopa hääbumisel kaob maailmast unikaalne “tõlkija” ja vahendaja roll. Maailm muutub suureks, seiskunud ja hingetuks tehnoloogiliseks masinaks.

Mõlemad mõtlejad nõustuvad, et klassikaline, agressiivne koloniaalperiood on pöördumatult möödas ning Euroopa ei ole enam jõud, mis saaks või tahaks ülejäänud maailma füüsiliselt vallutada või hävitada.
Kuid nende nägemus sellest, miks Euroopa ei takista teist maailma arenemast, erineb ning sisaldab olulist hoiatust uut tüüpi “hävitustöö” eest.

Klassikaline kolonialism on möödas
Hermann Hesse elas ja kirjutas ajal, mil Euroopa koloniaalimpeeriumid lagunesid. Tema jaoks oli selge, et Lääne poliitiline ja sõjaline ülemvõim teiste tsivilisatsioonide (eriti Aasia) üle on lõppenud. Ta nägi selles võimalust, et suhe Idamaadega muutub lõpuks võrdseks vaimseks dialoogiks, mitte allutamiseks.
Rémi Brague kinnitab, et Euroopa on kaotanud oma geopoliitilise keskme staatuse. Euroopa ei ole enam maailma valitseja, vaid pigem vananev ja kahanev provints globaalsel kaardil. Ta ei suuda ega taha teisi kultuure füüsiliselt takistada.

Uus oht: Tehnoloogiline ja vaimne koloniseerimine
Kuigi Euroopa ei saa muud maailma enam sõjaliselt hävitada, hoiatavad mõlemad autorid, et Euroopast alguse saanud tehnokraatlik ja juurteta eluviis võib ülejäänud maailma kultuurid siiski seestpoolt õõnestada.
Brague’i hirm: Euroopast pärit “pime progressi-müüt”, lamedus ja puhas tehnoloogia (see tühi “Rooma” masinavärk) on nakatanud kogu planeeti. Oht ei ole selles, et Euroopa vallutab Aasia. Oht on selles, et Aasia (või Aafrika) võtab Euroopalt üle selle kõige halvema osa – hinge sisu tühjendava tehnokraatia – ning hülgab samamoodi omaenda sügavad traditsioonid (näiteks oma “Vedad”).
Hesse hoiatus: Hesse kartis, et kui ülejäänud maailm kopeerib pimesi Lääne masinakultuuri, materialismi ja natsionalismi, hävitavad teised tsivilisatsioonid omaenda kätega oma vaimse olemuse.

Nii Hesse kui ka Brague arvates ei ole Euroopa täna teistele kultuuridele takistuseks ega füüsiliseks vaenlaseks. Euroopa on oma koloniaalhambad kaotanud.
Kuid paradoks seisneb selles, et Euroopa võib muu maailma hävitada omaenda vaimse enesetapu kaudu. Kui Lääs näitab maailmale eeskuju, et tehnoloogia nimel tasub oma ajalugu, klassika ja sügavus ära visata, siis jookseb kogu maailm tormi sellele samale tühjale progressi-müüdile.

Rémi Brague kui ka Hermann Hesse uskusid kõrgema, vaimse reaalsuse olemasolu, kuid nad väljendasid ja mõistsid seda „Jumalat“ täiesti erinevates vormides.

Hermann Hesse: Kõikjalolev vaim ja idamaade mõjud
Hesse uskus Jumalat kui universaalset vaimset alget, mis läbistab kogu maailma. Tema vaade oli väga lähedane panteismile (usk, et Jumal ja loodus/universum on üks) ja idamaisele müstikale.
Vormitus: Hesse kasvas üles pietistlikus kristlikus peres, kuid liikus sealt edasi universaalsema vaimsuse poole. Tema jaoks ei olnud Jumal niivõrd isik taevas, kuivõrd kõigi asjade ühtsus.
„Siddhartha“ näide: Tema kuulsas romaanis on Jumal jõe kohin, puud, kivid ja inimene ise. Hesse uskus, et kõik religioonid (kristlus, hinduism, budism) räägivad tegelikult ühest ja samast vaimsest tuumast, kuid kasutavad lihtsalt erinevaid nimesid ja sümboleid.

Rémi Brague: Kristlik ja ajalooline Isik-Jumal
Brague on veendunud ja praktiseeriv katoliiklane. Tema vaade Jumalale ei ole üldine või vormitu vaimsus, vaid väga konkreetne kristlik traditsioon.
Isikuline Jumal: Brague’i jaoks on Jumal isik, kes on end ajaloos ilmutanud (läbi Jeruusalemma traditsiooni ja Jeesuse Kristuse).
Vorm on tähtis: Erinevalt Hessest ei arva Brague, et kõik vormid on võrdsed. Tema arvates on konkreetne kristlik arusaam Jumalast (kes lõi inimese vabaks ja andis talle vastutuse) see, mis tegi Euroopa kultuuri üldse võimalikuks. Ta usub, et kui me lahustame Jumala lihtsalt abstraktseks „vaimuks“ või „energiaks“, kaotab ühiskond oma moraalse kompassi ja kindla aluspõhja.

Võib öelda, et nad mõlemad keeldusid olemast materialistid või ateistid – nad mõlemad nägid, et inimene vajab midagi endast kõrgemat, et jääda inimeseks.
Kuid erinevus on suur: Hesse otsis Jumalat kõikidest vormidest korraga, uskudes universaalsesse ühtsusse, samal ajal kui Brague usub, et me peame hoidma kinni konkreetsest kristlikust vormist, mis meile ajalooliselt pärandati, et meie tsivilisatsioon laiali ei laguneks.